Lõppenud on Karunädala kolmas päev (kaks päeva veel minna!). Kui hommikupoolikul olid meeskondades esimesed väsimusmärgid, siis õhtupoolik lõppes sellega, et Risttee koguduse saal jäi tudengkonnale väikseks! Nagu pühapäeviti:)
Teen mõned tänase päeva teetähised enne magamaminekut.
USAkate loengud
Üks osa Karunädalast on täiesti varjatud. Paljud seda ei teagi. Ja ega me polegi reklaaminud...
Need 13 Atlanta tudengit on käimas ülikooli loengutes. Vestlemas ja arutlemas meie tudengitega.
Kuigi ma ei tea absoluutselt, kuidas need välja on kukkunud, aga nende endi muljete põhjal olen kuulnud "awesome" ja "really awesome!". Ju siis neist on ikka kasu olnud ja eestlastega dialoog lipanud küll.
Ja nüüd ütlen midagi piinlikku: "Tunnen nende üle suurt uhkust!" Sest nad on tulnud siia terveks nädalaks, et lihtsalt isetult teenida (pannes muuseas selle nahka oma kevadpuhkuse ja aasta säästud). Ja me isegi ei reklaami neid loenguid... need lihtsalt on! Nende teha!
Usun, et kirik umbes nii (nagu nemad) peabki käituma. Isetult ja tagasi-ootamata teenima, õnnistama ümbritsevat. Õnnistusi tagasi-ootamata. Vot see teebki selle really-awesomeiks.
Debatt 2 - Alkoholireklaam?!
Väitlus oli täitsa emotsionaalne, peab tunnistama. Siiski oli rahvast eilsest vähem... mingi 35 (eile 50).
Räägiti sellest, kas peaks alkoholireklaami ära keelama või mitte. USAkad ütlesid, et mitte. Eesti poisid, et peaks. Peaasjalikult räägiti vabadusest ja liigsest vabadusest.
USAkad seekord võitsid. Nad jäid rahule... kuniks...
...kuniks mina nende juurde jalutasin ja tunnustasin nende erinevust eestlastest: suurt meeskondlikkust ja kollektiivitunnet! (sest tõesti, kogu Atlanta meeskond elas väga elavalt oma poolele kaasa, tõusid püsti ja võtsid hingestatult sõna) Aga ma ütlesin seda neile vist nii eestlaslikult, et nad jäid arvama, et ma süüdistasin neid ebaausas mängus - nagu nad oleksid eesti poistele liiga teinud.
Natuke tunnen oma puuduliku väljenduse pärast praegu süümekaid.
Rokkiv Robirohi
Aga õhtu oli mega!
Algas sellega, et vene rahvusest naabritädi sai meie peale hellalt vihaseks, sest tahtsime masuudivagunite vahel grilli teha. Peale arusaamatuid läbirääkimisi jõudsime kokkuleppele, et teeme barbequed Risttee parklas.
Olin Mirjamiga ukse-peal-tervitaja. Väga lahe oli vaadata klaasi tagant tänavale ja näha plinkivate õueküünalde vahelt sisse tulemas rodumisi tudengeid. Vahepeal tulid rongid... siis jälle pundar tudengeid... siis jälle terve seltskond... väga palju tüdrukuid tuli...
Õhtu naelaks oli Robirohi. Seljas Johny Cashi särgid ja ümberringi lihasöövad või lihas-tantsivad tudengid. Kokku vast 70! Seekord oli uusi tulijaid ca 45. Ja hea näitaja oli ka see, et iga veerand-tunni tagant tiksus kellegi sõpru veel juurdegi!
Mõned laused, mis jäid meelde:
"See on parim liha, mida te kunagi söönud olete." (See lause oli üsna tõsi)
"Kust te selle bändi kohale saite?" (See lause oli jällegi täielik meelitus)
Kui nüüd aga mõelda, milline oli selle õhtu spirituaalne mõju, siis see on muidugi vaieldav. Oli ju see lihtsalt üks lõbus õhtu, kus kasutusel kirikuressursid... Aga teisalt oli see väga turvaline keskkond, kus suhetesse panustada ja näidata, et kristlased ei taha alati usku pähe määrida. (Muidugi ma pean ka tunnistama seda, et loomulikult ma loodan, et kasvõi üks kohalolijatest tuleb kasvõi korraks meie pühapäevahommikusele teenistustele kui proovikabiini).
Minu hirmud homse ees
Kuigi ma kõiki oma blogilugejaid ei tunne (tean teist umbes 40), siis siiski - kas sa võiksid palvetada järgnevate päevade pärast?
Homme tuleb minu jaoks kõige raskem päev! Hommikul kell 5 üles ja tööle. Kella 14ks on aga vaja juba kehastuda Kristuseks (jah, mina Kristuseks:)). Ja siis läheb AllyMcBeali-stiilis kohtuistungiks. Aga me (Meego, Risto, Peep, Elina jpt) ei oska üldse prognoosida, kuidas see välja kukub. Mõned meie meeskonnast lausa kardavad seda istungit!
Või nagu täna raadios öeldi: see on esimene kord kirikuajaloos, kui midagi sellist tehakse. Palveta, et see ei jääks viimaseks korraks!
- et sinna inimesi tuleks
- et meil oleks tarkust avada Kristuse lugu
- et tulemused oleksid Jumalale meelepärased
Homme õhtu on see juba möödanik! Elame-näeme!
kolmapäev, 21. märts 2007
Karuretk 4: Robirohi tõi publiku
Sildid:
aja-planeerimine,
arvustus,
heategevus,
kirik,
risttee,
Tartu,
tänu
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar