Kodugrupifilosoofia

Olen mõnikord mõelnud, et kui kollektiivne see eestlane siis on. On ju aegu, mil istutakse alasti ühel saunalaval ja viheldakse üksteist, või lauldakse üheskoos suure lauluga suure kaare all, või koguni moodustatakse ühe suvalise lätlasega balti kett...

...aga kas on võimalik, et siis kui on täiesti tavalised ajad... Et siis, see eestlane läheb oma vabatahtlikust õhtusest ajast kuhugi kollektiivi. Inimeste sekka, keda ta kohtab esialgu vaid kord nädalas ja kellega ei pruugi olla ka ühiseid tunnuseid (peale vanuse).

On see võimalik, et see inimene tahaks mitu tundi oma iganädalasest vabast ajast teistele ohverdada, neid nagu pshühholoog kuulata, neile nagu patsient rääkida ja nendega nagu fanatt Jumalat otsida? Ja nii, et elud vähem kui 2-aastaga (paremaks) muutuvad!

Meie Tartus usume seda. Meil on selliseid gruppe 7. Ja ma ise olen käinud sellistes kodugruppides 7-8 aastat. Seda lõiku kirjutades tunnen end natuke veidrana...

...aga samas tean, kui vajalik see on.

Nagu näha, on neil fotodel palju köögielemente. See tuleb meie pisikesest filosoofiast, et igas kodu-elus on olemas nii esik (kus võetakse vastu külalisi ja ollakse pigem pinnapealsed), elutuba (kus külalistest saavad sõbrad) ja köök (kus ollakse perekondlikult isiklikud).

Kui nüüd see teooria praktikasse panna, siis pidu Pirogovil on esik, pühapäevased teenistused pigem juba elutoad, ning kodugrupid meie koguduse köögiruumid. Ja nüüd, kui järele mõelda, ei olegi see nii müstiline, miks pastor Peep ühel fotol põlle kannab.

Loe samal teemal:
"Risttee kodugrupid alustavad"

Mida öelda tätoveeritud naisele?

Ükskord juhtus nii, et kohtasin kirikust lahkudes tätoveeritud ja rõngastatud naisterahvast. Ta oli seal pingi peal, oma väikese tütre ja rasedakõhuga. Meid tutvustati -- sest parasjagu rääkis temaga üks minu tuttavatest. Ütlesime "tere" ja panin tähele, et ta ei saanud minu nime kuuldes rõõmsamaks...

Ja reaktsioonist lõi mulle pähe:
1. oi-oi-oi, tundub, et see naine ei tunne piisavalt Jumala arvamusi
2. kas ta ei tea, mida ütleb piibel tattoode ja rõngaste kohta?
3. keegi peaks kiiremas korras siin kirikus sel teemal jutlustama...
4. mis võiks selle seeria pealkiri olla?

Hiljem, kuulsin oma tuttavalt, et sel naisel oli lisaks tattoode tegemisele, äsja rasedus katkenund. Mees jättis ta päevapealt maha. Kuid sellega asi ei piirdunud, naine kaotas ka kodu, ja veel töö. Ja ta pidi hakkama oma lapse riideid kilekotis kandma...

...ja mina tahtsin talle sel pühapäeval tattoodest jutlustada?

Mäletan seda pigistavat tunnet soolikates. "Kui lühinägelik ma olen." Ja mäletan oma tuttavat, kes hakkas ta eest hoolitsema. Hakkas teda linna peal autoga sõidutama... ja sõnadega silmast-silma ja telefonitoru kaudu lohutama. Talle selle eest 10 punkti!

Aga mina tahtsin talle tattoodest jutlustada.

Asi ei ole tegelikult selles, et jutlused halvad oleks. Ja jutlustajad paha tahaksid. Lihtsalt mõtle, kui palju on tegelikult selliseid kurva loo inimesi ringi liikumas! Kuidas küll neid tõeliselt aidata? Mida öelda jutlustajana nendele headele tuttavatele? Ja mida öelda ohvritele? Mis fastum geeli neile pakkuda?

See on minu tänase päeva valu. Aga tollest päevast peale ka iga pühapäevajutluse valu.

Tahaksin ka sind aidata, Anniki!

Sõin abikaasa Greta ära!

Nämm. Nämm. Juhtus nii, et Greta hakkas saama veerand sajandit vanaks ja ma mõtlesin, et enne kui hilja, söön ta ära. Muidu on nagu munadega, mida unustad koogeliks mikserdada...
















































Ärge kodus järgi proovige... aga kes tahab talle (siis kui istub blogitoolile jalgrattafanatt) õnne soovida, peab olema osav. Sest kes sünnipäeva ei pea, ja keda Orkutis ei leidu, seda pole ju ka olemas?

Peamurdmiseks:
1. Kahele fotole on jäänud ka musta värvi aparaat. Vaata, kas leiad?
2. Selle blogipostitusega on rikutud vähemalt ühte blogiteema reeglit. Millist?
3. Kuna on Greta Josefin Saare sünnipäev?

Ninakolli kaamera

Täna hommikul nokkisin ninakolle. Aga mitte tänaval, majade vahel... sest seal ma ei tohtinud. Greta ei lubanud.

"Aga Märt. Ainult űks asi veel..."

"Nii, mis nűűd on?"

"Luba mulle, et kui sa lähed tőőle (toruvabrikusse keevitama). Luba mulle, et kui sa seal majade vahel kōnnid... et sa siis, et siis... sa ninakolle ei nokiks, ega sőőks."

"Misasja?"

Greta näis pealetűkkiv, ta vōttis asja vist tōsiselt. "Luba mulle!"

"Aga miks ma seal nina ei vōi nokkida?"

"Sest seal on kaamerad."

Selline oli meie dialoog enne tőőminekut (Greta läks perearstiks). Panin selle tema jaoks nii tähtsa teadmise kōrva taha. (On ju temagi tőőtanud KWHs. Tōsi kűll, koristajana.)

Juhtus aga ikkagi nii, et pidin ikkagi ninakolle nokkima. Sest kohtusin tehase bossi Jariga, kes rääkis mulle soome keeles, et ma saan tőőle asuda alles 9ndast juulist. Milline pettumus...

Aga ma ei űtleks, et tänane päev oleks halb olnud. Mulle näidati kōik tehase saladused ära. Sain teada, mis imenipiga tehakse tunneleid, kuidas sűnnivad veetorud ja mida teha praakplastmassiga. Ja seejuures veetsin Greta isaga kvaliteetaega. Me jalutasime majade ja kaamerate vahel.

Aga mitte seal ei nokkinud ma nina. Sest see oli juba esimesest hommikutunnist puhas! Kella 7-8 vahel polnud midagi teha, olime kabinetis. Seega olen sűűst puhas, vahele ma ei jäänud.

Mis paneb sind nina nokkima?

McDonalds tegi blogi mõttetuks

Pool aastat tagasi alustas üks hea mees, Margus Padar, blogimist. Ta ehitas kogu oma päeviku üles McDonaldsi kurikuulsale ketšupile. Arvates... et sellega püsib tema postitus igavesti. Juhtus aga hoopis niimoodi, et McDonalds otsustas selle blogi mõttetuks teha.

Tema varjunimi on Oxnard Montalvo. Tal on 310 sõpra ja 154 fänni. Ta käib ühe tüdrukuga. Ja tema usutunnistuseks on Christian/Protestant. Ning tal on oma blogi: Onumax.blogspot.com.

Olgu ära mainitud ka see, et ta kuulub Orkutis sellistesse kogukondadesse nagu "Love läks katki" (32 liiget), "Kes kellega käib?" (50) ja "Vahel kurb" (50). Ta on harjunud aktuaalsetel teemadel sõna võtma...

Sama tegi ta ka oma blogis. Arutles lollide ostude üle, kirjutades: "...veel suurem foobia on see, et ehk lähevad need püksid pepu pealt katki kohe esimesel kandmisel..."

Tema loo põhifookus oli sel ainsal blogimispäeval (13.dets 2006) see, et McDonaldsi ketšup on küll hirmsalt hea, aga ühtlasi kole kallis. Kui inimene järgi mõtleks, siis pudelijagu kuulsat tomatipastat läheks maksma 166.70 EEK. See oli oluline ja konflikte teema, mis lugejatele läks korda.

Juhtus aga nii, et peale seda postitust otsustas McDonalds tulla ka päriselt oma ketšupiga turule, Eesti poodidesse... Kõigest 24 krooni eest! Seepärast võibki pärast tänast msaare postitust kuulutada Oxnardionu blogi mõttetuks.

Montalvo Oxnard, kas sa:
1. jätkad blogimist
2. juhid jätkuvalt oma 310 sõpra, 154 fänni ja 1 tüdruku blogisse, kus info on aegunud ja seeläbi eksiteedele viiv?

Mina soovitan esimest!
Sinu üks sõpradest, Märt Saar.

Hakkasin raadios peaaegu oksele

Täna hommikul, ajavahemikul 7-10, oleks võinud igaüks siin Eestis ja tegelikult üle kogu maailma, internetis, kuulda seda, kuidas ma oksele hakkan. Siiski. Asi ei olnud selles, et Pereraadio sisu nii iiveldustekitav oleks. Pigem oli asi Rimi salatites... Öäkk!

"Ei, asi ei ole salatis," kommenteerib Greta kui käesoleva postituse juhtlõiku loeb. "Asi on selles, et sina sõid seda salatit."

Nojah. Sõin jah. Keegi peab ju külmikut puhtaks tegema. Ja tegelikult, lõpuks läks ju kõik hästi... külmkapp puhas ja toit jätkuvalt kõhus.

Kuigi ikka ilgelt räme on lugeda sünnipäevaõnnitlusi, kui iga sekundiga niriseb iiveldusele omast poolmagusat lima suhu. (Andestage mu rõvedus, püüan olla lihtsalt autentne)

Samuti võis tegelikult väikseid viiteid oksenduseelsele seisundile ka saatekava kuulamisel. Väikesed naksud on lõikude vahel sees. On tunda, et keegi mikri taga meeleheitlikult neelatab (ja püüab seda varjata)

Siiski, vahest võib tunda rõõmu raadio eripärade üle. See, et keegi sind ei näe... keegi ei tea, mis liigutusi või näomoonutusi sa iga lause juures teed. Keegi ei tea, kas ma istun, seisan või kükitan. Või mis mul seljas on...

Aga okserefleksid on kuulda ja banaanimatsutamist niisamuti (ükskord juhtus ka sedasi...)

Head kuulamist!

Peep Vain, õpi blogima!

Eesti veenvaim edukommunikaator avas blogi. Kuid ka kõige edutum blogija võib näha, et Vain on sellega seekord pange pannud. Luba, ma avan kaarte ja kirjutan avalikult Peebule...

Peep. Olen sind jälginud juba sellest ajast peale, mil sa Pealtnägijatele silma jäid. Kersna kommentaar: "Ta pole selline nagu luterikirikuõpetaja, keda kuulatakse vaid kõrvad lontis" jättis mulle sügava jälje. Sest tõepoolest, hää jutlustaja sa oled, lihtsalt sinu religiooniks minausk.

Ja tõtt-öelda, sult on palju õppida. Kuid ehk seekord, pea hetk ja kuula... olla Blogija on enamat.

Sa oled kirjutanud 10 postitust. 9 neist räägivad töötamisest. Ja üks väärtolemisest. Tahaksingi sind kiita - see on hea. Oled leidnud oma teema. Püsi selles! Tugev content tagab pühendunud lugejad.

Kuid nüüd neist puudujääkidest.

Su postituste sisu pole Sina Ise. Sa tõlgid raamatutest peatükke, mis sulle olulised, ent kus on Sina? Võin ju lugeda korra, mida kirjutab Denis Waitley, ent oot kord! - kus on Peep ja tema väiksed-suured mõtiskelud?

Mäletan, kord jagasid sa loo sellest, kuidas sa ei viitsinud lund rookida. Aga siis tegid autosugestsiooni ja hakkas kohe parem. Lumi sai vupsti roogitud. Ja see oli üks igavesti vahva lugu. Pane just neid oma blogisse. Praegu aga... liiga palju copy-peisti.

Postitused oled teinud märtsis. Kuid praegu aprill! Ja selle lõpp, see silmapiiril! Sellega sa astund ämbri, mida teinud miljonid... unustand, et blogi, see on igapäevane leib. See tähendab, blogitakse, kui vähegi võimalus, iga päev mis sul on. Või puudub su blogil missioon? Teed sa seda endale? Ja lihtsalt avaldad, nagu muuseas, kõigile?

Ma ei usu. Sa oled ju Vain!

Ent viimaks veel. Paar soovitust... Peep, sa blogi parem teisiti... Sul hetkel blogi ärimeelses keskkonnas, kus promotud on niigi sind. Võta ära, tule lihtrahva summa sekka. Astu samm ja vali blogspot, või wordpress. Saabu meie seltsi, lehvita kui tuled blogijate platsile: http://blog.tr.ee.

Ja sa üllatud, kui näed, millest meie - hääbuv rahvas eestlased, esmaspäeva hommikuti ja laupäeva öösiti tegelikult mõtleme...

Ole emotsionaalne! Räägi, mida mõtled, kastmeks emotsiood, ja tegelikult ka! Ole aus. Ja kannata. Koos meiega. Vähem täiusest ja rohkem sellest, kellena sa näed end peeglist. Naise silmist. Olles ikka seesama, Sina Ise.

Soovitan sul hakata korralikult blogima.

Sa saad sellega hakkama! Kui sain mina, saad sinagi. Usu mind. Ja enam veel, iseend! Võta kokku, sea siht, motiveeri, tööta, saavuta... ja siis lõpuks rõõmusta. Sa oled seda väärt!

ikka sinu,
Märt Saar

Peep Vainu blog

Soolapähkli isa

Kui ma veel oma vanemate pool elasin ja keset teismeaega olin, läks ühel päeval nii, et mul läks isaga suureks ragistamiseks. Mina istusin arvuti ees, ja tema seisis arvuti kõrval. Isa ja poeg, me vaidlesime.

Eks ta käis mulle pinda. Ajas sellist juttu, et lähkesin arvuti eest minema. Loomulikult ma keeldusin... Ladusin talle kolmekordselt vastu. Karta polnud ju midagi. Teadsin, et rihma saamiseks olen liiga suur. Ja omajagu julgust lisas ka see, et kuigi ta otsis arvuti power-nuppu, ei leidnud ta seda. Vaidlus oli tuline... see pidi lõppema.

Kulmineerus sellega, et ühel hetkel otsustasin anda talle lõpliku löögi. Öelda midagi sellist, mis ta jalust niidaks. Kogu argumentatsiooni kustutaks...

Läbi hammaste pressisin nii suures vihahoos kui võimalik, et ta on jobu ja maailma kõige halvem isa! "Sa ei oska absoluutselt armastada! Sa pole mingi isa! Pole kunagi olnudki."

Tema hele tenorihääl jäi vait. Kuigi mu pilk oli suunatud ekraanile, teadsin, et egal tal enam midagi öelda pole. Mida saakski? Mul oli see õigus, nullida 7-lapse isa autoriteet. Nüüd saab rahu, mõtlesin. Ja nii oligi... Ta keeras selja ja astus vaikselt trepist alla. Agressiivsusest polnud enam märkigi... Aga kui möödunud oli ligi tund, tuli ta tagasi...

Ta oli muutunud. Sel korral oli mu kõrval hoopis keegi teine. Seesama, pool-kiilakas mees, seljas kampsun ja kulunud viigipüksid, aga ikkagi kuidagi teistmoodi. Ta õlad olid längus. Ta ei seisnud uhkelt. Ta ohkas... Ja ta pani klaviatuuri kõrvale kaks pakki soolapähkleid.

Seesama mees, keda me kiusasime teiste lastega koonerdajaks. Seesama, kes ei raatsinud eales tühiste asjade peale raha kulutada. Tema, kelle käelabasid ma olin harjunud nägema alati nii suurtena, on nüüd ühtäkki, läbikukkununa... mu kõrval. Mees, keda kutsuti sõjaväes Herakleseks on nüüd, ühtäkki, täiesti purunenud! Mees, keda ma polnud kunagi isegi nutmas näinud, sellises läbipekstu konditsioonis!

Ta hääl oli väga nõrk, habras. "Ma ei ole jah suurem asi isa. Anna mulle andeks." Ta silmades olid pisarad. "Ma olen tõesti halb isa." Nägin teda esimest korda nutmas.

Rohkemat ta ei öelnud. Keeras vaikselt selja ja läks tagasi all-korrusele. Ja ma ei suutnud enam midagi teha. Ekraan hõõgus imelikult, kurgus kipitas. Ja need kaks kallist soolapähkli pakki, ei sobinud mitte kuidagi sellele lauale. Mul kadus igasugune arvutiisu. Ma sees oli kõõksuv õõnsus. Mida ma küll teinud olin!

Jätsin arvuti kus seda ja teist. Haarasin pähklikotid ja panin rutuga trepist alla. Sinna kaminaruumi, kus teda ikka vaikuses leida võis.

"Ei ole sa halb isa. Hoopis mina olen halb poeg. Anna sina mulle andeks." Silmad kippusid märjaks, hääl katki...

Mind ei huvitanud enam arvuti ees olek. Kõik, mis tahtsin, oli oma varasemad sõnad tagasi võtta. Kõik korda teha...

Ja seal me siis olime, kahekesi kaminaruumis. Tagasi isa ja poja suhtes. Sõime ära kaks pakki soolapähkleid ja ilmselt oli see üheks oluliseimaks verstapostiks meie kahe suhtes.

Tänasel Suurel Reedel.

Mis siis kui Kristus oli soolapähkel ja Jumal isa? Kas see teeb Kristuse ristilöömise lähedasemaks?

Traktoripakk tõstab Sinu jõudu

Tere! Sinu käes on naturaalsete leivakeste Traktor pakk. Miks just Traktor? Traktor - see on lihtsus ja võimsus. Traktor - see on jõud. Jõud, mis peitub Sinus.

Just nii kirjutab Maximast ostetud küüslauguleivapakk, pealt-näha täiesti lihtne ja labane. Aga vaata, kus alles lubadused! Luba, ma tsiteerin edasi:

"...Jõud, mis peitub Sinus.
Naturaalsetes leivakeste on ühinenud põlluavarused, kus kasvab tulevane leib, vabadus ja liikumine, loodus ja särav päike... Ja Sulle meenub justkui midagi tuttavat, otse lapsepõlvest... Täna Sa kohtusid sõpradega, et rääkida elust, meenutada oma võite, suuri ja väikseid, lihtsalt puhata... Te võtsite õlle ja naturaalsed leivakesed Traktor, mis seda väga hästi täiendavad. Käepärases pakendis on nii palju leivakesi, et jätkub kõigile, just nii, nagu peab olema heas ja toredas seltskonnas."

Huvitav, kes seda teksti treinud on? Ja kas tõesti mõeldakse, et sellised lubadused sugereerivad kedagi jõulisemaks? Et machod tulevad ja jooksevad Maximale tormi?

"Aga kas tead, mis teeb Traktor leivakesed eriliseks? Leivakesed Traktor on lihtsad ja võimsad, kõrbisevad kõlavalt ja tõepoolest - on isuäratavad! Peale selle, võib valida kõige rohkem meeldiva maitse: klassikalise küüslaugu, peekoni ja parmesani maitse.
Ükskõik, kas oled oma sõprade ringis või üksi iseendaga, Sa võid lõdvestuda ja olla selline, nagu Sa oled! Lihtsates asjades peitub jõud! Klassikalised leivakesed õlle kõrvale - kindlasti on need küüslauguleivakesed."

Segan korra veel sellele ilusale soolole vahele. Leivakeste võlujõud peitub: nisu- ja rukkijahus, taimeõlis, joogevees, keedusoolas (2,5%), pärmis ja küüslaugupulbris.

"Küüslauk on eredalt väljendunud maitse ja lõhnaga, tekitab isu ja on väga kasulik immuunsussüsteemile.(Ohoo!) Muiste kasutati küüslauku ka kurjade vaimude peletamiseks (Aijaa!), nüüdseks aga on paljud jõudnud veenduda veel ühes küüslaugu omaduses ja proovida seda endagi peal - küüslauk tõstab meeste jõudu ja inimeste tuju!"

Minul tõstis tuju hoopis teadmine, et saan sellest Traktorist kirjutada blogisse. Mis aga puutub leiva maitsesse, ja sellesse, kuidas ta teistest leibadest ehk erineb, on see - et tegemist on mitte praetud, vaid kuivatatud leibadega. See tähendab, pärast söömist ei ole mitte rasvane maik man, vaid ehitustolmu meenutav mekk suus.

Hinne leivale
1 - 2 - 3 - 4 - 5

Mis tundeid Traktoripakk sinus tekitab?

10-eurone on söödav

Eestimaa majandusmeeste helerohelise unistuse panin nahka. Kõhtu läks latakasuurune roheline rahatäht, kümme eurot. Kokku läks eine maksma: 1 kroon!
Kuidas on see võimalik?
Asi on tegelikult sedasi, et kommipoes "Magus elu" müüakse söödavaid eurosid. "Pull värk," mõtlesin ja kauplesin ühe lehe endale. Veel ostsin kurikuulsaid piimatilkasid (45.- kg) ja ühe jõhkra mao (4.- tk).
Madu jätkus närida üle kümne minuti. Nõnda kaua, et Kaubamaja klienditeenindajad mulle enam naeratada ei tahtnud. Ja piimatilgad on mul praegugi huule all.
Tean, et rikun käesoleva postitusega ühte blogimise reeglit, aga kuidas ma seda jagamata saan jätta?
"Magus Elu" kommipood on Raplas aadressil Viljandi mnt 4. Tartus aadressil Küüni 7.
Lahtiolekuaeg: 9-18. Laupäeviti 10 - 15. Ja öelge poemüüjale, et ta saab ikka haledalt lüpsa...

Intervjuu superkokaga

Meedia vahendusel kujutatakse meile alatihti, et parim kokk ei ole mitte abikaasa, vaid emme. Julgen selle stereotüübi müüdiks kuulutada. Tänane intervjuu on superkokaga, Greta Josefin Saarega, kes jagab meile blogi-vahendusel kaks ainulaadset retsepti.

Greta, eilsed Tartu Ülikooli rektorivalimised kukkusid kolinal läbi. Samas, paar tundi hiljem läks ülikooli raamatukogus kõvaks röökimiseks ja aplodeerimiseks. Mis juhtus?
Me Risttee üliõpilastega võtsime osa ööraamatukogu tordivõistlusest. Oli kaks kategooriat, üks kohapeal tehtud tortidele ja teine kodustehtutele. Me võtsime osa kodu-tortide kategoorias. Selles oli neli osavõtjat ja meie võitsime.

Halleluuja! Võitja-tort on nimega Casablanca, ja see retsept on pärit sinult?
Nojah, see on selline kook, mis emme ikka tegi kodus.

Oled alati olnud üks suur tortide/kookide fanatt. Miline on superkook sinu arvates?
Neid on erinevaid tegelikult. Oluline on, et nad peavad vastama ootustele.
Kui on selline vahukooretort, siis peab olema lihtsalt: vahukooretort. Ta ei saa olla kuiv, vastupidi, peab olema piisavalt palju vahukoort. Šokolaaditort peab olema šokolaadi maitsega. Iga tort peab aga keskenduma oma eriomadustele.
Ei tohi unustada ära ka seda, et iga tort olgu magus ja maitsev.

Võidutort Casablanca on milliste ootustega?
See mis ta eriliseks teeb, on see, et ta on päris õhuke tavaline munakook, aga on paks kiht seda muna-valget ja suhkrut. See teeb ta eriliseks.
Mulle ta meeldib (ütleb Greta ja vaatab läbi korteriakna taevasse ja muheleb). Selles ei ole midagi, mida ei tahaks süüa. See tort ei ole kuiv.
Mulle ta meeldib.

Olen sind jupp aega kõrvalt vaadanud ja mulle näib, et paned erilist rõhku ka koogi söömis-keskkonnale. Milline siis on üks õige koogisöömis-keskkond?
Kui süüa kodus, siis söögikoht peab olema puhas. Kuid ka hubased kohvikud on head (Wilde, Pierre). Lisaks puhtusele on oluline ka see, et nõud oleksid ilusad. Ja kohv peab olema kõrval! Ning mitte selline rõve mõru kohv, vaid hea kohv.
Kuigi koogisöömine on ka sotsiaalne tegevus, siis mina näiteks söön kooki ja joon kohvi ka üksi.

Ja nüüd palun Casablanca retsept!

Oled sündinud ja üles kasvanud Soomes. Ja kui tulid kuus aastat tagasi Eestisse, oled meenutanud, et nõudmised siinsetele naistele olid hoopis teistsugused kui Soomes. Mida siis oodatakse Eesti naiselt?
Nõudmised on tõesti erinevad. Eestis rõhutatakse naiste välimust rohkem. Soomes on teisiti. Seal defineeritakse ilu kui puhtust ja stiilipuhtust. Siin on selline naiselikum stiil.
Mõnes mõttes on raske näidata näpuga, et mis täpselt erinev on, aga üldiselt on aru saada, kes on eestlane ja kes on soomlane. Seelikud ja kontsakingad on mõlemal maal, aga neid kasutatakse erineval viisil.
Kui soomes on oluline naiste puhul võrdväärsus, töökus ja rahateenimisoskus, siis seksapiil ei ole seal näitaja.

Õpid arstiteadust, oled ilmselt ka kursis, milline on nõudmiste mõju olnud eestlaste tervisele?
Koolistatistika järgi on näiteks eesti lapsed tunduvalt väiksemad kui skandinaavia lapsed.
Aga eks see ole ka ajalooliste põhjustega (stagna-aeg), aga ma arvan, et viimase 10 aasta jooksul on ka eesti lapsed saanud suuremaks.
Või mis sa ise arvad? Millised olid naised 10 aastat tagasi Eestis?

Ma ei tea, ma ei vaadanud siis naisi sellise pilguga. Aga kui nüüd mõelda, siis need nõudmised välimuse suhtes, kas need seavad nõudmised ka toitumuse suhtes?
See toitumus-teema on naljakas asi. Soomes ja Ameerikas (kus G hiljuti käis) on sarnane lugu: poed on täis rasvatuid ja suhkruvabu tooteid. Ja kui poes käid, siis ostukäru pannakse täitsa täis.
Kuigi ka siin tulevad turule rasvatud ja suhkruvabad tooted, siis Soomes neid rasvavabu tooteid kasutatakse hullult palju.
Näiteks rasvatu piim, Soomes joovad seda väga paljud, siin peaaegu mitte keegi.

Miks see nii on?
No see on üldine rahva tervishoid. Soomes on see olnud väga pikaajaline ja tugev. Just propaganda on väga tugev (anti-suitsetamine, piima joomine). Sellest ollakse teadlikud, kuidas ümbermõõt on otseselt seotud suremusega...
Teadvustatakse eraldi, millised on tervislikud söömisharjumused.

Aga kui sa oleksid Eestis tegemas rahvatervishoidu, siis millised oleksid sinu esimesed soovitused siinsetele inimestele?
Ma ei ole ekspert. Aga ma arvan, et see, mida on vaja, sellega juba tegeldakse.

Ühelt poolt on siis eestlane kahe oga vahel. Meie ilumeel seab nõudmisi kaalule ja tervishoid seab nõudmisi söömisele. Kumba teed pidi siis minna?
See võib olla tõesti raske.
Ma ei usu, et ka ise võin jääda siin iseendaks. Aga ma arvan, et õige on prioriteetida tervist üle ilu. Samas, saab olla ka tervislik ja ilus samaaegselt.

Ja sul on ka üks selline retsept, mis hoiab ilu ja tervist. Pisut ebatavaline supp.
Tegelikult...see ei hoia tervist, ja ilu ka mitte.
Ma arvan, et ta ei tööta. Niimoodi kaalust alla ei võeta. Sest kaalust alla ei võeta kuuridena, vaid elustiilimuutustena.

Mis müütiline supp see siis on, et seda kaalu mõttes süüakse?
On olemas erinevad koolkonnad, kes pakuvad erinevat abi. No see on selline kuuri-koolkond. Selline dieet, et sa sööd suppi nii kaua kui tahad (7-päevaste tsüklitega), mille aja jooksul sööd ka muid asju kõrvale. Alla peaks võtma 4 – 7 kg nädalas.
Aga see on pigem nii, et peale kuuri võtab sama palju juurde. Sest elustiil ei ole muutunud.

Aga siiski, selles supis on aineid, mis põletavad rasvu?
Nad ütlevad, et mida rohkem sa sööd seda suppi, seda rohkem sa võtad kaalust alla. Aga minu teada on seal seller ainuke aine, mis põletab rohkem kui lisab.
Seda suppi võib süüa nii palju kui tahab, aga ma arvan, et on ka mõtekamaid viise.

Näiteks?
Füüsiline aktiivsus, portsjoni-kontroll ja juurviljade ning proteiinide osakaalu suurendamine.

Vot sedasi siis. Aitäh sulle ilus tervislik ja tark superkokk Greta nende nõuannete eest!
Aitäh sulle.

Retsept supist, mida Greta Josefin Saar ei soovitanud:

Turboka müüt

Ma ei tea kust, aga kuidagi on hakanud hargnema müüt minu toidumenüüst. Nagu ma ainult turbokaid (tuntud ka kui kiirnuudleid) sööksin ja vett jooksin. Aga tüng. See on müüt (sorri ema ja vanaema!).
Kuigi iseenesest peitub "selles" väga väljakutsuv kiusatus. On aegu, kus tahaksin ka ise seda müüti uskuda. See ju tekitaks humiliatot (teistest haletsuse tekitamine ja seeläbi lisapunktide teenimine) ja kinnistaks minu tudengi-staatust. Aga selle müüdi-kinnitamine on sama, mis manipuleerimine. Selle taktika nimi on: enesehaletsus.
Ühesõnaga - kuigi perekond Saare (st mina ja G) külmkapp on mõnikord tühi, ei tähenda see veel seda, et me nälgiksime või nälga näeksime. Vastupidi, Jumal on meid õnnistanud, tõdeme seda iga söögikord.
Nüüd lihtne visuaalne näide. Vaadake seda fotot. Tehtud täna, peale hommikusööki ja enne lõunasööki. Selline vahepealne snäkk. Kõht läks tühjaks. Fotol on kaks praetud muna (meresoola, sidrunipipra ja maheda sinepiga), praekapsas, granaatõuna morss, meekook ja loomulikult, üks päkapiku toodud sefiiripätsike.
PS. Proua G isegi ei teadnud, et ma sel kellajal süüa tegin. Sest nagu öeldud, müüdid valitsevad kõikjal. Nüüd aga, ma loodan, et Päevik on ühe tõetunnetuse-kraadi võrra kõrgemal.