Esmaspäev, 28. jaanuar 2008

Toetage tapat

Käisin eelmine neljapäev Tapal, kohtumas noortega. Linnas, kus 6000 elanikku. Kohas, kus peale gümnaasiumi lõpetamist suurematesse linnadesse ära kolitakse, ja kui hästi läheb, siis aastaid hiljem naasetakse ja vanemate koorem üle võetakse.

Tahaksime seal teha Tapa Elava Usu Kogudusele English Campi, inglise keele laagrit noortele. Tegelikult laager, mis mõeldud elude muutmisele. (vaata Andruse video)

Kogudus ise (40liikmeline) täiesti fenomenaalne! Pastoriks Toomas Kivisild, 9 lapse isa.

Aga arvan, et keegi meist ei kujutaks ette, mida tähendab olla sellises linnas, koguduse- ja perepea. Mida tähendab olla pereema ja 120le pühapäevakooli laagrilisele(!) kukleid vorpida. Vabast ajast veel matemaatikatehteid ja Kristuse kullateri õpetada.

Et me saaksime aga laagrit korraldada, on vaja osavõtutasu tunduvalt alla lasta... või siis muudest kanalitest (nagu minu blogi) juurde otsida. Ei tahaks, et Tapa jääks English Campist ilma. Ei tahaks, et lastetööl on metsikul hulgal jalgu all, aga noortetöö vupsti muudesse linnade säras ära kaob.

Toetage tapat! Kasvõi paarisaja krooniga. Või emailiga m2rt@goingup.ee.

Laupäev, 26. jaanuar 2008

Võluvõti: kuidas naine kuulama panna

Mul juhtus üks säärane lugu, kus avastasin põhjuse, miks naised mehi kuulda ei taha võtta. Või teisipidi öeldes -- sain teada, kuidas peaks mees käituma, et naine tema sõna kuulaks.

Kui sa aga arvad, et ma teen selle postitusega kellelegi liiga, siis ära loe edasi. Arvan et teen nii Märdile kui Gretale, sinule kui sinu partnerile, hääd.

Juhtus nimelt nii, et tulin töölt koju. Väsinud nagu ikka. Kodus aga ootavad kodutööd. Pisiülesanded igas toas, mähkmeidtäis Wilmake ja tähelepanuvajadusega naine. Isal siis mitu valikut: kas väsitada end veel, ja rabada, või lugeda ajalehte, ja puhata.

Kumbki valik kergete killast ei ole.

Otsustasin aga minna eriti äärmuslikku teed pidi. Kui kuulsin esimest ülesannet, tegin naksti selle ära. Siis tuli kohe teine peale, tegin selle ka ära. Siis aga otsisin kiirelt kolmanda, siis neljanda. Teenisin Gretat ja perekonda nii, et nad ei jõudnud initsiatiivi enam tõstagi. Heh-hehh-hee.

Olgu ma pärast ribadel või mitte... aga märkasin üht erinevust tavapärasega. Nägin seda, et kui ma Gretaga rääkima asusin või talle juhtnööre andsin, siis ta ei ajanudki vastu! Vastupidi, ta oli hoolega kõrvad kikkis kuulas, mis mul öelda oli. Ta tahtis teada, mida ütleb teeniv isa.

Mehed, ma tean, et teil on raske.
Aga kui te olete nõus pingutama, et lennata üle helibarjääri, siis lend läheb kergemaks!

Teisipäev, 22. jaanuar 2008

Muutuda inglisekeelseks või mitte?

Viimasel ajal olen kaalunud oma blogi inglisekeelseks muutmist. Mitte sellepärast, et oleksin sama popp kui Coelho või Lohan. Vaid seepärast, et vaimulikuna pean mõtlema ka sellele, et kuidas toetajatega suhelda.

Meie ühenduses (goingUP) saavad enamus inimesi palka ameeriklastelt. Kuigi missiooniks Eesti ühiskonna mõjutamine ja eestlaste elude muutmine.

Nüüd olengi dilemma ees. Kas võtta nädalas paar tundi, et teha inglisekeelset blogi ja lõpetada eestikeelne, või kuidagi teisti. Blogida on tore, aga kaks blogi juba tapaks.

Pean seda otsust veel seedima. Või tahaksid sina meid toetada?

Esmaspäev, 21. jaanuar 2008

dr House teravmeelsus nakatab

Oleme jõudnud 4nda hooajani. Mõned lüngad on sees, aga üldpilt selge. Doktor House on sama koha peal, lonkab sama moodi ja sähvab keelega ikka samal viisil kahte leeri. Nii et mõned nutavad.

Olen vaadanud, et see kurjam on ka minu keelt teravdanud. Nii mõnus on keset juttu, ühtäkki, vahetada jutunurka ning öelda kellegi kohta midagi nii õela kui veel pähe tuleb. Veider on see, et inimesi see mitte ainult ei šokeeri, vaid see ka meeldib neile.

"Märt, kuidas sa saad nii öelda," küsivad nad muiates.

Dr House meeldib paljudele. Inimene teleka ees tahab meeldida ka teistele.

Varem dr Housest:
"dr House narratiivid" (1.jan, 2008)

Reede, 18. jaanuar 2008

Kuhu küll need poisid jäid?

Õige vastus: piljardisaali.









aitäh Simo,
et sa mind
kuulidemaailma
viisid!

Laupäev, 12. jaanuar 2008

Päevad on siin mustad

Just jõudsin rännakult koju. Tee oli pikk ja pime, vesine ja ikka tore. Imelik, et meil Eestis on talveaal on nii lood, et pealelõunal kell 16 juba pime. Ja kell 02:00 öösel, kui koduhoovi auto ajada, siis taevas ehk valgemgi kui päeval...

Imelik mõelda, et tegelikult oli see väga tähtis päev. Mu isa sai 58 aastaseks, aga ma ei soovinudki talle silmast-silma õnne. Ja et mu õeraas on juba pikemat aega sünnitusmajas, kus võimalik, et lähitundide jooksul tehakse talle hoopis keisrilõige.

Imelik on veel see, et tulime Pärnust, teisest Eestimaa otsast. Teise fiilinguga linnast, sealt, kus inimesed rahulikud ja stabiilsed. Randa ei käinud vaatamas, aga kirikus sai käidud küll. Oldud noorte usklikutega. Jee!

Eriline on pärast inimestega kätt suruda, kuulda nende tänusõnu. Kuigi ma ise tean, et kui midagi neid üldse kõnetas, siis sellepärast, et nende hing oli avali. Mitte et keegi teine selle lahti murdnuks.

Ja eriline on seegi, et minuga käis kaasas juba pikaajaline kaasvõitleja Martin, supertoetaja Greta ja väikene tähelepanunahhaal Wilma. Ja mis muu teeks südame soojemaks, kui võõras linnas on tuttavad inimesed. Need, kes ütlevad "märt" naeratusega.

Pärnus veel sünnib asju. Aga Tartus kohe varsti ka.
On öö. Ja päevad on siin mustad. Aeg on magada.

Teisipäev, 8. jaanuar 2008

Rabamisest ja rumalast ajakasutamisest

Tahaksin rääkida jälle inimesest ja tema kaunikesest vaenlasest "ajast". Sest no olgem ausad, enamus meist ajaga sõbralikult sina peal ei ole. Tavaliselt dikteerib meie päevategemisi aeg, mitte meie.

Paljud blogijad panevad mind imestama. Inimesed tihti kirjutavad seal, et kui tühja nad elavad. Saan aru, et kui ühel õhtul kuulatakse muusikat ja visatakse lebo, aga kui see on korduv teema erinevates postitustes, siis ma küll mõtlen... et kuhu jääb elu?

Teisalt jälle olen näinud kõrvalt tugevaid musklis mehi, kel kõik väärtused paigas ja nii... aga rabamas end ribadeks! Nii et süda tuksib ja käed paar päeva värisevad. Ütlevad, et pere ja missiooni pärast. Vend Markus ütles eile armsasti, et ta juba ootab seda aega kuna ta "tunneb, et täiega rabab". Ma tean, see on tõesti mõnus tunne.

Millised on sinu kõige mõttetumad ja mõttekamad hetked olnd?

Pühapäev, 6. jaanuar 2008

Miks sa elad, inimene?

Vaatad tähti, ja näed, et oled nii väikene. Jätad lähedasega hüvasti ja mõtled, kuhu ma ise oma paadikesega teel olen. Saad jõulupakist kalendri uue numbriga ja küsid, kustkohast end lõpuks leian?

Metsik vabadus tegelikult. Eestlasel on rohkem valikuid, kui iial varem. Mine keevita Soomes torusid vahelduseks, mine iirlastele külla ja joo pubis end umbe. Või siis USAsse lapsukesi hoidma. Või punnis kõhtudega mustanahaliste sekka punast risti lehvitama... või indiasse filmi tegema.

Või jääd koju ja vaatad õhtustel jalutuskäikudel naabriakendest sisse.

Ütleme, et siis tuleb meelde Jumal. Ta ikka korduvalt ütles, et tunneb inimeste südameid. No miks ta ei peakski, kui ta meie neerudki kokku kudunud? Ja ta ikka korduvalt ütles, et tahab mitte inimese asju, vaid inimese südant... njah, kui ta seda vaid annaks.

Miks sa oled jätnud oma esimese armastuse minu vastu? Miks sa mõtled mulle tuima näoga? Miks sa kehitad õlgu kui oled näinud tähti, silmand suurkuju surmakuulutust ning jälle jaanuaritiirule lähed?

Inimeseloom, miks sa põgened oma kodust, et otsida õnne või iseennast? Miks sa piilud naabrikardinatesse, samal ajal kui su enda koja uksele koputab Keegi Suur ja ütleb "lase mind sisse. ma ei taha sind ära süüa. ma hoopis tahan koos sinuga õhtust süüa."

Miks sa elad, inimene?

Neljapäev, 3. jaanuar 2008

Miks armastada?

On jäänud kuskilt meelde, et igal organisatsioonil on peale mõnda aega olemist (5 a näiteks) mõõn ja langus. Kui alguses sai asi rajatud suure hurraa ja südamevaluga, sest maailm vajas päästmist... siis veel veidi aega edasi, ja kui ollakse juhtumisi keskmisest edukamad, siis seda enam on tõenäoline, et organisatsioon töötab enda pärast.

Mitte seepärast, miks ta oma teekonda alustas.

Mõtlesin, et kui see on tõsi, siis see on nagu abielu. Kui algusest abiellutakse, sest armastatakse. Siis hiljem armastatakse, sest abielluti.

Olen olnud abielus 1,5a, aga olen tabanud ka end mõttelt, et "ma pean Gretat armastama, ja rohkem, sest ma olen seda lubanud..."

Aga see ei ole armastus. See on organisatsioon ilma algse visioonita. Otsus armastada, ja otsus maailma päästa, peab sündima ikka iga päev. Sorry, aga eläma on laiffi.

PS. mu kõrgeltharitud kursaõde Kadri kirjutab tänases blogis, et mehelikud mehed rabavad ta jalust nõrgaks. näete, ikka tasub mees olla!

Teisipäev, 1. jaanuar 2008

dr House narratiivid

Viimasel ajal olen langenud abikaasaga järjekordsesse sõltusse. Me mõlemad vahime päevad läbi dr House õelaid nalju. Minu fetiš läks nii kaugele, et võtsin kätte paberi ja analüüsisin 6 osa narratiivid tükkideks.

Ehk. See postitus räägib sellest, kuidas kasutada Aristotelese story-line, nii et auditoorium kuulaks põnevusega. Alljärgnevad avastused kehtivad igas klassikalises muinasjutus, anekdoodis või kasvõi presidendi uue-aasta kõnes.

Põnev!

Üks osa dr Housest kestab keskmiselt 41 minutit:
0:00 - 2:30
Sissejuhatus. Pealtvaatajale luuakse kontekst. Esitatakse probleem. Kellegi tavalise inimesega juhtub midagi. Asi läheb kriitiliseks. Kutsutakse kiirabi.

2:30-2:45
Vaheklipp. Tore muusika ja liikuvad kehaosad.

2:45-6:00
Konflikt. Peategelased arstid saavad kokku ja hakkavad vaidlema. Räägitakse uuest patsiendist (keda tutvustati sissejuhatuses), sest tal on kahtlased sümptomid. Selgub, et asi on keerulisem kui vastuvõtus arvati. Vaidluse lõpus isegi dr House on ümber otsustanud (ilmselt siis koos pealtvaatajaga), ja hakkab keissi üle pead murdma.
10:30
Esimene tõus. Meeskond on esimesed relvad pannud mängu, aga tuleb üht-äkki välja, et asi on tõsisem, kui arvati. Patsiendi tervis läheb kriitiliseks. Viimasel hetkel pääseb patsient. Pinge on kasvanud, tekivad lisaküsimused.
20:00
Teine tõus. Jällegi ebaõnnestub ravi. Patsiendi elu on kaalul, aga see päästetakse. Napilt. Keegi ei tea, kuidas asja lahendada, aga otsitakse edasi...

28:00
Kolmas tõus. Ja jälle see patsient väriseb või kägiseb. Pinge kõrgemal kui kunagi varem. Meeskond murrab pead, arutavad kogu keisse algusest peale läbi.

38:00-41:00
Haripunkt, kus on kulminatsioon. Tullakse viimase lahendusega patsiendi juurde. Ja ühtäkki lähevad pusletükid kokku. Ongi õige ravi! Patsient naeratab, tänab isegi tõbrast dr House. Kõik on rõõmsad.

41:00-41:30
Kokkuvõte. Peategelased jälle räägivad. Visatakse mingi naljake. Või siis üks vihjetandev küsimus, et me ikka järgmist narratiivi tuleksime kuulama-vaatama. Ja asi töötab!

Toon ära ka graafiku, millel on peal Aristotelese narratiiv:

Kollane, 0-6min (expodition; teemaesitus)
Oranž, 6-38min (ascension; tõus)
Punane, 38-41min (climax; haripunkt)
Kollane, 41-42min (conclusion; kokkuvõte)