Nisu tervitused

Südamevalust

Kui me Gretaga täna kinos olime, siis sain lõpusupakate ajal pahandada. Et miks ma teda aeg-ajalt ei vaadanud? Minu lihtne põhjendus oli selles, et imelikul kombel - seda naistekat vaadates - tundsin, et roiete taga on valutav süda.

Valus oli inimeste pärast. Ei teagi miks... seda juhtub vahest. Filmist näed sümboleid ja mõtled muudkui teatud inimestele, nende valikutele, olukordadele. Mõned teevad lolle otsuseid... mõned on teiste lollide otsuste ohvrid...

Igasugu inimesi leidub.

Neid, kes haiget teevad. Neid, kellele mõeldes saab haiget. Ja neid, kes haige südamega.

Mina vist kuulun viimaste hulka.

Tegelikult on asi nii, et usklikuna usun, et need on olukorrad, kus tuleb eriliselt mõne inimese pärast palvetada. Nagu Püha Vaim isiklikult paneks kellegi südamele. Ja alles hiljem, mõnikord hetki, mõnikord päevi, teinekord aastaid -- saad teada, et see oligi seal põhjusega.

Tore, et valudki olemas on.

David Hasselhoffil on kaks sünnipäeva!

Guinessi rekordite järgi maailma kõige vaadatumal telestaaril David Hasselhoffil. Naiste ja poisikeste lemmikul, oli möödunud nädalal sünnipäev. Tegelikult oli neid kaks. Nimelt kuulutas 55-aastane kahe tütre isa, et tema elu jamad on lõppenud...

...ja temast on saanud kristlane. Samuti olla ta öelnud, et tema kõige kurikuulsam pahe, alkoholism, on sellega selja taha jäetud!

Kas nüüd kurvastada või rõõmustada?

Halleluuja. Muidugi rõõmustada! Kui kollased lehed (1 ja 2) sel korral ei valeta, siis see tähendab, et minul, Märt Saarel, on uus vennas. Olen tegelikult selles uudises isegi veendunud, sest Jeesusejuttu 55-aastased, karvase rindkerega mehed niisama ei räägi. Tõesti ei räägi...

Imelik aga mõelda, et keegi minu jaoks täiesti ikooniline kuju, mees uhke käekellaga. Ja mees punaste ujumispükstega. Et see mees on tõesti kohtunud Jeesusega, ja selle tulemusel oma elu muutnud.

Alles ta ju laulis sõnu:
"I’ve been lookin’ for freedom
I’ve been lookin’ so long
I’ve been lookin’ for freedom
Still the search goes on."

Need sõnad aga tähendavad kristlaste jaoks väga palju. On ju otsitava leidmine, pöördumine Jeesuse kui elupäästja poole, vabastav kogemus. Teate ju küll, see John Bunyani kujund palverändurist, kes lahkub oma kodust, et koormast vabaneda... kuniks ta jõuab Kolgata mäeni, ristini, ja sealt veereb suur kott ta seljast...

Nüüd ei jää muud üle kui loota, et kollased uudised peavad paika, ja et mees peab oma sõnadest kinni. Ning et alljärgneva youtube video (tehtud 4.juuli) viimased sõnad: "god bless" pole lihtsalt sõnakõlks. Vaid just see parim, mida mina ja David saame teistele inimestele oma eludega soovida.


Vaata lisaks:
David Hasselhoffi myspace profiil (+ tema laulud)
"Alkoholism on ravitav koduste vahenditega" (17.märts)

Eesti esimene vlog?

11. juulil pani õemees Craig üles oma elu esimese video-blogi (e. vlogi). Video on 45 sekundit pikk, ta istub oma kuulsa oranži t-särgiga Tartu raudteejaama lähistel, Risttee kontoris. Ja räägib oma tundmatule pealtvaatajale seda, kuidas ta järgmisel laupäeval sõidab perega Ameerikasse.

Lõhnab selle järgi, et meediaharidusega ameerika mees (kelle unistuseks oli saada spordireporteriks) on teinud Eesti esimese vlogi? Kui nii, siis minu õnnitlused!


Kui mitte, siis anna kommentaari tõestuseks mõni link.

Loe veel:
Craig Hameri ja tema perekonna blogi

Mind ei tahetud superstaariks! Miks?!

Veel enne kui ma saan jätkata seeriat - Jõgevale kogunes üle 500 noore! - pean ma teieni tooma ühe traagilise sündmuse. Nimelt selle, et mind otseses mõttes killiti superstaaride kohtunike poolt... ja telekasse ka ei lastud! Nüüd õnneks sain videomaterjali, kus ma ikkagi sees olen.

Tänage GoingUpi videomeeskonda, eesotsas Craig Hamerit!

Dejavu viib ajas tagasi, mõtetes edasi

Läänemandri üks kõige tapvam orkaan sai võtteplatsiks ameerika parimale näitlejale, pakkudes lihtsale eesti mehele mõnusa filmielamuse.
Kui New Orleans sai aastal 2005 tuntuks selle poolest, et seal möllas Katrina, siis aastal 2006-2007 sai ta tuntuks selle poolest, et seal möllas Denzel Washington. Eesti kinodesse jõudis film “Dejavu”.
Pole kahtlust, tegemist on viimase poolaasta ühe parima linateosega.
Maailmaparandamisest armastuseni
Dejavu´s on olemas kõik, mida üks narratiiv peab kandma. On konflikt inimene vs inimene, inimene vs masin, inimene vs loodus, inimene vs Jumal. Üks mu kogudusevend olla lausa öelnud, et see on film, kust saab palju usumõtteid.
Või kui mu füsioterapeudist õde kinosaalist välja astus ja me Tartus, Riia tänaval üle poriloikude astusime, õhkas: “Ma tahaks ka, et minu elu(kutse) võiks maailma muuta.” (Denzeli karakter Doug päästis filmis veidi alla 600 hinge).
Selline film, mis selliseid kommentaare sünnitab, on hea.
Ja kui õrnema soo esindajad peaksid kartma liigseid pommiplahvatusi ja arvutimängulikku navigeerimist, siis ka pisuke armastuseliin jookseb seal sees.
See liin on aga väga kavalalt üles ehitatud – sisuliselt kogu filmi jooksul mees ja naine omavahel ei kohtugi, aga et kinosistuja on mõlema tegelasega pildiliselt kaks tundi silmast-silma, siis emotsionaalne ja südantkriipiv seos filmi lõppkulminatsioonis lööb põrinal tööle.
See on hämmastav, kui mõjus on filmikunsti oskus konstrueerida tundeid! (mis ei tähenda, et armastus oleks tunne)
Irooniline kild
Ja viimaks veel üks irooniline kild.
Nimelt kehastab Dejavu´s psühhopaadist patriooti James Caviezel. Kui sel korral on mees valamas inimesi bensiiniga üle, hoides käes automaadipidemeid ning lõikudes tangidega sõrmi, siis alles aastal 2004 rippus ta ristipuul ja päästis kogu inimkonna hukatuse eest.
Äärmusest liigutakse äärmusesse, nagu öeldakse.