Karuretk 6: Atlantis pani punkti

Nüüd viimaks saan kirjutada Karunädala punktist. Sellest, kuidas kulges viimane päev ja kuidas me Ameerika Unelmate meeskonnaga hüvasti jätsime.

Hüvastijätukingitus nimega Nuudel
Reede hommik... Läks kiirustamiseks. Sest selgusid jamad usakate majutusega: nende ööbimisluba Raatuse hostelis lõppes päev varem ja nüüd tuli neil seal kompsud kokku pakkida ja välja kolida. Raamatukokku seega nuudleid promoma nemad ei saa minna... Saadan kiirsõnumid meie meeskonnale, õnneks Mirjam lippab kohale ja infolaud saab siiski viimaks üles. Huh.
Nuudlisöökla avas oma uksed kell 13. Tagahoovi silt plingib ukse kõrval, laes ripuvad kollased kardinad, eemalt kostub džässilikke käike. Flaierite asemel oleme andnud raamatukogusolijatele plastmasskahvleid - neid võetakse, üllatuslikult, palju meelsamini vastu. Isegi ülikondades härrad pistavad taskuisse.
Kokku käis sööklast läbi vast 40 inimest. Lõpus oli pigem tilkumine, hea rahulik. Aga tiba vähem kui esmaspäeval.
Selle nuudlisöökla juures pidasin olulisemaks aga just sümboolsemat poolt. Seda, et see on kui hüvastijätukingitus raamatukogule ja kõigile Karunädala osavõtjatele. Et ei ole lihtsalt nii, et iga üritus peab tingimata midagi müüma ja kuhugi edasi viima, vaid et ka kohvik iseenesest võib olla kui tänutunne selle eest, et nad meid oma teele lubanud.
Aitäh raamatukogu! See, et te Risttee nimelise usuorganisatsiooni oma hõlma alla lubasite, see tähendab meie jaoks väga palju!

Evangeelium= hea + rõõmustav uudis
Meie viimane õhtu. Karunädala punkt: "Emajõe Ateenaks" kutsutud Atlantises. Programm saab olema lihtne - vennad Viinalassid teevad kidral ja džembel muusikat, Risto juhib õhtut, toimub viktoriinlik mäng "Mida peaks viienda klassi õpilane teadma?", on kaks usutunnistust USAkate poolt ja viimaks Peebu evangeelne jutlus. (PS. mis SINA arvad - mis teeb evangeelsest kõnes evangeelse kõne?)
Mõnus oli juba enne programmi algus tõdeda seda, et enamus, kes tulid, olid juba tuttavad. Et kohale ei tuldud mitte uudishimust, vaid usaldusest.
Sest viimaks, kui programm algama pidi, siis vaid 2 inimest istusid pinkidel(!), kõik teised olid kuskil taustal gruppides ja sotsialiseerusid. (See oli kui sümbol sellest, et tekkinud on laagrilikud suhted ja programm ei pea kandma enam nõnda suurt koormat).

Mis mulle "Emajõe Ateenas" meeldis:
et Risto läks lahti (rebis kuidagi väga loomulikul viisil kildu)
et rahvas ei saand solvatud (oli kaasaelav ka peale seda, kui usakad olid oma ebatavalist usku tunnistanud)
et Peep kõneles (purustas tüüpmüüte kristluse suhtes, samas ei proovinud teha taevateed lihtsamaks ja jäi seejuures iseendaks - KnightRideri nali oli super!)

"Good-bye y´all!" Ja viimaks saabus aeg, et 13 ameerika päkapikuga hüvasti jätta. Hommikul rongile ja siis Tallinna peale tiirutama...
Sõime Peppersackis ja Troikas, otsisime neile eesti vidinaid (normaalset eesti lippu ei leidnudki) ja kallistasime.

Tüng oli see, kui selgus et olime teinud planeerimisfaasis metsiku sisekommunikatsioonivea. Nimelt oli nii Risttee kui Northpoint (kirik, kust nad tulid) reserveerinud hotelli. Ja seega jäi, naksti, 13 kohta üle ja pidime kohad kinni maksma (õigemini küll - meie kallid ameerika päkapikud. Oeh).
Hea oli see, et minu ja Gretaga oli neid saatmas veel Maria ja Mirjam. Minu jaoks tähendas see seda, et see nädal oli tähendusrikas ka meie meeskonnale. Et me tõesti saime lähedaseks.
"Good bye y´all!"

Tegelikult võiks paljut veel kirjutada. Õppisin selle nädala jooksul hästi palju, väid mäetipp sattus blogisse...
Eelkõige tahaks aga tänada kogu meie meeskonda ja ka anonüümseks-jäänud toetajaid, kes seda blogi lugedes sellele kõigele kaasa elasid! Loomulikult ka Jumalat.
Aitäh, et sündis maailmaajaloo esimene Karunädal!

Kuigi ma unistan, et neist ca 250st tudengist, kellega eri üritustel kokku puutusime jätkaks oma teed ka kirikus (eesmärgiks seadsime 30 tudengit Ristteel),
Siis seda enam veel tahan, et nad ei oleks mitte kutsutud lihtsalt kirikutesse, vaid meie ellu!

Juba homsest on Karuretke-seeria asemel hoopis teine teema. See saab olema võimas!