Sajab vihma. Meie pea kohal on 39-kroonine vihmavari, mis natuke logiseb. Bussipeatuses ootavad märjad inimesed. Mu tasku on pungis, sest seal istub fotokas.Et bussi ei tule, siis teen mõned pildid Annelinna korterite-rõdudest. See on mu uus kirg... teeme ju isegi remonti ja midagi nii jõhkralt koledat pole veel varem näinud! Pluss, veider see elu, aga millegipärast on nii, et alles siis kui sa millegagi isiklikult saad seotud (remont rõdul näiteks), hakkad sa asju enda ümber rohkem nägema.
"Tegelikult on see väga eriline," ütlen kui buss on selja taha jäänud ja me pikki eeposkangelase tänavat astume... kuigi sajab ikka vihma.
"Tõesti on eriline," muheleb Greta ja hakkab siis naiselikult vadistama. "Kui järele mõelda, siis meid tõesti pole varem külla kutsutud."No olgu. Tegelikult oleme ju oma perekonnaliikmete peredel külas käinud, aga see pole see... seal on suur roll oma initsiatiivil.
Ja kodugrupp ei lähe ka arvesse. Sest seal on külaskäimine nagu osa kultuurist.
Või siis need külaskäigud, kus mängus on kolmas objekt. Agenda, mida arutatakse... see pole ka päris külalislahkusest inspireeritud. Nii et ikkagi: see päev on väga eriline ja väärib väärtustamist.
Mõtlen nüüd, et kuidas siis on...
1. Kas tõesti on nii, et kui sa keset oma generatsiooni abiellud ja perekonna lood, siis hakatakse sind pidama vanaks peeruks?
2. või siis tõesti... kas see (perekonna loomine) viib suhte nii uuele tasandile, et vanad tutvused hakkavad kärbuma. Ja loomulikuna võetakse, et köögilauas kohtudes saavad olema erinevad pagunid (nagu kiiritaja Markus armastab seda öelda)?Kummalgi juhul, aitäh Liina ja Taavi, et värskendasite me elu!
Ja selle blogiraamatu, mis laenatud sai, see saab samuti läbi loetud ja ellu rakendatud!
3 kommentaari:
Mina olen märganud, et paljudes peredes saab nii olema, et kui enne käidi väljas oma sõpradega siis koos elama hakates/abielludes muutub kõik. Perega käiakse koos naise sõprade juures ja mees suhtleb oma sõpradega ikka üksi ise edasi. Meie peres on ka nii. Ma tean vb paari mehe sõpra. Aga minu sõbrad on ka kõik mu mehe sõbrad. Kusjurue svahest isegi nii, et nemad on käivad koos kuskil kontserditel ja mina istun kodus. Mulle ei meeldi kärarikkad ja ülerahvastatud kohad seega pole mul ka midagi selle vastu kui nad seal käivad ilma minuta.
Huvitav kui vanaks peab elama, et hakkaksid tekkima perekondlikud läbikäimised? Kui sa võtad lapsed kaasa ja lähed kuskile. Või ei juhtugi kunagi nii?
Mis häid näpunäiteid sealt raamatust leiab?
Tahad Sa jagada neid?
n2pun2iteid on igasuguseid... kuigi Taavi ytles, et ikkagi kr2pp raamat (kuigi blogigurud Godin ja Kawasaki soovitasid)
Kindlasti mingi hetk, ehk j2rgmine n2dal(?) teen pisikesi kokkuv6tteid...
Senimaani olen saanud kaks uut nippi:
1) tasub panna trackback oma kommentaaridele - hoida vanu suhtlusi elavana
2) 20/80 reegel - vaid 20% sinu j2lgitavatest blogidest on olulise v22rtusega
Postita kommentaar