Esmaspäev, 31. detsember 2007

Naine ja madu

Oli üks naine. No nii 30ndate ringi. Soomlane. Tal oli lemmikloom, pikk boamadu. Madu oli viie aastaga kasvanud üsna suureks, ja üsna lähedaseks sellele naisele. Talle meeldis see madu.

Ühel päeval aga märkas see soomlanna, et madu enam ei söönud. Tee mis tahad, topi sisse mitu rotti sa topid, ära ei söö. Ei snäkke ta ka söönud. Naine hakkas muretsema. Muretses tükk aega, mitu päeva, madu aga kõhnus ja kõhnus.

Siis läks naine loomaarsti juurde. Abi ei saanud ta ka sealt. Ei osanud ta öelda, mis on valesti. "Imelik juhtum, mine koju, vaata, mis edasi saab."

Madu ja naine läksid koju. Magasid nagu ikka üksteise kaisus. Madu rullikeeratuna, naine ta kõrval. Siis aga ärkab naine öösel üles, justkui niisama! Ta vaatab, ega ussike kadunud ei ole -- ei ole. Aga midagi imelikku on teoksil siiski! Sest madu ei olnud rullis nagu tavaliselt, vaid oli pulksirge nagu Koljati oda. Täitsa pingul ta kõrval!

Naine mõtleb, mis kammajaa on? Suurest hoolivusest pakib ta pidžaama uuesti kokku ja läheb arsti juurde.

"Väga hea, et sa minu juurde tulid," ütles arst. "Me peame ta magama panema..."

Ja see armas soome naine sai teada, et ta madu oli temaga nii lähedaseks saamas, et kavatses ta ära süüa. Kõigepealt oli tal plaan kõht tühjaks nälgida... ja siis pulksirgena ta kõrval mõõta, kas ta mahub ta kõhtu. Nii nad teevad looduses. Oleks mahtunud küll, ees seisiski veel vaid kägistamisetapp.

Naine jäi ellu ja madu suri. Õnneks läks seekord niipidi.

Milline on loo moraal, saad teada, kui loed tänast - aasta viimast - postitust minu koguduse Risttee kiriku blogis.

Laupäev, 29. detsember 2007

Kes kaitseb deemonite eest?

Paar päeva tagasi, siin Soomes, ei saanud üks 30-aastane naine magada. Ärkas öösel kell 3:00 üles ja jooksis hirmuga vanemate juurde voodisse. Põhjuseks see, et vaatas õhtu horrorit, kus räägiti deemonitest, kes öösel kell 3 kellegi ära viivad.

Tegelikult usuvad vaimudesse väga paljud. Kui Eestis usuvat Jumalasse kõigest 16% (hiljuti EPLis avaldatud statistika järgi), siis vaimudesse, mulle tundub, et kaugelt üle poole.

Kes aga kaitseb teid deemonite eest? Mõni ütleb seepeale, et jumal. Kui aga edasi küsida, et miks ta nii arvab? miks ta sedasi usub? Siis vastuseks tuleb ebamäärane lapsepõlves kuuldud lause või lugu.

Tahaksin selle postitusega tuua veidi selgust, neile, kes 30 ja hirmul. Või siis nooremad, või siis vanemad.

I väide: Jumal kaitseb küll

Taanielit hoiti lõvide koopas lõugade eest. Paulust hoiti maohammustuse eest. Taavet laulis psalmides, et inglid hoiavad ka kivi vastu kukkumast.

II väide: Jumal ei kaitse kõiki

Samas, kui mäletate, siis kui Taaniel võeti lõvikoopast välja, visati sinna sisse teised vennad ja nende perekonnad. Nemad aga, naksti, surid! Ja kui Kristus oli kõrberännakul prooviesinemisel, siis Saatan soovitas tal ka ennast kukutada ja vaadata, kas Jumal kaitseb. Jeesuse vastus oli, et Jumal ei kaitse igal tingimusel... talle ei meeldi, kui me teda tema lubadustega kiusame. Ja iseennast hirmuäratavatesse olukordadesse veame.

III väide: Jumal kaitseb neid, kes temale loodavad

Õnneks tõesti on kirjas see, et kurjad vaimud alistuvad Kristuse nimele (Lk 10:17), ja et tunnustähed (nt kurjade vaimude väljaajamine) on nendega, kes Kristusesse usuvad (Mk 16:17-18) ja et kurja eest on hoitud need, kes tema peale loodavad (Ps 91:11,2).

Aga tasub meeles pidada, et olgu tegemist siis Taanieli või õudukaidvaatava 30-aastase naisega. Ta on hoitud Jumala poolt vaid siis, kui ta jumalat võtab Jumalana. Talle loodab, ja temasse usub. Ja ka siis kaitseb ta oma tahtest. Seepärast on ka Taanieli lõvideloos öeldud, et tema oli inimene, kes järgis seda, mis Jumal ütles ja lisaks austas ka oma autoriteete (isegi kui need ei olnud tema moodi usklikud). Ta oli hoitud, põhjendustega.

aga seda ju ei saa öelda kõigi inimeste kohta, kes lõviauku oma elus on kukkunud.

Jumal kaitseb, aga mitte kõiki.
Tal on omad mängureeglid.
Aga ole ikka tänulik, kui ta on sind senini kaitsnud!

Reede, 28. detsember 2007

Aijaiaiaiaiajaa

See ei ole eriti ilus, kui keegi ütleb "Aijaiaiaiaiajaa". Olgu, võib-olla esimest korda on natuke naljakas. Aga kui ikka paneb päevas mitukümmend korda ja ise muheleb seejuures, siis viskab see rohkem kui üle.

Aga kui "aijaiaiaiaiajaa" peaks ütlema väikene beebivõitu tütar. Siis ei ole vahet, kas ma magan, olen pool-unes või ärkvel. Ei ole vahet, kas ta sööb, imeb lutti või vingub. Kui ütleb "aijaiaiaiaiajaa", siis on asi ikka kohe päris naljakas.

Ja aina paremaks see sõnake tal läheb.

Selles on midagi fetišistlikult mõnusat. Üheaegselt on ta armas, teiselt-küljelt kaebav. Siis tundub, et selles on oma annus huumorit, aga ka laulmist. See on senini parim kommunikatsioonijupp, mis ta meile on andnud!

Jõle tore ikka, kui on kõrval üks arenev imepisike inimene. "aijaiaiaiaiajaa". Oi kui mõnus...

Teisipäev, 25. detsember 2007

Miks me teeme suuri tegusid

Täna mõtlesin Taavetile ja Koljatile. Oli see Taavet üks pisike punapõskne poiss, kaheksast vennast noorim kandlemängija ja lambahoidja. Teine aga hiiglane, rahvuse esindaja, oma kilbikandjaga.

Suur hiiglane seisis orus, kahe sõjaleeri vahel. Karjus seal sama kaua kui Jeesus rändas kõrbes. Venna sõnad mõjusid laastavalt, halvemini kui vene meedia. Kõik kartsid Koljatit.

Siis tuleb Taavet, toob oma vanimatele vendadele süüa. Nad on ka kuskil seal juutide sõjaväes, ilmselt lihtsad reamehed. Aga saavad pahaseks, kui väike Taavet hakkab suure kolli kohta küsimusi küsima. "Mis sa siin pärid, väike Juntsu? Mine hoia oma väikest lambakarja!"

Kes Koljat-kolli maha lööb, see pidi saama preemiaks naise, palju pappi, maksudest vabaks ja oma isale ka ametlikku hingamisruumi. Väikesele Taavetile oleks see olnud muidugi sama suur unistus nagu "Noores miljonäris", mida täna telkust peredele näidati.

Oleks saanud veel enam tegelikult. Kes selle 6küünra+1vaksa suuruse sünnist peale treeninud kapi maha oleks koksanud, saanuks Iisraeli rahvuskangelaseks. Juutide päästjaks. Vilistite vangistajaks. Kuninga soosikuks. Rahvalaulude peategelaseks. Koljatitapjaks! Nagu filmis "Visa hing 2", mida täna jälle sai vaadatud. Kalevipojaks!

ja väike Taavet ta tappiski.

Kui paljud aga teavad, et need ei olnud põhjused, miks lambakarjus Taavet talle pisikese linguga vastu läks? Kuulsus, raha, ega isegi vabadus see küll ei olnud.

"Sest kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab elava Jumala väehulki?" nii küsis Taavet oma vendadelt, teistelt sõduritelt ja lõpuks ka oma rahva suurimalt isikult, kuningalt. Taavetit ei kottinud see, kui suur ja tugev oli tema, või kui suureks ja kuulsaks ta võiks kunagi saada. Kõik, mis teda kottis oli see, et keegi teotab avalikult Jumalat, ja mitte kellelgi... absoluutselt mitte kellelgi peale ühe kõige väiksema punapõske lambahoidja pole julgust talle vastu astuda.

mis sind motiveerib?

Neljapäev, 20. detsember 2007

Võti issi südamesse

Tartu raekojaplatsil on kuusk, ilus ja suur. Ajalehes öeldi, et räsitud. Palju on seal laste postkaarte. Aga kas üldse keegi on käinud lugemas, millised on nende pisikeste salasoovid Jõuluvanale? Mul oli täna tunnike aega kärutada Wilmat kesklinnas, nõnda ma käisin siis lugemas...

Oli üks oranž kaardike. Aknaruudud kääridega sisse lõigatud. Keegi väikene tüdruk oli kriitvärvidega kirjutanud kronksus trükitähed sisse.

"KALLIS JÕULUVANA, PALUN TOO MULLE
1. PUSLE
2. RAAMAT
3. ISALE TERVIST
4. EMALE AMEERIKA LÕHNA"

sinna alla oli kirjutanud ta oma nime. Hakkasin juba kaarti kinni panema, kui märkasin, et keegi oli väikese, ent korraliku käekirjaga vedanud veel kaks rida. Ilmselt täiskasvanu.

"Ja palun, et ema leiaks
võtme issi südamesse."

See oli nii armas, aga lihtsalt rebis südamesse! Ai, kui valus! Kogu see perekond tuli silmade ette. Väikene tüdruk, kes tahab lihtsaid asju. Ja tema väikesed silmad, mis näevad, kuidas issi on töö kõrvalt haige. Ja väikesed kõrvad, mis on kuulnud, et ema tahab parfüümi kõige kaugemalt maalt. Ilmselt on perekonnas ka vaieldud ja vaikitud.

Ja tuli silme ette ka ema, kes koos lapsega selle hommikul valmis oli kirjutanud. Tema lihtsaid soove naeratades kõrvalt vaadanud. Ent siiski mõelnud ka endale, ja samal viisil lootnud, et miski kuskil aitaks tal leida tagasi selle läheduse mehega. Selle armastuse, mis tal kunagi oli olnud, ent kaduma läinud.

Olen ka ise peale lapse sündi mõelnud isana, et kuhu see energia nüüd nii äkki kaob. Siis kui põlvedel palvetan, kohe on tunda, et selg tuikab ja nõrk. (aga olen ainult 23!) Ja kui Gretaga õhtuti koos olen, on korduvalt olnd hetki, kus ma teda lihtsalt ei kuule. vaatan häguse pilguga. Siiski otsime uuesti lähedust, nagu ükskord sai siin kirjutatud.

Ja täna oli meil siis teine ametlik deidiõhtu! See on küll imelik, et peab kalendris aega mahutama, et selline õhtu tekiks. Aga õnneks see natuke ikka töötab. On vähemalt aega käes hoida beebiasjade asemel ka üksteise kätt.

Sõbrad lugejad, otsige teie ka lähedust. Muidu jääte kaugeks!

Teisipäev, 18. detsember 2007

Naistest kui autoriteetidest

Mul on käes kaks artiklit. Üks räägib sellest, et õige oleks kui naised oleksid ka kirikus esiotsas. Teine, tundub, et naiste ja meeste selgelt eristunud rollidest. Ma ise lugejana veel ei teagi täpselt mida mõelda.

Aga peab mõtlema. Uh-oh! Mu töö on ju ka naistega seotud (nt keskmine noortejuht kirikus olla 30aastane vallaline naine, kõrgharidusega). Ja koduski, püüan enda jaoks pilti luua, kuidas peaks Greta suhestuma minusse, ja mina temasse. Piiblis on tegelikult juhtnöörid olemas. Lihtsalt seda arunatukest ja vastupidavust õigel tõlgendamisel on minu peakolus vähe...

Teema tekitab diskussioone. (Ei tea, kas minu blogis ka? Seda blogi loevad ka tublid töökad naised, kes juhipositsioonil). Aga tahaks, et need juurimis-puurimis motiivid oleks õiged... sest ma küll ei usu, et teemat peaks uurima seepärast, et naised tunnevad, et neid koheldakse alaväärsetena ja orjadena. Pigem on vastupidi... vähemasti Eestis, kus naised pigem soovivad, et mehed võtaksid rohkem vastutust.

Aga minu praegused seisukohad on sellised. Attencione-attencione!
1. Mees ja naine on loodud olema üks, aga neile on antud erinevad ülesanded-rollid. (1. Moosese raamat)
2. Perekonna pea on mees (isa), aga kui meest-isa ei ole, tuleb seda rolli kellelgi teisel kanda. (Pauluse kiri efeslastele)
3. Perekond ja kogudus on omavahel loodud olema sarnased-võrreldavad. (Pauluse 1. kiri Timoteusele)

+ aga mida teie arvate meestest ja naistest?
+ ja mida arvate, et Jumal võiks arvata?

Esmaspäev, 17. detsember 2007

Wilma sai passi

Pole need Eesti paberiasjad midagi nii jamad. Saime pool kuud lubatust varem Wilma Loviisa passi. Nüüd ei ole ta mitte ainult tartlane, vaid ka eestlane. Tõenäoliselt mõne aja pärast aga identiteet jaguneb, ning ta saab ka soome passi.

Tütar tundub hellalt rahul... ja muide, eelmisel nädalal sain tunda, mida tähendab tööga peletada leinamõtteid. Aga veelgi ehedamalt ja rõõmsamalt sain kogeda seda, mida tähendab hoida ühe elu lõppemise perioodil ühe elu algust käte vahel.

Hoidkem väikseid lapsi süles, kui teil on raske! Olgu nad siis soomlased või eestlased, Jumala armsad lapsed ikka.

Neljapäev, 13. detsember 2007

Aasta olulisim päev (+video)

Kui oli selle aasta kõige esimene soojarekord, vana Tartu kaubamaja peal 24 kraadi... siis aimasin, et tuleb rämedalt oluline aasta, ja tuligi! Sest kui me 5ndal novembril esimese lumega naistemaailma, sünnitusmajja kimasime, tuli ilmale Wilma Loviisa.

See oli aasta olulisim päev. Aga üks teine päev oli olulisuselt teine!

See oli päev, mil mind usaldati Eesti kirikute poolt minna kõnelema poliitikute ette. See oli 3.dets, esmaspäevahommik Tallinnas. Usklikuna oli minu jaoks see päev, mil pidin tegema inimlikust sammust suurema sammu. Ususammu, kus ainus võimalus edasi liikuda on usaldades 100% Jumalat. See oli sama moodi nagu sünnitamisega, väga palju pidin palvetama.

Mõned on küsinud, et millest ma siis kõnelesin. Kõnelesin võimust Eesti kõige suurema võimuga inimestele. Kuskil raadios vist juba seda jutlust on lastud, aga nüüd on see üleval ka videopildis, Googles:



aitäh veelkord kõigile, kes mu eest on palvetanud. ja kõigile, kellega ma saan seda olulist päeva ka täna jagada!

Kolmapäev, 12. detsember 2007

Lehtsaar ja teised pakkusid ivasid...

Kallis päevik. Kirjutan sulle juba teist aastat. Tahaksin sulle sellest rääkida, et jälle sai midagi esimest korda tehtud. Sai korraldatud esimene juhtimiskonverents. Selle nimi oli IVA07.

Kas teadsid, et Tartus on 100 000 inimest?
Neist 40% on noored. (7-26aastaseid)
Kristlikke noortejuhte, kelleni aga kutse oli võimalik saata, oli 29!
Olgu, kui mõelda nende juurde veel 11 pühapäevakooliõpetajat...
...siis on neid juhte kokku kõigest 40...

40 juhti 40 000 noorele!

Öeldakse veel, et statistiliselt on tavaline, et tulevane juht kuni 27-aastaseni voolitav-koolitatav. Ja just sellepärast ka selline esimene asi nagu "IVA"... selleks, et need 40 ei oleks päris üksi, vaid et neil oleks maksimaalne varustus.

Üks inimene lahkus koolituselt aga sõnadega: "ma ei saanud ikka vastust! Ma ei saanud vastust, kuidas vabatahtlikke motiveerida." Ta pöördus oma küsimusega ka Tõnu Lehtsaare poole, ent ei jäänud ka tema öelduga rahule... ta ütles taas "ma ei saanud ikka vastust."

Viga ei olnud selles, et me ei oleks püünud või ei oleks suutnud talle vastata. Viga oli selles, et me olime jäänud liiga hiljaks... Ta oli naine, kes juba läheneb vanadusele. Kuigi ta küsis küsimusi, ei tahtnud ta õppida. Lasta end voolida. Ta ei olnud enam alla 27.

Kui me tahame, et noor linn Tartu, pluss teised Eesti paigad pääseksid, ja kvaliteetset tööd teeksid, peame me tegema endast kõik, et sünniks ka "IVA08" või midagi veel paremat...

tänud kõigile kõnelejatele ja osavõtjatele.
eelkõige aga õppijatele, järgmise generatsiooni juhtidele.
teile tõelistele tegijatele!

Teisipäev, 11. detsember 2007

Ilus artikkel SLÕlehes

10 punkti meie kollasele lehele, üle pika aja! Aitäh, et te mu sugulast Liidiat olete kujutanud sellisena nagu ta ka on, andestava ja hea usklikuna!

Tegelikult on Tarmo peres selliseid kullateri veel. Näiteks vanemad pojad Markus ja Taaniel. Kuigi mõned õhtulehe kommentaatorid on vihjanud sellele, et nüüd tuleb autoõnnetuse esilekutsujal neid 4 vennast kanti koduukse taha ootama jääda... siis minu viimased kokkupuuted nendega on küll risti-vastupidised.

Raskustes tuleb tõeline isiksus ja iseloom esile. Ka need poisid usuvad Jumalat, ja on selles tugevad!

Aitah sulle Kadri Paas. Kes veel lugenud ei ole, lugege SLÕhtulehe artiklit "Olen südames juba andestanud" siit!

Pühapäev, 9. detsember 2007

Kalli Tarmo mälestuseks

Sain möödunud südaööl väikeselt õelt kurva smsi: "Tarmo suri." Nüüd on sama sõnum jõudnud ka suurema kella otsa, Postimees online esilehele. Kahju ainult, et teda märgatakse nii suurena alles nüüd. Nüüd kui ta on meie seast lahkunud.

Aga kallis Onu Tarmo, minu postitus ja müts on sulle...

Aitäh sulle, et alati kui ma sul külas käisin, sa mind ikkagi sööki sundisid sööma. Meeles on see päev seal Nõmmel, mil tulid supitirinaga minu voodi juurde ja ütlesid: ainult 5 lusikatäit veel. Ainult 4,5 lusikatäit veel. jne jne. Naljaga pooleks suutsid sa alati kõik supid söönuks teha.

Ja alati olid seltskonnas sina see, kes kätt tuli suruma. Ükskõik kui palju ma sinuga suhtlesin, või tähelepanu osutasin, ikka sa tulid ja sirutasid oma pika andeka käe välja. Ja ütlesid: "Oli meeldiv."

Onu Tarmo selja taha jäi 7-lapseline perekond. Robirohi bänd, Effataa koor, ERSO. Värvikirevad mäletused paljudes-ja-paljude kirikutes. Tegelikult jäi jälg, mis pani tänasel päeval koguduserahva ohkama üle kogu Eesti!

Tema õde on minu ema. Ja tema vend on meie sõber, blogijast rekkamees Peeter. Üks tema poegadest on minu parim sõber, Taaniel Vardja. Ta saadab teile kõigile tervitusi ja leinakurbusest hoolimata ütles, et tema südames on RAHU. (Taaniel kusjuures on peale suvist õnnetust tagasi tervise juures ja õnnelikuna, tagasi Jumala juures!)

Sa oli super, kallis Tarmo!
Varsti kohtume!

Laupäev, 8. detsember 2007

Haige isa mõtted

Eile ma oksendasin, veidi ka iiveldasin. Ei viitsinud ühtki jäset liigutada, aga viimaks ikkagi kobisin kontorist koju. Perekonna ja külaliste juurde. Ka tütre Wilma juurde.

Ma ikka pidevalt jälgin teda kõrvalt. Vaatan, kuidas ta läbi pisikese nina nohistab (tal on nohu juba nädal aega). Senimaani on ta nii hädine tundunud, oma väikeste sisalikusõrmede, abitu alahuule ja roosade põskedega.

Nüüd olin kodus aga abitu mina, isa. Pea tiirleb otsas ja kõhus keerutavad soolikad. Kui viskasin pikali, siis pidin olema mitme teki all ja kui unne jäin, siis nägin maailma kõige sürrimaid unenägusid. Isegi õhtu-, hommiku- ja muidupalved kippusid minema katkiseks.

Siis vaatan Wilmat, ta kas sirutas kuskil madratsil või lebas hällis. Vahepeal tegi häälitsusi. Nüüd tundus tema nii terve. Vaatas mind selgema pilguga kui mina teda. Ja samas, isegi kui oleksin tahtnud talle anda õhtu-, hommiku- ja muidumusi, siis see jäi ära. Isa ei taha, et tütar jääks haigeks. Isegi lähedusehinnaga mitte.

Olen ikka arvanud, et need isad, kes on vanuses 20-30 on ikka tõelised tegijad. Energiast pakatavad härjad, keda ei pea miski. Ja et lastel pole midagi paremat, kui just selline tippvormis isa...

...aga nüüd juba mõtlesin esimest korda sellele, et kaugel pole see päev, mil teatepulga pean talle üle andma. Mil issist saab papa või vana. Sest Wilma kasvab nii kiiresti ja kuigi ta on nii tore ja täiuslik, paneb just tema mind tundma nii vanana ja haigena.

Neljapäev, 6. detsember 2007

Väikene kutse juhtidele

Ühe raadioprogrammi pealik kirjutas mulle eile armsasti. "Ma olen oma pea halliks mõelnud (see mis punase värvi all on), selle 14 aasta jooksul, et kuidas neid vabatahtlikke siin raadiotöös motiveerida. Nüüd tulevad retseptid ise kohale... ilmselt peaksin ise tulema kuulama eelkõige."

Seda ütles ta peale seda, kui saatsin talle kutse võtta osa minu töökoha esimesest korraldatavast konverentsist. "IVA 07", see on juhtimiskonverents Tartumaa tegijatele.

Kuigi sinna tulevad kõnelema üli-praktilistel teemadel doktorikraadiga inimesed. Ja kuigi sinna tulevad ka inimesed Tšehhist ja Poolast, siis siiski on see ka minu blogilugejatele täiesti tasuta.

Ega maailma tühja kohta salli. Pärnus lõpetati juhtimiskonverentside traditsioon ära. Keegi peab ju aga meie tegijate eest hoolitsema!

Kui on huvi, tulge! Suht viimast korda võimalik näha ka Risttee koguduse saali.

Teisipäev, 4. detsember 2007

Jumala sütelkõnd

Vähem kui 200 m Toompeast, väikeses orus. Seal kus verivärske nelipühi kirik/konverentsisaal. Seal, kus kohtusid inimesed, keda olen harjunud kaamerast aktuaalsest jälgima. Seal olid meie riigijuhid ja kirikujuhid, ning nende kaaslased.

Oli rahvuslik palvushommikusöök. Eesti ajaloos, number kuues.

Ma millegipärast valin seda postitust kirjutades aga sõnu... ei taha vist eksida või midagi ära rikkuda. Sest seal olid nii tähtsad inimesed kui ka teemad, ja nii palju oli-ja-on kaalul!

Kui enne seda hommikut oli palju muremõtteid, siis nüüd on mul palju tänumõtteid. Kui järgi mõtlesin, siis see, mis ma kogesin 21. sept Tšehhi mägede vahel, sai veelgi tähendusrikkamaks.

Ja imelik, et kui eile kell 6:00 mobiilike tirises, siis esmakordselt polnud mul kõht lahti ega närv sees - nagu tavaliselt enne kõnelemisi. Olin imekombel maganud. Ja kõhus oli üllatuslikult päikapikupoiss nimega Rahu! Panen selle Jumala arvele.

See päev oli Jumala usaldamise sütelkõnd.
Ja selle tulemus oli, tänu Jumalale, ilma villideta jalad!

Olen hellalt õnnelik... ja tänulik inimestele, kes mind on minu vigadest hoolimata usaldanud! Aitäh Meegole ja Peebule, kes usuvad, et minus on midagi! Andrusele, kes on nõus minuga ka tulises ahjus seisma! Salemi tädikestele, kes iga neljapäev mu eest palusid... ja loomulikult kõigile teistele, võib-olla kelle nimesidki ma ei tea, aga kelle toetus oli-ja-on nii väga tunda!

Laupäev, 1. detsember 2007

Ebameeldivad meemid

Mingid inimesed, populaarteadlased, on avastanud sellise asja nagu "meemid". Nähtamatud geenid. Näiteks see kui võtta kellegi teise näoilmed või liigutused üle. Tegelikult lapsed avastasid selle tunduvalt varem, nimetades meemimist "ahvimiseks".

Ma ise ka ahvin. Pidevalt. Sina samuti.

Eile tegin "vanemate austamise jutluse" videoanalüüsi. Varem ikka olen endast sisse võetud olnud... nüüd vaatasin, et päris kohutav! Mida rohkem ma olen ennast hiljem kõrvalt jälginud, seda rohkem ma näen, et on tekkinud parasiitsõnad, stampliigutused ja need meemid.

Pikad pausid - mul on mingid pikad pausid sees. Ilmselt sai see alguse sellest, kus avastasin enda jaoks "kandva pausi" (Hannes Kaljujärv). Aga neist kandvatest pausidest on saanud lõikudevahelised õhuaugud, kus auditoorium peab lihtsalt ootama ja pealt vaatama. Kuidas ma justkui isennennast naudiks...

Kokkupressitud suu - leidsin, et iga väite taga panen ma huulekesed tihedalt kokku. Kui aga paarkümmend korda teha sedasama liigutust, siis see teeb mossitajaks. Samuti see rõhutab mingit emotsiooni ja kõneledes ei suuda enam olla see, kes ma tegelikult olen ja mida tunnen. Olen märganud, et mu isa (Adu Saar) teeb kõneledes sama asja, tema lihtsalt jätab suu lahti ja hakkab keelega ülemisi hambaid lihvima...

Õrn hääleke - ja siis see õrn hääleke. See on jäänud külge vist just NP-jutlustest (Andy Stanley). Tahaks kuidagi südamesse minna, olla hooliv ja näidata, et tahan parimat. Sisse tuleb see just lõpuosas, seal kus peaks olema üleskutse... aga mõtle, kui iga kord keegi läheneb sulle teatud teemadel õrna häälega. Siis ei võta enam seda tõsiselt.

Kindlasti olen ma enesekriitiline. Aga kui küsisin Gretalt, mis mind tüüpiliseks teeb, siis ta tõi samad asjad välja. Täitsa isu läks ära. Ei taha olla laval võlts, ei taha olla õpitult reageeriv. Ei taha olla naeruväärne.

Tahan olla lihtsalt märt.