Toolile istub Legendi Maria!

Käes on aeg Legendi Marial. Ta istub sellele blogitoolile ja räägib oma elust, millest kooruvad välja eriskummalised asjalood. Tal on peas Peata ratsanik ning iseloomuomadusteks Karupoeg Puhhi tegelased. Ning hoolimata sellest, et ta keeldub rääkimast oma elu väga kurbasid lugusid, saab siiski avaldatud üks legend tema adopteerimisest. Teretulemast toolile, Legendi Maria!

Kes sa oled?
Olen Maria.
Tavaliselt selline tujukas ja mugav ja isekas. Need on sõnad mida ma armastan enda kohta kasutada. Samas tahan ma alati mõista teisi, nende tegusid ja põhimõtteid. Kui inimene mind huvitab, siis ma vaikselt kuid järjekindlalt üritan tema sisemuseni jõuda. Ma võin pärast esimest kohtumist teha järgi inimese põhihoiakut ja olekut. Samas ei pruugi mulle meelde jääda inimese nimi.
Ma olen kohati väga pealiskaudne.

Kuidas sa sündisid?
Minu sünniga kaasneb legend. Ma ei tea, ega saa ka kunagi teada täit tõde. Aga legend on ise selline:
Minu ema mees oli kapten laeval, mis viibis pikalt kodust eemal. Minu emal aga polnud püsivust teda oodata ja ta jäi rasedaks. Ta otsustas mu salaja sünnitada ja siis mind ära anda. Tema mees ei tea vist siiani, et ma olemas olen.
Ma tean, et mul on vanem vend ja minu esialgne nimi oli Merike. Viie või kuue paari seast, kes tahtsid endale last adopteerida valiti välja just need, keda ma praegu tean oma vanemateks pidada.
Ma olen kohtunud naisega, kelle nimi on minu algse sünnitunnistuse peal, kuid ta väidab, et see pole tema, vaid ta pass varastati just sel ajal.

Sinu pere ja muud loomad?
Meie peres on 2 täiskasvanut, 2 last ja 2 kassi. Et kellelgi igav poleks.
Ma ei teagi täpselt kelle ümber meie elu tiirleb. Kas need on lapsed või kassid või siis meie, täiskasvanud. Igaüks meist on täiesti omaette isiksus oma iseloomu ja tujudega. Kummalisel kombel täiendame me kõik teineteist.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Terve oma elu olen ma sõltuvuses olnud hobustest.
Umbes kolmandik elust olen ma suitsetanud.
Kirjutamisest. Ma võin lõputult kirjutada ja lugusid välja mõelda.
Viimastel aastatel olen ma sõltuvuses jalgrattasõidust.

Räägi üks kurb lugu
Ma ei tea millist rääkidagi. Neid on ajapikku olnud mitmeid. Kas rääkida sellest, kuidas suri mu isa, või ema, või mu lemmik hobune? Või hoopis sellest, kuidas üks mees mind kolm aastat terroriseeris?
Need kõik on pikad ja omamoodi lood ja kindlasti suudaksin ma endale lugeja kaasa tundma panna.
Ma räägiksin hoopis sellest, et kõik need ja veel palju teisi lugusid on mind muutnud just selliseks nagu ma olen. Ma ei vaja kaastunnet, ega taha näha teiste silmis kurbust. Ma tahan et inimesed minu ümber oleksid õnnelikud. Mulle meeldib teisi tunnustada ja öelda neile neid säramapanevaid komplimente.

Lemmik raamatutegelane?
Ma olen lugenud meeletutes kogustes raamatuid. Kooli ajal oli mu raamatukogu kaart ise juba paks kui raamat. Minu kodus oli suhteliselt palju raamatuid.
Üks mu lapsepõlve lemmikutest oli "Peata ratsanik". See raamat on mul vist praegugi sõna-sõnalt peas. Kahjuks pole mul seda raamatut minu praeguses kodus.
Praegu on minu lemmik raamatukangelane Karupoeg Puhh. Ta on nii siiras ja elurõõmus ja lapsemeelne. Ja loomulikult arg notsu ja tormakas tiiger. See raamat on lihtsalt liiga lahe, et seda mitte lugeda.

Millised laulusõnad on sul peas?
Ma pidevalt ümisen midagi. Nagu Puhh ;).
Kuid mul on peas paar laulu mida ma laulan oma lastele. Ma laulan neid laule neile siis kui nad on kurvad, või kui nad hakkavad magama minema, või siis kui nad tahavad minuga koos neid laule laulda. Need pole üldtuntud laulud.
Üks neist on mulle meelde jäänud koolist laulmise tunnist ja teine kuskilt kasseti pealt.

Kes sind närvi ajab?
Sõltub olukorrast. Vahest on mind võimatu endast välja viia ja teinekord vihastan ma tühiste asjade peale. Üldiselt teeb mind tigedaks inimeste hoolimatus ja ülbus.
Ahjaa.. põhiliselt ajab mind närvi see, kui ma järjekordselt avastan, et valan pisaraid. Need hakkavad lihtsalt voolama ja ma ei saa sinna midagi parata.
Vimane kord pisardasin lapse esimese klassi aktusel. Või õigemini juba enne seda. Minu hoolikalt tehtud meiki ootas ees häving ja kuidagi kummaline oli nutta enne kui asi pihta hakkas. Ma olin vist ainus, kes pisaraid valas.
Üldiselt võin ma nutta vabalt igal ajal ja igas kohas. Ja need on liigutusepisarad.

Kelleks ei taha saada?
Kurjaks ja vastikuks elust kibestunud inimeseks.

Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta
* Mulle tegelikult ei meeldi kassid
* Ma tahaksin elada oma majas
* Ma olen täies galopis kihutava hobuse seljas suutnud ära kaotada poolele teele sadula, ilma et oleksin maha kukkunud

Järgmine külaline on 88ndal aastal sündinud inetu ja vastik titt, kes ei osanud isegi karjuda. Nüüdseks on temast sirgunud naisterahvas, kel kodus hunnik loomi, hiirteni välja. Ja ta tahaks sellistele inimestele ägada, kes küsivad kas Fitzgerald on mingi saklane vä? Ta istub toolile 23. septembril. Ootame teda põnevusega!

Sinagi oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Luule Liana!
Toolile istub Taskurätiku Maria!
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!