Käesoleval nädalal on läinud Eesti blogide konnatiik tagarääkimisest kihevile. Ei kirjutata enam lihtsalt roppe pealkirju, vaid ka seda, kes kellele liiga on teinud. Miks me küll oleme sellised...? Selle asemel, et ravida üksteise haavu, me hoopis raputame sinna jämedat soola, ja tunneme sealjuures mõnu.Olgu see kohe jämedalt kirjas: ma ei taha kellelegi käesoleva postitusega haiget teha. Vastupidi, tahan otsida koletist just enda seest ja teda tutvustades teile, aidata ka teisi. Olgu ma siis avameelne doktor Phil.
Kui ei suuda olla siiras
Viimastel nädalatel olen olnud ka ise küllaltki sapise keelega. Üsna mitmel korral on abikaasa Greta imestunud ja küsinud "kust see küll tuli?"
Tõesti, kust ta tuli? Seda ma ju tean, et mul millegipärast eriline anne leida inimestest kõige nõrgemaid punkte, aga "kust see küll tuleb?" Ja kui Greta mind Kaubamajas jalutades ei lasknud selle küsimuse eest põgenema, siis tegin järelduse...
Põhjus, miks inimene muutub teise inimese selja taga koletiseks, on seepärast, et ta ei suuda selle inimese ees olla siiras.
Võib-olla on see seepärast, et ta kardab olla vastamisi silmapaariga, mis imelihtsalt kodeerib ta hingepilku. Et kardame saada haiget ja seepärast haavame teisi justkui kaitserefleskina veel rohkem. Võimalik, et nii...
Filter puruneb pinge all
Üks paremaid hingearste (minu meelest), Andy Stanley, on öelnud oma raamatus "It came from within!", et igal inimesel on südame kohal üks filter.
See on see, mis kohvipaksu välja ei lase lennata ja teiste silmis asju puhtana hoiab. Siiski, nendib Stanley, et varem-või-hiljem see filter hakkab lekkima. No ütleme, et on suurem pinge... Ja see on aeg, mil võib ropendada ka kõige püham inimene.
Ülestunnistus on ravim
Ma olen mõelnud, et tegelikult on kolm sammu, mida saab astuda. Ehk kolm suurt õmblust, kuidas filter parandada ja see sapiloopimine peatada.
Need on:
tunnista iseendale, et oled ületanud piire. et ebainimlikult palju nokid kellegi kallal. ja küsimus ei ole selles punktis see, kui palju sa kellelegi haiget teed.
vaid, kuidas sa iseennast tajud? tunnistad sa, et millegipärast on fookus nihkunud teiste puudustele? ainult nii saad minna teise punkti juurde ja tegeleda probleemiga.
tunnista Jumalale (no olgu, kui sa teda ei usu - ilmselt skipid selle sammu). aga üks Kristusega kohtunud mehi (Peetrus) kirjutas katkise filtriga inimestele nii: "...heitke kõik mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!" Inglise keeles kõlab see kuidagi veel radikaalsemalt: "Cast all your anxiety on him because he cares for you". Ja kreeka keeles tähendavat "kõik" absoluutselt kõike. See tähendab, olenemata oma puudujääkidest on inimesel õigus tuua kogu oma kraam, sealhulgas oma frustratsioonid ja kartused tema ette. põdema ei pea, sest nagu öeldud - ta hoolib sinust olenemata sinu sisust.
tunnista oma sihtmärgile. juhul kui sa eelmise sammu skippisid, siis muidugi on raskem seda järgmist teha. (omadest kogemustest tean öelda nii palju, et sellisel juhul sa jätkuvalt loodad selle peale, et see-sama inimene, kes sulle on kunagi haiget teinud, et ta oskab need haavad ise ära parandada.)
aga igal juhul, tagarääkimise tuumani ei jõua, kui ei lähe asja allikani. teise inimeseni. Ja nii imelik kui see ka pole, kasvõi oma tunnete tunnistamine teisele inimesele, lööb asja kuidagi sulama... (tead sa seda tunnet?)
Minu arust teeb siiras inimene lihtsalt relvituks. See teeb ta nagu alasti, sa ju ei lööks teda. Sealhulgas selline ausus iseendas hõlmab alati teatavat alandust. Ilmselt kuskilt sealt see relvitukstegev jõud tulebki.
Sa ju ei lööks sinu ees kummarduvat inimest? Eriti kui ta tuleb su juurde jutuga, et anna mulle andeks... sellises olukorras, muidugi annad.
Aga nüüd, kõik oma filtrite juurde ja tegutsema!
Koletis nimega Tagarääkimine on võetud blogist Art Jumble (kunstnike kollektiiv)
16 kommentaari:
Oi kuidas ma lasin sel koletisel täna öllata... Huhh.. Vahest kohe vist peab.. Mina ei tea kas see on naiste haigus või teeb see jube tigedaks kui sa pead naisteväega mööblit kolima ja peaagu kõik mehed põgenedvad või ei tee väljagi või siis raputavad veritsevale haavale soola.. brrrrr!!
Aga kolitud saime!! Ja mis sest, et aega võttis, aga seda armsam on!!!
Mhh, ma kustutasin ära suure ja pika arvamuse selle teise punkti kohta, sest lugedes oma teksti, väljendasin ainult enda arvamust.
Selle asemel ma küsin nii:
Kuidas sulle jõudis kohale, et on olemas Jumal?
ait2h teile Maria ja Ott avameelse vastukaja eest! Hindan seda vaat et rohkemgi kui minuga n6ustumist.
ott. kysisid mult minule nii hirmsalt olulise kysimuse. ma proovin sulle vastata:
ma pean tunnistama, et Jumala olemasoluga ma pole kuigi palju pidanud heitlema. minu jaoks on m6ned teised usulised kysimused aktuaalsemad olnud.
aga ilmselt olen ise tajunud Jumalat seel2bi, et kasvasin yles sellises kirikus (Tartus v6ru t2naval, seal kus praegu vene kogudus) kus ma n2gin mitmeid palvevastuseid. pluss inimeste eludes peegeldus Jumal. asjad klappisid... selles suhtes oli mul kerge uskuda.
Ilmselt k6ige veenvam kogemus mu enda jaoks on olnud aga see, kui olen sattunud tupikseisudesse. k6ige olulisem oli 11 aastat tagasi kui juhtus selline tupik, kus ma millegip2rast ei tundnud, et mul oleks s6pru... l2hedasi. (kuigi olen kasvanud yles 7lapselises l2binisti armastavas perekonnas)
psyhholoogiselt oli k6ik korras, aga religioossetes terminites 8eldakse selle kohta> "sydames on tyhi auk, mida millegagi peale Jumala t2ita pole v6imalik."
no, ja siis ma pidingi otsustama. kas ma tunnistan, et mul on see auk ja tahan seda t2ita Jumalaga (nagu kirik piiblit on t6lgendanud) v6i lahendan olukorra kuidagi teisiti...
valisin esimese tee ja sealt edasi enam seda kysimust pole olnud. nyyd on Jumal nagu kogu aeg ligi.
aga see on k6igest minu kogemus. k6igil on oma lugu. minu oma ysna lihtsake.
Jah, igaühel on oma lugu jutustada.
Kuulsin täna veel ühe inimese lugu.
Ka tema oma oli seesama tühi auk, ta kirjeldas seda väga sarnaselt sinuga.
Ta on nüüd budist ja ka tema auk on täidetud.
Naljakas, kui hakata mõtlema, et ma olen osaliselt ise sellesama tühja auguga ja olen otsinud juba 4 aastat selle täitmist. Siiamaani ei ole, sest...lihtsalt ei ole seda..mhh..Õiget ära tundud veel.
Ehk kunagi saan ka mina jutustada oma loo.
Tänan, Märt, väga tänan mõistvat suhtumist.
Et siis minu mõte selle tühja augu koha pealt mida Jumal täidab.
Minu kokkupuude jumalaga. Mu vanaema kellega koos kasvasin uskus jumalat. Ta luges õhtupalveid ja õpetas mullegi väikese ja lihtsa. Tunnistan häbiga, et ei mäleta seda enam. Vahest ma isegi tahtsin väga uskuda, aga siis lugesin raamatuid ristirüütlitest ja ma ei suutnud. Jumalal ja ristiusul ja selle nimel tapmine oli minuarust üks ja seesama. Vaidlesin vahest pikki tunde sel teemal vanaemaga ja ma pean ütlema, et mul olid head argumendid. Nii head, et vanaema jäi mulle alla ning ta kasutas minu vastu tugevamat relva. Ta kutsus meile koju kirikuõpetaja kes pidi mulle mõistuse pähe panema. Istus üks hallipäine taat ükspäev minu laua taga ja minu tooli peal. (ma vihkan seda siiani)
Ja ta tegi mu paari minutiga maatasa. Ma lihtsalt seisin seal ja mul polnud enam ühtegi argumenti ega mittemidagi öelda. Austus vanema inimese vastu sundis mind viisakaks kuid sisimas tahtsin ma ta üle valada kõikide mulle teada ja teadmata sõnadega. See oli nii alatu. Ma ei mäleta täpselt mida ta rääkis. Ega ma vist kuulanudki täpselt. Meelde on jäänud vanaema võidurõõmus nägu. (muide ta polnud paha inimene, mina olin lihtsalt väga mässumeelne).
Igatahes sain ma sellest piisavalt ebameeldiva kogemuse, et mitte uskuda- muide mul on selliste asjade ees ikkagi aukartus.
Mõnda aega hiljem mingil põhjusel kirikusse minnes ma minestasin. Ma arvan, et kõisin kirikutest mööda kuni kooli lõpuni. Siis tuli reis peterburi ja seal võttis see kõik teise kuju. ikkagi ekskursioon.
Praeguseks on mul tekkinud arusaam, et on kahte sorti uskujaid(mulle ei meeldi sõna usklik). Ühed on need kes on kasvanud sellistes peredes ja nende jaoks on see loomulik osa elust. Umbes nagu hingamine. Teised, aga need kes pöörduvad usku siis kui neil on väga raske. Siis vajatakse kedagi või midagi millele loota. Millesse uskuda. Millele toetuda. Kedagi kellega rääkida ja otsitakse lohutust. Inimesed vajavad tuge. Nad on nõrgad.
Ma olen terve elu kõigile tõestanud, et mina pole nõrk. Ma saan kõigega hakkama ja ma saan kõik mis ma tahan. Ma austan teiste inimeste vaateid ja uskumusi ja tahan, et ka minu omasid austatakse.
Näieks on see minuarust silmakirjalik kui näiteks vang hakkab ühel hetkel jumalat uskuma. Ta hakkab kirikus käima ja loeb piiblit ja palub andestust. Siis saab ta hea käitumise pärast varem vabadusse ja ta unustab oma usu. Talle pole seda enam vaja. See oli ainult üks näide.
Minuarust pole mõtet midagi poolikult teha. No et ma lihtsalt katsetan kuidas on uskuda.
Aga tegelikult ma ju usun. Ma usun midagi mis on olemas. Kes nimetab seda Jumalaks, kes Allahiks, kes Taaraks. See pole tähtis. Minu jaoks pole nimedel mingit tähtsust. Minu jaoks on tähtis sisu. Mul on oma ettekujutus asjadest mida me ei näe. Kunagi ammu oleks mind uleriidal põletatud selle eest. Ja asja pärast.
Aga kuhu ma tahsin oma jutuga jõuda?
Ma ei vaata inimesele näkku vaid silma. Mind ei huvita tema välimus, riiete tootjafirma, usutunnistus ega päritolu. Mind huvitab mis on inimese sees. Kas ta on piisavalt Inimene. Kas temas on midagi mis on huvitav. Ma tahan teada miks inimesed teevad nii nagu nad teevad. Miks nad elavad nii nagu nad hetkel elavad. Kuhu nad teel on ja mis on nende eesärk. Huvitavaid inimesi on meie ümber nii palju. Ma ahmin nende kogemust ja elutarkusi endasse igal võimalikul juhul. Kolmeaastane võib teinekord rohkem õpetada kui 80 aastane.
ahh.. ühesõnaga ma ei tea üldse miks ma selle siia kirjutasin.. ju siis oli vaja.
Nii naljakas, kui see ei ole, Maria aga ma otsin samasuguseid inimesi.
Ma ise ütlen, et on olemas inimesi, kellel on "see".
"See", mis paneb neid kuulatama, neid jälgima, nendega kogu aeg rääkima, vaatama silma ja küsima küsimusi.
Mäletan, kui olin Itaalias ja olin jätnud ühe portugallasega hüvasti, kellega olime rääkinud kolm päeva lihtsalt juttu, mõlemad halvas inglis keeles aga see ei lugenud, temas oli "see" ja me tahtsime lihtsal juttu rääkida ja me rääkisime viimasel päeval kuskil 7 tundi järjest. Ja kui ta lahkus, lehvitasin talle järele, siis sain aru ühest - Maailm on täis toredaid ja huvitavaid inimesi. Neid peab lihtsalt üles leidma.
Maria!
Mind huvitab mis on inimese sees. Kas ta on piisavalt Inimene. Kas temas on midagi mis on huvitav.
Selle tsitaadi kohta vastaks, et ega me seda teada ei saagi, mis teise inimese sees tegelikult on.
Jumalaga on lihtne:
"Mina olen see, kes ma olen".
Kui on olemas loodu, siis on olemas ka Looja.
Polegi vaja arutleda, missugune meie looja on või miks ta midagi teeb.
Savikruus ei saa iial otsustada oma meistri mõtete ja tunnete üle.
M6tlesin, et tegelikult on ka blogides tuhnimine (mitte ainult oma lemmikartistide kuulamine) kellegi "selle" otsimine:)
Ja nyyd Ott, 19.aastane noormees ja Maria, 27. aastane neiu on leidnud sarnased t6demused siin lehel. Kas see pole mitte imestusv22rne, millised on t2nap2evased kohtumispaigad?
Aga nyyd j2tkuks Jumala-jutule. Olgu 8eldud kohe seda, et ma ei kavatse selles blogis leida platvormi, kus ma hakkan oma lugejatega vaidlema. Sest ma ei usu, et ma nii suudaksin midagi erilist anda... ps. seda blogi ei tee ma ju endale. Minu blogi mantraks on: julgustada elama igap2evast elu.
Maria kogemus on autentne. Tahaksin vaid sulle anda paar viidet sellele, et p2ris kategoorijaid uskujate sees ei ole:)
Yks minu hea s6ber, Helari, tal on v2ga omap2rane lugu oma kristlaseks saamisest. Ta oli nimelt vang... aga l2ks pisut teisiti, kui stereotyyp kristlasvangide kohta on. Tema lugu on aadressil: http://www.helari.net/index.php?option=content&task=view&id=59&Itemid=
(ps. ta on tubli blogija!)
Yks teine hea s6ber, Anni. Nyyd siis psyhholoog, ta on jaganud oma blogis (mida ta millegip2rast viimasel ajal enam ei uuenda) oma loo. (http://kokakoola.blogspot.com) V6ibolla aitavad ka nende lood m6ista teil mind paremini.
Aga j2llegi. Ma ei kirjuta seda kommentaari, et t6estada, et mul on 6igus. v6i et tahan teile 2ra teha. See on pointless. Mina usku ei saa anda. See on Yhe teise tegelase djeela.
Ingrid...
Inimeste seest on lihne leida seda sisemist ilu. Ka nende seest kes pole väga avameelsed. Tuleb osata lihtsal kuulata ja näha. See pole üldse raske.
Tahtmist peab ikka ka olema. Inimesi ju erinevaid.
No Märt näiteks. Temas on midagi erilist. Ma pole teda reaalis kordagi näinud. Olen vaadanud ühte videolõiku ja lugenud siis siinset blogi. No on temas midagi mis paelub.
Kusjuures alati ei saa inimeses kõik meeldida. See pole paha. See on edasiviiv jõud sest tekib vestlus.
Märt- ära siis vaidle :). Räägime niisama. :)
Ott- :)
Maria, ka mina vaatasin seda videolõiku (Au ja kiitust Orkutile) ja noh, Märdis on tõesti midagi ja see panebki ikka ja jälle teda lugema ja lugema.
Aga lisaks Märdile olen ma rääkinud ennem veel kahe noore kristlasega. Nii erinevates olukordades ja seltskondades. Ja iga kord on neis tõesti midagi, mis paneb nendega rääkima ja neid kuulama.
Naerma ajab see, kuidas mina ja Maria räägime Märdist vabalt ja Märt ise loeb seda.
Mhh...igati huvitav olukord.
igati huvitav jah. (greta aeg-ajalt ikka turtsub nigu siil, kui n2eb et ma j2lle selles veebi-kodus kylalisi vastu v6tmas:=) )
Need kaks viimast linki...
kui Helarit tahate saada browserisse, siis vaadake, et saaks copy pastetud kogu see link...
muidu juhtub nii, et j6uate yhte postitusse, kus r22gitakse n2gemusest naisest ja lohest :)
Anni oma aga, nagu selgus... ta on oma aadressi 2ra vahetanud. Ehk siis, tema lugu on aadressil:
http://lihtsaltanni.blogspot.com/2007/01/minu-lugu.html
Muideks, Helari lugu olen lugenud juba aasta tagasi ja Helirilt küsisin(läbi veebi muidugi), miks ta usub jumalasse ja ta andis oma loo.
Külastan ikka vahete-vahel tema kodukat.
Maria usklike kategooria kohta:
minu perekonnas ei ole ühtegi kristlast. mul ei olnud elus mingeid probleeme. pigem arvasin, et olen nii äge, et kartsin, et kristlaseks saamine muudab mind. muutiski, aga aegamööda ja ikka paremuse poole. vaidlesin aasta aega kristlastega enda ümber, et milleks kõike seda just nii vaja on. mulle tundus, et mul ei ole millestki puudus:) aga ühel hetkel sain aru, et neil on midagi, mida minul pole. nüüd on mul ka. parim otsus minu jaoks!
Ära iial ütle iial...
Üldiselt on see blogimaailm üks kualine koht. õtlen vahest, et mis saab siis kui inimesed keda ma loen satuksid kokku ühte ruumi. Siis ma teaks neist niipalju kuigi kohtuks nendega reaalselt esimest korda. Paljusid blogisid pean oma igapäeva osaks nagu lapsi meest või kasse. Nad on juba nagu sõbrad. Aga samas ikka võõrad. Tegelikult ma ei tea paljud neist mind loevad. Kusjuures mul on juba kaks täiesti reelset tutvust läbi blogide. Ja üks taaselustatud tutvus vana klassiõega kes käib mind lugemas. Kahju, et ta ise ei kirjuta.
Muide miks kanal 2 näieb öösel kell 3 filme? Ja veels elliseid mida tahaks vaadata? mis siis, et ma juba olen seda näinud... Ma peaks telegelt magama, aga ma olen mingis ebareaalses maailmas tänu Oti blogi lugemisele. Igatahes head ööd!
(teoreetiliselt võib arvata et ma ka selle kommentaari kustutan hommikul sest öised mõtted on ebareaalsed ja kõik asjad on hoopis teistmoodi.)
Lisasin su blogi oma blogrolli.. loodan, et sa pole vastu ;)
www.claara.wordpress.com
see on au.
Postita kommentaar