esmaspäev, 30. august 2010

Kooli ei lähe

Kuskil purskab tuld (Indoneesia)
ja kuskil põleb mulla all (Venemaa)
minul põlevad vaid pirnid üksikud (Annelinn)

3 nädalat veel
ja suvi on läbi
aga vihmalehti juba tulnud

mina olen nii suur,
et kooli ei lähe
ja istuma ei jää,
aga mida mul oodata?

majjakolimine
tšehhireis
või usa-seiklus?

greta juba laulis unelaule
vist tütardele, mitte mulle,
aga minagi magama jään...

neljapäev, 26. august 2010

Vihmapilv on saadetis

Ükskord vaatasin ehitusel aknast välja. Sealt paistis Ülenurme lennujaam. Aeg-ajalt propellerid lõid käima ja keegi tõusis aeglaselt üle puude pilvede poole. Tol korral ma mõtlesingi, et üks asi mulle meeldib...

...mulle meeldib, kui ehitusel olles hakkab vihma sadama. Kõik aknad hakkavad nutma. Katus mängib trummi ja mul on hea kindel olla. Omas kodus on tore vihma vaadata.

Ütlesin seda ka Jumalale. Ja ta vist kuulis.

Nüüd on mitu korda hakanud sadama. Ja just siis kui mina ehitusel ringi liigun, tuleb vihmapilv maja kohale. Ta vist ainult ei kuulnud, vaid ma vist ka meeldin talle.

Päris armas. Päris šeff.

kolmapäev, 25. august 2010

Bingomäng ehitusel

Juhtus üks selline lugu. Olime ehitusel. Isa tahtis kindlaks teha, kas toru, mille põrandast üles olime leidnud - oli ikka see õige toru. Ta läks gaasikambrisse, et testida.

Test oli lihtne. Lihtsalt puhud kõik torud läbi ja teises otsas keegi siis vaatab, kas õhku tuleb. See keegi olin mina. Olin esikus ja ootasin. Vaatasin sinise toru sisse.

Kuulen isa puhumas. Puhus ühe korra. Kuskil köögis üks toru teeb häält. Isa puhub teist korda... kuskil duširuumis teeb toru häält. Isa puhub veel. Ja veel. Ja veel.

Viis toru on puhutud. Jäänud on vaid üks.

Mõtlen, et äge oleks hüüda "Bingo!" kui minu toru peaks saabuma. Ja samas, kuidagi nii tüüpiline, et just see viimane toru on see, mida otsinud oleme...

Ja isa puhub...

Torust tulebki tuult! Hüüan: "Bingoooo...," aga siis katkestan. Mingid tükid tulevad torust välja. Mustad tükid lendavad näkku, pikki põske, nina. Isegi silmi peab kokku pigistama. Isa muudkui puhub ja puhub. Tõeline tähesadu.

Siis vaatan maha. Need on igasugu kõrvahargid ja mutukad, kes olid torusse pesasid läinud punuma. Ja nüüd vaesekesed, lendasid kodunt kaugele. Aga vot elusaid mutukaid tunda näkku lendamas on ikka vastik. Nad on sellised külmad ja liikuvad, väikeste jalgadega...

Ja siis tuli teine ehitajamees Slavik ja hüüdis lühidalt:"On küll õige toru!" Ja hakkas saapatallaga mutukaid mu silme all puruks litsuma.

Bingo, mis bingo.

laupäev, 21. august 2010

4 aastat, 5 varvast


Greta näitas mulle täna viite varvast. Need olid kõik lakitud punaseks, nagu metsmaasikad. Tema viis varvast meenutavad meile 4 aastat, mil oleme olnud abielus. (19.aug, 2006 see elu algas)

aitäh Jumalale.

reede, 20. august 2010

Ebaaus enesepaljastus

Blogi on aken inimese ellu. Mina olen bloginud juba mitmeid aastaid (aastast 2006). Ega ma teagi enam, kes mind loevad. Kas on enam esialgseid lugejad...

...aga mida ma viimasel ajal tunnen, on üks ebaausus. Et mulle on liiga tehtud.

Olen tahtnud avada end inimestele, et neil mind lihtsam tunda oleks. Aga liiga tihti leian end olukorrast, kus mind nagu tuntaks, aga tegelikult me ju suhelnud ei ole...

Iseenesest on see okei, aga mina ju tahan ka avastada inimesi enda ümber! Mina tahan ka jagada nende hetki. Mina ei taha rahulduda lähedase suhtega, kus arvatakse, et mind tuntakse - aga tegelikult... millest ME siis läbi läinud oleme?

Olen skeptiline. Tunnen, et justkui mõned oleks minu peale solvunud, et mina neile aega võtnud pole. Aga kuidas ma saakski? Elan nähtavat elu, aga me ju ei hoia käest kogu aeg kinni...

kolmapäev, 18. august 2010

Kas olla Jaan Tätte?

Täna sattusin ehituse peal rääkima Agoga. Mina meisterdasin aknaümbriseid, tema pahteldas kuskil kõrgustes. Vahepeal laulsime "Sepapoiste laulu", ja siis justkui ühest suust:

"Nüüd on sinu korrrrd. Teha torrrmi sinu südames."

Armas, ja veider. Kaks meest kuskil Tartu külje all. Laulsime ja rääkisime Jaan Tättest. Ja saime aru, et ta on ikka kuulus mees küll.

Ago arvates on Tätte muhe merekaru. Minu arvates ka. Ta on lihtne mees, noh, tema ise. Inimestele meeldib vaadata inimesi, kes on Nemad Ise ja täies hiilguses.

Homme on Tätte laulukaare all. Ja kindlasti tuleb jälle palju inimesi. See paneb mindki mõtlema, et mis mees mina olen? Kui tahan olla sama popp, kas peaksin olema ka Jaan? Rääkida natuke tema viisil, ja muheleda tema kombel? Võib-olla peaksin ka laulukesi kirjutama?

Tegelt ma arvan, et Märt on isegi ägedam. Ma nüüd õige lähen, ja otsin ta üles...

teisipäev, 17. august 2010

Ma ei tunne millestki...

Ma ei tunne millestki... kas sa julgeksid seda lauset lõpetada?

Istusin sõber Matiga terrassil ja sõime lõunat. Selja taha oli jäänud paar tundi pahtli lihvimist. Me olime täitsa valged ja nägime välja vanemad kui tegelikult.

Ja siis ma ütlesin seda. Nagu muuseas. "Ma ei tunne millestki puudust."

Veider, et see lause nii lihtsalt tuli. Ja samas, kui järele mõelda, siis loomulik. Tegelikult ju jah, mul ongi kõik olemas. Lihtsalt alati kihutan edasi...

Mul on ilus ja truu naine. Mul on kaks väga armast tütart. Mul on auto, millel on õhukonditsioneer, mis võtab vähe kütust ja mis peab kaua vastu. Meil on odav üürikorter ja pooleli majaehitus.

Mul on palju abilisi, peaaegu iga päev tuleb keegi ja aitab ehitada. Mul on rohkem sõpru kui kunagi varem, ja nad ei ole ainult kristlased. Mul on iga päev süüa. Ja siis kui raha kõige vähem on olnud, on Jumal alati nii teinud, et toitu jääb hoopis üle.

Ma ei tunne millestki puudust.

Kõik on olemas. No mis sa hing rabeled? Ei ole ju midagi puudu...

...või siiski... võiks olla rohkem aega. Aega, mil saan vaadata oma elu ja Jumala suurt kätt selle üle. Aega olla rahul - sellest tunnen puudust. No siis on küll hea.

neljapäev, 12. august 2010

Miks ma nii vähe blogin?

Heip. Olen blogiposte tegemas harva. Tunnen, et pean seda põhjendama, sest jätkuvalt on lugejaid, kes iga päev käivad siin lehel.

Olen viimasel ajal hakanud facebookima maailmaga. Ma ei ole veel kindel, kas see on parim viis avalikuks eneseväljenduseks ja kommuuni loomiseks, aga praegu proovin seda.

Teine põhjus on selles, et mul kipuvad tööpäevad minema 8+ tundi ja pereaeg kodus seab selged piirid postituste kirjutamisele. Enam ei ole elu selline, et saaks lihtsalt tund aega arvuti ees istuda.

Homme, 13. august, on mu viimane tööpäev. Siis on 3 nädalat puhkust. Kavatsengi oma viimase tööpäeva veeta looduses palvetades ja järgmise hooaja planeerimises. Tahan ka teada, kas Jumal tahab, et blogiksin edasi.

Praegu tunnen, et see on mu kohus. Ja lõdva vinnaga ei tasu asju teha... muidu raiskan enda ja teiste aega.

Elame näeme! Elamä on laifi. Täitsa kaifi. Kui sul on lisaarvamusi, kommenteeri!

pühapäev, 1. august 2010

Lakitud küüned

Lakkisin laagris küüsi. Margit kirjutas "N" "G" "M" ja "W" ning teisele käele "S" "S" "S" "S".

N nagu Noomi
G nagu Greta
M nagu Märt
W nagu Wilma

ja S seisis Saare eest.

Terve perekond oli käe peal. Siis kui käed kokku panna ja palvetada oli perekond täitsa koos. Kuigi oleme üksteisest eemal olnud rohkem kui nädala. Greta läks lastega Soome, vanemate juurde. See oli ühtlasi viimane nädal, mil 2 English Campi toimus.

Mulle väga meeldis. Ega ma muidu küüsi värviks.