Inspireeriv pornokõneleja

Mida rohkem ma enda seksuaal-elu olen analüüsinud, seda selgemaks on saanud:

Seksist tuleb rääkida, mida seda näidata.


Tänan pornovõitluskunni Innarit, kes möödunud reedel edukalt xxx-kiriku Tartu kampaania alustas ja avameelselt faktidest, tagajärgedest ja lahendustest rääkis!

Keda ma austan, seda ma kuulan

Olen aeg-ajalt mõelnud, miks ma mõnda inimest justkui iseenesest tsiteerin. Samas kui ma mõnda teist, ehk võib-olla isegi targemat inimest, keda veelgi rohkem olen kuulnud rääkimas... ei tsiteeri. Miks lähevad mulle mõne inimese jutud korda, aga teise omad mitte?

Tegin lõpliku järelduse möödunud nädalavahetusel... sain aru, et keda ma austan, seda ma kuulan.

Nimelt olen hakanud oma vanemat venda rohkem austama. Ja seda mitte aegadel, kui me oleme koos ühel territooriumil, elamas samas ruumis ja mängimas sarnaste leludega. Olen märganud, et mu venna ethos (isiksuse mõju) kasvab aegadel kui oleme mujal. Kui näen teisi teda kuulamas, tema õpetust tõsisena võtmas.

Näiteks. Peebu kõne "Mõtle sammudes" hinnati eelmine laupäev erinevate noortetöötegijate poolt 10-pallisüsteemis 9,57 vääriliseks! Olgem ausad, see on päris kõva tulemus.

Või, mäletan pool aastat tagasi konverentsil, kus ta kõneles visioneerimisest ja sellepeale üks elupõline organisatsioonijuht kostis: see, mis ta ütles tuleks raiuda raamatusse... sellised hetked muudavad ka noorema venna suhtumist!

Peale 9,57 palli saamist kuulasin oma venda tunduvalt tähelepanelikumalt. Asi ei olnud selles, et ta oleks üleöö muutunud kuidagi brilliantsemaks naljameheks või teravamaks mõistuseks. Vastupidi, ta lihtsalt istus oma palavikuga kirikupukis, rääkimas vaiksel häälel, mis piibel ütleb. Ja mina. Mina kuulasin seda.

Sest keda ma austan, seda ma kuulan.

Lapsega laval

Väikene Wilma sai esimese lavakogemuse. Mingi seebikataoline "aaaahh-kui-armas" tuli auditooriumi seast.

Rääkivat aga lavateaduse raamatud, et kui laps või loom lavale tuleb, siis mängib ta mitmekordselt täiskasvanu üle! Nad on kuidagi iseenesest nii loomulikud ja vabad. Haaravad oma olemuses.

Muidu ma loodan, et Wilmat ootab teistsugune saatus kui mind.

Foto autoriks on Helari Hellenurm. Tehtud see Vanemuise kontserdimajas, möödunud noorteüritusel GoingUP. Kohas, kus onu Peep rääkis surmast.

dr House narratiivid

Viimasel ajal olen langenud abikaasaga järjekordsesse sõltusse. Me mõlemad vahime päevad läbi dr House õelaid nalju. Minu fetiš läks nii kaugele, et võtsin kätte paberi ja analüüsisin 6 osa narratiivid tükkideks.

Ehk. See postitus räägib sellest, kuidas kasutada Aristotelese story-line, nii et auditoorium kuulaks põnevusega. Alljärgnevad avastused kehtivad igas klassikalises muinasjutus, anekdoodis või kasvõi presidendi uue-aasta kõnes.

Põnev!

Üks osa dr Housest kestab keskmiselt 41 minutit:

0:00 - 2:30

Sissejuhatus. Pealtvaatajale luuakse kontekst. Esitatakse probleem. Kellegi tavalise inimesega juhtub midagi. Asi läheb kriitiliseks. Kutsutakse kiirabi.

2:30-2:45

Vaheklipp. Tore muusika ja liikuvad kehaosad.

2:45-6:00

Konflikt. Peategelased arstid saavad kokku ja hakkavad vaidlema. Räägitakse uuest patsiendist (keda tutvustati sissejuhatuses), sest tal on kahtlased sümptomid. Selgub, et asi on keerulisem kui vastuvõtus arvati. Vaidluse lõpus isegi dr House on ümber otsustanud (ilmselt siis koos pealtvaatajaga), ja hakkab keissi üle pead murdma.

10:30
Esimene tõus. Meeskond on esimesed relvad pannud mängu, aga tuleb üht-äkki välja, et asi on tõsisem, kui arvati. Patsiendi tervis läheb kriitiliseks. Viimasel hetkel pääseb patsient. Pinge on kasvanud, tekivad lisaküsimused.

20:00

Teine tõus. Jällegi ebaõnnestub ravi. Patsiendi elu on kaalul, aga see päästetakse. Napilt. Keegi ei tea, kuidas asja lahendada, aga otsitakse edasi...

28:00

Kolmas tõus. Ja jälle see patsient väriseb või kägiseb. Pinge kõrgemal kui kunagi varem. Meeskond murrab pead, arutavad kogu keisse algusest peale läbi.

38:00-41:00

Haripunkt, kus on kulminatsioon. Tullakse viimase lahendusega patsiendi juurde. Ja ühtäkki lähevad pusletükid kokku. Ongi õige ravi! Patsient naeratab, tänab isegi tõbrast dr House. Kõik on rõõmsad.

41:00-41:30
Kokkuvõte. Peategelased jälle räägivad. Visatakse mingi naljake. Või siis üks vihjetandev küsimus, et me ikka järgmist narratiivi tuleksime kuulama-vaatama. Ja asi töötab!

Toon ära ka graafiku, millel on peal Aristotelese narratiiv:

Kollane, 0-6min (expodition; teemaesitus)

Oranž, 6-38min (ascension; tõus)

Punane, 38-41min (climax; haripunkt)

Kollane, 41-42min (conclusion; kokkuvõte)

Aasta olulisim päev (+video)

Kui oli selle aasta kõige esimene soojarekord, vana Tartu kaubamaja peal 24 kraadi... siis aimasin, et tuleb rämedalt oluline aasta, ja tuligi! Sest kui me 5ndal novembril esimese lumega naistemaailma, sünnitusmajja kimasime, tuli ilmale Wilma Loviisa.

See oli aasta olulisim päev. Aga üks teine päev oli olulisuselt teine!

See oli päev, mil mind usaldati Eesti kirikute poolt minna kõnelema poliitikute ette. See oli 3.dets, esmaspäevahommik Tallinnas. Usklikuna oli minu jaoks see päev, mil pidin tegema inimlikust sammust suurema sammu. Ususammu, kus ainus võimalus edasi liikuda on usaldades 100% Jumalat. See oli sama moodi nagu sünnitamisega, väga palju pidin palvetama.

Mõned on küsinud, et millest ma siis kõnelesin. Kõnelesin võimust Eesti kõige suurema võimuga inimestele. Kuskil raadios vist juba seda jutlust on lastud, aga nüüd on see üleval ka videopildis, Googles:



aitäh veelkord kõigile, kes mu eest on palvetanud. ja kõigile, kellega ma saan seda olulist päeva ka täna jagada!

Ebameeldivad meemid

Mingid inimesed, populaarteadlased, on avastanud sellise asja nagu "meemid". Nähtamatud geenid. Näiteks see kui võtta kellegi teise näoilmed või liigutused üle. Tegelikult lapsed avastasid selle tunduvalt varem, nimetades meemimist "ahvimiseks".

Ma ise ka ahvin. Pidevalt. Sina samuti.

Eile tegin "vanemate austamise jutluse" videoanalüüsi. Varem ikka olen endast sisse võetud olnud... nüüd vaatasin, et päris kohutav! Mida rohkem ma olen ennast hiljem kõrvalt jälginud, seda rohkem ma näen, et on tekkinud parasiitsõnad, stampliigutused ja need meemid.

Pikad pausid - mul on mingid pikad pausid sees. Ilmselt sai see alguse sellest, kus avastasin enda jaoks "kandva pausi" (Hannes Kaljujärv). Aga neist kandvatest pausidest on saanud lõikudevahelised õhuaugud, kus auditoorium peab lihtsalt ootama ja pealt vaatama. Kuidas ma justkui isennennast naudiks...

Kokkupressitud suu - leidsin, et iga väite taga panen ma huulekesed tihedalt kokku. Kui aga paarkümmend korda teha sedasama liigutust, siis see teeb mossitajaks. Samuti see rõhutab mingit emotsiooni ja kõneledes ei suuda enam olla see, kes ma tegelikult olen ja mida tunnen. Olen märganud, et mu isa (Adu Saar) teeb kõneledes sama asja, tema lihtsalt jätab suu lahti ja hakkab keelega ülemisi hambaid lihvima...

Õrn hääleke - ja siis see õrn hääleke. See on jäänud külge vist just NP-jutlustest (Andy Stanley). Tahaks kuidagi südamesse minna, olla hooliv ja näidata, et tahan parimat. Sisse tuleb see just lõpuosas, seal kus peaks olema üleskutse... aga mõtle, kui iga kord keegi läheneb sulle teatud teemadel õrna häälega. Siis ei võta enam seda tõsiselt.

Kindlasti olen ma enesekriitiline. Aga kui küsisin Gretalt, mis mind tüüpiliseks teeb, siis ta tõi samad asjad välja. Täitsa isu läks ära. Ei taha olla laval võlts, ei taha olla õpitult reageeriv. Ei taha olla naeruväärne.

Tahan olla lihtsalt märt.

Austa oma vanemaid

Vanemuise saalis istub igasugu inimesi. Inimesi Tallinnast, ja inimesi Kohilast. Eriti aga Tartust. On elurõõmsaid, ja on varjatult õõnsaid. On kuulavaid, on kilkavaid, on sebivaid, on vanduvaid. Neil kõigil on oma ainulaadne elutaust...

...ja vaid üheks hetkeks me kohtume, sellises vanuses, sellises olekus. Siis läheme tagasi oma perekondade ja tegemiste juurde.

Ma kõnelesin 50-minutit vanema-ja-lapse suhetest. (Vanemuises oli selle hooaja esimene GoingUP). Ja kui juba esimestel minutitel hakkas rahvas kahisema, ning kuskilt kostus kommentaar -- mõistsin, et see teema oli raskem kui kunagi arvanud. Ja enam tagasiteed polnud...

Peasõnumiks oli 3300 aastat vana printsiip. Austa oma vanemaid, et Jumal su elupäevi pikendaks. (tegelikult mitte ainult ei pikenda elu, vaid toob ka rõõmu su vanemate, lähedaste ja eelkõige sinu laste, selle järgmise põlvkonna, ellu!)

Ma isiklikult arvan, et Eestis on tehtud kehva peretööd. Ikka nii palju haiget jõutakse iga aasta teha! Vähe on hoiatajaid, ja veel vähem abistajaid. Ikka hellalt palju kurbi lugusid on meist endist paari meetri kaugusel!

1. Lõunal võtsin auto peale ühe Vadimi, kes oli sõbrale peksa andnud, sest too oli oma ema sõimanud.
2. Nüüd õhtul kohtasin maja ees ühte õppejõudu, kes tahtis minuga hakata jooma, sest tal on elu raske.

Kui videomeeskond valmis saab, siis postitan siia selle reedeõhtuse kõne-jutluse "Elu vanemateta". Eelkõige tahaksin aga tänada kõiki, kes selle õhtu loojaiks olid. Tean, et paljude toetus PALVES on palju suurem kui ma aimatagi oskan! (kuigi ma aiman nii mõndagi)

Tänan, et aitasite muuta elusid! Tõesti tänan.

Kõne ettevalmistamise nipid (2-8)

Üks väheseid teemasid, kus mul on võimalik vaid väheste inimestega rääkida, aga millest ma väga palju tahaksin rääkida -- on kõnede, ja eelkõige jutluste, ettevalmistamine. Milline põnev teema see on... nii palju, mille üle pead murda!

Kui jälgida, kuidas retoorikat viimasel (minu) ajal õpetatakse, siis on huvitav, et õpilasi just läbi küsimuste suunatakse. Näiteks maailmapäästja Rick Warren, juhifanatt Andy Stanley ja kirglik asiaat Francis Chan. Nemad ütlevad, küsimuste küsimine iseendalt enne kõnelemist on kriitilise tähtsusega. Ehk hellalt oluline.

(Tglt on see väga rikas postitus! Nii et häbi sul olgu ja püksi sul tulgu, kui sa seda postitust alla 1 minuti vaatad, ja ütled et need teadmised on tühised:)

Kuigi olen kuulnud, et Rick Warrenit peetakse arrogantseks kõnelejaks, on ta tutvustanud kahte küsimust, mida päris paljud tsiteerivad. Ta ütleb, et iga auditoorium küsib alati kahte küsimust:
1) So what?
2) Now what?

Üheks Ameerika mõjukamaks kommunikaatoriks ja juhtide koolitajaks peetakse Andy Stanleyt. Tema on öelnud, et alati peab sõnumitooja suutma olema kuulaja mokassiinides ja vastama lausa neljale küsimusele:
1) What i have to know?
2) Why is it important to know?
3) What do i have to do?
4) Why do i have to do it?

Ja nüüd kolmas mees. Selline kõneleja nagu Francis Chan, mees kes naelutab enda ümber eelkõige tudengeid. See aasia juurtega jutlustaja väidab, et alati on oluline küsida kaheksat küsimust. Need on:
1) Am I worried about what people think or about what God thinks about my message?
2) Do I truly love the people Im speaking to?
3) Am I accurately presenting the message?
4) Am I depending on the Holy Spirits power or my own?
5) Am I more in love with God when Im teaching, or when Im in private? (vau!)
6) Have I applied this message to my own life?
7) Will this message drawn attention to me or to God? (mida parem kõneleja, seda olulisem)
8) Do the people really need this?

Loodan, et minu leidudest on mõnele kasu. Ma ise lähen nüüd raudteeliiprite peale jalutama, et oma reedest sõnumit ette valmistada. Ja uh-oh, on see alles pähkel, on alles murda... aga samas, nii põnev!

Kui isal on raske

Eks meil kõigil ole raske. Raske unest ärgata, raske keeruliste inimestega suhelda, raske söögikotti kanda. Raske kummarduda ja raske püsti tõusta.

Mõni ostab selleks puhuks mõnusa tuubi Fastum geeli ja teeb endale platseebot (mänguravi).

Aga sõjaväes fastum geeli ei anta. Kui seal keegi punnib kätekõverdusi teha, käed värisedes ja keha A-kujulisena ja siis ütleb, et "ma ei jõua nii raske on!" siis öeldakse, et kui jõuad seda öelda, siis jõuad järelikult veel teha.

Ja selline suhtumine teeb poisid muskliseks.

Minul on ka praegu raske. Lisaks 40sele töötunnile olen käinud 6-nädalat järjest kõnelemas. Muidu minu jaoks lemmiktegevus, aga kõik mis sellega kaasneb, juuste ja küüntekakkumised, lõputud vasturääkivused enda peas, vetsus istumine, põlvili olemine...

...see on nagu mingi vaimne sünnitus.

Lapse perre tulek on ka koorem. Laps tuleb mõnusalt ühele õlale, teised inimesed patsutavad samuti mõnusalt teisele õlale, aga ühtäkki saab ka kodust töötanner. Kahest saab kolm, ehk meeskond.

Ja lõppu veel ei paista. Minul puudub finaal nagu tähtedel, kes tantsivad. Reedel on hooaja esimene GoingUP. Kui sinna peaks tulema 500-700 inimest, siis mida tean mina rääkida suhetest Vanematega?

Kahe nädala pärast on rahvuslik palvushommikusöök. Kuidas end väljendada 25-minuti jooksul 100le kõige mõjukamale inimesele ja nende partneritele?

Aga kui jõudsin seda postitust kirjutada, siis jõuan järelikult veel tegutseda. Väiksel Märdil paistavad musklid.

Tundeid tuleb väljendada!

Ilmselt ma pole ainuke, kes on riietatud tunnetega. Ka blogi on selle reetjaks. Mille üle aga küsimärgid tekivad pea iga konflikti korral, on hoopis selles, et mida nende tunnetega peale hakata? Kas viha ja hirm jätta endasse. Või karjuda näkku?

Rõhutan oma viimase 9 kuu põhitõde üle ja üle -- kõige rohkem peksavad mehed naisi just raseduse ajal. Kõige rohkem jäetakse naisi maha just rasedusekuudel...

Minu arvates on selle põhjus selles, et ei taheta ega osata tundeid väljendada... ja täna kontori tulles, ning nähes, et minu ainuke parkimiskoht oli võetud, sain frustreerunuks. Ühtlasi sai sellest inspiratsiooniallikas alljärgnevatele suhtlemispsühholoogia joonistele.

Probleem algab samast olukorrast, kust eilne postitus ("Kriitika ja Kiitus, miks see imeb?").
Kriitik ütleb midagi Minule. See võib olla absoluutselt ükskõik mis asi. Näiteks a) kui me kohe uut ülemust ei muretse, variseb kõik kokku b) liiga vähe on koostööd erinevate kirikute vahel c) ma tahan seda ja siis seda.

1. Esimene probleem tekib sellest, et Mina tõlgendab öeldut valesti. Ta võtab isiklikult. Ja isegi kui see öeldu on õigustatud, ning see peabki mõjuma isiklikult... siis ikkagi raske olukord. Temas tekib frustratsioon, hüüu- ja küsimärgid.








2. Seejärel muutub Kriitiku öeldu Mina-monoloogiks. Asi läheb keema. Ja Mina hakkab enda sees arutlema, miks ta nii puudulik on. Sõltuvalt iseloomust ja enesehinnangust võib ta soovida ülespoomissurma kas Kriitikule või siis iseendale. Ta kulmud lähevad kortsu, nägu läheb mossi.






3. Ja signaal jõuab tagasi Kriitikuni. Tõsi, tavaliselt mitteverbaalselt. Mis aga juhtub, on see, et Kriitikus kerkivad esile ???-märgid. Ta ei tea täpselt, mis nüüd juhtus. Ja kui on nii, et ka Kriitiku suhtlusoskused on nõrgad, siis kriipivatest emotsioonidest saab kaitsebarjäär ja kahe inimese vahel tekib eriti-mõttetu konflikt. See hakkab ringlema ja ringlema. Mida siis teha? Kus tehti viga?







Minu pakutav lahendus... pärineb TÜ esimese kursuse suhtlemispsühholoogia ainest. Seda nimetatakse "tunnete-tasandil kehtestamiseks". Idee on selles, et sa sõnastad selle, mida tegelikult tunned Kriitikule. Väljendad protsessi, mida tema sinus esile kutsus. Ja volla! 99% juhtudest on Kriitik piisavalt intelligentne, et sind mõista, ja hooliv, et end parandada.

Teised, kõige tüüpilisemad lahendused oleksid kas: "endasse tõmbumine ja vaikseks jäämine" (see meeldib minu naisele Gretale väga) või siis "filtreerimata eneseväljendus Aargh" (seda praktiseerin mõnikord mina, päris hirmuäratav). Ma isiklikult ei soovita kumbagi. Proovige parem"tunnete-tasandil kehtestamist".

Siia lõppu üks joonis sellest, kuidas see algusest-lõpuni toimib. Loodan, et sellest on Sulle abi. Kui ei, siis kommenteeri vastu...

Kriitika ja kiitus (miks see imeb?)

Puutun kokku kriitikaga. Aga ka kiitusega. Arvan, et pole ainuke. Kui aga olen meeskonna käest saanud tagasisidet, mis on mu nõrkused, siis on tulnud midagi sellist nagu "võtad asju liiga isiklikult. ei tee vahet enda ja enda töö vahel."

Tahaksin visuaalselt joonistada selle, kuidas me kriitikat ja kiitust tõlgendame. Ning mis on selle tagajärjed...

Kõigepealt on olemas Mina. Ja temaga pidevalt kaasaskäiv Minu Töö. Meeste jaoks on see lausa identiteedi asupaik. See määrab paljuski ta enesehinnangu ning seda ta kasutab, et endale nimetust anda. (ütleb näiteks "mina olen rekkajuht").

Siis tulevad mängu teised inimesed. On kahte sorti. Ühed on kiitjad ja teised on kriitikud. Loomulikult on kriitikuid rohkem. Mida pühendunumalt me oma tööd teeme, mida rohkem me sellesse usume, seda rohkem on kriitikud. See on elus täitsa normaalne.

1. Ja saabub päev, mil kohtud Kriitikuga ja ta ütleb: "See asi (sinu töö) võiks olla parem!" (kirikus on selleks näiteks a) jutlus mitme peamõttega b) liiga lapsik muusika või c) nõrk reklaamkampaania). Ja Mina reageerib...









2. Ja ta tõlgendab seda öeldut kui iseendale suunatut. Võtab isiklikult. Kaotab motivatsiooni, hakkab nutma või keerab naljaks... aga saab haiget. Ja ta võtab kogu kriitika enda õlgadele. Ja mõtleb frustreerunult "Mina pean olema parem?!". Mängu on tulnud emotsioonid.









3. Nüüd lisandub pildile Kiitja. Hea tüüp, sõber või tuttav, kes ikka aeg-ajalt patsutab õlale. Ta näeb, et sõbra nägu on peale staff-miitingut kortsuline ja ütleb talle silmast-silma "sina oled tubli!". Aga kahju on juba Mina hinges tehtud...






4. Ja ta tõlgendab seda lauset kas valesti või blokeerib üldse. Tema reaktsioon on "jah, aga ma pean olema parem." Ja need mahlased kiidusõnad, mis muidu oleks kui kuldõunad hõbevaagnail, lihtsalt kukuvad nagu nooled vastu betoonseina maha.

Midagi Sinule:
Loodan, et sina oskad õigesti öelda ja õigesti kuulda. Kui sa just kurjategija ei ole, siis sa teed väga olulist tööd! Veelgi olulisem ja erilisem oled aga sina ise!

Hoia oma arusaamist iseendast ja pea end väärtuslikuks. Sind on imeliselt loodud, üks Keegi armastab sind surmani ja võin pea anda, et sinulegi on valmistatud oma eriline plaan. Head esmaspäeva Sulle ja Su tööle!

Kus on palju sõnu, seal ei...

Kes seda pealkirja oskab lõpetada, teab, et lõpeb see dramaatiliselt. Sest öelnud kord üks mees, et "kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine." Teame seda vist ka omast käest?

Vend Daniel rääkis täna ilmeka loo sellest, kui mõttetud võivad olla blogid... USAmandril olla midagi sõjaprimadonna Xena taolist. Nii nagu meil on blog.tr.ee, nii neil on Xanga.

"Hästi paljud arvasid, et see on koht, kus saab tundeid valla lasta," rääkis teisel pool ookeani sündinud Daniel Viinalass. "Aga see läks päris hulluks ja tegi teistele, kes neid vaatasid, haiget."

"Sihuke lugu... mõnikord on parem kui teised ei tea, mis inimese peas toimub."

Jupp-jupp, tõsi ta on. Ega minagi olen paaril korral siin blogis sappi loopinud. Sest ega kiusatus on suur, kui tahaksid midagi teravat kellelegi öelda, aga otse mitte ei julge. Ja kui tead, et kui kirjutad emotsionaalselt, siis ka lugemus suurem...

Nii kerge on paljude sõnadega rebida nahka, ja raputada soola. Aga nii raske on olla vait ja sellega hoopis rahu luua. Või siis piirduda ühe-kahe sõnaga ja juhatada oma ligimest tervenemise suunas.

Kusjuures, minu kõige tulisemad vaidlused on olnud n-ö pühadel (usu)teemadel. Aga just neist olen teinud ma kõige rängemaid vigu ja öelnud asju, mida enam tagasi ei saa võtta.

Varem sarnasel teemal:
"Kuidas tappa tagarääkimise koletis?" - mõned soovitused tagarääkijatele.
"Soolapähkli isa" - üks lugu minu tülist isaga, ja tema pähklitest minuga.

Minu väikevend Juntsu

Meil kõigil on keegi, kellele saame ülevalt alla vaadata. Minul on selleks väikevend Juntsu. Ja juntsud on need, keda peame alati allpoololevaks... sest juntsude vanus annab meile õiguse vaadata üle ta kogemuste, oskuste ja miks mitte, isegi üle ta isiklike tunnete.

Sest teate, vanemal vennal on alati paremad tunded kui juntsul. Paremad teadmised. Paremad riided. (kes veel ei tea, siis juntsud kannavad tavaliselt oma vanemate vendade riideid) -- mis teha, juntsude saatus on kasvada suure tamme varjus.

Ma tean, et ka minu juntsu armastab retoorikat. Noh, eks selle võib minu arvele panna... kui ikka vanem vend on ees nii tubli, siis kuhu sel väikesel ponil ikka sörkida?

Aga ma olen alati teadnud, et minu juntsu on mõnes asjas kohe tunduvalt erilisem.

Kuigi ta rikub nii paljusid reegleid... 1) kõneleb naermaajavate sõnadega 2) virutab piibliga 3) on pisut ebakindel 4) kasutab teistsugust häält, ja mis kõige hullem 5) on tsiteerinud mind...

...siis hoolimata sellest, jõuab ta kuulajale ikkagi kohale. Orkutis tunnistab üks Marjo Hõim niimoodi: "Kui Harri naerab, naeravad kõik... Ja kui nutab, nutavad kõik."

Kuigi minu poni nimega Juntsu rikub nii paljusid reegleid, suudab ta siiski nii paljudele korda minna. Imelik küll, aga elusid muuta!

Sellega mulle meenub, et ta erines meie perekonna teistest lastest selle poolest, et ta läks peale vinglevaid tülisid kahe osapoole vahele. Ja ühendas käed. Kuigi tal olid kõige väiksemad käed. Oleks võinud ju vabalt peksa saada. Ja kuigi kõige kergem oleks tal olnud oodata kuskil teises toas tormide vaibumist.

Samasuguse omaduse on ta toonud kantslisse... kui ta seal mikrofoni juures on, ja ma tean, et tal on jäänud minult nii palju õppimata -- oi, nii palju õppimata! -- siis ma tean, et ta on tabanud midagi sellist, mida paljud haritud ja treenitud on jätnud mõistmata.

Ta räägib südamega ja jõuab südametesse. Ta põleb ja põletab teisigi. Kui ta räägib, siis ta räägib asjadest, mis ajavad eelkõige tema nutma ja naerma. Ja isegi kui ma tean, et ta on seal piibel käes, pisut moonutatud häälega. Ning selle varjus on omajagu ebakindlust ja lihtsaid sõnu...

...siis ma tean, et ta teed midagi hoopis suurt. Ta ühendab käsi, mis kokku ei julge minna.

Ja kui nüüd järele mõelda, siis hoopis mina olen see, kes tunneb end selle suure Saare varjus olevat -- kui aus olla, siis hoopis mina peaksin kandma tema riideid.

Tsau Harri, ma loodan, et sul läheb hästi!
ma austan su aastaid.

Kuidas kaotada tähelepanu

Kas sa teadsid, et keskmiselt loetakse blogi alla ühe minuti? Tegelikult veel vähem. Keskmine vastupidavusreiting on 10 sekundit. Kui kümme sekundit täis, siis kas klikitakse edasi või minnakse tagasi. Kas sulle ei tundu, et mõne blogija veeretatud mõtteke ning esitatud hingevalu saab imeväikse tasu?

Kusjuures, mõni blogija teeb oma postitust rohkem kui tund-kaks.

Sama on raadioga. On uuritud, et isegi kui keskmiselt kuulatakse seda ühes majapidamises 6-8 tundi, siis parim, mis meelde jääb -- on ilmateade. Öeldakse, et sellest kallist meediumist, mida kunagi kogu perega pingeliselt ümber laua kuulati, on saanud "taustameedium".

Või siis vana hea ajaleht. Šansid, et ajakirjaniku päevatööd sirvitaks, on nullilähedased. Parimate artiklitega läheb nii, et neil loetakse pealkirja ja vaadatakse juuresolevat fotot. Huvitunumad lugejad loevad ka esimese juhtlõigu. Aga kui fotot ei ole, on selle tekstilahmaka märkamine(!) lausa 3 korda madalam. Kõige tüüpilisem on see, et keeratakse leht ja liigutakse surmateadete, koomiksite ja horoskoopide poole... need lähevad nagu rohkem korda.

Isegi kui ajakirjanik jooksis akendest sisse-välja, ajas telefoniga allikad punaseks ja püüdis kirjutada nii originaalselt kui oskas.

Et kellegi tähelepanu haarata, on midagi rohkemat vaja...
...Toivo ütles Risttee blogis hästi: "hoolitakse sellest, kes meist hoolib".

Praktilisi lahendusi:

1. Minu msaare blogi on loetud rohkem kui 10 sekundit nende inimeste poolt, kellest ma kirjutanud olen.
2. Minu pereraadio hommikuprogrammi on kuulanud teravdatud tähelepanuga need inimesed, kellele ma miljonimängu küsimusi esitanud olen.
3. Minu pernopostimehe uudiste tsitaadid jätsid meelde need, kelle tulevikku see teema puudutas.

Loobu konkureerimast miljonitega, et anda infot kõigile.
Ja konkureeri ei-kellagagi, et luua muutust kasvõi ühes.

Mida öelda tätoveeritud naisele?

Ükskord juhtus nii, et kohtasin kirikust lahkudes tätoveeritud ja rõngastatud naisterahvast. Ta oli seal pingi peal, oma väikese tütre ja rasedakõhuga. Meid tutvustati -- sest parasjagu rääkis temaga üks minu tuttavatest. Ütlesime "tere" ja panin tähele, et ta ei saanud minu nime kuuldes rõõmsamaks...

Ja reaktsioonist lõi mulle pähe:
1. oi-oi-oi, tundub, et see naine ei tunne piisavalt Jumala arvamusi
2. kas ta ei tea, mida ütleb piibel tattoode ja rõngaste kohta?
3. keegi peaks kiiremas korras siin kirikus sel teemal jutlustama...
4. mis võiks selle seeria pealkiri olla?

Hiljem, kuulsin oma tuttavalt, et sel naisel oli lisaks tattoode tegemisele, äsja rasedus katkenund. Mees jättis ta päevapealt maha. Kuid sellega asi ei piirdunud, naine kaotas ka kodu, ja veel töö. Ja ta pidi hakkama oma lapse riideid kilekotis kandma...

...ja mina tahtsin talle sel pühapäeval tattoodest jutlustada?

Mäletan seda pigistavat tunnet soolikates. "Kui lühinägelik ma olen." Ja mäletan oma tuttavat, kes hakkas ta eest hoolitsema. Hakkas teda linna peal autoga sõidutama... ja sõnadega silmast-silma ja telefonitoru kaudu lohutama. Talle selle eest 10 punkti!

Aga mina tahtsin talle tattoodest jutlustada.

Asi ei ole tegelikult selles, et jutlused halvad oleks. Ja jutlustajad paha tahaksid. Lihtsalt mõtle, kui palju on tegelikult selliseid kurva loo inimesi ringi liikumas! Kuidas küll neid tõeliselt aidata? Mida öelda jutlustajana nendele headele tuttavatele? Ja mida öelda ohvritele? Mis fastum geeli neile pakkuda?

See on minu tänase päeva valu. Aga tollest päevast peale ka iga pühapäevajutluse valu.

Tahaksin ka sind aidata, Anniki!

Olen blogiväsinud

Sihuke kopp on ees! Või ei tohiks niimoodi alustada? Peletaks ehk heameelsed lugejad eemale... aga mis siis... kui ikkagi sihuke kopp on blogimisest ees. Kui iga mõte, mis peast läbi käib, tundub kuidagi kulunud. Ja iga elatud päev üksluiselt korduv. Ja justkui ei oleks enam midagi, millega maailma üllatada... olen blogiväsinud.

Luba, ma valan end välja. Ole mu psühholoog. Ja sinu ja minu huvides, räägime sest kangest kopavärgist. Sest ehk siis sõidab ka kopp minema?

Kopp on ees siis...
1. kui igas postituses on üleni tuttavad lausealgused, pannes tundma, nagu oleksin mahajoonud kirjanik.
2. kui blogimise teemad on originaalsete puravike asemel must-valged ümmargused kerad, pannes tundma, et olen arengupeetusega.
3. kui blogiaadressile tehakse rohkem kui 1000 klikki vähem kui eelmisel kuul, ja pannes tundma, nagu oleksin eelmise sajandi mälestusese.

Ons selle nähtuse nimi "tühjaks kirjutamine"? Võimalik. Selle poolt räägib ju näiteks see, et isegi mina ise (!) ei suuda viimasel ajal oma postitusi algusest-lõpuni lugeda. (nt "Suhteid luuakse kolme päevaga") Tundub nii igavavõitu! Pannes mind omakorda tundma, et vaesed lugejad? Olen nad ju kutsunud oma ellu ja selle lõbusvalusatesse õppetundidesse. Aga minu loodetud seikluse asemel oleme jäänud kuhugi mülkasse kinni.

Ja need üksikud hetked, mis te mulle viimasel nädalal teinud olete, linkides või kirjutades. Need on tõttöelda ainsad, mis mulle veel lootust annavad, et mu sees hingekoll välja surnud pole!

Ma niiväga tahaksin ju ärgata hommikul, või siis taibata lõunal, või siis avastada õhtul hilja, mingi pisikese elutõe -- mida ma saaksin teiega jagada...

...aga ma tunnen end üha vaesemana. Kuidas ma küll niimoodi jätkan? Olen blogiväsinud.

Ja sina Kopp, palun sõida minema!

Piinlikuses ujuv kommunikaator

Mingi ime läbi kutsuti mind üle-Euroopalisel konverentsil olema üks kõnelejatest. Milline au, saan rääkida ühel oma lemmikteemal. "Kommunikatsioon tänasele generatsioonile". Inglise keeles kõlab see muidugi ilusamini.

Kui aga oli aeg kirjutada tutvustav sissejuhatus, siis suutsin teksti nii arusaamatult kokku kirjutada, et sain kirjakese vastu. Selles paluti täpsustada, mida ma siis täpselt mõtlesin. Kogu teksti ulatuses. Ja kas võiksin umbes 80% ümber kirjutada...

Uhhuhuu. Polegi nii ammu ja nii pikalt arvuti ees punastanud.

Ise olin muidugi uhke. Saan ma ju Tšehhi mägede vahel Euroopa tublimatele misjonäridele mõned elulised kuldõunad jagada. Mõned neist on olnud tegusad töölised juba aastakümneid, mina aga teen suuga paar võluliigutust ja näitan, milline on Tänane kommunikatsioon. Ja Tänane generatsioon.

Mitu päeva vorpisin seda tutvustust. Panin sisse isegi tsitaadi Andy Stanleylt, keda ma vist ainsana samal teemal olen kuulnud kõnelemas. Samuti lisasin ühe isikliku lookese lapsepõlvest ja ohtralt emotsionaalseid küsimusi. Püüdes sellega jätta muljet, et härra seminaripidaja Mina teab vastust...

...aga volla -- korraldajad, kes mulle teema olid andnud, ei saanud aru isegi minu esitatud teematõstatusest.

Selline oli üks vastus:
"I tried to understand your sentence with Andy Stanley and I don't understand it, I am sorry. His statement does not make sense to me. Can you explain more."

Selline oli teine vastus:
"Also, I don't understand "Not forgetting that world is full...""

Ja selline oli kirja lõpus olev lohutus:
"Can you share more, sorry. You are a great communicator, just need to bring it into a short understanding."

Huhhuhhuu. Vähemalt sain terve päeva (ja vist isegi öösel unes) naerda enda üle. Iga kandi pealt. Seejärel hakkasin ettevaatlikult, kõigepealt pastakaga paberile, siis arvutisse uusi sõnu ritta seadma. Ikka väga piinlik! Ise räägin sellisel teemal...

Loo moraal võiks olla selles, et hoolimata inimeste suurtest tiitlitest, suurtest sõnadest ja suurtest võimalustest, on ta ikkagi väikene inimene. Ja andku Jumal talle armu, kui ta selle ära unustab. Meil on alati põhjust enda üle naerda. Huhhuhhuu.

Minu vastus:
"Communicating to Today's Generation"

We compete with worlds best communicators. They shape our generations mindsets. They are engaging. Thrilling. Even though we are the ones who are holding in our hands the most life-changing message.

To make matters worse: "Every sunday service there is at least one person on the edge of moral, spirital or financial decision that leads him to bankruptcy." (A.Stanley) If this all is true, then so much is at stake! What will we do? Or, what can we do?"

Emotsionaalselt seotud, me kõik

Soomlased naaberaedades kuulavad lõbusat YMCA´d, istume Gretaga teleka ees. Hoiame ta punsunud kõhust kinni. Sest telekast tuleb ulmekas "Children of men", kus kõik naised on infertiilsed ja kaalul on viimase beebi elu... oleme emotsionaalselt seotud, esmaskordselt beebimaailmas.

Tegelikult pole me esimesed, kellega nii juhtunud on.

"Me ei saa Reenaga vaadata mitte ühtki filmi, kus oleksid lapsed sees," ütles Craig Hamer eelmise nädala autoreisil, teel Eestisse.

Ja sama moodi ei saa paljud reservväelased vaadata Full Metal Jacketit, usklikud Passion of Christi või endised abielupaarid oma pulmavideosid. Või kui vaataks, tuleks nutt ja hirm, mõrad ja praod. Sest oleme emotsionaalselt seotud.

1. Ükskord lasin raadiost pooliku Siberi laulu, aga et ta jäi lühikeseks. Sain kurja telefonikõne.

2. Teinekord kohtasin õpetajat, kes imetles Postimehe kuiva juhtkirja. Seal kiideti direktorit.
3. Ja kunagi kirjutasin blogis vinnidest, mispeale kohtasin inimest, kes võitles vinnidega.

Väljakutse blogijatele

- Kui sa kirjutad asjadest, mis lähevad vaid sulle korda, siis su peamine lugejaskond on: Sina Ise.

+ Mida rohkem emotsionaalseid seoseid sa luua suudad, seda rohkem on sul pühendunuid lugejaid.

Et õppida tundma...

oma lugejaid, tuleb lugeda nende kommentaare ja nende blogisid. Õppida nägema ridade vahelt nende maailmu. Kohti, kus neil on omad emotsioonid.

"Paha hais välja!"

Käesolev postitus on teine osa seeriast "Jõgevale kogunes üle 500! noore". Kui eelmine postitus rääkis sellest, mil viisil leida Jumal, nii et oleks osadus... siis käesolev postitus keskendub sellele, miks osadus kahe osapoole vahel kipub kaduma (nii suhetes: inimene vs inimene kui inimene vs Jumal). Ja üleüldse, kuidas jääda selle Teisega lähedaseks?!


Teema: "Paha hais välja!"
Peamõte: Puhtus hoiab lähedust

Eelmisel korral jõudsime järeldusele, et olenemata meie puudujääkidest on siiski võimalik Jumalat leida. Selleks aga tuleb teda otsida.
Et leida temaga osadus, tuleb teda otsida. Ja see leid ei ole lihtsalt teadmine, et ta on olemas, vaid tõesti... On võimalik olla osaduses temaga.

Aga see oli alles esimene samm. Ning see võib jääda viimaseks...

Keskkondlik surve
Mäletan, olin ükskord oma parima sõbra Taanielga Oleviste koguduse lastelaagris. Lebasime öösel kuppeltelgis ja palvetasime.
Imelik, laagrites on kuidagi teisiti... selle asemel, et mõtelda järele, kui kaua me tüdrukutega silmkontakti olime suutnud hoida, meie jaoks oli hoopis peaküsimuseks see: kuidas saada Jumalale lähemale?

Selle asemel, et magada, me palvetasime...

Sest keskkond suunab inimest. See võib panna ta Jumalat otsima. Või ka vastupidi...

- Seepärast öeldaksegi, et misjonigrupid ise muutuvad misjonireisil kõige rohkem.
- Seepärast nii paljud hakkavadki laagrites kristlasteks.
- Ja seepärast peetaksegi igasugu konverentse elumuutvateks.

Aga mis siis teha, kui meile sobilik (otsiv) keskkond muutub? Kui laager saab läbi, PiibliPäevad lõppevad... kui me oleme tagasi vanas keskkonnas.
Kui me oleme seal kus Jumalat ei otsita. Seal, kus tema nime kasutatakse rohkem sidesõnana... Kus ei ole nö head survet. Kuidas hoida seda lähedust siis? Ja miks küll, see osadus on nii kerge kaduma?

Enne veel, kui ma piiblist vastuse välja urgitsen, teatan ette, see on valus teema. Ja piibel käsitleb seda üsna otsekoheselt. Aga ma proovin teha oma parima, et läheneda siiski sellele võimalikult rõõmsailmeliselt.

Piibli vastus
Täpselt sama küsimust käsitles ka Paulus kui ta kirjutas Korintoses elavatele kristlastele. Neile, kel küll oli olnud osadus, ent seda pidevalt ära kippusid kaotama.
Pauluse vastus on aadressil 1. Korintose 6. Ma tsiteerin.

"Öeldakse: "Mulle on kõik lubatud!" - Siiski kõigest ei ole kasu (Paulus astub vastu teatud tegevustele) "Mulle on kõik lubatud!" - Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!" (ilmselt tegid korintlased tegevusi, mis said meelevalla nende üle)...

"Aga ihu ei ole hooruse jaoks, vaid Issanda jaoks ja Issand ihu jaoks." (oled sa kunagi mõelnud, miks Jumalat kotib meie seksuaalelu?)

(ja pane tähele, nüüd tuleb lubadus) "Aga kes hoiab Issanda poole, see on temaga üks vaim." (see siis sõltub ka meist)

"...teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt..." (tead, see tähendab Vana Testamendi terminites kõige pühamat paika! Isegi preestritel oli seal oht surra!)

Paulus kirjutas siin midagi väga konkreetset! Ta näeb oma adressaate kui inimesi, kes on küll keskkonnad, kus Jumal võib olla. Aga milles nad Jumalat võivad ka mitte austada. Kus nad ei pruugi temaga ühte hoida. Kus nad hoiavad ühte kellegi/millegi muuga.

See tähendab, sellesama Jumala osadusel - värskel õhul - on siis konkurent. Nimetagem teda Pahaks Haisuks... kristlikus sõnavaras kui patt.

Paha haisu analüüs
Vaatame korra seda paha haisu kõrvalt. Jälgime tema kujunemislugu ja seda, kuidas tavaliselt paha hais inimese üle meelevalda saab:

I etapp - Väike hais. Inimene laseb väiksel viisil haisu... Ta mõtleb: aga see on nii väike! Ma ei viitsi sellega tegeleda. Küll ta haihtub. Keegi ei tunne. See on kõigest puss. Või, kõigest sokk.
II etapp - Hais on kasvanud. Inimene võtab suhtumise. Levinud on see, et ütleb: oma peer on kõige parem! Lõhnab hästi. Hakkab tooma välja plusse, justkui eneseõigustuseks.
III etapp - Inimene on haisus nii sees, et ta enam ei märka seda. Ta on sellega ära harjunud ega pane seda tähele. Ta võib lausa öelda: mis hais? Mingit haisu ei ole!

Me mõtleme alguses, et hais on väike. See on kõigest üks puhkus, üks nädalavahetus, üks öö, üks tegu, üks sõna või nagu Jeesus ütles: üks mõte!
Aga ta ei ole ju?! Vaata mis esimesest etapist lõpuks on saanud! See kasvab üle pea!

Teine mõte pole ka kuigi õige. Sest tead, öelda et "oma peer haiseb kõige paremini"... see on väärastunud mõtteviis. Igaüks teab meist öelda oma kõrvaltseisjate kohta, et selles pole tegelikult midagi meeldivat.

Ja kolmas.. sellega tuleb mul meelde mu vend Peep. Kes kunagi, kui ta oma toas oli... siis läks mu ema sinna lilli läks kastma ja muutus seepeale soolasambaks. "Kust selline ränk hais, mu poeg?"
Mäletan, et Peebu lilled aknalaual närbusid, aga Peep ise sellest aru ei saanud. Ta oli haisu sees!
Ei ole õige öelda, et "mis hais-ei ole mingit haisu!" - sest tegelikult on küll. Ja veel väga. Me oleme lihtsalt selle sees.

Lähedus abikaasaga
Tead, väga illustratiivselt võtab Jumala ja inimese vahelise läheduse kokku abielu. Ma näen, et selles on palju paralleele. Toon ühe näite.

Nagu ma mõnes postituses olen reklaaminud, Greta on rase. Ja see on ta teinud viimasel ajal väga tundlikuks... Ta tunneb kilomeetri kaugusele, et ma söön pelmeene.

Eelmisel nädalal aga juhtus nii, et kui ma hommikul üles ärkasin, tahtsin temaga suhet värskendada. No, lihtsalt emmata. Polnud öö otsa ju näinud...

Aga ma haigutasin... Ja mis tema tegi, oli see, et lõi näole metsikud vastikusgrimassid. "Mis sa haigutad?!"

"Ma ei saa aru," ütlesin ja haigutasin veel. Soovides teda kallistada.

Greta nägu ilmestasid okserefleksid. "Sa haigutad siin mingi 10 korda! Sa haised!" Nõnda ta ütles, tõmbas mult teki pealt, keeras selja. Ja sinna ma jäin, vahtima külma lage, püksikute väel.

Sest puhtus hoiab lähedust. Kordan veel, Puhtus Hoiab Lähedust. Ei saa olla lähedane teise inimesega, kui sa haised.

See ei ole ainult mina. Sama olen märganud ka teistes abieludes. Jälginud aastaid oma vanemaid kõrvalt, olen näinud korduvalt oma ema Sirjet tõrjumas mu isa Adut. Kui isa on tulnud kuskilt töölt, maika seljas, kaenlaalused higised... ja kui ta on tahtnud mu ema kallistada või musi saada... alati on olnud sama reaktsioon! Ema tõrjub ta eemale. Sest ta abikaasa haiseb.

Küsimus ei ole selles, kas mu ema isa armastab. Vastupidi, olenemata sellest, kui palju ta teda armastab, ta ei saa lasta mu isa ligi, sest ta haiseb.

Sest puhtus hoiab lähedust.
Ilmselt seepärast on ka Jumal öelnud, et olge pühad, sest mina olen püha. Ta tahab olla lähedane, aga ta ei saa, kui me haiseme...

Me peame end puhtaks tegema, kui me tahame olla jätkuvas osaduses Jumalaga. Hambaid tuleb pesta, et teist suudelda.

"Aga patt on suhteline!"
Tihti olen saanud sellise reaktsiooni osaliseks, kui ma olen rääkinud patust, et "patt on suhteline! Sa ei ole seda defineerinud!"

Tõesti, ma ei saa sulle öelda, mis on sinu patud... ma ei ole sind nii nuusutanud. Aga ma ütlen sulle, kui sa tahad ise teada, mis on patt sinu jaoks, siis küsi endalt...
Küsi endalt seda, mis paneb sind Jumalast kui väiksest olendist mõtlema? Mis tegevused teevad su Jumalast kui vähetähtsa isiku? Või enam veel, mis paneb sind mõtlema nii, et sa Jumalale ei mõtle.
See ongi patt. Kõik, mis eraldab sind Jumalast, on patt.

"Aga see teeb mu elu üha raskemaks!"
Teine reaktsioon, mille olen saanud seepeale on see... Märt, sa teed mu elu sellega raskemaks. Sa laod mulle seljale koormaid, mida ma ei suuda kanda. Patuga võitlemine ei ole nii kerge!
Siis tea, et siin on midagi valesti... See ei ole õige, kui sa ütled, et patuga tegelemine on raske tegevus. Ma ei saa sellega nõustuda. Sest mäletad seda lugu palveränduri teekonnast (kirjanik Bunyan)?
Seal on alati võrreldud pattu kui rasket kotti õlgadel, millest vabanemine toob alati suure kergenduse. Piibel ütleb lausa, et patt on kui kivi, mis visatakse mere põhja. Sellega kaasneb kergendus!

Üks põhjus, miks me peame patuga tegelemist raskeks, on see, et me arvame, et me peame selle ära võitma iseeneses, lihas. Kui nii, siis on see tõesti raske!
Õnneks ütleb Jumal, et muul viisil patust lahti ei saagi, kui vaid tema läbi. Seepärast, me kristlastena nii palju Kolgata mäest ja ristiverest räägimegi. Vaid Jumalaga on võimalik patust lahti saada.

Ja väita, et see oleks raske, on täiesti ebaõiglane Jumala suhtes. Ta mitte ei anna meile instruktsioone, kuidas saada lähedaseks, vaid ta otseses mõttes. Ise vabastab patust! Meil on vaid killuke selles puhastusprotsessis!

Peale selle. Ma ei tea kedagi, mitte kedagi, kes oleks kunagi kahetsenud, et sai millestki vabaks. Sai puhtaks. Ma ei tea kedagi, kes kahetseks, et ta tegeles oma patuga. Sest see on alati kergendav kogemus!

Teate! Ma arvan, et see on suur asi, et me oleme jõudnud sinnamaani, kus me otsime Jumalat. Ja kus me tunnistame, pole üldse kerge olla Jumalale 24h lähedane.
Kui me aga tahame sellest suhteetapist sammu võrra edasi astuda, me peame vaatama kriitiliselt üle, millised tingimused on lähedaksolemisel suhetes.
Jumal igatseb meiega lähedust, ja väga! Aga me ei saa mitte kunagi lähedaseks, kui me ei võta vastutust oma kaenlaaluste, varbavahede ja suu suhtes.
Me peame end puhastama. Sest puhtus hoiab lähedust!

Pöördu Jumala poole ja palu, et ta sind puhastaks. Siis püsite lähedastena ja sa võid küsida juba järgmiseid küsimusi.

Varem samal teemal
(I "Värske õhu igatsus!")

Hiljem samal teemal
(III "Lase ennast õhku!")

Jõgeval kogunes üle 500 noore!

Sel ajal kui Eestis hakkasid kujunema lähis-ida sarnased konfliktipildid, juhtus Jõgeval midagi erakordselt ilusat. Kokku tuli üle 500 noore, et üheskoos Jumalat otsida. Nagu muuseas muu programmi keskel Jõgevale 51 grupiks laiali ja koristati kogu see linn.

Puhtaks said ka südamed. Ning see muutis ka minu elu...

Minu elu selles mõttes, et milline tunne see on, kui sa oled andnud kõnet pidades enda poolt küll kõik, kuid siiski mitte nii, et suudaksid kellegi emotsioonidesse pugeda. Aga lavalt maha astudes ja rahvale otsa vaadates, su juurde astuvad üksteise järel täiesti erinevatest taustadest pärit noored mõnel pisarad-silmis meik-laiali ja ütlevad, et palvetaksin nende pärast. Et nad saaksid
alustada oma suhet Jumalaga...

Tead, see oli minu jaoks kirjeldamatu tunne! Ma sain nii väikseks ja samas oli mul au juhatada esimest korda oma elus KOLM inimest Kristuse juurde! See oli tõesti, midagi imelist. Ma värisen vaiksel viisil siiamaani.

Sest toimusid PiibliPäevad 2007. Avaldan järgmistel päevadel fotosid ja tulemusi, aga tänane postitus räägib sellest, mida me üheskoos reede õhtul selle rahvahulgaga mõtlesime. Ehk siis - esimese koosoleku peamõte.

Sest ma tahan, et mitte keegi kuuljatest neid ei unustaks. Vaid nii võib neil olla sind ja teisi muutev mõju. (loe põnevil edasi)

Teema: "Värske õhu igatsus!"
Peamõte: Otsingust saab Osadus

Kas tead, et iga inimene on otsinud tegelikult Jumalat? Kuigi statistikud ütlevad, et 95% ajast mõtlevat inimene vaid iseendale, on see küsimus: Inimene ja Jumal alati õhus olnud. Kas pole see mitte antiikkirjandusest pärit teema. Me tahame leida Jumalat. Oleme otsijad. Kuid tõsi, see ei ole nii lihtne.

Julgustuseks saan esialgu nii palju öelda, et tean 6000-liikmelist baptistikogu, kes just selle nädalavahetuse eel ja ajal kogu oma palvejõu olid suunanud sellele, et noored - meie - leiaksime Jumala. Mitte sellepärast, et me oleme halvad inimesed... vaid, et leiaksime selle tõelise Jumala. Meie otsinguid on lihtsustatud.

Enam veel, piiblis on algusest lõpuni kirjas, et ka Jumal ise - kas pole veider! - tahab, et inimene otsiks teda. Võta näiteks Ajaraamat, see on pühendatud peaasjalikult just sellele mõttele. Seal olid kuningad, kes kas otsisid Jumalat, või siis mitte... tulemused muidugi olid vastavad.

Jesaja raamatus on see teema erilise vaatluse all. Ja seal antakse inimestele lubadus. See algab nii: "Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha (tundub ju meie moodi?)...
...mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga! (Taavet oli kusjuures väga lähedane Jumalale, loe Psalme)...

...Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!" Kas pole radikaalne? Tavaliselt otsime ju siis, kui on häda kaelas. Rahvuslik katastroof, perekondlik tragöödia või siis, kui on liiga hilja. Aga Jumal ütleb: otsige mind nüüd!

Sest Otsingust saab Osadus. Jumala otsingust saab Taaveti osadus.

Paneme end korra Jumala olukorda ja mõtleme, mida võib tema tunda, kui ta ütleb, et otsi ja sealjuures inimene loobub otsimast. Oletame, et on selline olukord.

- See näitaks, et mina - Jumal - pole talle piisavalt huvitav, oluline. See teeks kindlasti haiget.
- See näitaks, milline on inimese süda. Mida ta igatseb, või ei-igatse. Räägiks tema kohta.
- Ja see näitaks, kas ma olen ikka Jumal? See, kõige tähtsam, või lihtsalt tema jaoks üks ajutine uurimisobjekt.

Jumal tahab, et me teda otsiks. Paraku, me ei otsi teda piisavalt.

Mul on üks juhtum sõjaväest. See on lugu sellest, miks mind kutsuti reamees Püksikuteks:

Oli esimene nädal, kohanemine. Kõik saime täisvarustuse (kirsadest mütsideni). Ja ülemus otsustas teha kohe kapikontrolli. Et kas kõik on ikka alles. Asi pidi olema ju täielikult korralik.

Ja kõik me siis tassisime oma hoolikalt pakitud kapid väikesteks asjadeks koridori laiali. Tema seisab uksel ja kirjutab iga viimsegi kui detaili üles. Kõigil on kõik asjad olemas... kuni....

Kuni tuli püksikute kord! Kõigil olid olemas, aga kui mina uksele jõudsin, ei olnud mul talle midagi ette näidata. Mu püksikud olid kadunud! Ja kogu tähelepanu koondus minule.

"Olgu, teeme uuesti," käskis ülemus. Ja tegimegi nii... võtsime asjad põrandalt ja tarisime kappi ilusti tagasi. Ja siis uuesti... uksele ja koridori. Kuni tuli jälle püksikute kord. Mul olid nad kadunud!

"Äkki keegi nuusutab neid," tahtsin ma nalja teha. Aga keegi ei naernud. Kõik olid mõrvavalt vihased, oli meil ju vaba aeg, aga kõik oli minu kadumaläinud püksikute taga kinni.

Teeme veel! Teeme voodirallit ka! Ja meid lintšiti, pikalt. Minu pärast.

Ma ei leidnud neid pükse, isegi kui vaatasin oma või teiste padja alla. Neid lihtsalt polnud... Ja kõik mu mõtted koondusid kui masendusepilved. Sest mis saab edasi?
- Mind ei lintši järgmised kuud mitte ainult ülemus
- Vaid ma saan kõigi nende 20 rühmakaaslase tapalambaks!
- Enam veel, iga kord kui tuleb kapiralli, mu püksikute lugu aina kasvab ja kasvab!

See oli hetk mu elus, kus soovisin, et ma leiaksin üle kõige oma püksikud ülesse...

Aga nüüd, kui järele mõtlen, siis tead... Ma ei tunne enam piinlikust nende püksikute pärast. Ma tunnen piinlikust hoopis seepärast, et ma otsisin püksikuid rohkem kui Jumalat! Et ma otsin oma elus mõnikord püksikuid rohkem kui Jumalat! Ma tunnen piinlikust, et ma ei tundnud piinlikust sellepärast!

Miks me küll ei taha otsida Jumalat? Miks me ei taha leida seda osadust?!

Ära ütle mulle, et asi on selles, et Jumal on nähtamatu. Asi ei ole selles. Sest otsitavaid asju polegi tavaliselt näha. Seepärast neid otsitaksegi!

Mõni ütleb seepeale, et ega-ma-ei-peagi. Ma saan hakkama! Olen tugev! Ja on olnud küllalt inimesi enne mind, kes on saanud väga hästi hakkama... Siis minu vastus sinule oleks: aga kas sa tõesti arvad, et sinu elu on kõigest üks hakkamasaamine? Lihtsalt saad eluga hakkama?
Jumal ütleb, et kui sa teda otsida tahad, siis otsi teda kasvõi maailma lõpust! Nii kaua kuni leiad. See on temapoolne ootus, see räägib sinust.

Mispeale öeldakse seda: et Märt, sa teed selle asja nii raskeks! Jumala otsimine ei ole kerge! Ei ole üldse. (ja ma tean seda ise ka... mina ju närin küüsi, kakun juukseid ja loen teinekord meeletutes kogustes piiblit). Siiski, pole ka see piisavalt suur argument, et kaaluda üle Jumalat!
Kui sa otsid seda Suurt Jumalat, siis ei saa sa pidada oma raskuseid temast suuremaks... ja tõesti, see on raske... aga see Taaveti osadus on seda väärt. Ma tean seda omal nahal!

Mõtle. Mis siis saaks, kui me olenemata sellest, et 95% mõtleme iseendale, ikkagi suunaksime oma mõtteid, et otsida Jumalat?! Teades, et meie pärast palvetatakse ja üle kõige, et Jumal ise, pingsalt ootab, et me ta leiaksime. Kui me seda meeles peaksime. Oleks ju kergem?
Kui me vaid tunneksime piinlikkust, et on elus hetki, kus peame püksikuid tähtsamaks ja Jumalat pole radarilgi. Kui me võtame teekonna kasvõi maailma lõppu, eesmärgiga leida suhe oma loojaga... Siis kas poleks see mitte imeline, vaadata tagasi ja olla tänulik et sa teda siiski otsisid!

Tead, ma usun, et sa pead vähem otsima, kui sa kardad. Sest Jumal ise kibeleb tulla peidust välja ja öelda: "Ära karda, see olen mina."

Sest Otsingust saab Osadus. Otsi teda, kuni sa ta leiad! Praegu on ta leitav ja lähedal.

(jätkub II "Paha hais välja!")
(jätkub III "Lase ennast õhku!")