Mis te kiusate isasid?

Kuna olen ise isa, siis kogen igasugu asju. Tüdimust ja väsimust, hirme ja allasurutud unistusi. Ja vorsti teist otsa vaadates, eks ma saan ka ühiskondliku imetluse ja mingisuguse lati, millega teiste meeste ees vehkida.

Loomulikult on see väike iga päevaga aina sirguv laps üks suur koorem ja õnnistus. Ilmselt kuni surmani. Kui ennem kartsin, et Wilma keerab end voodi pealt maha, siis praegu põen selle pärast, et ta ei õpi minult piisavalt eesti keelt.

Eks tulevikus on tal teised asjad. Laenud, tattood ja mittekristlastest mehed näiteks.

Aga mille ma ei nõustu ja mille vastu ma võitlen. On see, kui arvatakse, et vot NÜÜD on soorollid muutumas. On nad jee. Mingit sugu ega rolli ma vahetanud ei ole. Ja isegi kui Greta kannab arstikitlit, näen ma temas iga päev üha enam naisterahvast, kel unikaalne roll minu ja meie pere elus.

Tema kasutab jätkuvalt parfüüme ja mina pesen end nagu tõeline mees, ikka liiga harva.

Aga miks sa Märt siis isapuhkusele jäid?
1. Sellepärast, et on uuritud: keskmine isa veedab aega oma lapsega 2 minutit nädalas. Aga mina tahan rohkem nii enda kui lapse pärast!
2. Sest sel viisil ma võimaldan Gretal saada emapalka järgmise lapsega. Ja sel viisil ma mõtlen majanduslikult ka meie pere tulevikule.

Ma kardan sind, Püha Vaim!

Kui sa oled minu blogi sõltlane, siis eks on sulle juba ammu selge, et ma ajan palju usujuttu. Nii noh, omas kontekstis. Täna aga pean taaskord tunnistama, et pole ma nii hea ühti. Ja nii nagu miljonid teisedki blogijad, võtan end taaskord alasti...

Ma kardan säärast tegelast nigu Püha Vaim.

Ikka vahest on õudsavõitu. No nagu nende vaimudega ikka. Kuskil ikka kummitab. Mõnikord kummitab kirikus, nii et inimesed värisevad ja räägivad uskumatuid asju. Mõni inimene räägib kohe nii võõras keeles, et mõtlen, mis maale ma sattunud nüüd olen...

Meid on õpetatud vaime kartma. Tont seda võtku! Ja ma tean, et tegelikult nii teda piiblis küll ei kirjeldata.

Millised pildid tekivad sul kui mõtled Pühale Vaimule? Kui tugevasti värised sina?

Tagarääkimine

Ma ei ole küll suur keeleekspert, aga on minulgi hetki, kus ma hambaid tugevasti üksteise vastu surun ja keeldun kaasa rääkimast. Seepärast, et mul on allergia tagarääkimise vastu.

See on vist mulle kaasa antud. Vanemad panid paika ka külalisi, kui keegi köögilauas kedagi tagantpoolt mürgitas.

Huvitav, mis oleksid asjad mida inimesed sinu puhul räägiksid? Mis neid segadusse, hirmu, närvi ja meeleheitele ajab?

Kõik tegelikult teavad, et selline asi ei ole ilus. Aga mu meelest, mida lobisevam on suu ja sõnarohkem kultuur, seda rohkem meist ka räägitakse. Teinekord päris õudne mõelda, mis kõik inimesed selja taga teha võivad!

Ma saan aru, miks see tagumiku taga rääkimine nõnda ahvatlev on... see on ju otsekui leevendus ja teraapia su haavadele! Südamepuistamine. Ja kui teine veel kaasa noogutab, siis see kui sotsiaalne jooming. Aga nagu ka alkoga, nõnda kaob ka selle uim ja hiljem tuleb peaparanduseks teinegi täis rääkida...

Tagarääkimine ei ravi kedagi.

Nojah, ehk on ka erandeid? Õigustatud rääkimisi. Kuidagi peab ju maailma asju saama arutatud ja eks vanematelgi ole vaja vahest omaette magamistoas arutada lapse arengut.

Iseasi muidugi, kas nüüd ühtäkki kõik me lapsed on.
Ja kas mitte meie ole hoopis teiste lapsed?

Kurb pulmatunne

Eile hakkas uus organism eksisteerima. Abielu nimega Keernik. Tegelased nimega Hannes ja Maria, nemad kes 7. septembril 2007 kihlusid. Olen ikka ja jälle mõelnud, et tegelikult on pulmad minu jaoks kurvad.









Nagu jätaks sõpradega hüvasti. Nagu enam neid ei oleks. Ütleks "adaa".





Tegelikult olen ma üsna veendunud, et meil saab Keernikutega veel üsna palju pulli tulevikus... aga ikka, sihuke kurb tunne. Aga teie, minu esimesed blogilugejad - Maria ja Hannes - jääge ikka noorteks ja tulge siia korterite vahele, teeme pulli!

Peale selle. Vaadake kui ilus kitarrimängija mu abikaasaks on.

Tallinn on nagu vana ema

Huvitav koht see Tallinn, Eesti pealinn. Üks filosoof ütles kord, et see eristub minu kodulinnast selle poolest, et ajalugu on sheibitud mitte eluülemõtlevate venelaste, vaid taanlaste-rootslaste-ja-paljude-teiste rahvuste poolt.

Minu linnas juuakse teed ja tehakse teatrit. Nende linnas tõmmatakse niite ja aetakse äri. Mine sa tea...

Eile oli mul au olla neljas erinevas Tallinna kodus. Kahes eramajas, ja kahes korteris. Aga no mine sa võta kinni, mille poolest nad sarnased olid. Kõigil oma maitse, oma vaade. Erinevad diivanid ja erinevad raamatud.

Ühendas vaid see, et kõigil küsimused Tartu kohta. "Mis te siis seal nüüd ka teete?" Miks me usume, mida me usume. Miks noored. Miks kirik. Kas raske ei ole. Tore et olete, ajage edasi.

Tallinn on nagu vana ema, kes töötab tsehhis õmblemas. Näpud rakkus, et pere otsaga kokku tuleks. Aga meelest on läinud oskus unistada ja mängida, ehitada midagi uut. Aga siis tuleb noor poja, Tartu, ja kumbki jagab oma osa. 

Üks julgustab teist. Teine esimest.

Mul on kahju ainult, et ema nii harva poja tegemistele kohale jõuab.

"Mhmhmi" tähendust ei mõisteta

Olen sel nädalal öelnud umbes 7 korda "mhmhm" erinevatele inimestele, aga iga kord on reaktsioon sama. Arvatakse, et ma ei kuulnud lauset ja seda korratakse.

Tegelikult sain perfektselt aru. Ja mõhisen, et minuni on väga hästi sõnum pärale jõudnud.

Sama on juhtunud ka sellise sõnaga nagu: "Aaaa". Kui seda olen öelnud, siis sama kammajaa. Korratakse öeldut. Kuigi mina lihtsalt tahtsin julgustavalt öelda: "Aaa. Saan aru küll, räägi aga edasi."

Keda ma austan, seda ma kuulan

Olen aeg-ajalt mõelnud, miks ma mõnda inimest justkui iseenesest tsiteerin. Samas kui ma mõnda teist, ehk võib-olla isegi targemat inimest, keda veelgi rohkem olen kuulnud rääkimas... ei tsiteeri. Miks lähevad mulle mõne inimese jutud korda, aga teise omad mitte?

Tegin lõpliku järelduse möödunud nädalavahetusel... sain aru, et keda ma austan, seda ma kuulan.

Nimelt olen hakanud oma vanemat venda rohkem austama. Ja seda mitte aegadel, kui me oleme koos ühel territooriumil, elamas samas ruumis ja mängimas sarnaste leludega. Olen märganud, et mu venna ethos (isiksuse mõju) kasvab aegadel kui oleme mujal. Kui näen teisi teda kuulamas, tema õpetust tõsisena võtmas.

Näiteks. Peebu kõne "Mõtle sammudes" hinnati eelmine laupäev erinevate noortetöötegijate poolt 10-pallisüsteemis 9,57 vääriliseks! Olgem ausad, see on päris kõva tulemus.

Või, mäletan pool aastat tagasi konverentsil, kus ta kõneles visioneerimisest ja sellepeale üks elupõline organisatsioonijuht kostis: see, mis ta ütles tuleks raiuda raamatusse... sellised hetked muudavad ka noorema venna suhtumist!

Peale 9,57 palli saamist kuulasin oma venda tunduvalt tähelepanelikumalt. Asi ei olnud selles, et ta oleks üleöö muutunud kuidagi brilliantsemaks naljameheks või teravamaks mõistuseks. Vastupidi, ta lihtsalt istus oma palavikuga kirikupukis, rääkimas vaiksel häälel, mis piibel ütleb. Ja mina. Mina kuulasin seda.

Sest keda ma austan, seda ma kuulan.

dr House teravmeelsus nakatab

Oleme jõudnud 4nda hooajani. Mõned lüngad on sees, aga üldpilt selge. Doktor House on sama koha peal, lonkab sama moodi ja sähvab keelega ikka samal viisil kahte leeri. Nii et mõned nutavad.

Olen vaadanud, et see kurjam on ka minu keelt teravdanud. Nii mõnus on keset juttu, ühtäkki, vahetada jutunurka ning öelda kellegi kohta midagi nii õela kui veel pähe tuleb. Veider on see, et inimesi see mitte ainult ei šokeeri, vaid see ka meeldib neile.

"Märt, kuidas sa saad nii öelda," küsivad nad muiates.

Dr House meeldib paljudele. Inimene teleka ees tahab meeldida ka teistele.

Varem dr Housest:
"dr House narratiivid" (1.jan, 2008)

Miks armastada?

On jäänud kuskilt meelde, et igal organisatsioonil on peale mõnda aega olemist (5 a näiteks) mõõn ja langus. Kui alguses sai asi rajatud suure hurraa ja südamevaluga, sest maailm vajas päästmist... siis veel veidi aega edasi, ja kui ollakse juhtumisi keskmisest edukamad, siis seda enam on tõenäoline, et organisatsioon töötab enda pärast.

Mitte seepärast, miks ta oma teekonda alustas.

Mõtlesin, et kui see on tõsi, siis see on nagu abielu. Kui algusest abiellutakse, sest armastatakse. Siis hiljem armastatakse, sest abielluti.

Olen olnud abielus 1,5a, aga olen tabanud ka end mõttelt, et "ma pean Gretat armastama, ja rohkem, sest ma olen seda lubanud..."

Aga see ei ole armastus. See on organisatsioon ilma algse visioonita. Otsus armastada, ja otsus maailma päästa, peab sündima ikka iga päev. Sorry, aga eläma on laiffi.

PS. mu kõrgeltharitud kursaõde Kadri kirjutab tänases blogis, et mehelikud mehed rabavad ta jalust nõrgaks. näete, ikka tasub mees olla!

Naine ja madu

Oli üks naine. No nii 30ndate ringi. Soomlane. Tal oli lemmikloom, pikk boamadu. Madu oli viie aastaga kasvanud üsna suureks, ja üsna lähedaseks sellele naisele. Talle meeldis see madu.

Ühel päeval aga märkas see soomlanna, et madu enam ei söönud. Tee mis tahad, topi sisse mitu rotti sa topid, ära ei söö. Ei snäkke ta ka söönud. Naine hakkas muretsema. Muretses tükk aega, mitu päeva, madu aga kõhnus ja kõhnus.

Siis läks naine loomaarsti juurde. Abi ei saanud ta ka sealt. Ei osanud ta öelda, mis on valesti. "Imelik juhtum, mine koju, vaata, mis edasi saab."

Madu ja naine läksid koju. Magasid nagu ikka üksteise kaisus. Madu rullikeeratuna, naine ta kõrval. Siis aga ärkab naine öösel üles, justkui niisama! Ta vaatab, ega ussike kadunud ei ole -- ei ole. Aga midagi imelikku on teoksil siiski! Sest madu ei olnud rullis nagu tavaliselt, vaid oli pulksirge nagu Koljati oda. Täitsa pingul ta kõrval!

Naine mõtleb, mis kammajaa on? Suurest hoolivusest pakib ta pidžaama uuesti kokku ja läheb arsti juurde.

"Väga hea, et sa minu juurde tulid," ütles arst. "Me peame ta magama panema..."

Ja see armas soome naine sai teada, et ta madu oli temaga nii lähedaseks saamas, et kavatses ta ära süüa. Kõigepealt oli tal plaan kõht tühjaks nälgida... ja siis pulksirgena ta kõrval mõõta, kas ta mahub ta kõhtu. Nii nad teevad looduses. Oleks mahtunud küll, ees seisiski veel vaid kägistamisetapp.

Naine jäi ellu ja madu suri. Õnneks läks seekord niipidi.

Milline on loo moraal, saad teada, kui loed tänast - aasta viimast - postitust minu koguduse Risttee kiriku blogis.

Miks me teeme suuri tegusid

Täna mõtlesin Taavetile ja Koljatile. Oli see Taavet üks pisike punapõskne poiss, kaheksast vennast noorim kandlemängija ja lambahoidja. Teine aga hiiglane, rahvuse esindaja, oma kilbikandjaga.

Suur hiiglane seisis orus, kahe sõjaleeri vahel. Karjus seal sama kaua kui Jeesus rändas kõrbes. Venna sõnad mõjusid laastavalt, halvemini kui vene meedia. Kõik kartsid Koljatit.

Siis tuleb Taavet, toob oma vanimatele vendadele süüa. Nad on ka kuskil seal juutide sõjaväes, ilmselt lihtsad reamehed. Aga saavad pahaseks, kui väike Taavet hakkab suure kolli kohta küsimusi küsima. "Mis sa siin pärid, väike Juntsu? Mine hoia oma väikest lambakarja!"

Kes Koljat-kolli maha lööb, see pidi saama preemiaks naise, palju pappi, maksudest vabaks ja oma isale ka ametlikku hingamisruumi. Väikesele Taavetile oleks see olnud muidugi sama suur unistus nagu "Noores miljonäris", mida täna telkust peredele näidati.

Oleks saanud veel enam tegelikult. Kes selle 6küünra+1vaksa suuruse sünnist peale treeninud kapi maha oleks koksanud, saanuks Iisraeli rahvuskangelaseks. Juutide päästjaks. Vilistite vangistajaks. Kuninga soosikuks. Rahvalaulude peategelaseks. Koljatitapjaks! Nagu filmis "Visa hing 2", mida täna jälle sai vaadatud. Kalevipojaks!

ja väike Taavet ta tappiski.

Kui paljud aga teavad, et need ei olnud põhjused, miks lambakarjus Taavet talle pisikese linguga vastu läks? Kuulsus, raha, ega isegi vabadus see küll ei olnud.

"Sest kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab elava Jumala väehulki?" nii küsis Taavet oma vendadelt, teistelt sõduritelt ja lõpuks ka oma rahva suurimalt isikult, kuningalt. Taavetit ei kottinud see, kui suur ja tugev oli tema, või kui suureks ja kuulsaks ta võiks kunagi saada. Kõik, mis teda kottis oli see, et keegi teotab avalikult Jumalat, ja mitte kellelgi... absoluutselt mitte kellelgi peale ühe kõige väiksema punapõske lambahoidja pole julgust talle vastu astuda.

mis sind motiveerib?

Ilus artikkel SLÕlehes

10 punkti meie kollasele lehele, üle pika aja! Aitäh, et te mu sugulast Liidiat olete kujutanud sellisena nagu ta ka on, andestava ja hea usklikuna!

Tegelikult on Tarmo peres selliseid kullateri veel. Näiteks vanemad pojad Markus ja Taaniel. Kuigi mõned õhtulehe kommentaatorid on vihjanud sellele, et nüüd tuleb autoõnnetuse esilekutsujal neid 4 vennast kanti koduukse taha ootama jääda... siis minu viimased kokkupuuted nendega on küll risti-vastupidised.

Raskustes tuleb tõeline isiksus ja iseloom esile. Ka need poisid usuvad Jumalat, ja on selles tugevad!

Aitah sulle Kadri Paas. Kes veel lugenud ei ole, lugege SLÕhtulehe artiklit "Olen südames juba andestanud" siit!

Ebameeldivad meemid

Mingid inimesed, populaarteadlased, on avastanud sellise asja nagu "meemid". Nähtamatud geenid. Näiteks see kui võtta kellegi teise näoilmed või liigutused üle. Tegelikult lapsed avastasid selle tunduvalt varem, nimetades meemimist "ahvimiseks".

Ma ise ka ahvin. Pidevalt. Sina samuti.

Eile tegin "vanemate austamise jutluse" videoanalüüsi. Varem ikka olen endast sisse võetud olnud... nüüd vaatasin, et päris kohutav! Mida rohkem ma olen ennast hiljem kõrvalt jälginud, seda rohkem ma näen, et on tekkinud parasiitsõnad, stampliigutused ja need meemid.

Pikad pausid - mul on mingid pikad pausid sees. Ilmselt sai see alguse sellest, kus avastasin enda jaoks "kandva pausi" (Hannes Kaljujärv). Aga neist kandvatest pausidest on saanud lõikudevahelised õhuaugud, kus auditoorium peab lihtsalt ootama ja pealt vaatama. Kuidas ma justkui isennennast naudiks...

Kokkupressitud suu - leidsin, et iga väite taga panen ma huulekesed tihedalt kokku. Kui aga paarkümmend korda teha sedasama liigutust, siis see teeb mossitajaks. Samuti see rõhutab mingit emotsiooni ja kõneledes ei suuda enam olla see, kes ma tegelikult olen ja mida tunnen. Olen märganud, et mu isa (Adu Saar) teeb kõneledes sama asja, tema lihtsalt jätab suu lahti ja hakkab keelega ülemisi hambaid lihvima...

Õrn hääleke - ja siis see õrn hääleke. See on jäänud külge vist just NP-jutlustest (Andy Stanley). Tahaks kuidagi südamesse minna, olla hooliv ja näidata, et tahan parimat. Sisse tuleb see just lõpuosas, seal kus peaks olema üleskutse... aga mõtle, kui iga kord keegi läheneb sulle teatud teemadel õrna häälega. Siis ei võta enam seda tõsiselt.

Kindlasti olen ma enesekriitiline. Aga kui küsisin Gretalt, mis mind tüüpiliseks teeb, siis ta tõi samad asjad välja. Täitsa isu läks ära. Ei taha olla laval võlts, ei taha olla õpitult reageeriv. Ei taha olla naeruväärne.

Tahan olla lihtsalt märt.

Nabahaisud

Kuna minu naba pole sügav, siis pole ma kunagi pidanud piinelma küsimusega: "oh, nabake, miks sa haised?" Nüüd on mul aga 7-päevane tütar, kelle naba ma ei julge mitte vaadatagi. See on punane, sügav ja spetsiifilise lõhnaga.

Sellega tuleb mul meelde, et täpselt sedasama on ka Wilma vanaisa (ehk siis minu isa Adu) väga kartnud teha. Naba näha.

Sest millegipärast on terve hulk inimesi, kelle naba haiseb. Mõned lausa kougivad seda ja siis uhkustavad. "Et vaata kui sügav. Või vaata, mis ma leidsin."

Piiblis räägitakse ka ühest isast, kes väga lõhnatundlik oli. Jumalale mitte ainult ei toodud lõhnaohvreid, vaid inimesi endeid kutsuti üles olema healõhnaliseks ohvriks Jumalale. Mitte kui haisvad nabad, aga midagi viiruki ja givenchi poole.

Isad tahavad, et nende lapse nabad oleks puhtad.
Isegi kui isad ise on nende nabade loojateks.
Ja isegi siis, kui ema neid nabasid puhastama peab.

Isa tahab ikka, et naba oleks puhas.
Muidu ei saa lapsele lähedalegi tulla.

Kallid inimesed. Tehke oma nabad puhtaks! Ja ärge uhkustage enam oma koledate aukudega!

Eesti meeste turg

Meil kõigil on võimalus minna vaatama, millised on eesti mehed ja nende autod. Tuleb lihtsalt sõita ummikus teiste järel autoturule ning hakata ringi vaatama. Liigud läbi värava, paned kindad kätte ja astud keset šaslõkkilõhna ja surisevad mootoreid edasi...

Ma ise käisin vaatamas, milline on siis mu ameerika sõber seal (vere poolest küll iirlane ja sakslane) ja kuidas ta oma autot (rohelist bemarit) müüb. Ikka naljakas oli see.

Tal oli külm. Seisis seal käed taskus ja mütsike peas. Autol on pesemisjäljed, väikesed mullikesed siin seal. See oli armas. Autod ei ole tegelikult üldse tema ala, aga ta oli nii väga vaeva näinud... kirjutas tuuleklaasi alla sildi "osta auto kiirelt ära. tahan raha ruttu saada." -- aga nii kui üks mees seda nägi ja siis naerma hakkas, võttis ta selle ära. Asemele pani sildi "Paku midagi". Jälle väga armas!

Craig on ta nimi. Ta müüb autot 15 000 krooniga. Kedagi lüpsta ta ei taha. Lihtsalt perebuss on remondis ja see nõuab jõhkralt raha. Kodus on pere, kaks poissi ja minu õest naine. Võib-olla elavad nad siis 3nädalat ilma autota. Aga Craig on rõõmus kui saab poolgi summast.

Ta oli juba kaks korda palvetanud seal autos, et Jumal tema väikest diili õnnistaks. "No ma loodan, et ta vastab."

Siis hakkas meil Gretaga külm ja jätsime hüvasti. Ta jäi sinna üksi autosse istuma, mütsike peas. Eks ta siis oota seal edasi neid eesti mehi, kes näevad et suure mehe sees on lahke süda ja ei, kedagi lüpsta ta taha.

Juba homme ta jutlustab kirikus rõõmust. Me teeme koos 4-nädalase ja väga elulise seeria "Rõõmuabi 1863". Ja loodame, et sinna tulevad ka eesti mehed, olgu siis autoga või ilma. Tühjade kätega me neid igatahes ei jäta.

Ei kasva puu suure tamme varjus

Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et mu vanem vend Peep on kirikuringkonnas tegija. Mis sest et kõige noorem pastor, ilma vaimuliku kraadita ja omal ajal noorematele vendadele munapiiksu teinu.

Mis sest. Sest kuidagi näen ma noorema vennana, et Jumal on teda viimased aastad kasutanud nõnda -- et tema juhtimisel oleme siin Tartus teinud suuri tegusid. Noorteliikumisest kasvas välja Eesti suurim regulaarne noorteüritus GoingUP, innovatiivseim ja ühiskondlikult aktiivseim kogukond.

Kuid nüüd. Kui olete jälginud minu viimaseid postitusi töötemaatikal, siis sealt tuleb küsimus, kuidas lasta tegutseda minul. Kui Peep on pirakas tamm, siis mis saab varjus-kasvavast saaremärdist? Ei kasva ükski puu ju suure tamme varjus...

Ja ongi jube raske! Suures plaanis olen ma ju ei-keegi. Ehk jah, mingi hulga arvates ehk oskan natuke lava peal seista. Aga juhina on ikka nähtud seda tammepeepu... Ja mis saab siis, kui mina olen ühtäkki meie liikumise rahvuslik juht ja Peep pigem kohalik pastor?

...mis siis saab, kui tal on kontaktid, mida minul vaja? mis siis, kui ühtäkki pean mina tegelema selliste inimestega, kes täisajalised, mitte enam lihtsalt vabatahtlikud. Inimesed, kelle eest tuleb hakata majanduslikult hoolitsema. Siis kas saar saab üldse suureks?

Eks mult sama külje alt lähenedes täna küsiti, et kas see veider ei ole, et vend aitab meeskonda kokku panna. Et nagu piirid on tõmbamata. Vastasin: "Veider, aga lahe."

1. sest arvan, et minu kõrvalseisva suure tamme sees on hulganisti alandlikkust loobuda Minu visioonist.
2. ja et temas on ka tarkust näha, et kogu metsa huvides on mõne mõnusa koha pealt tarvis omad oksad kokkupoole tõmmata.

See on tõesti veider, aga lahe.

Kohtusin Riioni Otiga

Virtuaalsed suhted pole õiged suhted senikaua, kuni sa inimesega silmast-silma pole kohtunud. Sama on blogijatega... Võib kommenteerida tunde ja tunde üksteise postitusi, aga see on senikaua vesivärvilikult võlts, kuniks need kaks ekraanivahtijat üksteist päris nahas näevad.

Kohtusin eile Tartus, pühapäevasel hingeajal, Kaubahalli kella all -- Otiga.

Kes teda ei tunne, siis see on mees, kes elupõline skaut Piritalt. Vend armastab Dagö ja Coldplayd. Tuli Tartusse loodusõpetajaks tudeerima... ühtlasi istus ükskord minu blogitoolile. (jee)

See üürike tund, mis me koos olime, avastasin nii Oti - kui enda - kohta ühe asja. Asi on selles, et nii pea kui hakkasime mööda Tartu iseloomulikke munakiviteid ringiratast jalutama ja elu üle heietama -- kohtasime igasugu noori inimesi.

Ott ütles pea igaühele "tere". Kõigiga oli mingi inside joke, kõigile üks-kaks naeratust pakkuda. Mina aga, põline tartlane, seisan käed taskus ta kõrval ja vaatan juhmilt pealt... jalutame edasi. Jälle üks inimene, tuleb välja, et Oti tuttav.

"Noh, sa ei räägigi?" küsis Ott.

"Ma vist ei ole rääkija tüüp," pakkusin vastu ja mõtlesin, et küll ma ikka arvasin Otist teisiti. Arvasin, et tegemist on natuke melanhoolse tüübiga, kes mõtleb muudkui sügislehtedest ja laseb kuskil üksinduses endale youtubest kurbade naiste laule. Aga ei.

Kui olime mingi kümmet Oti tuttavat minu kodulinnas trehvanud, mõnega pikemalt-mõnega lühemalt rääkinud, hakkasin oma südamekorvikeses lootma, et ehk on minulgi võimalus oma tuttavaid kohata. Oh minu sõbrad, kus te olete? (Mõtlesin, et äkki kirikutes, sest paljudes on õhtuti sel kellaajal teenistus)

Viimaks jõudsime Tartu kaupsi ja oh-sa-imet. Nägin seal omasid! Iisak ja Triin ja mõned veel. Olid terve grupiga söögileti juures. Mis sest et mõned aastakesed minust nooremad, aga ikkagi tuttavad! Hüüdsin uhkelt: "Teree!"

Aga mitte keegi ei pannud tähele. Mispeale jalutasin kiirelt punaste puuviljade vahele.

Eks ma selleks hetkeks olin täiesti nulliks haihtunud. Mina - kes ma arvan, et tööks on inimestega suhtlemine, uue generatsiooni juhtide üles toomine. Mina, kes arvan, et olen evangeelne (loe: mittekristlastegagi seltsiv) seltskonnalõvi.

Minus pole lõvikutsikatki. Ott, aga on ühe kuuga rohkem kui üle-linna-Vintski. Kui mul oleks kaabu, siis oleks aeg see peast võtta...

Ühesõnaga. Ott. Loodan, et ma olen su sõber edasi. Ja kui sa kunagi peaksid Jumalaga kohtuma, nägema Kristuses tõde ja teed edasi, siis usun, et sinust saaks palju parem juht ja inimeste-keskel-olija kui minust.

Ma lähen nüüd räägin Gretaga natuke juttu.

Kuidas avaldada naisele muljet

Lubage ma tutvustan teile tänast hetke minu kontoris, kus ma olin tunnistajaks sellest... kuidas üks meesterahvas laskus põlvili, lilled käes, avaldades sellega naisele - ja tegelikult ka kõigile teistele - sügavat muljet.

Tegemist on minu pikaajalise sõbra Martin Rauaga, kes kusjuures - eelmisel nädalal - avas oma blogi. "Kinkige see nädalavahetus lilli nendele kellest te hoolite, kas oma armsamale, töökasslasele , kui te käte koolis siis õpetajale (võibolla paneb parema hinde teile)," analüüsib ta seal tänast juhtumit.

Kahtlemata tasub lisada ta blogi oma bookmarkidesse, sest kui sel mehel midagi juhtub, siis ikka juhtub täiega!

Võim, raha, seks

Öeldakse, et on kolm mustas mantlis tegelast, kelle eest ei saa põgeneda. Need on Surm, Nälg ja Kakahäda... Aga täna pandi mulle südamele, et nüüd kui ma pühendun oma missioonile (uute juhtide kasv kirikutes), et ma oskaks hoiduda veelgi hullemate tegelaste eest.

...et siis veel hullemad tegelased on olemas?...

Jap. Need on: võim, raha ja seks. Neist allikaist tulevat enamus meeste kiusatusi, ning mitte lihtsalt meeste kiusatusi, vaid ka ülitublide meeste allakäiguradasid. Ja ma pean siin lugejate ees tõdema, et olen ka ise näinud, kuidas mu tutvusringkonnas on nende alla vajutud..

Võim. Kirikupoliitika. Kes on suurem? Kelle tahe sünnib? Milline kogudus on kõvem tegija. Kes saab presidendiks. Kes saab esimese viiuli... kes on meie esinumber?

Raha. Kuhu läheb ohvrikarp. Kas ma usaldan Jumalat, kui mul (ja mu) perekonnal pole enam toetajaid? Mida teha juhuslike annetustega. Kes mind ikka näeb?

Seks. Kui lähisuhe abikaasaga on töö pärast hakanud sakkima, kust siis otsin rahuldust? Kui on pinged, igav, otsin põnevust? Või eriti süütu laks: mis teeb üks foto mehele?

Ega kui sa mees oled, neid asju ei saa nullida. Ei ole müüri, mida saaksid ühe päevaga ehitada. Kiusatused neis kõigis valdkondades on ja ilmselt ka jäävad, alati. Küll aga on olemas mõned igapäevased harjutused (ja hiljem harjumused), mida saab nende kolme vastu kasutada.
I. Kui sa tahad võita võimu, siis mine peegli ette ja küsi sellelt, keda sa seal näed: "Kas ma tahan miskit reformi läbi viia seepärast, et see on minu tahtmine? Või ma tahan luua muutust, uskudes, et see on õige-prohvetlik?"

II. Kui sa tahad saada rahu rahas, siis ole ustav ka kõige pisemates arvetes. Ära jäta kunagi midagi maksmata, või penne andmata. Väikestest asjadest algavad suured protsessid.

III. Kui sa tahad hoida selgust seksuaalsuhtes, siis hoia harmoonilist suhet abikaasaga. Anna talle tähelepanu, aega ja hoolt nii palju kui ta vajab, ja lisaks veel nii palju, et armastusekann ajaks üle ääre... siis ei tule mõttessegi, et kuskil võiks olla keegi parem. Või et keegi sind vastu ei armastaks.

Ma tänan Toivot ja Meegot, et te mind hoiatanud olete! Kusjuures, teil on mitu korda rohkem kaotada kui mul. Mitte lihtsalt oma elu, perekond ja töö, vaid ka minu generatsioon... sest hoolimata sellest kui palju olete kuulnud tänapäevast kriitikat, vaatame teie(suguste) peale austusega.

Mina küll.

Elumuutus toob blogimuutuse

Nüüd, kui 8-10tunniseks töövahendiks on saanud arvutid, tuleb välja, et vaba aega ei jaksa absoluutselt blogis veeta. Eelmise postitusega reklaamitud elumuutus, on toonud reklaamimata blogimuutuse... olen kurvameelne, aga tean, et minu kaunim pool on selle üle pigem rõõmus.

Minu suur vaevav küsimus, kuidas säilitada häid harjumusi veel paremate elumuutuste korral?

1. Töö ajast ei hakka ma Legendi Maria kombel aega napsama. Tunnen, et mu töö missioon ületab blogi oma. Selle teine variant, kui ma tahaksin oma tööd kuidagi blogiga siduda, siis kardan, et kaotaksin oma siinse teemavärskuse (läheks korda vaid väga konkreetsetele lugejatele).

2. Vabast ajast ei hakka ka, sest nüüd on vaba aega kui puhkeaeg. Aeg, mil saan hoolitseda naise emotsionaalsete vajaduste eest. Ja aeg mil tema saab laadida minu patareisid, et jällegi, oleksin fokusseeritud 8-10tunni raami sees.

3. Une ajast ka ei hakka, sest selle puudujääkide korral kardan homse hommiku pärast. Kella 8st-12ni on inimene kõige produktiivsem. "80% tööd teen ma ära hommikutundidega," ütles üks mees mu kõrval.

Imelik mõelda, aga pean mingi uue nihke leidma, et blogi tagasi vanadesse rööbastesse saada. Vabandan su ees, kui mõni postitus jääb auguga.

Millegi järgmine tähendab millestki loobumist.