Reede, 31. oktoober 2008

Big Truck

Crackhead B

See on see päev, mille Issand teind. Jah, seesama päev, mil me jagasime Atlanta rahvale meie organisatsiooni ja kiriku visiooni. Peale seda üks politsei nimega Adam otsustas mulle näidata oma patrull-piirkonda.

Ja oi pekki. See maailm, kus elame, on kuri. Isegi siin, suures ja säravas Atlantas. Suudad sa ette kujutada, et iga saja meetri tagant jõlgub tänaval üks gäng, kes müüb cracki? Nad peidavad seda keele all. Ja bensujaamades jalutavad hoorad.

Ja ühel pimedal kirikunurgal seisab crackhead B. Tema, see õnnetu. Kui Adam tutvustas mulle teda kui jutlustajat ja küsis, kas on midagi, mille pärast saaksin palvetada... siis ta vastas: et jah, turvalisuse pärast.

Loomulikult ta ise ei võta palvet tõsiselt. Sest see sõltuvus on ikka päris laastav! Kuid saad sa aru kallis lugeja... siin maailmas, mitte kuigi kaugel meist, elavad inimesed, kellel lihtsalt polegi lootust.

Või sa arvad, et on?

Neljapäev, 30. oktoober 2008

Lesknaise kukkel

Kui sa oled nagu mina, siis ilmselt kehtib sinulgi reegel, et mida rohkem veedad hääd aega inimestega, seda rohkem neid ka armastad.

Aga olen siin maailma ühes rikkaimas ja kiiresti kasvavamas linnas Atlantas. Linnas, kuhu mahuks vähemalt 3 Eestit! Siin on mõned inimesed, keda ma armastan ja neid ma kutsun tasapisi siin inimesi investeerima Eestisse... aga nagu meilgi Maarjamaal on siingi finantsidega probleeme.

“Me oleme keset krediiditsunaamit,” on öelnud Alan Greenspan kui mõelnud 40% aktsiaturu langusele, mis toimund ainuüksi viimase 2 kuu jooksul.

Ja sellega tekib ka minul probleem. Nimelt, kas see just pole mitte halvim ajastus tulla USAsse, et küsida nende panust oma kodumaale? Kitsas käes kõigil.

Õnneks tuleb jälle Abba appi. Ta on mulle mitu päeva järjest kopsinud südamele ja öelnud, et “vaata Eelija käitus teisiti”. Tema läks lesknaise Sarepta juurde. Ja isegi kui tal oli viimane kukkel pooleli ja tema väike poeg hoopis vajas süüa...

...siis Eelija ikkagi tuli ja ütles, et naine prohvet-mehele süüa annaks. Ja esimese asjana!

Naine andiski, ja volla - tuli välja, et Jumal oligi asja taga ja mitte keegi ei jäänud toidust ilma. Kõik said söönuks, ja kohe väga kauaks. Tundub nagu muinasjutt?

Kui ma eile ameerika vendadega koos lauas istusin või pesapalli vaatasin, Obama või McCaini seisukohti kuulsin... ikka tuli välja see nende ühine mure: rahaliselt on siin väga raske. Kas mul nüüd jätkub julgust, et öelda “Hei lesknaine. Kuigi ma sind armastan, kukkel anna mulle” ? Eks ma ühele seda ütlesingi. Homme saan teada, milline on vastus.

Kuidas Sina selles kukliolukorras käituks?

(NB! Eelmine postitus on uuendatud, sest video hakkis. Nüüd enam ei haki.)

Kolmapäev, 29. oktoober 2008

Kõrvits linnas

Rauast kaarnad

Jõudsin just USAsse. Ja see on minu jaoks tõeline väljakutse! Võib-olla seepärast, et Bill Hybels ütles mulle eile (läbi dvd), et fundraisimine on juhi test.

Samuti, hakkavad vaikselt mu mentor Dave Patty sõnad täide minema. "Asi on Jumala austamises ja tema Nime kõrgekstõstmises!" St, et ma ei tulnud siia lihtsalt suhtlema või raha küsima.

See on enamat. Luba ma toon näite.

Ärkasin hommikul väike murepisik südames. Hakkasin mõtlema, et mis nüüd saab. Raha ei ole endal reisimisegi jaoks, kuidas ma lennujaama saan? Ja kuidas saab Greta kodus hakkama, Wilmast rääkimata. Ja mida ma nende jagatavate palvekaartidega teen, kui mul veel kalender plaanidest täitsa tühjavõitu?

Õnneks Issi oli lähedal. Ta näitas mulle prohvet Eelija tegusid, täna hommikul enne kella 5:00. Ja tead, see, mida Jumal mulle sel hetkel sisse juuris oli võimas. Aga ma ei mõistnud seda ennem kui olin lennukitega pilvede vahel.

Esiteks. Taksojuht ise ka ei saanud aru, aga millegipärast taksomeeter tiksus arvatust tunduvalt vähem ja meil tuli Danieliga kroonipealt rahast välja. 111.-

Siis mõtlesin, et kust süüa saaks. Tuli lugu meelde Eelijast ja sellest, kuidas kaarnad teda toitsid. "Noh, issi, kus minu ports on?" Aga needsamad raudkaarnad toitsid täna mindki.

Ja viimaks sattusin rääkima oma parempoolse toolinaabriga, ühe Nancyga. Tuli välja, et ta tunneb näiteks Ülo Niinemäge ja Peeter Võsu (sest ta teeb Iisraelis päris kõvasti ministrit). Ja ta mitte ainult ei võtnud vastu mult esimest palvekaarti... mitte lihtsalt ei aidanud mul uusi lennupileteid saada (sest eelmistega olid jamad)... vaid hüvastijätuna andis veel 100 dollarit.

Ta isegi ei tundnud mind. Ja polnud tal põhjust mind ka usaldada...

Küll minu isa on alles hea. Tal raudkaarnad ja puha.

Pühapäev, 26. oktoober 2008

Raske on olla olemas

Enam ammu pole mina kahelnud oma olemasolu vajalikkuses. Mis mul selles enam kahelda. Enesehinnang on kuidagi-moodi paika loksunud.

Samuti ei arva, et oleksin mingi maailma naba. Need nabad tavaliselt haisevad.

Küll aga on abielu mu arusaamist Minu Ajast muutnud. Ma ei kujutaks ettegi aja surnuks löömist. Imelik, omal ajal tuli see nii lihtsalt ja loomulikult.

Nüüd tahan olla inimeste jaoks olemas. Olla vara üleval, et saaksin Jumalalt jõudu ja tarkust, et seda päeva jooksul teistele niristada. Tahan Wilmale silma vaadata ja öelda "kukuu". Siis tahaks hästi palju e-maile saate (30 tükki päevas). Tervele rodule inimestele helistada.

Tahan külalisi kutsuda. Lõunaid koos erinevate inimestega süüa. Palvetes ülekandeid teha. Siis tahaks veel blogida ja skräppida, notificationeid teha.

Kui nüüd veel saaks ajalehti, ajakirju ja raamatuid ka lugeda! Küll siis oleks rohkem mõistmist! Ja muudkui kuuled, et ühel inimesel läheb nüüd nii ja teisel naa. Paljudel oleks vaja kõrval olla, aga lõpuks ei suuda midagi...

Eks see teebki alandlikuks ja paneb mõistma, et messias on keegi teine. Veelgi olulisemad on aga hetked, kui ise ribadel ja verine oled.

Kolmapäev, 22. oktoober 2008

Tulge appi last hoidma

Pole ammu üleskutset teinud. Kuid nüüd on see tund käes... Märt Saar palub, et mõni minu lugejaist võtaks aega ja mõtleks, kuidas ta saaks meie perele abiks olla. Nimelt lähen ma kolmeks nädalaks USAsse, samal ajal kui Greta jääb Wilmaga koju.

Raskeks teeb olukorra see, et Gretal on vaja jätkuvalt edasi töötada, ja mul lihtsalt muud varianti ei ole, kui teisele poole ookeani sõita. Meil toimub seal 2x3 kampaania, mille käigus loodame 11-st eri osariigist leida nii organisatsioonile kui perele toetust.

1. Toeta. Kui sa oled üks lähedastematest, kas sa saaksid olla Gretale nende päevade (28Okt-12Nov) jooksul kuidagi toeks?
2. Palveta. Isegi kui sa elad kaugemal (olgu see siis Saue, Otepää, Vaasa, Helsinki või Kaerapere), palvetaksid sa konkreetselt meie eest Jumala kui kõigeväelise poole?

Väike video siis ka, et ei jääks muljet, et ma tühja tuult tallan ja see USA-reis oleks justkui mingi lõbutripp. Ei ole. On vaimulik töö (mida jah, siiski teen rõõmuga).

Next Generation from Josiah Venture on Vimeo.

Teisipäev, 21. oktoober 2008

Kuidas veeta 1 min tütrega

Keskmiselt olla isa oma lapsega 2 minutit nädalas. Eks minugi jaoks on kiusatuseks teha rohkem tööd kui peaks. Aga täna ma tahaksin sulle näidata vastupidist. Mida me tütrega tegime minu sünnipäeval?

See on 1 minut minu nädalast.

Laupäev, 18. oktoober 2008

Saaremaa sokid

Mõnel inimesel kohe ikka veab. Saab kollase ümbrikuga otse koju endale lambafoto, mille taga julgustavad sõnad ja üks valge sokipaar. Sokidki sealtsamast, otse lamba seljast.

Sain Saaremaa lambavillased sokid.

Aitäh sulle Juhan, et minu jaoks sellise hetke meisterdasid! Tunnen, et olen olemas ja oluline. Ega vist suuremat tunnustust mul polegi võimalik saada, kui selline üllatus ühelt noorelt juhilt.

Kolmapäev, 15. oktoober 2008

Kuidas tappa himusid

Üks rohutirts provotseeris mind himustamisele mõtlema. Pean silmas üht rohutirtsu Pärnust, kes minu kommentaariumis alles hiljuti siristas... et vot see Himu, kuidas siis sellega?

Kõik ju himustavad! Öeldakse, et viimasel ajal ei saa enam lastegagi poodi minna - kohe jonn, pill ja jopelukud lahti. Minul on raske minna naisega kohvikust mööda, ta kohe näeb kooke. Mehepoegadel on raske telekapuldist uut nuppu vajutada, kui seal vanu häid armustseene näidatakse.

Vanematel inimestel jällegi on hoopis teistsorti himud. Neidki ikka igasuguseid.

Kas mõtete-suunamine aitab? Selline positiivse mõtlemisega lähenemine?
Või enese-piitsutamine? Kah selline sugestsioon, lihtsalt rohkem vanaaegne meetod.

Loomulikult ei aita. Ei aita ka see, kui silm peast kiskuda või käsi ära raiuda. Ikka himustad. Kui oled pime, himustad lihtsalt pimesi. Ei aita ka see kui öelda, et tegelikult ma ei himusta - ma hoopis tahan ja vajan. Sest see on enesele valetamine, ja tegelikult ei ole inimesel vaja enamus asju... vähemalt minul küll mitte.

Kuhu himudevõitlus kategooriasse siis kristlased kuuluvad? Kuulu järgi nad on ju positiivselt mõtlevad inimesed, aga samas... need kurikuulsad herned seal põlvede all... Kuidas kristlased, sh Märt Saar, oma himudega võitlevad?

Ega ma ise suudagi. Ja ausalt-öeldes, ega ma püüagi. Wilma peale ärritudes ja Greta vastu egoistlik olles olen üha rohkem aru saanud, et iseenesest ma suurem asi mees neile ei olegi. Ja võimatu on püüda olla nagu Kristus. Olen ma jee.

Aga vaat kui ma olen koos Kristusega (no ikka teadlikult ja privaatseltki) iga päev, vot siis natuke muutun küll rohkem tema nägu (ehk meenub sulle see lugu viinapuust ja temasse jäävatest okstest?).

Samuti ütleb Paulus kavalasti kui ta ütleb, et "vaat, usuinimene, sinus võib küll Vaim elada, aga kui sa nüüd selles käiksid ka... vot siis polegi sul vaja enam patuse loomuse vastu võidelda. Vaim ise võitleb."

Ehk siis. Senikaua kuni ma püüan võidelda himude vastu on mu ebajumalaks mina ise. Ja see ebajumal on juba oma olemuselt läbi kukkunud.

Pühapäev, 12. oktoober 2008

Mis sind huvitab?

Blogi alguspäevadel uurisin siit-sealt, et kuidas peaks blogima. Ühe sain selgeks: endale ei tasu väga kirjutada. Sest siis oleks jutt jura ja lugejaid umbes 1 pluss mõned lähedased.

Samas olen saanud ka selgeks, et eriti nõme on olla populist ja püüda kõigile meeldida, kaotades ära iseenda.

Nüüd aga küsimus Sinule:

Mis teemal ma peaksin kirjutama, et see sulle korda läheks? (Isegi kui oled uus lugeja, küsimus on sama: mis teemal ma peaksin kirjutama?)

PS. Tegin nüüd ka kommenteerimise avatumaks. Varem sai vaid google-kasutajad siin tähti toksida. Mõtlesin, et lõpetan diskrimineerimise ja luban sisse ka nimetuid...

Laupäev, 11. oktoober 2008

Klavdia käis külas

Nüüd see siis juhtuski. Blokkmajas, kus tsirka 250-270 elanikku, ja kus ma peaaegu kedagi ei tunne... üks naaber nimega Klavdia jalad alla võttis ja külla meile tuli. Vanem vene proua, roosakaks värvitud juustega ja paari kuldse hambaga.

Greta nägi sel õhtul palju vaeva.

Laual parimad serviisid, kanafilee ja aurutatud riisterad. Kohe näha, et mu naisel külalislahkus and. (kas tead, kuidas seda andi mitte kasutada?)

Aga kell tiksus ja tiksus... naabrinaist nagu ei tulnuksi. Möödas oli juba 15 minutit. Hakkasime juba arutama, kas palvetada või kutsuda keegi teine naabritest. Siis ju ei lähe toit raisku!

Ja siis ta tuli. Tõi kingitusi nii meile kui Wilmsile. Väga äge. Kahjuks ta väga palju ei söönud, aga juttu ajas küll palju. Terve mu märkmepaber sai täis, sees venekeelsed sõnad. Näiteks malitsa, s.o. palvetama. Sel õhtul meenus ka sõna: rebjoonok.

Viimaks vaatas ta veel me toad üle. (ka meie rebjoonoki peeglitaguse peidiku). Äraminnes jättis meile ka vanaaegse kilekoti. See oli kahtlemata armas.

Pärast oli kohe teine tunne talle öelda "nägemist". Nagu ta olekski oma inimene, tuttav vanaema. Ja tegelikult, ei olegi nii raske inimestega kokku puutuda ja neid pesadevahelisi suhteid luua.

Kui palju on sinul Klavdiasid, keda sa veel ei tunne?

Kolmapäev, 8. oktoober 2008

Naabrivalve

Elame maailmas, mille lõid kommunistid. Aga vastuhakust neile elame teiste väärtuste järgi. Kuigi oma sisimas ikkagi igatseme ka sotsiaalsust, kommuune ja miks mitte, seltsimehigi.

Mina olen üks väike osa 40%-ist inimestest, kes elavad betoonmajades. Meie maja seinal on vana mikrorajooni joonis. Ammuilma on raamatukogu ja kauplused selle peal kadunud. Elan ligi 250 inimesega ühes majas.

Kuigi oleme nagu lutikad, kokku me ei puutu. Trepikojas vahetame paar sõna, aga sisuliselt elame pidevalt vaid paari meetri kaugusel. Võime samal ajal oma naisi peksta või nendega seksida, keegi seda tegelikult ei tea, ja ega kellelgi vahet ka ei ole.

Oleme lähedal, aga kaugel. Uskliku perena aga ikka igatseme, et saaksime jagada oma parimat. Õppida naabreid (alias "ligimesi") tundma, ja kui võimalus, ehk ka armastama. Aga kuidas? Kuidas murda need veneaegsed müürid ja öelda üks korralik TERE?

See postitus sai ajendatud pool tundi tagasi juhtunud ajaloolisest nükkest. Kuigi oleme siin majas viibinud väiksemas või suuremas koosseisus 3 aastat, kutsusime peale 1000ndet päeva alles nüüd endile ühe oma naabreist külla!

Ta tuleb homme kell 19. See saab alles põnev olema!

Pühapäev, 5. oktoober 2008

Kas sulle meeldib porno?

Mitte ei saanud jätta nägemata pornonäidendit, mis rahvusraamatukogus äsja ja jälle etendus. Juhuslikult olin just 5 minutit varem sõitnud mööda linna ja rääkinud sõbraga, kes pettunud paljudes. Ka neis, kes pornot salaja vaatavad, aga muidu täitsa pornovaba juttu ajavad.

Tahtsin teada, kuidas vati-inimesed pornot näevad. Kas neile endale meeldib porno?

Mulle meeldis see, kui POISS ütles, et talle meeldib porno, aga ta tahab, et talle ei meeldiks porno. Minu arust on see nii tabav.

TÜDRUK jälle unistas ilusast pornost. Kuid loomulikult teadsid nad mõlemad, et sellisest asjast pole avalikkuses haisugi.

Mis ma oskan öelda... mulle meeldis see pornotükk.