Intervjuu koomiksi-joonistajaga: „Kunst on kõnelev inspiratsioon”

Oled sa hoidnud kunagi käes koomiksit ja mõelnud: kes need küll on joonistanud? Kes on see anonüümne, aga samas nii andekas kunstnik, kelle kohta ma võin vaid oletusi teha. Kes elab mõttemullide ja muinasjutuliste karakterite maailmas?

Nagu varsemalt lubatud, on aeg intervjuuks koomiksikunstnik Joonas Sildrega. Käesoleva blogi pikemajalised lugejad on tsipake tema maailma juba piilunud.

Joonas Sildre, kuidas sinust üldse joonistaja – või peaks ütlema kunstnik Zildre - sai?
Lühidalt. Kõik lapsed joonistavad. Mina jätkasin seal, kus enamus nn normaalseid lapsi pooleli jätsid. Muuseas elasin paberil ka oma pubekaea lollused välja. Joonistasin kosmoseseikluseid, igasuguseid lahingud... actionit ja veelkord actionit.
Ilmselt oli mul mingi vajadus end väljendada. Ehk on see ka põhjuseks, miks jätkasin...

Nii et edasiminek kunstiakadeemiasse õppima oli kindel valik?
Üks valikutest jah. Kunstiõppesse pedasse sain kah, kuid sinna ei läinud...
Mingi hetk tahtsin ka ajakirjanikuks saada...millegipärast. Kuid kui kuulsin, et pean inimestega töös suhtlema, intervjueerima näiteks, siis loobusin. (smailib)

Ja vanemad ka kätt ette ei pannud? Tavaliselt ju tahavad nad, et midagi kindlustatut õpiks?
Vanemate poolt tuli pigem kannustus. Ma ei se poleks ettevalmistuskursustelegi läinud, kui nad mind sundinud poleks.

Kordagi kahelnud pole, et oli õige valik?
Ei ole. Kohalikust haridusturust oli see tollal kindlasti mulle sobivaim valik. Kuna ma loobusin kõrgeltmakstud bürookarjäärist (graafiline disain), siis fiena teenin eesti keskmist palka.
Mõni kuu saan rohkem, mõni kuu ei saa midagi. Nii see on.

Aga kas kaiff joonistamises on jäänud? Või... mis see sulle annab?
Hmm... Tunnen mõnu sellest, kuidas mu veetavates joontest saavad äratuntavad objektid. On mingi loomisrõõm või-midagi-sellist.
Samas on seal kindlasti ka egotrippi.

Kuna said sa kõige tugevama egopaituse?
Selle egopaiga on see, et kui juba kord midagi oled hästi teinud, siis järgmine kord enam eriti ei mõju... aga parim kompliment... ma pean veidi mõtlema...
Kindlasti on see midagi sellist, mis keegi tahtmatult on öelnud...
Võib-olla vastan veidi hiljem. (tegelikult ta ei vasta)

Luuletaja Indrek Hirv on öelnud, et teda inspireerib see, kui ta saab ajalehenurkadesse kirjutada ja ta jalad on soojas. Mis sind inspireerib?
Kui on tegu konkreetse tööga, siis ega polegi aega inspiratsiooni otsida. Tuleb vaid kuskilt otsast pihta hakata. (räägib nagu Tolstoi)
Aga näiteks endale joonistades. Siis tulevad uued värsked elamused. Või siis mingid nähtud tööd... Või soovist end proovile panna.

Sa inspiratsiooniks seenekesi ei taha süüa?
Pigem šokolaadi. Seeni pole proovinud. Ma ei usu, et need mind aitaks.

Kuidas üldse see joonistamis-protsess käib? Joonistad sa paberile või otse paintbrushi?
Joonistan paberile, skännin, töötlen edasi mingi programmis. Tavaliselt värvin.

Aga ajaliselt, kui kaua?
Ajaliselt... see sõltub täiesti töö mahust. Üldiselt nõuab keskendumist loomisakti algus. See, kus ideid peab paika panema ja skiteerida.
Edasi, kui puhttehniliseks töötluseks läheb (ülejoonistamine, värvmine vms), siis võib ka samal ajal kasvõi vestelda, midagi muud mõelda või mingeid jutusaateid kuulata. Ses mõttes, et üks ajupool tegeleb visuaalsega ja teine on vaba (smailib täiega).
Ajaliselt tehniline töötlus võtabki vähemalt 75%. Aga keskkond on üldiselt kodune, bürood ja stuudiot mul pole.

Abikaasa Elina (kes on ka koomiksilooja), istub sul kõrval ja töötab samas rütmis? Või olete erinevad?
Proovime jagada nii, et kui ühel on arvutit vaja, siis teine joonistab paberil ja vastupidi. Eline on üldiselt kiirem töötaja. Ma kipun liiga detailidesse laskuma ja mõnikord lihtsalt töötan üle. (tõeline mees)

Hot.ee/koomiksis olete te sarnased selle poolest, et kõige produktiivsemad. Mis sa arvad, mille poolest te erinete? Milline sinu stiil, milline tema?
Tihti inimesed ei tee tegelt vahet... Meil on teatud karikatuurne lihtsustatud stiiliots, mis kipub jah sarnanema. Ja eks ka vahendid, mida kasutame on samad...
Kui me rohkem mingi pildiga tegelema, siis tuleb stiilide erinenvus rohkem välja. Elina on detailsem-dekoratiivsem ja mina grotesksem-süngem.
Ta saab suurepäraselt hakkama lastelugudega, mul tuleb paremini välja sarkastilisem-sotsiaalne teema.

Njah. Kasvõi see tarbimisteema sul seal näiteks! Samas on teil mõlemal sõnum väga helge... On see siis nii, et tegelikult läheb koomiksi sisse ka kogu oma sisemus? (Kasvõi see armu-joonistus)
Jah. Eks see, mis sees keerleb, tuleb sealt ka välja mingil viisil.
Armutemaatika oli mulle ka tol ajal ülimalt põletav, nagu näha... See oligi tehtud mõttega, et ma ei suuda seda lihtsalt endas enam hoida.

Mõistetakse seda alati? Või on asju, millest joonistad, aga mida vaid ise oskad dekodeerida?
Alati jääb joonistusse mingi hulk infot, mis on teistele vaid aimatav. See loob teatud mitmetimõistetavusi ja parajas annuses on see hea. Ma arvan siiski, et mida selgem on edastatud mõte, seda õnnestunum teos on.
Joonistamine on siiski ju vaid kommunikatsioon. (see mõte mulle meeldib) See tähendab, et inimene üldiselt edastab teisele mingit ideed või enda maailma.

Kuidas tunned ära hea koomiksikommunikaatori?
Teatud komponendid, mis teatud tasakaalus loovad harmoonia. Nagu kunstis ikka. Mul on omad lemmikud – kes ka tihti muutuvad, nagu ma isegi. Aga kes mulle justkui kõnelevat!

Ja need on?
Heade leidmisega on tõesti raskusi...
Väga spetsiifiline nimi on Kevin Huizenga. Noor tegija, vähe ilmunud, kuid paljulubav.
Kindlasti Craig Thompson ja tema koomiks „Blankets” (600 leheküljeline biograafiline eepos, kirjutatud kolm-pool aastat, kutsutakse tõeliseks meistritööks), mis mind kunagi väga puudutas.
Minu ja Elina siiani parim koomiksielamus ilmselt läbi aegade. Seda leiab kõikjalt netist, ta sai sellega väga kuulsaks.

Olimar Kallas?
Maestro ja guru loomulikult. Meie parim.
See tähendab, ta on mees, kes oma oskusega ka midagi ette võttis. Paljudel pole olnud viitsimist ja motivatsiooni, mis temal.

Aga Disney Miki Hiir?
Raske midagi arvata. Ta on pigem popikoon. Ses mõttes... õnnestunud karakter muidugi. Aga Disney kompanii hetketegevust ma siiski üldiselt ei poolda, kuigi nad on minevikus väga palju cartoon-art´ile juurde andnud.
Muideks, Disney pole miskit ise loonud. Mäletamistmööda tegi seda tema assistent.

Asterixi vennad?
Nagu ka miki-lugusid, olen „Asterixi” lapsena meeletutes kogustes lugenud. Viimane on jäänud tänaseni sümpaatseks. Ajastutruu lugu, superjoonistus ja naljakas pealekauba...

Nii et sul on siis koomiksikogu ka kodus?
Jah. Ja problemaatiline lausa, sest koomiksiriiul ajab igast otsast üle.
Olen siiski väga hoolika valikuga ostnud. Peamiselt välismaalt.

Tead, see on maru eksootiline elukutse. Tunnete te ka Elinaga end eksootilistena?
Ikka. Meile vist sobib see iseloomu poolest. Mina näiteks tunnen tohutut raskust tehes midagi, mida kõik teevad või mida ma ei oska teistest mingis määras paremini. (lahtise suuga smaili)

Joonas, kas sina oledki see, keda kõik eestlased on koomiksiriiulitelt otsinud ja oodanud?
Ma loodan, et mitte.

Miks?
See on liiga suur vastutus. Arvan, et mu lood on ja jäävad ikkagi mingil määral nišitooteks.
Üritan oma tehtuga nooremaid ärgitada... ehk tulevane põlv on siis ses vallas aktiivsem.

Aga unistused sul ikkagi on?
Au ja kuulsus on pikemas perspektiivis vaid koormaks. Nii palju olen ma aru saanud...
Pigem tahaks rahulikku tegutsemisaega. Mulle meeldib pigem omaette olla. Millegi kallal nikerdada, kus ma ei pea teiste arvamust-ootusi-lootusi väga arvestama.
Aga samas tehtuga saan mingil määral mõtlema panna või inspireerida.

Kuigi ma pole kunstnik, oled sa mingi igal juhul inspireerinud! Aitäh sulle selle vestluse eest!
Aga palun! Õnnitlused ka suguvõsa kasvu puhul!

Eks sinugi juured varsti kasva! (smailin ise)
Eh..jah.

Joonas Sildre saab 4-5 nädala pärast isaks. Elina ootab poisipõnni, nagu ta mulle saladuskatte all avaldas. Jääme ootama!

Liis Suuk (fotograaf)
"Joonas on hetkel mu õppejõud, ei saa midagi halvasti öelda :)
Mulle meeldib, et ta oskab joonistada (Kõik koomiksitegijad ei oska!) ja teeb seda väga selge joonega. Silm puhkab tema joonistamisstiilil. Väga tervitatav on autobiograafiline koomiks."

Annabel Vardja (noor kunstnik)
"Lugesin läbi esimese, teise koomiksi. Varsti avastasin, et süvenesin juba viiendasse. Zildre koomiks ei ole koomiks... See on mõtestatud kunst. Ta on avatud ja räägib otse südamest jutumullidesse, kuid seda kõike oma anonüümsust säilitades. Graafiline lihtsus toob välja põhilise. Jõuab veel kaugele. (Nagu ma hiljem avastasin, on juba üksjagu jõudnud.)
Ei ole lihtsalt koomiks - on sisuga koomiks!"

Zildre looming
Illustreeritud raamatud
Sessoonid Eesti Päevalehes
Joonas Sildre blogi (1 päev vana)