Natuke seksuaalsusest

Tegelikult teema Seks on ikka mul südamel. Ja see on okei, sest midagi oleks minus vist korrast ära, kui see südamel ei oleks.

Tahan öelda täna, et ma ei tea peaaegu ühtegi inimest Eestis, kes oleks rääkinud avalikult, kuidas tuleb seksida. Ja ma mõtlen sellist puhast seksuaalset suhet - sellist, kus on palju lähedust (mõlemapoolset) ja vähe haavu ja arme vanadest - kasvõi porniapartneritest.

Sest seks on rohkem kui seks.

Olen veendunud, kasvõi oma elu vaadates, et sellega ümberkäimine on teinud rohkem haavu kui ükski sõda. Oma hävingusse on see viinud rohkem kui ühe impeeriumi...

...ja mis veel olulisem - tihti me ei pane seda isegi tähele, aga - isegi kui raha ja võim on igavesed juurikad, mis rikkunud paljusid, on seksuaalsusele igal inimesel ikka palju suurem ligipääs. Keha, mida puudutada, on kõigil olemas. Aga kahju, et tõelisest seksist nii vähe teatakse ja teada antakse...

...ma lähen nüüd magan oma naisega.

Palun ütle palun

Te ei saa, sest te ei palu. Tuleb tuttav ette?

Või siis... ütle võlu sõna! Ütle "palun"... see on juba kodusem väljend, mida aeg-ajalt ikka kasutatakse. Eriti laste peal.

Sattusin lugema täna ühe langetõbise poisi juhtumit. Ükskord nimelt läks nii, et üks poiss oli maru haige. Ta kukkus hoogude ajal maha, ajas vahtu suust välja, kiristas hambaid ja kangestus. Mitte ainult tema isa, vaid ka ümberolevad naabrid oli tema pärast mures.

Kutsuti kohale A-rühm, kes juhuslikult sealkandis oli. Jeesus ja tema jüngrid. Aga asi ei toiminud. Poiss jäi haigeks, ja rahvas tuli Jeesusele kitule. "Ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle (haigusevaimu) välja, ent nad ei suutnud," süüdistas keegi.

Siis toimus pööre, tegevusse astus Jeesus. Ja täiesti hämmastav kui erinevalt nägi tema! Tegin väikse võrdluse.

1. Rahvas viis haige poisi jüngrite juurde.
Jeesus ütles "Tooge ta minu juurde!"

2. Keegi ütles Jeesusele, et jüngrid ei suutnud tervendada
Jeesus ütles rahvale "Oh uskmatu sugupõlv!"

3. Poisi isa küsis: kui sa vähegi suudad tervendada
Jeesus küsis: "Kui sa usud, siis on kõik võimalik!"

4. Poisi isa palus Jeesust: "Aita mind mu uskmatuses!"
Jeesus käskis kurja vaimu: "Käsin sind, mine välja, ära tule tagasi!"

5. Jüngrid küsisid, kuhu jäi nende tervendamine
Jeesus küsis, kuhu jäi palumine

Kuhu, kelle suhu ta siis jäi?

Ebameeldivad öömõtted

On öö. Ma ei saa und. Wilma ärkas millegipärast ülesse ja siis meie ka. Mõtted läksid kohe töö juurde. Pooleliolevatele projektidele. Rahasummadele. Inimeste puudustele.

Kõik tundub ülepeakaela...

Ei ole nagu aega millegi jaoks. Tean, et need on patused mõtted abieluvoodi jaoks. Need ei lase isegi magada!

Ma vajan kohtumist Jumalaga, kes perspektiivid selgeks seaks. Jumal, näita kui suur ja hea sa oled ning loo mulle uus hingamine.

(jätkub homme...)

Tallinnas on uus naine

8-päevane tots see Mia Maria Talvik. Sai teda pisut Tallinnas kaetud. Pole midagi öelda, ikka iga kord hüppab süda kuidagi tähendusrikkalt, kui näen, et maailma tekivad lapsed. Omaenda märduelu muutub kuidagi teisejärguliseks...

...ja tekib soov Nendesse panustada.

Mia Mariat nägi ka üks minu lemmiknaistest, Wilma. Vahtisid koos üksteist voodi peal. Teised naersid ja tegid pilte.

Elu on selline.

PS. loe eelmise aasta postitust "Palun palvetage (isiklik)", ja saad aimu, kui olulised olid teie palved Jumala poole! Aitäh teile veelkord!

dr House teravmeelsus nakatab

Oleme jõudnud 4nda hooajani. Mõned lüngad on sees, aga üldpilt selge. Doktor House on sama koha peal, lonkab sama moodi ja sähvab keelega ikka samal viisil kahte leeri. Nii et mõned nutavad.

Olen vaadanud, et see kurjam on ka minu keelt teravdanud. Nii mõnus on keset juttu, ühtäkki, vahetada jutunurka ning öelda kellegi kohta midagi nii õela kui veel pähe tuleb. Veider on see, et inimesi see mitte ainult ei šokeeri, vaid see ka meeldib neile.

"Märt, kuidas sa saad nii öelda," küsivad nad muiates.

Dr House meeldib paljudele. Inimene teleka ees tahab meeldida ka teistele.

Varem dr Housest:
"dr House narratiivid" (1.jan, 2008)

Rabamisest ja rumalast ajakasutamisest

Tahaksin rääkida jälle inimesest ja tema kaunikesest vaenlasest "ajast". Sest no olgem ausad, enamus meist ajaga sõbralikult sina peal ei ole. Tavaliselt dikteerib meie päevategemisi aeg, mitte meie.

Paljud blogijad panevad mind imestama. Inimesed tihti kirjutavad seal, et kui tühja nad elavad. Saan aru, et kui ühel õhtul kuulatakse muusikat ja visatakse lebo, aga kui see on korduv teema erinevates postitustes, siis ma küll mõtlen... et kuhu jääb elu?

Teisalt jälle olen näinud kõrvalt tugevaid musklis mehi, kel kõik väärtused paigas ja nii... aga rabamas end ribadeks! Nii et süda tuksib ja käed paar päeva värisevad. Ütlevad, et pere ja missiooni pärast. Vend Markus ütles eile armsasti, et ta juba ootab seda aega kuna ta "tunneb, et täiega rabab". Ma tean, see on tõesti mõnus tunne.

Millised on sinu kõige mõttetumad ja mõttekamad hetked olnd?

Naine ja madu

Oli üks naine. No nii 30ndate ringi. Soomlane. Tal oli lemmikloom, pikk boamadu. Madu oli viie aastaga kasvanud üsna suureks, ja üsna lähedaseks sellele naisele. Talle meeldis see madu.

Ühel päeval aga märkas see soomlanna, et madu enam ei söönud. Tee mis tahad, topi sisse mitu rotti sa topid, ära ei söö. Ei snäkke ta ka söönud. Naine hakkas muretsema. Muretses tükk aega, mitu päeva, madu aga kõhnus ja kõhnus.

Siis läks naine loomaarsti juurde. Abi ei saanud ta ka sealt. Ei osanud ta öelda, mis on valesti. "Imelik juhtum, mine koju, vaata, mis edasi saab."

Madu ja naine läksid koju. Magasid nagu ikka üksteise kaisus. Madu rullikeeratuna, naine ta kõrval. Siis aga ärkab naine öösel üles, justkui niisama! Ta vaatab, ega ussike kadunud ei ole -- ei ole. Aga midagi imelikku on teoksil siiski! Sest madu ei olnud rullis nagu tavaliselt, vaid oli pulksirge nagu Koljati oda. Täitsa pingul ta kõrval!

Naine mõtleb, mis kammajaa on? Suurest hoolivusest pakib ta pidžaama uuesti kokku ja läheb arsti juurde.

"Väga hea, et sa minu juurde tulid," ütles arst. "Me peame ta magama panema..."

Ja see armas soome naine sai teada, et ta madu oli temaga nii lähedaseks saamas, et kavatses ta ära süüa. Kõigepealt oli tal plaan kõht tühjaks nälgida... ja siis pulksirgena ta kõrval mõõta, kas ta mahub ta kõhtu. Nii nad teevad looduses. Oleks mahtunud küll, ees seisiski veel vaid kägistamisetapp.

Naine jäi ellu ja madu suri. Õnneks läks seekord niipidi.

Milline on loo moraal, saad teada, kui loed tänast - aasta viimast - postitust minu koguduse Risttee kiriku blogis.

Kes kaitseb deemonite eest?

Paar päeva tagasi, siin Soomes, ei saanud üks 30-aastane naine magada. Ärkas öösel kell 3:00 üles ja jooksis hirmuga vanemate juurde voodisse. Põhjuseks see, et vaatas õhtu horrorit, kus räägiti deemonitest, kes öösel kell 3 kellegi ära viivad.

Tegelikult usuvad vaimudesse väga paljud. Kui Eestis usuvat Jumalasse kõigest 16% (hiljuti EPLis avaldatud statistika järgi), siis vaimudesse, mulle tundub, et kaugelt üle poole.

Kes aga kaitseb teid deemonite eest? Mõni ütleb seepeale, et jumal. Kui aga edasi küsida, et miks ta nii arvab? miks ta sedasi usub? Siis vastuseks tuleb ebamäärane lapsepõlves kuuldud lause või lugu.

Tahaksin selle postitusega tuua veidi selgust, neile, kes 30 ja hirmul. Või siis nooremad, või siis vanemad.

I väide: Jumal kaitseb küll

Taanielit hoiti lõvide koopas lõugade eest. Paulust hoiti maohammustuse eest. Taavet laulis psalmides, et inglid hoiavad ka kivi vastu kukkumast.

II väide: Jumal ei kaitse kõiki

Samas, kui mäletate, siis kui Taaniel võeti lõvikoopast välja, visati sinna sisse teised vennad ja nende perekonnad. Nemad aga, naksti, surid! Ja kui Kristus oli kõrberännakul prooviesinemisel, siis Saatan soovitas tal ka ennast kukutada ja vaadata, kas Jumal kaitseb. Jeesuse vastus oli, et Jumal ei kaitse igal tingimusel... talle ei meeldi, kui me teda tema lubadustega kiusame. Ja iseennast hirmuäratavatesse olukordadesse veame.

III väide: Jumal kaitseb neid, kes temale loodavad

Õnneks tõesti on kirjas see, et kurjad vaimud alistuvad Kristuse nimele (Lk 10:17), ja et tunnustähed (nt kurjade vaimude väljaajamine) on nendega, kes Kristusesse usuvad (Mk 16:17-18) ja et kurja eest on hoitud need, kes tema peale loodavad (Ps 91:11,2).

Aga tasub meeles pidada, et olgu tegemist siis Taanieli või õudukaidvaatava 30-aastase naisega. Ta on hoitud Jumala poolt vaid siis, kui ta jumalat võtab Jumalana. Talle loodab, ja temasse usub. Ja ka siis kaitseb ta oma tahtest. Seepärast on ka Taanieli lõvideloos öeldud, et tema oli inimene, kes järgis seda, mis Jumal ütles ja lisaks austas ka oma autoriteete (isegi kui need ei olnud tema moodi usklikud). Ta oli hoitud, põhjendustega.

aga seda ju ei saa öelda kõigi inimeste kohta, kes lõviauku oma elus on kukkunud.

Jumal kaitseb, aga mitte kõiki.

Tal on omad mängureeglid.

Aga ole ikka tänulik, kui ta on sind senini kaitsnud!

Võti issi südamesse

Tartu raekojaplatsil on kuusk, ilus ja suur. Ajalehes öeldi, et räsitud. Palju on seal laste postkaarte. Aga kas üldse keegi on käinud lugemas, millised on nende pisikeste salasoovid Jõuluvanale? Mul oli täna tunnike aega kärutada Wilmat kesklinnas, nõnda ma käisin siis lugemas...

Oli üks oranž kaardike. Aknaruudud kääridega sisse lõigatud. Keegi väikene tüdruk oli kriitvärvidega kirjutanud kronksus trükitähed sisse.

"KALLIS JÕULUVANA, PALUN TOO MULLE
1. PUSLE
2. RAAMAT
3. ISALE TERVIST
4. EMALE AMEERIKA LÕHNA"

sinna alla oli kirjutanud ta oma nime. Hakkasin juba kaarti kinni panema, kui märkasin, et keegi oli väikese, ent korraliku käekirjaga vedanud veel kaks rida. Ilmselt täiskasvanu.

"Ja palun, et ema leiaks
võtme issi südamesse."

See oli nii armas, aga lihtsalt rebis südamesse! Ai, kui valus! Kogu see perekond tuli silmade ette. Väikene tüdruk, kes tahab lihtsaid asju. Ja tema väikesed silmad, mis näevad, kuidas issi on töö kõrvalt haige. Ja väikesed kõrvad, mis on kuulnud, et ema tahab parfüümi kõige kaugemalt maalt. Ilmselt on perekonnas ka vaieldud ja vaikitud.

Ja tuli silme ette ka ema, kes koos lapsega selle hommikul valmis oli kirjutanud. Tema lihtsaid soove naeratades kõrvalt vaadanud. Ent siiski mõelnud ka endale, ja samal viisil lootnud, et miski kuskil aitaks tal leida tagasi selle läheduse mehega. Selle armastuse, mis tal kunagi oli olnud, ent kaduma läinud.

Olen ka ise peale lapse sündi mõelnud isana, et kuhu see energia nüüd nii äkki kaob. Siis kui põlvedel palvetan, kohe on tunda, et selg tuikab ja nõrk. (aga olen ainult 23!) Ja kui Gretaga õhtuti koos olen, on korduvalt olnd hetki, kus ma teda lihtsalt ei kuule. vaatan häguse pilguga. Siiski otsime uuesti lähedust, nagu ükskord sai siin kirjutatud.

Ja täna oli meil siis teine ametlik deidiõhtu! See on küll imelik, et peab kalendris aega mahutama, et selline õhtu tekiks. Aga õnneks see natuke ikka töötab. On vähemalt aega käes hoida beebiasjade asemel ka üksteise kätt.

Sõbrad lugejad, otsige teie ka lähedust. Muidu jääte kaugeks!

Haige isa mõtted

Eile ma oksendasin, veidi ka iiveldasin. Ei viitsinud ühtki jäset liigutada, aga viimaks ikkagi kobisin kontorist koju. Perekonna ja külaliste juurde. Ka tütre Wilma juurde.

Ma ikka pidevalt jälgin teda kõrvalt. Vaatan, kuidas ta läbi pisikese nina nohistab (tal on nohu juba nädal aega). Senimaani on ta nii hädine tundunud, oma väikeste sisalikusõrmede, abitu alahuule ja roosade põskedega.

Nüüd olin kodus aga abitu mina, isa. Pea tiirleb otsas ja kõhus keerutavad soolikad. Kui viskasin pikali, siis pidin olema mitme teki all ja kui unne jäin, siis nägin maailma kõige sürrimaid unenägusid. Isegi õhtu-, hommiku- ja muidupalved kippusid minema katkiseks.

Siis vaatan Wilmat, ta kas sirutas kuskil madratsil või lebas hällis. Vahepeal tegi häälitsusi. Nüüd tundus tema nii terve. Vaatas mind selgema pilguga kui mina teda. Ja samas, isegi kui oleksin tahtnud talle anda õhtu-, hommiku- ja muidumusi, siis see jäi ära. Isa ei taha, et tütar jääks haigeks. Isegi lähedusehinnaga mitte.

Olen ikka arvanud, et need isad, kes on vanuses 20-30 on ikka tõelised tegijad. Energiast pakatavad härjad, keda ei pea miski. Ja et lastel pole midagi paremat, kui just selline tippvormis isa...

...aga nüüd juba mõtlesin esimest korda sellele, et kaugel pole see päev, mil teatepulga pean talle üle andma. Mil issist saab papa või vana. Sest Wilma kasvab nii kiiresti ja kuigi ta on nii tore ja täiuslik, paneb just tema mind tundma nii vanana ja haigena.

Intiimsus partneriga

Vaevalt seda kõik teavad ja on kogenud, aga kui naine jääb rasedaks. Ja kui naine sünnitab. Ja kui ta siis last esimesi nädalaid imetab. Siis mees võib intiimsusest vaid und näha.

Kui laps tuleb, siis on peres kolmas isik. Tema saab kõige rohkem tähelepanu, ükskõik kui edev on naine ja kui kloun on mees. Laps saab kõige rohkem kaisutusi ja paisid. Ning see on täiesti ok. Mulle ikka meenub see vana katse, kus lapsed läksid kas invaliidiks või surid, kui neil puudus vanem, kes neid imikueas armastaks.

Wilma on meil väga armas. Tema saab palju musisid ja kaisutusi ka minult. Eriti kui ta nutab. Isa süda ikka hoolib küll.

Raamatud aga hoiatavad, et vanemad ei unustaks omavahelist suhet. Olla see imikule-lapsele-teismelisele kasulik, näha oma vanemaid käest kinni hoidmas... (kuigi jah, see on tõesti nii väkk ja harjumatult rõve?)

Eks siis Märt+Greta hiljuti avastasid, et neilgi vaja oma suhet uuesti ehtida ja ehitada. Sest tegelikult oleme me ju mõlemad nagu uued inimesed!
Gretat näen nüüd kui ülivajalikku ema. Ja Greta ütles täna vetsus, et mina olen nüüd see, kellest ta sõltub, hoolimata sellest, kas ta seda tahab või mitte...

Kust siis leida intiimsust?
...olen avastanud, et minu jaoks on väga olulised konfliktid. Tahan olla Gretaga konfliktis, ja need juuretasandil ära lahendada... sest tead, peale probleemide lahendamist tunnen, et me oleme täielikult ühel lehel!

Teine viis, kuidas intiimsust saaks luua, on läbi "passiivse isa" kaotamise. Mis on passiivne isa? Näiteks Homer, Al Bundy ja kuningas Taavet. Kõik nad olid passiivsed isad ja mängisid korduvalt oma võimalikke perekondlikke suhteid maha. Minuga sama lugu...

See juhtub siis, kui ma ennast kodus kõige ebaturvalisemalt tunnen (jah, mees võib ka tunda ennast kodus ebaturvalisena), sest siis suudan ma end kõige vähem avada Gretale. Usaldada. Tema naljade üle naerda näiteks. Viga tuleb sellest, et tahan, et minu käes oleks kodus võim...

...aga kui ma ei suuda seda temale väljendada, ja ta ei näe mu hirme. Siis juhtub nii, et mees läheb olekusse: "passiivne isa" ja ta kaob kuhugi asjade taha. Muutub väsinuks, lösutab, vaatab telkut-või-arvutit.

Kui aga "passiivne isa" üheskoos ära tappa, siis on lähedus - jee! - jälle sammu võrra lähemal.

Aga ikkagi,
täiesti vana teema,
aga täiesti uues kuues.

Austa oma vanemaid

Vanemuise saalis istub igasugu inimesi. Inimesi Tallinnast, ja inimesi Kohilast. Eriti aga Tartust. On elurõõmsaid, ja on varjatult õõnsaid. On kuulavaid, on kilkavaid, on sebivaid, on vanduvaid. Neil kõigil on oma ainulaadne elutaust...

...ja vaid üheks hetkeks me kohtume, sellises vanuses, sellises olekus. Siis läheme tagasi oma perekondade ja tegemiste juurde.

Ma kõnelesin 50-minutit vanema-ja-lapse suhetest. (Vanemuises oli selle hooaja esimene GoingUP). Ja kui juba esimestel minutitel hakkas rahvas kahisema, ning kuskilt kostus kommentaar -- mõistsin, et see teema oli raskem kui kunagi arvanud. Ja enam tagasiteed polnud...

Peasõnumiks oli 3300 aastat vana printsiip. Austa oma vanemaid, et Jumal su elupäevi pikendaks. (tegelikult mitte ainult ei pikenda elu, vaid toob ka rõõmu su vanemate, lähedaste ja eelkõige sinu laste, selle järgmise põlvkonna, ellu!)

Ma isiklikult arvan, et Eestis on tehtud kehva peretööd. Ikka nii palju haiget jõutakse iga aasta teha! Vähe on hoiatajaid, ja veel vähem abistajaid. Ikka hellalt palju kurbi lugusid on meist endist paari meetri kaugusel!

1. Lõunal võtsin auto peale ühe Vadimi, kes oli sõbrale peksa andnud, sest too oli oma ema sõimanud.
2. Nüüd õhtul kohtasin maja ees ühte õppejõudu, kes tahtis minuga hakata jooma, sest tal on elu raske.

Kui videomeeskond valmis saab, siis postitan siia selle reedeõhtuse kõne-jutluse "Elu vanemateta". Eelkõige tahaksin aga tänada kõiki, kes selle õhtu loojaiks olid. Tean, et paljude toetus PALVES on palju suurem kui ma aimatagi oskan! (kuigi ma aiman nii mõndagi)

Tänan, et aitasite muuta elusid! Tõesti tänan.

Täiesti awkyard miiting

Inimesed, kelle tööks on töötada inimestega, neil on palju miitinguid. Ja nagu teate, siis enamus miitinguid imevad... täna aga juhtus nii, et miiting mitte ei imenud, vaid oli täiesti awkyard. Nagu koera kassi kooselu.

Kohtusime meeskonnaga kohvikus, kolmandal korrusel. Oli tähtis päev. Suur oli tõenäosus, et sellel kohtumisel saame teada, kas meiega liitub üks täisajaga töötaja või mitte. Pidime rääkima peaasjalikult visioonist, suurest pildist, mille loojateks eilsel päeval Chrisiga kahekesi olime olnud...

Joon kakaod. Võtan rahulikult. Ootan, et kõik istuks ümber laua. Ja siis tuleb Chris oma lattega.

"So how are you doing?" küsib ta kolmandalt osapoolelt. Chris on väga aktiivne, eestlaslikus mõttes agressiivne. Räägib ja räägib, tunneb suurt huvi, kuidas teisel läheb. Mina mõtlen, et no las tutvuvad ja nii... mina vaatan pealt.

Siis aga võtab Chris välja oma pastaka, läptopi, sebib midagi kotiga. Paneb arvuti keset lauda. Vaatab mulle otsa ja hakkab muudkui rääkima. Ikka sellest visioonist, suurest pildist, mille mina olin eile talle joonistanud.

Tal muudkui slaidid jooksvad. Vahepeal püüan vahele segada, aga ei jõua, aeg-ajalt vaatab ta mulle otsa, siis aga räägib täie rauaga edasi. Pekki küll, kes siin juht on? Mina või tema?

Viimaks tuleb pikem paus ja küsin, kas ma võin jätkata... ta lubab, ja siis jätkan. Miiting lõpeb hästi, meiega liitubki uus meeskonnaliige! Jehuu! Aga, mingi okas jääb Chrisi suhtes alles...

Pool päeva hiljem, kui kahekesi jälle koos oleme, hakkame rääkima isiklikest asjadest. Jutt läheb ka miitingu peale. Chris ütleb, et tegemist oli "väga awyard miitinguga". Mulle on see tunne kuidagi tuttav ja pärin edasi... mis siis tema jaoks oli nii veidrat, kui tegelikult tema täiega ruulis. Mina olin ju see kõrvalejäetu!

Ja siis räägib Chris loo sellest, et tema PIDI paraku miitingut juhtima. Ta ei saanud aru miks. Tegemist oli ju suure pildiga, mida mina kõige paremini mõistan... "I waited you to talk, but you only smiled."

Misasja? Ma lihtsalt tahtsin olla heasoovlik ja ootasin, et ta jääks vait.

Tuli aga välja, et Chris oli alguses jupp aega oodanud, et võtaksin initsiatiivi. Sebinud oma kotiga, pannud pastakaid edasi-tagasi. Tõstnud arvuti isegi keset lauda, et ma näeksin. Teinud minuga silmkontakti, aga siis jõunud järelduseni, et tema peab millegipärast miitingut juhtima.

Kumbki ei teinud seda, mis tahtsime. Mõlemad olime frustreerunud. Kogu miitingu vältel tõlgendasime üksteist valesti. Oi appi, milline kultuurierinevus!

Ja see läheb kokku Risto Tamme avaldatud teooriaga sellest, miks kassid koeri ei salli. "Asi petuvat lihtsalt kasside ja koerte erinevas kehakeeles ja signaalides. Nad tõlgendavad teineteise kehakeelt erinevalt. Kui koerale tähendab saba liputamine sõbralikkust ja uudishimu, siis kassile on sama käitumine ründama käitumise signaal."

Ühesõnaga, Chris on koer ja mina kass. Või siis vastupidi... kui tegemist on täiesti awkyard miitinguga, siis tglt vahet polegi kumb on kumb. Liputasime ja haukusime omal viisil mõlemad.

Mängurlusest

Vist ei ole saladus see, et küllalt on inimesi, kel mängurlusega probleeme. Eriti võitlushimulistel meestel. Kes ragistab kasiino kangidega, kes panustab hobustele ja kes mängib kodus üksinda arvutiga. Aga kohe tõsiselt-tõsiselt, eluga.

Nii palju kui olen suutnud end ise analüüsida, tean, et kaldun ka ise fanatismi. "Ja ainult üks samm fanatismini ongi," ütleks vend Peep seepeale. Ilmselt pean siis oskama endal silma peal hoida.

Mäletan, et niipea kui hakkasin Gretaga rohkem läbi käima, jäi minu sõber nimega arvuti kuidagi tahaplaanile... hakkas tunduma see mängimine ka kuidagi lapsik. "Mingi poisike oled või," mäletan oma isa mind ikka aeg-ajalt torkimas.

Samas olen viimasel ajal tabanud tuttavaid (abielu)mehi ikka ja aeg-ajalt võtmas ka endile ruumi (on see võimalik tegelikult?). Diablo2 või Sims2 näiteks. Neid kahte sõna nimetades tulevad kahtlemata mõnel lugejal mõnupisarad silma...

Ma ise astusin ka ise hiljuti ühe saatusliku sammu. Läksin Annelinna Selveri ja leidsin keset venekeelseid CD´sid ühe eesti keelde tõlgitud RPG (role-play-game) mängu nimega "Kangelaste Lahing". Kas see mitte ei kõla võidukalt?

Maksis see 99.- ja mitu õhtupoolikut. Ja Greta küsis teisest toast: "Mis naisehääled need on?"

Aga need ei olnud mingid naisehääled, ma lihtsalt tapsin luukeresid.

No, ja eks see luukereke ei tulnud mitte CDlt, vaid pigem minu isiklikust salakapist.

Kui aga kellelgi on huvitavamaid kogemusi mängurlusega, siis kindlasti kommenteerige. Loen mõnupisaratega.

Kus on palju sõnu, seal ei...

Kes seda pealkirja oskab lõpetada, teab, et lõpeb see dramaatiliselt. Sest öelnud kord üks mees, et "kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine." Teame seda vist ka omast käest?

Vend Daniel rääkis täna ilmeka loo sellest, kui mõttetud võivad olla blogid... USAmandril olla midagi sõjaprimadonna Xena taolist. Nii nagu meil on blog.tr.ee, nii neil on Xanga.

"Hästi paljud arvasid, et see on koht, kus saab tundeid valla lasta," rääkis teisel pool ookeani sündinud Daniel Viinalass. "Aga see läks päris hulluks ja tegi teistele, kes neid vaatasid, haiget."

"Sihuke lugu... mõnikord on parem kui teised ei tea, mis inimese peas toimub."

Jupp-jupp, tõsi ta on. Ega minagi olen paaril korral siin blogis sappi loopinud. Sest ega kiusatus on suur, kui tahaksid midagi teravat kellelegi öelda, aga otse mitte ei julge. Ja kui tead, et kui kirjutad emotsionaalselt, siis ka lugemus suurem...

Nii kerge on paljude sõnadega rebida nahka, ja raputada soola. Aga nii raske on olla vait ja sellega hoopis rahu luua. Või siis piirduda ühe-kahe sõnaga ja juhatada oma ligimest tervenemise suunas.

Kusjuures, minu kõige tulisemad vaidlused on olnud n-ö pühadel (usu)teemadel. Aga just neist olen teinud ma kõige rängemaid vigu ja öelnud asju, mida enam tagasi ei saa võtta.

Varem sarnasel teemal:
"Kuidas tappa tagarääkimise koletis?" - mõned soovitused tagarääkijatele.
"Soolapähkli isa" - üks lugu minu tülist isaga, ja tema pähklitest minuga.

Kodugrupifilosoofia

Olen mõnikord mõelnud, et kui kollektiivne see eestlane siis on. On ju aegu, mil istutakse alasti ühel saunalaval ja viheldakse üksteist, või lauldakse üheskoos suure lauluga suure kaare all, või koguni moodustatakse ühe suvalise lätlasega balti kett...

...aga kas on võimalik, et siis kui on täiesti tavalised ajad... Et siis, see eestlane läheb oma vabatahtlikust õhtusest ajast kuhugi kollektiivi. Inimeste sekka, keda ta kohtab esialgu vaid kord nädalas ja kellega ei pruugi olla ka ühiseid tunnuseid (peale vanuse).

On see võimalik, et see inimene tahaks mitu tundi oma iganädalasest vabast ajast teistele ohverdada, neid nagu pshühholoog kuulata, neile nagu patsient rääkida ja nendega nagu fanatt Jumalat otsida? Ja nii, et elud vähem kui 2-aastaga (paremaks) muutuvad!

Meie Tartus usume seda. Meil on selliseid gruppe 7. Ja ma ise olen käinud sellistes kodugruppides 7-8 aastat. Seda lõiku kirjutades tunnen end natuke veidrana...

...aga samas tean, kui vajalik see on.

Nagu näha, on neil fotodel palju köögielemente. See tuleb meie pisikesest filosoofiast, et igas kodu-elus on olemas nii esik (kus võetakse vastu külalisi ja ollakse pigem pinnapealsed), elutuba (kus külalistest saavad sõbrad) ja köök (kus ollakse perekondlikult isiklikud).

Kui nüüd see teooria praktikasse panna, siis pidu Pirogovil on esik, pühapäevased teenistused pigem juba elutoad, ning kodugrupid meie koguduse köögiruumid. Ja nüüd, kui järele mõelda, ei olegi see nii müstiline, miks pastor Peep ühel fotol põlle kannab.

Loe samal teemal:
"Risttee kodugrupid alustavad"

Võim, raha, seks

Öeldakse, et on kolm mustas mantlis tegelast, kelle eest ei saa põgeneda. Need on Surm, Nälg ja Kakahäda... Aga täna pandi mulle südamele, et nüüd kui ma pühendun oma missioonile (uute juhtide kasv kirikutes), et ma oskaks hoiduda veelgi hullemate tegelaste eest.

...et siis veel hullemad tegelased on olemas?...

Jap. Need on: võim, raha ja seks. Neist allikaist tulevat enamus meeste kiusatusi, ning mitte lihtsalt meeste kiusatusi, vaid ka ülitublide meeste allakäiguradasid. Ja ma pean siin lugejate ees tõdema, et olen ka ise näinud, kuidas mu tutvusringkonnas on nende alla vajutud..

Võim. Kirikupoliitika. Kes on suurem? Kelle tahe sünnib? Milline kogudus on kõvem tegija. Kes saab presidendiks. Kes saab esimese viiuli... kes on meie esinumber?

Raha. Kuhu läheb ohvrikarp. Kas ma usaldan Jumalat, kui mul (ja mu) perekonnal pole enam toetajaid? Mida teha juhuslike annetustega. Kes mind ikka näeb?

Seks. Kui lähisuhe abikaasaga on töö pärast hakanud sakkima, kust siis otsin rahuldust? Kui on pinged, igav, otsin põnevust? Või eriti süütu laks: mis teeb üks foto mehele?

Ega kui sa mees oled, neid asju ei saa nullida. Ei ole müüri, mida saaksid ühe päevaga ehitada. Kiusatused neis kõigis valdkondades on ja ilmselt ka jäävad, alati. Küll aga on olemas mõned igapäevased harjutused (ja hiljem harjumused), mida saab nende kolme vastu kasutada.
I. Kui sa tahad võita võimu, siis mine peegli ette ja küsi sellelt, keda sa seal näed: "Kas ma tahan miskit reformi läbi viia seepärast, et see on minu tahtmine? Või ma tahan luua muutust, uskudes, et see on õige-prohvetlik?"

II. Kui sa tahad saada rahu rahas, siis ole ustav ka kõige pisemates arvetes. Ära jäta kunagi midagi maksmata, või penne andmata. Väikestest asjadest algavad suured protsessid.

III. Kui sa tahad hoida selgust seksuaalsuhtes, siis hoia harmoonilist suhet abikaasaga. Anna talle tähelepanu, aega ja hoolt nii palju kui ta vajab, ja lisaks veel nii palju, et armastusekann ajaks üle ääre... siis ei tule mõttessegi, et kuskil võiks olla keegi parem. Või et keegi sind vastu ei armastaks.

Ma tänan Toivot ja Meegot, et te mind hoiatanud olete! Kusjuures, teil on mitu korda rohkem kaotada kui mul. Mitte lihtsalt oma elu, perekond ja töö, vaid ka minu generatsioon... sest hoolimata sellest kui palju olete kuulnud tänapäevast kriitikat, vaatame teie(suguste) peale austusega.

Mina küll.

Mida öelda tätoveeritud naisele?

Ükskord juhtus nii, et kohtasin kirikust lahkudes tätoveeritud ja rõngastatud naisterahvast. Ta oli seal pingi peal, oma väikese tütre ja rasedakõhuga. Meid tutvustati -- sest parasjagu rääkis temaga üks minu tuttavatest. Ütlesime "tere" ja panin tähele, et ta ei saanud minu nime kuuldes rõõmsamaks...

Ja reaktsioonist lõi mulle pähe:
1. oi-oi-oi, tundub, et see naine ei tunne piisavalt Jumala arvamusi
2. kas ta ei tea, mida ütleb piibel tattoode ja rõngaste kohta?
3. keegi peaks kiiremas korras siin kirikus sel teemal jutlustama...
4. mis võiks selle seeria pealkiri olla?

Hiljem, kuulsin oma tuttavalt, et sel naisel oli lisaks tattoode tegemisele, äsja rasedus katkenund. Mees jättis ta päevapealt maha. Kuid sellega asi ei piirdunud, naine kaotas ka kodu, ja veel töö. Ja ta pidi hakkama oma lapse riideid kilekotis kandma...

...ja mina tahtsin talle sel pühapäeval tattoodest jutlustada?

Mäletan seda pigistavat tunnet soolikates. "Kui lühinägelik ma olen." Ja mäletan oma tuttavat, kes hakkas ta eest hoolitsema. Hakkas teda linna peal autoga sõidutama... ja sõnadega silmast-silma ja telefonitoru kaudu lohutama. Talle selle eest 10 punkti!

Aga mina tahtsin talle tattoodest jutlustada.

Asi ei ole tegelikult selles, et jutlused halvad oleks. Ja jutlustajad paha tahaksid. Lihtsalt mõtle, kui palju on tegelikult selliseid kurva loo inimesi ringi liikumas! Kuidas küll neid tõeliselt aidata? Mida öelda jutlustajana nendele headele tuttavatele? Ja mida öelda ohvritele? Mis fastum geeli neile pakkuda?

See on minu tänase päeva valu. Aga tollest päevast peale ka iga pühapäevajutluse valu.

Tahaksin ka sind aidata, Anniki!

Nägin pealt mõrva

Ma ei mäleta ta nägu, aga mäletan ta liigutust. Kuidas ta võttis üleolevalt oma ohvri tukast kinni. Ja torkas püstiaetud juuste alla oma terava liigendnoa. Keegi ei astunud vahele, olime me hirmust tarretunud või tundus see tõesti normaalne? Kuid tema jätkas ja saagis peast terve skalbi, võttes viilu ka kolbast.

See juhtus täna öösel minu voodis. Minu peas, REM-unes. Ma ärkasin sooviga oksendada, aga magu arvas teisiti. "See pole minu asi," ütles kõht. "Ise oled süüdi, et lased end viia raamatute maailma."

Lõpetasin just populaarse Peter Robinsoni raamatu "Piece of my Heart". Kuid vist selles ei olnud asi... sest seda sulgedes võtsin kätte hoopis teise, usuvaenuliku raamatu "Gospel according to Jesus Christ" (jälle see Saramago!). Kuigi Greta ütles, et mis ma jändan...

...ütlesin, et naudin stiili ja sisust püüan olla üle...

kuid näed, mis juhtus! Usklikuna muutuvad mõned meeled hapramaks ja neid tähele pannes, tuleb osata end hoida.

"VmFmHcWiYv" on mu kommentaar.

Kuna ometi saan ma aknest lahti?!

Akne koomiksi Jeremy peegeldab hästi teismeliste suhtumist papsidesse. Papsid, need igavad peerud, kellest tasub heaga eemale hoida. Nii meetrite, maitsete kui mõtete poolest... ja käin välja seisukoha, et ebanormaalselt palju usklikke on nagu Jeremyd.

Aga kui ülikonda on vaja kooli lõpetamiseks osta, siis suhtleks temaga nagu rohkem. Või kui ta auto veidi lömmi ajan, siis oleks nõus istuma temaga garaažis. Ka tema elu üle huvi tundma. Aga kui on reede õhtu ja tahaks olla sõpradega, siis oleks parem kui isast poleks haisukestgi. Hea kui keegi ei teadvustaks, et mu isa kannab kampsunit ja vesti...

...ja et ta töötab hambaarstina, või siis kiriku majahaldurina. Kuidas kuskil.

Ma olen selle üle palju mõelnud, ega ole julgenud tunnistada, aga mina pean Jumalat igavaks. Ja ma kardan välja uurida, kui huvitav ta tegelikult on. Äkki armun temasse? Hakkan käest kinni hoidma ja nagu kärbes sellega teisi tüütama. Ja mis veel hullem, äkki hakatakse kärbsepiitsaga taga ajama.

Ma ei taha olla erinev.

Aga kui enamus usuinimesi on oma arengult teismelised ja peavad Jumalat igavaks, siis on ju raske olla jeremitest teisiti? Mille peale võiks mõelda, et hoolimata teistest, elada tuleb täiega. Ja olla kristlane kas sada või null protsenti... kuid ei ole ju?! Blogija olen küll 100%.

Istun siin punaste silmadega ekraani ees ja ketran enda peas neid küsimusi jälle: miks ma kardan saada täiskasvanuks? Miks ma kardan kanda samu riideid mis isa? Miks ma kardan temaga koos tänaval kõndida ja temaga ühes autos istuda? Miks ma armastan teisi rohkem kui oma Isa?

Kuna ometi saan ma aknest lahti?!