Läksin Kroonuaia kooli valima. Seal, kus on Tartu valimisjaoskond nr. 1. Väljas pritsib lörtsi, autod kimavad läbi lompide, mu saapad on märjad. Suured ja väikesed pargitud mootorsõidukid ümber koolihoone näitavad, et valimisaktiivsus on sel aastal suurem kui tavaliselt.(Üldstatistika näitab, et muidu on Tartu ühe väikseima valimisaktiivsusega linn, alla 50%).
Astun uksest sisse. Minuga koos üks vene-poiste kamp, mõned on kiilakad. Mõtlen, et kas nad tulid tõesti valima või lihtsalt tahavad minusugustele peksa anda. Kui rumal minust tglt sedasi mõtiskella...
Kooli seinad on täis tembeldatud aaa-nelju. Erakondlasi täis. Kõik on nagu vangid, või siis missid, nummerdatud. Vaatan endale lemmiku ja jätan ta numbri meelde.
(Üks suuremaid vigu, mis eesti valimistel tehakse - kuna riik on nii väike - on see, et hääletatakse isiku ja mitte erakonna poolt).
Siis astun ruumi, mis mulle juba varasematest valimistest tuttav. Tädikesed istuvad akende all, kirjutuslaudade taga. Suured kaustad ees. Selja taga kardinad, millel kogu tähestik sisse nõelutud. Lähen "S"-tähe juurde.
Mind võtab vastu proua nimega Kim. Hommikumaa välimusega. Aga räägib puhtalt vene keelt.
Minuga ikka eesti keeles... Vist nägi passi. Või siis tundis mu kartulinina järgi ära, et näe: eesti juurikas.Allkiri antud, ronin kabiini. Nii et teised näevad vaid jalgu. Nüüd pole see üldse nii eriline tunne, kui esimesel korral. Siis tundsin ennast kuidagi väga olulisena. Nüüd olen lihtsalt üks jorss, kelle arvamust aksepteeritakse. Võtan pastaka ja kirjutan ümmarguselt oma lemmiku numbri. Hetkeks käib peast läbi mõte, et huvitav, kelle pastakas see on. Kas ma võiks selle endale äkki võtta? Surun järjekordse rumala mõtte rumalate ideede tagalasse ja astun kabiinist rahva sekka.
Inimesi ikka tuleb, tundub, et on tihe hingamispäev. Valimiskastil on ka oma valvur... kel käes väga tähtis tempel.Küsin arglikult, kas tohin ka pilti teha. Nagu presidendid. Ja ta lubab...
Teen pildi ära, aga ei saa paberit enam sisse. Tükk aega mässan, aga lipik ei taha pilust siseneda. Pressin, surun, punastan. Valvur vaatab pealt, ma pusin edasi.
(Tore, et me võime alati kellegi päeva elamusterohkemaks teha).
Viimaks saan sildi sisse ja minu kodanikukohus täidetud ongi. Koridoris arutab üks sotsiaalselt uudishimulikuma närviga pensionär kohaliku õpetaja käest, et mis koolis parajasti probleemideks ka on. Ja et mis ta ikka teistest koolidest teistsugusest teeb... vastuseks saab ta pika jutu töötubade vajalikkusest.
Astun tagasi linnamöllu, Raadi-äärse maantee äärde. Ikka veel pritsib lörtsi, maast ja taevast. Eemalt paistab udune Supilinn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar