Reede, 30. märts 2007

Tapaksin ma tuvi?

Meie rõdule kolisid sisse tuvid. Järjekordselt, teise aasta terroristid. Sihukesed rind ees ülbed, lasevad rõdu pilgeni täis ega tee teist nägugi. Lihtsalt kudrutavad. Kavatsevad nii nagu mina teiselpool seinagi, pesa ehitada ja pere luua. Et nad mulle aga üüri ei maksa, siis teen ma omaltpoolt kõik, et neist lahti saada. Aga kui kaugele ma oleksin valmis minema? Tapaksin ma tuvi?!

Eelmine aasta oli nii, et siis mind veel majavalvuriks ei olnud. Ja sel ajal kui Greta Soomes tööl oli, kolisid sinna sisse tuvipaar. Ses suhtes ma mõistan neid: oli ju asustamata plats, plekist varjualune ja hea vaade Tartu korstendele, katustele.

Aga mingi hetk läks asi hulluks, kohe päris hulluks. Nad ei keevitanud sinna mitte ainult pesa, vaid iga sentimeeter rõdul sai nende rooja poolt kokku liimitud. Öösiti kudrutasid nad nii valjult, et isegi padjaalune ei andnud meile, värskele abielupaarile, und.

Mõni hommik oli kohe paha ärgata.

Ja enam veel, mingi hetk potsatas nende alla veel teine paar tuvisid! Algul oli asi väga armas... ikkagi sihukesed pehmed ja pisikesed. Aga siis hakkasid nemad ka end produtseerima!

Kui varem olime saanud neid ära hirmutada (plaksutamise, karjumise ja harjavarrega), siis nüüd polnud sellest enam kasu. Vanematel oli kaitserefleks ja uus generatsioon polnud veel lendama õppinud. Kõik seisid kui tornid rõduserval. Olime Gretaga meeleheitel...

Tegime kõik, mis võimalik. Kui nad söögiretkedele olid läinud, ehitasime rõdu kinni. (kardinatest, tekkidest, toolidest ja isegi hantlitest). Aga ka sellest polnud abi... Nad hakkasid alt-poolt sisenema. Nagu kassid, kasutasid ära iga pragu.

Mida siis teha? Teinekord ei saanud toas makkigi käima pandud. Ikka mängib bassi ja trummi üle kellegi tuvi kopsupõrin.

Üks hetk läksime rõdule tolmuimejaga. See teeb ju lärmi! Ja et nad neljakesi olid selleks ajaks nii suureks kasvanud, siis ei julgenud me rõdule muud pista, kui tolmuimeja toru... See oli viimane kord, kui me midagi sellist tegime...

Nad oleksid meile peaaegu kallale tulnud. Plagistasid tiibu. Oli nagu Hitchcocki filmis "Linnud".

Viimaks otsustas perekond Saar ühelpool seina, et tuleb minna rõdule ja plats puhtaks lüüa. Kohe terve laupäev veeta seal ja pesta kogu kaka-meri ära. Ja pesa uuesti lahti keevitada - küünlad panna. Ja siis uuesti rõdu kuni talveni kinni katta.

Rest In Peace? Nääh - vaevalt...

Vaata viimast fotot! Nad on tagasi! Ehitavad uut pesa ja juba on rõdu valgeks muutumas.

Seekord püüame neil pesa iga päev ära lõhkuda, aga ka sellest ei paista olevat kasu. Loodus tundub inimesest tugevam olevat. Nad naasevad, kudrutavad ja pistavad oma ülbed rinnad ette. Nad lähevad viimase lahinguni.

Mõnikord olen unes näinud, kuidas ma loomadega kaklen. Tuleb tunnistada, et teinekord olen madistanud ka lindudega. Pärast ärgates on süümekad: et kuidas ikka saab nii alateadvus loomadesse suhtuda?

Aga kui peaks tekkima 1:1le olukord? Kas ma tapaksin tuvi? Kui tuleks otsustada - minu või nende perekond?

Neljapäev, 29. märts 2007

Passiivselt Orkutis populaarseks

Ma suur Orkuti-guru ei ole. Sest virtuaalsed püsisuhted ei meeldi. Aga täna vaatasin, et kuigi olen ses "täiskasvanute rate´s" passiivne, olen üllatavalt populaarne. Tahad teada miks?

Tavaliselt klikitakse mind seal 10-15 korda. Lihtsalt käiakse kontrollimas, et kas olen suitsetama hakanud või mõne kahtlase kommuuniga liitunud. Üldiselt ei ole, ja seega olen ebapopulaarne.

Sel nädalal on aga külastatavus hüppeliselt tõusnud. Eile vaadati mu isiksust 76 korda. Wow! Mu nähtavus kasvas 6-kordselt! Enam veel, iga veerand tunni tagant tuli keegi blogisse edasi.

Sest panin pildi, mis tekitab küsimusi. 9-nädalase loote arengu. Oletan, et see on 22-aastase ja küllaltki normaalse venna küllaltki ebanormaalne. Teised nii ju ei ela.
Niisiis, kui tahad saada Orkutis populaarseks, tee endale uus ikoon. Parem oleks kui kahemõtteline ja intrigeeriv.

Veel kaks viisi, kuidas olla nähtav:
1. Kirjuta iga päev vähemalt kolmele inimesele scrapbooki! Juhul kui kirjutad midagi positiivset ja tema isiksuse kohta, on tõenäosus, et mitte ainult tema, vaid ka tema piilurid tulevad kaema sinu scrapbooki. 95% on vastureaktsioon garanteeritud. Olen avastanud, et kümnendik mu sõpradest nii oma aega veedabki.
2. Uuenda oma albumit värskete fotodega! Imelik, aga arvuti ees on inimesel mingi fenomenaalne visuaalinälg. Fotod saavad mitu korda söödavamaks kui kuivad tekstilõigud. Sest Orkut on virtuaalne Kroonika. Selle fotolahtreid lehitsevad 90% kasutajatest. Arvan nii.
+3. Uuenda oma ikooni.

Mis aga puutub minu ja Greta lootestaadiumis lapsesse, siis kui kõik korras on:
*on tal välja kujunenud sõrme- ja varbaküüned
*oskab ta suud avada
*on tal suus täielikult väljaarenenud keel
*ja ka tema suguelundid on näha
ühest tähtsast dokumendist

Ma nii loodan, et temast tuleks terve ilmakodanik! Aga kahjuks pole see minu teha...

Kolmapäev, 28. märts 2007

Kirikukonflikt: inimlik kriitika tapab jumaliku plaani

Kohtasin Konsumi söögilindi juures üht vana tuttavat. Õieti me polegi kunagi rääkinud, aga nüüd kui tükk aega midagi öelda polnud, lihtsalt läks vestluseks… Ta ütles, et olen suureks kasvanud ja siis ühtäkki: kurjustas ning pahandas, et miks põrgu päralt see Risttee kogudus küll olemas on!

Ma olin jalust-rabatud! Püüdsin nähtamatult neelatada suure klimbi.
Ja selgitada, et see pole nii... aga vist kurtidele kõrvadele.

Kuigi see tuttav ise kirikus pole jupp aega käinud, tundus, et nüüd on hakanud ühtäkki jälle kirikuasjadest hoolima, eriti just noorsootööst. Et miks ikkagi nii suur hulk noori Salemi kirikust mesilasperena välja lendas ja uue koguduse rajas!

“Mis teil viga on?!”
“Kas senisest honest ei piisanud, ruumi on laeni küll ja küll.”
“Salem on ilus hoone - torn, saal - aga noored! Oi, teie peate minema!”

Nõnda me siis jalutasime seal Eedenis (ehk paradiisiaias). Mõlemal käekõrval söögikotike, teel tänavale. Püüan vahele öelda mõne lause sellest, et asi ei ole üldse kriitiline. Kirik ei lõhenenud, vaid paljunes. Missioon ei vähenenud, vaid suurenes… Aga saan järjekordse sõimu osaliseks.

Tuleb välisuks ja ütleme lühidalt nägemist.

Mu süda siiamaani puperdab, kui mõtlen sellele ühepoolsele vestlusele. Et on üks tuttav, kes muidu minuga kunagi ei vaevunud rääkima, nüüd aga paneb mind ühe vestlusega paika. Nagu ta tunneks läbinisti mind ja mulle nii armast kogudust. Hullem veel – ta näeb kirikuna vaid hoonet ja mitte inimesi.

Tegelikult ma ei ole esimene, kes sellise sahmaka kaela on saanud. Koguduse vanematekogusse kuuluvatel Peebul, Toivol, Craigil, Davel, Chrisil jpt on samad kogemused…

Risttee kogudus lihtsalt on selline – kirikuinimeste silmis vastuoluline. Vist seepärast, et motolause on “Kirik teistele…” – nagu me eralduksime neist omadest… Oijah. Küll on keeruline.

Mõtlen, et mida oleks saanud teha paremini, enne kui uus kogudus moodustus?

1. Suhtekorraldust õppinuna mõtlen, et äkki oli puudulik sisekommunikatsioon. Oleks ehk Meego saanud oma jutlustesse lisada pisut omapoolset visiooni? Näidata jõulisemat poolehoidu?
2. Või oleks pidanud just sel ajal olema üks koguduse kuukiri/blogi, kus oleks saanud kristalliseeruda üks avalik arvamus?
3. Või siis oleks see eraldumine pidanud olema struktureeritum? Et iga koguduseliige oleks saanud mingi ülesande väljasaatva meeskonna suhtes – koolituse tegemise, eestpalve, rahalise annetuse vmt?

Või on see lihtsalt sellepärast, et inimene on oma olemuselt (olgu ta kasvõi kirikuinimene) kuri? Kas äkki ollakse kadedad?

Või on nii nagu meie endine pastor Meego Remmel tihti ütles: “Koguduserajamine on kui sünnitus, sellega käivadki kaasas valud ning selle lõppedes vajab ema kosumist.”

Imelik – me ei mõtle sellele väga tihti, aga - just selline inimlik kriitika võib võtta meie meeskonnalt kogu jumaliku plaani (mida me hullumeelselt usume, et meil siiski on). Karm, aga ühe inimese sõnad Konsumis võivad olla nii teravad, et löövad minusuguse paksunahalise misjonäri pikali… see on hirmuäratav.

Olen mõelnud välja ühe praktilise väljakutse, kuidas saaksid sina mind/meid selles kriitikatulvas aidata:
Blogilugeja, kui sina peaksid oma teel kohtama Risttee koguduse kriitikut (kes näeb selles eelkõige mässajaid ja mitte misjonäre), siis kas sa aitaksid kustutada neid laostavaid valesid? Piisaks kasvõi sellest, kui sa eitad igasugu vandenõuteooriaid.

Me tõesti oleme kirik teistele! Ükski noor ega vana ei läinud ära enda ja oma mugavuse pärast. Me väga tahame, et iga inimene siin Tartus leiaks kasvava suhte Jeesuse Kristusega.

Ja Salem teeb oma tööd ka väga hästi! Eriti just Karlova linnaosas. Ja hoone on ka väga ilus.

Teisipäev, 27. märts 2007

Marko Märtin lõi mu vanemalt vennalt naise üle

Selle nädala pommuudis lisaks sellele, et saan ise isaks, on see - et eesti suurim rallisõitja seisab minu vanema venna ja pastori Peep Saare raseda naise kõrval. Kõrval on pealkiri "Marko Märtin saab isaks". Löön kõmujuttudest läikiva Justi kaaned kokku ja hakkan uurivaks ajakirjanikuks.

Tegelikult väga kaugelt polegi vaja uurida, mis toimub.

Juba mitmed sõbrad on kas siis Skype, MSNi või lihtsalt näost-näkku öelnud, et midagi sellist on teoksil. Kõigi jaoks on muidugi asi naljakas... Sest Peep ja Anna Saar on vägagi eeskujulikud - kiriklikult laulatatud ja ikka veel, peale mitut aastat abielu, ninapidi koos.

Lihtsalt ajakirjanik Anu Saagim on pannud oma kollektiiviga pange.

Marko Märtin ja Mariliis Sallo on hoopis koos. Kuigi jah, pildi peal ilutseb hoopis Mariliisi sõbranna Anna, kes muide - sünnitas hiljuti Emma Grace Saare. (vt intervjuud tema isaga)

Kuidas on ikkagi selline viga võimalik?
Viga sellest, kuidas Eesti tuntuima rallisõitja ja innovatiivseima pastori naised segi on aetud, on väga lihtne. Pole jälgitud elementaarseimaid ajakirjandusreegleid:

1. Foto on võetud Orkutist (ja selline trend on Eestis üha kasvav)
2. Fotot pole kontrollitud (Pullerits ütleb, et kontrollallikaid peab olema vähemalt 2-3)
3. Foto on kokku monteeritud (sama jama teeb Postimees oma iga suurema uudisega)

Telefonikõne petetud pastorile
Helistan oma vanemale vennale ja ühele Risttee koguduse pastorile Peep Saarele, kellele on selle viimase Justi numbriga üsnagi liiga tehtud.

Ostsin just Justi ja mida ma nägema pean! Sinu naine Anna Saar ja Marko Märtin. Kuidas suhtud asjasse?
(hakkab naerma) Olen šokeeritud... (väike beebi Emma ja Anna teevad taustal häält)
Minu kui pastori mainele on jäädavalt kahju tehtud. (ütleb mittetõsise häälega)
Aga ma naeran selle üle pigem. Mõtlen ka, et peaks Justi helistama.

Jah?

Peaks Anu Saagimi Risttee peldikut puhastama panema. (teeb nalja ja viitab ühele uudisele, kus Saagim käis homoklubis koristamas).
Ma Justi ise ei loe... Minu jaoks on see kolmanda järgu ajakirjandus. Aga eks ka Craig tõi mulle täna selle ajakirja.

Oled Märtiniga sina-sõber. See teie omavahelist suhet ei mõjuta?
Ei, meie suhet see küll ei mõjuta.

Aga mida arvab Anna asjast?
Annal on piinlik. Eriti just Salloka (Eesti missi) pärast. Sest just Sallokal ja Märtinil on piinlik. Märtin ju ei taha olla avaliku elu tegelane. Kui aga panna suure kella külge, on veel piinlikum.

Ütleme Peebuga nägemist ja jätame asja lahtiseks. Kes teab, ehk ta helistabki Saagimile homme? Õiglane oleks... Nüüd aga tuleks see uudis maha vaikida, sest nagu kuuldud - suure kella otsa pole Märtinit mõtet panna.

Ühe pildi leian Justi kaante vahelt veel. Väike õde Merle figureerib jälle. (vt intervjuud temaga) Tervitusi temalegi!
PS. Homme kirjutan ühel minu jaoks eriti valusal teemal: kirikukonfliktid.

Esmaspäev, 26. märts 2007

Ma saan ISAks!!!

Jalutasime abikaasa Gretaga Toomele, günekoloogide majast sisse, et saada kinnitust sellele - et meie perekond kasvab ühe liikme võrra juba sel sügisel! Ma saan ISAks! Me saame VANEMATeks! Me ootame LAST!

Täna sai Poisu (kuigi võib-olla on ta tüdruk) 9-nädalaseks.
"Täpselt üheksa pluss null," nagu ütles doktor Moks.
Ta on veel imepisike, aga juba olid ta pea ja jalad näha. Must-valgel sahiseval teleekraanil ta suples ja saatis tuksuva südamega elu-märke.
Oleme Gretaga väga õnnelikud!

Imelik oli samas olla seal Mob-factoris (nõnda on kritseldatud sünnitusmaja seinale). Sest palju teismelisi tüdrukuid istus üksteise kõrval järjekorras. Iseeneses tabasin end mõttelt, et ega nad ometi ei tulnud, et aborti teha.
Statistiliselt tehakse igale teisele lapsele Eestis abort.
Ja kui doktorikabiini läksime oli esimene küsimus meile: "Mis mureks? Ja mida te teha plaanite?"
Sama küsimuse esitas ka doktori õde. "Mis plaan on?"
Mulle jättis see küll mulje, et ega meie väiksel Maarjamaal laste sündi ei propageerita.

Samas on need kommentaarid köömneks selle kõrval, mis kinnituse me täna saime. Selgus, et oleme fertiilsed! (Kuigi ma olen ikka jõhkralt palju nalja teinud väärloodete ja sünnituste üle)
ja selgus, et meile on usaldatud elu! (Mõelda vaid, on Keegi, kes mind peab piisavalt heaks isarolli täitjaks!)

Korduma Kippuvad Küsimused

Kas te planeerisite teda?
Me oleme olnud tema tulekuks valmis juba pool aastat, pulmaööst saadik. Hehh. Aga kõige õigem vast polegi sõna "planeerima", sest tegelikult inimene ise ei saa muffigi teha, et laps sünniks.

Kui vana ta on?
See poisu, või siis tüdruk, on 9 nädalat vana.

Aga kuna ta sünnib?
Arstid ei ole öelnud midagi. Aga minu rase kullake (kes on kusjuures sellest nädalast ka günekoloogia praktikant) arvab, et umbes 25 oktoober. Kohe peale tulevase isa sünnipäeva.

Kaua te juba seda lapseootamist olete teadnud?
Rohkem kui kuu aega. 4-5 nädalat. Gretal on olnud tegelikult väga suured iiveldushood, mida me püüdlikult varjata oleme püüdnud. Eh..

Aga kuidas Gretal läheb?
Vahepeal on halb olla, aga kui ta saab aeg-ajalt süüa, siis on jälle okei. Et siis, igasugused sööginaljad minu poolt peavad ka lõppema... Aga ta on ikka tohutult vapper olnud. Isegi kirikusse läinud sedasi, et ühislaulude ajal käib oksel.

Kas ma võin seda teistele rääkida?

Võib täiega. Sellised sündmused olgu meie esikaanelood! Oleme Gretaga ja koos teiega väga elevil!

Pühapäev, 25. märts 2007

Karuretk 6: Atlantis pani punkti

Nüüd viimaks saan kirjutada Karunädala punktist. Sellest, kuidas kulges viimane päev ja kuidas me Ameerika Unelmate meeskonnaga hüvasti jätsime.

Hüvastijätukingitus nimega Nuudel
Reede hommik... Läks kiirustamiseks. Sest selgusid jamad usakate majutusega: nende ööbimisluba Raatuse hostelis lõppes päev varem ja nüüd tuli neil seal kompsud kokku pakkida ja välja kolida. Raamatukokku seega nuudleid promoma nemad ei saa minna... Saadan kiirsõnumid meie meeskonnale, õnneks Mirjam lippab kohale ja infolaud saab siiski viimaks üles. Huh.
Nuudlisöökla avas oma uksed kell 13. Tagahoovi silt plingib ukse kõrval, laes ripuvad kollased kardinad, eemalt kostub džässilikke käike. Flaierite asemel oleme andnud raamatukogusolijatele plastmasskahvleid - neid võetakse, üllatuslikult, palju meelsamini vastu. Isegi ülikondades härrad pistavad taskuisse.
Kokku käis sööklast läbi vast 40 inimest. Lõpus oli pigem tilkumine, hea rahulik. Aga tiba vähem kui esmaspäeval.
Selle nuudlisöökla juures pidasin olulisemaks aga just sümboolsemat poolt. Seda, et see on kui hüvastijätukingitus raamatukogule ja kõigile Karunädala osavõtjatele. Et ei ole lihtsalt nii, et iga üritus peab tingimata midagi müüma ja kuhugi edasi viima, vaid et ka kohvik iseenesest võib olla kui tänutunne selle eest, et nad meid oma teele lubanud.
Aitäh raamatukogu! See, et te Risttee nimelise usuorganisatsiooni oma hõlma alla lubasite, see tähendab meie jaoks väga palju!

Evangeelium= hea + rõõmustav uudis
Meie viimane õhtu. Karunädala punkt: "Emajõe Ateenaks" kutsutud Atlantises. Programm saab olema lihtne - vennad Viinalassid teevad kidral ja džembel muusikat, Risto juhib õhtut, toimub viktoriinlik mäng "Mida peaks viienda klassi õpilane teadma?", on kaks usutunnistust USAkate poolt ja viimaks Peebu evangeelne jutlus. (PS. mis SINA arvad - mis teeb evangeelsest kõnes evangeelse kõne?)
Mõnus oli juba enne programmi algus tõdeda seda, et enamus, kes tulid, olid juba tuttavad. Et kohale ei tuldud mitte uudishimust, vaid usaldusest.
Sest viimaks, kui programm algama pidi, siis vaid 2 inimest istusid pinkidel(!), kõik teised olid kuskil taustal gruppides ja sotsialiseerusid. (See oli kui sümbol sellest, et tekkinud on laagrilikud suhted ja programm ei pea kandma enam nõnda suurt koormat).

Mis mulle "Emajõe Ateenas" meeldis:
et Risto läks lahti (rebis kuidagi väga loomulikul viisil kildu)
et rahvas ei saand solvatud (oli kaasaelav ka peale seda, kui usakad olid oma ebatavalist usku tunnistanud)
et Peep kõneles (purustas tüüpmüüte kristluse suhtes, samas ei proovinud teha taevateed lihtsamaks ja jäi seejuures iseendaks - KnightRideri nali oli super!)

"Good-bye y´all!" Ja viimaks saabus aeg, et 13 ameerika päkapikuga hüvasti jätta. Hommikul rongile ja siis Tallinna peale tiirutama...
Sõime Peppersackis ja Troikas, otsisime neile eesti vidinaid (normaalset eesti lippu ei leidnudki) ja kallistasime.

Tüng oli see, kui selgus et olime teinud planeerimisfaasis metsiku sisekommunikatsioonivea. Nimelt oli nii Risttee kui Northpoint (kirik, kust nad tulid) reserveerinud hotelli. Ja seega jäi, naksti, 13 kohta üle ja pidime kohad kinni maksma (õigemini küll - meie kallid ameerika päkapikud. Oeh).
Hea oli see, et minu ja Gretaga oli neid saatmas veel Maria ja Mirjam. Minu jaoks tähendas see seda, et see nädal oli tähendusrikas ka meie meeskonnale. Et me tõesti saime lähedaseks.
"Good bye y´all!"

Tegelikult võiks paljut veel kirjutada. Õppisin selle nädala jooksul hästi palju, väid mäetipp sattus blogisse...
Eelkõige tahaks aga tänada kogu meie meeskonda ja ka anonüümseks-jäänud toetajaid, kes seda blogi lugedes sellele kõigele kaasa elasid! Loomulikult ka Jumalat.
Aitäh, et sündis maailmaajaloo esimene Karunädal!

Kuigi ma unistan, et neist ca 250st tudengist, kellega eri üritustel kokku puutusime jätkaks oma teed ka kirikus (eesmärgiks seadsime 30 tudengit Ristteel),
Siis seda enam veel tahan, et nad ei oleks mitte kutsutud lihtsalt kirikutesse, vaid meie ellu!

Juba homsest on Karuretke-seeria asemel hoopis teine teema. See saab olema võimas!

Reede, 23. märts 2007

Karuretk 5: neljas päev

Karunädala neljas päev lõppes sellega, et Ristteel laulis püsti-seistes 40 inimest Queeni viimaseid sõnu "Nothing really matters... nothing really matters..."

"Oh, thats depressing," kommenteeris keegi USAkatest tagareas, kui mõtles ekraanil näidatavatele karaoke sõnadele. "Oh, thats really depressing."

Nädalatsitaat

Siiski, kui hakati päevale tagasi vaatama, nähti selles ainult positiivset. Nende meeskonnajuht Ryan meenutas üht tsitaati, mida ta ilmselt kunagi ei unusta:
"Kristlus ei ole religioon, vaid elustiil."
See Eesti tüdruk, kes sedasi ütles - pani otse kümnesse. Võib-olla ta seda ise ei saanudki aru, aga maailmas on miljoneid ja miljoneid inimesi, kes lihtsalt ei näe kristluse olemust. Kui paljud loobuvad kristlusest arvates, et see on religioon, öeldes sellega aga ära oma otsese suhte Jumalasse!
Ainuüksi selle ühe tüdruku avastuse nimel tasus seda nädalat korraldada!

Ajaloo oluliseim kohtuistung
Sellest kohtuistungist tahaksin pikemalt kirjutada, aga kahjuks kõike ei jõua...

Lühidalt: kohal oli nagu eilselgi debatil - ca 35-40 inimest. Lootsin küll veidi rohkemat, aga jäin täiega rahule: sest Peep vs Risto kommunikatsioon oli haarav.
See oli intelligentne lähenemine Kristuse elule, surmale. Aga mitte tühi filosofeerimine, vaid väga terav argumentatsioon, mis viib iga-ühe otsese küsimuseni: "Kas ma tunnistan Kristuse oma elus surnuks võiks elavaks?"
Meego Remmel, (kes oli kohtunikuks), kuulutas lõpus välja, et vandekohus (ehk rahvas) peab otsuse langetama täna - 19:00 Atlantise konverentsisaalis. Tegelikult on see ju jube oluline!

Elina Sildre oli kohtukunstnikuks. Väga iseloomulikult joonistas Risto (süüdistaja), Peebu (kaitsja), Meego (kohtuniku), minu (Jeesuse) karakterid välja.
Kasvõi see Peebu näpp või Meego kulmud...
Karaoke
Neljapäev lõppes karaokega. Enamus tulijatest olid tüdrukud... eh. Aga kokku tuli tudengeid lisaks meile veel 25-30.

Nüüd ongi veel jäänud viimane päev minna. Praegu oleme (eriti vist mina) veel närvilised nuudlisöökla pärast... sest infolauaga on hetkel jamad ja reklaam pole ka 1,5h hiljem alanud. Ma isiklikult tahan, et see viimane söömaaeg, mis me kõigile raamatukogus-olijatele pakume, oleks meile kõigile meeldejääv kingitus selle nädala eest.

Aitäh, et seda blogi oled lugenud!
Vaid üks postitus Karuretkest tuleb veel! (mõni hingab kergendunult:))

Kolmapäev, 21. märts 2007

Karuretk 4: Robirohi tõi publiku

Lõppenud on Karunädala kolmas päev (kaks päeva veel minna!). Kui hommikupoolikul olid meeskondades esimesed väsimusmärgid, siis õhtupoolik lõppes sellega, et Risttee koguduse saal jäi tudengkonnale väikseks! Nagu pühapäeviti:)

Teen mõned tänase päeva teetähised enne magamaminekut.

USAkate loengud

Üks osa Karunädalast on täiesti varjatud. Paljud seda ei teagi. Ja ega me polegi reklaaminud...
Need 13 Atlanta tudengit on käimas ülikooli loengutes. Vestlemas ja arutlemas meie tudengitega.
Kuigi ma ei tea absoluutselt, kuidas need välja on kukkunud, aga nende endi muljete põhjal olen kuulnud "awesome" ja "really awesome!". Ju siis neist on ikka kasu olnud ja eestlastega dialoog lipanud küll.
Ja nüüd ütlen midagi piinlikku: "Tunnen nende üle suurt uhkust!" Sest nad on tulnud siia terveks nädalaks, et lihtsalt isetult teenida (pannes muuseas selle nahka oma kevadpuhkuse ja aasta säästud). Ja me isegi ei reklaami neid loenguid... need lihtsalt on! Nende teha!
Usun, et kirik umbes nii (nagu nemad) peabki käituma. Isetult ja tagasi-ootamata teenima, õnnistama ümbritsevat. Õnnistusi tagasi-ootamata. Vot see teebki selle really-awesomeiks.

Debatt 2 - Alkoholireklaam?!

Väitlus oli täitsa emotsionaalne, peab tunnistama. Siiski oli rahvast eilsest vähem... mingi 35 (eile 50).
Räägiti sellest, kas peaks alkoholireklaami ära keelama või mitte. USAkad ütlesid, et mitte. Eesti poisid, et peaks. Peaasjalikult räägiti vabadusest ja liigsest vabadusest.
USAkad seekord võitsid. Nad jäid rahule... kuniks...
...kuniks mina nende juurde jalutasin ja tunnustasin nende erinevust eestlastest: suurt meeskondlikkust ja kollektiivitunnet! (sest tõesti, kogu Atlanta meeskond elas väga elavalt oma poolele kaasa, tõusid püsti ja võtsid hingestatult sõna) Aga ma ütlesin seda neile vist nii eestlaslikult, et nad jäid arvama, et ma süüdistasin neid ebaausas mängus - nagu nad oleksid eesti poistele liiga teinud.
Natuke tunnen oma puuduliku väljenduse pärast praegu süümekaid.

Rokkiv Robirohi

Aga õhtu oli mega!
Algas sellega, et vene rahvusest naabritädi sai meie peale hellalt vihaseks, sest tahtsime masuudivagunite vahel grilli teha. Peale arusaamatuid läbirääkimisi jõudsime kokkuleppele, et teeme barbequed Risttee parklas.
Olin Mirjamiga ukse-peal-tervitaja. Väga lahe oli vaadata klaasi tagant tänavale ja näha plinkivate õueküünalde vahelt sisse tulemas rodumisi tudengeid. Vahepeal tulid rongid... siis jälle pundar tudengeid... siis jälle terve seltskond... väga palju tüdrukuid tuli...
Õhtu naelaks oli Robirohi. Seljas Johny Cashi särgid ja ümberringi lihasöövad või lihas-tantsivad tudengid. Kokku vast 70! Seekord oli uusi tulijaid ca 45. Ja hea näitaja oli ka see, et iga veerand-tunni tagant tiksus kellegi sõpru veel juurdegi!
Mõned laused, mis jäid meelde:
"See on parim liha, mida te kunagi söönud olete." (See lause oli üsna tõsi)
"Kust te selle bändi kohale saite?" (See lause oli jällegi täielik meelitus)

Kui nüüd aga mõelda, milline oli selle õhtu spirituaalne mõju, siis see on muidugi vaieldav. Oli ju see lihtsalt üks lõbus õhtu, kus kasutusel kirikuressursid... Aga teisalt oli see väga turvaline keskkond, kus suhetesse panustada ja näidata, et kristlased ei taha alati usku pähe määrida. (Muidugi ma pean ka tunnistama seda, et loomulikult ma loodan, et kasvõi üks kohalolijatest tuleb kasvõi korraks meie pühapäevahommikusele teenistustele kui proovikabiini).

Minu hirmud homse ees

Kuigi ma kõiki oma blogilugejaid ei tunne (tean teist umbes 40), siis siiski - kas sa võiksid palvetada järgnevate päevade pärast?
Homme tuleb minu jaoks kõige raskem päev! Hommikul kell 5 üles ja tööle. Kella 14ks on aga vaja juba kehastuda Kristuseks (jah, mina Kristuseks:)). Ja siis läheb AllyMcBeali-stiilis kohtuistungiks. Aga me (Meego, Risto, Peep, Elina jpt) ei oska üldse prognoosida, kuidas see välja kukub. Mõned meie meeskonnast lausa kardavad seda istungit!
Või nagu täna raadios öeldi: see on esimene kord kirikuajaloos, kui midagi sellist tehakse. Palveta, et see ei jääks viimaseks korraks!

- et sinna inimesi tuleks
- et meil oleks tarkust avada Kristuse lugu
- et tulemused oleksid Jumalale meelepärased

Homme õhtu on see juba möödanik! Elame-näeme!

Teisipäev, 20. märts 2007

Karuretk 3: TULGE muidugi!

Möödas on teine päev Karunädalast. Istun arvuti ees ja püüan ülikiiresti võtta kokku seda, mis täna on toimunud - et saaks magama ja homseks patareisid laadima minna.

eee...eee... Armastus!
Elmari raadio. Mind on kutsutud stuudiosse, et räägiksin Karunädalast. Et ikkagi miks ja mis ja kellele... Natuke uhke tunne on sinna minna! Sest tavaliselt on mu jaoks olnud sellised mehed imetlusväärsed, keda kuhugi rääkima kutsutakse ja kel ka midagi öelda on. Nüüd siis olen ise selles rollis. Muhe.
Ja eks ma siis räägingi. Kollasesse mikrisse ja kahele hommikujuhile. Enam-jaolt läheb mul vastamine libedalt. Viskan sisse mõne mahlakama väljendi ("mädanevad raamatud", "sovietlik taak"). Siis aga takerdun... sest küsimuseks oli, mille poolest Karunädal teistest tudenginädalatest erineb.
Räägin veidi strateegilistest sammudest (mida mu meelest, teised organisatsioonid ei praktiseeri), aga siis ka teisena, ka meie motivatsioonist...
"Eee... No me teeme... seda, eee.... kuidas nüüd öelda... me teeme seda, selleks, et eee... väljendada tudengite vastu... eee... ee... (ja siis prahvatan välja) Armastust!"
Tekib üllatusmoment, pausike ja siis nad siluvad mu jutu armastusest "hoolivuseks".
Üldhinnang intervjuule: 1 2 3 4 5

Teise intervjuu võttis Raadio 7 (eetrisse läheb neljapäeva hommikul vist). Aga homme, kell 9:30 on telefoniintervjuu Pereraadioga. Siinkohal tänusõnad meie pressimehele Kuldarile!

Verine debatt
Debatt läks hästi! Rahvast olla olnud 50 ringi (mind ennast polnud kohal). Kaks USA neiut vs kaks TÜ kutti. Kuulsin, et nad (eestlased) olid asja ikka täitsa tõsiselt võtnud ja tulnud ainult võitma. Ja seda nad kuuldavasti tegidki!
USAkad olid pärast pisut kurvad... kui teil võimalus, lohutage neid, sest nad andsid endast maksimumi!
Kiidusõnad siinjuures Mirjamile ja Ristole, kes asja käima lükkasid! Usun, et homses väitluses on veel rohkem publikut!

Kirikutants 10ga
Kui eile tuli Ristteele 5 külalist (imelik, ma ei oska muud-moodi meie sihtgruppi kirjeldada), siis täna oli seal 5+5 uut. See on vist hea märk, sest ju siis eilne filmiõhtu oli tulijatele meeldiv kogemus.
Täna aga tantsisime... Line-dantsu, mis vist naistele rohkem meeldib. Aga sai pulli!
Kolm suurt kasvu meest tuli tänavalt ka vaatama, et mis möll seal käib.
Nad olid ikka mitu minutit koridoris seismas hämmeldunud nägudega. Ja küsimusega, kuidas saab üldse midagi sellist seal toimuda? See on pidu, aga see pole läbu... "Mis värk on?"

Homme tuleb siis kultusbänd Robirohi ja jõhkralt barbeque liha! Ma ei mõista neid inimesi, kes homsele õhtule ei taha tulla... TULGE muidugi!

Ülehomseks on teine hea uudis! Nimelt tuleb Meego Remmel (see mees on tegija) neljapäevasele Allie-McBeali-stiili kohtuistungile kohtunikuks!
Teate, ma olen selle üle ikka lõpp sillas... Ta moodustab Risto Tamme ja Peep Saarega vägagi intrigeeriva kolmiku.
Lühidalt, see saab olema täiesti uus kommunikatsioonivorm, mida me seal eksperimenteerime. Kohtuistung lugu jutustamas. Mis aga veel olulisem, selles tuleb väga kvaliteetne-veenev mõtteaine Kristuse hukkamõistu teemal! TULGE muidugi!

Aga homme siis: Debatt-2 ja Robirohi-lihaga.

Hoiab sidet. Ma nüüd patareilaadija juurde.

Esmaspäev, 19. märts 2007

Karuretk 2: viiekümnest sai viis

Karunädala esimene päev. Tehtud! Lõppes sellega, et vaatasime 5 külalisega Ristteel Madagaskarit. Lõvi möirgas seal, kus tavalistes kirikutes seisab rist ning popkornid/krõpsud lõhnasid sääl, kus tavaliselt korjanduskarp.

Trepialune nuudliorgia

Astun raamatukokku. Mõnus ja professionaalne vaatepilt: meie meeskond on võtnud eilsest müügikoolitusest õppust...
Mu ees seisavad 6 ameeriklast, kõigil siirad naeratused ees ja Karunädala flaierid näpus. Ei mingit võimalust mööda hiilida. Oled sunnitud saama tervitatud ja teavitatud! Excellent, Smithers-Excellent!
Samal ajal kui eri paigus Karu propageeritakse, on kella 13se nuudlikohvikuni on hunnik ettevalmistusi. Õnneks on roppu moodi ameeriklasi abis. Ja mitte keegi neist ei moluta, see on vahva. Ka kohalikud eestlased on platsis... töökäsi jääb viimaks ülegi... Tegelikult on mõnus sellise seltskonnaga olla raamatukogus... (üksi nende toolikatete haisu keskel küll mitte)
Viimaks kukub kell ja Nuudlisöökla avatakse. Ilmuvad esimesed tudengid. Seesama trepialune, mis varem mädanevate raamatute järgi haises, on nüüd kaunistatud lilleseadete, kohvikulaudade, küünalde ja Liisi Koiksoni sametise häälega. Ja kohvik lööb sumisema! Ühtekokku käib lisaks meile poolsada inimest. (25+50)
Tulemused on üle kartuste suurepärased!

8:15 kuula Elmarit!
Jooksen parasjagu higise kampsuniga mööda raamatukogu. Tassin toole. Siis helistab üks jube elurõõmus hääl. Ütleb, et talle on popsatanud kasti meie pressiteade - elagu Kuldari spämmkiri! - ja tahab, et tuleksin homme hommikul nende stuudiosse intervjuud andma. Loomulikult olen nõus. Jätan talle igaksjuhuks ütlemata, et olen ka ise professionaalne raadiohääl. Heh.
Aga kell 08:15 kuula Elmarit. Sest siis... kuuled Märti!

Õhupalli Madagaskar
Kuigi tänasesse päeva mahtus veel teejagamine ülikooli hoonete ees ja loengutes käimine, oli päeva tipphetkeks õhtune "Lõõgastus Näituses". Maria ja Ingmar olid suurepärast tööd teinud!
Saali täitsid õhupallid, lindikesed ja krõbuskid. Eriti hea oli tunda seda, et ise ei pidanud midagi tegema ja sain lihtsalt õhtut nautida.
Ühtlasi sain tuttavaks Andrusega, kes rääkis sellest, et on äsja kristlaseks saanud ja nüüd otsib igapäevast vaimutoitu. Ka Ristteelt.
Ta küsis huvitavaid küsimusi: "Miks ei ole altarit? Kas sulle meeldib söögipalve? Miks sa YMCA loo ükskord Pereraadios pooleli jätsid?"

Reklaami peale tuli õhtusesse keskkonda 5 uut inimest. See on 10% nuudlisööjatest. Tegelikult pole paha, kui arvestada seda, millises umbropsu kohas Risttee asub ja kui kahtlane on õhtul raudteerajooni tundmatu seltskonna sekka filmi minna vaatama:)

Aitäh kogu meeskonnale ja juurdetulnud vabatahtlikele, kes te tänase päeva eriliseks tegite! Olete SUPER! Elagem teistele! Ka nuudlite ja multikatega.

Karuretk 1: alustame nuudliorgiaga

Järgnevad 7 päeva blogin sulle sellest, kuidas Tartus korraldatav Karunädal tuurid sisse tõmbab. Ehk siis logiraamat sellest, kuidas meeskond Ristteelt nuudliorgiaga alustab ja evangeelse õhtuga lõpetab.

On öö, kell 01:47.
Meeskonnakaaslane Kuldar saadab spämm-kirja erinevatele meediakanalitele. Muu hulgas ka mulle. Seal on kirjas:
"Tänasest kuni reedeni leiab Tartus aset tudengitele suunatud Karunädal, mille raames toimuvad mitmed põnevad üritused, alustades ennenägematutest nuudlisöömis orgiatest (Kus alles kirjutab, ah?) ning karaoke laulmistest..."
Huvitav, kas uudiskonks neelatakse alla?
Või tõmmatakse meile vesi peale, sest me pole traditsioonilised?
Kuidas suhtub avalikkus sellesse, et Risttee kogudus orgiaid korraldab?
... huh, ei tea. Aga täna selgub.

Greta stardib, 8:15

Minu ustav abikaasa, ikka veel pisut tõbine, aga alati-väga-tubli Greta ärkab täna üsna vara. (Talle meeldib magada päris kaua) Aga kuna ta armastab kiirnuudleid ja lükkab täna lõunal käima erakorralise söökla TÜ raamatukogus, siis aeg on tegutseda.
Ta läks mikrobussile järgi ja hakkab üle linna vajalikke asju kokku korjama. Alustades prügikastidest ja lõpetades kiirnuudli kahvlitega. Loodame, et teel raamatukokku saab ta endale kellegi appi. Aga veel rohkem seda, et kell 13 oleks raamatukogus massiliselt tudengeid nii-nimetatud orgiale tulemas... 50-70 tükki ikka vast.

Kell on 9:00
Istun viimaseid minuteid arvuti ees. Üldse ei tea, mis sel nädalal sündima hakkab.
- Kas on üldse inimesi, kes õhtustele üritustele tulevad?
- Kas appi-tulnud ameeriklased saavad eestlaste poolt tõrjutud või vastu võetud?
- Kuidas lõppeb nädal Atlantises, kas elud muutuvad- nagu me reklaaminud oleme?

Esimesel võimalusel blogin veel! Kui kellelgi vähegi aega, palun olge mõtetes-tegudes meiega! Selle minu jaoks selle kevade kõige OLULISEM nädal.

Lõpetuseks paar fakti sellest, kui populaarsed on kiirnuudlid:
Jaapan: aastal 2005 söödi seal 5,4 billionit kiirnuudli pakki.
Indoneesia: seal pandi 12,4 billionit põske.
Hiina: 44,3 billionit pakki! Need hiinakad on hullud!!!

Laupäev, 17. märts 2007

Alkoholism on ravitav koduste vahenditega

Alkoholi vastu saab võidelda ka arvuti ees. Lihtsalt lähed AVE kodukale ja teed oma nime avalikuks. Ning kui hästi läheb, ei muutu mitte ainult ooli-haigusega eestimaa, vaid ka iga hääletaja ise.

Sain healt sõbralt ja blogilugejalt kirja. Et kirjutaksin deklaratsioonile "Laps ohutsoonis" alla. Mõtlesin, et kuidas siis on. Kas annan sellega oma panuse konservatiivide kastrulisse ja mõjutan end nägema maailma must-valgelt, või tõesti: muudan midagi paremaks?

Tegelikult muudangi. Praegu meenutan, et kui suvel Pärnu ajalehes praktikal olin, siis vaid tänu avalikule tunnistusele terveks nädalaks joomingu-lööminguprobleem tõstetigi.
Keegi peab ju kuningale näpuga näitama ja ütlema, et "onu on paljas".

Allkirja saab anda aadressil: http://www.ave.ee/laps/

Teen telefonikõne


Tere Lauri Beekman (AVE tegevjuht). Miks see nii oluline on?
Alkoholipoliitikast räägitakse ja räägitakse ja... aga see on üks konkreetse samm, mida saab igaüks astuda.
Teiseks on see näitamiseks poliitikutele, et inimesed väga erinevatelt erialadelt (tuletõrjujatest-emeriitprofessoriteni) peavad rahvatervist oluliseks.

Mida muudab minu ja teiste allkiri? Saatsime enne valimisi erakondadele ja riigikogulastele avaliku kirja.
See, mis sai alguse 2006. aasta konverentsil Tallinnas, see jätkub!

Elu läheb sellest paremaks? See muudab eelkõige inimest, kes selle deklaratsiooniga tutvub. Just läbi teavituse.
Sest väga palju, kohe hästi palju on vaja teavitada sellest, kuidas kolmandad isikud kannatavad. (lapsed)
Ilmselt muudab see ka järgmisi valimisi, sest see seab väärtusi poliitikutele. Tükkhaaval.

Hääli praegu: 2892
Hääli vaja: 5000

Reede, 16. märts 2007

Intervjuu koomiksi-joonistajaga: „Kunst on kõnelev inspiratsioon”

Oled sa hoidnud kunagi käes koomiksit ja mõelnud: kes need küll on joonistanud? Kes on see anonüümne, aga samas nii andekas kunstnik, kelle kohta ma võin vaid oletusi teha. Kes elab mõttemullide ja muinasjutuliste karakterite maailmas?

Nagu varsemalt lubatud, on aeg intervjuuks koomiksikunstnik Joonas Sildrega. Käesoleva blogi pikemajalised lugejad on tsipake tema maailma juba piilunud.

Joonas Sildre, kuidas sinust üldse joonistaja – või peaks ütlema kunstnik Zildre - sai?

Lühidalt. Kõik lapsed joonistavad. Mina jätkasin seal, kus enamus nn normaalseid lapsi pooleli jätsid. Muuseas elasin paberil ka oma pubekaea lollused välja. Joonistasin kosmoseseikluseid, igasuguseid lahingud... actionit ja veelkord actionit.
Ilmselt oli mul mingi vajadus end väljendada. Ehk on see ka põhjuseks, miks jätkasin...

Nii et edasiminek kunstiakadeemiasse õppima oli
kindel valik?
Üks valikutest jah. Kunstiõppesse pedasse sain kah, kuid sinna ei läinud...
Mingi hetk tahtsin ka ajakirjanikuks saada...millegipärast. Kuid kui kuulsin, et pean inimestega töös suhtlema, intervjueerima näiteks, siis loobusin. (smailib)

Ja vanemad ka kätt ette ei pannud? Tavaliselt ju tahavad nad, et midagi kindlustatut õpiks?
Vanemate poolt tuli pigem kannustus. Ma ei se poleks ettevalmistuskursustelegi läinud, kui nad mind sundinud poleks.

Kordagi kahelnud pole, et oli õige valik?
Ei ole. Kohalikust haridusturust oli see tollal kindlasti mulle sobivaim valik. Kuna ma loobusin kõrgeltmakstud bürookarjäärist (graafiline disain), siis fiena teenin eesti keskmist palka.
Mõni kuu saan rohkem, mõni kuu ei saa midagi. Nii see on.

Aga kas kaiff joonistamises on jäänud? Või... mis see sulle annab?
Hmm... Tunnen mõnu sellest, kuidas mu veetavates joontest saavad äratuntavad objektid. On mingi loomisrõõm või-midagi-sellist.
Samas on seal kindlasti ka egotrippi.

Kuna said sa kõige tugevama egopaituse?
Selle egopaiga on see, et kui juba kord midagi oled hästi teinud, siis järgmine kord enam eriti ei mõju... aga parim kompliment... ma pean veidi mõtlema...
Kindlasti on see midagi sellist, mis keegi tahtmatult on öelnud...
Võib-olla vastan veidi hiljem. (tegelikult ta ei vasta)

Luuletaja Indrek Hirv on öelnud, et teda inspireerib see, kui ta saab ajalehenurkadesse kirjutada ja ta jalad on soojas. Mis sind inspireerib?
Kui on tegu konkreetse tööga, siis ega polegi aega inspiratsiooni otsida. Tuleb vaid kuskilt otsast pihta hakata. (räägib nagu Tolstoi)
Aga näiteks endale joonistades. Siis tulevad uued värsked elamused. Või siis mingid nähtud tööd... Või soovist end proovile panna.

Sa inspiratsiooniks seenekesi ei taha süüa?
Pigem šokolaadi. Seeni pole proovinud. Ma ei usu, et need mind aitaks.

Kuidas üldse see joonistamis-protsess käib? Joonistad sa paberile või otse paintbrushi?
Joonistan paberile, skännin, töötlen edasi mingi programmis. Tavaliselt värvin.

Aga ajaliselt, kui kaua?
Ajaliselt... see sõltub täiesti töö mahust. Üldiselt nõuab keskendumist loomisakti algus. See, kus ideid peab paika panema ja skiteerida.
Edasi, kui puhttehniliseks töötluseks läheb (ülejoonistamine, värvmine vms), siis võib ka samal ajal kasvõi vestelda, midagi muud mõelda või mingeid jutusaateid kuulata. Ses mõttes, et üks ajupool tegeleb visuaalsega ja teine on vaba (smailib täiega).
Ajaliselt tehniline töötlus võtabki vähemalt 75%. Aga keskkond on üldiselt kodune, bürood ja stuudiot mul pole.

Abikaasa Elina (kes on ka koomiksilooja), istub sul kõrval ja töötab samas rütmis? Või olete erinevad?
Proovime jagada nii, et kui ühel on arvutit vaja, siis teine joonistab paberil ja vastupidi. Eline on üldiselt kiirem töötaja. Ma kipun liiga detailidesse laskuma ja mõnikord lihtsalt töötan üle. (tõeline mees)

Hot.ee/koomiksis olete te sarnased selle poolest, et kõige produktiivsemad. Mis sa arvad, mille poolest te erinete? Milline sinu stiil, milline tema?
Tihti inimesed ei tee tegelt vahet... Meil on teatud karikatuurne lihtsustatud stiiliots, mis kipub jah sarnanema. Ja eks ka vahendid, mida kasutame on samad...
Kui me rohkem mingi pildiga tegelema, siis tuleb stiilide erinenvus rohkem välja. Elina on detailsem-dekoratiivsem ja mina grotesksem-süngem.
Ta saab suurepäraselt hakkama lastelugudega, mul tuleb paremini välja sarkastilisem-sotsiaalne teema.

Njah. Kasvõi see tarbimisteema sul seal näiteks! Samas on teil mõlemal sõnum väga helge... On see siis nii, et tegelikult läheb koomiksi sisse ka kogu oma sisemus? (Kasvõi see armu-joonistus)
Jah. Eks see, mis sees keerleb, tuleb sealt ka välja mingil viisil.
Armutemaatika oli mulle ka tol ajal ülimalt põletav, nagu näha... See oligi tehtud mõttega, et ma ei suuda seda lihtsalt endas enam hoida.

Mõistetakse seda alati? Või on asju, millest joonistad, aga mida vaid ise oskad dekodeerida?
Alati jääb joonistusse mingi hulk infot, mis on teistele vaid aimatav. See loob teatud mitmetimõistetavusi ja parajas annuses on see hea. Ma arvan siiski, et mida selgem on edastatud mõte, seda õnnestunum teos on.
Joonistamine on siiski ju vaid kommunikatsioon. (see mõte mulle meeldib) See tähendab, et inimene üldiselt edastab teisele mingit ideed või enda maailma.

Kuidas tunned ära hea koomiksikommunikaatori?
Teatud komponendid, mis teatud tasakaalus loovad harmoonia. Nagu kunstis ikka. Mul on omad lemmikud – kes ka tihti muutuvad, nagu ma isegi. Aga kes mulle justkui kõnelevat!

Ja need on?
Heade leidmisega on tõesti raskusi...
Väga spetsiifiline nimi on Kevin Huizenga. Noor tegija, vähe ilmunud, kuid paljulubav.
Kindlasti Craig Thompson ja tema koomiks „Blankets” (600 leheküljeline biograafiline eepos, kirjutatud kolm-pool aastat, kutsutakse tõeliseks meistritööks), mis mind kunagi väga puudutas.
Minu ja Elina siiani parim koomiksielamus ilmselt läbi aegade. Seda leiab kõikjalt netist, ta sai sellega väga kuulsaks.

Olimar Kallas?
Maestro ja guru loomulikult. Meie parim.
See tähendab, ta on mees, kes oma oskusega ka midagi ette võttis. Paljudel pole olnud viitsimist ja motivatsiooni, mis temal.

Aga Disney Miki Hiir?
Raske midagi arvata. Ta on pigem popikoon. Ses mõttes... õnnestunud karakter muidugi. Aga Disney kompanii hetketegevust ma siiski üldiselt ei poolda, kuigi nad on minevikus väga palju cartoon-art´ile juurde andnud.
Muideks, Disney pole miskit ise loonud. Mäletamistmööda tegi seda tema assistent.

Asterixi vennad?
Nagu ka miki-lugusid, olen „Asterixi” lapsena meeletutes kogustes lugenud. Viimane on jäänud tänaseni sümpaatseks. Ajastutruu lugu, superjoonistus ja naljakas pealekauba...

Nii et sul on siis koomiksikogu ka kodus?
Jah. Ja problemaatiline lausa, sest koomiksiriiul ajab igast otsast üle.
Olen siiski väga hoolika valikuga ostnud. Peamiselt välismaalt.

Tead, see on maru eksootiline elukutse. Tunnete te ka Elinaga end eksootilistena?
Ikka. Meile vist sobib see iseloomu poolest. Mina näiteks tunnen tohutut raskust tehes midagi, mida kõik teevad või mida ma ei oska teistest mingis määras paremini. (lahtise suuga smaili)

Joonas, kas sina oledki see, keda kõik eestlased on koomiksiriiulitelt otsinud ja oodanud?
Ma loodan, et mitte.

Miks?

See on liiga suur vastutus. Arvan, et mu lood on ja jäävad ikkagi mingil määral nišitooteks.
Üritan oma tehtuga nooremaid ärgitada... ehk tulevane põlv on siis ses vallas aktiivsem.

Aga unistused sul ikkagi on?

Au ja kuulsus on pikemas perspektiivis vaid koormaks. Nii palju olen ma aru saanud...
Pigem tahaks rahulikku tegutsemisaega. Mulle meeldib pigem omaette olla. Millegi kallal nikerdada, kus ma ei pea teiste arvamust-ootusi-lootusi väga arvestama.
Aga samas tehtuga saan mingil määral mõtlema panna või inspireerida.

Kuigi ma pole kunstnik, oled sa mingi igal juhul inspireerinud! Aitäh sulle selle vestluse eest!
Aga palun! Õnnitlused ka suguvõsa kasvu puhul!

Eks sinugi juured varsti kasva! (smailin ise)
Eh..jah.

Joonas Sildre saab 4-5 nädala pärast isaks. Elina ootab poisipõnni, nagu ta mulle saladuskatte all avaldas. Jääme ootama!

Liis Suuk (fotograaf)

"Joonas on hetkel mu õppejõud, ei saa midagi halvasti öelda :)
Mulle meeldib, et ta oskab joonistada (Kõik koomiksitegijad ei oska!) ja teeb seda väga selge joonega. Silm puhkab tema joonistamisstiilil. Väga tervitatav on autobiograafiline koomiks."

Annabel Vardja (noor kunstnik)

"Lugesin läbi esimese, teise koomiksi. Varsti avastasin, et süvenesin juba viiendasse. Zildre koomiks ei ole koomiks... See on mõtestatud kunst. Ta on avatud ja räägib otse südamest jutumullidesse, kuid seda kõike oma anonüümsust säilitades. Graafiline lihtsus toob välja põhilise. Jõuab veel kaugele. (Nagu ma hiljem avastasin, on juba üksjagu jõudnud.)
Ei ole lihtsalt koomiks - on sisuga koomiks!"

Zildre looming

Illustreeritud raamatud

Sessoonid Eesti Päevalehes
Joonas Sildre blogi (1 päev vana)

Intervjuu värske isaga: "Asjast sai inimene!"

Kell 18:55 juhtus ime. "Asjast sai inimene," meenutab värskelt isaks saanud mees, Peep Saar. Helistan talle 2 tundi peale tema esimese lapse sündi. Ilmavalgust nägi Emma Grace Saar.

Mis siis juhtus?
Olime Annaga öösel kella 3st haiglas (Tartu Elite Erakliinik). Aga teravad valud algasid kella 12st, intensiivsed valud. Kokku sünnitasime seitse tundi.

(Telefonitorust on kuulda, kuidas Anna naerab taustal, ilmselt lamades)

Heh, Emma hakkas näppu suhu toppima. Talle hellalt meeldib näppu imeda.

Su abikaasa on endine modell. Ent millised on tütre statistilised andmed?
4,1 kilogrammi. Suur. 51 sentimeetrit.
Hästi ilus. Minu meelest. (naerab isalikult)

Kelle moodi ta siis on?

Mul on ninal, kulmude vahel see korts. Tal on see täiega olemas. Ja nina pidavat olema samasugune nagu mul oli sündides, emme ütles. (Tavaliselt ta ütleb "ema")
Aga mulle meenutab ta rohkem Annat...
Muidugi üks huvitav asi oli veel, kui ta sündis...Tal on jala peal sünnimärk. Ja ma kohe mõtlesin, et oh, tänu Jumalale, nüüd siis ta ei saa miniseelikut kanda. Nüüd on sellele käsi ette pandud. (on rõõmus)

Reie peal?

Jah, reie peal.

Siis milline oli sünnitusel sinu roll?
Kord kümne, siis seitsme, siis viie ning viimaks kahe minuti tagant oli minu roll olla Anna kõrval. Masseerida. Toetada.
Anna keelas, keelas... teda vahepeal see häiris.
Ringi aidata liikuda. Hoida. Tõsta. Pigistada. Veelkord hoida. Palvetada. Olla ühesõnaga aktiivne kõrvalolija... Aga see oli ahistav tunne. Näed naist kannatamas, aga ise ei saa koormat võtta.

Kas Anna vandus ka?
Ühe korra. Minu telefoni peale. Ma parasjagu SMS-isin Craigile (õe Reena abikaasale), et toogu ta kringel ära.
Siis ta ütles, et ma paneksin oma neetud telefoni ära.
Aga muidu oli ikka: "Jumal aita..Jumal aita."

Kuidas Anna tervisega?
Juba kõndis ringi, käisid külalised. Näost on küll valge veel. Aga ilusti beebikese kõrval. Ja ütleb, et väga kõbus on. Ta pidas väga tublisti vastu.
Asjad läksid ikka nii kiirelt... Kella 17st hakkas väljutamise aeg. Siiski, naerugaasi oli liiga palju, ja seda arstide soovitusel. See tegi emaka nõrgaks ja lõpuks läks see nõrgemaks.
Muidu oleks Emma rutem sündinud (u tund kiiremini). 2 tundi kulus väljapressimisele.

(muutub jutukaks)

Jube asi ikkagi see sünnitus. See, mis Jumal ütles naisele, see on ikkagi täiega tõsi. See ei ole mitte kerge asi. Samas on see seda väärt.
See hetk, et ühe surumisega, kogu keha tuleb välja. Korraga muutus asi inimeseks!
Korraga tuleb ta välja... karjub... ta ennem oli asi.

Kas sa hakkasid nutma ka?

Heh... Pisarad ikka tulid... Aga see oli ikkagi täielik ime. Inimene, uskumatu!
Õnnistus on lapsi saada. See, mis Jumal käsib, et olge viljakad... Juba lapse tegemine ja tema saamine on õnnistatud tegemine!

Üheltpoolt siis avas sünnituselamus sinus ka kaks piiblikirjakohta?
Tegelikult jah. Need kaks kohta. Olen täna päris palju neile mõelnud...

Võimas. Palju õnne siis ka minu poolt! (taipan seda alles nüüd öelda, oh mind sotsiaalselt ebapädevat)Anna ja Peep Saar veedavad öö ja homse päevagi kliinikus. Peep kutsub vaatama. Nüüd mõtlen, et väga tore, et mu vanemast vennast on isa saanud, avab see ju uue dimensiooni ka minu jaoks. Ja Peep lubab, et imekombel asjast-inimeseks sündinud Emma Grace Saarest ilmuvad fotod ka lähiaegadel, seda siis juba nende perekonna blogis.

Neljapäev, 15. märts 2007

Loe ruttu! Karu tuleb!

Mul on au teile tutvustada järgmise nädala kangelast: Karu. Tegemist on loomaga, kes toob Eesti ülikoolilinna sajad kiirnuudlid, väitlused USA tudengitega (Iraagi teemal) ja elumuutva õhtu "Emajõe Ateenas"...aga... karaokest, kohtuistungist ja kinost ei hakka rääkimagi.

Karunädala põhiüritused toimuvad Eesti tuntuimas raamatukogus. Hakkab pulli saama.

Etteruttavalt võin öelda, et homme ilmub siin blogis intervjuu Karu-loojaga. Joonas Sildrega, kes andis mõni päev tagasi 6 kulunematut näpunäidet, kuidas paremini joonistada.

Igal juhul võta mõnest üritusest osa!

Kolmapäev, 14. märts 2007

Inimene - Töö = Ahv?

Juuksur klõpsis kääridega mu juustes... klõps-klõps-klõps. Tema töötas, mina istusin. Tema inimene, mina ahv. Vähemalt nii ma tundsin.

Teatavasti on meeste jaoks töö ilgemalt tähtis. Kui naisi tutvustatakse seltskonnas läbi suhete, siis mehi läbi tööpositsioonide. Kes mis ametil, mida õppinud, mida ära teinud.
Kui naised komplimenti tahavad teha, siis peaksid nad just mehe tööd kiitma (mitte rääkima mingisugusest "armsusest" või "iludusest").
Mehele läheb tema töö korda, sest töö annab talle väärtuse. Kui ei, siis tunneb ta end maru kehvasti. Sest tegevus mõõdab tugevust.

Olen seda loodusseadust näinud ellu rakendumas ka oma isa peal.
Ühel hallil päeval ta koondati ja mis mul mudilasena sellest meelde jäi, oli see, et ta oli maru kurb. Seisime kahekesi keldris, nokitsesime millegi kallal. Mina seisin ja vaatasin oma elu suurimat kangelast. Tema aga ohkas, ja palju kordi. Nagu apokalüpsis oleks tulemas...

Töötan, järelikult olen olemas.
Kes ei tööta, see ei söö, ütles Augustinus korduvalt.
Võib-olla on sel mingi seos jumaliku kingitusega? Et vaevaga pean ma põlluharimisest sööma kogu eluaja?

Põlluharimist igatsen minagi, sest tudengina saan veel enamus-ajast pro-bonosid teha. Raha järgi olen püüdnud joosta nii vähe kui võimalik...
Aga millegipärast on heategevusliku tööga niimoodi, et see on nagu mari tordil. See on rohkem ilustuseks, kõrvalmaitseks, luksuseks. Probleem on aga selles, et minu tort on nagu kokkupressitud marjatort, üleni pro-bono!
Ja selle asemel, et ma tunneksin end Ema Teresana, maailma-päästjana, tunnen end nagu isa keldris. Et kui ma raha nii palju kui teised ei teeni, siis ma midagi väärt ei ole. Miks see nii on? See kõnnib mu kannul nagu needuslik ahvivari.
Kas tõesti: Inimene-Töö=Ahv?

"Klõps-klõps-klõps," kõlasid juuksuri käärid muretult.

Esmaspäev, 12. märts 2007

Intervjuu webikonsultandiga: soovitan blogilugejatele RSSi!

Rohkem kui kolm kuud tagasi kui ma blogimist alustasin, asus koos minuga sellele virtuaalsele teekonnale Taavi Uudam.
Mina tõotasin tollal, et hakkan blogima. Tema, et mu blogi loeb ja mind seejuures konsulteerib. Ja nii need päevad-nädalad-kuud on möödunud. Oleme ikka veel sellel rännakul, teadmata mida toob homnepäev siinsamas siinilmas...

Aga täna tegi ta mulle sellise ettepaneku: "Pane RSS subscriber nähtavale. See tuleb kõigile kasuks..."
Küsin siis sellepeale temalt, sellelt väikeselt innovaatilususe jüngrilt, mõned küsimused:

Ma lisasin su soovituse peale selle "KLIKI SELLELE" (vt paremal-üleval). Aga miks see vajalik on?
Ma lisaks sinu eelnenud jutule selle, et ma ei ole mitte ainult algusest peale blogis käinud, vaid mõnda positutust lausa mitu korda lugenud ja ka kommenteerinud. Võib öelda, et olen aktiivne lugeja. (ta naerab, sest webikonsultandi jaoks tähendab see pühendunud klienti)
Aga see - kliki sellele - viib "subscribima" ehk otsetõlkes "tellima". See tähendab, et sa tellid Märt Saare blogi oma RSSi lugejasse.

Tellid RSSi?
RSS on arusaamatu lühend, aga kokkuvõtvalt öeldes muudab see blogi ja uudiste postituste lugemise lihtsamaks.
See tähendab... Oletame, et mul on hunnik postitusi, mida tahan lugeda (nende seas ka Märt Saar). Ja selle asemel, et käia iga päeva tema blogis vaatamas, kas on uuendanud... selle asemel olen liitunud tema jubina (so "KLIKI SELLELE") kaudu tema postituste vooga (naljakas sõna). Nüüdsest peale, kui ta on kirjutad midagi uut, tuleb mulle sellest teade.

Teade tuleb kuhu?
RSS lugejatel on erinevaid. Mul on Safari. Aga tegelikult neil, kes kasutavad Windowsit, neil on nii Internet Exploreril, Firefoxil ja lisaks veel real teistel, mis ei ole browseripõhised. Näiteks Thunderbirdil - a see on firefoxide perekonnast.

Mis kasu on sellest Märt Saarele?
Märt Saar saab endale püsivaid lugejaid. Ja kasu lugejale on see, et ei pea klõpsima kõike läbi, vaid kõik tuleb tema juurde.

Mis siis tegema peab, et selline mugavus tuleks?
1. Ta peab klikkima "Kliki Sellele"
2. Siis klikkima "view FEED XML"
3. Ning seejärel "subsribima" - "add live bookmark"
Ma lisan ka oma pildiseeria sellest, kuidas see käib. (vt paremal)

Tänud! Aga Taavi, sa äsja teavitasid mind ka Liina (oma tüdruku) koduka olemasolust. Küsikski nii, et kumba kodukat sa rohkem vaatad, Liina või minu?
Sinu.
(kõlab matsakas)
Aijaaa!

(kostub Liina hääl teiseltpoolt Skype): Järelikult sa armastad Märti rohkem kui mind!

(vabandav veebikonsultandi hääl): Asi on selles, et ta uuendab iga päev.

Lõpetame kõne ja Taavi annab magustoiduna 3 huvitavat sümptomit, mida põevad ilmselt kõik käesoleva postituse lugejad.

3 internetiinimese tunnust
Teooria: Inimese silmad liiguvad lugedes ülevalt-vasakult alla-paremale.
Praktika: kujunda blogi vastavalt

Teooria: Inimesed ei peatu lehekülgedel eriti kaua, lihtsalt klikivad-klikivad.
Praktika: kirjuta lühikesi postitusi

Teooria: Inimene skännib silmadega, otsides vaid endale vajalikku.
Praktika: ära muretse, ta leiab mis otsib

(T.Uudami webi-raamatutest)

Pühapäev, 11. märts 2007

6 näpunäidet joonistajatele

Järgnevalt edastan teile koomiksikunstnik Joonas Sildre kuus näpunäidet neile, kes soovivad paremini joonistada. Ja imelik küll... minu meelest on need seaduspärasused täiesti rakendatavad ka muudesse kunstivaldadesse. Ilmselt just see näitabki nende tõele vastavust.

1. Ära ürita teistele meeldida oma joonistustega, ürita endale meeldida.
2. Õpi gurudelt.
3. Joonista maha, aga ära kopeeri.
4. Küsi nõu mõnelt lapselt.
5. Ära ütle: "Ma ei oska!"
6. Esimesed sadatuhat joonistust on rasked. Edasi läheb lihtsamalt.

Joonas on mees, kellega olen tutvunud koguduseringkonnas. Ja seeläbi olen õppinud mõistma, et ta on tegelane, kes on väga andekas ja sügavmõtlik.

Ta on abielus Elina Sildrega (kes kusjuures on samuti koomiksikunstik), kuid kes on kunstiliselt väljendusrohke veel söögitegemises.

Koomiksiguru Joonase töid (millelt õppida) saad näha siit! Samuti on ta joonistanud näiteks Risttee logo ja Karunädala sümboli (pilt ülal) - ja selle üle olen ma, teadagi, eriti uhke...

Intervjuu sellest, kuidas saada heaks joonistajaks ja mida üldse tähendab olla kutseline talendimüüja, saate lugeda läheneva nädala keskel - siinsamas blogis. Nii et, hoidkem käsi pulsil!

Seniks kohvi ja koogi kõrvale
"Kõhn pikk poiss joonistab koomikseid" (1. veebruar 2007, Postimees)
"Joonas Sildre toob põrandaaluse koomiksikunsti päevavalgele" (15.juuli 2006, EPL)

Laupäev, 10. märts 2007

Presidentkommunikaatorid: kuidas tunda ära head kõnemeest?

Meie Vabariigi kahe presidendi Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese võrdluses tuleb esile, milliseid tagajärgi peab hea kõneleja suutma luua.

Ilves
Kuigi president Ilvesele heidetakse ette seda, et ta käsi taskus hoiab, nätsu närib ja kõneledes puterdab, ei heida mitte keegi talle ette, et ta kõned sisutühjad oleks.
Vastupidi, olgu tegemist tema ametisseseadmise tseremoonia, Eesti Vabariigi aastapäeva või piduliku õhtusöögmise mitme maa kuningannaga - alati on järgmise päeva ajalehed täis tema tsitaate. Saab alguse uus avalik diskussioon. Paljud on puudutatud.

Rüütel
Seevastu president Rüütli puhul sellist tendentsi ei olnud. Või siis, siiski korra: kui ta Kadrioru skandaalis kaitsekilbi tõstis. (Aga see oli pigem erandlik sündmus).
Kui Arnold Rüütlil ka kommenteerijaid oli, siis mitte ümber kõnede sisu, vaid tema isiku.

Hea kõneleja lööb tiigi kihevile, tekitab järelkajasid ning paneb inimesi arutlema.


Hea õpetaja
ajab õpilased omavahel vaidlema.
Hea jutlustaja paneb koguduse ümber köögilaua nihelema.
Hea ajakirjanik õhutab kommijaid päevad otsa tulistama.
Hea blogija
ärgitab teisi blogijaid teda linkima.

Selles suhtes müts maha president Ilvese ees.
Samas ei ütle see retooriline vaatlus, et eks-president Rüütel temast vähem-väärustlik oleks.

Reede, 9. märts 2007

Magusatest asjadest kardetakse rääkida

Täna on mu mõte lihtne ja lühike. Selleks on: "Magusatest asjadest kardetakse rääkida nii kaua, kuni neid enam olemas pole."
Näiteks on mul üks 40nele liginev sõber (meesterahvas), kes kasutab oma MSNi ikoonina fotot iseendast ja oma väikesest tütrest, kes ta kõrval samuti naeratab. Tõtt öelda aga - vähendab ta selle pildiga oma tõsiseltvõetavust...
Sellele mõttele tulin siis, kui hommikul ärkasin ja meenutasin, mis ma eile siia blogisse olin kirjutanud. Et võtan sõna teemadel, milleks vaevuvad tavaliselt vaid pehmete sõrmede ja roosade põskedega illusionistid.
Aga magusatest asjadest tuleb rääkida (ja neid näidata), muidu jääme neist ilma.

Neljapäev, 8. märts 2007

9 harjumust, kuidas teha naine ilusaks

Ma ei taha midagi halvasti öelda kõigi nende meeste kohta, keda ma olen täna näinud lilli tassimas, aga minu meelest peaksid olema kõik päevad sellised, kus naisi enda kõrval nähakse. Järgnevalt annan 9 tervislikku tegu, mis teevad sinu väljavalitust õnneliku ja seeläbi ilusa naise.

1. "Mäletad kui..." Meenuta talle hetki, mida olete koos veetnud. Võimalikult elavalt ja täpselt.
(nt lugu sellest, kus te käisite, mida ta ütles ja mis riided tal seljas olid)
2. Esimene kord. Anna talle see võimalus, teha sinuga koos midagi esimest korda. Tegevus ei pea olema eriline, selle esmakordsus on iseenesest eriline!
(nt tutvusta teda esmakordselt oma sõpradele - naljakas, aga meestel on komme varjata naist oma tuttavate eest)
3. Istu kallutatult tema poole. Sinu keha reedab sinu huvi tema vastu.
(nt mina saan TsinkPlekkPanges pidevalt pikku kuppu, sest unustan end tugitooli lösakile)
4. Vaata silma. Kui sa vaatad mujale, oled mõtetes mujal. Kui vaatad ta rindu, näed teda kui keha. Kui aga vaatad silma, näed ta siseilma ja huvitud temast kui võrdsest.
(nt Greta on öelnud, et ta tunneb end minuga kõige lähedasemalt just siis, kui ma tema silmi vahtinud olen... imelik, aga tõsi)
5. Õpi tema rütmis elama. Kui kokku saate, siis tea, et tema on kohtumist oodanud. See on solvang tema jaoks, kui istud kuhugi maha ja lähed e-maile vahtima või külmkappi avama. Naise rütm on mehe omast erinev ja siin peab vist mees järgi andma.
(nt see teebki abielu (või siis kooselu) käimisest keerulisemaks. Käimises võetakse aega iseenesest, koosolles ollakse justkui kogu aeg koos - tegelikult aga mitte)
6. Kuula rohkem kui räägid. Jälgi, kes diskussiooni juhib. Naised tahavad, et mehed juhiks - ja mitte nende oma teemadele (töö, hobid), vaid hoopis naiste teemadele (kes mida ütles, mida ta tundis, millest unistab jne).
(nt olen kõige lihtsamini meievahelise kontakti lõhkunud ära just rääkidest seikluslugusid Pereraadiost või mõtisklusi Ristteelt, aga Gretal on oma elu)
7. Üllata iseennast rohkem kui teda. Üllatus on indikaator sellest, et oled mõelnud pingsalt temale väljaspool koosoldavat aega (nt kui oled tööl). Kui sa aga ühe vindi veel peale keerad, ja teed talle sellise üllatuse, mis üllatab oma suurejoonelisuses sind ennastki, lööb see suhtele uued tuurid sisse.
(nt - oh, jah. mul näide puudub:) ma olen selles asjas suht läbikukkunud)
8. Ohverda südamesse. Piiblis on kirjakoht, mis ütleb, et raha suunates saab südant suunata. Sama on suhtega - kui forseerida iseennast tegema üllatusi, kingitusi, ajakulutusi naise heaks, siis hakkab ka süda temast rohkem hoolima.
(nt tee temaga rääkides mõnus telefoniarve või pese nõusid siis kui on tema kord)
9. Ära ole blogides. Naistele näevad arvutit nagu armukest. Nad ei taha, et mees oleks temaga. Eriti veel blogides, kus jagatakse sisemaailma absoluutselt kõigiga, aga mitte temaga.
(nt ainuke erand on siis, kui su blogil on missioon ja sa tahad julgustada mehi olema mehelikumad)

Seda kõike kirjutades olen ma olnud rohkem kui silmakirjalik. Ma ei ole üheski punktis professionaal. Aga amatöörina olles tean, kui valusaid hoope saab, kui neid mitte järgida. Samuti olen näinud ka seda, kui ilus on tegelikult üks õnnelik naine.

Usun, et alguses on okei neid 9 punkti mehhaaniliselt järgida. Kuid neist 9st punktist peab saama harjumus, mitte harjutus.

Kolmapäev, 7. märts 2007

Traktoripakk tõstab Sinu jõudu

Tere! Sinu käes on naturaalsete leivakeste Traktor pakk. Miks just Traktor? Traktor - see on lihtsus ja võimsus. Traktor - see on jõud. Jõud, mis peitub Sinus.

Just nii kirjutab Maximast ostetud küüslauguleivapakk, pealt-näha täiesti lihtne ja labane. Aga vaata, kus alles lubadused! Luba, ma tsiteerin edasi:

"...Jõud, mis peitub Sinus.
Naturaalsetes leivakeste on ühinenud põlluavarused, kus kasvab tulevane leib, vabadus ja liikumine, loodus ja särav päike... Ja Sulle meenub justkui midagi tuttavat, otse lapsepõlvest... Täna Sa kohtusid sõpradega, et rääkida elust, meenutada oma võite, suuri ja väikseid, lihtsalt puhata... Te võtsite õlle ja naturaalsed leivakesed Traktor, mis seda väga hästi täiendavad. Käepärases pakendis on nii palju leivakesi, et jätkub kõigile, just nii, nagu peab olema heas ja toredas seltskonnas."

Huvitav, kes seda teksti treinud on? Ja kas tõesti mõeldakse, et sellised lubadused sugereerivad kedagi jõulisemaks? Et machod tulevad ja jooksevad Maximale tormi?

"Aga kas tead, mis teeb Traktor leivakesed eriliseks? Leivakesed Traktor on lihtsad ja võimsad, kõrbisevad kõlavalt ja tõepoolest - on isuäratavad! Peale selle, võib valida kõige rohkem meeldiva maitse: klassikalise küüslaugu, peekoni ja parmesani maitse.
Ükskõik, kas oled oma sõprade ringis või üksi iseendaga, Sa võid lõdvestuda ja olla selline, nagu Sa oled! Lihtsates asjades peitub jõud! Klassikalised leivakesed õlle kõrvale - kindlasti on need küüslauguleivakesed."

Segan korra veel sellele ilusale soolole vahele. Leivakeste võlujõud peitub: nisu- ja rukkijahus, taimeõlis, joogevees, keedusoolas (2,5%), pärmis ja küüslaugupulbris.

"Küüslauk on eredalt väljendunud maitse ja lõhnaga, tekitab isu ja on väga kasulik immuunsussüsteemile.(Ohoo!) Muiste kasutati küüslauku ka kurjade vaimude peletamiseks (Aijaa!), nüüdseks aga on paljud jõudnud veenduda veel ühes küüslaugu omaduses ja proovida seda endagi peal - küüslauk tõstab meeste jõudu ja inimeste tuju!"

Minul tõstis tuju hoopis teadmine, et saan sellest Traktorist kirjutada blogisse. Mis aga puutub leiva maitsesse, ja sellesse, kuidas ta teistest leibadest ehk erineb, on see - et tegemist on mitte praetud, vaid kuivatatud leibadega. See tähendab, pärast söömist ei ole mitte rasvane maik man, vaid ehitustolmu meenutav mekk suus.

Hinne leivale
1 - 2 - 3 - 4 - 5

Mis tundeid Traktoripakk sinus tekitab?

Teisipäev, 6. märts 2007

Intervjuu superstaariks-pürgijaga: uks läks kinni, aga ka lahti

Lõppenud on Superstaaride kolmas voor ja minu väike õde jäi ukse taha. Helistan talle Tallinnasse soovis teada, mis valitseb sellises olukorras ühe kauni tütarlapse sees. Intervjuu Merle Saarega.

Langesid superstaaridest välja. Oled sa kurb?
(Mellu tulistab koheselt vastu) Üldsegi mitte. Eneselegi üllatuseks avastasin, et ei ole. Seepärast, et selleks ei ole mingit põhjust. Olen pigem õnnelik!
Sest tead, nii palju probleeme oleks tekkinud (abituriendi kevad seisab ees)
Aga edasi, mõnes-mõttes oleks tahtnud küll... Siiski, kurb ei ole.

Miks sa sinna ikkagi läksid? Oled ju niigi Koolimiss 2006. Kõik on sul olemas.
Ma arvan, et tahtsin minna, et saada kogemusi. Need ju ei tule kunagi kahjuks. Ja teist korda sellist võimalust ei pakuta. Proovimine, see ei tee mingit kahju.

Või oli see edevusest?

Ei olnud. Edevusest on teistugused asjad... Kuigi jah, seal leidus ka edevaid (1500 inimese seas). Superstaarid on rohkem andekuse-asi. Ja ilmselt minu jaoks see oligi andekuse proovilepanek.

Nüüd sellele kõigele tagasi vaadates - mis sa sellest õppisid?

(Enesekindel aldihääl teeb väikese pausi. Siis aga laseb kiire roduna uued sõnad välja) Ma õppisin seda, et Jumal teeb alati niimoodi, et kui teda usaldada, siis ta sulgeb ja avab uksi kuna tahab. Minu jaoks oli see ukse kinnipanek... Aga tegelikult, ka mingi ukse lahti tegemine.
(teeb pausi...)
Ja palju uusi tuttavaid ja sõpru sai. See oli äge.

Aitäh intervjuu eest!
Aitäh sulle. Aga vaata, et sa ilusasti kirjutad.

Merle Saar pääses 80 super-staarima hulka. Ta on Raatuse gümnaasiumi abiturient, laulmas bändides LIFT ja HSB. Aga tema suurimaks plussiks on see, et tal on vanem vend Märt Saar. Nii arvan ma.

Pühapäev, 4. märts 2007

Reportaaž: kuidas ma Kroonuaias lemmikut valisin

Läksin Kroonuaia kooli valima. Seal, kus on Tartu valimisjaoskond nr. 1. Väljas pritsib lörtsi, autod kimavad läbi lompide, mu saapad on märjad. Suured ja väikesed pargitud mootorsõidukid ümber koolihoone näitavad, et valimisaktiivsus on sel aastal suurem kui tavaliselt.
(Üldstatistika näitab, et muidu on Tartu ühe väikseima valimisaktiivsusega linn, alla 50%).
Astun uksest sisse. Minuga koos üks vene-poiste kamp, mõned on kiilakad. Mõtlen, et kas nad tulid tõesti valima või lihtsalt tahavad minusugustele peksa anda. Kui rumal minust tglt sedasi mõtiskella...
Kooli seinad on täis tembeldatud aaa-nelju. Erakondlasi täis. Kõik on nagu vangid, või siis missid, nummerdatud. Vaatan endale lemmiku ja jätan ta numbri meelde.
(Üks suuremaid vigu, mis eesti valimistel tehakse - kuna riik on nii väike - on see, et hääletatakse isiku ja mitte erakonna poolt).
Siis astun ruumi, mis mulle juba varasematest valimistest tuttav. Tädikesed istuvad akende all, kirjutuslaudade taga. Suured kaustad ees. Selja taga kardinad, millel kogu tähestik sisse nõelutud. Lähen "S"-tähe juurde.
Mind võtab vastu proua nimega Kim. Hommikumaa välimusega. Aga räägib puhtalt vene keelt. Minuga ikka eesti keeles... Vist nägi passi. Või siis tundis mu kartulinina järgi ära, et näe: eesti juurikas.
Allkiri antud, ronin kabiini. Nii et teised näevad vaid jalgu. Nüüd pole see üldse nii eriline tunne, kui esimesel korral. Siis tundsin ennast kuidagi väga olulisena. Nüüd olen lihtsalt üks jorss, kelle arvamust aksepteeritakse. Võtan pastaka ja kirjutan ümmarguselt oma lemmiku numbri. Hetkeks käib peast läbi mõte, et huvitav, kelle pastakas see on. Kas ma võiks selle endale äkki võtta? Surun järjekordse rumala mõtte rumalate ideede tagalasse ja astun kabiinist rahva sekka.
Inimesi ikka tuleb, tundub, et on tihe hingamispäev. Valimiskastil on ka oma valvur... kel käes väga tähtis tempel.
Küsin arglikult, kas tohin ka pilti teha. Nagu presidendid. Ja ta lubab...
Teen pildi ära, aga ei saa paberit enam sisse. Tükk aega mässan, aga lipik ei taha pilust siseneda. Pressin, surun, punastan. Valvur vaatab pealt, ma pusin edasi.
(Tore, et me võime alati kellegi päeva elamusterohkemaks teha).
Viimaks saan sildi sisse ja minu kodanikukohus täidetud ongi. Koridoris arutab üks sotsiaalselt uudishimulikuma närviga pensionär kohaliku õpetaja käest, et mis koolis parajasti probleemideks ka on. Ja et mis ta ikka teistest koolidest teistsugusest teeb... vastuseks saab ta pika jutu töötubade vajalikkusest.
Astun tagasi linnamöllu, Raadi-äärse maantee äärde. Ikka veel pritsib lörtsi, maast ja taevast. Eemalt paistab udune Supilinn.

Reede, 2. märts 2007

Bush nullitakse notepadis

Ava notepad, kirjuta sinna Georg W.Bushi kohta midagi pahasti ja volllaa: meie väikene märkmik nullib maailma kõige mõjukaima inimese!

Täpsemalt
1. Ava notepad
2. Kirjuta sinna: bush hid the facts
3. Salvesta fail
4. Pane fail kinni
5. Ava fail
6. Naudi vaatepilti

Selle pisike saladuse tõi meieni Markus Vardja, minu hea sugulasest sõber, kes on hetkel Tampere-kandis teadlane. Tema blogi.
Mida arvad asjast sina?