Kunagi küsis üks kolmnurkse kehaehitusega mees niimoodi: "Märt, kas sul üldse mingid hobid on?" Esmalt, mind sümpatiseeris ta meeliülendavalt provotseeriv toon ja isiklik lähenemine. Aga teisalt, teadsin mis laviin on tulemas, ja hammustasin juba ette oma teist põske."Sulle ei meeldi naised, tehnika ega sport. Mis sulle üldse meeldib?"
Veidrik, mõtles tema.
Stereotüüp, mõtlesin mina.
Paar nädalat tagasi tuli mu juurde Soome Ville, kehasuurusega 56. Ta ütles, et Metallica on maailma parim. Teadsin millisesse soppa ma satun, kui ta kõrvu ei silita, aga siiski ikkagi ütlesin: "Mulle eriti ei meeldi." Ta naeris kuhugi ülespoole ja rääkis seda teistele kolmnurkadele edasi. "Kas sa kuulad mingeid ufosid?"
Hiljem, kui olin talle rääkinud, et mul on punane VW universaal, family kleepsudega, siis ta lõpetas jutuajamise ja läks sööma.
Ning kui kuulis, et lähen nädalavahetuseks Soome jack-asside linna Seinäjokisse, tundis kohe huvi. Aga kui sai teada, et lähen emmajunga kärusid vaatama, oli ta saatuslik: "Man, you are doing a big mistake. You are doing a big mistake!"
Ütlesin vastu, et hoopis tema teeb vea, kui oma 6-aastase käimisperioodi ei lõpeta ega abiellu, ja lapsi kiiremas korras tegema ei hakka (vähemalt 15% naistest ei ole enam vanuses 30+ fertiilsed, ja 40+ on lapse saamine ohustatud), aga ikka mõtlesin, et mis teeb minu puhutud tuul müürile? Mida on mul vastu panna kolmnurksele 56-suurusega mehele?
Ja nüüd, ka viimased 20h olen olnud keset neid raseerimata inimesi. Sõitsime kahe vänniga Tšehhi mägedesse, eemale oma kultuurist ja taustast. Aga ikka, hoolimata sellest, et oleme ka mõtteviisidelt sarnased - tundub ikka, et jälle on see sama kammaijaa!
Mulle ei meeldi istuda roolis, kui mu kõrval ei ole abikaasat, kes julgeb tunnistada oma vigu kaardilugemisel ja julgustada, et küll ma vahetan mõnusasti käike. Aga neid abikaasasid on ainult üks ja tema on kodus.
Ütle sa mulle, miks on ikkagi nii, et stereotüüpsed jobukakud on tugevamad. Tugevamad ka arvamustes, milles nad on nõrgemad?
Või olen ka mina, täpselt nagu iga teine kolmnurk, elamas lootuses, et mu maitsemeelt ja eluteed aksepteeritaks?
Küsitakse, kas Metallica on parim ja naised umbehääd, mitte huvist teise inimese kohta, vaid soovist saada kinnitust, et ka minu arvamus on okei.
Veidrikud ja ufokuulajad oleme me kõik?
12 kommentaari:
hoi. ega sul kaksikvenda pole? vaba, ma mõtlen :)
Ongi nii, et öeldakse...sinuga oli hea vestelda, kui tegelikult Sina ainult kuulasid, küsisid küsimusi ja teine sai end rääkida tühjaks...tundis, et teda akstepteeriti...
Sina tahad ka ju rääkida...paiskad siin blogimaailma oma jutukesi ja ufo-küsimusi. :)
Mulle iseenesest meeldivad need pigem rohkem, kes näkku ütlevad, et sa elad ufo-maailmas, kui seljataga sosistajad.
Märt, vaidle mulle vastu, kuid ma arvan, et see mida me räägime väljendab seda milline on olnud meie lugu.
56-suuruse kolmnurksemehe suu räägib seda, mida tema elulugu talle rääkinud on. Sina räägid seda, mida sinu elu on sulle jutustanud. Ühel on kogemused naistega, Metallicaga, teistel on kogemused õnneliku perekonnaga, usuga ja blogiga :) Sellistel hetkedel oled sa kohas, kus kahe raamatu lehed omavahel kattuvad, kuid ei räägi sama lugu.
Ma pole üldse kindel, et meie lood peavad olema samasugused. See oleks igav ju?!
minusugust kolmnurka rohkem ei leidu, morgie.
kuid Taavi, ma saan aru, kui inimene avastab iseenda jaoks erilise muusika ja erilised põhimõtted, ja suudab ka teisi sedasi aksepteerida, aga kui ta on need lihtsalt seltskonna survel võtnud üle - sest nii kirjutab ajakiri, nii mängib raadio ja nii ütlevad kolleegid, siis see ei ole mitte eriline-olemine, vaid stereotüüpide jägimine. Hirm olla aus.
eks nende kolmnurkade keskel on ka 48si tegelasi, kes tahavad suitsu ja sõnaga teha end suuremaks. Mõnikord vaatasin tehases ringi ja nägin üht pooltukkuvat poisikest, kes kasvatas habet ja jõi energiajooki. et ta meeste keskel püsti püsiks.
psühholoog Anni ütleb hästi... et sosin võib olla valusam kui näkkuütlemine. Aga kas kuidagi konflikte ennetada ei ole võimalik?
metallica võib olla nagu mängusõrmus, mida tüdruk kardab sõrmest võtta ja päris ehte vastu vahetada... tuleb ikka olla aus ja otsida tegelikke vastuseid!
Viimased tunnid olen veetunud jube mõnusasti,lugedes mõni kuu tagasi ostetud allahinnatud raamatut "Suured lapsed. Keeruline iga 7-13" (autor Oggi Enderlein).
Vot seda soovitan küll kõigile...saate tuletada meelde kõiki neid toredaid, lõbusaid, eufoorilisi, hirmujudinaid tekitavaid, põnevaid, kurbasid - eredavärvilisi tundeid täis lapsepõlve seiklusi. Vähemalt mulle tulid küll paljud asjad meelde.
Sealt tuleb välja, et lapsed on ajast aega olnud alguses ülimalt eogistlikud, võitlushimulised, uhkustajad (mäletate ikka seda kui teistele sai midagi head süües öelda: "vesista-vesista...sulle ei anna!". Kohati ka väga konfliktsed ja konfliktides vägivaldsed.
Oggi (mainin ära, et ta on naissoost psühholoog) ütleb, et kui lapsepõlves lasta lastel isekeskis sotsiaalsed situatsioonid läbi mängida - võimu pärast võidelda, tunda end üleolevana ja näha, mismoodi teised sinusse siis suhtuvad, vahel teisel mokk lõhku virutada. Saladusi hoida, koos mingit sigadust korraldada, salaja tuld teha, hirmutavates või ohtlikes kohtades luusida (ehitusplatsidel, surnukuurides vms)...siis on suur tõenäosus, et neist kasvavad üsna rõõmsad ja roosad täiskasvanud.
Konflikte ära hoida ei ole ju lihtsalt võimalik. Konfliktide eesmärk ei ole ju lihtsalt elu huvitavaks teha, vaid nad tekivad selleks, et piire paika panna, neid mingi ajapärast nihutada või üldse neist loobuda...konfliktid korrastavad suhteid, et need püsiksid armastavad ja hoolitsevad.
Oi...pikaks loenguks läks....
Anni, aga kuulamine ongi ju üks vestluse osa, ja pole midagi paremat, kui kohtuda inimesega, kes Sind mitte ainult ei kuule, vaid KUULAB. Mina olen sageli kuulaja rollis, see meeldib mulle ja ma ei tunne end puudutatuna, kui ma pole vestluses saanud ise rääkida, vaid olen olnud kuulaja.
Taavi mõte on väga huvitav... ma täiendaksin seda mõtet omapoolselt.
Meie kõigi lood on erinevad, igaüks räägib seda, mida tema elu talle on jutustanud. Ma lisaksin, et oluline on see, kui palju me ise oma elust õppida oleme tahtnud. Isegi kui kõik inimesed panna sarnastesse tingimustesse, saavad nad neist väga erinevaid kogemusi ja omandavad erinevaid õppetunde. Me oleme siia maailma tulnud selleks, et midagi õppida, ja ma täiendaksingi Taavi mõtet, et me räägime seda, mida me oleme enda jaoks õppinud. Mõni elab pika elu ära, aga ei õpi ka eluõhtuks ära inimlikke põhiväärtusi...
Märt, mulle meeldib ka Metallica, aga mulle meeldib ka Mozart, ja ma ei häbene seda öelda. Mulle meeldivad väga paljud asjad, tahaksin palju jõuda ja kõikjale jõuda ja kõigest osa saada, aga kahjuks kõike ei saa. Ja ma aktsepteerin, kui kellelegi meeldib midagi hoopis muud, kui tal on oma arvamus, sest tema näeb maailma asju teistmoodi.
Ma usun, et konflikte on võimalik ära hoida mõistmisega, et meie ümber ongi väga erinevad inimesed ja neil on õigus mõelda teistmoodi kui mina.
Kuid konfliktid on vajalikud meie arenguks - kuidas me muidu õpiksime toime tulema erinevates olukordades? Ja kui me õpime konflikti lahendama rahumeelselt, ilma kakluseta ja karjumiseta, siis oleme me väärtusliku õppetunni omandanud.
Vabandust, läks ka pikaks loenguks... :)
Lugedes Sinu küsimust Märt uuesti...
siis tahan vastata: Jaa! ja vist natuke ikka Ei ka. :)
Konflikte on võimalik ära hoida. Ma usun, et me teeme seda iga päev. Ilma konfliktideta või konflikte rahumeelse(ma)lt lahendama oleme õppinudki lapsepõlves. Ja küllap endiselt õpime.
See, et aeg-ajalt meil kellegagi asjad väga tuliseks lähevad, ei tähenda, et me täielikult luuserid oleme. Usun, et nii Sina, Märt, kui ka teised lugejad on viimasel ajal vähemalt ühest konfliktist suutnud hoiduda (ennetada) või selle rahumeeleselt lahendanud.
Kuidas me seda teeme?
Mina täna rääkisin telefonis isaga. Teema oli väga tundlik - laen. Olime teineteisest valesti aru saanud. Ma arvan, et vabalt oleks võinud tekkida konflikt.
Aga ma arvan, et ei tekkinud see sellepärast, et...
...me kuulasime teineteise seisukohad uuesti ära.
...püüdsime leida parima lahenduse uute tingimuste puhul
...olime üldse motiveeritud suhtlema sõbralikult, võiks isegi öelda, et seepärast, et armastame ja usaldame teineteist.
...mõlemad olid valmis teisele vastu tulema (anna ise ja sulle antakse situatsioon)
Kuna tegu ei olnud väärtuste konfliktiga, siis lahenes asi hästi. Mida teha aga siis, kui meie veendumused on vastukäivad?
Teil on korralikud loengud siin peetud, ei oskagi kohe nii ilusasti juurde kirjutada...
Kuid ometigi on nii, et kipume lugema nende inimeste blogisid, kelle moodi mõtleme. Ja ajalehest otsime üles lemmik kolumnisti, teised skipime.
on ju nii, et kuskil taustal ikka otsime oma mõtete kinnitust? nagu Anni ütles, seda minagi siin blogis.
või te tõesti alati ja pidevalt laiendate oma piire hoolimata sellest, mida usute?
Vabandust, Märt, me oleme siin tõesti väga hoogu läinud...:)))
Sul on ju õigus - muidugi loeme neid blogisid, kus tunneme, et selle kirjutaja mõtteviis on omane ja sarnane, hea on suhelda inimesega, kellega oled n.-ö. ühel lainel, siis tahaks kohe mõttekaaslasi kallistada, sest NII HEA TUNNE on!
Aga see ei tähenda, et ma ei loeks teiste arvamusi, nad on ju ka meie kõrval olemas, ehkki mõtlevad ja toimetavad teistmoodi.
Ei vaidle Annile vastu - kui veendumused on vastukäivad, siis on raskem toime tulla. Aga mitte võimatu.:)
Internetis laiendan vähe piire. Pigem suudab mind teisiti mõtlema panna inimene siis, kui ta esitab oma väiteid usutavalt, tal on kogemusi.
Netiajakirjanduses ilmuvaid arvamusartikleid lugedes, mis pakuvad teistsuguseid uskumusi, kui minul on...mõtlen ikka ennastsäilitavalt:
"Kuidas nii võib?!"
Mängin psühholoogi :) ehk mõtlen, et tal on miskid isiklikud puudujäägid. Vaeseke, küllap on ta mingis viljatus ja karmis keskkonnas üles kasvanud, elanud.
Kui tekivad väärtuskonfliktid sõprade, muidu mõnusate sellidega, siis on raskem.
Siis tuletan endale meelde, et ma ise olen puudulik, AGA küllap ka tema vaatepunkt ongi lihtsalt üks punkt, kust ei paista ka päris tõde kätte.
Inimesel on igatsugu vahvaid enesepetuskeeme, et enda sisemist tasakaalu ja endaga rahulolu säilitada. :)
Yhe vahva enesepetuskeemi, millest r22kis viimane kommentaator Anni, v6ib lugeda Peetri viimasest blogipostitusest.
Ma tahan vastu vaielda. Mina ei loe blogisid või artikleid või ei vaata filme, kus ma kohtan sarnast mõtteviisi enda omaga...vähemalt ma püüan enamustel kordadel niimoodi teha. See on ju inimese enda arengu koha pealt ohtlik, kui elada ainult selles mugavas mullis, kus konflikte ja uut avastamisrõõmu pole.
Mõnikord vaatad mõne kuntsniku performance't ja ei saa mitte midagi aru...väga lahe. Teinekord kuulad mehe juttu, kes on ostnud uued kummid oma bemmile...no ka lahe, et näed teist maailma ja väärtushinnanguid. Ja Märt, ma arvan, et ma ei jaga sinuga sama mõtteviisi, kuid ma loen, sest sa kirjutad põnevatel teemadel ja teed seda väga hästi, kuigi vahest tahaks vaielda oma seisukohaga oma mõtteviisist. :)
Postita kommentaar