pühapäev, 30. september 2007

Toolile istub Märdi Sõber!

Tänane külaline siin blogis on Märdi Sõber, kes siiski oma ametlikuma nimetuse jätab avaldamata. Kes teab, ehk on see seepärast, et ta ütleb: "Ma ei taha olla see, kes ma ei ole"? Või hoopis seepärast, et tal on mingi teema rosinatega... me saame teada. Teretulemast toolile, Märdi Sõber!

Kes sa oled?
Hetkel olen ma eelkõige Märdi sõber, kellel hakkas seda blogi tühja tooli vaadates temast kahju. Aga muidu olen ma lihtsalt inimene, kes jutustab Oma Lugu. Püüan seda pigem teha oma eluga, mitte sõnadega.

Kuidas sa sündisid?
Mul on olnud võimalus sündida mitu korda. Kõigepealt sündisin ma seitsmeliikmelise pere viiest lapsest esimesena. Aga teist korda sündisin 16-aastaselt, kui elasin üle avarii, mis muutis mu elu. Hakkasin mõistma, et elu on nii kergesti kaduv ja seetõttu teadlikumalt valima, milliseid jälgi ma jätan.

Sinu pere ja muud loomad?
Minu pere koosneb pojast, kes on 8-aastane, 18-aastasest tütrest ja abikaasast, kellega oleme 11 aastat abielus olnud. Oma tütrega kohtusime ajalehe kuulutuse peale viis aastat tagasi lastekodus ja nii said meist üleöö teismelise tüdruku vanemad.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Olen olnud kunagi sõltuvuses suhetest, kohvist, kirikust, reisimisest, aga tänaseks aru saanud, et enam pole midagi, ilma milleta ei saaks end hästi tunda. Tähtsamaks välistest tingimustest ja vahenditest on hingerahu, oskus tunda rõõmu sellest, mis on siin ja praegu, ning vabadus olla mina ise.

Räägi üks kurb lugu
Pisaraid valan tavaliselt tänutundest. Tunne, kuidas Jumal hoolib minust rohkem, kui ma ise olen osanud unistada, on võimas. Aga kurbusetunnet tunnen üliharva. Milleks olla õnnetu ja kurb, kui meile on antud võimalus valida oma tundeid ja reaktsioone?

Lemmik raamatutegelane?
Minu lemmik raamatutegelased on kõik päris elust enesest. Lood, mis on päriselt kellegi elus juhtunud, puudutavad mind kõige tugevamalt. Näiteks, aumõrvast jutustav raamat „Kaotatud au“, Jordaania kuninganna lugu „Usuhüpe“ ja pööraselt Aafrika masaisse armunud naise lugu „Valge masai“.

Millised laulusõnad on sul peas?
Eile alles avastasin kolleegi sünnipäevapeol, et mul on peas selline sünnipäevalaul nagu „Nii palju kui kärjes mett ja rosinaid kringli sees…“. Muidu ma tavaliselt ei laula üldse. Lihtsalt ei suuda suust välja öelda sõnu, mille tähendust ma ei mõista või millel minu jaoks mõtet pole.

Kes sind närvi ajab?
Mõistmine, et iga inimene on ainulaadne, aitab võtta kõiki inimesi sellisena nagu nad on. Ja enam ei ajagi keegi hulluks ega närvi.

Kelleks ei taha saada?
Ma ei taha olla see, kes ma ei ole. Oma Loo puhastamine ühiskonna normidest, kasvatusest, haridusest ja religioonist tingitud mürast on suur ja vahel ka riskantne ettevõtmine, kuid väärib pingutust. Ainult nii avastame oma tõelise ja stressivaba Jumalast antud olemise tähenduse.

Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta
* Mulle maitsevad rosinad
* Olen koolidirektor
* Mulle meeldib lumelauatada

Järgmine külaline siin blogis pole veel endast märku andnud. Kui see tahad olla Sina, siis saada e-mail, lugedes kõigepealt järgmise lõigu:

Oled väga oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Hunt Lammas!
Toolile istub Legendi Maria!
Toolile istub Luule Liana!
Toolile istub Taskurätiku Maria!
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats
!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

neljapäev, 27. september 2007

Võim, raha, seks

Öeldakse, et on kolm mustas mantlis tegelast, kelle eest ei saa põgeneda. Need on Surm, Nälg ja Kakahäda... Aga täna pandi mulle südamele, et nüüd kui ma pühendun oma missioonile (uute juhtide kasv kirikutes), et ma oskaks hoiduda veelgi hullemate tegelaste eest.

...et siis veel hullemad tegelased on olemas?...

Jap. Need on: võim, raha ja seks. Neist allikaist tulevat enamus meeste kiusatusi, ning mitte lihtsalt meeste kiusatusi, vaid ka ülitublide meeste allakäiguradasid. Ja ma pean siin lugejate ees tõdema, et olen ka ise näinud, kuidas mu tutvusringkonnas on nende alla vajutud..

Võim. Kirikupoliitika. Kes on suurem? Kelle tahe sünnib? Milline kogudus on kõvem tegija. Kes saab presidendiks. Kes saab esimese viiuli... kes on meie esinumber?

Raha. Kuhu läheb ohvrikarp. Kas ma usaldan Jumalat, kui mul (ja mu) perekonnal pole enam toetajaid? Mida teha juhuslike annetustega. Kes mind ikka näeb?

Seks. Kui lähisuhe abikaasaga on töö pärast hakanud sakkima, kust siis otsin rahuldust? Kui on pinged, igav, otsin põnevust? Või eriti süütu laks: mis teeb üks foto mehele?

Ega kui sa mees oled, neid asju ei saa nullida. Ei ole müüri, mida saaksid ühe päevaga ehitada. Kiusatused neis kõigis valdkondades on ja ilmselt ka jäävad, alati. Küll aga on olemas mõned igapäevased harjutused (ja hiljem harjumused), mida saab nende kolme vastu kasutada.
I. Kui sa tahad võita võimu, siis mine peegli ette ja küsi sellelt, keda sa seal näed: "Kas ma tahan miskit reformi läbi viia seepärast, et see on minu tahtmine? Või ma tahan luua muutust, uskudes, et see on õige-prohvetlik?"

II. Kui sa tahad saada rahu rahas, siis ole ustav ka kõige pisemates arvetes. Ära jäta kunagi midagi maksmata, või penne andmata. Väikestest asjadest algavad suured protsessid.

III. Kui sa tahad hoida selgust seksuaalsuhtes, siis hoia harmoonilist suhet abikaasaga. Anna talle tähelepanu, aega ja hoolt nii palju kui ta vajab, ja lisaks veel nii palju, et armastusekann ajaks üle ääre... siis ei tule mõttessegi, et kuskil võiks olla keegi parem. Või et keegi sind vastu ei armastaks.

Ma tänan Toivot ja Meegot, et te mind hoiatanud olete! Kusjuures, teil on mitu korda rohkem kaotada kui mul. Mitte lihtsalt oma elu, perekond ja töö, vaid ka minu generatsioon... sest hoolimata sellest kui palju olete kuulnud tänapäevast kriitikat, vaatame teie(suguste) peale austusega.

Mina küll.

kolmapäev, 26. september 2007

Elumuutus toob blogimuutuse

Nüüd, kui 8-10tunniseks töövahendiks on saanud arvutid, tuleb välja, et vaba aega ei jaksa absoluutselt blogis veeta. Eelmise postitusega reklaamitud elumuutus, on toonud reklaamimata blogimuutuse... olen kurvameelne, aga tean, et minu kaunim pool on selle üle pigem rõõmus.

Minu suur vaevav küsimus, kuidas säilitada häid harjumusi veel paremate elumuutuste korral?

1. Töö ajast ei hakka ma Legendi Maria kombel aega napsama. Tunnen, et mu töö missioon ületab blogi oma. Selle teine variant, kui ma tahaksin oma tööd kuidagi blogiga siduda, siis kardan, et kaotaksin oma siinse teemavärskuse (läheks korda vaid väga konkreetsetele lugejatele).

2. Vabast ajast ei hakka ka, sest nüüd on vaba aega kui puhkeaeg. Aeg, mil saan hoolitseda naise emotsionaalsete vajaduste eest. Ja aeg mil tema saab laadida minu patareisid, et jällegi, oleksin fokusseeritud 8-10tunni raami sees.

3. Une ajast ka ei hakka, sest selle puudujääkide korral kardan homse hommiku pärast. Kella 8st-12ni on inimene kõige produktiivsem. "80% tööd teen ma ära hommikutundidega," ütles üks mees mu kõrval.

Imelik mõelda, aga pean mingi uue nihke leidma, et blogi tagasi vanadesse rööbastesse saada. Vabandan su ees, kui mõni postitus jääb auguga.

Millegi järgmine tähendab millestki loobumist.

esmaspäev, 24. september 2007

Ma sain kutsumuse! (jess)

Minust pidi saama ajakirjanik, aga läks vot teisiti. Eelmine reede istusin Tšehhi mägedes, mulle pandi nuga kõri alla, tehti eriline telefonikõne Tartust ja küsiti otse: "Mida ma tegelikult tahan?"

Ma tahaksin teiega seda lugu jagada esiteks seepärast, et see oli ilmselt mu elu üks olulisemaid murdepunkte. Ühtlasi tahan ma sulle näidata, et elus juhtub üleloomulikke asju... ning kui sa vähegi lased, siis selle looga sind julgustada.

Taustast. Mul oli vaja nädalaga ära otsustada, mis tööd ma nüüdsest tegema hakkan. Üha rohkem tundus, et kaldun kirjutava ajakirjaniku poolele. Oli isegi kaks tööintervjuud tänaseks päevaks, Linnalehes ja Tartu Ekspressis. Olin konverentsil, Ida-Euroopa vaimulikud juhid Tšehhi mägedes.

Mäletan, et mitmel korral vingusin meie Risttee meeskonna ees, et mul puudub rõõm teenimises. Näen küll Jumalat väikestes asjades, aga mitte suurtes. Tean, et nii palju suurt on juhtunud viimase aasta jooksul Eestis, aga ma ei tunne selle üle exitementi! Väga raske oli... ühtlasi hakkas üha rohkem kurnama see, et pidin tegema tänaseks päevaks (24.sept) otsuse. Kelleks ma siis hakkan?

Mu vanem vend oli korduvalt mulle ettepanekuid teinud hakata MTÜ Going Upi rahvuslikuks juhiks... mulle iseenesest see töö meeldis (kirikute ja nende juhtide aitamine, motiveerimine)... aga mingit tõmmet ei olnud. Exitement ikka täiega puudus.

Oli käes minu jaoks viimane konverentsi päev. Istusin seal hotelli söögilauas üksi ja lürpisin suppi. Ja ühtäkki istub minu lauda Cristi Barbosa. Mees, kellega kunagi näost-näkku kohtunud ei ole, aga keda eelmiste aastate jutte kuulates väga austan. Tõeline Rumeenia meeste härg! Ma olin oodanud tema kõne terve nädala, aga teadsin, et sel korral ta ei kõnele...

...kuni ta mu lauda istus. "Are you Peeps brother?". Jah, ma olen. Ta vaatas mind oma kastanitega, teravalt sisse, võttis siis aga noa kätte ja pani selle mulle kõri alla. "God told me that you must serve Him!" Ta ütles, et tuleksin ära oma vanema tamme varju alt ja lõpetaksin jamamise. "You are gifted, full of energy and ppl love you. You must serve God!"

Ma ei teadnud mida vastata. Tõstsime klaasid ja ütlesin "maybe".

Siis skypesin Gretale ja ta ütles, et Meego helistas talle. Oli teinud ettepaneku, et kas mina Märt võiksin kõneleda president Ilvese ees rahvuslikul hommikusöögil... Ütleme nii, et Meego pole naljamees ja seegi lõi mul soolikad põksuma. Tundsin, et mul on mingi kindel koht Eestis, mulle on midagi usaldatud...

Ja siis saabus minu jaoks viimane kõne. Josiah Venture juhi väikevend pidas reedeõhtuse kõne teemal "Teetakistused". No üle kõige oli minu jaoks muidugi see exitemendi värk. Ma tahan Jumalat teenida, aga kuidas ma seda teen kui ma rõõmu ei tunne?

Nägin, kuidas see väikene juntsu, Josh Patty, kõneles mitte ainult oskustega ja usaldavale auditooriumile, vaid ka meelevallaga! Ta on Sloveenias vaimulik juht, keset Euroopa suurimat tagakiusu. Ta on väikevend, aga ta kõneles nii, et tema sõnadel oli vägi.

Konfronteerusin lõppsõnumiga. Ta tsiteeris Kristust ja palus meil küsida "Mida ma tahan?" ja "Kas ma usun?" Sellest hetkest teadsin, et küsimus ei olnud mitte lihtsalt exitemendis, vaid selles, kas ma usun, et Jumal annab mulle rõõmu, kui ma teda otsustan täie rauaga teenida. Sisuliselt sai see minu jaoks küsimuseks, kas ma usun Jumalat. Mul oli murdumisvõimalus.

Ja kidramees Timo mu kõrval (kes oma blogi ei viitsi uuendada) kuulas, kuidas ma seal heitlesin. Eks ta siis tunnistas seda hetke kui ma oma kutsumuse vastu võtsin ja koos me palvetasime. Väga siiras palve tuli! Oli nagu selline usuletuleku palvega võrreldav kogemus.

Pärast tegin pilti ka sellest toolist, kus ma selle eri suure otsuse tegin.

Helistasin Gretale, küsisin, et mis ta arvab sellest turvatundest, mida ma talt võib-olla nüüd röövisin. (ilmselt pean hakkama välistoetajaid järgmisest aastast otsima). Andsin teada kõigile neile, kes mind selle sammuni viinud olid ja üllatuslikult kogesin nõnda palju mõistmist, kallistamist ja palvetamist. (sel hetkel taipasin, et olen nüüdsest keset mehi-naisi, kes on sarnase kutsumuse saanud) Ja kui tõele au anda, siis täna oli mu esimene tööpäev lihtsas Tartu raudteeäärses kontoris, aga mul ei ole veel kunagi nii enesekindel tunne olnud!

Ma tean, kus on mu koht. Ja ma tahan seda teiega jagada, teie reaktsioonist olenemata. Olen tõsiselt õnnelik.

pühapäev, 23. september 2007

Toolile istub Hunt Lammas!

Pisut küll hilinenud kellaajal, aga siiski... istub blogitoolile Viljandi Maakonna haiglas sündinud titt. Nüüdseks on temast sirgunud preili, kes ütleb, et on Hunt Lambanahas, või Lammas Hundinahas, kes kardab saada lastetuks emaks, litsiks ja ämmaemandaks. Teretulemast toolile, Hunt Lammas!

Kes sa oled?
Ma arvan, et sellele küsimusele saan ma vastata üksnes sellise sõnastusega, et "Ma arvan, et ma olen...". Ma arvan, et ma olen vastavalt olukorrale kas lammas hundinahas või hunt lambanahas. Hetkel olen keskkooli lõpusirgel, ees ootavad ülikooliaastad ja loodetavasti talutav elu. Mõned ütlevad, et ma olen täielik värdjas, teised jälle, et ilma minuta ei kujuta nad enam oma elu ette, sest aastad sõprust on neile kalliks saanud. Nii et ma oleks üks värdjalikult hea sõber neile, kes viitsivad mu okkalise kesta alla vaadata ja mind omaks võtta tükkis selle kestaga? Olen igavene tõeotsija, rõhutute eest võitleja ja maailmale näkkunaerja. Vahepeal pisarsilmi räuskaja, vahepeal naerulsui kilkaja.

Kuidas sa sündisid?
Oli aasta 1988 ning käes veebruarikuu viimane päev - päike paistis, linnud laulsid ja oli igati kena päev ning minu ema tundis, et õige aeg on käes. Sündisin Viljandi Maakonnahaiglas kell 12 päeval ja olin harukordselt inetu ja laisk väike titt, kes ei viitsinud isegi korralikult karjuda.

Sinu pere ja muud loomad?
See on raske küsimus, sest mu perekonnaelu on alati olnud üsna traagiline ja raske. Olen iseendale perekonna eest. Mul on ema ja vanaema ja vanaisa on nüüd juba Liiva-Hannuse juures. Loomi on mul alati olnud ja armastan loomi üle kõige. Mäletan, et lapsepõlves oli mul sakslase-collie segu koer Inga, kes mind kohtles kui oma kutsikat. Hetkel on mu elamise üks segavereline saksa lambakoer (tema passi peal on kirjas, et SLK sugu), kiisu, tšintšilja ja kolm hiirt. Ilma nendeta ei kujuta oma elu ettegi, tahaks veel ühte kassi võtta, et Kiskal oleks seltsi. Tulevikus soetan oma maja ning täidan selle loomadega, seda lubasin ma endale juba lapsena. Olen ise ka loom, suur ja kuri põhjamaa hunt.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Olen sõltuvuses hapukurkidest, raamatutest ja kahjuks arvutist. Ma kirjutan arvutisse, vaatan filme arvutist, suhtlen arvuti kaudu ja lahutan meelt arvutiga. Õnneks olen pääsenud kohvisõltuvusest, suitsetamisest, narkootikumidest jne. Veel olen sõltuvuses oma sõpradest, nad on nii kallid ja olulised mulle. Seksist, šokolaadist ja muinasjuttudest ei hakka ma üldse rääkima.

Räägi üks kurb lugu.
Ilma vereta ei lähe kohe mitte? Üle-eelmisel aastal olin ma täiesti ahastamapanevas olukorras. Mu vanaisa, kalleim olend, oli surnud ja surnud väga kohutavat surma. Tema matustest oli möödas ainult napp kuu aega, kui vanaema ootamatult hospitaliseeriti - kahtluseks ajuvähk, kuna ta peast leiti mingi moodustis. Ma mäletan, et ma lebasin oma ahiküttega korteris elutoas vaiba peal maas, tuba oli kütmata ja tihkusin haledalt nutta, sest ma kujutasin ette, et mind ootab ees üksindus, et sureb ka mu armastatud vanaema, kes on mulle alati rohkem ema eest olnud. See meeleseisund on mul siiani silme ees - üksindus, kare vaip, jahedus, agoonia, hirm ja üksindus. Siiamaani kardan ma kõige rohkem seda, et mu lähedased sõbrad või perekond sureb ja ma jään üksinda, juurteta siia maailma.

Lemmik raamatutegelane?
Kas ma pean tõepoolest valima nende vahel? Kas ma kolm võin võtta? Dolores Price, Wally Lambi raamatust "Vaalad", Martin Eden, Jack Londoni raamatust "Martin Eden" ja Indrek Hargla raamatutest meeldib mulle pan Grpowski.

Millised laulusõnad on sul peas?
Eesti hümn? Tegelikult taban end sageli lauludele kaasa laulmas, ütleks, et peas on sajakonna laulu sõnad.

Kes sind närvi ajab?
Lollid ja väiklased inimesed. Tähendab, ma olen ka ise loll ja väiklane, teatud olukorras on kõik inimesed lollid ja väiklased, aga on ikka teatud asjad, milleni mina ei küündi ja ei hakka kunagi küündima. Ajab närvi, kui inimesed panevad mulle süüks asju, mida nad ise märksa suuremal määral teevad või süüdistavad mind iseenda võimetuses ja küündimatuses. Sellise asja eest ei oska end kuidagi kaitsta kah. Noh, üldisemalt võttes ei meeldi mulle joodikud, litsid, loomavihkajad ja harimatud inimesed. Kui ma ütlen inimesele ikka "Fitzgerald" ja tema küsib, et "kas see on mingi sakslane või?", siis tekib tahtmine ägada.

Kelleks ei taha saada?
Tugitoolifilosoofiks. St inimeseks, kes ise ei ela ja midagi suurt millestki ei tea, ainult raamatutest loeb asju ja siis targutab. 75-aastaseks töötavaks naiseks, kes ootab 80ndal eluaastal saabuvat pensioni. Lastetuks naiseks. Litsiks. Ämmaemandaks. Kuulge, lihtsam oleks küsida, et kelleks ma tahaks saada!

Mõtle välja 2 tõde ja üks vale enda kohta.
* Ma suudan mõttega lugeda ööpäevas umbes 2000lk ilukirjandust, aga peale seda ei taha raamatuid nädal aega näha ka.
* Ma tahan USAsse elama kolida.
* Ma tahaksin olla nii rikas inimene, et ei peaks päevagi raha nimel tööd tegema.

Järgmine külaline on üks naine, kes luges ajalehte ja leidis sealt tütre. Ta ütleb, et tema elu on Lugu ning hoolimata enamuse arvamusest usub, et ka ilma sõltuvusteta on võimalik end hästi tunda. Elame näeme!

Sinagi oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Legendi Maria!
Toolile istub Luule Liana!
Toolile istub Taskurätiku Maria!
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats
!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

reede, 21. september 2007

Minu väikevend Juntsu

Meil kõigil on keegi, kellele saame ülevalt alla vaadata. Minul on selleks väikevend Juntsu. Ja juntsud on need, keda peame alati allpoololevaks... sest juntsude vanus annab meile õiguse vaadata üle ta kogemuste, oskuste ja miks mitte, isegi üle ta isiklike tunnete.

Sest teate, vanemal vennal on alati paremad tunded kui juntsul. Paremad teadmised. Paremad riided. (kes veel ei tea, siis juntsud kannavad tavaliselt oma vanemate vendade riideid) -- mis teha, juntsude saatus on kasvada suure tamme varjus.

Ma tean, et ka minu juntsu armastab retoorikat. Noh, eks selle võib minu arvele panna... kui ikka vanem vend on ees nii tubli, siis kuhu sel väikesel ponil ikka sörkida?

Aga ma olen alati teadnud, et minu juntsu on mõnes asjas kohe tunduvalt erilisem.

Kuigi ta rikub nii paljusid reegleid... 1) kõneleb naermaajavate sõnadega 2) virutab piibliga 3) on pisut ebakindel 4) kasutab teistsugust häält, ja mis kõige hullem 5) on tsiteerinud mind...

...siis hoolimata sellest, jõuab ta kuulajale ikkagi kohale. Orkutis tunnistab üks Marjo Hõim niimoodi: "Kui Harri naerab, naeravad kõik... Ja kui nutab, nutavad kõik."

Kuigi minu poni nimega Juntsu rikub nii paljusid reegleid, suudab ta siiski nii paljudele korda minna. Imelik küll, aga elusid muuta!

Sellega mulle meenub, et ta erines meie perekonna teistest lastest selle poolest, et ta läks peale vinglevaid tülisid kahe osapoole vahele. Ja ühendas käed. Kuigi tal olid kõige väiksemad käed. Oleks võinud ju vabalt peksa saada. Ja kuigi kõige kergem oleks tal olnud oodata kuskil teises toas tormide vaibumist.

Samasuguse omaduse on ta toonud kantslisse... kui ta seal mikrofoni juures on, ja ma tean, et tal on jäänud minult nii palju õppimata -- oi, nii palju õppimata! -- siis ma tean, et ta on tabanud midagi sellist, mida paljud haritud ja treenitud on jätnud mõistmata.

Ta räägib südamega ja jõuab südametesse. Ta põleb ja põletab teisigi. Kui ta räägib, siis ta räägib asjadest, mis ajavad eelkõige tema nutma ja naerma. Ja isegi kui ma tean, et ta on seal piibel käes, pisut moonutatud häälega. Ning selle varjus on omajagu ebakindlust ja lihtsaid sõnu...

...siis ma tean, et ta teed midagi hoopis suurt. Ta ühendab käsi, mis kokku ei julge minna.

Ja kui nüüd järele mõelda, siis hoopis mina olen see, kes tunneb end selle suure Saare varjus olevat -- kui aus olla, siis hoopis mina peaksin kandma tema riideid.

Tsau Harri, ma loodan, et sul läheb hästi!
ma austan su aastaid.

neljapäev, 20. september 2007

Kuidas kaotada tähelepanu

Kas sa teadsid, et keskmiselt loetakse blogi alla ühe minuti? Tegelikult veel vähem. Keskmine vastupidavusreiting on 10 sekundit. Kui kümme sekundit täis, siis kas klikitakse edasi või minnakse tagasi. Kas sulle ei tundu, et mõne blogija veeretatud mõtteke ning esitatud hingevalu saab imeväikse tasu?

Kusjuures, mõni blogija teeb oma postitust rohkem kui tund-kaks.

Sama on raadioga. On uuritud, et isegi kui keskmiselt kuulatakse seda ühes majapidamises 6-8 tundi, siis parim, mis meelde jääb -- on ilmateade. Öeldakse, et sellest kallist meediumist, mida kunagi kogu perega pingeliselt ümber laua kuulati, on saanud "taustameedium".

Või siis vana hea ajaleht. Šansid, et ajakirjaniku päevatööd sirvitaks, on nullilähedased. Parimate artiklitega läheb nii, et neil loetakse pealkirja ja vaadatakse juuresolevat fotot. Huvitunumad lugejad loevad ka esimese juhtlõigu. Aga kui fotot ei ole, on selle tekstilahmaka märkamine(!) lausa 3 korda madalam. Kõige tüüpilisem on see, et keeratakse leht ja liigutakse surmateadete, koomiksite ja horoskoopide poole... need lähevad nagu rohkem korda.

Isegi kui ajakirjanik jooksis akendest sisse-välja, ajas telefoniga allikad punaseks ja püüdis kirjutada nii originaalselt kui oskas.

Et kellegi tähelepanu haarata, on midagi rohkemat vaja...
...Toivo ütles Risttee blogis hästi: "hoolitakse sellest, kes meist hoolib".

Praktilisi lahendusi:

1. Minu msaare
blogi on loetud rohkem kui 10 sekundit nende inimeste poolt, kellest ma kirjutanud olen.
2. Minu pereraadio hommikuprogrammi on kuulanud teravdatud tähelepanuga need inimesed, kellele ma miljonimängu küsimusi esitanud olen.
3. Minu pernopostimehe uudiste tsitaadid jätsid meelde need, kelle tulevikku see teema puudutas.

Loobu konkureerimast miljonitega, et anda infot kõigile.
Ja konkureeri ei-kellagagi, et luua muutust kasvõi ühes.

teisipäev, 18. september 2007

Mida öelda tätoveeritud naisele?

Ükskord juhtus nii, et kohtasin kirikust lahkudes tätoveeritud ja rõngastatud naisterahvast. Ta oli seal pingi peal, oma väikese tütre ja rasedakõhuga. Meid tutvustati -- sest parasjagu rääkis temaga üks minu tuttavatest. Ütlesime "tere" ja panin tähele, et ta ei saanud minu nime kuuldes rõõmsamaks...

Ja reaktsioonist lõi mulle pähe:
1. oi-oi-oi, tundub, et see naine ei tunne piisavalt Jumala arvamusi
2. kas ta ei tea, mida ütleb piibel tattoode ja rõngaste kohta?
3. keegi peaks kiiremas korras siin kirikus sel teemal jutlustama...
4. mis võiks selle seeria pealkiri olla?

Hiljem, kuulsin oma tuttavalt, et sel naisel oli lisaks tattoode tegemisele, äsja rasedus katkenund. Mees jättis ta päevapealt maha. Kuid sellega asi ei piirdunud, naine kaotas ka kodu, ja veel töö. Ja ta pidi hakkama oma lapse riideid kilekotis kandma...

...ja mina tahtsin talle sel pühapäeval tattoodest jutlustada?

Mäletan seda pigistavat tunnet soolikates. "Kui lühinägelik ma olen." Ja mäletan oma tuttavat, kes hakkas ta eest hoolitsema. Hakkas teda linna peal autoga sõidutama... ja sõnadega silmast-silma ja telefonitoru kaudu lohutama. Talle selle eest 10 punkti!

Aga mina tahtsin talle tattoodest jutlustada.

Asi ei ole tegelikult selles, et jutlused halvad oleks. Ja jutlustajad paha tahaksid. Lihtsalt mõtle, kui palju on tegelikult selliseid kurva loo inimesi ringi liikumas! Kuidas küll neid tõeliselt aidata? Mida öelda jutlustajana nendele headele tuttavatele? Ja mida öelda ohvritele? Mis fastum geeli neile pakkuda?

See on minu tänase päeva valu. Aga tollest päevast peale ka iga pühapäevajutluse valu.

Tahaksin ka sind aidata, Anniki!

esmaspäev, 17. september 2007

Kolmnurksetest meestest

Kunagi küsis üks kolmnurkse kehaehitusega mees niimoodi: "Märt, kas sul üldse mingid hobid on?" Esmalt, mind sümpatiseeris ta meeliülendavalt provotseeriv toon ja isiklik lähenemine. Aga teisalt, teadsin mis laviin on tulemas, ja hammustasin juba ette oma teist põske.

"Sulle ei meeldi naised, tehnika ega sport. Mis sulle üldse meeldib?"

Veidrik, mõtles tema.
Stereotüüp, mõtlesin mina.

Paar nädalat tagasi tuli mu juurde Soome Ville, kehasuurusega 56. Ta ütles, et Metallica on maailma parim. Teadsin millisesse soppa ma satun, kui ta kõrvu ei silita, aga siiski ikkagi ütlesin: "Mulle eriti ei meeldi." Ta naeris kuhugi ülespoole ja rääkis seda teistele kolmnurkadele edasi. "Kas sa kuulad mingeid ufosid?"

Hiljem, kui olin talle rääkinud, et mul on punane VW universaal, family kleepsudega, siis ta lõpetas jutuajamise ja läks sööma.

Ning kui kuulis, et lähen nädalavahetuseks Soome jack-asside linna Seinäjokisse, tundis kohe huvi. Aga kui sai teada, et lähen emmajunga kärusid vaatama, oli ta saatuslik: "Man, you are doing a big mistake. You are doing a big mistake!"

Ütlesin vastu, et hoopis tema teeb vea, kui oma 6-aastase käimisperioodi ei lõpeta ega abiellu, ja lapsi kiiremas korras tegema ei hakka (vähemalt 15% naistest ei ole enam vanuses 30+ fertiilsed, ja 40+ on lapse saamine ohustatud), aga ikka mõtlesin, et mis teeb minu puhutud tuul müürile? Mida on mul vastu panna kolmnurksele 56-suurusega mehele?

Ja nüüd, ka viimased 20h olen olnud keset neid raseerimata inimesi. Sõitsime kahe vänniga Tšehhi mägedesse, eemale oma kultuurist ja taustast. Aga ikka, hoolimata sellest, et oleme ka mõtteviisidelt sarnased - tundub ikka, et jälle on see sama kammaijaa!

Mulle ei meeldi istuda roolis, kui mu kõrval ei ole abikaasat, kes julgeb tunnistada oma vigu kaardilugemisel ja julgustada, et küll ma vahetan mõnusasti käike. Aga neid abikaasasid on ainult üks ja tema on kodus.

Ütle sa mulle, miks on ikkagi nii, et stereotüüpsed jobukakud on tugevamad. Tugevamad ka arvamustes, milles nad on nõrgemad?

Või olen ka mina, täpselt nagu iga teine kolmnurk, elamas lootuses, et mu maitsemeelt ja eluteed aksepteeritaks?

Küsitakse, kas Metallica on parim ja naised umbehääd, mitte huvist teise inimese kohta, vaid soovist saada kinnitust, et ka minu arvamus on okei.

Veidrikud ja ufokuulajad oleme me kõik?

pühapäev, 16. september 2007

Toolile istub Legendi Maria!

Käes on aeg Legendi Marial. Ta istub sellele blogitoolile ja räägib oma elust, millest kooruvad välja eriskummalised asjalood. Tal on peas Peata ratsanik ning iseloomuomadusteks Karupoeg Puhhi tegelased. Ning hoolimata sellest, et ta keeldub rääkimast oma elu väga kurbasid lugusid, saab siiski avaldatud üks legend tema adopteerimisest. Teretulemast toolile, Legendi Maria!

Kes sa oled?
Olen Maria.
Tavaliselt selline tujukas ja mugav ja isekas. Need on sõnad mida ma armastan enda kohta kasutada. Samas tahan ma alati mõista teisi, nende tegusid ja põhimõtteid. Kui inimene mind huvitab, siis ma vaikselt kuid järjekindlalt üritan tema sisemuseni jõuda. Ma võin pärast esimest kohtumist teha järgi inimese põhihoiakut ja olekut. Samas ei pruugi mulle meelde jääda inimese nimi.
Ma olen kohati väga pealiskaudne.

Kuidas sa sündisid?

Minu sünniga kaasneb legend. Ma ei tea, ega saa ka kunagi teada täit tõde. Aga legend on ise selline:
Minu ema mees oli kapten laeval, mis viibis pikalt kodust eemal. Minu emal aga polnud püsivust teda oodata ja ta jäi rasedaks. Ta otsustas mu salaja sünnitada ja siis mind ära anda. Tema mees ei tea vist siiani, et ma olemas olen.
Ma tean, et mul on vanem vend ja minu esialgne nimi oli Merike. Viie või kuue paari seast, kes tahtsid endale last adopteerida valiti välja just need, keda ma praegu tean oma vanemateks pidada.
Ma olen kohtunud naisega, kelle nimi on minu algse sünnitunnistuse peal, kuid ta väidab, et see pole tema, vaid ta pass varastati just sel ajal.

Sinu pere ja muud loomad?
Meie peres on 2 täiskasvanut, 2 last ja 2 kassi. Et kellelgi igav poleks.
Ma ei teagi täpselt kelle ümber meie elu tiirleb. Kas need on lapsed või kassid või siis meie, täiskasvanud. Igaüks meist on täiesti omaette isiksus oma iseloomu ja tujudega. Kummalisel kombel täiendame me kõik teineteist.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?

Terve oma elu olen ma sõltuvuses olnud hobustest.
Umbes kolmandik elust olen ma suitsetanud.
Kirjutamisest. Ma võin lõputult kirjutada ja lugusid välja mõelda.
Viimastel aastatel olen ma sõltuvuses jalgrattasõidust.

Räägi üks kurb lugu
Ma ei tea millist rääkidagi. Neid on ajapikku olnud mitmeid. Kas rääkida sellest, kuidas suri mu isa, või ema, või mu lemmik hobune? Või hoopis sellest, kuidas üks mees mind kolm aastat terroriseeris?
Need kõik on pikad ja omamoodi lood ja kindlasti suudaksin ma endale lugeja kaasa tundma panna.
Ma räägiksin hoopis sellest, et kõik need ja veel palju teisi lugusid on mind muutnud just selliseks nagu ma olen. Ma ei vaja kaastunnet, ega taha näha teiste silmis kurbust. Ma tahan et inimesed minu ümber oleksid õnnelikud. Mulle meeldib teisi tunnustada ja öelda neile neid säramapanevaid komplimente.

Lemmik raamatutegelane?
Ma olen lugenud meeletutes kogustes raamatuid. Kooli ajal oli mu raamatukogu kaart ise juba paks kui raamat. Minu kodus oli suhteliselt palju raamatuid.
Üks mu lapsepõlve lemmikutest oli "Peata ratsanik". See raamat on mul vist praegugi sõna-sõnalt peas. Kahjuks pole mul seda raamatut minu praeguses kodus.
Praegu on minu lemmik raamatukangelane Karupoeg Puhh. Ta on nii siiras ja elurõõmus ja lapsemeelne. Ja loomulikult arg notsu ja tormakas tiiger. See raamat on lihtsalt liiga lahe, et seda mitte lugeda.

Millised laulusõnad on sul peas?

Ma pidevalt ümisen midagi. Nagu Puhh ;).
Kuid mul on peas paar laulu mida ma laulan oma lastele. Ma laulan neid laule neile siis kui nad on kurvad, või kui nad hakkavad magama minema, või siis kui nad tahavad minuga koos neid laule laulda. Need pole üldtuntud laulud.
Üks neist on mulle meelde jäänud koolist laulmise tunnist ja teine kuskilt kasseti pealt.

Kes sind närvi ajab?
Sõltub olukorrast. Vahest on mind võimatu endast välja viia ja teinekord vihastan ma tühiste asjade peale. Üldiselt teeb mind tigedaks inimeste hoolimatus ja ülbus.
Ahjaa.. põhiliselt ajab mind närvi see, kui ma järjekordselt avastan, et valan pisaraid. Need hakkavad lihtsalt voolama ja ma ei saa sinna midagi parata.
Vimane kord pisardasin lapse esimese klassi aktusel. Või õigemini juba enne seda. Minu hoolikalt tehtud meiki ootas ees häving ja kuidagi kummaline oli nutta enne kui asi pihta hakkas. Ma olin vist ainus, kes pisaraid valas.
Üldiselt võin ma nutta vabalt igal ajal ja igas kohas. Ja need on liigutusepisarad.

Kelleks ei taha saada?

Kurjaks ja vastikuks elust kibestunud inimeseks.

Mõtle välja 2 tõde ja 1 v
ale enda kohta
*
Mulle tegelikult ei meeldi kassid
*
Ma tahaksin elada oma majas
*
Ma olen täies galopis kihutava hobuse seljas suutnud ära kaotada poolele teele sadula, ilma et oleksin maha kukkunud

Järgmine külaline on 88ndal aastal sündinud inetu ja vastik titt, kes ei osanud isegi karjuda. Nüüdseks on temast sirgunud naisterahvas, kel kodus hunnik loomi, hiirteni välja. Ja ta tahaks sellistele inimestele ägada, kes küsivad kas Fitzgerald on mingi saklane vä? Ta istub toolile 23. septembril. Ootame teda põnevusega!

Sinagi oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Luule Liana!
Toolile istub Taskurätiku Maria!
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats
!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

kolmapäev, 12. september 2007

Sõin abikaasa Greta ära!

Nämm. Nämm. Juhtus nii, et Greta hakkas saama veerand sajandit vanaks ja ma mõtlesin, et enne kui hilja, söön ta ära. Muidu on nagu munadega, mida unustad koogeliks mikserdada...
















































Ärge kodus järgi proovige... aga kes tahab talle (siis kui istub blogitoolile jalgrattafanatt) õnne soovida, peab olema osav. Sest kes sünnipäeva ei pea, ja keda Orkutis ei leidu, seda pole ju ka olemas?

Peamurdmiseks:

1. Kahele fotole on jäänud ka musta värvi aparaat. Vaata, kas leiad?
2. Selle blogipostitusega on rikutud vähemalt ühte blogiteema reeglit. Millist?
3. Kuna on Greta Josefin Saare sünnipäev?

teisipäev, 11. september 2007

Arvake ära, kes kihlusid!

Elu on ikka täiega rollerkõuster. Ühel hommikul tahad oksendada ja unustada, kõik mis on peas. (vt eilset sissekannet) Aga juba mõned tunnid hiljem tahad öelda "jeehaa" ja spontaanselt plaksutada... kui vaid rattalenksust ning mobiilist kinni ei peaks hoidma.

Juhtuski nii, et meie armsad sõbrad Maria ja Hannes otsustasid käimise lõpetada ja kihlunuks saada. Alles te kiikusite Anne kanali ääres peaaegu üle võlli, aga nüüd - näete, pildi peal on nad Pärnu rannas - ja tundub, et eluga üpriski rahul.

Oleme Gretaga, nagu öeldud, rõõmsad, et te nõnda suure sammu olete ära astunud! Kahju, et me Eestis pole ega privaatseid musisid ja kallisid (kuidas kellelegi) üle ei saa anda...

...üks erakordne fakt veel: Maria ja Hannes selle blogi esimesed lugejad. Minu esimesele leheküljele aastal 2006, 27.novembril kirjutas Maria: "Minu ajurakukesed juba ootavad järgmist postitust! :)". Ja Hannes omakorda: "Mina ootan ka oma ajurakukestega, kuigi neid on vähe."

Aga nii kuis mina hakkasin rohkem tähelepanu saama, hakkasid nemad rohkem tahaplaanile hoidma. See on nii nendelik. Parimas mõttes, sest alati on tunda, et nad on ikkagi meiega olemas.

Aitähh, et saame koos teiega rõõmu tunda!

esmaspäev, 10. september 2007

Nägin pealt mõrva

Ma ei mäleta ta nägu, aga mäletan ta liigutust. Kuidas ta võttis üleolevalt oma ohvri tukast kinni. Ja torkas püstiaetud juuste alla oma terava liigendnoa. Keegi ei astunud vahele, olime me hirmust tarretunud või tundus see tõesti normaalne? Kuid tema jätkas ja saagis peast terve skalbi, võttes viilu ka kolbast.

See juhtus täna öösel minu voodis. Minu peas, REM-unes. Ma ärkasin sooviga oksendada, aga magu arvas teisiti. "See pole minu asi," ütles kõht. "Ise oled süüdi, et lased end viia raamatute maailma."

Lõpetasin just populaarse Peter Robinsoni raamatu "Piece of my Heart". Kuid vist selles ei olnud asi... sest seda sulgedes võtsin kätte hoopis teise, usuvaenuliku raamatu "Gospel according to Jesus Christ" (jälle see Saramago!). Kuigi Greta ütles, et mis ma jändan...

...ütlesin, et naudin stiili ja sisust püüan olla üle...

kuid näed, mis juhtus! Usklikuna muutuvad mõned meeled hapramaks ja neid tähele pannes, tuleb osata end hoida.

"VmFmHcWiYv" on mu kommentaar.

laupäev, 8. september 2007

Toolile istub Luule Liana!

Ja tuligi üks uus kordumatu inimene siia blogitoolile oma elust rääkima! Ta on üks juristitüdruk, kes armastab istuda bussiakna all ja kirjutada mobiilimällu luuletusi. Ta on Luule Liana. Tere, tule istu toolile!

Kes sa oled?
Mina olen Liana, 21-aastane noor Skorpion, kelle kohta võib vabalt väita: vaga vesi, sügav põhi. Väike tasakaalukas, rahulik inimene, kes võib mõnikord olla kui energiapomm ning kelle hing on alati rahutu, otsiv ja uutele võimalustele vaba. Vahel tundub, et mu unistused ja mõtted on suuremad kui ma ise, kui reaalsus mu ümber.
Tuleval suvehakul lõpetan ma kolm aastat kestnud rännaku ülikoolis, saan tasku juristidiplomi ning rändan edasi, eesmärgi suunas, mille seadsin endale, kui olin 12-aastat vana, vaatasin ühte seebiseriaali ning selle põhjal otsustasin, et minust saab kunagi advokaat. Nüüd on valdkond väheke nihkunud, aga enam-vähem täpselt sama:) Teine suurim kirg-luuletuste loomine on olnud minu saatjaks 14-eluaastast saadik. Luuletan kõigest ja kõigist, aga siis, kui peale tuleb inspiratsioon, see oluline hetk. Tellimise ja palumise peale harva, suure vastumeelsusega, kuna see oleks liialt võlts.
Olen samuti blogisõltlane, kirjutan lihtsatest pisiasjadest, mis mulle tähendavad midagi suurt, olulist. Üsna tihti lisan sinna ka oma loomingut ja digikaameraga jäädvustatud hetki. Selline minu väike ruum. Võin ennast nimetada üsna sõbralikult, samas kinniseks ja vahel umbusklikuks. Võtan inimesi harva omaks, aga kui nad on selle ära teeninud, siis nad tulevad, jäävad ja lähevad südamesse. Armastan bussisõitu, istuda akna ääres, kuulata muusikat ja vaadata aknast välja, vajadusel haarata telefon ja sõnumite arhiivi talletada pähetulevad luuleread. Sisimas ma usun, et kõik, vähemalt peaaegu kõik inimesed on ilusad ja head.

Kuidas sa sündisid?
Täiesti tavaliselt, Tartu haiglas, nagu väidab mu ema:)

Sinu pere ja muud loomad?
Mul on ema, isa, neli vanemat venda, üks vanem õde ja üks noorem õde. Ühesõnaga, meid on seitse last. Oleme kokkuhoidlik pere, kellel on ettetulnud raskeid, kuid sellevõrra enam väärtuslikke ja kauneid aegu.
Oli õnn kasvada suures peres ja on õnn olla suure pere laps, kuna olen õppinud hindama pisiasju, mis osaks saavad, arvestama teistega ja mõistma inimesi, nii mehi kui naisi. Koeri on mul kolm -- kaukaasia lambakoer ja kaks krantsi, lisaks kolm kassi ja üks hobune -- tema võitsime me kunagi, 8 aastat tagasi 20-kroonise loteriipiletiga Vastseliina laadalt Võrumaalt, nüüd on ta meie nö pereliige, tubli ratsahobune nimega Lõvi.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Kohv - liiga palju, liiga kange ja veelkord liiga palju. Hea sõltuvus on raamatud, blogi ja luuletused. Püüan vältida sõltuvust teistest inimestest.

Räägi üks kurb lugu
Kõige kurvemalt raputas mind mu vanaema surm 7 aastat tagasi. Ta oli mulle väga-väga lähedane, ma kasvasin enne kooli tema juures 6 aastat, ta õpetas mind lugema, kirjutama, ennast hoidma ja olema just see, kes ma olen. Kui ta suri, tundsin, et üks oluline tugi mu kõrvalt kadus, aga ma jätsin ta ellu oma mõtetes ja oma luuleridades.

Lemmik raamatutegelane?
Mina ise omaenda loodud muinasloos.

Millised laulusõnad on sul peas?
"Valgel laual rätiku all palav leib, madal on uksepiit, lapsed on läinud siit, leib jahtub oodates neid. Kõrge taevas, madalad suitsunud laed,Trepil on valget lund, puud on täis karget und. Ootamist tiksumas aeg."
Tegelikult on mul palju laulusõnu peas, kuulan palju muusikat. Mõttega.

Kes sind närvi ajab?
Inimesed, kes üritavad teiste elu elada, kuigi ei oska elada isegi enda oma.

Kelleks ei taha saada?
Inimeseks, kelle kohta peaks kunagi olema põhjust öelda: "Ta on nii muutunud, ma ei taha temast rääkidagi". Ühesõnaga, ma ei taha kunagi muutuda.

Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta

* Ma õppisin lugema 5-aastaselt
* Ma elan nädala sees ühiselamus
* Ma oskan trumme mängida.

Järgmine lugeja istub toolile 16. septembril. Tegemist on tujuka, mugava ja iseka jalgrattafanatiga, kes võrdleb ennast karupoeg Puhhiga. Ta saab olema põnevusega oodatud!

Sinagi oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Taskurätiku Maria!
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats
!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

reede, 7. september 2007

Võib-olla viimane kutse toolile! (kurb postitus)

Möödunud on 7 nädalat sellest, kui esimene inimene tuli blogitoolile ja rääkis oma elust. Need on olnud seitse kordumatu pilguheitu kellegi imelikku maailma. Nüüd on mul tunne nagu kirjutaks palju lähedastematele lugejatele, nagu tõesti tunneks teid... aga kuidagi nukker on sel reedel vaadata tühja meilboksi, mille peal hüpleb vaid üks äädikakärbes.

Äädikakärbes, puuviljakärbes, banaanikärbes... kuid mitte inimene.

Võib-olla ongi siis tegemist viimase üleskutsega - ja viimase 24tunniga - istumaks sellele mustale tugitoolile. See on nagu ultimaatum... kui keegi kirja ei kirjuta, läheb tool lukku ja salvestatud jääb vaid 7 kordumatut lugu.

Loomulikult ma loodan, et see siiski juhtub. Et keegi vastab postitusele "Aidake mul blogida!" aga kui ei, siis ei. Tegelikult ma mõistan. Mul on lihtsalt mõned tunded, mida on vaja välja elada. (appi kui sensitiivne kuju neid ridu kirjutab!) Ja eks teilgi ole omad mõtted. Ning ilmselt on alati kuulajaid, kes istuvad pigem pimedas pinginurgal kui lõkkevalguses. See räägib ka inimestest.

Mõnes mõttes mõtlikukstegev see 7-nädala verstapost. Olen kuidagi päevase kaitsekilbi kõrvale pannud ja nüüd võiks kirjutada ükskõik kui SUURTE tähtedega või emot:)ionaal:(elt. ka väikene äädikakärbes on hüpanud ekraani pealt maha ja andnud mõista, et kuigi tema eluiga väiksem kui üheööliblikal, on temalgi oma aeg, mil hüpata ekraanilt ja öelda "nüüd adjöö!"

Pühapäevatooliga kinnitatud hüpoteesid:
1.
Enamus toolileistujad on naised ja mitte mehed (71,4%)
2. Enamus toolileistujad on blogijad (85,7%)

Uued avastused ja oletused:
1.
Igal inimesel on väga isikupärane sünnilugu (või mõtestab seda väga isikupäraselt)
2. Mitte kellelgi ei ole sarnast peremudelit (ma nii lootsin)
3. Kõigil on mingi armastusside olnud koduloomaga (misasja?)
4. Vähestele meeldib kui õpetatakse, kuidas peaks elama ja ei peaks elama (aga miks te mu lugemist järgi ei ole jätnud?)

Pühapäevatoolil on olnud:

Taskurätiku Maria
Trak Peeter
Kala Kats
Eesti Naine
Pirita Ott
Kopteri Anniki
Beethooveni Kristi

Et pühapäevatoolile pääseda loe postitust "Aidake mul blogida!"

neljapäev, 6. september 2007

Tasuta iPod

Kui sa juhuslikult seda teksti satud lugema, siis tea, et oled nagu väikene poiss seiklusraamatu alguses. Oled leidnud aardekaardi, ja nüüd jääb üle vaid varanduse jälgi ajada... sest võid saada tasuta iPodi. Võib-olla isegi kaks!

Nimelt saatis mu vanem vend Peep täna kirja laiali. Ma ei usu, et see leviks nagu kulutuli, sest ta on pastor, kirjutab natuke liiga pikalt ja et see tuli kinnisesse listi, siis uudised sealt välja eriti tihti ei leki.

Aga mis mulle sellest kirjast meelde jäi, oli see, et nad kavalpead seal Tartus on jätkanud Rebasenädalaga konkureerimist ja nad äratasid Karu uuesti ellu! Selle raames tuuakse umbeprofessionaalne bänd USAst, tehakse linnalegendi mäng ja neile, kes tahavad koju arvuti ette jääda istuma. Nagu sina ja mina...

...need saavad osaleda loosimises, mille autasudeks on iPod Nano (4GB), iPod Nano (2GB). Aga ei ütleks ära ka 5x250 BigBeni kinkekaardist ja miks mitte, Karunädala särgist. Huvitav, kas ka seekord kujundas selle meie blogisõber Zildre?

Enivei. Et juttu lühikeseks teha, siis lihtsalt mine kodukale http://karu.risttee.ee ja kliki "Osale loosimises". Põhimõtteliselt saad seal kolmekordistada ühel viisil oma võiduvõimalusi, aga selle võimaluse pead juba välja uurima ise.

Ja veel -- mul on neli armsat blogi(luge)jat, kes on läinud tudengiteks. Teate, kui põnev on näha teid üleminekufaasis? See on miski, millest mina ilma jäin. Ma sündisin ja õppisin Tartus, ei mingit ümberkehastumist. Abiellumine sel ajal sai palju olulisemaks... aga lugedes teie postitusi, saan sellest ajast uuesti omal viisil osa ja on mida kõhus tunda... aitäh!

PS. Selleks, et sinu võidušansse suurendada, ma ise ei osale loosimises. Nii armas minust, eksole!

kolmapäev, 5. september 2007

Silmkontakti saavutamisest

Öeldakse, et oma silm on kuningas. Tal seljas võrkkest ja kaelas pupill pluss iiris ning taskuks pisarnääre. Kuid miskit viga kuningal, sest pelgab võõraid kuningaid. Ja meelsamini parketti silmitseb, kui silmakontakti valitseb.

Vist 95% infot koguvat inimene läbi silma. Ja ma arvan, et ma ei liialda, kui keeran selle statistika tagurpidi... et 95% infost saab inimese kohta just tema kuningast, tema silmast.

Ja alati kui me kohtame teist inimest, on meil kaks valikut:
1. Ma olen võimalikult avatud (vaatan talle silma) ja saan vastutasuks 95% infot tema kohta.
2. Ma olen pigem kinnine (vaatan mujale) ja saan vastutasuks 95% infot enda kohta endale jätta.

On häid ja paremaid aegu, aga ma kaldun pigem valima number kahte. Väga erinevaid põhjuseid võib olla. Hirm, süü ja häbi. Aga ka valu, häbelikkus, ning miks mitte, delikaatsus. Aga suht-koht tihti ikkagi mõtlen, et miks ma ei taha niiväga silma vaadata. Olen leidnud, et tihti ei olegi asi minus...

...läksin täna töölt ära ning olin selles esimene. Välisukse juures tõmbasid mõned kolleegidest suitsu. Seal olid ka mõned uue vahetuse mehed. Ma ütlesin neile "moi" ja tõmbasin käe taskust välja, et nagu viibutada, või nii. Vaatasin seejuures ühele vilksamisi otsa. Ta ütles "moi" vastu. Selja taha jäi aga rohkem kui üks mees. Neid ma olin ignoreerinud.

Ma ei tahtnud neile otsa vaadata, sest ma kartsin, et nad ei taha mulle otsa vaadata.

teisipäev, 4. september 2007

Kuna ometi saan ma aknest lahti?!

Akne koomiksi Jeremy peegeldab hästi teismeliste suhtumist papsidesse. Papsid, need igavad peerud, kellest tasub heaga eemale hoida. Nii meetrite, maitsete kui mõtete poolest... ja käin välja seisukoha, et ebanormaalselt palju usklikke on nagu Jeremyd.

Aga kui ülikonda on vaja kooli lõpetamiseks osta, siis suhtleks temaga nagu rohkem. Või kui ta auto veidi lömmi ajan, siis oleks nõus istuma temaga garaažis. Ka tema elu üle huvi tundma. Aga kui on reede õhtu ja tahaks olla sõpradega, siis oleks parem kui isast poleks haisukestgi. Hea kui keegi ei teadvustaks, et mu isa kannab kampsunit ja vesti...

...ja et ta töötab hambaarstina, või siis kiriku majahaldurina. Kuidas kuskil.

Ma olen selle üle palju mõelnud, ega ole julgenud tunnistada, aga mina pean Jumalat igavaks. Ja ma kardan välja uurida, kui huvitav ta tegelikult on. Äkki armun temasse? Hakkan käest kinni hoidma ja nagu kärbes sellega teisi tüütama. Ja mis veel hullem, äkki hakatakse kärbsepiitsaga taga ajama.

Ma ei taha olla erinev.

Aga kui enamus usuinimesi on oma arengult teismelised ja peavad Jumalat igavaks, siis on ju raske olla jeremitest teisiti? Mille peale võiks mõelda, et hoolimata teistest, elada tuleb täiega. Ja olla kristlane kas sada või null protsenti... kuid ei ole ju?! Blogija olen küll 100%.

Istun siin punaste silmadega ekraani ees ja ketran enda peas neid küsimusi jälle: miks ma kardan saada täiskasvanuks? Miks ma kardan kanda samu riideid mis isa? Miks ma kardan temaga koos tänaval kõndida ja temaga ühes autos istuda? Miks ma armastan teisi rohkem kui oma Isa?

Kuna ometi saan ma aknest lahti?!

esmaspäev, 3. september 2007

Kaks auto peput

Väntan krigiseva mägiratta pedaale ja vaatan, kuidas vana Datsun (või oli ta Saab) mööda vajub. Kuigi autode aastaid, mudeleid ja marke ma ikka veel niihästi ei tunne, saan aru, et tegemist on uunikumiga. Uunikumiga halvas mõttes. See on üks vana pann, tean mõelda.

Ta tossava sumpa taga jõuan registreerida ka kleepsu. SF. "No on ikka autoomanik," mõtlen. "Kes on nii jobu, et telliks-või-tooks endale sfitserlandist sellise 25 aastat vana auto?" See on hullem ju kui ühe blogija Reeda karvane pann (tal tõesti oli karvane pann!).

Küll ma tean, et ülikooli rektori kohusetäitjatel on vahest komme Sveitšist autosid tellida... aga kas tõesti, ühel Soome poril polnud tarkust teha targem valik?

Alles hiljem saan teada, et SF ei tähenda mitte Sfitserlandi, vaid hoopis Suomi Finlandit. Ja et FINi kleepsud tulid alles 10 aastat tagasi. Ja oma mõtteviisides ei ole vana pann mitte soomlane, vaid krigiseva mägirattaga mina.

Aga on veel üks autopepu, mida vahest ei mõisteta. See on kleepsukala. Leidub iga Citymarketi ja Rimi parklas. Ameerikas on neid eri suuruse ja kujuga (mõned on sellised, kus suure kala kõhus on väike kala), aga Eestis on üldlevinud peamiselt kaks stiili. Väikene kala ristiga ja ilma.

Üks sõbra-sõber arvas, et tegu on laheda vidinaga. Ja äkki naiste lantimisel veab siis paremini... aga too mees ei teadnud seda, et sellist kala panevad pepule vaid usklikud. Sellest ka see ristiversioon.

Kala ise tuleb aga sellisest pärimusest, et ristiusu alg- ja tagakiusuaegadel kirjutatud varbaga rannaliivale sümbol. Kala. Olen usklik. Sina ka? Lahe. Hoiame kokku. Saame koos peksa.

Nüüd muidugi on ajad teised, ei tea, kas selle mõttega enam pannakse... aga ma ikka vahest saan rõõmsaks, kui mõne poe eest või foori tagant selle kujundi leian. Tunnen, et ma ei olegi ainus selle usu ja lootusega. Ja et alati on liikluses keegi, kelle peale ma saan hääletada, ja keda ma ei karda, et ta mu alla ajaks.

Milline pepu on sinu autol?

pühapäev, 2. september 2007

Toolile istub Taskurätiku Maria!

Käes on pühapäev ja aeg on ühel blogilugejal toolile istuda. Sel korral on istujaks Maria, kes sündis rongis ning kurvastas kord nõnda palju, et terve tuba oli taskurätikuid täis... teretulemast toolile, Taskurätiku Maria!

Kes sa oled?
Maria või Mia või Beibe – kuidas kellelegi. Roosa, naiivne, sõbralik, jutukas ja imelik nii mõnegi meelest.

Kuidas sa sündisid?
Vaata. Mina olen see õnnelik inimene, kel pole põhjust solvuda, kui keegi teda ukse lahti unustamise pärast trammilapseks nimetab. Ma nimelt alustasin oma teed siin ilmas rongi peal. Teeb ju sama välja, mis?

Sinu pere ja muud loomad?
Loomi on olnud väga palju, aga praegu koosneb pere minust ja emast ja vahelduva eduga kasuisast.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Ei olegi vist väga sõltuvusi. Vähemalt mitte negatiivseid. Võib-olla Internet. Minult ei tohi liiga kauaks ära võtta ligipääsu minu mailboxile. Kiitusest olen ka sõltuvuses. Mulle peab kogu aeg kujundlikult pai tegema.

Räägi üks kurb lugu
Neid on kahjuks liiga palju. Üks kõige suuremaid tragöödiaid mu elus oli vist päev, kui mu kasuisal üks jalg mõnepäevase hoiatuse järel amputeeriti ja siis, kui teda haiglasse vaatama läksin, tõmbas ema tal teki pealt ja sundis mind silmitsi seisma paistes sinki meenutava jalaga. See oli nii õudne, et jooksin nuttes ära ja nutsin terve päeva. Terve tuba oli taskurätikuid täis ja siiani ajab see kujutluspilt silmad märjaks. Ma ei saa siiani aru, miks see pilt mulle vajalik oli.

Lemmik raamatutegelane?
Amelia Thermopolis - „Printsessi päevikud”. Sellest raamatust ei saa ma juba aastaid üle ega ümber. See on nii armas lihtsalt.

Millised laulusõnad on sul peas?
Hannah, Amity Dry – The Lighthouse, vanad Eesti eurolaulud, Vanilla Ninja – Purunematu ja veel väga palju teisi, mis hetkel meelde ei tule.

Kes sind närvi ajab?
Kõige tihemini ema. Inimesed, kes ei vaevu kokkulepitud ajal välja ilmuma ega ka teatama.

Kelleks ei taha saada?
Andmesisestajaks või mõneks ITitüübiks. Mul on vaja inimesi ja suhtlemist ning vaheldusrikkust.

Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta
* Ma suutsin oma auto põlema panna.
* Ma olen istuma jäänud.
* Ma olen suudelnud kahte poissi korraga.

Järgmine lugeja istub toolile 9. septembril. Kellega tegu on, pole veel teada, sest kirjakest pole saabunud. Küll aga saab ta olema põnevusega oodatud!

Sinagi oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!