Soolapähkli isa

Kui ma veel oma vanemate pool elasin ja keset teismeaega olin, läks ühel päeval nii, et mul läks isaga suureks ragistamiseks. Mina istusin arvuti ees, ja tema seisis arvuti kõrval. Isa ja poeg, me vaidlesime.

Eks ta käis mulle pinda. Ajas sellist juttu, et lähkesin arvuti eest minema. Loomulikult ma keeldusin... Ladusin talle kolmekordselt vastu. Karta polnud ju midagi. Teadsin, et rihma saamiseks olen liiga suur. Ja omajagu julgust lisas ka see, et kuigi ta otsis arvuti power-nuppu, ei leidnud ta seda. Vaidlus oli tuline... see pidi lõppema.

Kulmineerus sellega, et ühel hetkel otsustasin anda talle lõpliku löögi. Öelda midagi sellist, mis ta jalust niidaks. Kogu argumentatsiooni kustutaks...

Läbi hammaste pressisin nii suures vihahoos kui võimalik, et ta on jobu ja maailma kõige halvem isa! "Sa ei oska absoluutselt armastada! Sa pole mingi isa! Pole kunagi olnudki."

Tema hele tenorihääl jäi vait. Kuigi mu pilk oli suunatud ekraanile, teadsin, et egal tal enam midagi öelda pole. Mida saakski? Mul oli see õigus, nullida 7-lapse isa autoriteet. Nüüd saab rahu, mõtlesin. Ja nii oligi... Ta keeras selja ja astus vaikselt trepist alla. Agressiivsusest polnud enam märkigi... Aga kui möödunud oli ligi tund, tuli ta tagasi...

Ta oli muutunud. Sel korral oli mu kõrval hoopis keegi teine. Seesama, pool-kiilakas mees, seljas kampsun ja kulunud viigipüksid, aga ikkagi kuidagi teistmoodi. Ta õlad olid längus. Ta ei seisnud uhkelt. Ta ohkas... Ja ta pani klaviatuuri kõrvale kaks pakki soolapähkleid.

Seesama mees, keda me kiusasime teiste lastega koonerdajaks. Seesama, kes ei raatsinud eales tühiste asjade peale raha kulutada. Tema, kelle käelabasid ma olin harjunud nägema alati nii suurtena, on nüüd ühtäkki, läbikukkununa... mu kõrval. Mees, keda kutsuti sõjaväes Herakleseks on nüüd, ühtäkki, täiesti purunenud! Mees, keda ma polnud kunagi isegi nutmas näinud, sellises läbipekstu konditsioonis!

Ta hääl oli väga nõrk, habras. "Ma ei ole jah suurem asi isa. Anna mulle andeks." Ta silmades olid pisarad. "Ma olen tõesti halb isa." Nägin teda esimest korda nutmas.

Rohkemat ta ei öelnud. Keeras vaikselt selja ja läks tagasi all-korrusele. Ja ma ei suutnud enam midagi teha. Ekraan hõõgus imelikult, kurgus kipitas. Ja need kaks kallist soolapähkli pakki, ei sobinud mitte kuidagi sellele lauale. Mul kadus igasugune arvutiisu. Ma sees oli kõõksuv õõnsus. Mida ma küll teinud olin!

Jätsin arvuti kus seda ja teist. Haarasin pähklikotid ja panin rutuga trepist alla. Sinna kaminaruumi, kus teda ikka vaikuses leida võis.

"Ei ole sa halb isa. Hoopis mina olen halb poeg. Anna sina mulle andeks." Silmad kippusid märjaks, hääl katki...

Mind ei huvitanud enam arvuti ees olek. Kõik, mis tahtsin, oli oma varasemad sõnad tagasi võtta. Kõik korda teha...

Ja seal me siis olime, kahekesi kaminaruumis. Tagasi isa ja poja suhtes. Sõime ära kaks pakki soolapähkleid ja ilmselt oli see üheks oluliseimaks verstapostiks meie kahe suhtes.

Tänasel Suurel Reedel.

Mis siis kui Kristus oli soolapähkel ja Jumal isa? Kas see teeb Kristuse ristilöömise lähedasemaks?