Valged kardinad

Viira naeratus

Videol on Viira naeratus, Noomi hääl ja Wilma suudlus. Oh sa mu meie naised.

Soe viiner

Õhtuti on meil uued rutiinid. Mulle iseenesest rutiinid ei meeldi, aga väsinud lastele mõjuvad need turvaliselt ja rahustavalt.

Asi käib nii. Kõigepealt tuleb hoog maha võtta ja mitte-aktiivseid mänge mängida. Võib näiteks teha perega jalutuskäigu õues ja minna AK asemel Lätist saabuvat lennukit vaatama.

Edasi tuleb õhtusnäkk ja siis mähkmevahetus. Sealhulgas on hamba- ja kätepesu ning edasi juba roosasse tuppa. Greta tegi sinna lausa väikse kava.

Algul on Noomi süles ja Wilma pikali. Räägitakse natuke juttu, aga siis minnakse üle raamatu peale. Lihtsamad lood on praegu popid. Minul on lubatud improviseerida - aga mitte liiga huvitavalt, muidu läheb lastel uni ära... Ja siis lauldakse.

1 laul. Õhtupalve. Noomi voodisse.

Siis tuleb ta voodi vahelt pista oma käsi läbi, et ta saaks võtta sõrmest kinni. See on nagu soe rahustav viiner.

Siis tuleb veel laulda, üks ja kui vaja, teine lugu ka. Aga ennem ei tohi minna kui Noomi sõrmest lahti laseb. Selline see pereelu on.

Vabadusehammas (vlog)

Nisu tervitused

Minu abielust

Olen tavaline patune mees, kes elab Annelinna korteris. Minuga jagavad korterit mu abikaasa Greta ja 2-aastane Wilma. Järgmine nädal peaks sündima meie perre ka kolmas naisterahvas. Jumal on mulle väga armuline olnud ja ma saan näha jälle imesid.

Ma ei ole suurem asi pahteldaja ega tüdrukute nimede väljamõtleja. Aga mulle väga meeldib kiusata Gretat, kui ta "Videvikku" juba mitmendat korda diivanil loeb. Ja kuigi õhtuti on tema jalad paistes ja minu pea täis pulki, armastame ikka üksteist.

Sellesama armastuse pärast said paljud meie sõbrad sel nädalal

kuulsaks. Sest me usume peredesse ja abiellu, mis on õnnelikud! Meile on antud see pärand ja Kristuse armastuse eeskuju, ja me ei taha seda teistega jagamata jätta.

Kallis lugeja. Kas sina usud õnnelikku abiellu? On sellest sulle räägitud?

Sellest on kirjas suurimas armastusromaanis Piiblis:

Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda, olles ta puhastanud vees pesemisega sõna läbi, et kogudust iseenda ette seada kirkana, nii et tal ei oleks plekki ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu. Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. (kiri Uues Testamendis)

KUI USUD, siis mine ja hääleta, et meie rahvas ei muudaks seaduseid liberaalsemaks, vaid usuks suurematesse asjadesse, http://www.perekond.ee

Blogimine hajuskülas

Meie inimestele olla kõige tavalisem elupaik pigem üksinduses kui teistega koos. Uudisteski käis täna läbi, et erakordne sündmus juhtus pealinna Linnu teel... lapsed kolisid vanematega lähestikku.

Oleme ju hajusküla elanikud?

Taludes, mis teistest eraldi. Kiviviskest kaugemalgi.

Kuid ometigi igatseme me blogida. Mis sest, et väga paljudel on parooli all peidus (jah, Sandra ma
mõtlen ka sinule!). Ikka igatseme jagada oma elusid teistega. Rääkida, mis meid mõjutanud on. Mida me mõtleme ja mis me päeval tegime.

Blogida hajuskülas on aga ohtlik, kas pole? Kui näiteks Padu külas, kus 4 õnnetut noort surma läksid, tunnevad kõik-kõiki... siis tegelikult, mis saab siis kui näiteks Tallinna, Tartu, Narva või Pärnu elanikud blogivad?

Siis saavad ju teised ka teada!

Miks on nii raske avada end? Miks on kergem panna aiale silt "eravaldus" või "kuri koer", kui pakkuda võõrale Gevalia kohvi? Mida me tegelikult kardame?

Kuula mu õdesid

Valmistan praegu oma blogilugejatele üllatust. Nimelt tulevad mu õed välja uue plaadiga. Tegelikult kahega, sest 1 on eriline, ja see on ainult selle blogi lugejatele!

Kes 22. detsembril Tartu Salemi kirikus kontserdile minna ei saa... see lugegu järgmist postitust!

Mis te kiusate isasid?

Kuna olen ise isa, siis kogen igasugu asju. Tüdimust ja väsimust, hirme ja allasurutud unistusi. Ja vorsti teist otsa vaadates, eks ma saan ka ühiskondliku imetluse ja mingisuguse lati, millega teiste meeste ees vehkida.

Loomulikult on see väike iga päevaga aina sirguv laps üks suur koorem ja õnnistus. Ilmselt kuni surmani. Kui ennem kartsin, et Wilma keerab end voodi pealt maha, siis praegu põen selle pärast, et ta ei õpi minult piisavalt eesti keelt.

Eks tulevikus on tal teised asjad. Laenud, tattood ja mittekristlastest mehed näiteks.

Aga mille ma ei nõustu ja mille vastu ma võitlen. On see, kui arvatakse, et vot NÜÜD on soorollid muutumas. On nad jee. Mingit sugu ega rolli ma vahetanud ei ole. Ja isegi kui Greta kannab arstikitlit, näen ma temas iga päev üha enam naisterahvast, kel unikaalne roll minu ja meie pere elus.

Tema kasutab jätkuvalt parfüüme ja mina pesen end nagu tõeline mees, ikka liiga harva.

Aga miks sa Märt siis isapuhkusele jäid?
1. Sellepärast, et on uuritud: keskmine isa veedab aega oma lapsega 2 minutit nädalas. Aga mina tahan rohkem nii enda kui lapse pärast!
2. Sest sel viisil ma võimaldan Gretal saada emapalka järgmise lapsega. Ja sel viisil ma mõtlen majanduslikult ka meie pere tulevikule.

Tükike matusest

Elvi Maria Wasberg, Greta vanaema, on sellest nädalast alates taevas. Nüüd näed tükikest soomerootslaste matusest, ning võimalik, et esimest korda kuuled ka mu naist laulmas.

Mäng Wilmaga

Sõjaväelasest pereisa

Brian on sõjaväelane. Sõdinud nii Iraagis kui Afganistanis, aastaid. Ka mujal. Tegelikult on ta väga noor kutt. Tõsi, veits vanem kui mina, aga siiski valmis koos minuga steak'i (lihakäntsakat) sööma.

Minu kallis sõber Adam tutvustas teda eile mulle.

"Minu suurim probleem on joomine," ütles Brian madala sõjaväelase tooniga ja naeris mehiselt. Juuksed on tal ilusti kandiliseks lõigatud, aga prillid annavad talle targa mulje. "Aga igal ühel on oma probleem. Mõnel on selleks suhted, mõnel midagi muud..."

Mis mulle Brianis meeldis, oli see, et ta ei vaadanud mulle ülevalt alla. Sest mida on minul pakkuda oma Eesti kaitseväe kogemusega talle? Või miks peaks tema vaevuma mulle selgitada, mida üks või teine asi lihamenüüs tähendab?

Tal on neli last. Ühte tahtis peatada tulemast, aga siis lõi käega. "Ma enam ei kujutaks elu ette ilma selle viimase poisita."

Tegelikult, tema elu võtmehetki oli see, kui abikaasa ütles talle, et ta sõjaskäigud lõpetaks. Tubli usklik naine nagu tal on, ei ähvardanud ta mitte lahutusega vaid ütles lihtsalt: sul on kaks varianti, sa kas tunned oma perekonda või möödub aeg, ja sa enam meid ei tunne.

Brian tegi õige valiku. Ja nii me siis trimpasimegi, tema õllet ja mina apelsinimahla. Brian on aga tegelikult sõjaväelane edasi... nad käivad perega regulaarselt koos tulistamas. Nii 800m kauguste snaiprite kui compound-vibudega. Minu arust on see täitsa neat!

Tulge appi last hoidma

Pole ammu üleskutset teinud. Kuid nüüd on see tund käes... Märt Saar palub, et mõni minu lugejaist võtaks aega ja mõtleks, kuidas ta saaks meie perele abiks olla. Nimelt lähen ma kolmeks nädalaks USAsse, samal ajal kui Greta jääb Wilmaga koju.

Raskeks teeb olukorra see, et Gretal on vaja jätkuvalt edasi töötada, ja mul lihtsalt muud varianti ei ole, kui teisele poole ookeani sõita. Meil toimub seal 2x3 kampaania, mille käigus loodame 11-st eri osariigist leida nii organisatsioonile kui perele toetust.

1. Toeta. Kui sa oled üks lähedastematest, kas sa saaksid olla Gretale nende päevade (28Okt-12Nov) jooksul kuidagi toeks?
2. Palveta. Isegi kui sa elad kaugemal (olgu see siis Saue, Otepää, Vaasa, Helsinki või Kaerapere), palvetaksid sa konkreetselt meie eest Jumala kui kõigeväelise poole?

Väike video siis ka, et ei jääks muljet, et ma tühja tuult tallan ja see USA-reis oleks justkui mingi lõbutripp. Ei ole. On vaimulik töö (mida jah, siiski teen rõõmuga).

Next Generation from Josiah Venture on Vimeo.

Kuidas veeta 1 min tütrega

Keskmiselt olla isa oma lapsega 2 minutit nädalas. Eks minugi jaoks on kiusatuseks teha rohkem tööd kui peaks. Aga täna ma tahaksin sulle näidata vastupidist. Mida me tütrega tegime minu sünnipäeval?

See on 1 minut minu nädalast.

Klavdia käis külas

Nüüd see siis juhtuski. Blokkmajas, kus tsirka 250-270 elanikku, ja kus ma peaaegu kedagi ei tunne... üks naaber nimega Klavdia jalad alla võttis ja külla meile tuli. Vanem vene proua, roosakaks värvitud juustega ja paari kuldse hambaga.

Greta nägi sel õhtul palju vaeva.

Laual parimad serviisid, kanafilee ja aurutatud riisterad. Kohe näha, et mu naisel külalislahkus and. (kas tead, kuidas seda andi mitte kasutada?)

Aga kell tiksus ja tiksus... naabrinaist nagu ei tulnuksi. Möödas oli juba 15 minutit. Hakkasime juba arutama, kas palvetada või kutsuda keegi teine naabritest. Siis ju ei lähe toit raisku!

Ja siis ta tuli. Tõi kingitusi nii meile kui Wilmsile. Väga äge. Kahjuks ta väga palju ei söönud, aga juttu ajas küll palju. Terve mu märkmepaber sai täis, sees venekeelsed sõnad. Näiteks malitsa, s.o. palvetama. Sel õhtul meenus ka sõna: rebjoonok.

Viimaks vaatas ta veel me toad üle. (ka meie rebjoonoki peeglitaguse peidiku). Äraminnes jättis meile ka vanaaegse kilekoti. See oli kahtlemata armas.

Pärast oli kohe teine tunne talle öelda "nägemist". Nagu ta olekski oma inimene, tuttav vanaema. Ja tegelikult, ei olegi nii raske inimestega kokku puutuda ja neid pesadevahelisi suhteid luua.

Kui palju on sinul Klavdiasid, keda sa veel ei tunne?

Naabrivalve

Elame maailmas, mille lõid kommunistid. Aga vastuhakust neile elame teiste väärtuste järgi. Kuigi oma sisimas ikkagi igatseme ka sotsiaalsust, kommuune ja miks mitte, seltsimehigi.

Mina olen üks väike osa 40%-ist inimestest, kes elavad betoonmajades. Meie maja seinal on vana mikrorajooni joonis. Ammuilma on raamatukogu ja kauplused selle peal kadunud. Elan ligi 250 inimesega ühes majas.

Kuigi oleme nagu lutikad, kokku me ei puutu. Trepikojas vahetame paar sõna, aga sisuliselt elame pidevalt vaid paari meetri kaugusel. Võime samal ajal oma naisi peksta või nendega seksida, keegi seda tegelikult ei tea, ja ega kellelgi vahet ka ei ole.

Oleme lähedal, aga kaugel. Uskliku perena aga ikka igatseme, et saaksime jagada oma parimat. Õppida naabreid (alias "ligimesi") tundma, ja kui võimalus, ehk ka armastama. Aga kuidas? Kuidas murda need veneaegsed müürid ja öelda üks korralik TERE?

See postitus sai ajendatud pool tundi tagasi juhtunud ajaloolisest nükkest. Kuigi oleme siin majas viibinud väiksemas või suuremas koosseisus 3 aastat, kutsusime peale 1000ndet päeva alles nüüd endile ühe oma naabreist külla!

Ta tuleb homme kell 19. See saab alles põnev olema!

Kas last tohib raputada?

Loomulikult ei tohi last raputada. Mu enda ema on lausa anti-raputaja suure suuga. Käib mööda maad ja ilma ringi ning räägib erinevatele naistele, haritutele kui harimatutele, et last ei tohi raputada.

No tore on.

Aga mina olen isa ja mina selliseid loenguid ei saa. Eks ma tõde tean, et mida tohib ja mida mitte. Aga mees nagu ma olen, ärritun ikka kergemini kui naised. Ja vastupidiselt naistele, on minu esimene reaktsioon pigem füüsiline kui psühholoogiline.

Ma olen vahepeal täitsa mures enda pärast.

Teinekord on väga raske end tagasi hoida. Eriti siis kui juba mitmendat päeva jätab väikene armas Wilma mitu unekorda vahele ja muudkui nutab. Ja nutab ja nutab. Siis juba vingub, ja siis jonnib. Aga magama ka ei taha minna.

Muudkui väänleb käte vahel.

Siis ma jätan kõik muu tegevused, annan talle rohkem kui 100% tähelepanu. Toidan ta mitme purgiga täis, joodan talle nii vett kui piima. Vahetan mähkmeid, lähen pimedasse ruumi. Aga tema hakkab täie laksuga nutma. See on selline valus nutt.

Ma lähen meeleheitele. Kogu mu maailm variseb kokku, mitte lihtsalt terve päev, vaid kogu mõttemaailm. Ma olen jõuetu, ma olen väsinud. Ma olen ise ka näljane. Keegi ei näe mind, keegi tunne mulle kaasa. Ma püüan palvetada.

Ja ma mitte lihtsalt ei ärritu selle väikese vingerdaja peale, vaid mul on ka suur kiusatus talle haiget teha. Oh, jääks ta ometi vait. Mul on kiusatus mu kallimat inimest raputada.

Kas keegi mõistab mind? Mul on millegipärast tunne, et ei. Aga kui natukenegi, siis võid mu pärast palvetada. Et ei juhtuks halvimat.

Greta 26

Kelleni veel kuumad uudised jõudnud ei ole, siis Greta sai eile rohkem kui veerand sajandit vanaks. Tervelt 26.

Me oleme perekonnaga väga uhked selle auväärse vanuse üle.

Jumala tahe, aga minuta

Veider asi see küll, aga olen uutmoodi kiusatuse ees. Greta on kirurgia residentuuris, kuni pärastlõunani. Mina kodus Wilmaga, andes talle tõelise tütarlapse unistuse - olla elu väärtuslikuimad päevad koos isaga...

...aga samal ajal öeldes sadadele kui mitte tuhandetele asjadele "ei". Ei kirikutööle, ei parakiriku tööle. Ei inimestele. Ei tuttavatele. Ei võõrastele. Ma olen justkui kastreeritud kass või kärbitud viigipuu.

Olin nii rõõmus, et eelmise aasta jooksul on Jumal mind nõnda palju kasutanud üle kogu Eesti. Nii paljud inimesed on leidnud Kristuse, nii mitmed kogudused on saanud uue hoo. Olen saanud kohtuda kümnete inimestega, kellest kunagi varem oleks osanud unistadagi...

Ja seda kõike ma nimetasin "Jumala tahteks". Tead, uskliku jaoks pole paremat kohta, kui selles tahtes olla. Meie jaoks on see hea, täiuslik ja meelepärane. See on päästeks igaühele. Selles on parim olla!

Aga nüüd, septembri esimestel nädalatel, ma justkui ei kannakski vilja. Ära saa minust valesti aru, tegemist on mu enda idee ja otsusega. Usun, et praegugi on see, mis teen, Jumala tahe. Ja minugi jaoks pole paremat kohta, kui olla koos Wilmaga.

Aga nii raske on jätta maha nõnda palju oma endistest töökohustustest. Teadmata, kes need üle võtab, ja kuidas neid ära kasutatakse. Raske on usaldada oma kaastöölisi vaimulikul tööl, sest üheltpoolt on poolenisti asjadel veel minu nimi juures... aga samas, palju otsuseid justkui tehaks minu selja taga. Minuga nõu pidamata.

See on üks alandlikkuse kool. Olla lapsega kodus, ja teades, et kuskil tööl juhtub Jumala tahe, aga vot seal sinu osa pole sel korral olla. Minu kiusatus on see, et minu tahe peab olema Jumala tahe.

Oh, ei teagi, kas keegi mind vaesekest, kastreeritut, nüüd mõistabki.

3 põlve võtab mõtte

Nagu te kõik teate, ei ole paljut vaja, et asjadel mõte ära kaotada. Nii on ka sugupuudes. Pole tarvis paljut, et lapselapsed traditsiooni ei mõikaks ja kas kõik maatasa teeks või uue ratta leiutaks.

"Mis mõttes meie vanaisa oli pastor," võivad küsida lapselapsed. "Ja siis?"

Tegelikult läheb terve hunnik infot kaduma juba ühe generatsiooniga. Näiteks üks mu õdedest jupp aega võitles selle vastu, et miks peaks koguduses armulauast osa võtma kui kõik on nii tõsine ja kurb. Ta teadis, mida on vaja teha... aga kaduma oli läinud "miks on vaja teha".

Kes mäletab eelmist suve, siis minu seiklused väikese Mayaga tõestasid seda, et ka mänguasjadel võib mõte ära kaduda. Mina nägin maas vanaaegset telefoni, ümmarguse numbrilauaga. Tema ütles, et "ei ole see mingi telefon, see on koer!"

Megachallenge on see tegelikult. Kujutan ette, et see 3 põlve mõtte-kaotus võib saada saatuslikuks mitte ainult perekondades ja kirikutes, aga ka ükskõik kus mujal. Olgu meil tarkust selgitada pisikestele inimestele, mida me teeme ja miks me teeme.

Muidu arvavad veel, et pärandame igasugu koerasid. Aga pärandame me jee.