Pühapäev, 31. detsember 2006

Üleskutse 2

Tartu-Tallinn maantee, selleaastane surmavarjuorg. Statistiliselt kõige ohtlikum paik, kus autoga viibida. Olin seal täna Nissan Sunnyga. Tee oli pime, märg ja künklik ning silmad kipitasid ööpäevasest sõitmisest. Meenusid tuttava soomlase hiljutised sõnad: “eestlased on hullud, kui vaadata nende liiklust”.

Veendusin selles ka ise. Hullud kimasid täie tambiga üksteisest mööda, moodustades kolmandaid ridu kohtadesse, kus neid olla ei tohtinuks. Mitte et kõigil kiire oleks olnud… Pigem on küsimus põhimõtteline: suudan ma teisest mööda sõita või mitte? Nagu kõik eestlased püüaksid 186 kilomeetriga tõestada, et neis on pisuke Marko Märtinit.

Keerasin raadionupu Kumale (see oli ainuke, mis tuli). Caater, Smilers, A-rühm ja muu säärane. Ja imede-ime, mu silmad enam ei kipitanud! – maantee muutus ühtäkki tantsulavaks. Mõtlematult hakkasin ka ise gaapedaali litsuma, kuni viimaks leviauk tuli ja muusika vait jäi. Lollist peast olin muutunud ka ise mõneks kilomeetriks üheks wannabe-Märtiniks.

Sest teel olles tahame olla rallisõitjad, kui võimalik, siis parimad. Kuni viimaks lööb pähe reaalsus ja me mõistame, et lisaks Märtinitele on olemas ka õnnetud Park´id. Kõigil ei vea, sest kaotajaid on alati rohkem kui võitjaid. Eriti siin eesti maanteedel…

Kallis Päevik, teen oma teise üleskutse – kas sa palvetaksid minu paljude sõprade-sõbra, Jonatan Lige pärast. Ta jäi äsjajuhtunud autoõnnetuse tagajärjel koomaseisundisse.

Reede, 29. detsember 2006

Kuidas kirjutada blogi? (10 käsku)

Tahad teada, kuidas kirjutada külalisterohket blogi? Siis kõige lihtsam tee sellise eesmärgini oleks see, kui kirjutad inglise keeles. Või veel parem, hiina keeles. Ent ka eesti härjast võib saada tõeline vaatamisväärsus.
Toon ära 10 käsku, kuidas teha oma blogi paremaks. See tähendab, loetavamaks:

1. Ära kirjuta sellest, milline oli su hommik või mida sa sööd
2. Kasuta linke
3. Kasuta fotosid
4. Kirjuta sellest, mis sinu kujutletavale lugejale läheb korda.
5. Püsi iga postitusega teemas
6. Tee midagi originaalset
7. Kirjuta iga päev
8. Avalda oma blogiaadress otsingumootorites
9. Viita oma blogile ka orkut´is ja msn´is
10. Lisa oma lehele statistika-meeter, et end tulemustega kursis hoida

Hoian sulle pöialt, eesti härg!
Lisa "kommentaaridesse" ka oma nippe.

Kolmapäev, 27. detsember 2006

Good old Gerry Ford

Vana hea Gerald Ford. Ainuke USA president, kes sai presidendiks ilma, et teda oleks valitud. Juhuse läbi, nagu öeldakse. Ta oli mees, kes korjas tükid ameeriklaste purunenud usaldusest. Võttis ebapopulaarse seisukoha ja ütles, et Watergate skandaal on minevik. ”Pikk õudusunenägu, mis nüüdseks läbi.”

Möödus 25 aastat. Ja rahvas hakkas Gerryt positiivsemalt vaatama. See, et ta oma endist kolleegi, vesivärava Nixonit kaitset, andestati. Ja talle kingiti Aususe medal. Ilmselt just seepärast, et Fordi kuldne põhimõte oli: ”Parim poliitika on aus poliitika.”

Seesama, 1913 aastal sündinud mees, muuseas ka ex Am-jalgpallur, tegi oma viimased hingetõmbed eile. Olgu muld sulle kerge, vana hea Gerry.

Teisipäev, 26. detsember 2006

Me armastame peegleid


Ühed inimesed meeldivad meile, teised mitte. Ühed raamatud on huvitavad, teised igavad. Ühes blogis käin korduvalt, teises olen terve oma elu jooksul maksimaalselt minuti.
Meile meeldib olla selliste inimestega, kes on nagu meie. Meile meeldib saada osa sellistest mõtisklustest, mis on otsekui meie omadest mõtetest välja arenenud. Meile meeldivad sarnase saatuse-ideaalidega-tausta-iseloomu-iseärasustega inimesed, kes on nagu...meie.
Meile meeldivad kordumatud inimesed, kes kordumatult sarnased meie endiga. Sest me armastame peegleid.
Hiljuti lugesin ühest raamatust („Blue Like Jazz”, Donald Miller), kus autor rääkis sellest, et inimene on maksimaalselt egoistlik. 95% ajast mõtleb iseendale. Mulle meeldis see mõte.

Pühapäev, 24. detsember 2006

Kokkupõrked teel ja elus

Eile olin esimest korda elus Tartu-Tallinn maanteel, olles ise autojuhiks. Olime teel Gretaga tema perekonna poole Kesk-Soome, et jõule tähistada.
Poole tee peal oli pikem kurv, pikk rodu autosid tuli vastu. Mina üksi äsjakindlustatud Sunny´ga neile vastu minemas, nagu väike poni. Ühtäkki, keset pikka kurvi, ilmub välja üks uljaspea. Mees, kes tahab mööduda 10-15 masinast korraga. Aga lolli koha on valinud, pimeda kurvi, kus kogemusteta vend talle Tartu poolt vastu sõidab. Mida teha? Põhimõtteliselt võiksin ju kiljuda! Surmamats peaks tulema. Aga ei mingeid emotsioone. Pulss ka ei kiirene. Ja prillidega mees vahib tuhmilt otsa ja kihutab vastu. Ta aina läheneb. Jäänud on veel sada meetrit. Veel 80 meetrit, siis 60...
Õnneks juhtub paremat kätt olema bussipeatus. Kokkupõrke asemel põikan sealt ilma mõtlemata läbi ja õnnetus jääb juhtumata. Oma mõtetes loodan, et tol vennal on nüüd õppetund käes ja vesi püksis. Aga siiski... ei mingit emotsiooni. Miks?
Umbes kümme tundi hiljem sõidan Soome külatänaval läbi lombi. Greta on peale kõiki neid sõidutunde pinges. Vastureaktsioonina lombile põikan teisele poole teeserva, vaat et kraavi ja Greta frustreerub veelgi. Ta teeb märkuse... ma ärritun (sest mees on roolis ikkagi). Pahandan. Kutsun korrale. Viimaks saan nii vihaseks, et keerame teepeenrale ja lahkame kõiki minu autosõiduoskuseid, meie suhet, kõike läbikogetut. Ja vot see on emotsionaalne... see viib pulsi üles.

Tahan öelda selle looga seda, et isegi siis kui oled maanteel, kus oled otsapidi surmaga silmitsi, ei pruugi olla mingeid tundeid. Võib jätta täiesti külmaks. Aga siis, kui sõidad läbi lombi ja põrkad kokku lähedasega - siis on asi palju-palju tõsisem.
Et oleme inimesed, siis meile ei lähe korda see, kui autod omavahel kokku põrkavad. Inimesele on hingeminev see, kui inimesed ise omavahel põrkuvad.

Lähedast jõuluõhtut, siit Vaasa-kandist.

Reede, 22. detsember 2006

Jõuluagendad

Aasta pööras oma külge, on pööripäev. Siiski, väljas on maa nagu suvine jalgpalliplats ja kaskede otsas nokivad hakid pungasid. Paar päeva veel jõuluõhtuni. Kena tali küll meil.
Ja ajalehed on ka täitsa ära pööranud. Avaldavad ebatavaliselt kristusemeelseid kirjutisi. Oled sa märganud?
- Eile avaldati on-line intervjuu peapiiskop Andres Põderiga
- Postimehe arvamusküljel võttis sõna Ihastes-elav linnapea Laine Jänes - kaitses kirikuid
- ja PM-Tartu lisas tegi jõulusoovi Toomas Jürgenstein, võitlev religiooniõpetaja Treffnerist

Mingi karvane tunne aga ütleb, et neil kõigil on oma agenda, omad liistud. Oma ekstra-sõnum. Põder saanuks anda ka palju konkreetsemaid ja osapoolt-võtvamaid vastuseid. Jänes saanuks kaitsta kirikuid ka siis kui valimisi tulemas ei ole. Ning Jürgenstein - no mis jõulusoov see on, kui tegelikult käib arutelu religiooniõpetuse vajalikkuse üle. Mu meelest Kristus pole nendes tekstides küll mingi võtmesõna, pigem on ta pakendiks ümber mingi teise jõulukingituse.
Skeptiline ja vandenõuteoreetiline mina, sel pöörisel ajal.

Neljapäev, 21. detsember 2006

Tordist ja pudrust

Saage tuttavaks - motivatsioonikõnelejad Robbins, Reynolds, Ghinsberg, Tracey ja loomulikult, meie oma Vain. Võtkem neid kui sümboleid...
Motivatsioonikõnelejatega on nagu tordiga. Ja jutlustajatega on nagu pudruga. Ühte sa tahad süüa. Teist - kui täiesti aus valikuvõimalus oleks - pigem mitte.
No muidugi, on ka erandeid - mõni tort on tõesti allapoole arvestust ja üle ühe lusikatäie süüa ei jõua. Ja mõni pudru on kaarega üle prahi - sööks mitu potitäit.
Miks ma siis ikkagi pudrust ja tordist kirjutan? Sest pudrukeetjatel on palju, mida õppida neilt torditegijatelt. Elukutselistelt sädemetekitajatelt.
Mõtle, kui iga jutlustaja oleks mõelnud enne kantsli taha astumist läbi: Kas mu sõnavõtt paneb tundma võitjatena või äkki hoopis kaotajana? Kuidas esitada rõõmusõnumi nii, et kohaletulnud saaksid tõesti rõõmsaks?
Vahur Kersna ütles hästi, kui ta Vainu analüüsis - tema koolitused ei ole nagu luterikirik, kus inimesed lontis kõrvadega pinkidel istuvad. Miks on nii?
Samas... eks ka torditegijatel on, mida oma kolleegidelt õppida. Tervislikkuses jääb ju pikalt alla. Loe näiteks Carnegie raamatut - "Ärge muretsege..." Arvad, et raamatu lõpuks on murekotike tühjenenud? Ja vaevalt et Tracey miljonäriks-saamise raamat on kellegi tõeliselt rikkana tundma pannud...
Sellised mõtted siis. Eks ma poole aasta pärast olen targem, kui bakatöö valmis.

Teisipäev, 19. detsember 2006

Täna hommikul kella 7-8 vahel oli Kalda teel liiklusummiku tuututamist vähem, sest ka roolikeerajad nautisid äsja mahatulnud lund.

"Lumi tuleb, lumi läheb"
Suuremad tormid jäävad põhjalaiustele, meile jätkub suhteliselt sooja õhku. Vaid täna-homme on Soome lahe kohal üpris talvine õhk ja valge lumi võib korraks katta kogu Mandri-Eesti, isegi kerge tuisk pole välistatud. See viiv võib saabuda ööl vastu 20.detsembrit, hommikul aga alustab vihm võidukäiku lääne poolt. Teedele tekib libedus. Täna vaheldub päikesepaiste pilviste perioodidega, üksikutes kohtades sajab lund või lörtsi.
Puhub loode- ja läänetuul 4-8, saartel ja rannikul õhtul edelatuul puhaguti 14 m/s. Õhutemperatuur on -2...+2, saartel +4 C.

Merike Merilain (EMHI ilmaprognooside osakonna juhataja)

Esmaspäev, 18. detsember 2006

Intervjuu vinniarstiga

Kuna selle blogi eesmärk on: julgustada elama igapäevast elu, siis avaldan siin päevikuleheküljel pühapäevaõhtuse intervjuu vinniarst Greta Saarega. Viimase kursuse arstitudengina lõpetas ta äsja ühe pika referaadi akneravist. Ja olles teda näinud peeglite ees rohkem kui kolm aastat, võin öelda, et ta on tõeline vinnispetsialist!

Greta, mis ajast oled sina vinnidega seotud?

No vinnid on mul olnud puberteedieast alates, aga süvenenud huvi tekkis alates ülikooli algusest. Siis hakati mind kommenteerima. Ja ka ise sain valgustatud.

Jaga oma valgustust ka meiega. Mis see akne siis on?

Lihtsalt öeldes: rasunäärmete krooniline põletik. Ja sel võivad olla erinevad tekkimislood. Nahk võib olla näiteks rasvane. Aga oluline on see, et rasunäärmele tekib kork. Kork on ees ja rasu ei saa enam välja tulla, tekib põletik. Ja siis ummistumine…

Ja ongi vinn valmis? Niisama lihtsalt?

Tegelikult on mängus ka üks bakter. Propionibacterium Acnese. Mõnel on teda rohkem, mõnel vähem. Ta elab selle rasunäärme sees. Ja tekitab põletikku.

Aga neid põletikke, või peaks ütlema – vinne, on erinevaid. On ühed valged vinnid ja ühed mustad vinnid. Mis sa neist tead rääkida?

Neid mõlemaid kutsutakse komedoonideks, ametlikus keeles: ummistunud rasunäärmed. Rasunäärmed, mis on lahtised, on “mustpead”. Ja kinnised rasunäärmed on “valgepead”. Mind isiklikult sümpatiseerivad mustad rohkem, aga vist seepärast, et mul endal on valgeid palju rohkem. Samuti on valged ebameeldivamad, nad võivad muutuda väga suurteks ja põletikulisteks.

Milline on kõige jõhkram valge komedoon, mida oled kohanud?

See oli sinu peal. Sul on erinevaid muidugi olnud. Aga ma mäletan, et olime Soomes. See oli selline tsüstiline. See tähendab, et oli mitu sissekäiku. Hästi suur ja see lihtsalt voolas mäda. Jõhkralt. Ta oli nagu megajõhker. Mitu päeva pigistasid seda.

Aga milline mustpea on kõige hullem olnud?

See oli ka sinu (Märdi) peal. Sul on neid üldse rohkevõitu. Muidugi, ma mäletan, et mul endal oli 10 aastat tagasi mingi must täpp nina all. Ta ei näinud üldse välja nagu mustpea. Ja siis ma lihtsalt pigistasin… Ta oli megasuur, näitasin seda oma õdedele ja vennale. Ta oli ikka vaatamist väärt!

Vinnidega saab nalja, aga nad on ka igavesed nuhtlused. Kuidas nende vastu võidelda?

Nägu tuleb pesta. Aga mitte seebiga! Pesugeeliga hoopis. Ja sellise, mille PH on 5,5. See on parim. Ja kui geeliga pesta, siis õhtuti. Hommikul lihtsalt veega. Ja samuti, kui on kuiv nahk, siis kasutada niisutuskreemi.

Poisid peavad ka?

Kui on vaja, siis jah. Aga tavaliselt on poistel rasvasem nahk. Ja rasvane nahk põhjustab omakorda aknet. Samas, on üks müüt…

Mis müüt?

See on müüt, et ainult pesemisega saab vinnidest lahti. Või teisisõnu, müüt on see: “sul on vinnid seepärast, sest ei pese ennast.” Ei ole nii, osati on akne geneetiline ja ainult pesemisega vinnidest lahti ei saa.

Mis siis teha?

Kõigepealt, vinni ei tohi ka pigistada. See teeb olukorra ainult halvemaks. Vinn läheb naha all katki ja tekivad armid. Teiseks, kindlasti pöördu arsti juurde, sest aknest saab lahti ainult ravimisega. On olemas täiesti kasutatavad ravimid (salvid ja antibiootikumi tabletid).

Ja on ka üks väga võimas ravim, isotrenoiin, see on kõige kõvem. Aga seda tohib kasutada siis kui selleks on kõige suurem vajadus. Sel on erisugu kõrvaltoimed (näiteks väärarengud lootel, depressioon, maksa ja kolestorooli väärtused tõusevad).

Kas keegi siis üldse julgeb Seda kasutada?

Ikka. See on hästi efektiivne ravim. 92% patsientidest saavad ravitud esimesel korral.

Mind see hirmutab… Aga, on olemas ka rahvameditsiin. Nimelt on sul üks oma teooria. See on üks „nõela-teooria”?

Nojah, mul üks nädal vana teooria. See on selline: teen desinfitseeritud nõelaga vinni pindmiselt ja õrnalt katki. Minu arust on see loogiline. Olen seda ise proovinud, aga teistele ei julge soovitada, sest see on mu oma väljamõeldud teooria. Ja kui valesti katki teha, võib asi ka hullemaks minna. Aga mina... mina pean end osavaks.

On neid ravimisvõimalusi veel?

Hormoonpillid. Ka nendega on võimalik vähendada vinnide hulka. Aga nende kasutamisel on oluline meeles pidada seda, et akneravi on pikaajaline. Alati on! Vähemalt 1,5 kuud tuleb ravida, minimaalselt, kui mitte rohkem. Patsiendil on vaja kannatlikkust ja regulaarsust.

Aitäh sulle, Greta!

Laupäev, 16. detsember 2006

Kriisi lõppedes oled tugevam

Üks viimase kuu koolitöid, mida ma sugugi ära ei ole suutnud teha, on arvamusartikkel oma valitud teemal. Asi selles, et ma valisin mõned nädalad tagasi ühel loengukursusel sellise teema, mida mõtlesin, et jagan väga hästi (no siis saab ju kiirelt valmis kirjutatud). Arvasin, et valdan väga põhjalikult teemat: milleks meile (kõigile kvaliteepäevalehe lugejatele) kogudust?
Aga peale töö esitamist sain kena sahmaka kaela - polnud mu töö ühti nii hea - kriitikat tuli nii kursavennalt (kes mu hindajaks oli määratud) ja õppejõult (kes muidu alati püstist pöialt on näidanud). Ja kriitika oli nii karm, et tundsin, et ma tõesti ei suuda ära põhjendada, kasutades ratsionaalseid argumente - milleks meile kogudus? (ja loomulikult ma tahtsin põhjendada ikka kristlikku kogukonda, mitte igasugu muid - see suurendas peavalu veelgi).
Nõndaks - mis ma siin tegin? Lükkasin päev-päevalt uue artikli esitamist edasi. Mitte ei kannatanud selle all mu kooligraafik, vaid ka usuelu. No kuidas sa käid kirikus kui sa ise tead, et paberil sa ei suuda seda põhjendatult mõtlevale inimesele selgitada? Kriis. Ja sihuke kriis, mis iga päev kuskilt kukla tagant sult energiat välja imeb...
Õnneks eile õhtul see lõppes. Nimelt võttis eile Peep Risttee juhid ühele lehele ja viis "Kogemuste reisile". Tegelikult on ta selliseid asju varemgi teinud (võtnud aega juhtidele ja teinud oma sünnipäevadel meeskondlikke linnamänge), aga eilne oli mulle kui nooremale vennale väga vajalik tõuge - mul on vaja näha, kuidas mu vend millessegi usub. Ja kuidas ta selle jaoks ohvreid toob. (Mul on muidu tema kõrval raske töötada) Ühesõnaga kui Peep eile meile suure bussi tellis, oma maise iidoli Jagomäe juurde viis, sussid kinkis ja järjekordse nostalgilise loo oma mäkketõusust rääkis, siis see oli minu jaoks piisav motivaator unistada suuremalt ja kirjutada see igavene artikkel uuesti algusest-lõpuni.
Nüüd, tundes seda libedat kergendust, tahaksingi tänada nelja inimest, kes mind enim selle artikli (või peaks ütlema usulise kriisi) ületamisel aitasid. Kursavenda Ollit, õppejõudu Marti, jutlustajat Erwinit (temast kunagi hiljem) ja venda Peepu. Aitäh!
Et blogi on hea koht, kus kinnistada oma seisukohti, siis avaldan spetsiaalselt sulle - selle millest ma siis rääkinud olen. Arvamusartikkel "Tartu vajab uut kogudust".

Tartu vajab uut kogudust


Homme on päev, mil Tartus saab ametlikult rajatud ja põhikirjaga kinnitatud uus kristlik kogudus. Peale 5-6 aastast väljakasvamist noorteühendusest GoingUP ja Salemi baptistikogudusest, on moodustunud uus kogukond, Tartu Kristlik Risttee Kogudus.

Kui aga vaadata kirikuliste arvu väljaspool jõulupühade teenistusi, siis tekib küsimus, kas meil on tarvis üht uut kogudust. Tühjavõitu tunduvad pea kõik Tartu (ja tegelikult kogu Eesti) kogudused. Et näiteks Pauluse kirikus on praegu kaks matust nädalas, siis mitmed luterikiriku pastorid on avaldanud arvamust, et veel mõned aastad ja liikmeskondades tuleb veelgi suurem langus. Nimelt on suur hulk luterikirikute liikmemaksu tasujatest just vanaemad-vanaisad.

Ometigi, kuigi paljud kirikupingid on juba praegu tühjad, olen kurvast statistikast hoolimata veendunud, et Tartu vajab uut kogudust.

Hiljuti avaldas ajakirjanik Priit Pullerits arvamust (Postimees, "Palsam rahvale", 6.12.06), et kuigi ta on täiesti mittereligioosne inimene, julgeb ta soovitada usklikkust. Artiklist jäi mulje, et kristlik usk on talle mokkamööda seepärast, et see soosib sündimust, tsiviliseeritust ja häbitunnet. Just selliseid soosivaid omadusi, mille järgi nüüdis-Euroopas suur nõudlus on. Sellele, teaduslikult tõendatud tendentsile, võiks lisada ka Eesti tuntuima meestearsti Margus Punabi sõnad. Terve mees vajab kuulumist osaduskonda, näiteks kogudusse, on olnud läbi aastate ta sõnum loengutes tulevastele eesti arstidele. Tervislikkuse seisukohast vajab nii üksikinimene kui ühiskond kogudust.

Üheltpoolt võime näha, kuidas Eestis kristlik kogukond on ka vastavalt käitunud. Näiteks sai eelmise aasta "Eestimaa uhkuse" auhinna Oleviste hoolekandetöö eestvedaja Milvi Aaslaid ja alkohoolikutele suunatud Lootuse küla rajaja Märt Vähi. Kogudus on oma tulekahjude kustutamisvõimet näidanud. Selle nurga alt vaadatuna näib uus kogudus Tartus lausa hädavajalik.

Kuid koguduse käes on ka ennetusetööks vajalikud vahendid. Miks muidu on kasutanud erinevad noorsootöötajad Tartus ja selle ümbruses võimalust saata oma keskuste noori kristlikule suurüritusele "GoingUP"? Ühtekokku on käinud tuhanded noored nädalavahetusel Vanemuise Kontsertsaalis saamas osa kirikuliste korraldatud programmist. Raske on öelda kui suur hulk on seepärast jätnud nädalavahetuse läbupidudele minemata, aga et külastajaskond on olnud alati saalitäitev, siis see number ei saa väike olla. Kui kristlik kogudus pakub alternatiivi allakäigutrepile, siis kuidas saaks see olla ebavajalik?

Enam veel, koguduse põhieesmärk: olla hädavajalik, ei ole mitte selle ajastu toode, vaid on olnud olemas juba kaks millenniumi tagasi. Võib-olla mõjub see üllatavalt, aga kiriku roll ei ole olnud lihtsalt kuulutada Jumala Sõna, vaid olla patuste haiglaks, nagu sõnastas selle Kristus ise. "Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele.” (Luuka evangeelium, 5 peatükk, 31-32 salm). Ja kui Kristus jättis tulevased koguduserajajatest apostlid maa peale, oli ta sõnum, et just nemad ja nende tulevased kaaslased olgu tema edasiseks kehastuseks maal. Nemad täitku sedasama rolli, mis täitis tema. Olla kõigile haigetele arstiks, olla patuste haiglaks. Koguduse roll on olla hädavajalik ja ta on seda alati olnud.

Ka siis, kui nõustuda kogu eelneva kirjutatuga, võib tekkida vastureaktsioon. Sest isegi kui see on tõsi, et kogudus on võimeline pakkuma abikäe Tartu noortele, Eesti meestele ja Euroopalikule ühiskonnale üldse, ja olnud seeläbi hädavajalik juba kaks tuhat aastat, siis ikkagi - miks see nii vastuvõetamatu tundub? Miks on enamiku jaoks kirikuminek vaid ühekordne sündmus aastas? Ja miks on kirikute liikmeskonnad välja suremas sellal kui nad peaksid olema sedavõrd hädavajalikud?

See on õigustatud kriitika, sest tõepoolest, enamus kirikuid Eestis ei ole täis. Ja kirikute arv pigem on kahanemas kui kasvamas. Ometigi ei tee see olukord kehtetuks koguduse tegelikku olemust. See pigem viitab sellele, et kogudustel endil on raske olnud aru saada oma vajalikkusest. Kristlikke metafoore kasutades, arstid on hakanud haiglates end liiga koduselt tundma.

Homme ametlikult rajatava Tartu Kristliku Risttee Koguduse eesmärk saab põhikirjaga kinnitatud. See on: olla kirikuks teistele. Olla väljapoole suunatud, olla teisisõnu hädavajalik, selline nagu Kristus on kutsunud usklikkonda olema. Ja just seepärast, vaadates praegust olukorda Tartus kui ka laiemalt, olen ma veendunud, et me vajame uut kogudust. Kas aga Risttee kogudus sellele vastavalt suudab elada, on iseküsimus. Homme nad seda põhikirjaga tõotavad. Andkem neile see võimalus, tõestada, et kogudus on ja on alati olnud vajalik.

Neljapäev, 14. detsember 2006

Üleskutse

Nagu sa Päevik, võib-olla tead, olen liitunud sellest sügisest Pereraadio ridadega. Neljapäeva varahommikul, enne kui päikegi tõuseb, levin helilainetena üle Maarjamaa. Mõnikord on mu kaaslasteks Barry White, teinekord Tõnis Mägi. Kord on tunne suursugune, kord mahasuruvalt vastutusrikas. Täna oli raskevõitu, vastutusrikas. (mõnel teemal on ikka palju kaalul)

Sel hommikul oli vestluskaaslaseks Daniel Kotsjuba. Tead teda? Ta on hetkel Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, taastub suvisest selgroovigastusest. Teeb iga päev trenni ja kogub jõudu. Aga nagu ta läbi telefonitoru ütles, närvirakud kasvavad millimeetrihaaval - ja taastumine on tohutult veniv. Ning haiglaõhustik on nüristav.
Perekond õnneks toetab teda. Ema istub haiglas poja kõrval, vend hoiab detailitäpsusega blogis palvetajaid kursis. Kui pärast hommikuintervjuud neile helistasin ja tahtsin "aitäh"-öelda, valati tänusõnadega hoopis mind üle. See tagasihoidlikkus ja alandlikkus (e alandlik tugevus), on mulle suureks eeskujuks.

Nüüd aga, tahan sind, kallis Päevik, üles kutsuda. Danielil on vaja ratastooli. See maksab 80 000. Linn see aasta ei saanud neid aidata. Mõtlen, et äkki meie saame?
Isegi kui sul on raha vähe, julgustan sind andma. Või nagu piibelgi ütleb: Jumal õnnistab piskut ja andmine on ihnuse vastumürk.
Lisan Danieli blogi oma teiste sõprade blogisse. Loe seda. Seal on ka arvenumber.

Esmaspäev, 11. detsember 2006

Turboka müüt

Ma ei tea kust, aga kuidagi on hakanud hargnema müüt minu toidumenüüst. Nagu ma ainult turbokaid (tuntud ka kui kiirnuudleid) sööksin ja vett jooksin. Aga tüng. See on müüt (sorri ema ja vanaema!).
Kuigi iseenesest peitub "selles" väga väljakutsuv kiusatus. On aegu, kus tahaksin ka ise seda müüti uskuda. See ju tekitaks humiliatot (teistest haletsuse tekitamine ja seeläbi lisapunktide teenimine) ja kinnistaks minu tudengi-staatust. Aga selle müüdi-kinnitamine on sama, mis manipuleerimine. Selle taktika nimi on: enesehaletsus.
Ühesõnaga - kuigi perekond Saare (st mina ja G) külmkapp on mõnikord tühi, ei tähenda see veel seda, et me nälgiksime või nälga näeksime. Vastupidi, Jumal on meid õnnistanud, tõdeme seda iga söögikord.
Nüüd lihtne visuaalne näide. Vaadake seda fotot. Tehtud täna, peale hommikusööki ja enne lõunasööki. Selline vahepealne snäkk. Kõht läks tühjaks. Fotol on kaks praetud muna (meresoola, sidrunipipra ja maheda sinepiga), praekapsas, granaatõuna morss, meekook ja loomulikult, üks päkapiku toodud sefiiripätsike.
PS. Proua G isegi ei teadnud, et ma sel kellajal süüa tegin. Sest nagu öeldud, müüdid valitsevad kõikjal. Nüüd aga, ma loodan, et Päevik on ühe tõetunnetuse-kraadi võrra kõrgemal.

Pühapäev, 10. detsember 2006

Lõuna Keskuse Kogudus


Eile öösel, kell 22-02 oli Lõuna-Eesti suurimas kirikus teenistus. Oli ülistusteenistus, nimega "Imede öö!". Käisin ka. Öömissad on ju toredad, kogemusterohked! Ja massiliselt rahvast toovad kokku. Miks siis mina peaks välja jääma?
Üks hea tuttav sõitis lausa pool tundi enne kirikuuste avanemist kohale. Sest parkla sai varakult autotest pungile. Ja tõsi ta oli, kui ma oma vanemate Nissanit mööda Riia tänavat kärutasin, siis oli liiklus Pauluse kirikuni umbevõitu.
Ja kuna olen oma mõtetega nii-või-naa kirikutega seotud, siis mõtlesin, et mida meie oma koguduses saaks paremini teha? (Olen Risttee kogudusest) Sest vaata - Lõuna Keskuses, smiley face alla kogunes tuhandeid inimesi. Noori ja vanu. Rikkaid ja vaeseid. Milline momentum!

Eile kadestasin Lõuna Keskust. (Sest meie teenistustel käib u 60 inimest) Aga täna olin asjast juba üle. Istusin kirikupingil, Näituse tänava keldris (eh, nagu sektant) ja laulsin jõululaule. Siis taipasin, et Jumal ei vaja lihtsalt suurt usklikkonda, vaid suurt au.
Ma võin oma pea anda, et üks inimene võib Jumalale rohkem au tuua kui kõik need elujõulised inimesed seal Lõuna-Eesti suurimas keskuses! Ja ma olen pigem osa sellisest kogudusest, kus on suure Jumalakartuse ja -austusega inimesed kui lihtsalt suurimate numbritega teenistused.
Päris tõsiselt! Uskliku ausõna.

Neljapäev, 7. detsember 2006

Mis on Coca-korgi all?

Vahelduseks võtsin aega, et investeerida tulevikku ja hasartmängust osa võtta. Nimelt alustas sellelegi talvel Coca-cola uue kampaaniaga. Lubab, et iga korgi all on võit ja õnnelikeim saab mullijoogi-vabriku Jõuluvanalt 15 000 krooni eest nänni. Läksin kampaania ohvriks ja proovisin. Kokku panin mängu 5 korki.

I kork: Kas saata 3-kroonine SMS või minna nende kodukale, teha seal endale konto ja saada tasuta üllatus? Otsustasin koduka kasuks. (Aga vennad on kavalad, on teinud üsna mitu ringijooksutavat linki ja lasevad isiklikke andmeid sisaldada – sedasi tekkis mu alateadvusesse paar coca sümbolit juurde). Viimaks jõuan võiduni – iga kork võidab – ja saan, ohhoo-ohhoo, võimaluse saata coca pildiga e-kaart. Surun tekitatud alaväärsus-tunde alla ja saadan e-kaardi Gretale. Ehk teenisin sellega siiski paar boonuspunkti?

II kork: Lähen jälle kodukale. Ja võidan... moblamängu. Ärevusttekitav detail. Aga kõigepealt pean välja uurima, mis mobla mul on. Siis downloadima faili arvutisse ja hakkama leiutama, kuidas fail moblasse saada. Ega ei saagi ja paari päeva pärast kustutan faili desktopilt.

III kork: Jälle moblamäng. Võtan igaks juhuks teise telefoniseeria, muidu äkki on sama mäng, ja siis läheks võit raisku. Aga siis tuleb välja, et on uus mäng... aga mis ma sellega nüüd teen? See ju ei sobi ei minu telefoni. Ja need, kellel ka see mobla on olemas, ei taha seda – head sõbrad mul ikka, eh.

IV kork: Greta juba noomib, et mis ma oma puhkepause sedasi veedan. Ütlen, et tegemist on olulise investeerimisvõimalusega. Ta jääb põhjendusega rahule ja läheb teeb mulle syya. Ja hopsti, võidan veel ühe moblamängu. (See oli juba häiriv üllatus). Õnneks pakuvad nad seal lohutuskingitust ka – screensaverit. Võtan selle – ja saan 20 megase coca-reklaami. Sel hetkel tajusin oma reklaamiohvri staatust.

V kork: Minu viimane kork. Ja jälle moblamäng! Tekib juba väike alaväärsus-tunne. Mis teha? Võtan jälle screensaveri. See seekord teistsugune – pildil on coca pudel, mis muutub purskaevuks. Jätan faili igaksjuhuks arvutisse, kes teab, äkki sina, Päevik tahad? Väike jõuluüllatus minu poolt.

Ja selleks korraks ongi kõik. Tagantjärele vaatan, et sain mõnusa portsu kampaaniat alateadvusse, rahuldatud hasardikire ja loodan, et ka lõõgastatud. Aga korke ma niipea enam kätte ei võta, see 15 000 kroonine nänn näib kuidagi illusoorne.

Küll aga sulle soovitus: kui sa neid korke keerama hakkad, vaata õiget koodi. Nad, kavalpead, on teinud sinna lihtsameelseile kaks koodi, üks on vale. Õige on see kood, mis tuleb välja siis kui vastu valgust vaadata. Ja kui saad 15 000.-, anna pool mulle.

PS. Kodanikele M, H ja I minu poolt tänu selle eest, et julgustavat vastukaja olete andnud!

Teisipäev, 5. detsember 2006

Kui silmad on väsind´


Möödunud pühapäeval jõudsin selgusele, et kui ma oma igapäevaste asjade eest vastutust ei võta, siis ei tee seda keegi. Et võetud vastutusalad, ülesanded, suhted – need nõuavad sihipärast tööd ja pühendumist. Nõuavad, et kergitaksid oma tagumikku ka siis, kui pikutada tahad ning et ajalehe lugemise asemel järjekordse tühja wordi dokumendi avaksid.
Tõdemuseni jõudsin, kui hakkasin loengusaalis saama õppejõududelt süümekaid-tekitavaid märkuseid ja Gretalt võrdluseid teiste suhetega. (Ma unustasin üsna mitu olulist tähtpäeva ära).

Ühesõnaga - otsustasin, et sellest nädalast alates olen muutunud mees. (Tüüpiline, eh). Et laiskvorstist, ajavõlgnikust saab graafikus-püsiv inimene. Vähemalt jõuluõhtuks. Et ma detsebri kolmandaks nädalaks suudaks saada kooliga ühele poole, näha oma kõrval õnnelikku (naeratavat) abikaasat ja kuuse alt kingitusi välja tirides teaksin, et kellelegi võlgu ma pole. Ka ajale mitte. Otsuse tegin pühapäeva õhtul - samuti koostasin mitmenädalase kalendri.

Esmaspäev ja teisipäev on senimaani hästi läinud. Igasse päeva olen planeerinud 10-12 asja, tehtud saan 7-8. Pole paha, tegelikult. Aga need kaks möödunud õhtut on küll rasked. Nii kui silmad sulgen, tulevad pisarad. (Ka praegu) Sedavõrd ülekuumenenud on silmamunad sellest igapäevasest "to-do-listi" virr-varrist. See tekitab minus kahtlusi: kas must ikka saab asja? Möödas on alles teine päev, aga millised on silmamunad nädala pärast?

Kallis Päevik, kas sa hoiaksid mulle pöialt või palvetaksid (ma ei tea, kuidas sul kombeks)? Kummalgi juhul, ma tänan sind väga! Ja jõudu sullegi!

Pühapäev, 3. detsember 2006

Välk ja pauk, tulevärk


Eile öösel, kui ma veel viimast tundi üleval tiksusin, läks õues paugutamiseks. Keegi oli ostnud rakette ja ilmselt oma tähtpäevale mõeldes tulistas neid taevasse. No, oma paarsada krooni lasi tuleroaks. Tüüpiline värk, siin Annelinnas.
Jooksin akna peale, ütlesin Gretale: "Raketid on taevas." Tema jookseb ka aknale. 10-15 sekundit värvidemängu ja pragisevat tähesära, ja ongi kõik. Iseenest ei midagi erilist. Aga piisavalt eriline, et joosta aknale, peatada kogu oma tegevus. Jätta seisma nõude pesemine, tolmu imemine, raamatu lugemine, netis surfamine, msn-vestlus, pikutamine... Miks?
Juhuslikult jäin vaatama kõrval-kortermaja. Ja ma imestasin: pea igal valgustatud aknal oli keegi inimene, kardinad sabisesid, aknaid avati. Inimesed jooksid üksteise järel akendele, et vaadata sedasama tulevärki. See esimene kord, kui ma nägin annelinna korterit Elamas. Tõeliselt elamas!
Inimesed ootavad midagi. Nad on valmis taeva poole vaatama, kui sealt vaid midagi tuleks.

Laupäev, 2. detsember 2006

Jõulukuu algus

Just lõppes 1. detsember, aga ilma eriliste jõulutunneteta. Kuigi raekojas seisab strobodega kuusk ja lutsu rmt-st sai laenutatud viimseimgi jõulu-cd. Samuti sai pool liitrit glögi joodud ning novaluxist kaks kuusetaolist kaunistust ostetud. Siiski, jõulutunne puudub. Kahju. Sest ilma selle kogemuseta jääb aasta 2006 kuidagi puudulikuks.
Hea uudis on aga see, et õnneks tuleb esimesel advendil, s.o. juba homme öösel:), päkapikk. Kui mu sussi tappev hais teda muidugi ära ei tapa... eks näis.

Neljapäev, 30. november 2006

vend vs vend

Jaanuari alguses läheb Tartus ristimiseks. Emajõe Ärikeskuse saunas, tulevad uued Risttee koguduse liikmed. Kift. Eile kirjutasin sellest uudise, www.risttee.ee. Loe, kui aega leiad.

Aga mis mind seda kirjutades mõtlema pani, oli hoopis - vendade erinevus. Mina vs Peep. Ta näeb ikka asju hoopis teisiti. Kuigi oleme vennad.
Minu meelest on jaanuarikuises ristimistalituses eelkõige iroonilised sümbolid - pläskus sünnivad uued jüngrid; saun on prestiiži armastavale seltskonnale; 13- korrus. Aga Peep näeb asjas hoopis jumalikumaid sümboleid.
"Ristimisteenistuse toimumise kohaks on Plasku 13. korrus, mis on otsekui sümboolne püüd Jumalale lähemale," kirjutab ta tänases listikirjas ristteelistele.

Ma poleks sellise tõdemuseni jõudnud ka kõige suurema pingutuse korral. Sest me mõtleme erinevalt. Ka vennad. Ilmselt just see, kui harva me seda endile teadvustame - tagab ka meile aeg-ajalt arusaamatusi teistega. Ja jätab meid ilma paljudest maailmapildi rikastumisvõimalustest. Nii palju kui on inimesi, nii palju on mõtteviise. Kift.

Teisipäev, 28. november 2006

Traditsiooniline süümekas

Läksin täna kahe loengu vahel Co-Marketisse. See, mis kaubahallis. Võtsin kukleid ja traditsioonilise Tartu limonaadi. Ja läksin järekorda. Jälgisin kui hästi klienditeenindaja suhtleb ja inimeste omapäraseid lõunamenüüsid. (Üks võttis rulli vetsupaberit ja 2 pakki sifkasid).
Minu ees seisis koolivend, pika patsiga habemik. Nägupidi teame, suhelnud pole. Ja kui ta oma ostu ära teinud oli ja mina veel maksin, kukkus tema 7Up minu traditsioonilise limonaadi peale. Nii et mu pooleliitrine pikali käis ja seest vahutama lõi. Uh-oh, mõtlesin. Mulle ei meeldi loksutatud joogid ja nüüd mingi suvaline vend ajab selle lambist pikali. Nii palju me ju tunneme üksteist, et võiks vabandada. Aga ei vabandanud. Mida teha?
Mõtlesin, et säilitan oma staatuse. Ei tee suurt väljagi, muigan pigem üleolevalt ja jätkan maksmist. Mis mul ta vabandusest ikka... Ongi parem kui ta ei vabanda - või ei julge vabandada. Las tunneb süümekaid, mõtlesin. Selline lahendus pani mind üsna hästi tundma.

Hiljem, kui loengus istusin ja sellesama koolivenna selga vaatasin, mõtlesin - et soove ja mõtteid saadame üksteisele pidevalt. Nii avalikult kui salaja. Avalikult pigem ilusaid ja salaja pigem koledaid. Eks ikka neid, mis meid endid hästi panevad tundma.
Selline siis oli minu traditsiooniline süümekas, mis Co-marketis täna korda saatsin.

Esmaspäev, 27. november 2006

Aitäh sulle!

Kallis päevik, see on minu esimene sissekanne. Ütlen otse välja: hakkan sulle kirjutama asjadest, mis mulle on olulised. Millele ma mõtlen rohkem kui muule ja võib-olla mille üle ei vaevle keegi teine. Kirjutan asjadest, mis mind üles tõstavad ja rivist löövad. Et olen inimene, siis anna mulle andeks kui mõni arutlus on liiga tundeline ja hinnanguline. Võta arvesse ka mu iseärasusi: olen osa vähenevast rahvusest - eestlane. esindan sellest vaid poolt mõtteviisi - mees. mõtlen kriitiliselt - tudeng. ja kõnelen asjadest, mida ma ei suuda muul viisil tõestada kui ainult oma isiklike kogemustega - usklik. Mu nimi on Märt Saar.

Ja aitäh sulle, anonüümne lugeja, et minu lugu loed. Tunnen end selle võrra väärtuslikumana. Ja vastutasuks sinu huvile tahan Sind julgustada elamaks igapäevast elu.

Järgmise postituseni!
m.s.