Kirikukonflikt: inimlik kriitika tapab jumaliku plaani

Kohtasin Konsumi söögilindi juures üht vana tuttavat. Õieti me polegi kunagi rääkinud, aga nüüd kui tükk aega midagi öelda polnud, lihtsalt läks vestluseks… Ta ütles, et olen suureks kasvanud ja siis ühtäkki: kurjustas ning pahandas, et miks põrgu päralt see Risttee kogudus küll olemas on!

Ma olin jalust-rabatud! Püüdsin nähtamatult neelatada suure klimbi.
Ja selgitada, et see pole nii... aga vist kurtidele kõrvadele.

Kuigi see tuttav ise kirikus pole jupp aega käinud, tundus, et nüüd on hakanud ühtäkki jälle kirikuasjadest hoolima, eriti just noorsootööst. Et miks ikkagi nii suur hulk noori Salemi kirikust mesilasperena välja lendas ja uue koguduse rajas!

“Mis teil viga on?!”
“Kas senisest honest ei piisanud, ruumi on laeni küll ja küll.”
“Salem on ilus hoone - torn, saal - aga noored! Oi, teie peate minema!”

Nõnda me siis jalutasime seal Eedenis (ehk paradiisiaias). Mõlemal käekõrval söögikotike, teel tänavale. Püüan vahele öelda mõne lause sellest, et asi ei ole üldse kriitiline. Kirik ei lõhenenud, vaid paljunes. Missioon ei vähenenud, vaid suurenes… Aga saan järjekordse sõimu osaliseks.

Tuleb välisuks ja ütleme lühidalt nägemist.

Mu süda siiamaani puperdab, kui mõtlen sellele ühepoolsele vestlusele. Et on üks tuttav, kes muidu minuga kunagi ei vaevunud rääkima, nüüd aga paneb mind ühe vestlusega paika. Nagu ta tunneks läbinisti mind ja mulle nii armast kogudust. Hullem veel – ta näeb kirikuna vaid hoonet ja mitte inimesi.

Tegelikult ma ei ole esimene, kes sellise sahmaka kaela on saanud. Koguduse vanematekogusse kuuluvatel Peebul, Toivol, Craigil, Davel, Chrisil jpt on samad kogemused…

Risttee kogudus lihtsalt on selline – kirikuinimeste silmis vastuoluline. Vist seepärast, et motolause on “Kirik teistele…” – nagu me eralduksime neist omadest… Oijah. Küll on keeruline.

Mõtlen, et mida oleks saanud teha paremini, enne kui uus kogudus moodustus?

1. Suhtekorraldust õppinuna mõtlen, et äkki oli puudulik sisekommunikatsioon. Oleks ehk Meego saanud oma jutlustesse lisada pisut omapoolset visiooni? Näidata jõulisemat poolehoidu?
2. Või oleks pidanud just sel ajal olema üks koguduse kuukiri/blogi, kus oleks saanud kristalliseeruda üks avalik arvamus?
3. Või siis oleks see eraldumine pidanud olema struktureeritum? Et iga koguduseliige oleks saanud mingi ülesande väljasaatva meeskonna suhtes – koolituse tegemise, eestpalve, rahalise annetuse vmt?

Või on see lihtsalt sellepärast, et inimene on oma olemuselt (olgu ta kasvõi kirikuinimene) kuri? Kas äkki ollakse kadedad?

Või on nii nagu meie endine pastor Meego Remmel tihti ütles: “Koguduserajamine on kui sünnitus, sellega käivadki kaasas valud ning selle lõppedes vajab ema kosumist.”

Imelik – me ei mõtle sellele väga tihti, aga - just selline inimlik kriitika võib võtta meie meeskonnalt kogu jumaliku plaani (mida me hullumeelselt usume, et meil siiski on). Karm, aga ühe inimese sõnad Konsumis võivad olla nii teravad, et löövad minusuguse paksunahalise misjonäri pikali… see on hirmuäratav.

Olen mõelnud välja ühe praktilise väljakutse, kuidas saaksid sina mind/meid selles kriitikatulvas aidata:
Blogilugeja, kui sina peaksid oma teel kohtama Risttee koguduse kriitikut (kes näeb selles eelkõige mässajaid ja mitte misjonäre), siis kas sa aitaksid kustutada neid laostavaid valesid? Piisaks kasvõi sellest, kui sa eitad igasugu vandenõuteooriaid.

Me tõesti oleme kirik teistele! Ükski noor ega vana ei läinud ära enda ja oma mugavuse pärast. Me väga tahame, et iga inimene siin Tartus leiaks kasvava suhte Jeesuse Kristusega.

Ja Salem teeb oma tööd ka väga hästi! Eriti just Karlova linnaosas. Ja hoone on ka väga ilus.