Vaja on 490+ uut kirikut (ruttu!)

Aknast paistab poolik valge kuu. Ja umbes kümne korteri valgustatud kardinad. Minu ümber on pool Tartu linna, olen 40 000-pealises Annelinnas. Minu korterelamus on tsirka 270 inimest. Minu püstakus elab lisaks minule, Gretale ja kohe-väljuvale tütrele veel:

1. esimese korruse vanamees
kellele ei meeldi esimesele korrusele pargitavad jalgrattad ning kes koristab väga hoolikalt veega oma trepikoda. eriti jalamatti.

2. teise korruse asotsiaal
kes oli nõukaajal väga usin naine, talle anti tasuta korter. ja ta on kasvatanud üles vähemalt ühe poja. ta viib solgiämbriga prügi välja ja küsib aeg-ajalt suitsu.

3. kolmanda korruse õigeusklik venelane
kes alguses jättis väga pahura mulje, aga mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et ta hoolib lihtsalt rohkem kui vaja. tal on mingi diil soomlasega ja keldriga. ning ükskord värvis ta huuled punaseks.

4. neljanda korruse skypija
kelle arvuti on üsna ukse lähedal ning kes istub skybis rohkem kui mina.

5. viienda korruse noor pere
mille liikmeteks on vaikne ja pisut ebaviisakas prillidega isa. natuke ribadeks töötanud noor ema. kaks last, keda sõidutatakse ühe korralikuma käruga (mis on keldris) ja teise, mitte-nii-korralikuga (mis on viiendal). neil käivad sõbrad külas öösiti.

Oma naabreile mõeldes olen oma lähima tiimikaaslasega, Christopher Lee Brockiga, ikka arutanud, et kui suur on meie tööpõld. Oioi, ikka suur! Kuna meie missiooniks on olla kirikute õnnistajaks. Ja et me usume, et iga inimene on kutsutud olema osa kristlikust kogudusest (ehk Kristuse ihust)...

...siis oleme arutanud ka sellest, et kui palju on vaja Eestisse, Tartusse ja Annelinna uusi kirikuid.

Kõrvalmärkusena tuleb öelda seda, et Chrisi isa on olnud vähemalt 6 koguduse rajajaks. Siis läks töö ülejõukäivaks (selles vaimumaailmas on ikka igasugu rünnakuid), ja nüüd, selle tulemusena, on ta rekkamees. Aga üks vili jäi mahlasena alles -- Chrisist on südamelt saanud samuti kirikurajaja.

Ja oleme siis koos arvutanud.

Kui statistika järgi on elujõuliseim kogudus 200-liikmeline, siis läheb Tartusse vaja vähemalt 490 uut kogudust. (100 000 - 490*200) Praegu on peaaegu elujõuliseid kirikuid 10.

Ja kui Annelinnas on 40 000 elanikku, siis siia on vaja kõigest 198 kirikut. (40 000 - 198*200) Praegu on Annelinnas olemas kaks kirikut. Kahjuks käib neis mõlemas tugevalt alla 200 inimese...

ja veel:
Aga kas te teate, kui palju on eestlasi Helsinkis?
Õige vastus: 20 000 - 30 000
Neile pole suunatud ühtegi eestikeelset kirikut.
Aga vaja oleks umbes 100-150.

Ja veel:
Aga kas te teate, kui palju on eestis venekeelseid inimesi?
Õige vastus on: ligi 400 000
Ja seda arvu, kui palju peaks olema juhte, kes tõusevad ja lähevad, et aidata neil leida püsiv suhe Jeesuse Kristusega, ma ei julge mõeldagi.

- Siin on järelemõtlemisruumi nii rekkameestel kui pastoritel.
- Eriti aga minu blogilugejatel, kes alles oma kohta otsivad.
- ja palun palvetage ka minu ja Chrisi pärast.

Tundeid tuleb väljendada!

Ilmselt ma pole ainuke, kes on riietatud tunnetega. Ka blogi on selle reetjaks. Mille üle aga küsimärgid tekivad pea iga konflikti korral, on hoopis selles, et mida nende tunnetega peale hakata? Kas viha ja hirm jätta endasse. Või karjuda näkku?

Rõhutan oma viimase 9 kuu põhitõde üle ja üle -- kõige rohkem peksavad mehed naisi just raseduse ajal. Kõige rohkem jäetakse naisi maha just rasedusekuudel...

Minu arvates on selle põhjus selles, et ei taheta ega osata tundeid väljendada... ja täna kontori tulles, ning nähes, et minu ainuke parkimiskoht oli võetud, sain frustreerunuks. Ühtlasi sai sellest inspiratsiooniallikas alljärgnevatele suhtlemispsühholoogia joonistele.

Probleem algab samast olukorrast, kust eilne postitus ("Kriitika ja Kiitus, miks see imeb?").
Kriitik ütleb midagi Minule. See võib olla absoluutselt ükskõik mis asi. Näiteks a) kui me kohe uut ülemust ei muretse, variseb kõik kokku b) liiga vähe on koostööd erinevate kirikute vahel c) ma tahan seda ja siis seda.

1. Esimene probleem tekib sellest, et Mina tõlgendab öeldut valesti. Ta võtab isiklikult. Ja isegi kui see öeldu on õigustatud, ning see peabki mõjuma isiklikult... siis ikkagi raske olukord. Temas tekib frustratsioon, hüüu- ja küsimärgid.








2. Seejärel muutub Kriitiku öeldu Mina-monoloogiks. Asi läheb keema. Ja Mina hakkab enda sees arutlema, miks ta nii puudulik on. Sõltuvalt iseloomust ja enesehinnangust võib ta soovida ülespoomissurma kas Kriitikule või siis iseendale. Ta kulmud lähevad kortsu, nägu läheb mossi.






3. Ja signaal jõuab tagasi Kriitikuni. Tõsi, tavaliselt mitteverbaalselt. Mis aga juhtub, on see, et Kriitikus kerkivad esile ???-märgid. Ta ei tea täpselt, mis nüüd juhtus. Ja kui on nii, et ka Kriitiku suhtlusoskused on nõrgad, siis kriipivatest emotsioonidest saab kaitsebarjäär ja kahe inimese vahel tekib eriti-mõttetu konflikt. See hakkab ringlema ja ringlema. Mida siis teha? Kus tehti viga?







Minu pakutav lahendus... pärineb TÜ esimese kursuse suhtlemispsühholoogia ainest. Seda nimetatakse "tunnete-tasandil kehtestamiseks". Idee on selles, et sa sõnastad selle, mida tegelikult tunned Kriitikule. Väljendad protsessi, mida tema sinus esile kutsus. Ja volla! 99% juhtudest on Kriitik piisavalt intelligentne, et sind mõista, ja hooliv, et end parandada.

Teised, kõige tüüpilisemad lahendused oleksid kas: "endasse tõmbumine ja vaikseks jäämine" (see meeldib minu naisele Gretale väga) või siis "filtreerimata eneseväljendus Aargh" (seda praktiseerin mõnikord mina, päris hirmuäratav). Ma isiklikult ei soovita kumbagi. Proovige parem"tunnete-tasandil kehtestamist".

Siia lõppu üks joonis sellest, kuidas see algusest-lõpuni toimib. Loodan, et sellest on Sulle abi. Kui ei, siis kommenteeri vastu...

Kriitika ja kiitus (miks see imeb?)

Puutun kokku kriitikaga. Aga ka kiitusega. Arvan, et pole ainuke. Kui aga olen meeskonna käest saanud tagasisidet, mis on mu nõrkused, siis on tulnud midagi sellist nagu "võtad asju liiga isiklikult. ei tee vahet enda ja enda töö vahel."

Tahaksin visuaalselt joonistada selle, kuidas me kriitikat ja kiitust tõlgendame. Ning mis on selle tagajärjed...

Kõigepealt on olemas Mina. Ja temaga pidevalt kaasaskäiv Minu Töö. Meeste jaoks on see lausa identiteedi asupaik. See määrab paljuski ta enesehinnangu ning seda ta kasutab, et endale nimetust anda. (ütleb näiteks "mina olen rekkajuht").

Siis tulevad mängu teised inimesed. On kahte sorti. Ühed on kiitjad ja teised on kriitikud. Loomulikult on kriitikuid rohkem. Mida pühendunumalt me oma tööd teeme, mida rohkem me sellesse usume, seda rohkem on kriitikud. See on elus täitsa normaalne.

1. Ja saabub päev, mil kohtud Kriitikuga ja ta ütleb: "See asi (sinu töö) võiks olla parem!" (kirikus on selleks näiteks a) jutlus mitme peamõttega b) liiga lapsik muusika või c) nõrk reklaamkampaania). Ja Mina reageerib...









2. Ja ta tõlgendab seda öeldut kui iseendale suunatut. Võtab isiklikult. Kaotab motivatsiooni, hakkab nutma või keerab naljaks... aga saab haiget. Ja ta võtab kogu kriitika enda õlgadele. Ja mõtleb frustreerunult "Mina pean olema parem?!". Mängu on tulnud emotsioonid.









3. Nüüd lisandub pildile Kiitja. Hea tüüp, sõber või tuttav, kes ikka aeg-ajalt patsutab õlale. Ta näeb, et sõbra nägu on peale staff-miitingut kortsuline ja ütleb talle silmast-silma "sina oled tubli!". Aga kahju on juba Mina hinges tehtud...






4. Ja ta tõlgendab seda lauset kas valesti või blokeerib üldse. Tema reaktsioon on "jah, aga ma pean olema parem." Ja need mahlased kiidusõnad, mis muidu oleks kui kuldõunad hõbevaagnail, lihtsalt kukuvad nagu nooled vastu betoonseina maha.

Midagi Sinule:
Loodan, et sina oskad õigesti öelda ja õigesti kuulda. Kui sa just kurjategija ei ole, siis sa teed väga olulist tööd! Veelgi olulisem ja erilisem oled aga sina ise!

Hoia oma arusaamist iseendast ja pea end väärtuslikuks. Sind on imeliselt loodud, üks Keegi armastab sind surmani ja võin pea anda, et sinulegi on valmistatud oma eriline plaan. Head esmaspäeva Sulle ja Su tööle!

Toolile istub Kassipoja Mirjam!

Täna istub toolile Kassipoja Mirjam. Tema ongi see inimene, kes hoolitses kassipoegade eest nii kuis suutis... ent siiski tunnistab, et tema tõttu varjupaika need loomad on läinud. Tegelikult on Mirjam tore inimene, kes omal ajal pidanud palju kurke purkidesse pressima. Teretulemast blogitoolile, Kassipoja Mirjam!

Kes sa oled?
Olen Mirjam. Üliõpilane.

Kuidas sa sündisid?
Sündisin Tallinnas väga kummalistes oludes, kuid elanud olen terve elu Tartus.

Sinu pere ja muud loomad?
Pere on mul hästi pisike. Tädi ja täditütar Tartus, ema ja õde Soomes ja ainukesed sugulased Belgias. Aga mida pisem pere, seda rohkem seda väärtustatakse! Hetkel elab minu juures mu kursusekaaslane. Plaan on võtta koduloom.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Aastaid tagasi oli heaks sõltuvuseks sport, eriti pikamaajooks. Nüüd ei lase mu põlved enam joosta ja asemele on tulnud teine sõltuvus. Suitsetan.
Tunnistan isegi ja õnneks "ainult" 2 kuud nikotiinipulkade käes olnud, et varsti läheb loobumiseks. Üritan endale sunniviisiliselt lugemisesõltuvust tekitada.

Räägi üks kurb lugu
Kurba on siin maailmas nii palju, et sellest ei tahagi kohe rääkida. Ei oskaks kusagilt alustadagi. Tegelikult olen kurb, sest olen üks nendest, kelle pärast satuvad kodutud kassid varjuvaikadesse.
Ikka ma mõtlen sellele ja meel läheb kurvaks. Nimelt on/oli sõbral hästi tore kass. Miša oli kusagil tänaval endale poisskiisu leidnud ja ootas 5 kassipoega. Sõber läks aga Soome tööle kuudeks-KUUDEKS ja hakkas siis rääkima igasuguseid hulle jutte, et lubasime (mina ja mu endine elukaaslane) kassi-kasside eest ise hoolitseda. Saime siis elamise võtmed ja käisime kiisut iga päev vaatamas ja poegade sündimisel kasvatasime-harisime neid kuidas jaksasime.
Leidsime 4-le 5-st kassipojast uue kodu, andsime kaasa superkiisupaki krõbuskite ja leludega... Ema ja üks eriti tragi tavaline triibuline jäid alles. Sõber oli endiselt Soomes ja naabrid hakkasid kurtma kassipissi haisu üle...
Sõber tuli Soomest tagasi ja kasside edasine saatus ongi lahtine... Kasse pole enam näha olnud. Loodetavasti on nendega kõik ikka kenasti ja mõni hea tädi on nad enda juurde võtnud.

Lemmik raamatutegelane?
Hiljuti lugesin just Knut Hamsuni "Nälga". Raamatu peategelane on vaene kirjanik, kes elab päevi näljas ja kes üritab ennast kuidagiviisi kirjutistest ära elatada. Väga meeldib mehe põhimõttekindlus ja väärikus.
Näiteks andis ta raha alati ikka enne võla katteks kui ostis endale näljapeletust.

Millised laulusõnad on sul peas?
Ma võin öelda, et mul on hea mälu, kuid filmipealkirju filmi sisuga ja laulusõnu lauluga lihtsalt EI SUUDA meelde jätta. Mis on kurb, sest vahel tahan kõvasti kaasa lauda, kuid ikka lõpetan nurgas valesti jorutades. Umbes viiel lool tean 75% ulatuses sõnu. Üks on Vennad Urbid-Moosi ja teed. Väga sügava sisuga lugu tegelikult.

Kes sind närvi ajab?
Teised inimesed ajavad mind väga harva närvi. Enda kallal olen aga päris tihti rahulolematu. Mul puudub püsivus.

Kelleks ei taha saada?
Liinitööline ei tahaks olla. Töötasin mingi kaks kuud Salvesti tehases ja toppisin kurke purki. Sellest on väga jubedad mälestused ikka - kibestunud ja kurjad tädid ning veel aasta hiljem ei suutnud paljast kurki näha ka mitte!

Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta
* Õpin semiootikat ja kulturoloogiat, kõrvalerialaks kunstiajalugu.
* Ülikooli kõrvalt töötan täiskohaga.
* Mul on 3 tatood.

Järgmine blogitoolile istuja on veel teadmata. Kui lugejate seas soovib keegi veel endast märku anda, siis loe postitust "Aidake mul blogida!" Näidates sellega, milline inimene oled sina ning aidates sellega võidelda Märdi minakesksuse vastu.

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Salvestusruumi Mari!
Toolile istub Nabanööri Andrus!
Toolile istuvad õed Liis ja Iiris!
Toolile istub Märdi Sõber!
Toolile istub Hunt Lammas!
Toolile istub Legendi Maria!
Toolile istub Luule Liana!
Toolile istub Taskurätiku Maria!
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Eesti meeste turg

Meil kõigil on võimalus minna vaatama, millised on eesti mehed ja nende autod. Tuleb lihtsalt sõita ummikus teiste järel autoturule ning hakata ringi vaatama. Liigud läbi värava, paned kindad kätte ja astud keset šaslõkkilõhna ja surisevad mootoreid edasi...

Ma ise käisin vaatamas, milline on siis mu ameerika sõber seal (vere poolest küll iirlane ja sakslane) ja kuidas ta oma autot (rohelist bemarit) müüb. Ikka naljakas oli see.

Tal oli külm. Seisis seal käed taskus ja mütsike peas. Autol on pesemisjäljed, väikesed mullikesed siin seal. See oli armas. Autod ei ole tegelikult üldse tema ala, aga ta oli nii väga vaeva näinud... kirjutas tuuleklaasi alla sildi "osta auto kiirelt ära. tahan raha ruttu saada." -- aga nii kui üks mees seda nägi ja siis naerma hakkas, võttis ta selle ära. Asemele pani sildi "Paku midagi". Jälle väga armas!

Craig on ta nimi. Ta müüb autot 15 000 krooniga. Kedagi lüpsta ta ei taha. Lihtsalt perebuss on remondis ja see nõuab jõhkralt raha. Kodus on pere, kaks poissi ja minu õest naine. Võib-olla elavad nad siis 3nädalat ilma autota. Aga Craig on rõõmus kui saab poolgi summast.

Ta oli juba kaks korda palvetanud seal autos, et Jumal tema väikest diili õnnistaks. "No ma loodan, et ta vastab."

Siis hakkas meil Gretaga külm ja jätsime hüvasti. Ta jäi sinna üksi autosse istuma, mütsike peas. Eks ta siis oota seal edasi neid eesti mehi, kes näevad et suure mehe sees on lahke süda ja ei, kedagi lüpsta ta taha.

Juba homme ta jutlustab kirikus rõõmust. Me teeme koos 4-nädalase ja väga elulise seeria "Rõõmuabi 1863". Ja loodame, et sinna tulevad ka eesti mehed, olgu siis autoga või ilma. Tühjade kätega me neid igatahes ei jäta.

msaar.blogspot.com on liider

Juhtusin võtma kätte tänased uudised. Seal oli tehtud statistikat minu lugejatest. Mulle see täitsa meeldis...

1. Aitäh Eesti Ekspressile
2. Aga Blog.tr.ee, sinu peale olen solvunud.

Miks sa nutad, noor isa?

"Peale sünnitust ei tohi seksida 6 kuni 8 nädalat," ütles ämmaemand rasedatele ja eelkõige meestele. "Mõnel juhul ei tohi isegi koguni terve aasta..."

Olin ruumis ainuke tulevane isa. Teised olid ümmargused naised. Mäletan, et kui neid sõnu kuulsin, läksid mu põsed punaseks ja silmad märjaks. Jah, tõepoolest.

Kuus kuni kaheksa nädalat, mõtlesin. Arvasin, et see number oli kaks kuni kolm nädalat... ja pilgutasin kiiresti seal perekoolis silmi, et keegi mu ilmunud pisaraid ei näeks.

Ei. Asi ei olnud mitte selles, et ma sain puudutatud või haavatud. Vaid ma mäletan, et kui ta neid ridu kategooriliselt raius, siis minu hirm lihtsalt oli selles, et ta ütleb seda teadlikult -- teades, et ruumis on ÜKS meesterahvas, kes PEAB neid ridu kuulama. Ja et ta võib minu reaktsioone KONTROLLIDA.

Pisarad ja õhetus tuli analüüsist! See oli ootamatu olukord -- et keegi ruumis ütleb must-valgelt, kuidas asjad peaksid olema. Ja on eriliselt suunanud oma tähelepanu minusugusele sihtgrupile. Õhetavate põskedega isale.

Ma olen alati tahtnud teada, mis tunne see on. Kui keegi ütleb, kuidas asjad peaks olema. Kui keegi avaldab mängureeglid... et mis tunne sel eksijal on.

Ma ise olen jutlustaja, aga kirikus ma seda tunnet - üllatuslikult - ise kogenud ei ole. Alati kui kuulen kedagi rääkimas ebajumalateenimisest, valetamisest või millegi rikkumisest, siis olen tundnud pigem pisikesi süümekaid...

...aga mitte kunagi ei ole mul läinud põsed õhetama ja silmad pisaraile.

Tahaksin nii väga teada, mis mõju on minu sõnadel, kui ütlen kellelegi, et nii ikka ei tohi. Ei tohi, sest see teeb haiget teisele, ja on tegelikult pikas perspektiivis kahjulik mõlemale -- ma tahaksin tajuda neid kuulaja tundeid kui ma ise räägin. Tahaksin olla tundlik ämmaemand.

Miks sa nutad, noor isa?

Lõhnab paljulapselise friigi järele

Täna pidi meie tütar sündima... Aga ei... ta on ikka veel kõhus. Olen tegelikult selle üle hoopis rõõmus(!), sest mitte ainult ei väärtusta ma oma tööaega kontoris rohkem, vaid olen jõudnud paari jõulise järelduseni.

Nimelt, ma igatsen saada paljulapseliseks friigiks.

1. Ma olen nii rõõmus, et ma olen veel nii noor. 23-aastane! See tähendab, et mul on mitu korda rohkem energiat, et lastega tegeleda... olen rõõmus, et ma pole vana peer, kes oigab-ja-ahhetab kui järjekorras teisele lapsele hakkab mõtlema.
1.1. Vastupidi, saan sellele mõttele mõeldes hoopis energiat juurde...

2. Ma olen hakanud mõõtma oma eesmärke vastavalt sellele, kui hästi ma suudan end valmis panna uute laste tulekuks. Olen lõpp rahul, et ma pole survivor-mode´s, vaid et minu jaoks on laste ootamine väljakutse...
2.1. Vastupidiselt arusaamisele, et lapsed toovad inimestele viljatust, näen, et lapsed ongi viljakus.



3. Ma olen õppinud olema tänulik, sest vaadates tagasi täpselt möödunud üheksale kuule, abiellumisele ja sellele, kui traditsioonilises-mõttes-ebaturvaliselt oleme oma elu planeerinud ja Jumalale lootnud... siis jääb üle vaid vaadata tagasi ja näha, kuidas iga päev on olnud kingitus. Keegi nagu hoolitseks meie eest, ka majanduslikult.
3.1. Vastupidist enam ei olegi. Nii nagu me alustasime, nii ka lõpetame. Usaldame Jumalat ka siis kui tütar jätab sündimata või on haige.

On õnnistus olla nii noor, täis energiat.
On õnnistus saada palju lapsi.
Meie tütar on rohkem kui oodatud!

PS. Kas teadsid, et naised on kõige fertiilsemad vanuses 17.

Jälle üks sünnipäevapidu...

Alles ma kelkasin sellega, et mul oli sünnipäev. Nüüd päev-kaks hiljem kelkan hoopis sellega, et meie kirik on lutist lahti lasknud ja õppinud omadel jalgadel kõndima. Risttee kogudus sai 1 aastaseks!

1. Öeldakse, et uued kirikute väljasuremisaeg on just 1 - 3 aasta jooksul.
Kuid meie ütleme, et meie koguduse ringkond on kasvanud 25lt - 150le!

2. Öeldakse, et uued kirikud ei tohi 1 - 3 aasta jooksul kordagi kolida.
Kuid meie ütleme, et meie kolisime vähem kui poole aastaga 3 eri paika. Ja kuu aja pärast kolib enamus tööharusid veel! Korrus kõrgemale!

3. Öeldakse, et Tartusse ei ole uusi kirikuid vaja.
Kuid meie ütleme, et kui keskmine koguduse suurus on kasvõi kaks sada inimest, siis Tartusse on uusi kirikuid vaja 490! (Annelinnas ainuüksi 200!)

4. Sest öeldakse, et kirik on kirikuinimestele.
Kuid meie ütleme, et kirik on kõigile.

Loe samal teemal:
"Risttee esimene sünnipäev" (22.okt, 2007)

Toolile istub Salvestusruumi Mari!

Aeg on istuda pühapäevasele blogitoolile järjekordsel lugejal. Seekord on tegemist Salvestusruumi Mariaga. Ta on neiu Saaremaalt, kes jaotab oma mälu salvestusruumideks, kus ta aeg-ajalt ikka reformib pähejäänud muusikat. Lisaks sellele räägib ta ka kärbestest, kes lendavad pudelites ja kõigest muust elulisest... Teretulemast toolile, Salvestusruumi Mari!

Kes sa oled?
Mari olen. Mustikas, nagu mõned mind kutsuvad. :)

Sinu pere ja muud loomad
Üles olen kasvanud armastavas kuueliikmelises Saaremaa peres, kuhu kuuluvad lisaks minule veel mu noorem õde ja kaks väiksemat venda ning ema ja isa. Vahelduva eduga omame ka kassi ja/või koera. Hetkel esindab loomariiki kass, kelle nime ei olegi täpselt paika pandud. Kui ta väike oli, siis hüüdis isa teda nimega Geopissak (vihje: loe tagurpidi :P), ent hetkel on ta siis kas lihtsalt Ssak või vahel endiselt Geopissak.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Eks igasugu veidraid ja lühiaegseid sõltuvusi on ikka aeg-ajalt olnud. Need on tavaliselt mingid imelikud külgetulnud harjumused, mis mõne aja pärast õnneks kaovad (või kaotan ma nad ise sunniviisiliselt). Aga kui rääkida hetkel valitsevatest "sõltuvustest", siis üheks on kindlasti naermine. Ent minu puhul on sellega natuke ohtlik värk, sest kui ma naeran hakkavad millegi pärast teised ka naerma...
Laulmine on üks tegevus, ilma milleta oleks elu raske ette kujutada, niiet selle saab ka sõltuvuste alla liigitada. Hmm, ja kakaojoogist olen samuti sõltuvuses, aga ma ei tea veel, kas see on mööduv või jääv nähe.

Kuid üldiselt ja alati sõltun Jumalast.

Räägi üks kurb lugu
Kurb on see, kui inimesed tõelist Elu mittetundes teevad igasugu lollusi ning sageli saavad haiget just süütud kõrvalseisjad. Näiteks kurvastab mind väga-väga, kui lapsed peavad kasvama purunenud perekondades ja elama elu, mida nad ei ole ära teeninud. Inimeste isekus ning puhta armastuse puudumine suhetes suudab korda saata palju halba. Kahjuks ei saa asjaosalised sellest ise aru või pole nende jaoks olema väljapääsu. Nojah. Siit jõuame järelduseni, et kõik vajavad Jeesust. Kurb, kui elatakse nagu kärbes avatud pudelis. Väljapääs on täiesti olemas, aga tee sinna on liiga kitsas ja lihtsam tundub leppida pudelisse jäämisega.

Millised laulusõnad on sul peas?
Lauludega on mul selline lugu, et tähtsustan sõnumit väga. Hea meloodia käib ka asja juurde, ent tekst on määrava tähtsusega. Seetõttu jäävad laulud mulle suhteliselt lihtsasti pähe ja aastatega on kogunenud tubli hulk laulusõnu, mis on kas osaliselt või täielikult peas. Vana rämpsu vahetab mu aju juba mõnda aega kiire hooga uute ja väärtuslike sõnade vastu. Kuna minu muusikamaitse on viimase aasta jooksul põhjalikult muutunud, siis on, mida reformida. Igasuguseid mõttetusi enam pähe kinni ei võta. Uus reps koosneb peamiselt kristlikust muusikast, aga ka mõnedest väga hea tekstiga ilmalikest lugudest. Koorilauljana tuleb ette sedagi, et mingisuguseks konkurssiks või laulupeoks on vaja laule pähe õppida ja nii on mu ajus neilegi eraldi salvestusruumi usaldatud.

Kes sind närvi ajab?
Vot närviminemine on üks asi, mida ma tungivalt väldin. Ma olen mõistma hakanud, et päris õige ei ole esimesel võimalusel ärrituda, vaid panna ennast pigem teise inimese olukorda. Kunagi ei või ju teada, miks keegi käitub just nii, nagu ta parasjagu käitub, või miks ta on iseloomult selline, nagu ta on. Hukkamõist (mida ärritumine kahtlemata väljendab) ei kuulu kasutuskõlbliku poliitika hulka.

Kaks tõde ja üks vale
* sündisin Saaremaal
* mu lemmik söök on arbuus
* mul on kaks toakaaslast

Järgmine toolileistuja saabub 28.oktoobril. Ta kannab nime Mirjam ja ta ütleb, et ta veri jaotub kolmeks: Tartu, Soome ja Belgia. Ühtlasi on ta Salvesti tehases kurke purki toppinud... jääme selle blogilugeja elulugu põnevusega ootama!

Ka sina oled oodatud tulema toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Nabanööri Andrus!
Toolile istuvad õed Liis ja Iiris!
Toolile istub Märdi Sõber!
Toolile istub Hunt Lammas!
Toolile istub Legendi Maria!
Toolile istub Luule Liana!
Toolile istub Taskurätiku Maria!
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Mul on täna sünnipäev

Mul täna sünnipäev. Võite mulle õnne soovida.

Fotod on tehtud noorte abielupaaride kodugrupis, läksime just teisele aastaringile. Kes järgmine aasta on planeerinud abielus olla, siis olete oodatud! 2008. aasta sügis pooldume.






Ülesanne:
Vaata mitu inimest ühispildilt üles leiad. Kas 7, 8 või 11?
Õige vastus = 569 + 346 - 904



Sain muidu 23-aastaseks. Päris karm, ise ka ei usu. Kusjuures, kui olin teismelisekriisis, siis olin mitu aastat emo-melanhoolias ja arvasin, et ega vanemaks ei elagi... ainus tingimus oli see, et kirjutan enne kabelimatsu bestselleri.

Õnneks saab elus bestsellereid edasi lükata.

Mängurlusest

Vist ei ole saladus see, et küllalt on inimesi, kel mängurlusega probleeme. Eriti võitlushimulistel meestel. Kes ragistab kasiino kangidega, kes panustab hobustele ja kes mängib kodus üksinda arvutiga. Aga kohe tõsiselt-tõsiselt, eluga.

Nii palju kui olen suutnud end ise analüüsida, tean, et kaldun ka ise fanatismi. "Ja ainult üks samm fanatismini ongi," ütleks vend Peep seepeale. Ilmselt pean siis oskama endal silma peal hoida.

Mäletan, et niipea kui hakkasin Gretaga rohkem läbi käima, jäi minu sõber nimega arvuti kuidagi tahaplaanile... hakkas tunduma see mängimine ka kuidagi lapsik. "Mingi poisike oled või," mäletan oma isa mind ikka aeg-ajalt torkimas.

Samas olen viimasel ajal tabanud tuttavaid (abielu)mehi ikka ja aeg-ajalt võtmas ka endile ruumi (on see võimalik tegelikult?). Diablo2 või Sims2 näiteks. Neid kahte sõna nimetades tulevad kahtlemata mõnel lugejal mõnupisarad silma...

Ma ise astusin ka ise hiljuti ühe saatusliku sammu. Läksin Annelinna Selveri ja leidsin keset venekeelseid CD´sid ühe eesti keelde tõlgitud RPG (role-play-game) mängu nimega "Kangelaste Lahing". Kas see mitte ei kõla võidukalt?

Maksis see 99.- ja mitu õhtupoolikut. Ja Greta küsis teisest toast: "Mis naisehääled need on?"

Aga need ei olnud mingid naisehääled, ma lihtsalt tapsin luukeresid.

No, ja eks see luukereke ei tulnud mitte CDlt, vaid pigem minu isiklikust salakapist.

Kui aga kellelgi on huvitavamaid kogemusi mängurlusega, siis kindlasti kommenteerige. Loen mõnupisaratega.

Kus on palju sõnu, seal ei...

Kes seda pealkirja oskab lõpetada, teab, et lõpeb see dramaatiliselt. Sest öelnud kord üks mees, et "kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine." Teame seda vist ka omast käest?

Vend Daniel rääkis täna ilmeka loo sellest, kui mõttetud võivad olla blogid... USAmandril olla midagi sõjaprimadonna Xena taolist. Nii nagu meil on blog.tr.ee, nii neil on Xanga.

"Hästi paljud arvasid, et see on koht, kus saab tundeid valla lasta," rääkis teisel pool ookeani sündinud Daniel Viinalass. "Aga see läks päris hulluks ja tegi teistele, kes neid vaatasid, haiget."

"Sihuke lugu... mõnikord on parem kui teised ei tea, mis inimese peas toimub."

Jupp-jupp, tõsi ta on. Ega minagi olen paaril korral siin blogis sappi loopinud. Sest ega kiusatus on suur, kui tahaksid midagi teravat kellelegi öelda, aga otse mitte ei julge. Ja kui tead, et kui kirjutad emotsionaalselt, siis ka lugemus suurem...

Nii kerge on paljude sõnadega rebida nahka, ja raputada soola. Aga nii raske on olla vait ja sellega hoopis rahu luua. Või siis piirduda ühe-kahe sõnaga ja juhatada oma ligimest tervenemise suunas.

Kusjuures, minu kõige tulisemad vaidlused on olnud n-ö pühadel (usu)teemadel. Aga just neist olen teinud ma kõige rängemaid vigu ja öelnud asju, mida enam tagasi ei saa võtta.

Varem sarnasel teemal:
"Kuidas tappa tagarääkimise koletis?" - mõned soovitused tagarääkijatele.
"Soolapähkli isa" - üks lugu minu tülist isaga, ja tema pähklitest minuga.

Toolile istub Nabanööri Andrus!

Täna istub toolile Nabanööri Andrus. Ta on emotsionaalne tüüp, kes ei taha saada valvuriks. See ajavat ta oksele... Siiski, nabanööri-juhtumist olenemata ta siia ilma sündis, ja nüüd ütleb, et ükski töö ei jookse mööda külgi maha. Teretulemast toolile, Nabanööri Andrus!

Kes sa oled?
Mina olen Andrus ja hetkel tahan oma mõtteid tööst puhata! Seetõttu aitan vahelduseks oma Blogi-külaliste nappuses vaevlevat usuvenda ja head sõpra, Märti. Lisaks sellele olen ülistus-muusik ja aus abielumees. Emotsionaalne ja suhteliselt aktiivne tüüp.

Kuidas sa sündisid?
Arvan, et enamvähem samamoodi kui suurem osa teisi. Ahjaa… nabanöör oli vist ümber kaela olnud mitu korda. Aga mu isa oli jube närvis, tegi ümber sünnitusmaja auringe terve see aeg.

Sinu pere ja muud loomad?
Perre (minu pessa) kuulub 3 elusolendit. Mina, Helen (minu kallis abikaasa) ja Pelle-Ludvig (meie kassipoeg). Üldiselt on minu perekond suur. Ema ja kasuisa, Isa ja kasuema,1 vend, 1 poolvend, 1 kasuvend ja 1 kasuõde.
Päris pirakas teine, lapsel saab olema kolm vanaisa ja kolma vanaema… rikas laps =)

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Kunagi olin sõltuvuses suitsetamisest ja sõpradest, seda nii hullult, et ei viitsinud isegi enam koolis käia. Coca-Cola sõltuvus oli ka kunagi… ja energiajookide :P Hetkel olen sõltuvuses muusikast ja ürdi-tipikastmest. Muusikast kohe eriti, see on minu Jumalateenimise viis ja hobi… see on hea sõltuvus ;)

Räägi üks kurb lugu
Kurb on see kui inimesed ei pea kinni oma põhimõtetest ja kalduvad sinna suunda kust parajasti tuul puhub. See külvab nende ellu segadust ja teeb nad väga ebastabiilseks. Kurbi lugusid on palju… meie ümber… öeldakse lahti kristlikest põhimõtetest, tehakse enestele “mööndusi” öeldes, “Ma arvan, et Jumalal pole selle vastu midagi,” ja kõike selleks, et kellegi kaissu pugeda. See on suur probleem…ikka veel!

Lemmik raamatutegelane?
Hmmm… ütleksin, et Forrest Cump, üli positiivne vend.
Siis veel Kalle Blomqvist, tal alati õnnestus igasugusest supist puhtalt välja tulla.
Aga põhi kangelane on minujaoks ikkagi Eesti oma Kalevipoeg.

Millised laulusõnad on sul peas?
Oioioi… paljud, aga kohe tuli meelde Piret Ripsi:
“Kui säästa saad üht surmavalu on elul mõte sees…”- väga mõnus lugu.
Muidugi Eesti hümni võin unepealt laulda… sõjaväetreening! ;)

Kes sind närvi ajab?
Inimesed kes ajavad oma nina püsti ja eriti see kui nad teevad seda vales kohas.
Eneseimetlejad ja “mina olen nii ilus-tark-osav” tüüpi inimesed kuuluvad ka sellesse punti… uhhh. Vahest tahaks nuhelda… ja karmi sõnaga seda ka teen kui muu ei aita!
Ise ajan ka ennast veidi närvi, näiteks kui unustan, eksin, ei oska ja ei viitsi.
(Iga päev olen natuke tige enda peale, et ei suuda Blogi uuendada näiteks)

Kelleks ei taha saada?
Heheee… valvuriks või poliitikuks. Ühe juures ei salli rutiini, teise juures poliitikat.
Rutiinsed asjad ajavad oksele. Üldiselt aga töö on töö, midagi ei jookse mööda külge maha… jälle kogemusevõrra rikkam.

Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta
* Minu vend istus minu 7ndal sünnipäeval minu tordi laiaks.
* Kui päästepalve ära lugesin olin nii närvis, et tõmbasin väljas kaks sigaretti TOHUTUL kiirusel üksteise otsa ära.
* Valdan Soome keelt nii sõnas kui kirjas.

Järgmine toolileistuja on kohal 21. oktoobril. Muidugi, ei pruugi... Sest kolmandat korda on saabunud aeg, mil tooli saatus on lahtine. Uue inimese e-maili veel laekunud ei ole. Aga jääme põnevusega ootama...

Ka sina oled väga oodatud tulema toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istuvad õed Liis ja Iiris!
Toolile istub Märdi Sõber!
Toolile istub Hunt Lammas!
Toolile istub Legendi Maria!
Toolile istub Luule Liana!
Toolile istub Taskurätiku Maria!
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Sünnituse eelproov (meestele)

Keegi nupukas inimene on leiutanud naistele tugisukad. Aga keegi veel nupukam, allakirjutanu nimelt, avastas võimaluse neid kasutada veel enamaks. Sünnituse eel-, ja miks mitte, peaproovideks.

"Mõni mees on ikka väga äpu," ütles 39 nädalat sangpommi kandnud Greta. "Istuvad mitme meetri kaugusel oma sünnitavast naisest ja isegi ei vaata kui laps välja tuleb... nad on vist šokeeritud."

Nüüd aga tagasi tugisukkade juurde. Need, ma avastasin, on äpude vastumürk.

Need on disainitud nii, et tõmbad neid jalga kuni veerand tundi. Aga kui kahekesi meeskonnatööd harjutada, siis hea sünergiaga vähendad töö 5 minutini. Päris vinge, ma pean ütlema.

Tükk vaeva võtab, et varbaid sisse saada.
Kui kannakõõlusest üle, siis naine juba higistab.
Kõht jääb vahepeal ette, siis on valus.
Tuleb julgustada, motiveerida, masseerida.
Ikka hirmus ränk töö... ei tohi naerma ajada.
Põlvedeni jõudes võib tuua naisele klaas vett.
Lõpp on juba kergem, aga millimeetreid tuleb tõmmata sealgi.
Viimaks, nagu eduõpikud ütlevad, on aeg celebrationiks.

Oleme tugisukkasid koos jalga pannud kolmel korral. Jäänud on 1,5 nädalat ametliku sünnitusajani. Ma loodan, et tütar on terve ja rõõmus... sest äpusid selles majas pole.

Tugisukkade tegelik funktsioon: et naise jalad turses poleks.

Rõõm kulunud ketsides

Üks erudeeritud ja Hiina kultuuri armastav naine andis mulle hiljuti oma blogis nimetuse: noor usumees. Mõtlesin "oh" ja "oh-ohh, šeff! lõpuks ma olengi see, kes ma tahan olla."

Kui ma aga tänast päeva analüüsin ja mõtlen, mis mulle selles rõõmu on pakkunud -- siis peab nenti faktima ja ütlema, et olen avastanud järjekordse kiusatuse iseenda seest. Mida, sina anonüümne päevik, ehk ainsana siin maailmas mõistad ja teada tahad?

Juhtus nimelt nii, et paar nädalat tagasi ma olin otsuse ees. Kelleks hakkan ja nii... Olime sõpradega Tšehhis, juhtide konverentsil. Mäletan, et mitmel päeval vingusin, et msaar ei tunne millegipärast teenimisest rõõmu. "Ma näen Jumalat väikestes asjades, aga mitte SUURTES. Ometigi, ma tean, et ta teeb suuri asju, ja ma näen, kui rõõmsaks see teisi teeb... aga millegipärast puudub mul rõõm tema teenimises."

See oli minu jaoks suur valuküsimus.

Siis, reedel 21. september, midagi juhtus ja ma sain vastuse sellele augule, mis mu sees. Mäletan, et sain väga rõõmsaks. Ja tuleb siin helerohelisel lehel ka tunnistada, et tegelikult on seesama saadud rõõm siiamaani sees. Rõõm teenimises.

Aga nüüd tuleb see kiusatusekoht, mida ma tahaksin jagada. Nimelt on nii, et kuna ma hakkasin vaimulikuks rahvuslikus usuliikumises, siis sellega kaasnesid mõned Boonused.

"Nämma," mõtled sa?

Boonused on: teatud ringkonnas on mul tiitel, mida austatakse. Ma sain staatuse, mis andnud enesekindlust. On terve hulk inimesi, kes vaatavad mind nüüdsest kui autoriteeti. Imelik, aga nüüd on 0lukordi, kus mind lihtsalt kuulatakse!

Ma saan rohkem tähelepanu. Mulle avati uks minna kõnelema Eesti kõige autoriteetsemate inimeste ette. Enam veel, iga päev tunnen, et mul on õlg-õla fiiling inimestega, keda pean suurteks usumeesteks...

Ning mul on uus läptop!

Ja tundes end nende boonustega üle-õnnistatuna, olen ma hakanud tundma, et mu rõõm teenimises hakkab ära nihkuma. Ma otsekui iseenesest tahan tunda pigem rõõmu selle üle, mis boonused mul on. Täna olin rivist väljas 3 tundi, sest mulle helistas Peep Vain isiklikult.

Ma tundsin rõõmu kõdituse üle.
Aga mitte teenimise üle.
Ma tunnen, et midagi on valesti.

Kallis päevik. Ma olen kohanud täiesti uut kiusatust. Ma tahan selle vastu võidelda. Ma ei taha tunda rõõmu selle üle, et mul on peas kroon. Ma tahan tunda rõõmu selle üle, et mul on jalas kulunud ketsid.

Ma tahan järgida Kristust, mitte, et teised järgiks mind.
Hoia mul palun silma peal. Ma olen ju alles noor usumees.

Ei kasva puu suure tamme varjus

Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et mu vanem vend Peep on kirikuringkonnas tegija. Mis sest et kõige noorem pastor, ilma vaimuliku kraadita ja omal ajal noorematele vendadele munapiiksu teinu.

Mis sest. Sest kuidagi näen ma noorema vennana, et Jumal on teda viimased aastad kasutanud nõnda -- et tema juhtimisel oleme siin Tartus teinud suuri tegusid. Noorteliikumisest kasvas välja Eesti suurim regulaarne noorteüritus GoingUP, innovatiivseim ja ühiskondlikult aktiivseim kogukond.

Kuid nüüd. Kui olete jälginud minu viimaseid postitusi töötemaatikal, siis sealt tuleb küsimus, kuidas lasta tegutseda minul. Kui Peep on pirakas tamm, siis mis saab varjus-kasvavast saaremärdist? Ei kasva ükski puu ju suure tamme varjus...

Ja ongi jube raske! Suures plaanis olen ma ju ei-keegi. Ehk jah, mingi hulga arvates ehk oskan natuke lava peal seista. Aga juhina on ikka nähtud seda tammepeepu... Ja mis saab siis, kui mina olen ühtäkki meie liikumise rahvuslik juht ja Peep pigem kohalik pastor?

...mis siis saab, kui tal on kontaktid, mida minul vaja? mis siis, kui ühtäkki pean mina tegelema selliste inimestega, kes täisajalised, mitte enam lihtsalt vabatahtlikud. Inimesed, kelle eest tuleb hakata majanduslikult hoolitsema. Siis kas saar saab üldse suureks?

Eks mult sama külje alt lähenedes täna küsiti, et kas see veider ei ole, et vend aitab meeskonda kokku panna. Et nagu piirid on tõmbamata. Vastasin: "Veider, aga lahe."

1. sest arvan, et minu kõrvalseisva suure tamme sees on hulganisti alandlikkust loobuda Minu visioonist.
2. ja et temas on ka tarkust näha, et kogu metsa huvides on mõne mõnusa koha pealt tarvis omad oksad kokkupoole tõmmata.

See on tõesti veider, aga lahe.

Kohtusin Riioni Otiga

Virtuaalsed suhted pole õiged suhted senikaua, kuni sa inimesega silmast-silma pole kohtunud. Sama on blogijatega... Võib kommenteerida tunde ja tunde üksteise postitusi, aga see on senikaua vesivärvilikult võlts, kuniks need kaks ekraanivahtijat üksteist päris nahas näevad.

Kohtusin eile Tartus, pühapäevasel hingeajal, Kaubahalli kella all -- Otiga.

Kes teda ei tunne, siis see on mees, kes elupõline skaut Piritalt. Vend armastab Dagö ja Coldplayd. Tuli Tartusse loodusõpetajaks tudeerima... ühtlasi istus ükskord minu blogitoolile. (jee)

See üürike tund, mis me koos olime, avastasin nii Oti - kui enda - kohta ühe asja. Asi on selles, et nii pea kui hakkasime mööda Tartu iseloomulikke munakiviteid ringiratast jalutama ja elu üle heietama -- kohtasime igasugu noori inimesi.

Ott ütles pea igaühele "tere". Kõigiga oli mingi inside joke, kõigile üks-kaks naeratust pakkuda. Mina aga, põline tartlane, seisan käed taskus ta kõrval ja vaatan juhmilt pealt... jalutame edasi. Jälle üks inimene, tuleb välja, et Oti tuttav.

"Noh, sa ei räägigi?" küsis Ott.

"Ma vist ei ole rääkija tüüp," pakkusin vastu ja mõtlesin, et küll ma ikka arvasin Otist teisiti. Arvasin, et tegemist on natuke melanhoolse tüübiga, kes mõtleb muudkui sügislehtedest ja laseb kuskil üksinduses endale youtubest kurbade naiste laule. Aga ei.

Kui olime mingi kümmet Oti tuttavat minu kodulinnas trehvanud, mõnega pikemalt-mõnega lühemalt rääkinud, hakkasin oma südamekorvikeses lootma, et ehk on minulgi võimalus oma tuttavaid kohata. Oh minu sõbrad, kus te olete? (Mõtlesin, et äkki kirikutes, sest paljudes on õhtuti sel kellaajal teenistus)

Viimaks jõudsime Tartu kaupsi ja oh-sa-imet. Nägin seal omasid! Iisak ja Triin ja mõned veel. Olid terve grupiga söögileti juures. Mis sest et mõned aastakesed minust nooremad, aga ikkagi tuttavad! Hüüdsin uhkelt: "Teree!"

Aga mitte keegi ei pannud tähele. Mispeale jalutasin kiirelt punaste puuviljade vahele.

Eks ma selleks hetkeks olin täiesti nulliks haihtunud. Mina - kes ma arvan, et tööks on inimestega suhtlemine, uue generatsiooni juhtide üles toomine. Mina, kes arvan, et olen evangeelne (loe: mittekristlastegagi seltsiv) seltskonnalõvi.

Minus pole lõvikutsikatki. Ott, aga on ühe kuuga rohkem kui üle-linna-Vintski. Kui mul oleks kaabu, siis oleks aeg see peast võtta...

Ühesõnaga. Ott. Loodan, et ma olen su sõber edasi. Ja kui sa kunagi peaksid Jumalaga kohtuma, nägema Kristuses tõde ja teed edasi, siis usun, et sinust saaks palju parem juht ja inimeste-keskel-olija kui minust.

Ma lähen nüüd räägin Gretaga natuke juttu.

Toolile istuvad õed Liis ja Iiris!

Esimest korda sel pühapäevatoolil on istet võtnud kaks inimest korraga. Nad ütlevad, et tulevad džunglist ning viimane asi, kelleks nad tahaksid saada -- oleks pastorite naisteks! Teretulemast toolile, õed Liis ja Iiris!

Kes te olete?
Koos on alati kergem asju teha. Nii ka me otsustasime kirjutada koos postituse. Me oleme 2 õde Tallinna džunglist Lasnamäe otsas. Nimedeks on Liis (nädala pärast 19) ja Iiris (17). Meid kutsutakse ka tutvusringkonnas Kohvi õdedeks. Iseloomult oleme aga erinevad. Liis on rohkem tagasihoidlikum ja õpihimuline. Iiris seevastu spontaalne ja mitmetahuline.

Kuidas te sündisite?
Sündisime Pelgulinna haiglas paari aastase vahega, ometi öeldakse meile, et me näeme välja nagu kaksikud.

Teie pere ja muud loomad?
Pere on suur: ema, kasuisa ja 5 last. Just nagu väike loomaaed, millele paneb punkti venna praegu veel 10- liikmeline hamstriperekond.

Millest olete (olnud) sõltuvuses?
Oleme sõltuvuses Jumala armastusest ja laulmisest. Perekonnanimele vaatamata me kohvi ei joo.

Rääkige üks kurb lugu
Kõik lood on kurvad kui seda osata õigesti rääkida, aga et lugejaid mitte ahastusse viia, jätame oma kurvad lood rääkimata.

Lemmik raamatutegelane?
Siin lähevad meie arvamused lahku. Liisi arvates on parim Pipi Pikksukk, sest ta on just selline, kes ta tahab olla ning ükski takistus pole tema jaoks ületamatu. Iirise meelest, aga Röövlitütar Ronja, kellega ta end samastab olles sama püsimatu ja mässumeelne.

Millised laulusõnad on teil peas?
Väga palju erinevad ülistuslaule ja poplaule.

Kes teid närvi ajab?
Inimesed, kes levitavad kuulujutte teadmata algset tõde.

Kelleks ei taha saada?
Pastori naisteks. :D

Mõelge välja 2 tõde ja 1 vale endi kohta
* oleme kahe peale kokku lugenud üle 100 000 raamatu.
* töötasime abina kooli raamatukogus.
* üks meist on olnud seadusega pahuksis.

Järgmine toolileistuja on kohal 14. oktoobril. Ta on meesterahvas, kel olnud sõltlaslik suhe energiajookidega. Ühtlasi tunnistab ta, et on iga päev enda peale tige, sest ei ole oma blogi uuendanud... jääme põnevusega ootama!

Ka sina oled väga oodatud tulema toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Märdi Sõber!
Toolile istub Hunt Lammas!
Toolile istub Legendi Maria!
Toolile istub Luule Liana!
Toolile istub Taskurätiku Maria!
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Blogikriitikud, otsin teid!

Nüüd ma siis teen selle avalikuks. Nimelt, ma otsin blogikriitikuid. Tavalist blogilugejat, kes on juhtunud mu tekste lugema, neid alateadlikult ehk isegi analüüsinud - ent jätnud oma tehtud järeldused endateada.

Asi on nimelt selles, et ma olen jäänud oma blogieesmärgi saavutamisega maru jänni. Ma mäletan, kui oli jaanuar-veebruar, siis istusin webikonsultant Taavi Uudamiga ja arutasime kordi, kuidas ma saaksin "jõuda rohkemate inimesteni, et igapäevaselt neid julgustada".

I eesmärk oli 30 lugejat päevas
Jõudsime selleni kuu peale lati seadmist. See tuli raskelt...

II eesmärk oli 100 lugejat päevas
Jõudsime selleni kaks kuud peale lati seadmist. See tundus võimatu...

III eesmärki enam ei seadnud... ilmselt kartsin läbi kukkuda... aga nüüd sai see siiski ka paika! See on -- 300 lugejat päevas. (Ja kui mõelda, et inimene, kes peab seda blogi vajalikuks, käib siin lugemas iga 3 päeva tagant, siis see eesmärk on teisisõnu 900 regulaarset lugejat.)

Ma tean, et see võib tekitada reaktsiooni: "Sa otsid populaarsust." Aga isegi kui need numbrid nii võivad näida, käsi klaviatuuril, hiirel ja oma südamel ma võin ausalt öelda, et minu jaoks läheb palju rohkem korda see, kui paljudele inimestele ma midagi suudan ANDA.

Minu kõige eredamad hetked möödunud kuudest ei ole need, kui ma olen saanud palve või seksiteemaga klikkimistaevasse. Kõige eredamad hetked on siis, kui ma juhtun lugema teiste päevikuid või kuulma teiste jutuajamisi ning seda, kuidas nad leiavad, et ma olen neile midagi juurde andnud.

Kui ma valgeseelikut suutsin armastuse üle rohkem mõtlema panna.
Kui mu käest küsiti, kuidas läheb mu väikevennal.
Kui teie seas oli inimesi, kes annetasid raha, asusid hääletama alkoholismi vastu ja hakkasid eestpalvetama.

Ma tean, et paljud, kes seda postitust on lugema hakanud, ei loe seda lõpuni. Just selliste inimesteni aga ma tahaksingi jõuda! Samas, ma tean, et on mõned, kes loevad tähelepanelikult seda otsast viimse punnini...

...ma usun, et see oled sina, sind ma just otsingi! Oled potentsiaalne blogikriitik, kelle ainuväärtuslikku tagasisidet ootan. Sest ma usun, et mina olen kutsutud selle msaare.blogspotiga inimesi julgustama ja neile midagi andma.

Aga ka minagi vajan kedagi, kes mind julgustaks ja mulle vastu annaks.

Palun kirjuta mulle, kui sa tunned, et sa saad mul aidata paremini blogida ja rohkemate eestikeelsete inimesteni jõuda!
Minu e-mail: m2rt@risttee.ee

Tassike suitsu

Meil siin kontoris ehitatakse kolmandat korrust, kuhu me varsti oma oma office-kuubikute, pühapäevakooliruumide ja mähkulaudadega kolime. Päeval kuuleme läbi lae, kuidas kella 10se rongiga tulnud ehitusmehed toksivad tok-tok-tok ja sah-sah-sah... nad teevad tööd.

Eile käisin neid kaemas ja leidsin nende aknalaualt tassikese suitsu. Hoolimata selle tapvast mõjust, on selles midagi ilusat...

Päeva foto! (minu õed-vennad)

Mida peab tundma üks laps, kes on sündinud paljulapselisse perekonda? Kas häbi? Või uhkust? Sest vaevalt tal on neist numbreist siiralt poogen...

Mäletan, et kui koolis käisin, siis oli see enamlevinumaid teemasid, mida õpetajad üles võtsid. Ma ei tea, kas see on mingi pedagoogi hedonistlik hobi -- saada teada, milline on õpilase perekond -- aga ikka jõhkralt palju paluti kirjeldada, joonistada ja isegi analüüsida oma kodust tausta.

Kuna mul oli klassis alati kõige suurem perekond, siis mind kuulati kõige kauem. Õppisin nägema, et üheltpoolt oli see inimeste jaoks hämmastav -- "teid on nii palju!". Ja teisalt võõristav -- "ikka appi kui palju!".

Ning hoolimata kõigist stereotüüpsetest ja pisut vastikutest küsimustest, rahakotist-preservatiivideni, pole ma kunagi mõelnud, kas perekond on olnud mu jaoks midagi halba või ebatäiuslikku. Samas, ma ei tea ka kellele pärg kaela riputada, sest loogiliselt mõeldes ei ole 9-liikmelise perekonna koospüsimine ja jätkuv õnnelikolemine retseptist mahavõetav.

Aga:
¤ Kindlasti on oma osa isal, kes on pannud kõrva taha Saalomoni sõnad.
¤ Kindlasti on oma osa emal, kes ohverdab kogu oma võimetepagasi suuremate väärtuste alla.
¤ Kindlasti on oma osa vanemal vennal, kes on aastaid kuulutanud, et ta ootas endale venda.
¤ Kindlasti on oma osa õdedel, kes on seinast-seina.
¤ Kindlasti on oma osa väikesel vennal, kelle peal saab kõike katsetada.
¤ ja kindlasti lon oma vanaemal, kes on aastaid enne meie sündi meie pärast Jumalaga rääkinud.