Jõgeval kogunes üle 500 noore!

Sel ajal kui Eestis hakkasid kujunema lähis-ida sarnased konfliktipildid, juhtus Jõgeval midagi erakordselt ilusat. Kokku tuli üle 500 noore, et üheskoos Jumalat otsida. Nagu muuseas muu programmi keskel Jõgevale 51 grupiks laiali ja koristati kogu see linn.

Puhtaks said ka südamed. Ning see muutis ka minu elu...

Minu elu selles mõttes, et milline tunne see on, kui sa oled andnud kõnet pidades enda poolt küll kõik, kuid siiski mitte nii, et suudaksid kellegi emotsioonidesse pugeda. Aga lavalt maha astudes ja rahvale otsa vaadates, su juurde astuvad üksteise järel täiesti erinevatest taustadest pärit noored mõnel pisarad-silmis meik-laiali ja ütlevad, et palvetaksin nende pärast. Et nad saaksid
alustada oma suhet Jumalaga...

Tead, see oli minu jaoks kirjeldamatu tunne! Ma sain nii väikseks ja samas oli mul au juhatada esimest korda oma elus KOLM inimest Kristuse juurde! See oli tõesti, midagi imelist. Ma värisen vaiksel viisil siiamaani.

Sest toimusid PiibliPäevad 2007. Avaldan järgmistel päevadel fotosid ja tulemusi, aga tänane postitus räägib sellest, mida me üheskoos reede õhtul selle rahvahulgaga mõtlesime. Ehk siis - esimese koosoleku peamõte.

Sest ma tahan, et mitte keegi kuuljatest neid ei unustaks. Vaid nii võib neil olla sind ja teisi muutev mõju. (loe põnevil edasi)

Teema: "Värske õhu igatsus!"
Peamõte: Otsingust saab Osadus

Kas tead, et iga inimene on otsinud tegelikult Jumalat? Kuigi statistikud ütlevad, et 95% ajast mõtlevat inimene vaid iseendale, on see küsimus: Inimene ja Jumal alati õhus olnud. Kas pole see mitte antiikkirjandusest pärit teema. Me tahame leida Jumalat. Oleme otsijad. Kuid tõsi, see ei ole nii lihtne.

Julgustuseks saan esialgu nii palju öelda, et tean 6000-liikmelist baptistikogu, kes just selle nädalavahetuse eel ja ajal kogu oma palvejõu olid suunanud sellele, et noored - meie - leiaksime Jumala. Mitte sellepärast, et me oleme halvad inimesed... vaid, et leiaksime selle tõelise Jumala. Meie otsinguid on lihtsustatud.

Enam veel, piiblis on algusest lõpuni kirjas, et ka Jumal ise - kas pole veider! - tahab, et inimene otsiks teda. Võta näiteks Ajaraamat, see on pühendatud peaasjalikult just sellele mõttele. Seal olid kuningad, kes kas otsisid Jumalat, või siis mitte... tulemused muidugi olid vastavad.

Jesaja raamatus on see teema erilise vaatluse all. Ja seal antakse inimestele lubadus. See algab nii: "Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha (tundub ju meie moodi?)...
...mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga! (Taavet oli kusjuures väga lähedane Jumalale, loe Psalme)...

...Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!" Kas pole radikaalne? Tavaliselt otsime ju siis, kui on häda kaelas. Rahvuslik katastroof, perekondlik tragöödia või siis, kui on liiga hilja. Aga Jumal ütleb: otsige mind nüüd!

Sest Otsingust saab Osadus. Jumala otsingust saab Taaveti osadus.

Paneme end korra Jumala olukorda ja mõtleme, mida võib tema tunda, kui ta ütleb, et otsi ja sealjuures inimene loobub otsimast. Oletame, et on selline olukord.

- See näitaks, et mina - Jumal - pole talle piisavalt huvitav, oluline. See teeks kindlasti haiget.
- See näitaks, milline on inimese süda. Mida ta igatseb, või ei-igatse. Räägiks tema kohta.
- Ja see näitaks, kas ma olen ikka Jumal? See, kõige tähtsam, või lihtsalt tema jaoks üks ajutine uurimisobjekt.

Jumal tahab, et me teda otsiks. Paraku, me ei otsi teda piisavalt.

Mul on üks juhtum sõjaväest. See on lugu sellest, miks mind kutsuti reamees Püksikuteks:

Oli esimene nädal, kohanemine. Kõik saime täisvarustuse (kirsadest mütsideni). Ja ülemus otsustas teha kohe kapikontrolli. Et kas kõik on ikka alles. Asi pidi olema ju täielikult korralik.

Ja kõik me siis tassisime oma hoolikalt pakitud kapid väikesteks asjadeks koridori laiali. Tema seisab uksel ja kirjutab iga viimsegi kui detaili üles. Kõigil on kõik asjad olemas... kuni....

Kuni tuli püksikute kord! Kõigil olid olemas, aga kui mina uksele jõudsin, ei olnud mul talle midagi ette näidata. Mu püksikud olid kadunud! Ja kogu tähelepanu koondus minule.

"Olgu, teeme uuesti," käskis ülemus. Ja tegimegi nii... võtsime asjad põrandalt ja tarisime kappi ilusti tagasi. Ja siis uuesti... uksele ja koridori. Kuni tuli jälle püksikute kord. Mul olid nad kadunud!

"Äkki keegi nuusutab neid," tahtsin ma nalja teha. Aga keegi ei naernud. Kõik olid mõrvavalt vihased, oli meil ju vaba aeg, aga kõik oli minu kadumaläinud püksikute taga kinni.

Teeme veel! Teeme voodirallit ka! Ja meid lintšiti, pikalt. Minu pärast.

Ma ei leidnud neid pükse, isegi kui vaatasin oma või teiste padja alla. Neid lihtsalt polnud... Ja kõik mu mõtted koondusid kui masendusepilved. Sest mis saab edasi?
- Mind ei lintši järgmised kuud mitte ainult ülemus
- Vaid ma saan kõigi nende 20 rühmakaaslase tapalambaks!
- Enam veel, iga kord kui tuleb kapiralli, mu püksikute lugu aina kasvab ja kasvab!

See oli hetk mu elus, kus soovisin, et ma leiaksin üle kõige oma püksikud ülesse...

Aga nüüd, kui järele mõtlen, siis tead... Ma ei tunne enam piinlikust nende püksikute pärast. Ma tunnen piinlikust hoopis seepärast, et ma otsisin püksikuid rohkem kui Jumalat! Et ma otsin oma elus mõnikord püksikuid rohkem kui Jumalat! Ma tunnen piinlikust, et ma ei tundnud piinlikust sellepärast!

Miks me küll ei taha otsida Jumalat? Miks me ei taha leida seda osadust?!

Ära ütle mulle, et asi on selles, et Jumal on nähtamatu. Asi ei ole selles. Sest otsitavaid asju polegi tavaliselt näha. Seepärast neid otsitaksegi!

Mõni ütleb seepeale, et ega-ma-ei-peagi. Ma saan hakkama! Olen tugev! Ja on olnud küllalt inimesi enne mind, kes on saanud väga hästi hakkama... Siis minu vastus sinule oleks: aga kas sa tõesti arvad, et sinu elu on kõigest üks hakkamasaamine? Lihtsalt saad eluga hakkama?
Jumal ütleb, et kui sa teda otsida tahad, siis otsi teda kasvõi maailma lõpust! Nii kaua kuni leiad. See on temapoolne ootus, see räägib sinust.

Mispeale öeldakse seda: et Märt, sa teed selle asja nii raskeks! Jumala otsimine ei ole kerge! Ei ole üldse. (ja ma tean seda ise ka... mina ju närin küüsi, kakun juukseid ja loen teinekord meeletutes kogustes piiblit). Siiski, pole ka see piisavalt suur argument, et kaaluda üle Jumalat!
Kui sa otsid seda Suurt Jumalat, siis ei saa sa pidada oma raskuseid temast suuremaks... ja tõesti, see on raske... aga see Taaveti osadus on seda väärt. Ma tean seda omal nahal!

Mõtle. Mis siis saaks, kui me olenemata sellest, et 95% mõtleme iseendale, ikkagi suunaksime oma mõtteid, et otsida Jumalat?! Teades, et meie pärast palvetatakse ja üle kõige, et Jumal ise, pingsalt ootab, et me ta leiaksime. Kui me seda meeles peaksime. Oleks ju kergem?
Kui me vaid tunneksime piinlikkust, et on elus hetki, kus peame püksikuid tähtsamaks ja Jumalat pole radarilgi. Kui me võtame teekonna kasvõi maailma lõppu, eesmärgiga leida suhe oma loojaga... Siis kas poleks see mitte imeline, vaadata tagasi ja olla tänulik et sa teda siiski otsisid!

Tead, ma usun, et sa pead vähem otsima, kui sa kardad. Sest Jumal ise kibeleb tulla peidust välja ja öelda: "Ära karda, see olen mina."

Sest Otsingust saab Osadus. Otsi teda, kuni sa ta leiad! Praegu on ta leitav ja lähedal.

(jätkub II "Paha hais välja!")
(jätkub III "Lase ennast õhku!")

Veri võib olla ilus

Jälgi mängu. Sattusin täna video otsa, kus tuuakse väga hästi visuaalselt välja vere ilu. Tihti on ju vastupidi... mängitakse sellele, et veri haiseb metalli järele ja laibal on sünged plekid.

Ehk on süüdi ka kino. Sest film Passion rõhutas veretöö valu... kuigi kristlased usuvad, et Kristuse veri on ka ilus. Tead, see rõhuasetus on oluline ning ühtlasi üsnagi tervistav.

Samuti hämmastusin, kui tähendusrikas võib olla viipekeel. Mõned pildid ka sellest, kuidas üks mees selgitas ohvrilugu, ehk siis seda, miks tema arvates on Kristuse veri nii ilus.Uued mõtted tõi meieni USA üks kõige mõjukam kogudus, NorthPointi Community Church ja nende ülestõusmispühade kirikuteenistus.
Vaata siit edasi. (The Script, 4/8/07)

Selle blogi ühiskondlik mõju

Kõigepealt tahaksingi tänada kõiki, kes möödunud aegadel, lugedes seda blogi, on klikkinud edasi ja muutnud maailma. Kordan veelkord. Aitäh TEILE, et te mu üleskutseid tõsiselt olete võtnud!

Teil on oluline roll Eesti alkoholipoliitikas ja Eesti mõjukaima noorteürituse rahapajas.

Kõigepealt alkoholipoliitika. Mäletate kui ilmus postitus "Alkoholism on ravitav koduste vahenditega". See oli 39 päeva tagasi.
Postituse sisuks oli see, et selle blogi vahendusel on võimalus võtta osa interneti-allkirja andmisest. Sai kirjutatud, et selleks, et deklaratsioon "Laps ohutsoonis" omaks mingit ühiskondlikku mõju, tuleb leida 5000 inimest. Vahetult enne üleskutset oli aga hääli 2892.

See arv on nüüdseks kasvanud 3181ni!
See on ligi +300!

Olen ikka aeg-ajalt käinud seal piilumas, et kas keegi minu tuttavatest ka hääle andis. Ja üllatuslikult ma leidsin sealt isegi nimesid, keda ei oleks osanud küll arvata, et seda blogi loevad... Suur aitäh teile! Nüüd on vaja veel leida 1700 inimhäält.
(vt lähemalt kuidas anda oma hääl)
(vt lähemalt kuidas leida teiste hääl)

Ja nüüd noortefestival "PiibliPäevad 2007". Jamad olid rahaasjades... Ilmus postitus "Nooreürituse eelarve läks lõhki... tule appi". 14 päeva tagasi.
Ja teate, kui paljud tulid appi?

Olukord oli selline, et ürituse eelarve oli 40 000 krooniga miinustes. Kuigi ürituse korraldaja Siilas Kask oli täis usku, mõtles ta siiski ka sellele, et võib-olla peaks tegema kärpeid. Helitehnikat vähemaks võtma, bändid hobustega kohale kutsuma...

15 minutit tagasi aga helistasin Siilasele ja teate mis ta ütles?!
Eelarvet on täidetud kümnekordselt! - 40 000st sai -4000 krooni!

Kui ma uurisin oma salajast blogistatistikat ja vaatasin, kui paljud on klikanud edasi võimalusele päästa selle aasta (minu jaoks oluliseim noorteüritus), siis mõned seal ikka olid... No nii, 10 ringi. Ma küll ei tea, kui paljud läksid asjaga lõpuni ja tegid annetuse, aga faktid näitavad et rahaaugud kahanesid 10X! Aitäh teile!

(vt lähemalt kuidas saab toetada rahaliselt)
(vt lähemalt kuidas saab toetada 48h palveketis)

Siilas Kask. Millega võiks lõppeda sel nädalavahetusel algav Piiblipäevad 2007?

1. Õhku laskmisega. (ta naerab. selline on viimase koosoleku teema)
2. Aga ma arvan, et kindlasti ka seda, et noored saaksid värskendatud. Ja muudetud eludega... Et Jumal oleks teinud oma tööd nende südametes.
3. Ja kindlasti ka seda, et Jõgeva linn on palju puhtam. (laupäevane massiline koristamine)
4. Ja et inimesed näeksid kristlasi tööd tegemas, välja minemas. Oleks selline positiivne kaja või maine kristlastele.

Kui palju on registreerunuid?

Kaks päeva tagasi oli 330. Praegu vast 400.
Ühtekokku peaks tulema 500-800. Sest alati on ka selliseid, kes lihtsalt läbi astuvad.

Super.

Jälle günekoloogi juures

Kuigi olen mees, käisin jälle günekoloogi juures. Juba kolmas kord mu elus. Ja jälle, tuleb tõdeda, oli väga kirgastav kogemus.

Kell oli 11:51. Istusin vagusi Naistekliiniku toolil.

"Sugu ma teile praegu ei ütle," kommenteeris arstitädi ja rullis väikest pulka mööda kõhtu. "Ta on selleks veel liiga noor."

Tegelikult mitte väga noor. Saime seekord ühe nädala juurde. Seekord on summaks 14 ja sünnikuupäevaks 23. oktoober. Kolm päeva peale maailma parima (ja suht ainsa) isa sünnipäeva.

"Kuklavolt on ka korras."

Super. 2,1 millimeetrit. See tähendab, et tõenäoliselt downi-haigust ei ole. Ja pikkust ühtekokku 8,1 sentimeetrit, seda jalgu arvesse võtmata! Mis omakorda tähendab, et kui ta näiteks korvpalliplatsil praegu lahtihüpet teeks, siis oleks ta täispikkus 11 sentimeetrit. Sama pikk nagu minu keskmine sõrm...

Tema sõrmedest aga rääkides, siis need näisid küll nagu väiksel pianistil. Tirilimps. Ja selg oli nagu sisalikul. Pisikesed valged nupud ridamisi.

Ja veel. Tal on nöbinina ja hiiglaslikud kõrvad. Greta ütleb, et need on minult. Samuti peaksid tal olema juuksed, ilmselt brünetid. Ja loomulikult tohutult energiapommist süda:

1-2-3-4-5-6-7-8-9 (hingamispaus) 10-11-12-13-14-15-16, loen mõttes. Ikka täiega peksab!

Arstitädi prindib meile fotod ja ütleb nägemist. Kohtume 17.mai.

Märt: "Mis sa arvad, kas ta hüppab rõõmust?"
Greta: "Hüppab siis kui mina hüppan rõõmust."

Märt: "Ma tunnen end kuidagi palju rikkamana."
Greta: "Ja minul tuli täiega mõnupisar silma, kui ma teda seal vaatasin."

Varem samal teemal
"Ma saan ISAks!!!" (märts 26, 2007)
"Käisin günekoloogi juures" (aprill 16, 2007)

Meid kutsuti esimest korda külla!

Keegi seda loomulikult ei usu, aga siiski. Meie väikest perekonda, mis muidu on mu silmis jube populaarne, kutsuti eile esimest korda külla! Oleme Gretaga tänulikud ja teeme fotomeenutuse eilsest külaskäigust meie sõprade Taavi ja Liina poole...

Sajab vihma. Meie pea kohal on 39-kroonine vihmavari, mis natuke logiseb. Bussipeatuses ootavad märjad inimesed. Mu tasku on pungis, sest seal istub fotokas.

Et bussi ei tule, siis teen mõned pildid Annelinna korterite-rõdudest. See on mu uus kirg... teeme ju isegi remonti ja midagi nii jõhkralt koledat pole veel varem näinud! Pluss, veider see elu, aga millegipärast on nii, et alles siis kui sa millegagi isiklikult saad seotud (remont rõdul näiteks), hakkad sa asju enda ümber rohkem nägema.

"Tegelikult on see väga eriline," ütlen kui buss on selja taha jäänud ja me pikki eeposkangelase tänavat astume... kuigi sajab ikka vihma.

"Tõesti on eriline," muheleb Greta ja hakkab siis naiselikult vadistama. "Kui järele mõelda, siis meid tõesti pole varem külla kutsutud."

No olgu. Tegelikult oleme ju oma perekonnaliikmete peredel külas käinud, aga see pole see... seal on suur roll oma initsiatiivil.

Ja kodugrupp ei lähe ka arvesse. Sest seal on külaskäimine nagu osa kultuurist.

Või siis need külaskäigud, kus mängus on kolmas objekt. Agenda, mida arutatakse... see pole ka päris külalislahkusest inspireeritud. Nii et ikkagi: see päev on väga eriline ja väärib väärtustamist.

Mõtlen nüüd, et kuidas siis on...
1. Kas tõesti on nii, et kui sa keset oma generatsiooni abiellud ja perekonna lood, siis hakatakse sind pidama vanaks peeruks?
2. või siis tõesti... kas see (perekonna loomine) viib suhte nii uuele tasandile, et vanad tutvused hakkavad kärbuma. Ja loomulikuna võetakse, et köögilauas kohtudes saavad olema erinevad pagunid (nagu kiiritaja Markus armastab seda öelda)?

Kummalgi juhul, aitäh Liina ja Taavi, et värskendasite me elu!
Ja selle blogiraamatu, mis laenatud sai, see saab samuti läbi loetud ja ellu rakendatud!

Miks kosmos nii ilus on?

Vahest ikka juhtub nii, et inimene jätab oma jalgealuse vaatamise ning heidab pilgu taevasse.
Tavaliselt on need kosmoloogilised hetked väga väiksekstegevad. Huvitav miks? Ja miks, te selgitage mulle, peab see kosmos nii kireldamatult ilus olema?!

Kõige paremini on seda küsimust esitanud eelmise sajandi ulmekirjanikud. Nagu imestavad lapsed, oskasid nad üles vaadata. Meile aga, mulle tundub, on tavaks saanud, et vaatame aastal 2007 pigem oma varbaid kui pilvi. Usume, et superstaarid on me keskel, mitte kuskil kosmoses.

Luba, ma mõtlen teisiti.

Kas sa teadsid, et päike teeb muusikat. Kordan üle, seesama tulekera, keda kord on peetud jumalaks - teeb orelisarnast muusikat! Ega ma ka ise poleks teada saanud, kui juhuslikult eelmisel nädalal BBC-sõnumitoojaid kuulanud poleks...

Aga see ei ole mingi poeetiline väljend.
"Päike tõesti teeb muusikat," väidavad teadlased.

Ma saan aru, et kogu mu perekond teeb muusikat, et vaalad teevad ookeanipõhjades muusikat ja et koopad teevad tuule käes muusikat, aga öelge te mulle: miks peab küll päike tegema muusikat? Kuum pill, saatmas kosmoses helilaineid. Päike, mida võrreldud kitarri ja oreliga.

Enam veel...
Kas teadsid, et tähed lähevad rasedaks ja sünnitavad? Nad lähevad tõesti! Loe sealt.

"Sünnitused on äkilised ja dramaatilised," kirjeldavad kosmosepiilurid ning lisavad: "See muutab sinu arusaamist universumist."

Minu arust on see täiesti jalustrabav teadmine. Sest nii kerge on ju mõelda, et need täpid mida Annelinna korterite vahel jalutades näeme, on juba ammu surnud ja lihtsalt täpid valgusaastate kaugusel...

Aga kui nad tõesti on nii nagu minu abikaasa, sünnitamisvõimelised... siis see on ju rohkem kui lihtsalt üks teaduslik teave. See on kosmos kui elav loodus! Miks kosmos selline on?

Karevi lugu
Üks pärnakas, keda ma eelmine aasta Emajõe ääres kohtasin, rääkis mulle oma loo...
Tema ei näinud kosmoses ilu. Ta ütles, et temal oli hoopis kosmosefoobia. Ja ei aidanud nõid ega pendel... õnneks sai ta viimaks sellest lahti.

"Otsisin endalegi lamamistooli, et tähti vaadata," ta räägib. "Ent mida rohkem ma neid vaatasin, seda suurem hirm minusse tuli; ma ei mõistnud mida ma kardan. Ma ei suutnud selle hirmuga jageleda ja lahkusin tähtedeimetlejate keskelt."

Möödus tükk aega.

"Kuskil septembri keskpaigas, kui olin juba magama läinud, ründas mind une pealt jälle kohutav hirm. Jälle oli selline teadvuse kaotuse tunne ja jälle ütles keegi mõttes, et lõputu pimedus neelab su endasse..." (loe lugu lõpuni)

Mõned pildid Nasast
Kuid ikkagi, miks on kosmos nii taevalikult ilus? Meile, inimestele, jääb see ju nii kaugeks... enamus taevalikke pilte jääb meil tabamata.

Minu varvastest palju ilusamad.

Küsimuse taga on teine küsimus

Istub terve kahurvägi eesti baptistipastoreid Annelinna-äärses seminarisaalis. Mina, esindades kõige uuemat kogudust, Ristteed, nende keskel. Puldis kõneleb legendaarne ja natuke kilpkonna meenutav Siegfried Grossmann, Saksamaa 800-koguduse liidu juht. Teda kuulatakse vaikuses, ja siis saabub küsimuste aeg...

Hopsti ja hopsti, tõstavad väledad eesti vaimulikud käsi... Küsimused on konkreetsed, minu jaoks küll pisut mitte-aktuaalsed, ent siiski. Mulle tundub, et küsijaile endile väga olulised.

Grossmann tõuseb vaikselt oma toolilt püsti, läheb puldi taha ja vastab. Käe tõstab järgmine pastor... siis järgmine pastor... siis järgmine.

Kuulan küsimusi. Ja märkan, et tegelikult, need on seinast-seina. Üks uurib seda, et kuidas aidatakse Saksamaal kogudusi rajada. Teine seda, et kuidas käitutakse Saksamaal siis, kui koguduseliikmed lahutavad või on abieluprobleemid pastorite endi seas. Kolmas aga hoopis seda, et kas pastoreid keegi ka mentorlikult (verevennalikult) toetab?

Mina ei tõstnud kätt, aga jälgisin kõrvalt. Ja siis tuli mulle klikina meelde üks lõik ühest 2006. aasta kõige vastuolulisemast artiklist kristlikus ajakirjanduses. Selle autoriks oli McLaren, kes kirjutas Christianity Today´sse ühest juhtumist, kus üks kirikuvõõras armastajapaar tuli ta juurde sellise küsimusega, et milline on tema positsioon homode suhtes... Ma tsiteerin:

I hesitate in answering "the homosexual question" not because I'm a cowardly flip-flopper who wants to tickle ears, but because I am a pastor, and pastors have learned from Jesus that there is more to answering a question than being right or even honest: we must also be . . . pastoral. That means understanding the question beneath the question, the need or fear or hope or assumption that motivates the question.

Tegelikult ütleb McLaren sellega midagi väga olulist! Ilmselt on see paljudele vaimulikele endile tuttav mõte. Mulle aga veel avastamisväärne.

See on see, et inimestena peame õppima kuulama üksteist paremini, kui lihtsalt sõnu. Ei piisa sellest, kui vastame küsimustele nii nagu meie neid esmakuulmisel tõlgendame, vaid me peame õppima lugema küsimuse tagant ka teist küsimust. See on üks selline hingehoidlik alustala, mida iga papp peab oma CV-paberis omama.

Seesama McLareni soovitus: kuulata inimeste küsimuste taga veelgi olulisemaid küsimuse motiive, aitas mul mõista täna hommikul neid meie omasid pastoreid. Ja teate, mis küsimusi ma tegelikult kuulsin?

Et küsimus ei ole mitte selles, kuidas Saksamaal aidatakse kogudusi rajada, vaid selles, "kas ka Eestis keegi aitaks mind kogudust rajada?"
Mitte see, et kas Saksamaal on lahendusi lahutusküsimustele, vaid "kas keegi näitaks mulle, meie koguduses lahendusi."
Ja polnud tegelikult küsimus ka see, kas Saksamaal on pastoritel hingesugulastest mentorid. Vaid, nagu sa praeguse postituse lõpuks isegi aimata võid... "kas leiduks keegi, kes oleks mulle hingesugulaseks just siin, minu oma maa koguduses?"

Küsimuse taga on teine küsimus. Isegi pastoreil. Või mis?

Kuidas tappa tagarääkimise koletis

Käesoleval nädalal on läinud Eesti blogide konnatiik tagarääkimisest kihevile. Ei kirjutata enam lihtsalt roppe pealkirju, vaid ka seda, kes kellele liiga on teinud. Miks me küll oleme sellised...? Selle asemel, et ravida üksteise haavu, me hoopis raputame sinna jämedat soola, ja tunneme sealjuures mõnu.

Olgu see kohe jämedalt kirjas: ma ei taha kellelegi käesoleva postitusega haiget teha. Vastupidi, tahan otsida koletist just enda seest ja teda tutvustades teile, aidata ka teisi. Olgu ma siis avameelne doktor Phil.

Kui ei suuda olla siiras
Viimastel nädalatel olen olnud ka ise küllaltki sapise keelega. Üsna mitmel korral on abikaasa Greta imestunud ja küsinud "kust see küll tuli?"
Tõesti, kust ta tuli? Seda ma ju tean, et mul millegipärast eriline anne leida inimestest kõige nõrgemaid punkte, aga "kust see küll tuleb?" Ja kui Greta mind Kaubamajas jalutades ei lasknud selle küsimuse eest põgenema, siis tegin järelduse...
Põhjus, miks inimene muutub teise inimese selja taga koletiseks, on seepärast, et ta ei suuda selle inimese ees olla siiras.
Võib-olla on see seepärast, et ta kardab olla vastamisi silmapaariga, mis imelihtsalt kodeerib ta hingepilku. Et kardame saada haiget ja seepärast haavame teisi justkui kaitserefleskina veel rohkem. Võimalik, et nii...

Filter puruneb pinge all
Üks paremaid hingearste (minu meelest), Andy Stanley, on öelnud oma raamatus "It came from within!", et igal inimesel on südame kohal üks filter.
See on see, mis kohvipaksu välja ei lase lennata ja teiste silmis asju puhtana hoiab. Siiski, nendib Stanley, et varem-või-hiljem see filter hakkab lekkima. No ütleme, et on suurem pinge... Ja see on aeg, mil võib ropendada ka kõige püham inimene.

Ülestunnistus on ravim
Ma olen mõelnud, et tegelikult on kolm sammu, mida saab astuda. Ehk kolm suurt õmblust, kuidas filter parandada ja see sapiloopimine peatada.

Need on:
tunnista iseendale, et oled ületanud piire. et ebainimlikult palju nokid kellegi kallal. ja küsimus ei ole selles punktis see, kui palju sa kellelegi haiget teed.
vaid, kuidas sa iseennast tajud? tunnistad sa, et millegipärast on fookus nihkunud teiste puudustele? ainult nii saad minna teise punkti juurde ja tegeleda probleemiga.

tunnista Jumalale (no olgu, kui sa teda ei usu - ilmselt skipid selle sammu). aga üks Kristusega kohtunud mehi (Peetrus) kirjutas katkise filtriga inimestele nii: "...heitke kõik mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!" Inglise keeles kõlab see kuidagi veel radikaalsemalt: "Cast all your anxiety on him because he cares for you". Ja kreeka keeles tähendavat "kõik" absoluutselt kõike. See tähendab, olenemata oma puudujääkidest on inimesel õigus tuua kogu oma kraam, sealhulgas oma frustratsioonid ja kartused tema ette. põdema ei pea, sest nagu öeldud - ta hoolib sinust olenemata sinu sisust.

tunnista oma sihtmärgile. juhul kui sa eelmise sammu skippisid, siis muidugi on raskem seda järgmist teha. (omadest kogemustest tean öelda nii palju, et sellisel juhul sa jätkuvalt loodad selle peale, et see-sama inimene, kes sulle on kunagi haiget teinud, et ta oskab need haavad ise ära parandada.)
aga igal juhul, tagarääkimise tuumani ei jõua, kui ei lähe asja allikani. teise inimeseni. Ja nii imelik kui see ka pole, kasvõi oma tunnete tunnistamine teisele inimesele, lööb asja kuidagi sulama... (tead sa seda tunnet?)

Minu arust teeb siiras inimene lihtsalt relvituks. See teeb ta nagu alasti, sa ju ei lööks teda. Sealhulgas selline ausus iseendas hõlmab alati teatavat alandust. Ilmselt kuskilt sealt see relvitukstegev jõud tulebki.
Sa ju ei lööks sinu ees kummarduvat inimest? Eriti kui ta tuleb su juurde jutuga, et anna mulle andeks... sellises olukorras, muidugi annad.

Aga nüüd, kõik oma filtrite juurde ja tegutsema!

Koletis nimega Tagarääkimine on võetud blogist Art Jumble (kunstnike kollektiiv)

Hakkasin raadios peaaegu oksele

Täna hommikul, ajavahemikul 7-10, oleks võinud igaüks siin Eestis ja tegelikult üle kogu maailma, internetis, kuulda seda, kuidas ma oksele hakkan. Siiski. Asi ei olnud selles, et Pereraadio sisu nii iiveldustekitav oleks. Pigem oli asi Rimi salatites... Öäkk!

"Ei, asi ei ole salatis," kommenteerib Greta kui käesoleva postituse juhtlõiku loeb. "Asi on selles, et sina sõid seda salatit."

Nojah. Sõin jah. Keegi peab ju külmikut puhtaks tegema. Ja tegelikult, lõpuks läks ju kõik hästi... külmkapp puhas ja toit jätkuvalt kõhus.

Kuigi ikka ilgelt räme on lugeda sünnipäevaõnnitlusi, kui iga sekundiga niriseb iiveldusele omast poolmagusat lima suhu. (Andestage mu rõvedus, püüan olla lihtsalt autentne)

Samuti võis tegelikult väikseid viiteid oksenduseelsele seisundile ka saatekava kuulamisel. Väikesed naksud on lõikude vahel sees. On tunda, et keegi mikri taga meeleheitlikult neelatab (ja püüab seda varjata)

Siiski, vahest võib tunda rõõmu raadio eripärade üle. See, et keegi sind ei näe... keegi ei tea, mis liigutusi või näomoonutusi sa iga lause juures teed. Keegi ei tea, kas ma istun, seisan või kükitan. Või mis mul seljas on...

Aga okserefleksid on kuulda ja banaanimatsutamist niisamuti (ükskord juhtus ka sedasi...)

Head kuulamist!

Ma lihtsalt pean blogima

Ei saa mu süda rahu enne, kui olen teieni toonud veel ühe rõõmu-uudise. Nimelt on nii, et kunstnikupaar Sildre sai ühele poole oma elu suurima meistriteosega... Nad ise ütlevad,
et juhtus midagi oodatut ja samas erakordset.

Elinast väljus laps.
Potsti, 30 minutiga!

Teda kutsutakse Uueks Isikuks. Tal on oma blogi. Ja tema esimene kaalumine näitas, et mees on 3,7 kilogrammine... Kellaseierid näitasid 02:36. Oli 17 aprill.


Varasemad postitused perekond Sildrest
"Risttee paljastab inimtüübid"
"Intervjuu koomiksi-joonistajaga"
"Loe ruttu! Karu tuleb!"
"6 näpunäidet joonistajatele"

Eilse päeva tegijad!

Me ei saa vaadata mööda ühest tõsiasjast. See on see, et igaüks, kes meist ajalukku läheb - saab süüks panna vaid seda, et tal oli niivõrd tugev sõnum. Olgu ta siis Kahvlis esinenud narkomaan, tippturundaja ainulaadsel külaskäigul Eestisse või kogu maailma ikka veel vapustav massimõrvar Cho... suureks saab sõnumiga!

Kahvlimees sai nuga
Teleekraanil oli number kolm ja Roman Kalinin, käsi diivaniseljal. Rääkis avameelselt sõltuvusest, surmast ja perekondlikust kasvatusest. Kasutas võimalust ja pani käe südamele nii vanematele kui noorematele. Ühtedele seda, et hakataks jälgima oma lapse arvuti-ees-olekut. Ja teistele seda, et kui tuleb mõte kanepit tõmmata, siis kõigeapealt vaadaku seda-sama 30-aastast inimvare kaamerasilmas.
Romanil oli sõnum.
Ta lahkus saatest, jäi pisut tõbiseks, kohtus vana sõbraga ja keset toidulauakähmlust sai nuga. Irooniline, aga mees kohtas paari päeva jooksul nii nuga kui kahvlit.

Maailma tunnustatuim turundusguru
Teine mees on Philip Kotler. Nagu muuseas, tuleb maikuu lõpus Eestisse... olles kirjutanud üle 25 raamatu, mida tõlgitud 20nesse keelde, on teda levitanud kolmes miljonis eksemplaris! Öeldakse, et ta toob Eestisse selle aasta turundussündmuse.
Sest Philipil on sõnum.
Märkimata ei saa jätta ka seda, et iga kõrvapaar, kes teda kuulama tahab minna, peab maksma 7000 eeku.

Kurveima päeva tooja
Kõigest 23-aastane pilusilmne tudeng Ameerikas. Lasi iga oma eluaasta eest ühe inimese maha, ja kümme veel otsa. Iseenda niisamuti... Cho-Seung Hui. Rahvuslik tragöödia, mispeale Bush astus miljonite ette ja ütles, et see on nende rahva kõige kurvem päev.
Sest see oli Cho sõnum.

Milline on sinu sõnum, homse päeva tegija?

Käisin günekoloogi juures

Minu teine visiit. Ja kindlasti mitte viimane... Panin jooksuga Toomele, tõmbasin sünnitusmaja puise ukse lahti, sealt registratuuri, siis koridoripingile ja viimaks... ja lõpuks ometi, günekoloogi juurde!

Olen seda päeva oodanud väga kaua. Minuga on kaasas mu rase kaunitar Greta Josefin.

"Vanuseks... Kaksteist pluss null," loendas doktor Moks oma keskealise sõrmega märkmikust nädalaid. Nojah, seda tean isegi. Eelmine kord oli ju 9+0. Seda kutsutakse aritmeetikaks.

"Kas ultrahelisse saab?" tunneb Greta huvi. Mina veel rohkem.

"UHsse täna ei saa. On juba kinni," vastab doktor ja täidab pabereid. Nujaa... väga jama! Ma nii ootasin seda kohtumist!

Kuskil kõhuõõnes on üks väike ilmakodanik. Ujub ringi, täiesti üksinda. Nagu astronaut, kes toruga kinnitunud mu naise pannkoogukujulise platsenta külge. Ta on nii väike, et ma saaksin ta oma pöialde vahel katki litsuda... Loomulikult ma ei tee seda...

Ta on kas poiss või tüdruk. Ma ei tohigi mõelda kumb. Saan pahandada. Mõtlen siis, et vahet pole, aga kindlasti isasse. Ja seda ei saa keegi mulle ette heita. Sest nii ongi! Pisike ilmakodanik, kindlasti isasse.

Tal on tänaseks kõik luud moodustunud. Kujutad sa ette? Ma olen teda elus vaid üks kord näinud, ja siis ka läbi suurendava monitori. Aga nüüd, kõik luud-kondid moodustunud!!! Mõtle korra -- inimese suurim luu on reieluu. See on tal praegu 5 millimeetrine. Nagu MSNi väikene mehike all paremas nurgas. See on tema suurim luu!
Aga kõige väiksem... kõige väiksem, on kuskil kõrvas, see trummipulgake. Ja see on tal ka välja kujunenud! Mõtle! Kui imepisike peab see olema. Praktiliselt nähtamatu...
See paneb mind õhkama ja ohkama: küll see väikese inimese meisterdamine on alles täppistöö. Ei seda teeks ükski juveliir.
Ent ometigi ta on seal, kuskil kõhusopis. Ta ujub ja muutub iga päevaga aina ikka aina suuremaks... Ja kui ta on valmis, siis varsti oleme koos. Küll me siis naeratame...

Võimalik, et tal on mingi haigus. Double-testi pole Greta veel teinud (see kahekordne vereproov). Samuti pole me näinud ta kuklavolti. Selle pealt võib lugeda, kas tal on Downi-sündroom. Kui volt on suuremavõitu, siis on tõenäosus 1-250st. Mis siis, kui tal ongi midagi puudu, või siis, ülearu? Mida me teeksime Gretaga?

Mitte midagi ei teeks... Ja ma tean, ma ise pole kõige õigem ütleja. Olen ju terve koolipõlve teinud nalju downimoodi inimeste üle. Aga nüüd otsustasin, et näen asju selgemini... Rumalus oleks näha temas downi ja mitte last. Täppistööna valminud inimlaps.

Mõned ütlevad, et see kõik on rumalus. Et ma pole ettenägelik. Pole kunagi olnud, ega hakka ka olema. Et ma jätan liiga palju lahtiseid otsi... usaldan ei-kedagi või siis ei-kedagi-sarnast-Jumalat. Ja samas panen kõik uksed kinni, miks piiran oma vabadust? Kulutan energiat tühjadesse kohtadesse? Miks lubada naisele olla temaga surmani - nii kaua kuni ta läheb paksuks, kortsuliseks ja viimaks haigeks. Temast ju lahutatakse nii pea kui asi läheb valusaks. Liiga valusaks. Ja laps, teda ei osata niikuinii kasvatada... Eriti veel nii noorelt. Elame ju endale, või mis?

Ma ei tea nüüd. Mina arvan teisiti ja valin ikka raskema tee... Olgu see minu elu Erna retk.
Ja kes teab - ehk ühel heal päeval tuleb seesama, poiss-või-tüdruk, aga isasse, siiasamma blogisse ja leiab siit eest, midagi suures plaanis nii vähetähtsat, aga temale nii väga olulist... Et siis, kui temal alles reied 5 millimeetrised olid ja tema muud ei teinud, kui astronaudina Greta kõhus ujus, siis mina juba hoolitsesin tema eest. Teiste ees.

Mina armastan oma last.

Näen teda järgmine nädal (24. aprillil) teist korda.

Peep Vain, õpi blogima!

Eesti veenvaim edukommunikaator avas blogi. Kuid ka kõige edutum blogija võib näha, et Vain on sellega seekord pange pannud. Luba, ma avan kaarte ja kirjutan avalikult Peebule...

Peep. Olen sind jälginud juba sellest ajast peale, mil sa Pealtnägijatele silma jäid. Kersna kommentaar: "Ta pole selline nagu luterikirikuõpetaja, keda kuulatakse vaid kõrvad lontis" jättis mulle sügava jälje. Sest tõepoolest, hää jutlustaja sa oled, lihtsalt sinu religiooniks minausk.

Ja tõtt-öelda, sult on palju õppida. Kuid ehk seekord, pea hetk ja kuula... olla Blogija on enamat.

Sa oled kirjutanud 10 postitust. 9 neist räägivad töötamisest. Ja üks väärtolemisest. Tahaksingi sind kiita - see on hea. Oled leidnud oma teema. Püsi selles! Tugev content tagab pühendunud lugejad.

Kuid nüüd neist puudujääkidest.

Su postituste sisu pole Sina Ise. Sa tõlgid raamatutest peatükke, mis sulle olulised, ent kus on Sina? Võin ju lugeda korra, mida kirjutab Denis Waitley, ent oot kord! - kus on Peep ja tema väiksed-suured mõtiskelud?

Mäletan, kord jagasid sa loo sellest, kuidas sa ei viitsinud lund rookida. Aga siis tegid autosugestsiooni ja hakkas kohe parem. Lumi sai vupsti roogitud. Ja see oli üks igavesti vahva lugu. Pane just neid oma blogisse. Praegu aga... liiga palju copy-peisti.

Postitused oled teinud märtsis. Kuid praegu aprill! Ja selle lõpp, see silmapiiril! Sellega sa astund ämbri, mida teinud miljonid... unustand, et blogi, see on igapäevane leib. See tähendab, blogitakse, kui vähegi võimalus, iga päev mis sul on. Või puudub su blogil missioon? Teed sa seda endale? Ja lihtsalt avaldad, nagu muuseas, kõigile?

Ma ei usu. Sa oled ju Vain!

Ent viimaks veel. Paar soovitust... Peep, sa blogi parem teisiti... Sul hetkel blogi ärimeelses keskkonnas, kus promotud on niigi sind. Võta ära, tule lihtrahva summa sekka. Astu samm ja vali blogspot, või wordpress. Saabu meie seltsi, lehvita kui tuled blogijate platsile: http://blog.tr.ee.

Ja sa üllatud, kui näed, millest meie - hääbuv rahvas eestlased, esmaspäeva hommikuti ja laupäeva öösiti tegelikult mõtleme...

Ole emotsionaalne! Räägi, mida mõtled, kastmeks emotsiood, ja tegelikult ka! Ole aus. Ja kannata. Koos meiega. Vähem täiusest ja rohkem sellest, kellena sa näed end peeglist. Naise silmist. Olles ikka seesama, Sina Ise.

Soovitan sul hakata korralikult blogima.

Sa saad sellega hakkama! Kui sain mina, saad sinagi. Usu mind. Ja enam veel, iseend! Võta kokku, sea siht, motiveeri, tööta, saavuta... ja siis lõpuks rõõmusta. Sa oled seda väärt!

ikka sinu,
Märt Saar

Peep Vainu blog

Risttee paljastab inimtüübid

Sel hommikul, mil enamus eestlasi pigem põõnab ja kodusoojas peesitab, läheb Ristteel paljastamiseks. Tartu kõige plahvatusohtlikumas paigas, masuudivagunite vahel algab uusi kirikuteenistusseeria "Teeni-Mine". Tahad sa tulla?

Ma kõike ei saa küll praegu ette teatada (sest piskut tean minagi), aga homme alustab Risttee kogudus uue seeriaga. Teeni-Mine. Meie andekas kunstnik Joonas Sildre on välja tulnud 6 karakteriga, millest avaldan siin blogis kaks.

Esimene on eriti jõhker. Kontori Kaarel.

Jälgi ta kandilist lõuga, skype´i mikrit ja mäkki. Ja see peldikutrajektoor räägib enda eest, või mis?

Minu blogikonsultant Taavi Uudam on sihuke teenija.

Need neli järgmist pühapäeva tõmbab kõnelejana käima Toivo Pilli (pastor ja rektor). Kuuldavasti üks Eesti paremaid jutlustajaid. Ja väga eestlastlik, mu meelest...

Telefonikõne Toivo Pillile

Mis küsimustele sa homses jutluses vastad?
Ma võiks niiviisi ütelda, et tegelen selles jutluses teenimiseteemaga ja käsitlen teenimisega seotud müüte. Inimeste arusaamasid teenimises. On ju igal inimesel oma arusaam, mida see teenimine peaks tähendama. Aga mõnikord ei vasta see sellele pildile, millele vastas Jeesus oma teenimisega piiblis. Peaasjalikult tegelen teenimise müütidega.

Milline on üks kõige kulunud müüt?
Võib-olla üks selliseid levinum müüt... ma ei tea kas nüüd kulunum, aga levinum... on see, et inimene saab oma väärtuse sellest, kui palju ta teeb. Et tegemisega saab mõõta inimese väärtust.

Eks näis, kas Toivo suudab müüdikivid purustada ja ümber kummutada. On see tegevuse+väärtuse-müüt ju meile, eestlastele läbinisti juurdunud. (ahoi, Tammsaare)

Teine positiivne põhjus, miks tulla võiks, on see, et minu kallis blogilugeja saab lõpuks kohata minu kõrgelthinnatud abikaasat Greta Saart (vt vinniarst ja superkokk). Homme on ta naine kitarri ja mikriga. Praegu valib mu selja taga laule. Vist seepärast saangi praegu blogida.

Miks ma ise masuudivagunite juures Ristteel kirikus käin?
Alati ma ei mõtlegi sellele... võib-olla lojaalsus ja kohusetunne? Vahest sedagi.
Aga nüüd, viimaseid kuid, kui end rohkem analüüsida, mulle tundub, et Risttee teenistuste puhul mulle meeldib üks raudpolt kindel asi.
See on see, et sa ei tule sinna, et olla vaimulikul teenistusel, vaid et see saadab su välja vaimulikule teenistusele.
Heh, mõneti nagu saun, kus sa tahad vähemalt korra nädalas leili panna.

Teine tüüp-teenija on Kodu Kati. Täpselt nagu minu õde Reena. Ja see väike jõmm autoga on nagu Oskar. Ei usu? Vaata nende blogi.

Tarmo Urb võttis mu sõbraks!

Käisin Orkutis uurimas seda, kas vennad Urbid on tegemas midagi uut... ja hopsti, leidsin äsja arvutisistunud rahvalauliku Tarmo. Et tal oli sõpru kõigest 31, siis mõtlesin, et talle kuluks ühe meeldiva-asjaliku-ja-toreda noormehe (ehk siis minu) sõprus marjaks ära.

Ja natuke aega hiljem - teine hopsti! Sain oma isiklikku postkasti signaali, et meievaheline sõprus on sündinud ja tõesti olemas. Öelge te mulle, mis teeks ühe minusuguse andunud fänni rõõmsaks kui mitte see?

Depressiivne muusika?
Vahepeal kohtan selliseid inimesi, kes ütlevad, et Urbid on depressiivsed. Et liiga tõsised laulud. (Risttee koguduse muusikud on teinud Urbide covereid). Selline reaktsioon tekitab aga minus negatiivse trotsi, sest just Urbide muusikas leian ma palju inimsuse (ja seeläbi iseenda) kajastamist.

Ilmselt pole need, kes nõnda ütlevad, käinud ühelgi nende kontserdil.

Kohatu sõnum?
Ükskord alustasin Pereraadios hommikut sellega, et panin vendade Urbi laulu. Noh, laul rääkis hommikust, nagu ka pealkirjast võis välja lugeda. Mõtlesin, et sobib nagu rusikas silmaauku. Kuigi ma ise polnud laulu varem kuulnud... aga no, ma ju usaldan neid...

Ja ühtäkki, kui ma parasjagu ajaleheuudiseid vorpisin, kuulen kõrvaklappides midagi täiesti ootamatut.

Tuli välja, et Tarmo laulis sellest, kuidas ta hommikul pargis üles ärkab ja meenutab, kuidas ta bordellis käis. Aaah...Oi-oi-oi!

Kui te teate midagi Pereraadiost, siis teadke - midagi sellist on vägagi ennekuulmatu! Ja veel eetris, ning esimene lugu!

Sel hetkel soovisin, et mitte keegi traditsioonilistest raadiokuulajatest makki tähele ei paneks.

Aga muidu, see vahedus ja autentsus nende sõnades, mu meelest, nii peabki! Usuliselt oleme muidugi erinevad. Aga ikkagi sõbrad!

Kelle sõber oled sina?

Motivatsioon koolis ja blogis

Jälgides iseennast, olen märganud, et ma olen nõus loovutama tunde, et arendada blogi. Aga samas vingun ma iga pisemagi minuti üle, mis mul tuleb koolikohustes veeta. Sihuke mitte-motiveeritus. Eile avastasin juhuslikult, milles on põhjus ja kuidas tõmmata tagasi blogituhinat ning kuidas end hoida ka muudes asjades motiveerituna.

Läksin Orkuti. Piilusin vahelduseks sõprade skräppbookidesse ning leidsin täiesti lambist ühe tüdruku, kes mu blogile viitas. See oli vestlus täiesti kolmandate isikute vahel, aga see et ta mu ära märkis ja lausa kahel korral nimetas "kõige populaarsemaks". Mis te arvate, kas see lisas mulle hoogu blogimises või mitte? Muidugi lisas.

Sain e-maili. Tuttavalt vennalt, kellega rääkisime fotojuttu. Et ta aga oma kirja lõpus küsis nagu muuseas: "kas sina oledki selle msaare-blogi autor", siis mis sa arvad - motiveeris see mind? Muidugi.

Kolmas näide. Eelmine nädal sattusin Eesti blogide nimekirja. Üks umbes minuvanune neiu, oli teinud postituse "Kuidas Märt Saar mu eilse õhtu ära rikkus". Ja üsna paljud lugesid, mina sealhulgas. Pekki, kus see alles andis (blogi)kommunikeerumises hoogu juurde...

Kooliga on teisiti.

Juhtus nii, et tulin sel nädalal Soome-tripilt tagasi. Ja sain üle pika aja kooli-meilboxi. Ja arva ära, mida ma sealt leian? Hunniku demoraliseerivat kirjandust! Üks õppejõud kuulutas, et pean kas saama "mittearvestatud" või ainest viimasel hetkel välja registreeruma. Muud võimalust pole...

Teine kiri tuli raadioõppejõult. See oli eriti mõnus, sest ta viitas minu kõige hullemale omadusele: tähtaegadest kinnipidamisele. Ja nagu mokaotsast ütles, et nüüd palju variante pole - olen lootusetult töödega hiljaks jäänud. Hea aeg teatamiseks...

Kõige mahlasema punkti pani aga retoorikaõppejõud ja mu bakalaureusetöö juhendaja Mart Raudsaar. Ta kirjutas muidu kriitilise kirja lõppu... "PS. Blogi on üsna huvitav ja hästikujundatud. Edu!"

Öelge nüüd, millega ma pigemini tegelen: kas blogimise või koolitööga? Kui ühel puhul on aktiivne-positiivne tagasiside ja teisel puhul viimase hetke-negatiivne, siis kuhu tüürib õpilane?
Sinna, kus magusam muru.

Kui keegi ei huvitu minu koolist, miks peaksin siis mina huvituma?

Otsi & Anna reeglid:
1. Otsi tagasisidet asjades, kus seda keegi ei anna. Kasvõi guugelda iseenda koolitöid. Sa üllatud, usu mind!
2. Anna tagasisidet neile, keda sa tahad, et ta saaks arenguks inspireerivat motivatsiooni. Usu mind, sa äratad tõelise annivabriku!

Noorteürituse eelarve läks lõhki ... tule appi

Eesti mõjukaima ja pikima ajalooga noorteüritus, mis on kasvatanud 28 aasta jooksul Maarjamaale terve hunniku pastoreid on sel aastal läinud oma eelarvega nii lõhki, et kui raha ja suuri palveid ei tule... on asjad väga täbarasti. Tuleb helitehnikat kärpida ja bändidel lasta jalgsi Jõgevale kohale astuda, räägib PP peakorraldaja Siilas Kask.

Info leidsin meilboxist. Sinna on saabunud kiri, pealkirjaga: "NB! Piiblipäevadjäävad..."

Oi-oi-oi. Kahtlustan kõige hullemat. Sest autoriks ametlik allikas. EEKBK noortesekretär, selleaastase PiibliPäevade eestvedaja Siilas Kask.

"Eile purunes piiblipäevade eelarve miinus täielikult," kirjutab muidu alati positiivne Siilas. "See tähendab et hetkega muutus kahekordseks ehk -60000 (see juhtus tänu minu illusioonile/teadmisele, et liidul on olemas helitehnika)."

Ta jätkab.

"Ma olen loobunud raha otsimisest..."
"Arvatavasti pean langetama raskeid otsuseid (valgustehnika ära jätta, helitehnika... )"
"Palun tulge appi!!"

Lähen PiibliPäevade webi. Seal on kirjas, et eelarve on 199 250.- krooni! Veelgi kriitilisemaks teeb kolmepäevase Jõgevaltoimuva hiigelürituse eelarve see, et osavõtutasuga seda täita ei saa! Sest üheltki osavõtvalt noorelt raha ei oodata. Kõik on tasuta.

Mis siis saab? Kas selle aasta kristlikus-mõttes kõige-elumuutvam nädalavahetus jääb poolikuks? Või need 16 päeva, mis on jäänud (toimub 27.-29. aprill), on veel võimalik kuidagi ka meil kaasa aidata?

Helistan peakorraldajale Siilas Kasele

Mis seis on? Lugesin su kirjast, et Piiblipäevade eelarve on 60 000 krooni miinustes.
Enam ei ole. (paus)

Mis mõttes?
See oli sellepärast, et üks tehnikapakkumine tuli liiga suur. Ootamatu. Samuti arvasin, et liidul (Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptisti Kogudused) on helitehnika olemas. Aga tegelikult on ainult pool. Sellega ma ei olnud arvestanud. Ja eelarve läks suuremaks...
Nüüd vaatasin eelarve kriitilise pilguga üle ja oleme miinustes 39 000 krooniga.

Mis saab siis kui nulli ei jõua? On jäänud ju kõigest 16 päeva.
Seda ei juhtu. (naerab)

Miks?
(naerab veel, ebatavaliselt lootusrikkalt)
Kuidagi ikka saab. Peab saama. Ja usun, et saab.
Praegu väheneb juba selle tõttu ka, et Risttee käest saime projektori ja ekraani. Sealt tuleb juba päris suur kokkuhoid.
Ma usun, et annab veel kokku tõmmata.
Ja kui ei saa, siis tuleb midagi ära jätta. Näiteks osa valgusest, heli väiksemaks. Ma ei tea... ööbimine... või esinejad jalgsi kohale kutsuma? (Metanoia on Lätist)
Või siis tulevad hobusega. (naerame koos)

Ometigi saaks ju raha ka osavõtutasust. Sellest aga on loobutud. Miks on PP tasuta?
Et võimalikult palju noori (üle 500) saaks osa. Et raha ei oleks takistuseks.
Ja samas on noortel võimalus oma panus panna veel. Koha peal, korjandusega. (eelmine aasta oli 10 000.- wow!)
Ning nagu oli ka eelmine aasta, on ka sel korral 100 krooni kampaania (vabatahtlik sponsorlus, eelmine aasta 13 000.-)

Tohib ma küsin, kui palju on praegu tulnud selle 100krooni kampaaniaga? Praeguseks 11 000. Tegelikult on see alla 110 inimese, sest mõned on annetanud 500.-

EKBL ütleb oma prioriteetidest, et noortetöö (ja eesotsas seega PiibliPäevad) on 6000-liikmelise liidu prioriteet. Miks on PP-2007 sinu arvates nii oluline?
Oluline on sellepärast, et see on koht, kus noored üle Eesti saavad kokku tulla. Näha omavanuseid ja -suguseid.
Olla nendega, kes usuvad Jumalasse ja kiidavad teda.
Näiteks tuli kiri Erki Tammelt (üks pastor Tallinnast, temast allpool), kes kirjutas oma 12-aastasest tütrest. Ta ütles, et tema jaoks on Piiblipäevad aasta kõige tähtsam üritus.
See näitab, et noored vajavad neid piiblipäevasid...

Oli aasta 1978, kui Piibli Päevad alguse said. Kuid siis olid seal ju hoopis teised näod. Nüüd on neist väikestest poistest-tüdrukutest saanud suured vaimulikud. Pastorid?
Jah. Näiteks Helari Puu, Indrek Luide, Ingmar Kurg. Nad kõik on alustuse juures olnud... Helari Puust sai näiteks Euroopa Baptisti juht.

Nii et PiibliPäevade mõju on suurem kui lihtsalt Eesti kristlik maastik?
Seda kindlasti!

Ja see 40 000 krooni, mis veel puudu, saan mina ja mu blogilugejad aidata koguda arveldusega, mis on ka Piiblipäevade koduleheküljel?
Jah. Saja krooni kampaania on siin.

Kommentaar
Kalju koguduse vanempastor Erki Tamm

Erki Tamm oli Piiblipäevade eestvedajaks aastatel 1991-1992. See oli siis, kui Eestis oli praeguseks paljukiidetud vaimulik ärkamine. Aastal 1991 oli Piiblipäevade pealkirjaks "Apokalüpsis täna!" ja 1992 "Uskuda kaoses". Tagasi vaadates, väga olulised verstapostid Eesti (kristlikus) ajaloos.

Päris raske on meenutada, mis oli sel hetkel... Isegi seda, kui palju inimesi võis seal olla. Ühest küljest võib öelda, et Piiblipäevad on alati tähtsündmuseks. Kõiki (baptisti ja vaba-) kogudusi koondav.
Erinevus praeguse ja varasema vahel on see, et varem tegid noored ise. Ei olnud nagu praegu, ettevalmistatud programmi. Oli rohkem kogudustepoolset programmi.
See nimi "Apokalüpsis täna!" ütleb ehk rohkemgi kui mina ise. Olid sellised apokalüptilised meeleolud ja suur segadus... Ettearvamatus selles, mis tuleb.
Aga tulen ka sel aastal kohale, koos fotograafiga. (Erki Tamm on ühtlasti Teekäija peatoimetaja)

Piiblipäevad 2007, "Värske õhk" programm

Mädaneva haugi jutlus

Jõgi, milles ükski inimlaps Soomes ujuda ei või, näitas mulle läbi klaasist jää üht mädanevat haugi. Raiusin jää lahti ja torkisin kopsakat kalade kuningat oksaraoga, mispeale tema hakkas eralduma lihast ning üht jutlust pidama. Siin Mustasaaris on ülestõusmispüha.

Kui sõita Soome kõige päikselisemasse linna Vaasa, ja sealt pisut edasi, jõuad sellisesse paika nagu Kuni. See on üks küla, milles punavalged majad ja põldudel suured kivilahmakad. Ja nende vahel jookseb läbi üks jõgi nimega Kyroälv.

Seal ei tohi ei lapsed ega täiskasvanud ujuda. Või kui keegi juhuslikult ikka sisse sulpsatab, peab minema kohe dusi alla. Seal olla nii räpane...

Ometigi leidsin täna pikki Kyroälve jalutades, jää alla piiludes, et seal on üks haug - tarretunud oma viimsesse hingetõmbesse. Sihuke pikk, käevarre suurune, huuled pruntis ja silmad punnis. Kangestunud kõveras poosis, milles ta ilmselt omal ajal kurve võttis ja väiksemaid taga ajas. Nüüd aga täiesti kutu.

Toksisin jää katki. Hiljutiselt lõkkeasemelt (eile tehti siin legendipõhist nõiatuld) oksarao ja tok-tok-tok, auk kahe maailma vahele.

Aga haug vaid lagunes. Tükk-tüki haaval ta lahtus nagu ujunuks keemilises lahuses. Vanad värvilised uimed reetsid oma luitunud palge, tema endisest hiiglusest polnud jälgegi. Iga puudutusega muutus ta üha kergemaks ja kergemaks, ning viimaks kadus ta ühe kaugema jääkamaka alla.

Leidsin päikselise maakonna räpasest jõest kalade kuninga. Leid, mis kohalike jaoks kulmekergitavaks uudiseks. Sest ikkagi, kuidas tema, nii suur, meie keskel? Ja surnud.

Täna tähistab 33%line kristlik maailm Kristuse võitu surma üle. Haugid mädanevad, aga Kristus on üles tõusnud!

Andkem meile, kristlastele andeks, kui liiga palju reklaamime Kristuse kannatusi, jättes aga välja kõige olulisema - et surm on võidetud. Ja siin Mustasaaris, nagu ka kõikjal mujal, on ülestõusmispüha. Midagi täiesti erakordset.

Mis saaks siis, kui ma hakkan iga aasta uuesti-ja-uuesti meenutama seda, kuidas ma leidsin Kyroälvest haugi? Kas see muutuks nagu ka Kristuse elu aasta-aastalt üha karikatuursemaks, muinasjutulisemaks ja vähemusutavaks?

Ilmselt küll.

Soolapähkli isa

Kui ma veel oma vanemate pool elasin ja keset teismeaega olin, läks ühel päeval nii, et mul läks isaga suureks ragistamiseks. Mina istusin arvuti ees, ja tema seisis arvuti kõrval. Isa ja poeg, me vaidlesime.

Eks ta käis mulle pinda. Ajas sellist juttu, et lähkesin arvuti eest minema. Loomulikult ma keeldusin... Ladusin talle kolmekordselt vastu. Karta polnud ju midagi. Teadsin, et rihma saamiseks olen liiga suur. Ja omajagu julgust lisas ka see, et kuigi ta otsis arvuti power-nuppu, ei leidnud ta seda. Vaidlus oli tuline... see pidi lõppema.

Kulmineerus sellega, et ühel hetkel otsustasin anda talle lõpliku löögi. Öelda midagi sellist, mis ta jalust niidaks. Kogu argumentatsiooni kustutaks...

Läbi hammaste pressisin nii suures vihahoos kui võimalik, et ta on jobu ja maailma kõige halvem isa! "Sa ei oska absoluutselt armastada! Sa pole mingi isa! Pole kunagi olnudki."

Tema hele tenorihääl jäi vait. Kuigi mu pilk oli suunatud ekraanile, teadsin, et egal tal enam midagi öelda pole. Mida saakski? Mul oli see õigus, nullida 7-lapse isa autoriteet. Nüüd saab rahu, mõtlesin. Ja nii oligi... Ta keeras selja ja astus vaikselt trepist alla. Agressiivsusest polnud enam märkigi... Aga kui möödunud oli ligi tund, tuli ta tagasi...

Ta oli muutunud. Sel korral oli mu kõrval hoopis keegi teine. Seesama, pool-kiilakas mees, seljas kampsun ja kulunud viigipüksid, aga ikkagi kuidagi teistmoodi. Ta õlad olid längus. Ta ei seisnud uhkelt. Ta ohkas... Ja ta pani klaviatuuri kõrvale kaks pakki soolapähkleid.

Seesama mees, keda me kiusasime teiste lastega koonerdajaks. Seesama, kes ei raatsinud eales tühiste asjade peale raha kulutada. Tema, kelle käelabasid ma olin harjunud nägema alati nii suurtena, on nüüd ühtäkki, läbikukkununa... mu kõrval. Mees, keda kutsuti sõjaväes Herakleseks on nüüd, ühtäkki, täiesti purunenud! Mees, keda ma polnud kunagi isegi nutmas näinud, sellises läbipekstu konditsioonis!

Ta hääl oli väga nõrk, habras. "Ma ei ole jah suurem asi isa. Anna mulle andeks." Ta silmades olid pisarad. "Ma olen tõesti halb isa." Nägin teda esimest korda nutmas.

Rohkemat ta ei öelnud. Keeras vaikselt selja ja läks tagasi all-korrusele. Ja ma ei suutnud enam midagi teha. Ekraan hõõgus imelikult, kurgus kipitas. Ja need kaks kallist soolapähkli pakki, ei sobinud mitte kuidagi sellele lauale. Mul kadus igasugune arvutiisu. Ma sees oli kõõksuv õõnsus. Mida ma küll teinud olin!

Jätsin arvuti kus seda ja teist. Haarasin pähklikotid ja panin rutuga trepist alla. Sinna kaminaruumi, kus teda ikka vaikuses leida võis.

"Ei ole sa halb isa. Hoopis mina olen halb poeg. Anna sina mulle andeks." Silmad kippusid märjaks, hääl katki...

Mind ei huvitanud enam arvuti ees olek. Kõik, mis tahtsin, oli oma varasemad sõnad tagasi võtta. Kõik korda teha...

Ja seal me siis olime, kahekesi kaminaruumis. Tagasi isa ja poja suhtes. Sõime ära kaks pakki soolapähkleid ja ilmselt oli see üheks oluliseimaks verstapostiks meie kahe suhtes.

Tänasel Suurel Reedel.

Mis siis kui Kristus oli soolapähkel ja Jumal isa? Kas see teeb Kristuse ristilöömise lähedasemaks?

Tartus sadas tic-tacce

Tänane Suur Neljapäev sai suurejooneliseks ka selle poolest, et Annelinna kaskede alt oli võimalik korjata väikeseid kaloritükikesi. Teisisõnu, taevast sadas alla tuhandeid tic-tacce.

Võrdluseks olgu toodud ära ka jaanuarikuu ja aprillikuu võrdlus.