Esmaspäev, 31. detsember 2007

Naine ja madu

Oli üks naine. No nii 30ndate ringi. Soomlane. Tal oli lemmikloom, pikk boamadu. Madu oli viie aastaga kasvanud üsna suureks, ja üsna lähedaseks sellele naisele. Talle meeldis see madu.

Ühel päeval aga märkas see soomlanna, et madu enam ei söönud. Tee mis tahad, topi sisse mitu rotti sa topid, ära ei söö. Ei snäkke ta ka söönud. Naine hakkas muretsema. Muretses tükk aega, mitu päeva, madu aga kõhnus ja kõhnus.

Siis läks naine loomaarsti juurde. Abi ei saanud ta ka sealt. Ei osanud ta öelda, mis on valesti. "Imelik juhtum, mine koju, vaata, mis edasi saab."

Madu ja naine läksid koju. Magasid nagu ikka üksteise kaisus. Madu rullikeeratuna, naine ta kõrval. Siis aga ärkab naine öösel üles, justkui niisama! Ta vaatab, ega ussike kadunud ei ole -- ei ole. Aga midagi imelikku on teoksil siiski! Sest madu ei olnud rullis nagu tavaliselt, vaid oli pulksirge nagu Koljati oda. Täitsa pingul ta kõrval!

Naine mõtleb, mis kammajaa on? Suurest hoolivusest pakib ta pidžaama uuesti kokku ja läheb arsti juurde.

"Väga hea, et sa minu juurde tulid," ütles arst. "Me peame ta magama panema..."

Ja see armas soome naine sai teada, et ta madu oli temaga nii lähedaseks saamas, et kavatses ta ära süüa. Kõigepealt oli tal plaan kõht tühjaks nälgida... ja siis pulksirgena ta kõrval mõõta, kas ta mahub ta kõhtu. Nii nad teevad looduses. Oleks mahtunud küll, ees seisiski veel vaid kägistamisetapp.

Naine jäi ellu ja madu suri. Õnneks läks seekord niipidi.

Milline on loo moraal, saad teada, kui loed tänast - aasta viimast - postitust minu koguduse Risttee kiriku blogis.

Laupäev, 29. detsember 2007

Kes kaitseb deemonite eest?

Paar päeva tagasi, siin Soomes, ei saanud üks 30-aastane naine magada. Ärkas öösel kell 3:00 üles ja jooksis hirmuga vanemate juurde voodisse. Põhjuseks see, et vaatas õhtu horrorit, kus räägiti deemonitest, kes öösel kell 3 kellegi ära viivad.

Tegelikult usuvad vaimudesse väga paljud. Kui Eestis usuvat Jumalasse kõigest 16% (hiljuti EPLis avaldatud statistika järgi), siis vaimudesse, mulle tundub, et kaugelt üle poole.

Kes aga kaitseb teid deemonite eest? Mõni ütleb seepeale, et jumal. Kui aga edasi küsida, et miks ta nii arvab? miks ta sedasi usub? Siis vastuseks tuleb ebamäärane lapsepõlves kuuldud lause või lugu.

Tahaksin selle postitusega tuua veidi selgust, neile, kes 30 ja hirmul. Või siis nooremad, või siis vanemad.

I väide: Jumal kaitseb küll

Taanielit hoiti lõvide koopas lõugade eest. Paulust hoiti maohammustuse eest. Taavet laulis psalmides, et inglid hoiavad ka kivi vastu kukkumast.

II väide: Jumal ei kaitse kõiki

Samas, kui mäletate, siis kui Taaniel võeti lõvikoopast välja, visati sinna sisse teised vennad ja nende perekonnad. Nemad aga, naksti, surid! Ja kui Kristus oli kõrberännakul prooviesinemisel, siis Saatan soovitas tal ka ennast kukutada ja vaadata, kas Jumal kaitseb. Jeesuse vastus oli, et Jumal ei kaitse igal tingimusel... talle ei meeldi, kui me teda tema lubadustega kiusame. Ja iseennast hirmuäratavatesse olukordadesse veame.

III väide: Jumal kaitseb neid, kes temale loodavad

Õnneks tõesti on kirjas see, et kurjad vaimud alistuvad Kristuse nimele (Lk 10:17), ja et tunnustähed (nt kurjade vaimude väljaajamine) on nendega, kes Kristusesse usuvad (Mk 16:17-18) ja et kurja eest on hoitud need, kes tema peale loodavad (Ps 91:11,2).

Aga tasub meeles pidada, et olgu tegemist siis Taanieli või õudukaidvaatava 30-aastase naisega. Ta on hoitud Jumala poolt vaid siis, kui ta jumalat võtab Jumalana. Talle loodab, ja temasse usub. Ja ka siis kaitseb ta oma tahtest. Seepärast on ka Taanieli lõvideloos öeldud, et tema oli inimene, kes järgis seda, mis Jumal ütles ja lisaks austas ka oma autoriteete (isegi kui need ei olnud tema moodi usklikud). Ta oli hoitud, põhjendustega.

aga seda ju ei saa öelda kõigi inimeste kohta, kes lõviauku oma elus on kukkunud.

Jumal kaitseb, aga mitte kõiki.
Tal on omad mängureeglid.
Aga ole ikka tänulik, kui ta on sind senini kaitsnud!

Reede, 28. detsember 2007

Aijaiaiaiaiajaa

See ei ole eriti ilus, kui keegi ütleb "Aijaiaiaiaiajaa". Olgu, võib-olla esimest korda on natuke naljakas. Aga kui ikka paneb päevas mitukümmend korda ja ise muheleb seejuures, siis viskab see rohkem kui üle.

Aga kui "aijaiaiaiaiajaa" peaks ütlema väikene beebivõitu tütar. Siis ei ole vahet, kas ma magan, olen pool-unes või ärkvel. Ei ole vahet, kas ta sööb, imeb lutti või vingub. Kui ütleb "aijaiaiaiaiajaa", siis on asi ikka kohe päris naljakas.

Ja aina paremaks see sõnake tal läheb.

Selles on midagi fetišistlikult mõnusat. Üheaegselt on ta armas, teiselt-küljelt kaebav. Siis tundub, et selles on oma annus huumorit, aga ka laulmist. See on senini parim kommunikatsioonijupp, mis ta meile on andnud!

Jõle tore ikka, kui on kõrval üks arenev imepisike inimene. "aijaiaiaiaiajaa". Oi kui mõnus...

Teisipäev, 25. detsember 2007

Miks me teeme suuri tegusid

Täna mõtlesin Taavetile ja Koljatile. Oli see Taavet üks pisike punapõskne poiss, kaheksast vennast noorim kandlemängija ja lambahoidja. Teine aga hiiglane, rahvuse esindaja, oma kilbikandjaga.

Suur hiiglane seisis orus, kahe sõjaleeri vahel. Karjus seal sama kaua kui Jeesus rändas kõrbes. Venna sõnad mõjusid laastavalt, halvemini kui vene meedia. Kõik kartsid Koljatit.

Siis tuleb Taavet, toob oma vanimatele vendadele süüa. Nad on ka kuskil seal juutide sõjaväes, ilmselt lihtsad reamehed. Aga saavad pahaseks, kui väike Taavet hakkab suure kolli kohta küsimusi küsima. "Mis sa siin pärid, väike Juntsu? Mine hoia oma väikest lambakarja!"

Kes Koljat-kolli maha lööb, see pidi saama preemiaks naise, palju pappi, maksudest vabaks ja oma isale ka ametlikku hingamisruumi. Väikesele Taavetile oleks see olnud muidugi sama suur unistus nagu "Noores miljonäris", mida täna telkust peredele näidati.

Oleks saanud veel enam tegelikult. Kes selle 6küünra+1vaksa suuruse sünnist peale treeninud kapi maha oleks koksanud, saanuks Iisraeli rahvuskangelaseks. Juutide päästjaks. Vilistite vangistajaks. Kuninga soosikuks. Rahvalaulude peategelaseks. Koljatitapjaks! Nagu filmis "Visa hing 2", mida täna jälle sai vaadatud. Kalevipojaks!

ja väike Taavet ta tappiski.

Kui paljud aga teavad, et need ei olnud põhjused, miks lambakarjus Taavet talle pisikese linguga vastu läks? Kuulsus, raha, ega isegi vabadus see küll ei olnud.

"Sest kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab elava Jumala väehulki?" nii küsis Taavet oma vendadelt, teistelt sõduritelt ja lõpuks ka oma rahva suurimalt isikult, kuningalt. Taavetit ei kottinud see, kui suur ja tugev oli tema, või kui suureks ja kuulsaks ta võiks kunagi saada. Kõik, mis teda kottis oli see, et keegi teotab avalikult Jumalat, ja mitte kellelgi... absoluutselt mitte kellelgi peale ühe kõige väiksema punapõske lambahoidja pole julgust talle vastu astuda.

mis sind motiveerib?

Neljapäev, 20. detsember 2007

Võti issi südamesse

Tartu raekojaplatsil on kuusk, ilus ja suur. Ajalehes öeldi, et räsitud. Palju on seal laste postkaarte. Aga kas üldse keegi on käinud lugemas, millised on nende pisikeste salasoovid Jõuluvanale? Mul oli täna tunnike aega kärutada Wilmat kesklinnas, nõnda ma käisin siis lugemas...

Oli üks oranž kaardike. Aknaruudud kääridega sisse lõigatud. Keegi väikene tüdruk oli kriitvärvidega kirjutanud kronksus trükitähed sisse.

"KALLIS JÕULUVANA, PALUN TOO MULLE
1. PUSLE
2. RAAMAT
3. ISALE TERVIST
4. EMALE AMEERIKA LÕHNA"

sinna alla oli kirjutanud ta oma nime. Hakkasin juba kaarti kinni panema, kui märkasin, et keegi oli väikese, ent korraliku käekirjaga vedanud veel kaks rida. Ilmselt täiskasvanu.

"Ja palun, et ema leiaks
võtme issi südamesse."

See oli nii armas, aga lihtsalt rebis südamesse! Ai, kui valus! Kogu see perekond tuli silmade ette. Väikene tüdruk, kes tahab lihtsaid asju. Ja tema väikesed silmad, mis näevad, kuidas issi on töö kõrvalt haige. Ja väikesed kõrvad, mis on kuulnud, et ema tahab parfüümi kõige kaugemalt maalt. Ilmselt on perekonnas ka vaieldud ja vaikitud.

Ja tuli silme ette ka ema, kes koos lapsega selle hommikul valmis oli kirjutanud. Tema lihtsaid soove naeratades kõrvalt vaadanud. Ent siiski mõelnud ka endale, ja samal viisil lootnud, et miski kuskil aitaks tal leida tagasi selle läheduse mehega. Selle armastuse, mis tal kunagi oli olnud, ent kaduma läinud.

Olen ka ise peale lapse sündi mõelnud isana, et kuhu see energia nüüd nii äkki kaob. Siis kui põlvedel palvetan, kohe on tunda, et selg tuikab ja nõrk. (aga olen ainult 23!) Ja kui Gretaga õhtuti koos olen, on korduvalt olnd hetki, kus ma teda lihtsalt ei kuule. vaatan häguse pilguga. Siiski otsime uuesti lähedust, nagu ükskord sai siin kirjutatud.

Ja täna oli meil siis teine ametlik deidiõhtu! See on küll imelik, et peab kalendris aega mahutama, et selline õhtu tekiks. Aga õnneks see natuke ikka töötab. On vähemalt aega käes hoida beebiasjade asemel ka üksteise kätt.

Sõbrad lugejad, otsige teie ka lähedust. Muidu jääte kaugeks!

Teisipäev, 18. detsember 2007

Naistest kui autoriteetidest

Mul on käes kaks artiklit. Üks räägib sellest, et õige oleks kui naised oleksid ka kirikus esiotsas. Teine, tundub, et naiste ja meeste selgelt eristunud rollidest. Ma ise lugejana veel ei teagi täpselt mida mõelda.

Aga peab mõtlema. Uh-oh! Mu töö on ju ka naistega seotud (nt keskmine noortejuht kirikus olla 30aastane vallaline naine, kõrgharidusega). Ja koduski, püüan enda jaoks pilti luua, kuidas peaks Greta suhestuma minusse, ja mina temasse. Piiblis on tegelikult juhtnöörid olemas. Lihtsalt seda arunatukest ja vastupidavust õigel tõlgendamisel on minu peakolus vähe...

Teema tekitab diskussioone. (Ei tea, kas minu blogis ka? Seda blogi loevad ka tublid töökad naised, kes juhipositsioonil). Aga tahaks, et need juurimis-puurimis motiivid oleks õiged... sest ma küll ei usu, et teemat peaks uurima seepärast, et naised tunnevad, et neid koheldakse alaväärsetena ja orjadena. Pigem on vastupidi... vähemasti Eestis, kus naised pigem soovivad, et mehed võtaksid rohkem vastutust.

Aga minu praegused seisukohad on sellised. Attencione-attencione!
1. Mees ja naine on loodud olema üks, aga neile on antud erinevad ülesanded-rollid. (1. Moosese raamat)
2. Perekonna pea on mees (isa), aga kui meest-isa ei ole, tuleb seda rolli kellelgi teisel kanda. (Pauluse kiri efeslastele)
3. Perekond ja kogudus on omavahel loodud olema sarnased-võrreldavad. (Pauluse 1. kiri Timoteusele)

+ aga mida teie arvate meestest ja naistest?
+ ja mida arvate, et Jumal võiks arvata?

Esmaspäev, 17. detsember 2007

Wilma sai passi

Pole need Eesti paberiasjad midagi nii jamad. Saime pool kuud lubatust varem Wilma Loviisa passi. Nüüd ei ole ta mitte ainult tartlane, vaid ka eestlane. Tõenäoliselt mõne aja pärast aga identiteet jaguneb, ning ta saab ka soome passi.

Tütar tundub hellalt rahul... ja muide, eelmisel nädalal sain tunda, mida tähendab tööga peletada leinamõtteid. Aga veelgi ehedamalt ja rõõmsamalt sain kogeda seda, mida tähendab hoida ühe elu lõppemise perioodil ühe elu algust käte vahel.

Hoidkem väikseid lapsi süles, kui teil on raske! Olgu nad siis soomlased või eestlased, Jumala armsad lapsed ikka.

Neljapäev, 13. detsember 2007

Aasta olulisim päev (+video)

Kui oli selle aasta kõige esimene soojarekord, vana Tartu kaubamaja peal 24 kraadi... siis aimasin, et tuleb rämedalt oluline aasta, ja tuligi! Sest kui me 5ndal novembril esimese lumega naistemaailma, sünnitusmajja kimasime, tuli ilmale Wilma Loviisa.

See oli aasta olulisim päev. Aga üks teine päev oli olulisuselt teine!

See oli päev, mil mind usaldati Eesti kirikute poolt minna kõnelema poliitikute ette. See oli 3.dets, esmaspäevahommik Tallinnas. Usklikuna oli minu jaoks see päev, mil pidin tegema inimlikust sammust suurema sammu. Ususammu, kus ainus võimalus edasi liikuda on usaldades 100% Jumalat. See oli sama moodi nagu sünnitamisega, väga palju pidin palvetama.

Mõned on küsinud, et millest ma siis kõnelesin. Kõnelesin võimust Eesti kõige suurema võimuga inimestele. Kuskil raadios vist juba seda jutlust on lastud, aga nüüd on see üleval ka videopildis, Googles:



aitäh veelkord kõigile, kes mu eest on palvetanud. ja kõigile, kellega ma saan seda olulist päeva ka täna jagada!

Kolmapäev, 12. detsember 2007

Lehtsaar ja teised pakkusid ivasid...

Kallis päevik. Kirjutan sulle juba teist aastat. Tahaksin sulle sellest rääkida, et jälle sai midagi esimest korda tehtud. Sai korraldatud esimene juhtimiskonverents. Selle nimi oli IVA07.

Kas teadsid, et Tartus on 100 000 inimest?
Neist 40% on noored. (7-26aastaseid)
Kristlikke noortejuhte, kelleni aga kutse oli võimalik saata, oli 29!
Olgu, kui mõelda nende juurde veel 11 pühapäevakooliõpetajat...
...siis on neid juhte kokku kõigest 40...

40 juhti 40 000 noorele!

Öeldakse veel, et statistiliselt on tavaline, et tulevane juht kuni 27-aastaseni voolitav-koolitatav. Ja just sellepärast ka selline esimene asi nagu "IVA"... selleks, et need 40 ei oleks päris üksi, vaid et neil oleks maksimaalne varustus.

Üks inimene lahkus koolituselt aga sõnadega: "ma ei saanud ikka vastust! Ma ei saanud vastust, kuidas vabatahtlikke motiveerida." Ta pöördus oma küsimusega ka Tõnu Lehtsaare poole, ent ei jäänud ka tema öelduga rahule... ta ütles taas "ma ei saanud ikka vastust."

Viga ei olnud selles, et me ei oleks püünud või ei oleks suutnud talle vastata. Viga oli selles, et me olime jäänud liiga hiljaks... Ta oli naine, kes juba läheneb vanadusele. Kuigi ta küsis küsimusi, ei tahtnud ta õppida. Lasta end voolida. Ta ei olnud enam alla 27.

Kui me tahame, et noor linn Tartu, pluss teised Eesti paigad pääseksid, ja kvaliteetset tööd teeksid, peame me tegema endast kõik, et sünniks ka "IVA08" või midagi veel paremat...

tänud kõigile kõnelejatele ja osavõtjatele.
eelkõige aga õppijatele, järgmise generatsiooni juhtidele.
teile tõelistele tegijatele!

Teisipäev, 11. detsember 2007

Ilus artikkel SLÕlehes

10 punkti meie kollasele lehele, üle pika aja! Aitäh, et te mu sugulast Liidiat olete kujutanud sellisena nagu ta ka on, andestava ja hea usklikuna!

Tegelikult on Tarmo peres selliseid kullateri veel. Näiteks vanemad pojad Markus ja Taaniel. Kuigi mõned õhtulehe kommentaatorid on vihjanud sellele, et nüüd tuleb autoõnnetuse esilekutsujal neid 4 vennast kanti koduukse taha ootama jääda... siis minu viimased kokkupuuted nendega on küll risti-vastupidised.

Raskustes tuleb tõeline isiksus ja iseloom esile. Ka need poisid usuvad Jumalat, ja on selles tugevad!

Aitah sulle Kadri Paas. Kes veel lugenud ei ole, lugege SLÕhtulehe artiklit "Olen südames juba andestanud" siit!

Pühapäev, 9. detsember 2007

Kalli Tarmo mälestuseks

Sain möödunud südaööl väikeselt õelt kurva smsi: "Tarmo suri." Nüüd on sama sõnum jõudnud ka suurema kella otsa, Postimees online esilehele. Kahju ainult, et teda märgatakse nii suurena alles nüüd. Nüüd kui ta on meie seast lahkunud.

Aga kallis Onu Tarmo, minu postitus ja müts on sulle...

Aitäh sulle, et alati kui ma sul külas käisin, sa mind ikkagi sööki sundisid sööma. Meeles on see päev seal Nõmmel, mil tulid supitirinaga minu voodi juurde ja ütlesid: ainult 5 lusikatäit veel. Ainult 4,5 lusikatäit veel. jne jne. Naljaga pooleks suutsid sa alati kõik supid söönuks teha.

Ja alati olid seltskonnas sina see, kes kätt tuli suruma. Ükskõik kui palju ma sinuga suhtlesin, või tähelepanu osutasin, ikka sa tulid ja sirutasid oma pika andeka käe välja. Ja ütlesid: "Oli meeldiv."

Onu Tarmo selja taha jäi 7-lapseline perekond. Robirohi bänd, Effataa koor, ERSO. Värvikirevad mäletused paljudes-ja-paljude kirikutes. Tegelikult jäi jälg, mis pani tänasel päeval koguduserahva ohkama üle kogu Eesti!

Tema õde on minu ema. Ja tema vend on meie sõber, blogijast rekkamees Peeter. Üks tema poegadest on minu parim sõber, Taaniel Vardja. Ta saadab teile kõigile tervitusi ja leinakurbusest hoolimata ütles, et tema südames on RAHU. (Taaniel kusjuures on peale suvist õnnetust tagasi tervise juures ja õnnelikuna, tagasi Jumala juures!)

Sa oli super, kallis Tarmo!
Varsti kohtume!

Laupäev, 8. detsember 2007

Haige isa mõtted

Eile ma oksendasin, veidi ka iiveldasin. Ei viitsinud ühtki jäset liigutada, aga viimaks ikkagi kobisin kontorist koju. Perekonna ja külaliste juurde. Ka tütre Wilma juurde.

Ma ikka pidevalt jälgin teda kõrvalt. Vaatan, kuidas ta läbi pisikese nina nohistab (tal on nohu juba nädal aega). Senimaani on ta nii hädine tundunud, oma väikeste sisalikusõrmede, abitu alahuule ja roosade põskedega.

Nüüd olin kodus aga abitu mina, isa. Pea tiirleb otsas ja kõhus keerutavad soolikad. Kui viskasin pikali, siis pidin olema mitme teki all ja kui unne jäin, siis nägin maailma kõige sürrimaid unenägusid. Isegi õhtu-, hommiku- ja muidupalved kippusid minema katkiseks.

Siis vaatan Wilmat, ta kas sirutas kuskil madratsil või lebas hällis. Vahepeal tegi häälitsusi. Nüüd tundus tema nii terve. Vaatas mind selgema pilguga kui mina teda. Ja samas, isegi kui oleksin tahtnud talle anda õhtu-, hommiku- ja muidumusi, siis see jäi ära. Isa ei taha, et tütar jääks haigeks. Isegi lähedusehinnaga mitte.

Olen ikka arvanud, et need isad, kes on vanuses 20-30 on ikka tõelised tegijad. Energiast pakatavad härjad, keda ei pea miski. Ja et lastel pole midagi paremat, kui just selline tippvormis isa...

...aga nüüd juba mõtlesin esimest korda sellele, et kaugel pole see päev, mil teatepulga pean talle üle andma. Mil issist saab papa või vana. Sest Wilma kasvab nii kiiresti ja kuigi ta on nii tore ja täiuslik, paneb just tema mind tundma nii vanana ja haigena.

Neljapäev, 6. detsember 2007

Väikene kutse juhtidele

Ühe raadioprogrammi pealik kirjutas mulle eile armsasti. "Ma olen oma pea halliks mõelnud (see mis punase värvi all on), selle 14 aasta jooksul, et kuidas neid vabatahtlikke siin raadiotöös motiveerida. Nüüd tulevad retseptid ise kohale... ilmselt peaksin ise tulema kuulama eelkõige."

Seda ütles ta peale seda, kui saatsin talle kutse võtta osa minu töökoha esimesest korraldatavast konverentsist. "IVA 07", see on juhtimiskonverents Tartumaa tegijatele.

Kuigi sinna tulevad kõnelema üli-praktilistel teemadel doktorikraadiga inimesed. Ja kuigi sinna tulevad ka inimesed Tšehhist ja Poolast, siis siiski on see ka minu blogilugejatele täiesti tasuta.

Ega maailma tühja kohta salli. Pärnus lõpetati juhtimiskonverentside traditsioon ära. Keegi peab ju aga meie tegijate eest hoolitsema!

Kui on huvi, tulge! Suht viimast korda võimalik näha ka Risttee koguduse saali.

Teisipäev, 4. detsember 2007

Jumala sütelkõnd

Vähem kui 200 m Toompeast, väikeses orus. Seal kus verivärske nelipühi kirik/konverentsisaal. Seal, kus kohtusid inimesed, keda olen harjunud kaamerast aktuaalsest jälgima. Seal olid meie riigijuhid ja kirikujuhid, ning nende kaaslased.

Oli rahvuslik palvushommikusöök. Eesti ajaloos, number kuues.

Ma millegipärast valin seda postitust kirjutades aga sõnu... ei taha vist eksida või midagi ära rikkuda. Sest seal olid nii tähtsad inimesed kui ka teemad, ja nii palju oli-ja-on kaalul!

Kui enne seda hommikut oli palju muremõtteid, siis nüüd on mul palju tänumõtteid. Kui järgi mõtlesin, siis see, mis ma kogesin 21. sept Tšehhi mägede vahel, sai veelgi tähendusrikkamaks.

Ja imelik, et kui eile kell 6:00 mobiilike tirises, siis esmakordselt polnud mul kõht lahti ega närv sees - nagu tavaliselt enne kõnelemisi. Olin imekombel maganud. Ja kõhus oli üllatuslikult päikapikupoiss nimega Rahu! Panen selle Jumala arvele.

See päev oli Jumala usaldamise sütelkõnd.
Ja selle tulemus oli, tänu Jumalale, ilma villideta jalad!

Olen hellalt õnnelik... ja tänulik inimestele, kes mind on minu vigadest hoolimata usaldanud! Aitäh Meegole ja Peebule, kes usuvad, et minus on midagi! Andrusele, kes on nõus minuga ka tulises ahjus seisma! Salemi tädikestele, kes iga neljapäev mu eest palusid... ja loomulikult kõigile teistele, võib-olla kelle nimesidki ma ei tea, aga kelle toetus oli-ja-on nii väga tunda!

Laupäev, 1. detsember 2007

Ebameeldivad meemid

Mingid inimesed, populaarteadlased, on avastanud sellise asja nagu "meemid". Nähtamatud geenid. Näiteks see kui võtta kellegi teise näoilmed või liigutused üle. Tegelikult lapsed avastasid selle tunduvalt varem, nimetades meemimist "ahvimiseks".

Ma ise ka ahvin. Pidevalt. Sina samuti.

Eile tegin "vanemate austamise jutluse" videoanalüüsi. Varem ikka olen endast sisse võetud olnud... nüüd vaatasin, et päris kohutav! Mida rohkem ma olen ennast hiljem kõrvalt jälginud, seda rohkem ma näen, et on tekkinud parasiitsõnad, stampliigutused ja need meemid.

Pikad pausid - mul on mingid pikad pausid sees. Ilmselt sai see alguse sellest, kus avastasin enda jaoks "kandva pausi" (Hannes Kaljujärv). Aga neist kandvatest pausidest on saanud lõikudevahelised õhuaugud, kus auditoorium peab lihtsalt ootama ja pealt vaatama. Kuidas ma justkui isennennast naudiks...

Kokkupressitud suu - leidsin, et iga väite taga panen ma huulekesed tihedalt kokku. Kui aga paarkümmend korda teha sedasama liigutust, siis see teeb mossitajaks. Samuti see rõhutab mingit emotsiooni ja kõneledes ei suuda enam olla see, kes ma tegelikult olen ja mida tunnen. Olen märganud, et mu isa (Adu Saar) teeb kõneledes sama asja, tema lihtsalt jätab suu lahti ja hakkab keelega ülemisi hambaid lihvima...

Õrn hääleke - ja siis see õrn hääleke. See on jäänud külge vist just NP-jutlustest (Andy Stanley). Tahaks kuidagi südamesse minna, olla hooliv ja näidata, et tahan parimat. Sisse tuleb see just lõpuosas, seal kus peaks olema üleskutse... aga mõtle, kui iga kord keegi läheneb sulle teatud teemadel õrna häälega. Siis ei võta enam seda tõsiselt.

Kindlasti olen ma enesekriitiline. Aga kui küsisin Gretalt, mis mind tüüpiliseks teeb, siis ta tõi samad asjad välja. Täitsa isu läks ära. Ei taha olla laval võlts, ei taha olla õpitult reageeriv. Ei taha olla naeruväärne.

Tahan olla lihtsalt märt.

Reede, 30. november 2007

Liina ja Taavi kihlusid! jepijee!

Igas päevas on oma pärl. Ja mõned inimesed võivad olla selle pärli loojaks. Minu tegid täna rõõmsaks Liina ja Taavi, kes andsid teada, et kihlusid!

Taavi sai kohe mitu rasvast punkti minu käest selle eest juurde.

Limusiiniga sõitsid nad 28.november Tartust-Pärnusse. (kui seda kuulsin, tundsin end rotina. Tuli meelde, et kui meie Gretaga kihlusime, siis ma lasin oma emal vana Nissaniga meid teatrisse viia).

Ammende villas oli neil oma ruum. Oma kokk, viiuldaja ja ettekandja.

"Kui ma seda perekonnale ütlesin, et kihlusime, siis keegi ei uskunud," ütles Taavi. "Ema jäi lihtsalt vahtima." Ja õemees Rene lasi Liinal käed laua peale panna, et ei ajaks suust suitsu.

Kallid Liina ja Taavi. Olen teie üle väga õnnelik. Usun, et see on eriline aeg ja lubadus, mida te sel päeval tegite oli ikka eriti kõrge latiga. Samuti oli see samm ikka väga tugeva väärtusega. Sest vähe on neid, kes usuvad sellesse, millesse teie panustanud olete!

Olete armsad! Ja meie poolt ikka armastatud! Jee!

Pulmad on USA iseseisvuse päeval. Vend Peep saab jälle laulatada.

Kolmapäev, 28. november 2007

Intiimsus partneriga

Vaevalt seda kõik teavad ja on kogenud, aga kui naine jääb rasedaks. Ja kui naine sünnitab. Ja kui ta siis last esimesi nädalaid imetab. Siis mees võib intiimsusest vaid und näha.

Kui laps tuleb, siis on peres kolmas isik. Tema saab kõige rohkem tähelepanu, ükskõik kui edev on naine ja kui kloun on mees. Laps saab kõige rohkem kaisutusi ja paisid. Ning see on täiesti ok. Mulle ikka meenub see vana katse, kus lapsed läksid kas invaliidiks või surid, kui neil puudus vanem, kes neid imikueas armastaks.

Wilma on meil väga armas. Tema saab palju musisid ja kaisutusi ka minult. Eriti kui ta nutab. Isa süda ikka hoolib küll.

Raamatud aga hoiatavad, et vanemad ei unustaks omavahelist suhet. Olla see imikule-lapsele-teismelisele kasulik, näha oma vanemaid käest kinni hoidmas... (kuigi jah, see on tõesti nii väkk ja harjumatult rõve?)

Eks siis Märt+Greta hiljuti avastasid, et neilgi vaja oma suhet uuesti ehtida ja ehitada. Sest tegelikult oleme me ju mõlemad nagu uued inimesed!
Gretat näen nüüd kui ülivajalikku ema. Ja Greta ütles täna vetsus, et mina olen nüüd see, kellest ta sõltub, hoolimata sellest, kas ta seda tahab või mitte...

Kust siis leida intiimsust?
...olen avastanud, et minu jaoks on väga olulised konfliktid. Tahan olla Gretaga konfliktis, ja need juuretasandil ära lahendada... sest tead, peale probleemide lahendamist tunnen, et me oleme täielikult ühel lehel!

Teine viis, kuidas intiimsust saaks luua, on läbi "passiivse isa" kaotamise. Mis on passiivne isa? Näiteks Homer, Al Bundy ja kuningas Taavet. Kõik nad olid passiivsed isad ja mängisid korduvalt oma võimalikke perekondlikke suhteid maha. Minuga sama lugu...

See juhtub siis, kui ma ennast kodus kõige ebaturvalisemalt tunnen (jah, mees võib ka tunda ennast kodus ebaturvalisena), sest siis suudan ma end kõige vähem avada Gretale. Usaldada. Tema naljade üle naerda näiteks. Viga tuleb sellest, et tahan, et minu käes oleks kodus võim...

...aga kui ma ei suuda seda temale väljendada, ja ta ei näe mu hirme. Siis juhtub nii, et mees läheb olekusse: "passiivne isa" ja ta kaob kuhugi asjade taha. Muutub väsinuks, lösutab, vaatab telkut-või-arvutit.

Kui aga "passiivne isa" üheskoos ära tappa, siis on lähedus - jee! - jälle sammu võrra lähemal.

Aga ikkagi,
täiesti vana teema,
aga täiesti uues kuues.

Teisipäev, 27. november 2007

Teeme video poliitikutele

Järgmine esmaspäev näevad Eesti mõjukaimad inimesed lugu sellest, kuidas ühe poisi elu muutus kardinaalselt. See vennike, kes muidu zavoodi ja püssirohukeldri vahel jõlkus, on nüüd mees nimega Andrus.

Pühak ta pole, aga püha mees küll. Fotol poseerivad multiandekas videomees nimega Timo, niisama-kaunitar Hanna (tglt on ta trummar ja noortejuht ka) ja siis see tuleval-nädalal juba päris kuulus Andrus.

Esmaspäeva hommikul on rahvuslik palvushommikusöök, paarsada meetrit Toompeast. Kohal on meie parimad poliitikud. Ja sel aastal on meil, noortel kristlastel, jube suur eesõigus neid läbi selle palvushommiku juhtida!

Andku Jumal armu, et meil oleks õige sõnum. Ja õige, austav, meelsus.

Pühapäev, 25. november 2007

Austa oma vanemaid

Vanemuise saalis istub igasugu inimesi. Inimesi Tallinnast, ja inimesi Kohilast. Eriti aga Tartust. On elurõõmsaid, ja on varjatult õõnsaid. On kuulavaid, on kilkavaid, on sebivaid, on vanduvaid. Neil kõigil on oma ainulaadne elutaust...

...ja vaid üheks hetkeks me kohtume, sellises vanuses, sellises olekus. Siis läheme tagasi oma perekondade ja tegemiste juurde.

Ma kõnelesin 50-minutit vanema-ja-lapse suhetest. (Vanemuises oli selle hooaja esimene GoingUP). Ja kui juba esimestel minutitel hakkas rahvas kahisema, ning kuskilt kostus kommentaar -- mõistsin, et see teema oli raskem kui kunagi arvanud. Ja enam tagasiteed polnud...

Peasõnumiks oli 3300 aastat vana printsiip. Austa oma vanemaid, et Jumal su elupäevi pikendaks. (tegelikult mitte ainult ei pikenda elu, vaid toob ka rõõmu su vanemate, lähedaste ja eelkõige sinu laste, selle järgmise põlvkonna, ellu!)

Ma isiklikult arvan, et Eestis on tehtud kehva peretööd. Ikka nii palju haiget jõutakse iga aasta teha! Vähe on hoiatajaid, ja veel vähem abistajaid. Ikka hellalt palju kurbi lugusid on meist endist paari meetri kaugusel!

1. Lõunal võtsin auto peale ühe Vadimi, kes oli sõbrale peksa andnud, sest too oli oma ema sõimanud.
2. Nüüd õhtul kohtasin maja ees ühte õppejõudu, kes tahtis minuga hakata jooma, sest tal on elu raske.

Kui videomeeskond valmis saab, siis postitan siia selle reedeõhtuse kõne-jutluse "Elu vanemateta". Eelkõige tahaksin aga tänada kõiki, kes selle õhtu loojaiks olid. Tean, et paljude toetus PALVES on palju suurem kui ma aimatagi oskan! (kuigi ma aiman nii mõndagi)

Tänan, et aitasite muuta elusid! Tõesti tänan.

Neljapäev, 22. november 2007

Kõne ettevalmistamise nipid (2-8)

Üks väheseid teemasid, kus mul on võimalik vaid väheste inimestega rääkida, aga millest ma väga palju tahaksin rääkida -- on kõnede, ja eelkõige jutluste, ettevalmistamine. Milline põnev teema see on... nii palju, mille üle pead murda!

Kui jälgida, kuidas retoorikat viimasel (minu) ajal õpetatakse, siis on huvitav, et õpilasi just läbi küsimuste suunatakse. Näiteks maailmapäästja Rick Warren, juhifanatt Andy Stanley ja kirglik asiaat Francis Chan. Nemad ütlevad, küsimuste küsimine iseendalt enne kõnelemist on kriitilise tähtsusega. Ehk hellalt oluline.

(Tglt on see väga rikas postitus! Nii et häbi sul olgu ja püksi sul tulgu, kui sa seda postitust alla 1 minuti vaatad, ja ütled et need teadmised on tühised:)

Kuigi olen kuulnud, et Rick Warrenit peetakse arrogantseks kõnelejaks, on ta tutvustanud kahte küsimust, mida päris paljud tsiteerivad. Ta ütleb, et iga auditoorium küsib alati kahte küsimust:
1) So what?
2) Now what?

Üheks Ameerika mõjukamaks kommunikaatoriks ja juhtide koolitajaks peetakse Andy Stanleyt. Tema on öelnud, et alati peab sõnumitooja suutma olema kuulaja mokassiinides ja vastama lausa neljale küsimusele:
1) What i have to know?
2) Why is it important to know?
3) What do i have to do?
4) Why do i have to do it?

Ja nüüd kolmas mees. Selline kõneleja nagu Francis Chan, mees kes naelutab enda ümber eelkõige tudengeid. See aasia juurtega jutlustaja väidab, et alati on oluline küsida kaheksat küsimust. Need on:
1) Am I worried about what people think or about what God thinks about my message?
2) Do I truly love the people Im speaking to?
3) Am I accurately presenting the message?
4) Am I depending on the Holy Spirits power or my own?
5) Am I more in love with God when Im teaching, or when Im in private? (vau!)
6) Have I applied this message to my own life?
7) Will this message drawn attention to me or to God? (mida parem kõneleja, seda olulisem)
8) Do the people really need this?

Loodan, et minu leidudest on mõnele kasu. Ma ise lähen nüüd raudteeliiprite peale jalutama, et oma reedest sõnumit ette valmistada. Ja uh-oh, on see alles pähkel, on alles murda... aga samas, nii põnev!

Teisipäev, 20. november 2007

Seisukohad perekonnaseisuametis

Ikka viskab kopa ette kui peab tegema asju, mida plaaninud ei ole. Näiteks tuleb ligimene inimene (võtkem näiteks abikaasa) küljeluu kõrvale ja ütleb "ma olen seda vähemalt kolm korda sulle rääkinud. sa lihtsalt ei ole mind kuulanud."

Minu tänane kopa-ekstra-ülesanne oli otsida Tartu pealt üles perekonnaseisuamet ja vormistada Wilmale sünnitunnistus. Nüüd muidugi hea mõelda, tagantjärele, et küll see oli hea kastist-välja sündmus, kus ma suurendasin -- jee, ma suurendasin oma isaksolemise identiteeti.

Oli üks maja, kus tädike istus arvuti ees. Klõbistas oma keskealiste sõrmedega toks toks toks, aga ilmselt ei teinud seal suurt midagi... Saabusin siis mina ja teatasin, et tahan lapse sündi registreerida. Paberileheke mul käes. "Kas olete abielus?" oli kohe esimene küsimus.

Huvitav, kuidas ta oleks reageerinud kui ma oleks vastanud eitavalt? Vist oleks läinud bürokraatia mõttes asjad keerulisemaks, või ta niisama tundis huvi?... sain paberi, kuhu pidin kirjutama tulevase lapse nime. Sa mõtle! Mina saan panna teisele inimesele nime, mis on ta peamine tunnusvahend kogu eluks! Pastakat kätte võttes tundsin, et just mina olengi kõige õigem inimene Wilma Loviisa nime eest seismiseks... ikka olen eriti tegija mees.

Wilma Loviisa Saar

Tädike ohkas. Luges nime nii- ja naapidi. Siis klõbistas arvutiga. Siis võttis sahtli lahti. Leidis sealt mingitsorti kõvakaanelise eesti sõnastiku ja hakkas näpuga järge ajama. "Mulle see nimi mitte ei meeldi."

Ohkas ja otsis nime: Wilma. "W"-tähte ei ole. Vilma on eesti nimi, raiub naine. Wilma kohe mitte ei sobi.

Ega mul siis muud ei jäänudki üle kui panna oma verbaalsed veenmisvahendid mängu. Rääkisin talle Greta soome taustast (ja soome-rootsi kultuurist). Rääkisin talle suuremast euroopalikumast pildist, sellest, et Vilma oleks teise suguvõsa ja rahvus(te) jaoks hoopis tobedama maiguga kui meile eestlastele Wilma.

"See nimi tuleb ühtlasi Saksa päritolu nimest Wilhelmiina." ja see tundus, et oli tädikesele rohkem mokkamööda. Ja no tore kui vanematel ka ajalooline taust läbi mõeldud -- mitte nii uisapäisa nimeke nagu Ketaslõikur või Klosetimari -- ühesõnaga, roheline tuli!

No eks ta lasi mul veel kirjutada ka seletuskirja (ilmselt kellelegi karmimale ülemale), ja et kogu mu põhjenduskõne oleks ka kuidagi salvestatud... aga sellega asjad laabusid. Teisisõnu, isa Märt Saar tegi oma senise suurima kaitsetöö Wilmale. Topeltveega ilmale.

Esmaspäev, 19. november 2007

Kui isal on raske

Eks meil kõigil ole raske. Raske unest ärgata, raske keeruliste inimestega suhelda, raske söögikotti kanda. Raske kummarduda ja raske püsti tõusta.

Mõni ostab selleks puhuks mõnusa tuubi Fastum geeli ja teeb endale platseebot (mänguravi).

Aga sõjaväes fastum geeli ei anta. Kui seal keegi punnib kätekõverdusi teha, käed värisedes ja keha A-kujulisena ja siis ütleb, et "ma ei jõua nii raske on!" siis öeldakse, et kui jõuad seda öelda, siis jõuad järelikult veel teha.

Ja selline suhtumine teeb poisid muskliseks.

Minul on ka praegu raske. Lisaks 40sele töötunnile olen käinud 6-nädalat järjest kõnelemas. Muidu minu jaoks lemmiktegevus, aga kõik mis sellega kaasneb, juuste ja küüntekakkumised, lõputud vasturääkivused enda peas, vetsus istumine, põlvili olemine...

...see on nagu mingi vaimne sünnitus.

Lapse perre tulek on ka koorem. Laps tuleb mõnusalt ühele õlale, teised inimesed patsutavad samuti mõnusalt teisele õlale, aga ühtäkki saab ka kodust töötanner. Kahest saab kolm, ehk meeskond.

Ja lõppu veel ei paista. Minul puudub finaal nagu tähtedel, kes tantsivad. Reedel on hooaja esimene GoingUP. Kui sinna peaks tulema 500-700 inimest, siis mida tean mina rääkida suhetest Vanematega?

Kahe nädala pärast on rahvuslik palvushommikusöök. Kuidas end väljendada 25-minuti jooksul 100le kõige mõjukamale inimesele ja nende partneritele?

Aga kui jõudsin seda postitust kirjutada, siis jõuan järelikult veel tegutseda. Väiksel Märdil paistavad musklid.

Pühapäev, 18. november 2007

Wilma sai ametlikult Jeesuse...

...ette viidud.

Täna oli siis see eriline päev, kus meie väikene vähem kui 2-nädalane plika tuli koos meiega kirikusse, õnnistamisele. See oli eriline päev. Ka kaks paari vanavanemaid, kes muidu kas käivad teistes koguduses või siis elavad teisel maal, olid üheskoos meie väikese perekonnaga.

Wilma loomulikult magas. Ohkas käed lahti mu õlal ja muudkui magas. Ja tead, usklikule isale on see ikka eriline kogemus! Sest kui isa laulab oma taevasele Isale (piibli Jumalale) laulu usaldamisest. Ja samal ajal väikene Wilma usaldab oma isa Märti 100%, kartmata kukkuda või soojast ilma jääda... siis saab aru ju see Märtki, et Jumala usaldamine on sama moodi.

Sest ei saa ju laulda laulu kui ei taha usaldada. Wilma aga näitas, et tema usaldab mind hoolimata sellest kui palju ma olen talle suutnud end tõestada. Vastutasuks mõtlesin, et ei taha ka kunagi tütre ees silmakirjalik olla, mängides et usun Kedagi. Vaid, et kohe päriselt, nii nagu tema usaldab mind, nii julgen minagi usaldada oma Jumalat.

Ja kui ei julge, siis vähemalt julgeksin seda tütre ees välja näidata.

Mäletan kui mu enda õnnistamine oli. Olin siis ikka suur tümakas, üle 5kg leivapätsike. Mitte nagu 3,76kilogrammine kribu Wilma. Hiljem olen kuulnud, et olin noil esimeste kirikukäikude ajal ilgelt ropu suuga. Olla ma rääkinud "kaka peeru aasust" (tähendas see seda, et andsin kirikurahvale teada, et tegin jälle mähkud täis).

Ma ei tea, milline saab selle päeva mõju olema Wilmale. Aga mina midagi omast päevast sain! (ema ikka on rääkinud). See pastor, Paul Himma, kes mind õnnistas (Tartus, Võru tänava palvelas), olla palvetanud ja öelnud, et sellest leivapätsikesest tuleb üks kiriku tugisambaid.

Alles viimaste kuude jooksul olen hakanud uskuma ja nägema, et midagi sellist võib siiski minugi osaks saada. Kaka peeru aasu, vot nii on lood.

Laupäev, 17. november 2007

Palvetage minu kiriku pärast!

Kallid sõbrad, blogilugejad. Fännid ja skeptikud. Avalikud ja salajased lugejad. Olen teid ikka aeg-ajalt kutsunud üles palvetama. Tavaliselt minu sõprade tervise pärast. Seekord on aga palve suurem...

Kas te võiksite palvetada Tartu Kristliku Risttee Koguduse pärast? Saime oma üürijatelt kirja, et peame välja kolima. Kõik meie suured plaanid on jälle küsimärgi all.

Lisan siia ühe meie pastori, Toivo Pilli emaili meie kogudusele:

"Sõbrad,

Nagu meile ikka aeg-ajalt meelde tuletatakse, oleme palverändurite kogudus. Kõige värskem meeldetuletus tuli sel nädalal.

Risttee praeguste ruumide omanikud on meile teatanud, et soovivad ruumide vabastamist lähiajal. Koguduse juhatus peab omanikega läbirääkimisi. Selle kuu jooksul selgub, kui kiiresti peame edasi liikuma või püsib "Jumala pilv veel natuke aega selle paiga kohal".

Ehkki see ei ole meeldiv olukord, on selles peidus ikkagi kordumatuid võimalusi. Palvetage Näituse 26 majas töötavate inimeste pärast. Jagage kõigi nendega heatahtlikkust ja armastust, nii nagu jagate seda omavahel. Nii oleme jüngrite nime väärilised. Olge kindlad selles, et Jumala teed lähevad alati edasi.

Ühendagem oma palved selle olukorra pärast!

Ma olen veendunud, et neile, "kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks" (Rm 8:28) --

Toivo Pilli
pastor"

Neljapäev, 15. november 2007

Täiesti awkyard miiting

Inimesed, kelle tööks on töötada inimestega, neil on palju miitinguid. Ja nagu teate, siis enamus miitinguid imevad... täna aga juhtus nii, et miiting mitte ei imenud, vaid oli täiesti awkyard. Nagu koera kassi kooselu.

Kohtusime meeskonnaga kohvikus, kolmandal korrusel. Oli tähtis päev. Suur oli tõenäosus, et sellel kohtumisel saame teada, kas meiega liitub üks täisajaga töötaja või mitte. Pidime rääkima peaasjalikult visioonist, suurest pildist, mille loojateks eilsel päeval Chrisiga kahekesi olime olnud...

Joon kakaod. Võtan rahulikult. Ootan, et kõik istuks ümber laua. Ja siis tuleb Chris oma lattega.

"So how are you doing?" küsib ta kolmandalt osapoolelt. Chris on väga aktiivne, eestlaslikus mõttes agressiivne. Räägib ja räägib, tunneb suurt huvi, kuidas teisel läheb. Mina mõtlen, et no las tutvuvad ja nii... mina vaatan pealt.

Siis aga võtab Chris välja oma pastaka, läptopi, sebib midagi kotiga. Paneb arvuti keset lauda. Vaatab mulle otsa ja hakkab muudkui rääkima. Ikka sellest visioonist, suurest pildist, mille mina olin eile talle joonistanud.

Tal muudkui slaidid jooksvad. Vahepeal püüan vahele segada, aga ei jõua, aeg-ajalt vaatab ta mulle otsa, siis aga räägib täie rauaga edasi. Pekki küll, kes siin juht on? Mina või tema?

Viimaks tuleb pikem paus ja küsin, kas ma võin jätkata... ta lubab, ja siis jätkan. Miiting lõpeb hästi, meiega liitubki uus meeskonnaliige! Jehuu! Aga, mingi okas jääb Chrisi suhtes alles...

Pool päeva hiljem, kui kahekesi jälle koos oleme, hakkame rääkima isiklikest asjadest. Jutt läheb ka miitingu peale. Chris ütleb, et tegemist oli "väga awyard miitinguga". Mulle on see tunne kuidagi tuttav ja pärin edasi... mis siis tema jaoks oli nii veidrat, kui tegelikult tema täiega ruulis. Mina olin ju see kõrvalejäetu!

Ja siis räägib Chris loo sellest, et tema PIDI paraku miitingut juhtima. Ta ei saanud aru miks. Tegemist oli ju suure pildiga, mida mina kõige paremini mõistan... "I waited you to talk, but you only smiled."

Misasja? Ma lihtsalt tahtsin olla heasoovlik ja ootasin, et ta jääks vait.

Tuli aga välja, et Chris oli alguses jupp aega oodanud, et võtaksin initsiatiivi. Sebinud oma kotiga, pannud pastakaid edasi-tagasi. Tõstnud arvuti isegi keset lauda, et ma näeksin. Teinud minuga silmkontakti, aga siis jõunud järelduseni, et tema peab millegipärast miitingut juhtima.

Kumbki ei teinud seda, mis tahtsime. Mõlemad olime frustreerunud. Kogu miitingu vältel tõlgendasime üksteist valesti. Oi appi, milline kultuurierinevus!

Ja see läheb kokku Risto Tamme avaldatud teooriaga sellest, miks kassid koeri ei salli. "Asi petuvat lihtsalt kasside ja koerte erinevas kehakeeles ja signaalides. Nad tõlgendavad teineteise kehakeelt erinevalt. Kui koerale tähendab saba liputamine sõbralikkust ja uudishimu, siis kassile on sama käitumine ründama käitumise signaal."

Ühesõnaga, Chris on koer ja mina kass. Või siis vastupidi... kui tegemist on täiesti awkyard miitinguga, siis tglt vahet polegi kumb on kumb. Liputasime ja haukusime omal viisil mõlemad.

Esmaspäev, 12. november 2007

Nabahaisud

Kuna minu naba pole sügav, siis pole ma kunagi pidanud piinelma küsimusega: "oh, nabake, miks sa haised?" Nüüd on mul aga 7-päevane tütar, kelle naba ma ei julge mitte vaadatagi. See on punane, sügav ja spetsiifilise lõhnaga.

Sellega tuleb mul meelde, et täpselt sedasama on ka Wilma vanaisa (ehk siis minu isa Adu) väga kartnud teha. Naba näha.

Sest millegipärast on terve hulk inimesi, kelle naba haiseb. Mõned lausa kougivad seda ja siis uhkustavad. "Et vaata kui sügav. Või vaata, mis ma leidsin."

Piiblis räägitakse ka ühest isast, kes väga lõhnatundlik oli. Jumalale mitte ainult ei toodud lõhnaohvreid, vaid inimesi endeid kutsuti üles olema healõhnaliseks ohvriks Jumalale. Mitte kui haisvad nabad, aga midagi viiruki ja givenchi poole.

Isad tahavad, et nende lapse nabad oleks puhtad.
Isegi kui isad ise on nende nabade loojateks.
Ja isegi siis, kui ema neid nabasid puhastama peab.

Isa tahab ikka, et naba oleks puhas.
Muidu ei saa lapsele lähedalegi tulla.

Kallid inimesed. Tehke oma nabad puhtaks! Ja ärge uhkustage enam oma koledate aukudega!

Laupäev, 10. november 2007

Hellalt rõõmus Emme

Õnne sulle emmekene. Ja tegelikult ka issikene. Võite panna sel nädalal kõvasti pidu, sest kõik 7 last, mis teinud olete -- on nüüd 18 aastat täis.

Minu väiksemal vennal on praegugi veel sünnipäevapidu. Aga ma poleks kunagi osanud arvata, et mu ema sellest osa võttes, on ikka hellalt rõõmus. Ikka hellalt rõõmus!

Juba terve nädala on ta kogunud pidulikke lilli ja küünlaid. Ja kuigi ise ikka veel kolmel töökohal rabamas, läbi elanud igakuised migreenihood, infarkti ja-mis-kõik-muud-veel... Ta on ikka hellalt rõõmus!

Kui täna sünnikodusse läksin, siis muudkui naeratas ja viskas pöidlaid. Jalutas viimaks treppi mööda ülemisele korrusele magama. Seljas lilla hommikumantel (peal lastelaste okseplekid) ja käes küünal. Küsin, kuidas ta seda elukest nüüd kokku võtaks (30 aastat emana).

"Möödas!"

"Mis ma muud oskan öelda, kui et tänu Jumalale."

"Elame edasi!"

Ja homme on siis isadepäev. Õnne sulle Issi! Pidu ja trall võib jätkuda.

Neljapäev, 8. november 2007

Pisike draakonipoeg

Mind ikka ja alati kiusanud onu Peeter kirjutas hiljuti oma blogis draakonitest. Ütles, et millegipärast arvatakse, et need on olemas. Ja parem oleks kui need koletised kõigist pika kaarega mööda läheksid.

Mina aga armusin kunagi oma lapsepõlves just draakonitesse ja dinosaurustesse. Lasin kõikidel tuttavatel mulle kolle kinkida. Söögi alla, söögi peale ja sünnipäevaks. Ema ikka meenutab, et seesama koer mees, onu Pets tõigi mulle esimesese dino!

See oli sama väike nagu väikene varvas. Punane triceratops. Kustutuskumm. Loomulikult ma ei kustutanud sellega midagi mitte kunagi. Ta oli minu jaoks palju enamat kui kumm.

...ega ole ma kustutanud ka meeltest draakonite armastust. Ikka aeg-ajalt piilun, kuidas keegi neid joonistab. Vahepeal mõtlen naeratades tyrannosaurus rexile ja tema hiigelsuurtele reitele ning imepisikestele kätele. heh... ja veel, ja veel ja veel!

Ja veel! Meie perre tuli hiljuti ka kaks draakonipoega. Õigemini, mõlemad olid rohkem nagu naissoost. Üks läks söögiks... Teine jäi päriseks ja magab praegugi meie voodi kõrval.

1. See, mis läks söögiks, see maksis 15,9 krooni. See oli pisike kana! Jube kihvt, odav ja nii ägeda nahaga, karvane. Ostsime ta hoobilt. Mina lubasin sellest hõrgu toidu teha, aga siis kuivas ta ahjus lillaks.

(Lõppes sellega, et Greta ei söönud ampsugi. Mina aga võtsin, mis võtta andis)

2. Teine draakon tuli meie perekonda see esmaspäev. Jube kihvti loo võiks sellest rääkida. Aga ei taha mälestust ära solkida ja lihtsalt ütlen, et lugege alustuseks vanu postitusi. Draakoni nimi on Wilma Loviisa Saar. Teda ma armastan draakonitest kõige rohkem!

(Lõppeb see postitus sellega, et mina ütlen onu Petsile, et ära aja häma juttu. Draakonid on olemas küll. Pealegi, nad on ikka jube armsad. Tule külla, küll sa näed!)

Teisipäev, 6. november 2007

Esimesed suudlused

Oma esimesed suudlused sai Wilma minult. Väikestele pehmetele huultele. Kindlasti oli minu musides oma ports omamehelikkust ja territooriumi märgistamist. Aga et see nii lihtsalt ja loomulikult tuli, siis eks selles oli ka isalikku armastust.

Täna oli siis see teine päev, käisin teist korda musisid tegemas. Ema sai ka paar tükki. Mõlemad on väga väsinud... visuaalse pildina olgu öeldud, et noorem neist on nii punane (see on hea) ja vanem kaunitar on lumivalguke (see on normaalne).

Kindlasti tuleb ära märkida seda, et kõik Wilma Loviisa füsioloogilised näitajad on minu vastu. Huuled, nagu sai vihjatud, on otse ema suust kukkunud. Mõnusalt allapoole mossis. Kõrvad on jube karvased! Nii olla olnud ka Gretal.

Ja tema esimene naeratus on ühe suupoolega! Kujutad sa umbes ette? Täpselt nagu emal. Nojah, isast pole haisugi. Minu huuled lihtsalt on täidlased, kõrvad ilma karvadeta ja naeratus mitte ühe suupoolega, vaid nagu Colgate modellil. Aga elame üle!

Siiski-siiski, üks asi on minultki. Ma ei tea, kas te tahate seda teada...

...ah, kindlasti tahate...

Wilma Loviisa on tütarlaps kõige võimsamate kopsudega! Kui tema öösel suu avab, siis teised vääksujad jäävad vait ja kuulavad kõrvad kikkis. Wilma ei karju. Tema röögib. See ongi isasse.

ja Preili Laura ütles tabavalt Orkutis, et Loviisa viitab sõnademängule ("armastan isa"), ja noh. Eks ta alateadlikult kindlasti nii saigi pandud. Vilma kusjuures on Eesti parim (ja suht ainus) pannkoogijahu. "W" aga, tundub et viitab sellele, et see naine saab olema topelthea!

Ajalooline taust:
1. Wilma tuleb nimest Wilhelm ("tahe" + "kiiver").
Ja Wilma siis seega naiselikuma vormi Wilhelmi(i)na lühem nimetus.

2. Loviisa tuleb vanast Saksa nimest Louis ("sõdalane")

Kui nüüd aga leidub keegi, kes Wilma Loviisa nime imelikuks või lihtsalt omapäraseks peab, see saab Wilma isa, maailma kõige tugevama käest kaigast! No doubt.

Nüüd aga on aeg lõpetada suhtlus välisministrina ja
jätkata meeskonna saabumise ettevalmistustega, koristamisega. Nõme, aga lahe.

Esmaspäev, 5. november 2007

Wilma Loviisa Saar

Pikk ootus nii minul (ja eeldan et ka selle blogi lugejatel) on nüüd möödas. Lõpukslõpuks ometi ta sündis! Wilma Loviisa Saar (0). Ja ohh, ma ei teagi, mis nüüd kosta... Sünnitus oli ränk, aga see tulemus oli ka ränk-ilus!

Kumbki Risttee koguduse pastor on öelnud, et lapse sünd on nagu vaimulik kogemus. Kirjeldada pole võimalik. Ega siis minulgi sobi nüüd üle nende varjude hüpata ja öelda, et vot-mina-nüüd kirjeldan.

Esitan siis pigem paar fotot ja ühe üleskutse meestele. Ja aitäh teile kõik, kes te siin lugemas olete käinud! Nüüd lõhnab selle järgi, et Wilma hakkab mu maailma muutma. (samas ma püüan vältida seda, et see blogi titeroosaks muutuks)

Olen lihtsaltöeldes õnnelik.

Mehed. Kui te vaid teaksite kui oluline on teie roll järglaste ja uute inimeste ilmale toomisel ja kasvatamisel!
1. Sünnitus on päev, mil sinu meeskonnaga liitub üks uus liige.
2. See uus liige hakkab järgma nii teadlikult kui alateadlikult iga sinu liigutust.
3. Sina oled tema jaoks mehelikkuse standard. Sina võid olla tõeline kangelane või tõeline bastard. Lati sead sina!






4. Ja ärge arvake,
et kui perre sünnib laps, siis muutute teie armukadedamaks või saate vähem tähelepanu. Vastupidi. Kui te näete, kuidas naine kannatab elu-surma piirini (!), siis annate talle automaatselt nii palju lisapunkte, et armute temasse uuesti!

Kangelanna Greta on elus ja terve. Aga kurnatud ja õmmeldud. Siiski, lapiku kõhuga naine, kes ütles sünnituse ajal Jumalale "tänu!". Respekt ja lahe.

Me läheme sünnitama!

Täna see siis lõpeb. Möödas on 40 + 2 nädalat. See tähendab, et sööme paar võileiba, võtame kotid ja sõidame selle esimese lumega sünnitusmajja. Ja kui hästi läheb, siis tervitame maailma uusimat inimest. Meie tütart, imeliselt loodud plikat.

Me pole seda kunagi varem teinud. Sünnitamist, ma mõtlen. Aga see saab põnev olema! Mina lähen masseerima ja julgustama. Olen teine viiul. Ja minu kaunis naine teeb loodetavasti esiviiulil kauni soolo.

Kuna nädalaid on juba kaks tükki üle läinud, siis sünnitustegevus kutsutakse esile. (vist tabletiga, muidu on kaks meetodit veel) Seega oleme maganud terve öö suht kehvakesti. Aga tead, täitsa sama tunne oli nagu sünnipäevaöödel - selline ebamõnus ootus. Ja see oli esimest korda öö, mil meil olid need sünnipäevatunded ja mitte kummalgi meist pole sünnipäev!

On hoopis ühe tüdruku. (muidugi, täna on ka Kuldar Jürma sünnipäev, 25a, aga mitte temast ma ei taha rääkida...) Tüdruku nimi on veel saladus. Ohhohhoo.

Õhtune magamaminek oli natuke nukker. Olin teiste abielu- ja muidu toredate meestega saunas ja mängimas. Greta vaatas teiste naistega tantsivaid tähti. Meil aga läks meestega hullult pikale... üle südaöö. Mina teen muudkui leveleid, kogun võluasju ja tapan kolle...

...Greta aga magab üksinda oma voodis. Soovides end hommikuks kuidagigi valmis panna. On end üksi pesnud, piiblit lugenud, palvetanud. On üksi mõelnud ja olnud. Ja teades, et tema mees on kuskil mujal. Ära.

Sel tähtsal ootusööl...

Tulin koju. Greta tuli uksele, polnudki pahane(!). Mõtles vist rohkem lapsele kui mulle? (hea või halb?) Jube kiirelt siis kobisin voodisse - tavaliselt loivan. Aga kui me siis magama jäämas olime, siis ma vaatasin, et tegelikult, kuigi Greta kõht on nii suur, on ta sõrmed nii-nii väikesed.

Keegi peab ju neid ka hoidma!

Ja eks ma siis püüdsin hoida neid. Kuid kahju, et ma selliseid asju nii hilja mõistan. Et olen oma naise kõrval siis, kui kollid tapetud. Aga mitte esimesel levelil. Enne esimesi kolle.

Nüüd aga autosse ja sünnitama.
Bon džorno printsipessa!

Pühapäev, 4. november 2007

Toolile istuvad Kallid Lugejad!

Kätte on jõudnud Blogitooli viimane vaatus! Viimast korda tulevad lavale meie möödunud pühapäevade kangelased. Täiesti tavalised inimesed, minu kallid lugejad, kes on teinud suvest-sügiseni oma isiku (enamus neist ka nime ja näo) avalikuks.

Suhtekorraldus-spetsialist Kadri Kirst on nimetanud neid pühapäevasid nutikaks nipiks ja edukaks kampaaniaks. Aga ei, trikimees ei ole olnud mina Märt. Trikke tegite hoopis teie!

Iga kord kui keegi teist tuli n-ö alasti lavale, mõtlesin mina, et oh-kas-mina julgeks nõnda avali rääkida? Rääkida oma kogemustest loomadega, aastatepikkustest sõltuvustest, isegi lähedaseimatest suhetest - kes meeste, kes naiste, kes oma lastega...

Teil oli julgust! Ja pange tähele, on kõrini blogisid, foorumeid ja kodulehekülgi, kus inimesed ütlevad välja üht-teist otse ja valusalt, pannes nimeks Anonüümne. Aga teie tegite teisiti!

Ja kui ma järele mõtlen, siis nii paljudel kirjanikel on olnud see võimalus kirjutada sissejuhatuseks "Kallis lugeja...". Aga minul on see võimalus, et kui ma ka ei kirjuta "Kallis lugeja", siis siiski tulevad kallid lugejad silme ette. Aitäh.

Kuid nüüd siis, kohtumiseni!

Annan teile edasiseks kaks lubadust:
1. Kindlasti tuleb varem-või-hiljem uus postituste seeria
2. Veelgi kindlamini püüan ma luua suhtluskanaleid teiega, minu kallite ja tegelikult, ainsate lugejatega

Laupäev, 3. november 2007

Internetikirik anonüümsetele

Kuigi tihti on kirik see, kes moereeglite sabas sörgib ning naljalt trende ei järgi. Siis siiski, mõned erandid on kirikutegi seas -- eesmärgiga jõuda nende inimesteni, kes kiriku ei kõmbi. Küll aga istuvad netis, andes sellega usule paar klikki ja paar protsentsi võimalust.

Nimelt on internetis olemas selline kogudus nagu Lifechurch.tv. Minusuguse külastaja jaoks tähendab see seda, et see eksisteerib vaid siis kui ma play nuppu vajutan.

Näiteks käib seal hetkel jutlusteseeria üleloomulikest asjadest ("supernatural"). Sellest ka see pilt siin ülal.

Kuid veel-kuid veel, vend Peep rääkis loo, et sel tv-kirikul olla üks kodugrupp näiteks Saksamaal. Ning sakslased saavad kokku, panevad projektoriga teenistuse seinale jooksma. Ja pärast otseülekannet siis arutavad, murravad leiba, palvetavad. Siis panevad tehnika kokku ja lähevad saksa õuedele ja elavad oma usu nähtavaks.

Huvitav on veel see, et kui paljud kirikud vaevlevad selle kallal, et oma üüratuid keskaegseid hooneid elus hoida. Seevastu seesama Lifechurch.tv võttis ette teekonna Second Life maailma (nii kirjutavad nad oma blogis). Ja seal läheb juba piir reaalse ja virtuaalse vahel raskeks. Sest second life maailmas on päris kinnisvara, ja päris liikuvad inimesed. Mis sest et teistsuguse nahaga, ja võimalik, et teistsuguse identiteediga.

Pääasi, et seda tehes, uskudes tehnoloogiasse, ei kaotaks nad usku Kristusesse. Et mitte internet pole uks ja karjane, vaid keegi palju röögatum kui mood.

Lifechurch on siin.
Nende uus mängumaailm SecondLife on siin.

Reede, 2. november 2007

490+ armastus

Omapärase olukorra on blogilugejad tekitanud. Mind provotseeriti rohkem armastama ja soojust välja andma. Ja mina arvasin, et kui ma oma tööst lähemalt räägin (selle unistusi avaldan), siis jäävad inimesed külmaks ja lihtsalt ignoreerivad mind.

Aga tüng, hoopis pandi täie rauaga vastu.
Ja kui ma õigesti teist aru sain, siis tegelikult oli teie sõnum veelgi jõulisem kui minu?

Mina ütlesin, et Tartusse on vaja 490+ kirikut juurde. Ruttu!
Teie ütlesite, et on vaja palju rohkemat kui 490+. On vaja "rohkem kui Jeesuse juurde viijaid" (R.D.Noper, 25mees), "sõnumit, mis jõuaks kodudeni" (Maria 28naine) ja "eesmärke, turvatunnet ja soojust" (Ott, 19mees).

Kui kirik oleks kui korvpallihuviliste bande, ütles endine pastakakaupmees, onu Peeter Vardja (52mees). "Seal on arusaamist ja armastust rohkem kui kirikutes ja kogudustes."

Seega ei ole minu töö mitte lihtsalt kirikujuhtide jalgealuse toetamine, vaid armastusepisiku jagamine. Ja teie, kallid blogipiilurid, olete osa sellest! Vähemalt, sõnakamad teist.

Ärge siis tulevikupostitustes süüdistage, kui ma kedagi teist selle kaudu armastada püüan. Või siin blogis trepikoja-armastusekogemusi jagan.

Homne teema:
Internetikirik anonüümsetele - on olemas!

Kolmapäev, 31. oktoober 2007

Vaja on 490+ uut kirikut (ruttu!)

Aknast paistab poolik valge kuu. Ja umbes kümne korteri valgustatud kardinad. Minu ümber on pool Tartu linna, olen 40 000-pealises Annelinnas. Minu korterelamus on tsirka 270 inimest. Minu püstakus elab lisaks minule, Gretale ja kohe-väljuvale tütrele veel:

1. esimese korruse vanamees
kellele ei meeldi esimesele korrusele pargitavad jalgrattad ning kes koristab väga hoolikalt veega oma trepikoda. eriti jalamatti.

2. teise korruse asotsiaal
kes oli nõukaajal väga usin naine, talle anti tasuta korter. ja ta on kasvatanud üles vähemalt ühe poja. ta viib solgiämbriga prügi välja ja küsib aeg-ajalt suitsu.

3. kolmanda korruse õigeusklik venelane
kes alguses jättis väga pahura mulje, aga mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et ta hoolib lihtsalt rohkem kui vaja. tal on mingi diil soomlasega ja keldriga. ning ükskord värvis ta huuled punaseks.

4. neljanda korruse skypija
kelle arvuti on üsna ukse lähedal ning kes istub skybis rohkem kui mina.

5. viienda korruse noor pere
mille liikmeteks on vaikne ja pisut ebaviisakas prillidega isa. natuke ribadeks töötanud noor ema. kaks last, keda sõidutatakse ühe korralikuma käruga (mis on keldris) ja teise, mitte-nii-korralikuga (mis on viiendal). neil käivad sõbrad külas öösiti.

Oma naabreile mõeldes olen oma lähima tiimikaaslasega, Christopher Lee Brockiga, ikka arutanud, et kui suur on meie tööpõld. Oioi, ikka suur! Kuna meie missiooniks on olla kirikute õnnistajaks. Ja et me usume, et iga inimene on kutsutud olema osa kristlikust kogudusest (ehk Kristuse ihust)...

...siis oleme arutanud ka sellest, et kui palju on vaja Eestisse, Tartusse ja Annelinna uusi kirikuid.

Kõrvalmärkusena tuleb öelda seda, et Chrisi isa on olnud vähemalt 6 koguduse rajajaks. Siis läks töö ülejõukäivaks (selles vaimumaailmas on ikka igasugu rünnakuid), ja nüüd, selle tulemusena, on ta rekkamees. Aga üks vili jäi mahlasena alles -- Chrisist on südamelt saanud samuti kirikurajaja.

Ja oleme siis koos arvutanud.

Kui statistika järgi on elujõuliseim kogudus 200-liikmeline, siis läheb Tartusse vaja vähemalt 490 uut kogudust. (100 000 - 490*200) Praegu on peaaegu elujõuliseid kirikuid 10.

Ja kui Annelinnas on 40 000 elanikku, siis siia on vaja kõigest 198 kirikut. (40 000 - 198*200) Praegu on Annelinnas olemas kaks kirikut. Kahjuks käib neis mõlemas tugevalt alla 200 inimese...

ja veel:
Aga kas te teate, kui palju on eestlasi Helsinkis?
Õige vastus: 20 000 - 30 000
Neile pole suunatud ühtegi eestikeelset kirikut.
Aga vaja oleks umbes 100-150.

Ja veel:
Aga kas te teate, kui palju on eestis venekeelseid inimesi?
Õige vastus on: ligi 400 000
Ja seda arvu, kui palju peaks olema juhte, kes tõusevad ja lähevad, et aidata neil leida püsiv suhe Jeesuse Kristusega, ma ei julge mõeldagi.

- Siin on järelemõtlemisruumi nii rekkameestel kui pastoritel.
- Eriti aga minu blogilugejatel, kes alles oma kohta otsivad.
- ja palun palvetage ka minu ja Chrisi pärast.

Teisipäev, 30. oktoober 2007

Tundeid tuleb väljendada!

Ilmselt ma pole ainuke, kes on riietatud tunnetega. Ka blogi on selle reetjaks. Mille üle aga küsimärgid tekivad pea iga konflikti korral, on hoopis selles, et mida nende tunnetega peale hakata? Kas viha ja hirm jätta endasse. Või karjuda näkku?

Rõhutan oma viimase 9 kuu põhitõde üle ja üle -- kõige rohkem peksavad mehed naisi just raseduse ajal. Kõige rohkem jäetakse naisi maha just rasedusekuudel...

Minu arvates on selle põhjus selles, et ei taheta ega osata tundeid väljendada... ja täna kontori tulles, ning nähes, et minu ainuke parkimiskoht oli võetud, sain frustreerunuks. Ühtlasi sai sellest inspiratsiooniallikas alljärgnevatele suhtlemispsühholoogia joonistele.

Probleem algab samast olukorrast, kust eilne postitus ("Kriitika ja Kiitus, miks see imeb?").
Kriitik ütleb midagi Minule. See võib olla absoluutselt ükskõik mis asi. Näiteks a) kui me kohe uut ülemust ei muretse, variseb kõik kokku b) liiga vähe on koostööd erinevate kirikute vahel c) ma tahan seda ja siis seda.

1. Esimene probleem tekib sellest, et Mina tõlgendab öeldut valesti. Ta võtab isiklikult. Ja isegi kui see öeldu on õigustatud, ning see peabki mõjuma isiklikult... siis ikkagi raske olukord. Temas tekib frustratsioon, hüüu- ja küsimärgid.








2. Seejärel muutub Kriitiku öeldu Mina-monoloogiks. Asi läheb keema. Ja Mina hakkab enda sees arutlema, miks ta nii puudulik on. Sõltuvalt iseloomust ja enesehinnangust võib ta soovida ülespoomissurma kas Kriitikule või siis iseendale. Ta kulmud lähevad kortsu, nägu läheb mossi.






3. Ja signaal jõuab tagasi Kriitikuni. Tõsi, tavaliselt mitteverbaalselt. Mis aga juhtub, on see, et Kriitikus kerkivad esile ???-märgid. Ta ei tea täpselt, mis nüüd juhtus. Ja kui on nii, et ka Kriitiku suhtlusoskused on nõrgad, siis kriipivatest emotsioonidest saab kaitsebarjäär ja kahe inimese vahel tekib eriti-mõttetu konflikt. See hakkab ringlema ja ringlema. Mida siis teha? Kus tehti viga?







Minu pakutav lahendus... pärineb TÜ esimese kursuse suhtlemispsühholoogia ainest. Seda nimetatakse "tunnete-tasandil kehtestamiseks". Idee on selles, et sa sõnastad selle, mida tegelikult tunned Kriitikule. Väljendad protsessi, mida tema sinus esile kutsus. Ja volla! 99% juhtudest on Kriitik piisavalt intelligentne, et sind mõista, ja hooliv, et end parandada.

Teised, kõige tüüpilisemad lahendused oleksid kas: "endasse tõmbumine ja vaikseks jäämine" (see meeldib minu naisele Gretale väga) või siis "filtreerimata eneseväljendus Aargh" (seda praktiseerin mõnikord mina, päris hirmuäratav). Ma isiklikult ei soovita kumbagi. Proovige parem"tunnete-tasandil kehtestamist".

Siia lõppu üks joonis sellest, kuidas see algusest-lõpuni toimib. Loodan, et sellest on Sulle abi. Kui ei, siis kommenteeri vastu...