Märt ja Mihkel julgustavad

Viimasel ajal olen üha rohkem kokku puutunud noorte kuttidega, kes räägivad oma soovist minna kas välismaale piiblikooli või jääda kodumaale, aga samal viisil - õppida Jumalat ametlikult. Miks see on nii?

Mul on kaks teooriat:

1. Ongi tekkinud mingi erakordne huvi selle erilise seltskonna seas ja see tõotab Eestile vaid head.

2. Ma olen lihtsalt selles teemas ja tutvusringkonnas rohkem sees kui kunagi varem ja ma tõesti näen vaimulikku huvi ka juuretasandil.

Kumbki variant on iseenesest tore. Ja nii mina (kes ma lähen isapuhkusele) kui Mihkel (kes juhib paljut nelipühiliikumises ja on ka piiblikooli direktor) julgustame: noored vennad kodumaal, õppige täie rauaga! Teie teadmised saavad olema väärtuslikumad kui kuld ja saatuslikum kui maanteeliiklus.

Piibli- ja teoloogiakoolid on nagu lavakas Toompeal, sinna ei taheta noortest vanemaid! Nad on liiga väljakujunenud, ja neid ei ole võimalik enam voolida. Teid aga on!

Heategija võlg

Kui on pulmad või mõni muu suurüritus (nagu sel nädalal, 3 tükki), siis ikka hakkavad silma tehnikamehed. Mitte seepärast, et nad hellalt ämbrisse astuks, vaid seepärast, et nad end alati ribadeks teenivad.

Sõidavad masinatega varem kohale. Tõmbavad juhtmed ühest kohast teise. Saunde tsekivad ja programmi jooksutavad. On õhtujuhtude käepikendused. Ja viimaks, kui kogu pralle läbi, ja kogu tehnika uuesti karpidesse ja kärudesse organiseeritud...

...siis viimasena platsilt minema lähevad. Ja vaikselt higi pühivad.

Samas on igal tehnikamehel ka oma maailm. Ja mis sest et tal on alati võimalus teha heategusid. Tundub, et mõnikord on tema heateod hoopis kuriteod.

Kui kodused talle helistavad, küsivad, kus ta nii kaua on. Keda ta nüüd sel korral aitab?

Või kui sel teenijal on sõbrad abis. Siis ju eriti räme kuritegu. Siis ei jääda mitte heategijale võlgu, vaid siis jääb hoopis heategija ise tervele hunnikule lähedastele kordades rohkem võlgu. Ei ole ta mingi heategija.

Elistvere elukad

Kunagi tahtsin ma isetehtud odaga metssiga tappa. Nüüd tean, et see oleks olnud võimatu. "Vaata, tal pidi peaasine nii tugev olema, et ka kuul ei lähe läbi," seletas Henry kui Elistvere pargis olime.

See siga oli seal aia taga tõesti suur ja tappa me teda poleks suutnud.

1. Kes täisealist kulti ette ei kujuta, mõelgu oma silme ette poni.
2. Nüüd ta mõelge see poni hästi musklitesse!
3. Ja kui see lihaseline jässakas poni on peas valmis, siis nüüd mõtle, et tal on kuri välimus. Just nii see metssiga välja näebki!

Tegelikult tahtsin jutustada ka piisonist. No see on alles härg! Vaatan kaardil, nimetuseks "Euroopa piison". Laigub paistavad olevat kuskil saksamaal.

Neil on sarved, robustsed kasukad ja korralikult ülestrambitud põllulapp. Kui Euroopas jäänuks valitsema nemad, näeks ilmselt nii välja iga mets, põld ja aiaesine. On ikka kuninglik loom.

"Mulle räägiti, et nad olla elanud Eesti metsades ka," selgitas Eva, kes teist korda Elistvere radadel. "Aga eestlased pidasid neile jahti ja sõid nad ära."

Kuidagi väga uhke tunne oli olla justkui oma maa ürgelukate keskel. Oh, oleks ometi Wilma juba nii suur, et saan talle näpuga näidata, milline on rott ja milline hirv. Ja mis häält teeb metsik siga, ja kuhu kadus piison.

Lillekastja muugajaan

Üle nädalati saan kokku ühe mehega, kel on kogu piibel peas. Tegelikult on tal lausa mitu tõlget peas! Ja ta nimi on Muuga Jaan. Temaga räägime sellest-samusest: piiblist. Oleme nagu kaks eesti meest ümber kaheteralise mõõga. Üldjuhul ikka ühesuguse arvamusega.

On reede. Ma olen väsinud.

Jaan kutsus mind täna külla. Elab seal Veerikul, jagades teise kahega korterit. "Kas sa ikka jõuad nii kõrgele ronida?" küsis Jaan kulunud teksadega hoolivalt, enne kui tema poole jõuame. Korruseid on kokku viis.

Ma olen end teiste jaoks tühjaks pigistanud.

Teel sinna räägime Õpetussõnadest ja lapsepõlvest. Tema ütleb, et päris sõna-sõnalt piiblit võtta ei saa. Sest tema näiteks sai kasuisalt palju-palju rihma... ja see võttis turvatunde, ning sellega ka õppimisvõime.

Otsin eluvett.

Kodu on tal lihtne, ja seal loeme piiblit. Jaani silmad säravad, kui saab seda tsiteerida. Minu jaoks on ta parim entsüklopeedia. Korduvalt on ta mu jutlustele andnud lisapadruneid. Sel korral arutame sellest, mida mõjusat rääkida noortejuhtidele "Põleval Pirnil".

Ka mina kuivan.

Palju on meil kirjakohti, aga kuidagi on mu peakolu ringlev. Jaan ütleb, et võib-olla peaksin ma hoopis magama. Aga ma nii tahaks ikka materjali valmis saada! Ja pommitan teda edasi... ning viimaks, kui tundub, et kogu taevas on kinni... küsin, kuhu tema arvab, et ma oma eluga välja jõuan...

Mõnikord piisaks vaid piisast.

Jaan hakkab oma habet sügama. Niheleb toolil. Ta vist mõtleb rängalt, mida öelda. Siis ütleb, et tema tunnetus ütleb... et olen hea inimene. Ja imelik, aga mulle sellest piisas! Jaan on lillekastja - sain sellest sihukese suraka, et rõõmsalt gaasitasin kodu poole.

Olen lilleke rohus.

Tee Tallinnareis targemaks!

Jälle Tallinnaminek. Pooltühja autoga. Järgmine nädal Tallinnast tagasi. Jälle pooltühja autoga.

Samas tean 3-4 inimest, kes käivad samuti 1x nädalas pealinnas. Aga samas, kuna puudub võrgustik ja aktiivne suhtlus nende vahel, siis enamus teevad üksinda sooloreise.

Saaks ju palju odavamalt, kui vaid üheskoos mõtleks, kes-kuna Tallinna läheb?! Arvan, et kui ehitaks üles mingi intranet suhtluse Tartu-Tallinn maantee teemal, siis hoiaksime üheskoos tuhandeid kroone kokku!

Samas saaks 2,5 tundi kvaliteetaega veeta nii paljude sõpradega!

Kes tahab järgmine esmaspäeva pealelõuna tulla minu, Greta ja Wilmaga Tallinnast-Tartu? Mina tahan küll teha Tallinnareisi targemaks.

Efektiivsest meeskonnajuhtimisest

Aastal 1997 ütles punase ninaga Rick Warren ühel juhtimiskonverentsil, et organisatsioonid ei kasva üle 300 liikme, kui juht ei ole õppinud selgeks delegeerimiskunsti. Ja kui ta ümber meeskonda pole, siis see on hoopis üks mõnus viis, kuidas läbi põleda.

Kui ma aga olen teinud siin blogis postitusi Dr House õelusest ja saanud tagasisideks, et "ah-mis sa räägid Märt, ta ei ole õel, vaid lihtsalt tark." -- siis nüüd arvan, et reaalsuses arstionu House poleks küll tark meeskonnajuht.

Oskan ise ka õelutseda ja rünnata tõega. Kui seda teen, siis inimesed mu ümber lähevad kaitsepositsiooni. Ajavad siiliokkad vastu või poevad teokoopasse. Ükskõik kui usaldav suhe mul selle inimesega on. Igal juhul, mingit sünergiat sellest ei teki.

See, et seda telekas nii näidatakse, ei tähenda, et see nii on.

Lätlastel on üks juht Peter, kel selja taga 800-liikmeline kogudus, verivärske pastorite instituut 20ndates olevatele kirikujuhtidele ja veel hallata sealne baptistiliit. Tema soovitas igal võimalusel "eat lunch and have meetings".

Kui ta singel veel oli, siis ka kõik hommikusöögid sõi ta kellegagi koos.

Liiga palju on kaalul, et ajada asju üksi. Milline on sinu jaoks olnud efektiivne meeskond? Mis oli see maagiline nitro?

Toetage tapat

Käisin eelmine neljapäev Tapal, kohtumas noortega. Linnas, kus 6000 elanikku. Kohas, kus peale gümnaasiumi lõpetamist suurematesse linnadesse ära kolitakse, ja kui hästi läheb, siis aastaid hiljem naasetakse ja vanemate koorem üle võetakse.

Tahaksime seal teha Tapa Elava Usu Kogudusele English Campi, inglise keele laagrit noortele. Tegelikult laager, mis mõeldud elude muutmisele. (vaata Andruse video)

Kogudus ise (40liikmeline) täiesti fenomenaalne! Pastoriks Toomas Kivisild, 9 lapse isa.

Aga arvan, et keegi meist ei kujutaks ette, mida tähendab olla sellises linnas, koguduse- ja perepea. Mida tähendab olla pereema ja 120le pühapäevakooli laagrilisele(!) kukleid vorpida. Vabast ajast veel matemaatikatehteid ja Kristuse kullateri õpetada.

Et me saaksime aga laagrit korraldada, on vaja osavõtutasu tunduvalt alla lasta... või siis muudest kanalitest (nagu minu blogi) juurde otsida. Ei tahaks, et Tapa jääks English Campist ilma. Ei tahaks, et lastetööl on metsikul hulgal jalgu all, aga noortetöö vupsti muudesse linnade säras ära kaob.

Toetage tapat! Kasvõi paarisaja krooniga. Või emailiga m2rt@goingup.ee.

Võluvõti: kuidas naine kuulama panna

Mul juhtus üks säärane lugu, kus avastasin põhjuse, miks naised mehi kuulda ei taha võtta. Või teisipidi öeldes -- sain teada, kuidas peaks mees käituma, et naine tema sõna kuulaks.

Kui sa aga arvad, et ma teen selle postitusega kellelegi liiga, siis ära loe edasi. Arvan et teen nii Märdile kui Gretale, sinule kui sinu partnerile, hääd.

Juhtus nimelt nii, et tulin töölt koju. Väsinud nagu ikka. Kodus aga ootavad kodutööd. Pisiülesanded igas toas, mähkmeidtäis Wilmake ja tähelepanuvajadusega naine. Isal siis mitu valikut: kas väsitada end veel, ja rabada, või lugeda ajalehte, ja puhata.

Kumbki valik kergete killast ei ole.

Otsustasin aga minna eriti äärmuslikku teed pidi. Kui kuulsin esimest ülesannet, tegin naksti selle ära. Siis tuli kohe teine peale, tegin selle ka ära. Siis aga otsisin kiirelt kolmanda, siis neljanda. Teenisin Gretat ja perekonda nii, et nad ei jõudnud initsiatiivi enam tõstagi. Heh-hehh-hee.

Olgu ma pärast ribadel või mitte... aga märkasin üht erinevust tavapärasega. Nägin seda, et kui ma Gretaga rääkima asusin või talle juhtnööre andsin, siis ta ei ajanudki vastu! Vastupidi, ta oli hoolega kõrvad kikkis kuulas, mis mul öelda oli. Ta tahtis teada, mida ütleb teeniv isa.

Mehed, ma tean, et teil on raske.
Aga kui te olete nõus pingutama, et lennata üle helibarjääri, siis lend läheb kergemaks!

Muutuda inglisekeelseks või mitte?

Viimasel ajal olen kaalunud oma blogi inglisekeelseks muutmist. Mitte sellepärast, et oleksin sama popp kui Coelho või Lohan. Vaid seepärast, et vaimulikuna pean mõtlema ka sellele, et kuidas toetajatega suhelda.

Meie ühenduses (goingUP) saavad enamus inimesi palka ameeriklastelt. Kuigi missiooniks Eesti ühiskonna mõjutamine ja eestlaste elude muutmine.

Nüüd olengi dilemma ees. Kas võtta nädalas paar tundi, et teha inglisekeelset blogi ja lõpetada eestikeelne, või kuidagi teisti. Blogida on tore, aga kaks blogi juba tapaks.

Pean seda otsust veel seedima. Või tahaksid sina meid toetada?

Miks armastada?

On jäänud kuskilt meelde, et igal organisatsioonil on peale mõnda aega olemist (5 a näiteks) mõõn ja langus. Kui alguses sai asi rajatud suure hurraa ja südamevaluga, sest maailm vajas päästmist... siis veel veidi aega edasi, ja kui ollakse juhtumisi keskmisest edukamad, siis seda enam on tõenäoline, et organisatsioon töötab enda pärast.

Mitte seepärast, miks ta oma teekonda alustas.

Mõtlesin, et kui see on tõsi, siis see on nagu abielu. Kui algusest abiellutakse, sest armastatakse. Siis hiljem armastatakse, sest abielluti.

Olen olnud abielus 1,5a, aga olen tabanud ka end mõttelt, et "ma pean Gretat armastama, ja rohkem, sest ma olen seda lubanud..."

Aga see ei ole armastus. See on organisatsioon ilma algse visioonita. Otsus armastada, ja otsus maailma päästa, peab sündima ikka iga päev. Sorry, aga eläma on laiffi.

PS. mu kõrgeltharitud kursaõde Kadri kirjutab tänases blogis, et mehelikud mehed rabavad ta jalust nõrgaks. näete, ikka tasub mees olla!

Naine ja madu

Oli üks naine. No nii 30ndate ringi. Soomlane. Tal oli lemmikloom, pikk boamadu. Madu oli viie aastaga kasvanud üsna suureks, ja üsna lähedaseks sellele naisele. Talle meeldis see madu.

Ühel päeval aga märkas see soomlanna, et madu enam ei söönud. Tee mis tahad, topi sisse mitu rotti sa topid, ära ei söö. Ei snäkke ta ka söönud. Naine hakkas muretsema. Muretses tükk aega, mitu päeva, madu aga kõhnus ja kõhnus.

Siis läks naine loomaarsti juurde. Abi ei saanud ta ka sealt. Ei osanud ta öelda, mis on valesti. "Imelik juhtum, mine koju, vaata, mis edasi saab."

Madu ja naine läksid koju. Magasid nagu ikka üksteise kaisus. Madu rullikeeratuna, naine ta kõrval. Siis aga ärkab naine öösel üles, justkui niisama! Ta vaatab, ega ussike kadunud ei ole -- ei ole. Aga midagi imelikku on teoksil siiski! Sest madu ei olnud rullis nagu tavaliselt, vaid oli pulksirge nagu Koljati oda. Täitsa pingul ta kõrval!

Naine mõtleb, mis kammajaa on? Suurest hoolivusest pakib ta pidžaama uuesti kokku ja läheb arsti juurde.

"Väga hea, et sa minu juurde tulid," ütles arst. "Me peame ta magama panema..."

Ja see armas soome naine sai teada, et ta madu oli temaga nii lähedaseks saamas, et kavatses ta ära süüa. Kõigepealt oli tal plaan kõht tühjaks nälgida... ja siis pulksirgena ta kõrval mõõta, kas ta mahub ta kõhtu. Nii nad teevad looduses. Oleks mahtunud küll, ees seisiski veel vaid kägistamisetapp.

Naine jäi ellu ja madu suri. Õnneks läks seekord niipidi.

Milline on loo moraal, saad teada, kui loed tänast - aasta viimast - postitust minu koguduse Risttee kiriku blogis.

Miks me teeme suuri tegusid

Täna mõtlesin Taavetile ja Koljatile. Oli see Taavet üks pisike punapõskne poiss, kaheksast vennast noorim kandlemängija ja lambahoidja. Teine aga hiiglane, rahvuse esindaja, oma kilbikandjaga.

Suur hiiglane seisis orus, kahe sõjaleeri vahel. Karjus seal sama kaua kui Jeesus rändas kõrbes. Venna sõnad mõjusid laastavalt, halvemini kui vene meedia. Kõik kartsid Koljatit.

Siis tuleb Taavet, toob oma vanimatele vendadele süüa. Nad on ka kuskil seal juutide sõjaväes, ilmselt lihtsad reamehed. Aga saavad pahaseks, kui väike Taavet hakkab suure kolli kohta küsimusi küsima. "Mis sa siin pärid, väike Juntsu? Mine hoia oma väikest lambakarja!"

Kes Koljat-kolli maha lööb, see pidi saama preemiaks naise, palju pappi, maksudest vabaks ja oma isale ka ametlikku hingamisruumi. Väikesele Taavetile oleks see olnud muidugi sama suur unistus nagu "Noores miljonäris", mida täna telkust peredele näidati.

Oleks saanud veel enam tegelikult. Kes selle 6küünra+1vaksa suuruse sünnist peale treeninud kapi maha oleks koksanud, saanuks Iisraeli rahvuskangelaseks. Juutide päästjaks. Vilistite vangistajaks. Kuninga soosikuks. Rahvalaulude peategelaseks. Koljatitapjaks! Nagu filmis "Visa hing 2", mida täna jälle sai vaadatud. Kalevipojaks!

ja väike Taavet ta tappiski.

Kui paljud aga teavad, et need ei olnud põhjused, miks lambakarjus Taavet talle pisikese linguga vastu läks? Kuulsus, raha, ega isegi vabadus see küll ei olnud.

"Sest kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab elava Jumala väehulki?" nii küsis Taavet oma vendadelt, teistelt sõduritelt ja lõpuks ka oma rahva suurimalt isikult, kuningalt. Taavetit ei kottinud see, kui suur ja tugev oli tema, või kui suureks ja kuulsaks ta võiks kunagi saada. Kõik, mis teda kottis oli see, et keegi teotab avalikult Jumalat, ja mitte kellelgi... absoluutselt mitte kellelgi peale ühe kõige väiksema punapõske lambahoidja pole julgust talle vastu astuda.

mis sind motiveerib?

Võti issi südamesse

Tartu raekojaplatsil on kuusk, ilus ja suur. Ajalehes öeldi, et räsitud. Palju on seal laste postkaarte. Aga kas üldse keegi on käinud lugemas, millised on nende pisikeste salasoovid Jõuluvanale? Mul oli täna tunnike aega kärutada Wilmat kesklinnas, nõnda ma käisin siis lugemas...

Oli üks oranž kaardike. Aknaruudud kääridega sisse lõigatud. Keegi väikene tüdruk oli kriitvärvidega kirjutanud kronksus trükitähed sisse.

"KALLIS JÕULUVANA, PALUN TOO MULLE
1. PUSLE
2. RAAMAT
3. ISALE TERVIST
4. EMALE AMEERIKA LÕHNA"

sinna alla oli kirjutanud ta oma nime. Hakkasin juba kaarti kinni panema, kui märkasin, et keegi oli väikese, ent korraliku käekirjaga vedanud veel kaks rida. Ilmselt täiskasvanu.

"Ja palun, et ema leiaks
võtme issi südamesse."

See oli nii armas, aga lihtsalt rebis südamesse! Ai, kui valus! Kogu see perekond tuli silmade ette. Väikene tüdruk, kes tahab lihtsaid asju. Ja tema väikesed silmad, mis näevad, kuidas issi on töö kõrvalt haige. Ja väikesed kõrvad, mis on kuulnud, et ema tahab parfüümi kõige kaugemalt maalt. Ilmselt on perekonnas ka vaieldud ja vaikitud.

Ja tuli silme ette ka ema, kes koos lapsega selle hommikul valmis oli kirjutanud. Tema lihtsaid soove naeratades kõrvalt vaadanud. Ent siiski mõelnud ka endale, ja samal viisil lootnud, et miski kuskil aitaks tal leida tagasi selle läheduse mehega. Selle armastuse, mis tal kunagi oli olnud, ent kaduma läinud.

Olen ka ise peale lapse sündi mõelnud isana, et kuhu see energia nüüd nii äkki kaob. Siis kui põlvedel palvetan, kohe on tunda, et selg tuikab ja nõrk. (aga olen ainult 23!) Ja kui Gretaga õhtuti koos olen, on korduvalt olnd hetki, kus ma teda lihtsalt ei kuule. vaatan häguse pilguga. Siiski otsime uuesti lähedust, nagu ükskord sai siin kirjutatud.

Ja täna oli meil siis teine ametlik deidiõhtu! See on küll imelik, et peab kalendris aega mahutama, et selline õhtu tekiks. Aga õnneks see natuke ikka töötab. On vähemalt aega käes hoida beebiasjade asemel ka üksteise kätt.

Sõbrad lugejad, otsige teie ka lähedust. Muidu jääte kaugeks!

Lehtsaar ja teised pakkusid ivasid...

Kallis päevik. Kirjutan sulle juba teist aastat. Tahaksin sulle sellest rääkida, et jälle sai midagi esimest korda tehtud. Sai korraldatud esimene juhtimiskonverents. Selle nimi oli IVA07.

Kas teadsid, et Tartus on 100 000 inimest?
Neist 40% on noored. (7-26aastaseid)
Kristlikke noortejuhte, kelleni aga kutse oli võimalik saata, oli 29!
Olgu, kui mõelda nende juurde veel 11 pühapäevakooliõpetajat...
...siis on neid juhte kokku kõigest 40...

40 juhti 40 000 noorele!

Öeldakse veel, et statistiliselt on tavaline, et tulevane juht kuni 27-aastaseni voolitav-koolitatav. Ja just sellepärast ka selline esimene asi nagu "IVA"... selleks, et need 40 ei oleks päris üksi, vaid et neil oleks maksimaalne varustus.

Üks inimene lahkus koolituselt aga sõnadega: "ma ei saanud ikka vastust! Ma ei saanud vastust, kuidas vabatahtlikke motiveerida." Ta pöördus oma küsimusega ka Tõnu Lehtsaare poole, ent ei jäänud ka tema öelduga rahule... ta ütles taas "ma ei saanud ikka vastust."

Viga ei olnud selles, et me ei oleks püünud või ei oleks suutnud talle vastata. Viga oli selles, et me olime jäänud liiga hiljaks... Ta oli naine, kes juba läheneb vanadusele. Kuigi ta küsis küsimusi, ei tahtnud ta õppida. Lasta end voolida. Ta ei olnud enam alla 27.

Kui me tahame, et noor linn Tartu, pluss teised Eesti paigad pääseksid, ja kvaliteetset tööd teeksid, peame me tegema endast kõik, et sünniks ka "IVA08" või midagi veel paremat...

tänud kõigile kõnelejatele ja osavõtjatele.
eelkõige aga õppijatele, järgmise generatsiooni juhtidele.
teile tõelistele tegijatele!

Väikene kutse juhtidele

Ühe raadioprogrammi pealik kirjutas mulle eile armsasti. "Ma olen oma pea halliks mõelnud (see mis punase värvi all on), selle 14 aasta jooksul, et kuidas neid vabatahtlikke siin raadiotöös motiveerida. Nüüd tulevad retseptid ise kohale... ilmselt peaksin ise tulema kuulama eelkõige."

Seda ütles ta peale seda, kui saatsin talle kutse võtta osa minu töökoha esimesest korraldatavast konverentsist. "IVA 07", see on juhtimiskonverents Tartumaa tegijatele.

Kuigi sinna tulevad kõnelema üli-praktilistel teemadel doktorikraadiga inimesed. Ja kuigi sinna tulevad ka inimesed Tšehhist ja Poolast, siis siiski on see ka minu blogilugejatele täiesti tasuta.

Ega maailma tühja kohta salli. Pärnus lõpetati juhtimiskonverentside traditsioon ära. Keegi peab ju aga meie tegijate eest hoolitsema!

Kui on huvi, tulge! Suht viimast korda võimalik näha ka Risttee koguduse saali.

Jumala sütelkõnd

Vähem kui 200 m Toompeast, väikeses orus. Seal kus verivärske nelipühi kirik/konverentsisaal. Seal, kus kohtusid inimesed, keda olen harjunud kaamerast aktuaalsest jälgima. Seal olid meie riigijuhid ja kirikujuhid, ning nende kaaslased.

Oli rahvuslik palvushommikusöök. Eesti ajaloos, number kuues.

Ma millegipärast valin seda postitust kirjutades aga sõnu... ei taha vist eksida või midagi ära rikkuda. Sest seal olid nii tähtsad inimesed kui ka teemad, ja nii palju oli-ja-on kaalul!

Kui enne seda hommikut oli palju muremõtteid, siis nüüd on mul palju tänumõtteid. Kui järgi mõtlesin, siis see, mis ma kogesin 21. sept Tšehhi mägede vahel, sai veelgi tähendusrikkamaks.

Ja imelik, et kui eile kell 6:00 mobiilike tirises, siis esmakordselt polnud mul kõht lahti ega närv sees - nagu tavaliselt enne kõnelemisi. Olin imekombel maganud. Ja kõhus oli üllatuslikult päikapikupoiss nimega Rahu! Panen selle Jumala arvele.

See päev oli Jumala usaldamise sütelkõnd.
Ja selle tulemus oli, tänu Jumalale, ilma villideta jalad!

Olen hellalt õnnelik... ja tänulik inimestele, kes mind on minu vigadest hoolimata usaldanud! Aitäh Meegole ja Peebule, kes usuvad, et minus on midagi! Andrusele, kes on nõus minuga ka tulises ahjus seisma! Salemi tädikestele, kes iga neljapäev mu eest palusid... ja loomulikult kõigile teistele, võib-olla kelle nimesidki ma ei tea, aga kelle toetus oli-ja-on nii väga tunda!

Teeme video poliitikutele

Järgmine esmaspäev näevad Eesti mõjukaimad inimesed lugu sellest, kuidas ühe poisi elu muutus kardinaalselt. See vennike, kes muidu zavoodi ja püssirohukeldri vahel jõlkus, on nüüd mees nimega Andrus.

Pühak ta pole, aga püha mees küll. Fotol poseerivad multiandekas videomees nimega Timo, niisama-kaunitar Hanna (tglt on ta trummar ja noortejuht ka) ja siis see tuleval-nädalal juba päris kuulus Andrus.

Esmaspäeva hommikul on rahvuslik palvushommikusöök, paarsada meetrit Toompeast. Kohal on meie parimad poliitikud. Ja sel aastal on meil, noortel kristlastel, jube suur eesõigus neid läbi selle palvushommiku juhtida!

Andku Jumal armu, et meil oleks õige sõnum. Ja õige, austav, meelsus.

Kõne ettevalmistamise nipid (2-8)

Üks väheseid teemasid, kus mul on võimalik vaid väheste inimestega rääkida, aga millest ma väga palju tahaksin rääkida -- on kõnede, ja eelkõige jutluste, ettevalmistamine. Milline põnev teema see on... nii palju, mille üle pead murda!

Kui jälgida, kuidas retoorikat viimasel (minu) ajal õpetatakse, siis on huvitav, et õpilasi just läbi küsimuste suunatakse. Näiteks maailmapäästja Rick Warren, juhifanatt Andy Stanley ja kirglik asiaat Francis Chan. Nemad ütlevad, küsimuste küsimine iseendalt enne kõnelemist on kriitilise tähtsusega. Ehk hellalt oluline.

(Tglt on see väga rikas postitus! Nii et häbi sul olgu ja püksi sul tulgu, kui sa seda postitust alla 1 minuti vaatad, ja ütled et need teadmised on tühised:)

Kuigi olen kuulnud, et Rick Warrenit peetakse arrogantseks kõnelejaks, on ta tutvustanud kahte küsimust, mida päris paljud tsiteerivad. Ta ütleb, et iga auditoorium küsib alati kahte küsimust:
1) So what?
2) Now what?

Üheks Ameerika mõjukamaks kommunikaatoriks ja juhtide koolitajaks peetakse Andy Stanleyt. Tema on öelnud, et alati peab sõnumitooja suutma olema kuulaja mokassiinides ja vastama lausa neljale küsimusele:
1) What i have to know?
2) Why is it important to know?
3) What do i have to do?
4) Why do i have to do it?

Ja nüüd kolmas mees. Selline kõneleja nagu Francis Chan, mees kes naelutab enda ümber eelkõige tudengeid. See aasia juurtega jutlustaja väidab, et alati on oluline küsida kaheksat küsimust. Need on:
1) Am I worried about what people think or about what God thinks about my message?
2) Do I truly love the people Im speaking to?
3) Am I accurately presenting the message?
4) Am I depending on the Holy Spirits power or my own?
5) Am I more in love with God when Im teaching, or when Im in private? (vau!)
6) Have I applied this message to my own life?
7) Will this message drawn attention to me or to God? (mida parem kõneleja, seda olulisem)
8) Do the people really need this?

Loodan, et minu leidudest on mõnele kasu. Ma ise lähen nüüd raudteeliiprite peale jalutama, et oma reedest sõnumit ette valmistada. Ja uh-oh, on see alles pähkel, on alles murda... aga samas, nii põnev!

Wilma sai ametlikult Jeesuse...

...ette viidud.

Täna oli siis see eriline päev, kus meie väikene vähem kui 2-nädalane plika tuli koos meiega kirikusse, õnnistamisele. See oli eriline päev. Ka kaks paari vanavanemaid, kes muidu kas käivad teistes koguduses või siis elavad teisel maal, olid üheskoos meie väikese perekonnaga.

Wilma loomulikult magas. Ohkas käed lahti mu õlal ja muudkui magas. Ja tead, usklikule isale on see ikka eriline kogemus! Sest kui isa laulab oma taevasele Isale (piibli Jumalale) laulu usaldamisest. Ja samal ajal väikene Wilma usaldab oma isa Märti 100%, kartmata kukkuda või soojast ilma jääda... siis saab aru ju see Märtki, et Jumala usaldamine on sama moodi.

Sest ei saa ju laulda laulu kui ei taha usaldada. Wilma aga näitas, et tema usaldab mind hoolimata sellest kui palju ma olen talle suutnud end tõestada. Vastutasuks mõtlesin, et ei taha ka kunagi tütre ees silmakirjalik olla, mängides et usun Kedagi. Vaid, et kohe päriselt, nii nagu tema usaldab mind, nii julgen minagi usaldada oma Jumalat.

Ja kui ei julge, siis vähemalt julgeksin seda tütre ees välja näidata.

Mäletan kui mu enda õnnistamine oli. Olin siis ikka suur tümakas, üle 5kg leivapätsike. Mitte nagu 3,76kilogrammine kribu Wilma. Hiljem olen kuulnud, et olin noil esimeste kirikukäikude ajal ilgelt ropu suuga. Olla ma rääkinud "kaka peeru aasust" (tähendas see seda, et andsin kirikurahvale teada, et tegin jälle mähkud täis).

Ma ei tea, milline saab selle päeva mõju olema Wilmale. Aga mina midagi omast päevast sain! (ema ikka on rääkinud). See pastor, Paul Himma, kes mind õnnistas (Tartus, Võru tänava palvelas), olla palvetanud ja öelnud, et sellest leivapätsikesest tuleb üks kiriku tugisambaid.

Alles viimaste kuude jooksul olen hakanud uskuma ja nägema, et midagi sellist võib siiski minugi osaks saada. Kaka peeru aasu, vot nii on lood.

Esimesed suudlused

Oma esimesed suudlused sai Wilma minult. Väikestele pehmetele huultele. Kindlasti oli minu musides oma ports omamehelikkust ja territooriumi märgistamist. Aga et see nii lihtsalt ja loomulikult tuli, siis eks selles oli ka isalikku armastust.

Täna oli siis see teine päev, käisin teist korda musisid tegemas. Ema sai ka paar tükki. Mõlemad on väga väsinud... visuaalse pildina olgu öeldud, et noorem neist on nii punane (see on hea) ja vanem kaunitar on lumivalguke (see on normaalne).

Kindlasti tuleb ära märkida seda, et kõik Wilma Loviisa füsioloogilised näitajad on minu vastu. Huuled, nagu sai vihjatud, on otse ema suust kukkunud. Mõnusalt allapoole mossis. Kõrvad on jube karvased! Nii olla olnud ka Gretal.

Ja tema esimene naeratus on ühe suupoolega! Kujutad sa umbes ette? Täpselt nagu emal. Nojah, isast pole haisugi. Minu huuled lihtsalt on täidlased, kõrvad ilma karvadeta ja naeratus mitte ühe suupoolega, vaid nagu Colgate modellil. Aga elame üle!

Siiski-siiski, üks asi on minultki. Ma ei tea, kas te tahate seda teada...

...ah, kindlasti tahate...

Wilma Loviisa on tütarlaps kõige võimsamate kopsudega! Kui tema öösel suu avab, siis teised vääksujad jäävad vait ja kuulavad kõrvad kikkis. Wilma ei karju. Tema röögib. See ongi isasse.

ja Preili Laura ütles tabavalt Orkutis, et Loviisa viitab sõnademängule ("armastan isa"), ja noh. Eks ta alateadlikult kindlasti nii saigi pandud. Vilma kusjuures on Eesti parim (ja suht ainus) pannkoogijahu. "W" aga, tundub et viitab sellele, et see naine saab olema topelthea!

Ajalooline taust:
1. Wilma tuleb nimest Wilhelm ("tahe" + "kiiver").
Ja Wilma siis seega naiselikuma vormi Wilhelmi(i)na lühem nimetus.

2. Loviisa tuleb vanast Saksa nimest Louis ("sõdalane")

Kui nüüd aga leidub keegi, kes Wilma Loviisa nime imelikuks või lihtsalt omapäraseks peab, see saab Wilma isa, maailma kõige tugevama käest kaigast! No doubt.

Nüüd aga on aeg lõpetada suhtlus välisministrina ja
jätkata meeskonna saabumise ettevalmistustega, koristamisega. Nõme, aga lahe.