Huvitav, kas vanad datevad?

Saadame täna õhtul minu vanemad kohustulikule datele (kuupäevale). Sest töökad protestandid nagu nad on, datemine pole nende vanuses enam geenides. Aga omal nahal oleme Gretaga küll näinud, et mida rohkem elemente tuleb lähedussuhtes juurde, seda rohkem...

...tuleb strateegilisi otsuseid teha, et omavahelist lähedust uuendada.

Ühes noorsootöö-raamatus on lausa väikene nimekiri kirjutatud juhile kohustulikest asjadest. Asjadest, mida noortejuht peab tegema, et ta abielu ikka sillerdaval armastusemerel tüüriks.

See on: tee iga nädal dateõhtu kohustuslikuks!

Elame näeme, kas vanemad (üks neist võib-olla loeb isegi homme seda blogi) kogevad selles kuupäevatamises midagi erilist. Mina olen vaikselt õppinud hindama.

Sest kõik need käimised ja hoidmised nii iseenesest ei juhtu kui alguses.

Võluvõti: kuidas naine kuulama panna

Mul juhtus üks säärane lugu, kus avastasin põhjuse, miks naised mehi kuulda ei taha võtta. Või teisipidi öeldes -- sain teada, kuidas peaks mees käituma, et naine tema sõna kuulaks.

Kui sa aga arvad, et ma teen selle postitusega kellelegi liiga, siis ära loe edasi. Arvan et teen nii Märdile kui Gretale, sinule kui sinu partnerile, hääd.

Juhtus nimelt nii, et tulin töölt koju. Väsinud nagu ikka. Kodus aga ootavad kodutööd. Pisiülesanded igas toas, mähkmeidtäis Wilmake ja tähelepanuvajadusega naine. Isal siis mitu valikut: kas väsitada end veel, ja rabada, või lugeda ajalehte, ja puhata.

Kumbki valik kergete killast ei ole.

Otsustasin aga minna eriti äärmuslikku teed pidi. Kui kuulsin esimest ülesannet, tegin naksti selle ära. Siis tuli kohe teine peale, tegin selle ka ära. Siis aga otsisin kiirelt kolmanda, siis neljanda. Teenisin Gretat ja perekonda nii, et nad ei jõudnud initsiatiivi enam tõstagi. Heh-hehh-hee.

Olgu ma pärast ribadel või mitte... aga märkasin üht erinevust tavapärasega. Nägin seda, et kui ma Gretaga rääkima asusin või talle juhtnööre andsin, siis ta ei ajanudki vastu! Vastupidi, ta oli hoolega kõrvad kikkis kuulas, mis mul öelda oli. Ta tahtis teada, mida ütleb teeniv isa.

Mehed, ma tean, et teil on raske.
Aga kui te olete nõus pingutama, et lennata üle helibarjääri, siis lend läheb kergemaks!

Intiimsus partneriga

Vaevalt seda kõik teavad ja on kogenud, aga kui naine jääb rasedaks. Ja kui naine sünnitab. Ja kui ta siis last esimesi nädalaid imetab. Siis mees võib intiimsusest vaid und näha.

Kui laps tuleb, siis on peres kolmas isik. Tema saab kõige rohkem tähelepanu, ükskõik kui edev on naine ja kui kloun on mees. Laps saab kõige rohkem kaisutusi ja paisid. Ning see on täiesti ok. Mulle ikka meenub see vana katse, kus lapsed läksid kas invaliidiks või surid, kui neil puudus vanem, kes neid imikueas armastaks.

Wilma on meil väga armas. Tema saab palju musisid ja kaisutusi ka minult. Eriti kui ta nutab. Isa süda ikka hoolib küll.

Raamatud aga hoiatavad, et vanemad ei unustaks omavahelist suhet. Olla see imikule-lapsele-teismelisele kasulik, näha oma vanemaid käest kinni hoidmas... (kuigi jah, see on tõesti nii väkk ja harjumatult rõve?)

Eks siis Märt+Greta hiljuti avastasid, et neilgi vaja oma suhet uuesti ehtida ja ehitada. Sest tegelikult oleme me ju mõlemad nagu uued inimesed!
Gretat näen nüüd kui ülivajalikku ema. Ja Greta ütles täna vetsus, et mina olen nüüd see, kellest ta sõltub, hoolimata sellest, kas ta seda tahab või mitte...

Kust siis leida intiimsust?
...olen avastanud, et minu jaoks on väga olulised konfliktid. Tahan olla Gretaga konfliktis, ja need juuretasandil ära lahendada... sest tead, peale probleemide lahendamist tunnen, et me oleme täielikult ühel lehel!

Teine viis, kuidas intiimsust saaks luua, on läbi "passiivse isa" kaotamise. Mis on passiivne isa? Näiteks Homer, Al Bundy ja kuningas Taavet. Kõik nad olid passiivsed isad ja mängisid korduvalt oma võimalikke perekondlikke suhteid maha. Minuga sama lugu...

See juhtub siis, kui ma ennast kodus kõige ebaturvalisemalt tunnen (jah, mees võib ka tunda ennast kodus ebaturvalisena), sest siis suudan ma end kõige vähem avada Gretale. Usaldada. Tema naljade üle naerda näiteks. Viga tuleb sellest, et tahan, et minu käes oleks kodus võim...

...aga kui ma ei suuda seda temale väljendada, ja ta ei näe mu hirme. Siis juhtub nii, et mees läheb olekusse: "passiivne isa" ja ta kaob kuhugi asjade taha. Muutub väsinuks, lösutab, vaatab telkut-või-arvutit.

Kui aga "passiivne isa" üheskoos ära tappa, siis on lähedus - jee! - jälle sammu võrra lähemal.

Aga ikkagi,
täiesti vana teema,
aga täiesti uues kuues.

Kõne ettevalmistamise nipid (2-8)

Üks väheseid teemasid, kus mul on võimalik vaid väheste inimestega rääkida, aga millest ma väga palju tahaksin rääkida -- on kõnede, ja eelkõige jutluste, ettevalmistamine. Milline põnev teema see on... nii palju, mille üle pead murda!

Kui jälgida, kuidas retoorikat viimasel (minu) ajal õpetatakse, siis on huvitav, et õpilasi just läbi küsimuste suunatakse. Näiteks maailmapäästja Rick Warren, juhifanatt Andy Stanley ja kirglik asiaat Francis Chan. Nemad ütlevad, küsimuste küsimine iseendalt enne kõnelemist on kriitilise tähtsusega. Ehk hellalt oluline.

(Tglt on see väga rikas postitus! Nii et häbi sul olgu ja püksi sul tulgu, kui sa seda postitust alla 1 minuti vaatad, ja ütled et need teadmised on tühised:)

Kuigi olen kuulnud, et Rick Warrenit peetakse arrogantseks kõnelejaks, on ta tutvustanud kahte küsimust, mida päris paljud tsiteerivad. Ta ütleb, et iga auditoorium küsib alati kahte küsimust:
1) So what?
2) Now what?

Üheks Ameerika mõjukamaks kommunikaatoriks ja juhtide koolitajaks peetakse Andy Stanleyt. Tema on öelnud, et alati peab sõnumitooja suutma olema kuulaja mokassiinides ja vastama lausa neljale küsimusele:
1) What i have to know?
2) Why is it important to know?
3) What do i have to do?
4) Why do i have to do it?

Ja nüüd kolmas mees. Selline kõneleja nagu Francis Chan, mees kes naelutab enda ümber eelkõige tudengeid. See aasia juurtega jutlustaja väidab, et alati on oluline küsida kaheksat küsimust. Need on:
1) Am I worried about what people think or about what God thinks about my message?
2) Do I truly love the people Im speaking to?
3) Am I accurately presenting the message?
4) Am I depending on the Holy Spirits power or my own?
5) Am I more in love with God when Im teaching, or when Im in private? (vau!)
6) Have I applied this message to my own life?
7) Will this message drawn attention to me or to God? (mida parem kõneleja, seda olulisem)
8) Do the people really need this?

Loodan, et minu leidudest on mõnele kasu. Ma ise lähen nüüd raudteeliiprite peale jalutama, et oma reedest sõnumit ette valmistada. Ja uh-oh, on see alles pähkel, on alles murda... aga samas, nii põnev!

Sünnituse eelproov (meestele)

Keegi nupukas inimene on leiutanud naistele tugisukad. Aga keegi veel nupukam, allakirjutanu nimelt, avastas võimaluse neid kasutada veel enamaks. Sünnituse eel-, ja miks mitte, peaproovideks.

"Mõni mees on ikka väga äpu," ütles 39 nädalat sangpommi kandnud Greta. "Istuvad mitme meetri kaugusel oma sünnitavast naisest ja isegi ei vaata kui laps välja tuleb... nad on vist šokeeritud."

Nüüd aga tagasi tugisukkade juurde. Need, ma avastasin, on äpude vastumürk.

Need on disainitud nii, et tõmbad neid jalga kuni veerand tundi. Aga kui kahekesi meeskonnatööd harjutada, siis hea sünergiaga vähendad töö 5 minutini. Päris vinge, ma pean ütlema.

Tükk vaeva võtab, et varbaid sisse saada.
Kui kannakõõlusest üle, siis naine juba higistab.
Kõht jääb vahepeal ette, siis on valus.
Tuleb julgustada, motiveerida, masseerida.
Ikka hirmus ränk töö... ei tohi naerma ajada.
Põlvedeni jõudes võib tuua naisele klaas vett.
Lõpp on juba kergem, aga millimeetreid tuleb tõmmata sealgi.
Viimaks, nagu eduõpikud ütlevad, on aeg celebrationiks.

Oleme tugisukkasid koos jalga pannud kolmel korral. Jäänud on 1,5 nädalat ametliku sünnitusajani. Ma loodan, et tütar on terve ja rõõmus... sest äpusid selles majas pole.

Tugisukkade tegelik funktsioon: et naise jalad turses poleks.

Päeva foto! (minu õed-vennad)

Mida peab tundma üks laps, kes on sündinud paljulapselisse perekonda? Kas häbi? Või uhkust? Sest vaevalt tal on neist numbreist siiralt poogen...

Mäletan, et kui koolis käisin, siis oli see enamlevinumaid teemasid, mida õpetajad üles võtsid. Ma ei tea, kas see on mingi pedagoogi hedonistlik hobi -- saada teada, milline on õpilase perekond -- aga ikka jõhkralt palju paluti kirjeldada, joonistada ja isegi analüüsida oma kodust tausta.

Kuna mul oli klassis alati kõige suurem perekond, siis mind kuulati kõige kauem. Õppisin nägema, et üheltpoolt oli see inimeste jaoks hämmastav -- "teid on nii palju!". Ja teisalt võõristav -- "ikka appi kui palju!".

Ning hoolimata kõigist stereotüüpsetest ja pisut vastikutest küsimustest, rahakotist-preservatiivideni, pole ma kunagi mõelnud, kas perekond on olnud mu jaoks midagi halba või ebatäiuslikku. Samas, ma ei tea ka kellele pärg kaela riputada, sest loogiliselt mõeldes ei ole 9-liikmelise perekonna koospüsimine ja jätkuv õnnelikolemine retseptist mahavõetav.

Aga:
¤ Kindlasti on oma osa isal, kes on pannud kõrva taha Saalomoni sõnad.
¤ Kindlasti on oma osa emal, kes ohverdab kogu oma võimetepagasi suuremate väärtuste alla.
¤ Kindlasti on oma osa vanemal vennal, kes on aastaid kuulutanud, et ta ootas endale venda.
¤ Kindlasti on oma osa õdedel, kes on seinast-seina.
¤ Kindlasti on oma osa väikesel vennal, kelle peal saab kõike katsetada.
¤ ja kindlasti lon oma vanaemal, kes on aastaid enne meie sündi meie pärast Jumalaga rääkinud.

Kuidas avaldada naisele muljet

Lubage ma tutvustan teile tänast hetke minu kontoris, kus ma olin tunnistajaks sellest... kuidas üks meesterahvas laskus põlvili, lilled käes, avaldades sellega naisele - ja tegelikult ka kõigile teistele - sügavat muljet.

Tegemist on minu pikaajalise sõbra Martin Rauaga, kes kusjuures - eelmisel nädalal - avas oma blogi. "Kinkige see nädalavahetus lilli nendele kellest te hoolite, kas oma armsamale, töökasslasele , kui te käte koolis siis õpetajale (võibolla paneb parema hinde teile)," analüüsib ta seal tänast juhtumit.

Kahtlemata tasub lisada ta blogi oma bookmarkidesse, sest kui sel mehel midagi juhtub, siis ikka juhtub täiega!

Elumuutus toob blogimuutuse

Nüüd, kui 8-10tunniseks töövahendiks on saanud arvutid, tuleb välja, et vaba aega ei jaksa absoluutselt blogis veeta. Eelmise postitusega reklaamitud elumuutus, on toonud reklaamimata blogimuutuse... olen kurvameelne, aga tean, et minu kaunim pool on selle üle pigem rõõmus.

Minu suur vaevav küsimus, kuidas säilitada häid harjumusi veel paremate elumuutuste korral?

1. Töö ajast ei hakka ma Legendi Maria kombel aega napsama. Tunnen, et mu töö missioon ületab blogi oma. Selle teine variant, kui ma tahaksin oma tööd kuidagi blogiga siduda, siis kardan, et kaotaksin oma siinse teemavärskuse (läheks korda vaid väga konkreetsetele lugejatele).

2. Vabast ajast ei hakka ka, sest nüüd on vaba aega kui puhkeaeg. Aeg, mil saan hoolitseda naise emotsionaalsete vajaduste eest. Ja aeg mil tema saab laadida minu patareisid, et jällegi, oleksin fokusseeritud 8-10tunni raami sees.

3. Une ajast ka ei hakka, sest selle puudujääkide korral kardan homse hommiku pärast. Kella 8st-12ni on inimene kõige produktiivsem. "80% tööd teen ma ära hommikutundidega," ütles üks mees mu kõrval.

Imelik mõelda, aga pean mingi uue nihke leidma, et blogi tagasi vanadesse rööbastesse saada. Vabandan su ees, kui mõni postitus jääb auguga.

Millegi järgmine tähendab millestki loobumist.

Kuidas kaotada tähelepanu

Kas sa teadsid, et keskmiselt loetakse blogi alla ühe minuti? Tegelikult veel vähem. Keskmine vastupidavusreiting on 10 sekundit. Kui kümme sekundit täis, siis kas klikitakse edasi või minnakse tagasi. Kas sulle ei tundu, et mõne blogija veeretatud mõtteke ning esitatud hingevalu saab imeväikse tasu?

Kusjuures, mõni blogija teeb oma postitust rohkem kui tund-kaks.

Sama on raadioga. On uuritud, et isegi kui keskmiselt kuulatakse seda ühes majapidamises 6-8 tundi, siis parim, mis meelde jääb -- on ilmateade. Öeldakse, et sellest kallist meediumist, mida kunagi kogu perega pingeliselt ümber laua kuulati, on saanud "taustameedium".

Või siis vana hea ajaleht. Šansid, et ajakirjaniku päevatööd sirvitaks, on nullilähedased. Parimate artiklitega läheb nii, et neil loetakse pealkirja ja vaadatakse juuresolevat fotot. Huvitunumad lugejad loevad ka esimese juhtlõigu. Aga kui fotot ei ole, on selle tekstilahmaka märkamine(!) lausa 3 korda madalam. Kõige tüüpilisem on see, et keeratakse leht ja liigutakse surmateadete, koomiksite ja horoskoopide poole... need lähevad nagu rohkem korda.

Isegi kui ajakirjanik jooksis akendest sisse-välja, ajas telefoniga allikad punaseks ja püüdis kirjutada nii originaalselt kui oskas.

Et kellegi tähelepanu haarata, on midagi rohkemat vaja...
...Toivo ütles Risttee blogis hästi: "hoolitakse sellest, kes meist hoolib".

Praktilisi lahendusi:

1. Minu msaare blogi on loetud rohkem kui 10 sekundit nende inimeste poolt, kellest ma kirjutanud olen.
2. Minu pereraadio hommikuprogrammi on kuulanud teravdatud tähelepanuga need inimesed, kellele ma miljonimängu küsimusi esitanud olen.
3. Minu pernopostimehe uudiste tsitaadid jätsid meelde need, kelle tulevikku see teema puudutas.

Loobu konkureerimast miljonitega, et anda infot kõigile.
Ja konkureeri ei-kellagagi, et luua muutust kasvõi ühes.

Raamatute müstilisest mõjust

Raamatulugemine on nagu vestlus sõbraga. See mõjutab sind kaudselt ja otseselt. Muudab su mõtteviise, lisab kütust või kurnab. Tekitab küsimusi, teinekord ajab magama, neljandal korral hoopis muigama. Mis värk on?

Maailmas on igasuguseid sõpru. See tähendab raamatuid. Milliseid lugeda, millist pigem mitte näppida?

Mäletan, meie suguvõsa üks juhtfiguure, rekkamees Peeter, saatis mulle sõjaväkke ühe raamatu. Järeldasin sellest liigutusest, et ju siis väärt kirjandus... ja otsisin hetki, mil uue sõbraga vestelda.

Sõbraks sai David Icke ja vestlusteemaks "Mina olen mina! Mina olen vaba!" ehk elu vandenõuteoorias. Istusin terve öö üleval, valvelauas. Selja taga vile ja korrapidaja telefon... see oli kohutav! Ei, raamat ise oli sujus ja ladus. Mahlane meeleolukas kirjeldus inimeste üleloomulikest kogemustest Kellegi Suuremaga, vandenõuteooriaga. Aga see, millise jälje see minusse jättis, oli ka kohe tunda.

Sorri Pets, aga pärast oli vastik olla. Edaspidi jälgisin ülemusi teise pilguga (kõõrdi?), meie armas Eesti kaitsevägi tundus silmakirjalik ligadi-logadi, rääkimata Bushidest ja Rüütlitest ning inimeste üleloomulikest kogemustest. Olin mõjustatud!

Teine näide. Hiljuti laenasin Soome raamatukogust sellise asja nagu "Sarjakuvantekijät". Ehk siis, koomiksitegijad siin põhjamandril. Nende lühitutvustused ja loomingukirjeldused. Olime parasjagu Gretaga rannas, mina pikutan liival ja lehitsen...

...ning nii pea kui ma raamatu käest panen, näen enda ümber koomiksiruute! What! Kaks tüdrukut on jalgupidi vees. Mõlemal panged käes. Taustal sõidab paat. Üks tüdruk kallab ämbrikesest vee välja. Sorr. Tekkis selline sõpruse sümbol...

Ma ei oleks tabanud seda hetke, kui poleks lugend sarjakuvantekijät. Veider, kas pole?

Või siis Saramago (kellest juba sai siin õppust võetud) või Jonathan Coe. Mõlemad mõnusalt professionaalsed tänapäevased kirjatsurad. Kui aga küsida, mis on nende mõju, siis pean häbiga tunnistama, et just need on mehed, kes minu usku (minu kallist prioriteeti) on viimastel nädalatel kõige tugevamini õõnestanud...

Teevad ühe tabava killu Jumala (või jumala) kohta ja naksti, muigab ka sõber lugeja.

Kui sa aga soovid saada paremaks inimeseks, siis soovitan lugeda lastekirjandust. Näiteks "Paradiisi Oskarit" (Margareta Lindberg). Minus äratab see näiteks väikse poisi. Jee, jupats!

Menukirjanik Saramago õpetab kirjutama

Usun, et nii mõnestki selle postituse lugejast saab tulevikus kirjanik. Ja kui mitte kohe päris tõeline kirjanik, siis vähemalt wannabe-kirjanik. Inimene, kes kogu kontsentreerumisvõime kokku võtab ja oma pisikese ajupaja paberile paneb...

Ja et mul endal oleks tulevikus põnevam teie raamatuid lugeda, siis käesoleva postitusega avaldan ühe stiilinäite. Nobeli preemia laureaadilt, supertalendikalt Jose Saramagolt.

Mul on käes ta raamat "Seeing". Leheküljed mu musti näpujälgi täis. Parasjagu lk 189.

"...The bed in the middle is always the one least used. When, as in this case, there were two agents, they invariably used the beds on either side, and if onlyone policeman was sleeping there, he was also sure to prefer to sleep in one of those, never in the middle bed, perhaps because sleeping there would make him feel as if he were under siege or a prisoner under arrest. Even the hardest, most thick-skinned of policemen, and these two have not yet had the opportunity to prove that they are, need to feel protected by the proximity of a wall. The second assistant, who had understood the message, got to his feet and said, No, no, I´m not sitting up, I´m going to bed too. According to rank, first one, then the other, made use of the bathroom which was, as it should be, equipped with everything necessary for their ablutions, for we have not at any point in this report mentioned that the three policemen each brought with them only a small suitcase or a simple rucksack with a change of clothing, a toothbrush and a razor..."

Panite tähele, et tekst on tükeldamata? Puuduvad igasugused lõigud, mõni lause võib olla mitu lehekülge pikk! Punkte kasutab ta minimaalselt, jutumärkide pole ollagi. Dialoog on kavalasti sisse pikitud. Tekst voolab nagu jõgi.

Ja vastupidiselt eesti keele õpetajatele, kes vibutaksid näpuga, ja ütleksid, Selline tekst on täiesti võimalik, on Saramago puhul ainuvõimalik, ja enam veel, seeline tekstikäsitlus annab uued võimalused, kasvõi näiteks ridade vahele pikitud vahemärkused, mis lisavad suure annuse huumorit ja loomulikult veel, jätab see kirjaniku ilma sellisest probleemist, nagu selleks on rütm, sest rütm on sellises tekstis juba ammuilma olemas. Nagu kivid jõgedes.

See oli ühtlasi üks esimesi õppetunde, mis kirjamees Juhan Habicht mulle kunagi andis:

1. Nii kaua kuniks oled noor, õpi vanadelt

Ja sellele täienduseks juurde koomiksikunstik Zildre õpetussõna...

1.1. Joonista maha, aga ära kopeeri.

(väga) hea blogipostitus

hea blogi esimene lōik paneb lugema teist lōiku

väga hea blogi juhtlōik paneb lugema postituse lōpuni

hea blogipostituse teema rahuldab huvi

väga hea blogipositutse teema tekitab huvi

heas blogis on link

väga heas blogis on väga hea link

hea blogipostitus tekitab reaktsiooni "nii ongi."

väga hea blogipostitus tekitab reaktsiooni "ongi nii?!"

hea blogipostitus tekitab uue teemadelaviini

väga hea blogipostitus loob selguse vanades laviinides

hea blogipostitus on otsekohene

väga hea blogipostitus on siiras

hea blogipostitus räägib autorist
väga hea blogipositus räägib lugejast

hea blogipostitus loetakse uuesti
väga hea blogipostitus prinditakse paberile

hea blogipostitus jääb kummitama
väga hea blogipostitus hakkab teistes blogides kummitama

hea blogipostitus lōhub vale
väga hea blogipostitus ehitab tōde

hea blogipostitus on miinimum
väga hea blogipostitus on eesmärk

Kuidas olla produktiivsem (+7)

Tehase linditöö on mulle õpetanud mõned printsiibid. Noppisin neist 7 magusamat marja välja, et ka lugejat aidata töökeskkondades... kohtades, kus tavaliselt ollakse pahased enda peale, sest ei olda piisavalt produktiivsed.

1. Iga liigutus maksab
Sellele põhimõttele ehitati hiljuti üles kogu KWH tehase palgasüsteem. Keskmiselt tõstis see töötajate palka +2,5eurot/tunnis.
Aga kujutate pilti, tehase produktiivsus kasvas 50%! See teadmine motiveerib nõnda palju, et 6 tunniga tehakse ära see töö, mis varem tehti 8 tunniga... Sest iga liigutus maksab.

2. Ebakindlus ei tasu ära
Mida ebakindlam ma olen, seda rohkem vigu ma teen. Olen mitu toru viltu ja krobeliseks saaginud, sest pole kindel, kas kõik on õige. Ebakindlus paneb tegema poolikuid liigutusi. (Ühtlasi on see põhjus, miks inimesed teevad rohkem vigu siis, kui keegi - näiteks boss - neid jälgib.)

3. Puhkepausidel saab puhata
Kui ma pausi ajal istumisest keeldun, sööki söön kiirustades ja ruttan tagasi lindile, siis töömeeleolu kaob 2-3 korda kiiremini ära, kui siis... kui ma olen teinud korraliku 30minutilise pausi, kus puhunud kellegagi juttu, lugend lehte, joonud kohvi ja loomulikult käinud blogis, ning lugenud teie kommentaare.

4. Kvantiteet motiveerib
Iga kord kui ma näen, et traktor peab tulema jälle mu täidetuid lavasi ära viima - nii et traktorijuht peab pedaali litsuma - lisan törtsu hoogu veel juure.

5. Kvaliteet inspireerib
Iga kord kui ma juhuslikult teen mõne liigutuse, mis lisab torujupile puhtust ja elegantsi, püüan juhuslikkust korrata. Toru on ju minu looming.

6. Mõttes liigu kiiremini
Rutiinse töö peal on võimalus mõelda sama palju kui tänaval kõndides. 50 kruvi keerates saab mõelda näiteks sellele, kust tuua uus lava, kas tee peal saab metallilõikuri prillid haarata ning isegi seda, kuna oleks kõige parem kellaosuteid tsekata.

7. Sinu torudest ehitatakse maailm
See on kõige tähtsam printsiip. Sest kui sa seda ei usu, siis otsi parem teine töö. Minu torudest ehitatakse maailm.

Olen nende väikeste nippide ja torude keskel kuni selle hetkeni, mil Tartu puud muutuvad ilusaks. Head tööd!

Emotsionaalselt seotud, me kõik

Soomlased naaberaedades kuulavad lõbusat YMCA´d, istume Gretaga teleka ees. Hoiame ta punsunud kõhust kinni. Sest telekast tuleb ulmekas "Children of men", kus kõik naised on infertiilsed ja kaalul on viimase beebi elu... oleme emotsionaalselt seotud, esmaskordselt beebimaailmas.

Tegelikult pole me esimesed, kellega nii juhtunud on.

"Me ei saa Reenaga vaadata mitte ühtki filmi, kus oleksid lapsed sees," ütles Craig Hamer eelmise nädala autoreisil, teel Eestisse.

Ja sama moodi ei saa paljud reservväelased vaadata Full Metal Jacketit, usklikud Passion of Christi või endised abielupaarid oma pulmavideosid. Või kui vaataks, tuleks nutt ja hirm, mõrad ja praod. Sest oleme emotsionaalselt seotud.

1. Ükskord lasin raadiost pooliku Siberi laulu, aga et ta jäi lühikeseks. Sain kurja telefonikõne.

2. Teinekord kohtasin õpetajat, kes imetles Postimehe kuiva juhtkirja. Seal kiideti direktorit.
3. Ja kunagi kirjutasin blogis vinnidest, mispeale kohtasin inimest, kes võitles vinnidega.

Väljakutse blogijatele

- Kui sa kirjutad asjadest, mis lähevad vaid sulle korda, siis su peamine lugejaskond on: Sina Ise.

+ Mida rohkem emotsionaalseid seoseid sa luua suudad, seda rohkem on sul pühendunuid lugejaid.

Et õppida tundma...

oma lugejaid, tuleb lugeda nende kommentaare ja nende blogisid. Õppida nägema ridade vahelt nende maailmu. Kohti, kus neil on omad emotsioonid.

Kuidas analyysida blogistatistikat

Et kirjutan oma blogi teistele, siis aeg-ajalt uurin, kes käivad mu esikus. Mõnikord tunnen end tõelise Sherlockina, sest vaja on teha vaid mõni lihtne arvutus ja ma tean, kes-kust-sisse-tuleb, mida ta lugeda armastab ja kui suures sõltuvuses msaarest on.

Põnev ja intrigeeriv, eksole?

Hiljuti on liitunud blogijate ridadega kaks head inimest. Automaniakk Margus Padar ja noor kaunitar Evelin Liivamägi. Ma usun, et teis mõlemas on annet kirjutada isikupäraselt ja loominguliselt! Ja et teil on ainulaadne võimalus jõuda nende inimesteni, kelleni mina iial ei jõuaks...

...aga järgnevalt paar üldisemat soovitust, kuidas olla lugejakeskem. Ehk, kuidas analüüsida oma blogistatistikat nii, et sa sellest olulise info välja kougiksid... ehk, kuidas koukida oma "nina" nii, et sealt "koll" välja tuleb?

Mina kasutan Sitemeterit, see on lihtne ja kiire. Aga on olemas ka mõned teised (nt google analytix) ja mõnes osas veelgi läbinägelikumad!

1. Eesmärgid ("Site summary")
Esimestel kuudel oli minu eesmärgiks jõua 30 lugejani päevas. Aga ma ei oleks seda kunagi saanud teada, kui ei oleks olemas olnud "Site summary" (esimene lehekülg statistikameetris).
Näiteks tänane statistika kõrvaloleval pildil näitab, et olen läbikukkunud oma selle kuu eesmärgist. 150 külastajast päevas.
Tean kohe, keda süüdistada... eelmise nädala ebapopulaarseid postitusi.

2. Kui suur on huvi? ("Whos on")
Teine kindel asi, mida vaatan, on see, kes on praegu sees. Selle järgi võib kohata tuttavaid arvutiaadresse. Aga ka näha, kas ollakse sees mingi lainena. Ja kas nende esialgne huvi, miks nad on sisse tulnud, on saanud rahuldatud.
Kõrvalolevalt pildilt sain teada näiteks, et praegu on kaks soomlast lugemas. Kindlasti tuttavad, aga oluline, mida pidada oma postituste kirjutamise juures meeles (tuleb kirjutada kõigile lugejatele).

3. Kes loevad? ("Details")
Kolmanaks tuleb lahter "detailne vaade". Sellega saan teada 1) kes on tuttavatest täna käinud sees 2) kas on olnud mingeid massilisi sissetulemisi blogijate konnatiigist, aeg-ajalt juhtub sedagi
3) ja pealiskaudse info ka sellest, kui intrigeeriv on olnud viimane postitus (kas ollakse üle 1 minuti sees või mitte)

4. Kellele peaksin olema tänulik? ("Referrals")
Tahad teada, kes sind lingivad. Kelle jaoks oled sa oluline? Ja mida toksitakse googlesse sisse? Seda saad sellisest kohast teada nagu "referrals".

Tegelikult on olemas veel võtteid (nt entry-exiti võrdlus ning nädalate/kuude analüüs), aga jäägu need juba nende avastamisrõõmuks, kes sellest postitusest kasu said ja esimesi juhtnööre kasutusele tahavad võtta.

Ja nina saabki kougitud...

Tasuta plaat blogisõpradele

Nagu ma varasemas postituses "Mida ütleksid sina stressis sõbrale?" lubasin, siis käes on aeg pärjata neid blogilugejaid, kes oma panuse andsid ja kommentaari kirjutasid. Teie abil tehtud motivatsiooniCD oli Tartu üliõpilaste seas ülimenukas!

Iga päev pidi plaate juurde kõrvetama... täna jäi kaks inimest ilma ja esitasid tellimuse. Jee-haa!

Aga teile, te kuraditosin stressileevendajat, tahan anda tasuta plaadi!

1. Liana
2. Ott
3. Taavi
4. Liis
5. Liis (2)
6. Annika
7. Rebeka
8. Maria
9. Tuuli
10. Annimanni
11. Ardo
12. Krimi
13. Jadeii

Kirjutage mu e-mailile: m2rt@goingup.ee
Lisage: Ees- ja Perekonnanimi
Vajadusel koduaadress. Sest kui elate Tartust väljas, saadan postiga!

Aitäh, et olite osa Sessi-Stressist, muutes ainuüksi isiklike näidete kaudu tudengite ränka ja rasket mure-elu. Loodan, et naudite seda CDd... ma ise olen seda kuulanud juba 4-5 korda. Heh. Olge tublid!

Plaati saab tellida ka aadressilt http://stress.risttee.ee

Mida ütleksid sina stressis sõbrale?

Aeg-ajalt eputame välismaalaste ees sellega, et me oleme statistiliselt väga depressiivsed inimesed. Punktiks sellele lausele võime panna veel selle, et ühed vähesed, kes eestlastest rohkem enesetappe teevad, on soomlased... Sest neil olla seal talvetaeva all veelgi pimedam.

Mis aga saaks siis, kui sinu sõber oleks stressis? Mida sa talle ütleksid?

Tegelikult on see postitus väga praktilist laadi. Tahan, et igaüks, kel arvamus, kommenteeriks! Nimelt kavatsen teie teadmisi ära kasutada ja nad juba sel nädalal need audio-CDle panna!

Ja igaüks, kes kasvõi ühe hea soovituse või näite toob, see saab isiklikult ja tasuta minu käest selle eksklusiivse motivatsiooni-CD! Mahlase kujunduse, nagu see stressis neiu sellel pildil, on peale joonistanud juba teile paljudele tuttav kunstnik Joonas Sildre! (kui vaja, saadan CD teile postiga koju!)

Mida siis teha? Kui on käes sess ja aeg tiksub?
Kõik ainult nõuavad-nõuavad-nõuavad!
Suveks tööd veel pole, järgmine aasta on ebaselge, kaelas on õppelaenud...
Mida sa sellele tudengile soovitaksid?!

Kusjuures veel... Sessi ajal lööb nõrgema psüühikaga tudengitel närvikork pealt. Ainuüksi talvesessi ajal tuleb kolmel päeva jooksul keskeltläbi 15 depressiooninähtudega tudengit Tartu Ülikooli psühholoogi juurde! Valus.

Aita mind ja minu 20 000 kaastudengit! Kirjuta kommentaar. Räägi lugusid!
Kahe-kolme päeva pärast on juba raadios audioCD salvestus.

Teie Märt... kes on samuti pisut stressis.

Miks ma kadestan Risto Tamme

Istusin Londonis, Camptoni väikese korteri voodiserval. Oli aeg magama minna... Siis tuli meelde, et volla! Tartus lõppes äsja ju GoingUPi afterparty ja mind seal polnudki. Saatsin uuriva SMSi, et teada saada, kuidas on läinud... ja vastusena tehti mind Kadedaks!

Nimelt kirjutas mu õemees Craig Hamer vastuseks, et "...Risto was awesome!..."

Sisse tuli selline kruttiv kruvi. Mõtlesin, et millest see tunne ja taipasin, et olen ta peale ikka ilgelt kade. Mina olen ju see, kes peaks olema kõnelejana awesome, mitte Risto. Kel tüüpiline perekonnanimi: Tamm.

Tulin kadedusega Eestisse ja esimesed sõnad, mis kõikjalt kuulsin - kui Eesti suurima regulaarse noorteürituse kohta järelpärimisi tegin, et "Risto oli ikka mega". Või siis "super". Või siis "eriti hea!". Ühesõnaga, mind muudeti kadedaks...

Lisan sellele postitusele ka video, kus Risto räägib. Vaata ja anna oma hinnang. Mehe jutt on konkreetne, humoorikas ja tabavalt inimlik. Ta räägib ühest valusamast teemast ja selleks on: autoriteedid. Kõnesituatsiooni teeb keeruliseks ka see, et ta ise on pedagoog ja seetõttu mitte just parima reklaamnimetusega.

Aga ta on hea!

Peale selle. Üks viis, kuidas oma kadedusest lahti saada, on avalik tunnistus ja kiitus selle inimese suhtes, kelle peale sa oled kade. Vähemalt nii ütleb Andy Stanley raamatus "It came from within."

Vaata ka:
Fotod hooaja viimasest GoingUPist!

3 soovitust poissmeestele

On üks teema, millest palju ei räägita, aga millega siiski palju kokku puututakse. Sest iga päev... Pane tähele, iga päev! Leidub keegi, kes tuleb Google esikust minu blogi elutuppa ja otsib pornograafiat. Enam veel, vaadates statistikat, suur hulk selle blogi regulaarsetest lugejatest on vaadanud, mida on mul öelda pornograafia kohta.

Senimaani tegelikult mul palju öelda polegi. Kuid nüüd vist oleks aeg...

Sest. Viimase kuu kohtumisi poissmeestega kokkuvõttes, teiste abielumeeste küsimusi tähele pannes, arvan et "porno vs mehed" on lahing, milles võitjapool veel selgunud pole.
Kutid, sõbrad, vennad! Küsin teilt isikliku küsimuse:

Kas olete rahul oma seksuaaleluga? Kui ei... siis. Otsite te lähedust nähtamatult partnerilt?

See küsimus vajab järelemõtlemist... Sest teate, isegi Kristus viis selle teema täiesti piiri peale! Ta rääkis täiesti tavalistele inimestele nende täiesti tavalistest mõtetest.
Ja kuigi 2000 aastat tagasi polnud mingeid pornosaite, tööstust ega staare. Juba siis otsiti mõtteis nähtmatut partnerit kellega seksuaalvahekorras olla. See on teema, millest tuleb rohkem rääkida!

Üks asi veel... Ma ei taha siin mingit kaitsekõne pidama hakata, kus ma pean selgitama, et miks ma kavatsen otsekoheseid sõnu ütlema hakata. Tahan kiirelt minna asja tuumani ja anda kolm soovitust ja seejärel murda veel kolm müüti.

Olete te valmis?

1. Hoidu üksindusest!
Vaadates pornohuviliste endi tunnnistusi, jääb mulle silma üks levinuim tendets. Nimelt see, et iga kutt, kes on tabanud end mastrubeerimiselt ja hiljem on selle järel süümekaid tundnud,
on hiljem öelnud: "Ma olin üksi. Mul oli igav. Ma olin väsinud. Olin lihtsalt mina, üksi."

Kunagi sattusin lugema üht NSVLiaegset noorsooõpikut. Seal oli sellestsamast asjast räägitud... sellest, et need, kes on üksi, on kõige nõrgemad. Ja nagu me teame, üksinduses oma mõtetega olla pole alati sugugi hea.

Seega. Kui sa tahad hoida end pornolõksu eest, siis püsi olukordades, kus sa pole üksi! Otsi keskkondasid, kus on sõbrad!

Te mäletate? Oma seksijutluses tunnistasin ma ka ise, et minul ja Gretal olid kõige raskemad ajad siis, kui me olime küll koos, aga üksi! Teistest eraldi.

2. Ela ennast välja!
Teine soovitus on pisut füüsilisem. Nimelt see, et need mehed, kel on ohtralt energiat, peaksid selle ka välja saama elatud.

Paraku aga on meie rahva sportliku eluviisiga nagu ta on... Arvut on paljudele lähedasem kui spordisokid. Ja selle tulemusena jääb hunnik energiat kuhugi ekraani ette...

Tead, paljudele sportlastele pole see teema üldse relevantne! Just sellepärast, et nad on end välja elanud juba kuskil mujal. Nad on oma higi juba valanud, koju tulles on nad soss ja ainus nälg, mis neil on jäänud, on söögi järele.

Poisid! Elage ennast välja! Tehke sporti... meil on palju energiat.

3. Põgene! Põgene!
Ja viimasena, ilmselt üheks lollikindlamaks soovituseks on see, mis on piiblis (ja tõesti, ma ei ütle seda sellepärast, et mu peaeesmärk oleks pühakirja promoda... ma tõesti omadest kogemustest usun nii, et see kolmas on lollikindlaim soovitus...). See soovitus on ühes isiklikus kirjas, mis saadeti noorele juhile nimega Timoteus.

Talle on soovitatud: "Põgene noorusea himude eest!"

Öeldakse, et iga virtuaalne partner on internetis kolme kliki kaugusel. Aga mis siis, kui kaks, või siis neli klikki on juba tehtud?

Ikka see soovitus - lihtsalt põgene. Pane kannad välkuma ja jookse. Ja usu mind, see saab teoks, mille üle sa ise uhke oled! Ja õigusega! On aegu, kus ka tugevus ilmneb põgenemises...

Ja on veel kolm müüti.

"Worlds luckiest man"
Üks väga levinuid lauseid, mis tuleb kommentaariks kui nähakse mõnd meest eriti kena naisega, on järgmine: "Ta on worlds luckiest man!"

Mispeale juhtub nii nagu filmides ikka. Pealtvaataja samastab end peategelasega (asetab end virtuaalse mehe rolli) ja arvab, et nüüd on tema Worlds luckiest man. Usud sa teda?
Mina ei usu. Ma ei tea ühtegi meest, kes ütleks, et on maailma kõige õnnelikum, sest tegeleb pornograafiaga.
Pigem näen selles mehes hoopis maailma kõige suuremaid süümepiinu.

See worlds luckiest on üks suur vale, kas sulle ei tundu?

"Aga ma leevendan pingeid"
Minu ja Greta laulataja Meego Remmel pani mind ükskord väga hästi paika... Me olime pulmaeelsetel kohtumistel temaga. Ja rääkisime kõik olulised asjad läbi.

Ja ühel kohtumisel ta küsis, et miks on seks vajalik. Kuigi me Gretaga tol hetkel kordagi seksinud polnud, tõime hulga häid põhjendusi... aga ta jättis pausi. Tundsin, et pean veel ühe hea põhjenduse leidma.

Ma ütlesin: "Seksi kaudu saab mees leevendada pingeid."

Sellega Meego ei nõustunud. Ja tark nagu ta on, tegi mulle selgeks, et kui hakata oma pingete leevendamise pärast seksuaalseid kogemusi otsima, siis tekib sõltuvus. Kujuta ette... pingest vabanemine viib sõltuvuseni, seksi kontekstis!

Aga igasugune seksuaalne sõltuvus on tegelikult üks väga abieluõõnestavaid asju...
Sama kehtib seksi kohta, mis on tehtud virtuaalse partneriga. Või kui soovite, iseendaga.

"See on minu asi!"
Nüüdseks olen selle postitusega üsna kaugele juba läinud. Ja üldiselt on selleks ajaks jäänud veel üks argument. Selleks on - See on minu asi! See ei puuduta teisi! See ei tee kellelegi kahju!

Tead. Sinu enda huvides, las ma räägin sulle, mis õpetas mulle hingearst Andy Stanley (ta rääkis ükskord kiusatustest).

1. Pornograafia on kahjulik sulle endale. Seda ei väida mitte ainult arstid ja pastorid, vaid ka sõltlased ise! (vt tunnistusi)
2. See mõjutab otseselt sinu suhteid. Väärastab sinu vaateid inimestest, eelkõige naistest. See mõjutab otseselt su perekonda!
3. Ja mis minu arvates kõige jõhkram... see lõhub sinu suhet Jumalasse, tappes osaduse. Ükski usklik ei laula pornot vaadates ülistuslaule.

Ma loodan, et ma sain teile abiks olla!
Ja kui miski kripeldust tekitab, kirjutage vastu!

Vaata veel:
"Armastus on vedur, seks on vagun"
"The Dirty Little Secret" (Jason Harper)
"Esimene kristlik pornosait maailmas"

Küsimuse taga on teine küsimus

Istub terve kahurvägi eesti baptistipastoreid Annelinna-äärses seminarisaalis. Mina, esindades kõige uuemat kogudust, Ristteed, nende keskel. Puldis kõneleb legendaarne ja natuke kilpkonna meenutav Siegfried Grossmann, Saksamaa 800-koguduse liidu juht. Teda kuulatakse vaikuses, ja siis saabub küsimuste aeg...

Hopsti ja hopsti, tõstavad väledad eesti vaimulikud käsi... Küsimused on konkreetsed, minu jaoks küll pisut mitte-aktuaalsed, ent siiski. Mulle tundub, et küsijaile endile väga olulised.

Grossmann tõuseb vaikselt oma toolilt püsti, läheb puldi taha ja vastab. Käe tõstab järgmine pastor... siis järgmine pastor... siis järgmine.

Kuulan küsimusi. Ja märkan, et tegelikult, need on seinast-seina. Üks uurib seda, et kuidas aidatakse Saksamaal kogudusi rajada. Teine seda, et kuidas käitutakse Saksamaal siis, kui koguduseliikmed lahutavad või on abieluprobleemid pastorite endi seas. Kolmas aga hoopis seda, et kas pastoreid keegi ka mentorlikult (verevennalikult) toetab?

Mina ei tõstnud kätt, aga jälgisin kõrvalt. Ja siis tuli mulle klikina meelde üks lõik ühest 2006. aasta kõige vastuolulisemast artiklist kristlikus ajakirjanduses. Selle autoriks oli McLaren, kes kirjutas Christianity Today´sse ühest juhtumist, kus üks kirikuvõõras armastajapaar tuli ta juurde sellise küsimusega, et milline on tema positsioon homode suhtes... Ma tsiteerin:

I hesitate in answering "the homosexual question" not because I'm a cowardly flip-flopper who wants to tickle ears, but because I am a pastor, and pastors have learned from Jesus that there is more to answering a question than being right or even honest: we must also be . . . pastoral. That means understanding the question beneath the question, the need or fear or hope or assumption that motivates the question.

Tegelikult ütleb McLaren sellega midagi väga olulist! Ilmselt on see paljudele vaimulikele endile tuttav mõte. Mulle aga veel avastamisväärne.

See on see, et inimestena peame õppima kuulama üksteist paremini, kui lihtsalt sõnu. Ei piisa sellest, kui vastame küsimustele nii nagu meie neid esmakuulmisel tõlgendame, vaid me peame õppima lugema küsimuse tagant ka teist küsimust. See on üks selline hingehoidlik alustala, mida iga papp peab oma CV-paberis omama.

Seesama McLareni soovitus: kuulata inimeste küsimuste taga veelgi olulisemaid küsimuse motiive, aitas mul mõista täna hommikul neid meie omasid pastoreid. Ja teate, mis küsimusi ma tegelikult kuulsin?

Et küsimus ei ole mitte selles, kuidas Saksamaal aidatakse kogudusi rajada, vaid selles, "kas ka Eestis keegi aitaks mind kogudust rajada?"
Mitte see, et kas Saksamaal on lahendusi lahutusküsimustele, vaid "kas keegi näitaks mulle, meie koguduses lahendusi."
Ja polnud tegelikult küsimus ka see, kas Saksamaal on pastoritel hingesugulastest mentorid. Vaid, nagu sa praeguse postituse lõpuks isegi aimata võid... "kas leiduks keegi, kes oleks mulle hingesugulaseks just siin, minu oma maa koguduses?"

Küsimuse taga on teine küsimus. Isegi pastoreil. Või mis?