Blogimine hajuskülas

Meie inimestele olla kõige tavalisem elupaik pigem üksinduses kui teistega koos. Uudisteski käis täna läbi, et erakordne sündmus juhtus pealinna Linnu teel... lapsed kolisid vanematega lähestikku.

Oleme ju hajusküla elanikud?

Taludes, mis teistest eraldi. Kiviviskest kaugemalgi.

Kuid ometigi igatseme me blogida. Mis sest, et väga paljudel on parooli all peidus (jah, Sandra ma
mõtlen ka sinule!). Ikka igatseme jagada oma elusid teistega. Rääkida, mis meid mõjutanud on. Mida me mõtleme ja mis me päeval tegime.

Blogida hajuskülas on aga ohtlik, kas pole? Kui näiteks Padu külas, kus 4 õnnetut noort surma läksid, tunnevad kõik-kõiki... siis tegelikult, mis saab siis kui näiteks Tallinna, Tartu, Narva või Pärnu elanikud blogivad?

Siis saavad ju teised ka teada!

Miks on nii raske avada end? Miks on kergem panna aiale silt "eravaldus" või "kuri koer", kui pakkuda võõrale Gevalia kohvi? Mida me tegelikult kardame?

Uus blogi sündinud!

Jälle sündis meie perekonda midagi uut. Seekord on selleks inglisekeelne blogi. Märt Saars blog. Mõeldud globaalsele lugajaskonnale. Muuhulgas ka selleks, et mu ämm saaks mind lugeda ja ma äiale saaksin pugeda.

Kui hästi läheb ja Greta minuga ühte punti lööb, siis põhimõtteliselt jätkub auru. Ja inglisekeelse kõrval jätkab ka meie armas eestikeelne.

Väljapoole või sissepoole?

Suure hurraa ja jessitamisega on kerge teistele appi tõtata. Puid lõhkuma või lapsi hoidma. Kirju kirjutama või kirikuid rajama. Olla esmalt kuulaja, ja siis rääkija.

Aga mida aeg edasi, seda loomulikum hakkab tunduma olla endakeskne. Või endasarnaste keskne. Olla omane, omastele omane.

Mäletan, et oma blogimise alguses ikka promosin seda "blogimist teistele". Sest olgem ausad, mingit sügavat pointi sel pole, kui blogid endale. Ja lihtsalt avalikustad kõigile. Kirjutad sahtlisse, aga siis ootad, et tekst oleks kõigile kõlblik - mis kõlblik! sealhulgas ka vajalik - sest sa ju annad seda kõigile lugeda. Nende vabast ajast.

Mina ju tegelikult tahan kirjutada ka sulle. Aga kui sa mind juba niigi tunned, ja tead, mida mõtlen. Siis mõtlen, et blogi vahendusel saan kõneleda - ja peaksingi eeskätt kõnelema - nendega kellega keegi veel isiklikult ja ülesehitavalt kõnelnud ei ole.

Ehk siis. Tule ruttu siia tagasi. Mõtlen juba, mida sulle kirjutada!

Muutuda inglisekeelseks või mitte?

Viimasel ajal olen kaalunud oma blogi inglisekeelseks muutmist. Mitte sellepärast, et oleksin sama popp kui Coelho või Lohan. Vaid seepärast, et vaimulikuna pean mõtlema ka sellele, et kuidas toetajatega suhelda.

Meie ühenduses (goingUP) saavad enamus inimesi palka ameeriklastelt. Kuigi missiooniks Eesti ühiskonna mõjutamine ja eestlaste elude muutmine.

Nüüd olengi dilemma ees. Kas võtta nädalas paar tundi, et teha inglisekeelset blogi ja lõpetada eestikeelne, või kuidagi teisti. Blogida on tore, aga kaks blogi juba tapaks.

Pean seda otsust veel seedima. Või tahaksid sina meid toetada?

msaar.blogspot.com on liider

Juhtusin võtma kätte tänased uudised. Seal oli tehtud statistikat minu lugejatest. Mulle see täitsa meeldis...

1. Aitäh Eesti Ekspressile
2. Aga Blog.tr.ee, sinu peale olen solvunud.

Kus on palju sõnu, seal ei...

Kes seda pealkirja oskab lõpetada, teab, et lõpeb see dramaatiliselt. Sest öelnud kord üks mees, et "kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine." Teame seda vist ka omast käest?

Vend Daniel rääkis täna ilmeka loo sellest, kui mõttetud võivad olla blogid... USAmandril olla midagi sõjaprimadonna Xena taolist. Nii nagu meil on blog.tr.ee, nii neil on Xanga.

"Hästi paljud arvasid, et see on koht, kus saab tundeid valla lasta," rääkis teisel pool ookeani sündinud Daniel Viinalass. "Aga see läks päris hulluks ja tegi teistele, kes neid vaatasid, haiget."

"Sihuke lugu... mõnikord on parem kui teised ei tea, mis inimese peas toimub."

Jupp-jupp, tõsi ta on. Ega minagi olen paaril korral siin blogis sappi loopinud. Sest ega kiusatus on suur, kui tahaksid midagi teravat kellelegi öelda, aga otse mitte ei julge. Ja kui tead, et kui kirjutad emotsionaalselt, siis ka lugemus suurem...

Nii kerge on paljude sõnadega rebida nahka, ja raputada soola. Aga nii raske on olla vait ja sellega hoopis rahu luua. Või siis piirduda ühe-kahe sõnaga ja juhatada oma ligimest tervenemise suunas.

Kusjuures, minu kõige tulisemad vaidlused on olnud n-ö pühadel (usu)teemadel. Aga just neist olen teinud ma kõige rängemaid vigu ja öelnud asju, mida enam tagasi ei saa võtta.

Varem sarnasel teemal:
"Kuidas tappa tagarääkimise koletis?" - mõned soovitused tagarääkijatele.
"Soolapähkli isa" - üks lugu minu tülist isaga, ja tema pähklitest minuga.

Kohtusin Riioni Otiga

Virtuaalsed suhted pole õiged suhted senikaua, kuni sa inimesega silmast-silma pole kohtunud. Sama on blogijatega... Võib kommenteerida tunde ja tunde üksteise postitusi, aga see on senikaua vesivärvilikult võlts, kuniks need kaks ekraanivahtijat üksteist päris nahas näevad.

Kohtusin eile Tartus, pühapäevasel hingeajal, Kaubahalli kella all -- Otiga.

Kes teda ei tunne, siis see on mees, kes elupõline skaut Piritalt. Vend armastab Dagö ja Coldplayd. Tuli Tartusse loodusõpetajaks tudeerima... ühtlasi istus ükskord minu blogitoolile. (jee)

See üürike tund, mis me koos olime, avastasin nii Oti - kui enda - kohta ühe asja. Asi on selles, et nii pea kui hakkasime mööda Tartu iseloomulikke munakiviteid ringiratast jalutama ja elu üle heietama -- kohtasime igasugu noori inimesi.

Ott ütles pea igaühele "tere". Kõigiga oli mingi inside joke, kõigile üks-kaks naeratust pakkuda. Mina aga, põline tartlane, seisan käed taskus ta kõrval ja vaatan juhmilt pealt... jalutame edasi. Jälle üks inimene, tuleb välja, et Oti tuttav.

"Noh, sa ei räägigi?" küsis Ott.

"Ma vist ei ole rääkija tüüp," pakkusin vastu ja mõtlesin, et küll ma ikka arvasin Otist teisiti. Arvasin, et tegemist on natuke melanhoolse tüübiga, kes mõtleb muudkui sügislehtedest ja laseb kuskil üksinduses endale youtubest kurbade naiste laule. Aga ei.

Kui olime mingi kümmet Oti tuttavat minu kodulinnas trehvanud, mõnega pikemalt-mõnega lühemalt rääkinud, hakkasin oma südamekorvikeses lootma, et ehk on minulgi võimalus oma tuttavaid kohata. Oh minu sõbrad, kus te olete? (Mõtlesin, et äkki kirikutes, sest paljudes on õhtuti sel kellaajal teenistus)

Viimaks jõudsime Tartu kaupsi ja oh-sa-imet. Nägin seal omasid! Iisak ja Triin ja mõned veel. Olid terve grupiga söögileti juures. Mis sest et mõned aastakesed minust nooremad, aga ikkagi tuttavad! Hüüdsin uhkelt: "Teree!"

Aga mitte keegi ei pannud tähele. Mispeale jalutasin kiirelt punaste puuviljade vahele.

Eks ma selleks hetkeks olin täiesti nulliks haihtunud. Mina - kes ma arvan, et tööks on inimestega suhtlemine, uue generatsiooni juhtide üles toomine. Mina, kes arvan, et olen evangeelne (loe: mittekristlastegagi seltsiv) seltskonnalõvi.

Minus pole lõvikutsikatki. Ott, aga on ühe kuuga rohkem kui üle-linna-Vintski. Kui mul oleks kaabu, siis oleks aeg see peast võtta...

Ühesõnaga. Ott. Loodan, et ma olen su sõber edasi. Ja kui sa kunagi peaksid Jumalaga kohtuma, nägema Kristuses tõde ja teed edasi, siis usun, et sinust saaks palju parem juht ja inimeste-keskel-olija kui minust.

Ma lähen nüüd räägin Gretaga natuke juttu.

Blogikriitikud, otsin teid!

Nüüd ma siis teen selle avalikuks. Nimelt, ma otsin blogikriitikuid. Tavalist blogilugejat, kes on juhtunud mu tekste lugema, neid alateadlikult ehk isegi analüüsinud - ent jätnud oma tehtud järeldused endateada.

Asi on nimelt selles, et ma olen jäänud oma blogieesmärgi saavutamisega maru jänni. Ma mäletan, kui oli jaanuar-veebruar, siis istusin webikonsultant Taavi Uudamiga ja arutasime kordi, kuidas ma saaksin "jõuda rohkemate inimesteni, et igapäevaselt neid julgustada".

I eesmärk oli 30 lugejat päevas
Jõudsime selleni kuu peale lati seadmist. See tuli raskelt...

II eesmärk oli 100 lugejat päevas
Jõudsime selleni kaks kuud peale lati seadmist. See tundus võimatu...

III eesmärki enam ei seadnud... ilmselt kartsin läbi kukkuda... aga nüüd sai see siiski ka paika! See on -- 300 lugejat päevas. (Ja kui mõelda, et inimene, kes peab seda blogi vajalikuks, käib siin lugemas iga 3 päeva tagant, siis see eesmärk on teisisõnu 900 regulaarset lugejat.)

Ma tean, et see võib tekitada reaktsiooni: "Sa otsid populaarsust." Aga isegi kui need numbrid nii võivad näida, käsi klaviatuuril, hiirel ja oma südamel ma võin ausalt öelda, et minu jaoks läheb palju rohkem korda see, kui paljudele inimestele ma midagi suudan ANDA.

Minu kõige eredamad hetked möödunud kuudest ei ole need, kui ma olen saanud palve või seksiteemaga klikkimistaevasse. Kõige eredamad hetked on siis, kui ma juhtun lugema teiste päevikuid või kuulma teiste jutuajamisi ning seda, kuidas nad leiavad, et ma olen neile midagi juurde andnud.

Kui ma valgeseelikut suutsin armastuse üle rohkem mõtlema panna.
Kui mu käest küsiti, kuidas läheb mu väikevennal.
Kui teie seas oli inimesi, kes annetasid raha, asusid hääletama alkoholismi vastu ja hakkasid eestpalvetama.

Ma tean, et paljud, kes seda postitust on lugema hakanud, ei loe seda lõpuni. Just selliste inimesteni aga ma tahaksingi jõuda! Samas, ma tean, et on mõned, kes loevad tähelepanelikult seda otsast viimse punnini...

...ma usun, et see oled sina, sind ma just otsingi! Oled potentsiaalne blogikriitik, kelle ainuväärtuslikku tagasisidet ootan. Sest ma usun, et mina olen kutsutud selle msaare.blogspotiga inimesi julgustama ja neile midagi andma.

Aga ka minagi vajan kedagi, kes mind julgustaks ja mulle vastu annaks.

Palun kirjuta mulle, kui sa tunned, et sa saad mul aidata paremini blogida ja rohkemate eestikeelsete inimesteni jõuda!
Minu e-mail: m2rt@risttee.ee

Kuidas avaldada naisele muljet

Lubage ma tutvustan teile tänast hetke minu kontoris, kus ma olin tunnistajaks sellest... kuidas üks meesterahvas laskus põlvili, lilled käes, avaldades sellega naisele - ja tegelikult ka kõigile teistele - sügavat muljet.

Tegemist on minu pikaajalise sõbra Martin Rauaga, kes kusjuures - eelmisel nädalal - avas oma blogi. "Kinkige see nädalavahetus lilli nendele kellest te hoolite, kas oma armsamale, töökasslasele , kui te käte koolis siis õpetajale (võibolla paneb parema hinde teile)," analüüsib ta seal tänast juhtumit.

Kahtlemata tasub lisada ta blogi oma bookmarkidesse, sest kui sel mehel midagi juhtub, siis ikka juhtub täiega!

Elumuutus toob blogimuutuse

Nüüd, kui 8-10tunniseks töövahendiks on saanud arvutid, tuleb välja, et vaba aega ei jaksa absoluutselt blogis veeta. Eelmise postitusega reklaamitud elumuutus, on toonud reklaamimata blogimuutuse... olen kurvameelne, aga tean, et minu kaunim pool on selle üle pigem rõõmus.

Minu suur vaevav küsimus, kuidas säilitada häid harjumusi veel paremate elumuutuste korral?

1. Töö ajast ei hakka ma Legendi Maria kombel aega napsama. Tunnen, et mu töö missioon ületab blogi oma. Selle teine variant, kui ma tahaksin oma tööd kuidagi blogiga siduda, siis kardan, et kaotaksin oma siinse teemavärskuse (läheks korda vaid väga konkreetsetele lugejatele).

2. Vabast ajast ei hakka ka, sest nüüd on vaba aega kui puhkeaeg. Aeg, mil saan hoolitseda naise emotsionaalsete vajaduste eest. Ja aeg mil tema saab laadida minu patareisid, et jällegi, oleksin fokusseeritud 8-10tunni raami sees.

3. Une ajast ka ei hakka, sest selle puudujääkide korral kardan homse hommiku pärast. Kella 8st-12ni on inimene kõige produktiivsem. "80% tööd teen ma ära hommikutundidega," ütles üks mees mu kõrval.

Imelik mõelda, aga pean mingi uue nihke leidma, et blogi tagasi vanadesse rööbastesse saada. Vabandan su ees, kui mõni postitus jääb auguga.

Millegi järgmine tähendab millestki loobumist.

Kuidas kaotada tähelepanu

Kas sa teadsid, et keskmiselt loetakse blogi alla ühe minuti? Tegelikult veel vähem. Keskmine vastupidavusreiting on 10 sekundit. Kui kümme sekundit täis, siis kas klikitakse edasi või minnakse tagasi. Kas sulle ei tundu, et mõne blogija veeretatud mõtteke ning esitatud hingevalu saab imeväikse tasu?

Kusjuures, mõni blogija teeb oma postitust rohkem kui tund-kaks.

Sama on raadioga. On uuritud, et isegi kui keskmiselt kuulatakse seda ühes majapidamises 6-8 tundi, siis parim, mis meelde jääb -- on ilmateade. Öeldakse, et sellest kallist meediumist, mida kunagi kogu perega pingeliselt ümber laua kuulati, on saanud "taustameedium".

Või siis vana hea ajaleht. Šansid, et ajakirjaniku päevatööd sirvitaks, on nullilähedased. Parimate artiklitega läheb nii, et neil loetakse pealkirja ja vaadatakse juuresolevat fotot. Huvitunumad lugejad loevad ka esimese juhtlõigu. Aga kui fotot ei ole, on selle tekstilahmaka märkamine(!) lausa 3 korda madalam. Kõige tüüpilisem on see, et keeratakse leht ja liigutakse surmateadete, koomiksite ja horoskoopide poole... need lähevad nagu rohkem korda.

Isegi kui ajakirjanik jooksis akendest sisse-välja, ajas telefoniga allikad punaseks ja püüdis kirjutada nii originaalselt kui oskas.

Et kellegi tähelepanu haarata, on midagi rohkemat vaja...
...Toivo ütles Risttee blogis hästi: "hoolitakse sellest, kes meist hoolib".

Praktilisi lahendusi:

1. Minu msaare blogi on loetud rohkem kui 10 sekundit nende inimeste poolt, kellest ma kirjutanud olen.
2. Minu pereraadio hommikuprogrammi on kuulanud teravdatud tähelepanuga need inimesed, kellele ma miljonimängu küsimusi esitanud olen.
3. Minu pernopostimehe uudiste tsitaadid jätsid meelde need, kelle tulevikku see teema puudutas.

Loobu konkureerimast miljonitega, et anda infot kõigile.
Ja konkureeri ei-kellagagi, et luua muutust kasvõi ühes.

Olen blogiväsinud

Sihuke kopp on ees! Või ei tohiks niimoodi alustada? Peletaks ehk heameelsed lugejad eemale... aga mis siis... kui ikkagi sihuke kopp on blogimisest ees. Kui iga mõte, mis peast läbi käib, tundub kuidagi kulunud. Ja iga elatud päev üksluiselt korduv. Ja justkui ei oleks enam midagi, millega maailma üllatada... olen blogiväsinud.

Luba, ma valan end välja. Ole mu psühholoog. Ja sinu ja minu huvides, räägime sest kangest kopavärgist. Sest ehk siis sõidab ka kopp minema?

Kopp on ees siis...
1. kui igas postituses on üleni tuttavad lausealgused, pannes tundma, nagu oleksin mahajoonud kirjanik.
2. kui blogimise teemad on originaalsete puravike asemel must-valged ümmargused kerad, pannes tundma, et olen arengupeetusega.
3. kui blogiaadressile tehakse rohkem kui 1000 klikki vähem kui eelmisel kuul, ja pannes tundma, nagu oleksin eelmise sajandi mälestusese.

Ons selle nähtuse nimi "tühjaks kirjutamine"? Võimalik. Selle poolt räägib ju näiteks see, et isegi mina ise (!) ei suuda viimasel ajal oma postitusi algusest-lõpuni lugeda. (nt "Suhteid luuakse kolme päevaga") Tundub nii igavavõitu! Pannes mind omakorda tundma, et vaesed lugejad? Olen nad ju kutsunud oma ellu ja selle lõbusvalusatesse õppetundidesse. Aga minu loodetud seikluse asemel oleme jäänud kuhugi mülkasse kinni.

Ja need üksikud hetked, mis te mulle viimasel nädalal teinud olete, linkides või kirjutades. Need on tõttöelda ainsad, mis mulle veel lootust annavad, et mu sees hingekoll välja surnud pole!

Ma niiväga tahaksin ju ärgata hommikul, või siis taibata lõunal, või siis avastada õhtul hilja, mingi pisikese elutõe -- mida ma saaksin teiega jagada...

...aga ma tunnen end üha vaesemana. Kuidas ma küll niimoodi jätkan? Olen blogiväsinud.

Ja sina Kopp, palun sõida minema!

Ihauurija punapea & vaimulik Toomas

Juhtus nii, et ihauurijast punapea ja vaimulik nimega Toomas sattusid külg-külje kõrvale. Täna, aadressil http://blog.tr.ee/. 1 tõstis üles plakati "kuidas naises iha tekitada" ja 2 rääkis "kirikukohvi kasulikust mõjust".

Irooniliseks teeb asja see, et mõlemad rääkisid justkui puhtjuhuslikult kohvist. Täpsemalt, selle mõjust naistele.

Ent kui vaadata milliste inimestega on tegu, siis vähem kui pooleminutiline sirvimne nende blogides näitab, et sotsiaalsel maastikul on kumbki ühe ääreala esindaja. Vastandid.

Toomas uurib Jumalasõna, kutsub inimesi üles armastama ja filosofeerib kristluse teemadel. Punapea on aga noor naine, kes peaasjalikult arutleb provokatiivsetel seksuaalsuse teemadel.

Ja eks vahest ikka juhtub, et kaks kontrastset sõnumit saavad kokku. Ka näiteks valimisplakatitel. Juhusliku möödakäija ajab see eelkõige muigama. Nii minugi.

Punapead võib näha üsna tihti oma pealkirjadega blogide tippudes.
Toomast aga SLõhtulehes, üllatuslikult. Positiivselt tsiteerituna!

Samuti, eks tule ka tõdeda, et kumbagi blogi on vaeva ja hoolega vorbitud. Ning on, mida sirvida.

Nende blogid:
"Toomas nigola diarium"

"Punapea kroonikad"

üle-pika-aja-postitus

Kui ma alustaksin sõnadega: "Ma pole ammu siia midagi kirjutanud..." siis teadjamad päevikussepiilujad mõtlevad, et ega edasi maksaksi lugeda. Ja neil on õigus. Seepärast siis kirjutan teisiti, ent siiski samal teemal, mille nimeks "üle-pika-aja-postitus".

Blogieksperdid ütlevad selle nähtuse kohta "20%". Teisisõnu see, et vaid iga viies blogi, mida me loeme, on tegelikult loetav. Ja loetamatu mitte kirjutamisoskuse, vaid püsivuse puudumise tõttu.

Ise hoian silma peal 60 blogil. Neist regulaarseid kirjutajaid 16 (seda on 26,6%). Ja tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis suvine hapukurgikas on võtnud selle numbri umbes 10-13le (16,6% - 21,6%). Nii et tegelikult on eksperitdel õigus, ja nende soovitus - jaotada oma loetavad blogid kahte (bookmargi) lahtrisse - tasub end ära.

Mõni tõstab selle peale käe, et öelda: "Aga mulle just meeldivad sellised, kes võtavad tükk aega hoogu ja alles siis kirjutavad. Tuleb tunduvalt tugevama sisuga postitus!"

Kui nüüd järele vaadata, kui palju neid tugeva sisuga üle-pika-aja-postitusi on, siis tuleb tõele au anda ja nentida pisiasja, et enamus neist üle-pika-aja-postitustest sisaldavad kas lühikokkuvõtet möödunud 1) veerandaastast 2) kuust või 3) nädalast...

...kirjutatud on keskmiselt veerand lehekülge, seda on tehtud mõtlematult/või/kiirustades (sealt ka need kirjavead). Veel puudub üldjuhul ilmestav pilt ja see kirjatükk ise, on laguneva fookusega (nagu vanemad lugejad juhtlõigust juba ette võisid aimata).

Punkti paneb üle-pika-aja-postitustele säärane lause: "okei, ma lippan nüüd. ees seisavad suured ettevõtmised. proovin nüüdsest ikka tihedamini kirjutada." Ja pane tähele, selles on kolm ebasõbralikku väidet.

1) Esimene väide - lippamisest peab paika. Lippab ta tõesti.
2) Teine väide - et ees seisavad suured ettevõtmised, tekitab lugejas küsitavusi. Sest tavaliselt autor ei ütle, millega täpselt on tegu ja miks nad nii suured on. Milleks siis lugejale anda selline puänt?
3) Ja kolmas - luban-et-kirjutan-uuesti-väide. See ehk kõige valusam! Sest sellest järgmine postitus tuleb kas 1) veerandaasta 2) kuu või 3) nädala pärast. Vähemalt nii näitab minu 8-kuune olek selles self-made kirjanikeliidus.

Seevastu kõige ilusamad, mõjukamad ja inspireerivamad postitused tulevad ikkagi neilt, kel sulg soe ja kes postitavad järjepidevalt. Või peaks ütlema, usaldusväärselt?

Selle postituse olen pühendanud inimestele: Ritsik, Valge Jänku, Maria, Reet, Anniki, Ott, Peeter, Kadri, Kats, Kukupaike, Mia, Regina ema ja ühe abielu inimene (kusjuures, enamus neist on naised!)

Ja loomulikult läheb minu suur kummardus ka sellistele tegelastele, kellega ma sammu ei suuda pidada. Teevad kuni 334 postitust 3 kuu jooksul! Nendeks on: ruhnlane, delfi, trash-can-dance, metsamärt, wildikas, punane hanharan, inno ja irja ning paljud teised...

Menukirjanik Saramago õpetab kirjutama

Usun, et nii mõnestki selle postituse lugejast saab tulevikus kirjanik. Ja kui mitte kohe päris tõeline kirjanik, siis vähemalt wannabe-kirjanik. Inimene, kes kogu kontsentreerumisvõime kokku võtab ja oma pisikese ajupaja paberile paneb...

Ja et mul endal oleks tulevikus põnevam teie raamatuid lugeda, siis käesoleva postitusega avaldan ühe stiilinäite. Nobeli preemia laureaadilt, supertalendikalt Jose Saramagolt.

Mul on käes ta raamat "Seeing". Leheküljed mu musti näpujälgi täis. Parasjagu lk 189.

"...The bed in the middle is always the one least used. When, as in this case, there were two agents, they invariably used the beds on either side, and if onlyone policeman was sleeping there, he was also sure to prefer to sleep in one of those, never in the middle bed, perhaps because sleeping there would make him feel as if he were under siege or a prisoner under arrest. Even the hardest, most thick-skinned of policemen, and these two have not yet had the opportunity to prove that they are, need to feel protected by the proximity of a wall. The second assistant, who had understood the message, got to his feet and said, No, no, I´m not sitting up, I´m going to bed too. According to rank, first one, then the other, made use of the bathroom which was, as it should be, equipped with everything necessary for their ablutions, for we have not at any point in this report mentioned that the three policemen each brought with them only a small suitcase or a simple rucksack with a change of clothing, a toothbrush and a razor..."

Panite tähele, et tekst on tükeldamata? Puuduvad igasugused lõigud, mõni lause võib olla mitu lehekülge pikk! Punkte kasutab ta minimaalselt, jutumärkide pole ollagi. Dialoog on kavalasti sisse pikitud. Tekst voolab nagu jõgi.

Ja vastupidiselt eesti keele õpetajatele, kes vibutaksid näpuga, ja ütleksid, Selline tekst on täiesti võimalik, on Saramago puhul ainuvõimalik, ja enam veel, seeline tekstikäsitlus annab uued võimalused, kasvõi näiteks ridade vahele pikitud vahemärkused, mis lisavad suure annuse huumorit ja loomulikult veel, jätab see kirjaniku ilma sellisest probleemist, nagu selleks on rütm, sest rütm on sellises tekstis juba ammuilma olemas. Nagu kivid jõgedes.

See oli ühtlasi üks esimesi õppetunde, mis kirjamees Juhan Habicht mulle kunagi andis:

1. Nii kaua kuniks oled noor, õpi vanadelt

Ja sellele täienduseks juurde koomiksikunstik Zildre õpetussõna...

1.1. Joonista maha, aga ära kopeeri.

Blogikirjutamisvalu

Kõnd blogija mokassiinides. Mida see tähendab? Väga palju! Juhuslikult, kui sul peaks puuduma empaatiavõime, luba mul rääkida natuke kui torkiv on rada, mida kõnnime.

Ütlete, et meie väikeste eestlaste blogide seas on uus nähtus, müüritud kirjutis. Osad teist on solvunud, sest osadele teist on öeldud, et teie lemmik kommipood on sulgenud oma ukse. Ja te teate, et see pood ei läinud pankrotti, vaid olid mingid muud põhjused... mida teile avaldatakse vaid lakooniliselt.

Ja mõned neist poodnikest on võtnud teilt vabaduse kommenteerida. Appi, kui "demokraatlik"! Tundub ignorante ja intolerante? Aga pane jalga blogija mokassiinid, ja sa mõtled - ja tegelikult - ka tunned teisiti...

-1. "Kas sa kuulsid juba, mis xxx-ga juhtus?"
Kirjutatu avaldamisega kaasneb alati see, et su enda infot kasutatakse su enda vastu. "Märt tahab tappa tuvisid... Märdil on probleeme... ta elu pole täiuslik, kas tead..."
Niimoodi räägivad seltskondlikud uudisteagendid ja infovalitsejad. Jagamas saadud infot millegi muu vastu välja... kiiks kiiksu, eluseik eluseiga vastu. Panemata tähelegi, et see, mida kaubeldakse, on kellegi isiklik vara. Tema oma ainus elu.
Blogikirjutamine on valus.

-2. Ei saa mitte vaiki olla...
Olla kirjanik www-maastikul on sama, mis jalutada läbi kitsa tunneli. Kui kord seda alustanud oled, ei sul ole õigust minna tagasi. Tee on ahtake ja kitsake, kord alustanud, pead ka lõpuni rühkima. Oled avanud oma elukanali. Ei saa kustutada avaldatut...
Kuid ei, see pole needus, või miski paha haigus nagu leepra milles ta ise süüdi oleks. See on pigem pidev teadmine, et sind loevad kaaslased. Inimesed, kes ihkavad olla osa isiklikkusest. Ja neile rääkimine, olles mitteisiklik, oleks solvang. Neile rääkimata jätmine suurtest haavatavatest asjadest, oleks solvang.
Ja seeläbi on tegelikult ka blogija see, kes teeb endale haiget. Ta on otsustanud olla avatud. Suhetes öeldakse selle kohta: usaldav.

-3. Üksi tühjas eetris
Ja viimaks, ei tea kunagi see väike aga suure tähega haavatav kirjutaja, kes teda 1) kuulavad rõõmuga, ja kes teda 2) kuulavad ja ta üle naeravad, pihku pugistavad. Ta isegi ei tea seda, kas teda kuulatakse ja kui palju ühtekokku ignoreeritakse.
Blogikirjutamine on kui raadiomikrofon, millesse tuleb lihtsalt rääkida... aga mitte kunagi saamata samaväärset vastukaja. Blogija on üksi, me teame, et kuskil toas.
Ja tema teadmatus, kas ta on ignoreeritud nende poolt, kellele ta püüab korda minna... see teeb teinekord ehk kõige rohkem haiget. Kuritarvitajaid on ju alati, seda me teame. Aga kunagi ei tea, kas ka kõige kallimad inimesed ehk põlgavad su jutu, kui lugend diagonaalis.

+ Selle kõige juures aga otsid kontakti. Oled nagu iga teine. Ja selle nimel oled sa valmis end jagama. Jagama nii, et endale jäävad näpud. Ning kirjutamine on kui kanal, läbi mille sa end avad.

Olen teiega, kaasblogijad. Tunda end peale kirjutamist tühjana... kogeda neid ebameeldivaid emotsioone, kui näed, et sind ei ole pandud tähele...

...siis see näitabki, et oled end tõeliselt jaganud. Oma ainsat elu. Ja seda küll ei maksaks häbeneda!

(väga) hea blogipostitus

hea blogi esimene lōik paneb lugema teist lōiku

väga hea blogi juhtlōik paneb lugema postituse lōpuni

hea blogipostituse teema rahuldab huvi

väga hea blogipositutse teema tekitab huvi

heas blogis on link

väga heas blogis on väga hea link

hea blogipostitus tekitab reaktsiooni "nii ongi."

väga hea blogipostitus tekitab reaktsiooni "ongi nii?!"

hea blogipostitus tekitab uue teemadelaviini

väga hea blogipostitus loob selguse vanades laviinides

hea blogipostitus on otsekohene

väga hea blogipostitus on siiras

hea blogipostitus räägib autorist
väga hea blogipositus räägib lugejast

hea blogipostitus loetakse uuesti
väga hea blogipostitus prinditakse paberile

hea blogipostitus jääb kummitama
väga hea blogipostitus hakkab teistes blogides kummitama

hea blogipostitus lōhub vale
väga hea blogipostitus ehitab tōde

hea blogipostitus on miinimum
väga hea blogipostitus on eesmärk

Aidake mul blogida!

Alates sellest nädalavahetusest, ja siit nii kaua kui võimalik edasi, tahaksin teid kõiki kutsuda mulle appi! Täpselt nii. Kõik lugejad, tulge mulle appi blogima.

Olen seisnus üksinda selle blogimikrofoni juures juba eelmise aasta novembrist. Vaid vahest olen saanud teha teiega intervjuusid, mõnest teist kirjutada... aga nagu enamus teisigi blogisid, olen olnud ka mina tohutult minakeskne.

Aga ma tahaksin, et iga pühapäev räägiks hoopis keegi teie seast! Tuleks ja istuks tühjale tugitoolile.
Ja räägiks oma elust, oma mõtetest. Vaba lennuga. Kui tahab, võib rääkida ainult ilmast, kui tahab siis oma söögiharjumustest. Loomadest, autodest, naistest või meestest... Võib kuulutada ükskõik, mis tõde... võib vaielda kõigele, mis mina varem öelnud, vastu.

Peaasi, et see oled sina ise, kes toolil istub.

Usun, et sellest võiks saada kõige põnevam päev selles blogis! Ja ma luban, et ma olen üks esimesi, kes teile kaasa elab ja salamisi rõõmu tunneb.

Et seda igapühapäevast kohtumist tõhustada, olen mõelnud välja mõned küsimused... kui tahad, võid nendest endale sobivamatele vastata. Kui tahad, siis võid kõigile vastata... ja kui mõni huvitavam lugu või mõtteke pähe tuleb, jutusta hoopis sellest! Ma tahan ka sind tundma õppida.
Ja kui see vähegi võimalik, siis tohib ma avaldan sust pildi või joonistad midagi ehk ise?

Mõned suunavad küsimused (vasta 3-10´le):
- Kes sa oled?
- Kuidas sa sündisid?
- Sinu pere ja muud loomad?
- Millest oled (olnud) sõltuvuses?
- Räägi üks kurb lugu
- Lemmik raamatutegelane?
- Millised laulusõnad on sul peas?
- Kes sind närvi ajab?
- Kelleks ei taha saada?
- Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta

Saada enda lugu mulle meilile: m2rt@risttee.ee
Tähtaeg: enne pühapäevasid

Palun ärge jätke seda tühjaks lootuseks! Meile kõigile meeldib olla osa teiste lugudest. Meili mulle! Usun, et sellest sünnib midagi ilusat.

Tume tugitool, millele saab pühapäeviti istuda, on tehtud kunstnik Maarten Baas´i poolt. Ta on seda nimetanud Barokk-tooliks (tume põletatud puidust stiil), kuigi oma väljanägemiselt on see viktoriaanlik. See tool tekitavat vaatajas resonantse, nõnda andekalt on mitu stiili segatud.

Emotsionaalselt seotud, me kõik

Soomlased naaberaedades kuulavad lõbusat YMCA´d, istume Gretaga teleka ees. Hoiame ta punsunud kõhust kinni. Sest telekast tuleb ulmekas "Children of men", kus kõik naised on infertiilsed ja kaalul on viimase beebi elu... oleme emotsionaalselt seotud, esmaskordselt beebimaailmas.

Tegelikult pole me esimesed, kellega nii juhtunud on.

"Me ei saa Reenaga vaadata mitte ühtki filmi, kus oleksid lapsed sees," ütles Craig Hamer eelmise nädala autoreisil, teel Eestisse.

Ja sama moodi ei saa paljud reservväelased vaadata Full Metal Jacketit, usklikud Passion of Christi või endised abielupaarid oma pulmavideosid. Või kui vaataks, tuleks nutt ja hirm, mõrad ja praod. Sest oleme emotsionaalselt seotud.

1. Ükskord lasin raadiost pooliku Siberi laulu, aga et ta jäi lühikeseks. Sain kurja telefonikõne.

2. Teinekord kohtasin õpetajat, kes imetles Postimehe kuiva juhtkirja. Seal kiideti direktorit.
3. Ja kunagi kirjutasin blogis vinnidest, mispeale kohtasin inimest, kes võitles vinnidega.

Väljakutse blogijatele

- Kui sa kirjutad asjadest, mis lähevad vaid sulle korda, siis su peamine lugejaskond on: Sina Ise.

+ Mida rohkem emotsionaalseid seoseid sa luua suudad, seda rohkem on sul pühendunuid lugejaid.

Et õppida tundma...

oma lugejaid, tuleb lugeda nende kommentaare ja nende blogisid. Õppida nägema ridade vahelt nende maailmu. Kohti, kus neil on omad emotsioonid.

Kuidas analyysida blogistatistikat

Et kirjutan oma blogi teistele, siis aeg-ajalt uurin, kes käivad mu esikus. Mõnikord tunnen end tõelise Sherlockina, sest vaja on teha vaid mõni lihtne arvutus ja ma tean, kes-kust-sisse-tuleb, mida ta lugeda armastab ja kui suures sõltuvuses msaarest on.

Põnev ja intrigeeriv, eksole?

Hiljuti on liitunud blogijate ridadega kaks head inimest. Automaniakk Margus Padar ja noor kaunitar Evelin Liivamägi. Ma usun, et teis mõlemas on annet kirjutada isikupäraselt ja loominguliselt! Ja et teil on ainulaadne võimalus jõuda nende inimesteni, kelleni mina iial ei jõuaks...

...aga järgnevalt paar üldisemat soovitust, kuidas olla lugejakeskem. Ehk, kuidas analüüsida oma blogistatistikat nii, et sa sellest olulise info välja kougiksid... ehk, kuidas koukida oma "nina" nii, et sealt "koll" välja tuleb?

Mina kasutan Sitemeterit, see on lihtne ja kiire. Aga on olemas ka mõned teised (nt google analytix) ja mõnes osas veelgi läbinägelikumad!

1. Eesmärgid ("Site summary")
Esimestel kuudel oli minu eesmärgiks jõua 30 lugejani päevas. Aga ma ei oleks seda kunagi saanud teada, kui ei oleks olemas olnud "Site summary" (esimene lehekülg statistikameetris).
Näiteks tänane statistika kõrvaloleval pildil näitab, et olen läbikukkunud oma selle kuu eesmärgist. 150 külastajast päevas.
Tean kohe, keda süüdistada... eelmise nädala ebapopulaarseid postitusi.

2. Kui suur on huvi? ("Whos on")
Teine kindel asi, mida vaatan, on see, kes on praegu sees. Selle järgi võib kohata tuttavaid arvutiaadresse. Aga ka näha, kas ollakse sees mingi lainena. Ja kas nende esialgne huvi, miks nad on sisse tulnud, on saanud rahuldatud.
Kõrvalolevalt pildilt sain teada näiteks, et praegu on kaks soomlast lugemas. Kindlasti tuttavad, aga oluline, mida pidada oma postituste kirjutamise juures meeles (tuleb kirjutada kõigile lugejatele).

3. Kes loevad? ("Details")
Kolmanaks tuleb lahter "detailne vaade". Sellega saan teada 1) kes on tuttavatest täna käinud sees 2) kas on olnud mingeid massilisi sissetulemisi blogijate konnatiigist, aeg-ajalt juhtub sedagi
3) ja pealiskaudse info ka sellest, kui intrigeeriv on olnud viimane postitus (kas ollakse üle 1 minuti sees või mitte)

4. Kellele peaksin olema tänulik? ("Referrals")
Tahad teada, kes sind lingivad. Kelle jaoks oled sa oluline? Ja mida toksitakse googlesse sisse? Seda saad sellisest kohast teada nagu "referrals".

Tegelikult on olemas veel võtteid (nt entry-exiti võrdlus ning nädalate/kuude analüüs), aga jäägu need juba nende avastamisrõõmuks, kes sellest postitusest kasu said ja esimesi juhtnööre kasutusele tahavad võtta.

Ja nina saabki kougitud...