Aidake mul blogida!

Alates sellest nädalavahetusest, ja siit nii kaua kui võimalik edasi, tahaksin teid kõiki kutsuda mulle appi! Täpselt nii. Kõik lugejad, tulge mulle appi blogima.

Olen seisnus üksinda selle blogimikrofoni juures juba eelmise aasta novembrist. Vaid vahest olen saanud teha teiega intervjuusid, mõnest teist kirjutada... aga nagu enamus teisigi blogisid, olen olnud ka mina tohutult minakeskne.

Aga ma tahaksin, et iga pühapäev räägiks hoopis keegi teie seast! Tuleks ja istuks tühjale tugitoolile.
Ja räägiks oma elust, oma mõtetest. Vaba lennuga. Kui tahab, võib rääkida ainult ilmast, kui tahab siis oma söögiharjumustest. Loomadest, autodest, naistest või meestest... Võib kuulutada ükskõik, mis tõde... võib vaielda kõigele, mis mina varem öelnud, vastu.

Peaasi, et see oled sina ise, kes toolil istub.

Usun, et sellest võiks saada kõige põnevam päev selles blogis! Ja ma luban, et ma olen üks esimesi, kes teile kaasa elab ja salamisi rõõmu tunneb.

Et seda igapühapäevast kohtumist tõhustada, olen mõelnud välja mõned küsimused... kui tahad, võid nendest endale sobivamatele vastata. Kui tahad, siis võid kõigile vastata... ja kui mõni huvitavam lugu või mõtteke pähe tuleb, jutusta hoopis sellest! Ma tahan ka sind tundma õppida.
Ja kui see vähegi võimalik, siis tohib ma avaldan sust pildi või joonistad midagi ehk ise?

Mõned suunavad küsimused (vasta 3-10´le):
- Kes sa oled?
- Kuidas sa sündisid?
- Sinu pere ja muud loomad?
- Millest oled (olnud) sõltuvuses?
- Räägi üks kurb lugu
- Lemmik raamatutegelane?
- Millised laulusõnad on sul peas?
- Kes sind närvi ajab?
- Kelleks ei taha saada?
- Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta

Saada enda lugu mulle meilile: m2rt@risttee.ee
Tähtaeg: enne pühapäevasid

Palun ärge jätke seda tühjaks lootuseks! Meile kõigile meeldib olla osa teiste lugudest. Meili mulle! Usun, et sellest sünnib midagi ilusat.

Tume tugitool, millele saab pühapäeviti istuda, on tehtud kunstnik Maarten Baas´i poolt. Ta on seda nimetanud Barokk-tooliks (tume põletatud puidust stiil), kuigi oma väljanägemiselt on see viktoriaanlik. See tool tekitavat vaatajas resonantse, nõnda andekalt on mitu stiili segatud.

Intervjuu imelaps Henryga: "Nagu rusikas läbi selja!"

Kui mu viimane postitus oli minu isiklik üleskutse blogilugejatele, et palvetataks mu õe- ja õemehe pärast, siis täna võib juba vaikselt hõisata! Nad on elus ja terved. Tagasi rööbastes. Ja see valu, mida Henry kirjeldas kui „rusikas läbi selja” on ta kuklapiirkonnast nipsti(!) kadunud.

Tegin temaga lühiintervjuu.

Mis juhtus?
Juhtus nii, et sõitsime õhtupoolikul krundile (Talvikud ehitavad Tallinnast väljapoole suvilat). Mina sõitsin linnast välja. Ja siis vahetasime Liisiga kohad. Jäin pingile magama.
Ja poolel teel sinna... Tõenäoliselt oli see väsimusest. Liisu jäi kas siis:

1. midagi vaatama
2. vajus mõttesse
3. jäi magama

Tema ka hästi ei mäleta... Aga üks hetk avastasime, et auto on teenpeenrale vajunud. Ehmatus! Liis püüdis olukorda päästa, keeras vastureaktsioonist teisele poole teed, teisele teepeenrale. Ja siis, kui see oli liiga lähedale jõudnud, ka sealt järsult tagasi....

Autol kadus kontroll käest.

Ma ei ütleks, et me tegime paar saltot, aga veeresime mitu korda. Ülepea.
Kui saime teada, et Liisiga on kõik korras, läksime mind üle vaatama. Kutsusime kiirabi. Vaatasime üle. Ja ülevaatuse ajal, kaela pealt, midagi liikus...

Ja valu lõi sisse. Imelik tunne oli. Lõi pildi ka eest ära. Nagu oleks rusikaga läbi selja löönud! Selline tühi tunne.

Mis edasi sai?
Panid lahasesse. Ja viisid haiglasse.
Tolleks ajaks juba inimesed palusid ka. Liis oli helistanud...
Õhtupoole sai röntgenisse ja tilgutite alla. Aga luumurdusid ei avastatud. Ja järgmiseks päevaks oli valu läinud.

Eks Jumal teab, mis vigastused teglt olid. Mina arvan küll, et see oli paranemine Jumala poolt. Ma ise usun seda.

Üheltpoolt sai see kinnituseks sellest, et me ei tea, mis homme tuleb. Seepärast peaks teadma ka oma kohta, kus me praegu oleme. Ja teisalt. Nägin, et Jumal päästis. Ise me seda ei tee.

Peep Saar, sinu naisevend kirjutas eelmise postituse kommentaariks, et tagajärjeks oli vaid üks mõranenud roie. Nii läkski?
Jah.
Kui võimalik, siis paluda ka sellepärast, mis on sees. Sest sisse ei näe. Muidugi röntgen näitab ühte, aga pikema aja peale... et ei oleks midagi. Ja Liisil ka. Pealtnäha on küll kõik hästi.
See on ime, sest 90kilomeetri pealt selline õnnetus.

Mis sai autost?
Auto on Petsi hoovis... (naerab. see on Onu Petsi hoovile tüüpiline olukord. vt ka Peeter Vardja blogi)
Aga täna tullakse sinna vaatama ja hindama need kahjud ära. Teevad matemaatikat. Siis selgub, kas tasub ära parandada. Kui ei tasu, siis müüme.

Nüüd on see kõik selja taga. Sellest kõigest läbiläinuna, milline on su üldine meeleolu?
Eks sihukeste õnnetuste puhul elad ikka paljud tunded läbi. Praeguseks... tänaseks... on selles mõttes et... nüüd on mõtted, et mis autost saab... Ja mure selja pärast on ka jäänud. Aga mis see täpne küsimus oli?

Sinu üldine meeleolu.
Algul on nii, et mõtled, et palju hullemine oleks saanud minna. Liisiga oleks võinud juhtuda palju hullemat. Siis mõtled enda peale...
Ja siis. Lõpus. Mõtled suures plaanis. Et mis selle kõige tähendus oli. Ja et selle lõppedes meeles oleks, et elu on Jumala käes.

Aitäh sulle, et seda isiklikku kogemust oled jaganud!
Aitäh sulle. Ma ise arvan küll, et see oli kinnituseks ka teile, et usk ei ole niisama. Et see on palvejõud, mis meid on kinnitanud.
Need kaebused, mis täna on, ei vääri mainimist. Palvel on suur vägi!

Ja tänud teile, et olete hoolinud!

Vt sarnast intervjuud imelaps Jonatan Ligega (2. veb, 2007)

Noorteürituse eelarve läks lõhki ... tule appi

Eesti mõjukaima ja pikima ajalooga noorteüritus, mis on kasvatanud 28 aasta jooksul Maarjamaale terve hunniku pastoreid on sel aastal läinud oma eelarvega nii lõhki, et kui raha ja suuri palveid ei tule... on asjad väga täbarasti. Tuleb helitehnikat kärpida ja bändidel lasta jalgsi Jõgevale kohale astuda, räägib PP peakorraldaja Siilas Kask.

Info leidsin meilboxist. Sinna on saabunud kiri, pealkirjaga: "NB! Piiblipäevadjäävad..."

Oi-oi-oi. Kahtlustan kõige hullemat. Sest autoriks ametlik allikas. EEKBK noortesekretär, selleaastase PiibliPäevade eestvedaja Siilas Kask.

"Eile purunes piiblipäevade eelarve miinus täielikult," kirjutab muidu alati positiivne Siilas. "See tähendab et hetkega muutus kahekordseks ehk -60000 (see juhtus tänu minu illusioonile/teadmisele, et liidul on olemas helitehnika)."

Ta jätkab.

"Ma olen loobunud raha otsimisest..."
"Arvatavasti pean langetama raskeid otsuseid (valgustehnika ära jätta, helitehnika... )"
"Palun tulge appi!!"

Lähen PiibliPäevade webi. Seal on kirjas, et eelarve on 199 250.- krooni! Veelgi kriitilisemaks teeb kolmepäevase Jõgevaltoimuva hiigelürituse eelarve see, et osavõtutasuga seda täita ei saa! Sest üheltki osavõtvalt noorelt raha ei oodata. Kõik on tasuta.

Mis siis saab? Kas selle aasta kristlikus-mõttes kõige-elumuutvam nädalavahetus jääb poolikuks? Või need 16 päeva, mis on jäänud (toimub 27.-29. aprill), on veel võimalik kuidagi ka meil kaasa aidata?

Helistan peakorraldajale Siilas Kasele

Mis seis on? Lugesin su kirjast, et Piiblipäevade eelarve on 60 000 krooni miinustes.
Enam ei ole. (paus)

Mis mõttes?
See oli sellepärast, et üks tehnikapakkumine tuli liiga suur. Ootamatu. Samuti arvasin, et liidul (Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptisti Kogudused) on helitehnika olemas. Aga tegelikult on ainult pool. Sellega ma ei olnud arvestanud. Ja eelarve läks suuremaks...
Nüüd vaatasin eelarve kriitilise pilguga üle ja oleme miinustes 39 000 krooniga.

Mis saab siis kui nulli ei jõua? On jäänud ju kõigest 16 päeva.
Seda ei juhtu. (naerab)

Miks?
(naerab veel, ebatavaliselt lootusrikkalt)
Kuidagi ikka saab. Peab saama. Ja usun, et saab.
Praegu väheneb juba selle tõttu ka, et Risttee käest saime projektori ja ekraani. Sealt tuleb juba päris suur kokkuhoid.
Ma usun, et annab veel kokku tõmmata.
Ja kui ei saa, siis tuleb midagi ära jätta. Näiteks osa valgusest, heli väiksemaks. Ma ei tea... ööbimine... või esinejad jalgsi kohale kutsuma? (Metanoia on Lätist)
Või siis tulevad hobusega. (naerame koos)

Ometigi saaks ju raha ka osavõtutasust. Sellest aga on loobutud. Miks on PP tasuta?
Et võimalikult palju noori (üle 500) saaks osa. Et raha ei oleks takistuseks.
Ja samas on noortel võimalus oma panus panna veel. Koha peal, korjandusega. (eelmine aasta oli 10 000.- wow!)
Ning nagu oli ka eelmine aasta, on ka sel korral 100 krooni kampaania (vabatahtlik sponsorlus, eelmine aasta 13 000.-)

Tohib ma küsin, kui palju on praegu tulnud selle 100krooni kampaaniaga? Praeguseks 11 000. Tegelikult on see alla 110 inimese, sest mõned on annetanud 500.-

EKBL ütleb oma prioriteetidest, et noortetöö (ja eesotsas seega PiibliPäevad) on 6000-liikmelise liidu prioriteet. Miks on PP-2007 sinu arvates nii oluline?
Oluline on sellepärast, et see on koht, kus noored üle Eesti saavad kokku tulla. Näha omavanuseid ja -suguseid.
Olla nendega, kes usuvad Jumalasse ja kiidavad teda.
Näiteks tuli kiri Erki Tammelt (üks pastor Tallinnast, temast allpool), kes kirjutas oma 12-aastasest tütrest. Ta ütles, et tema jaoks on Piiblipäevad aasta kõige tähtsam üritus.
See näitab, et noored vajavad neid piiblipäevasid...

Oli aasta 1978, kui Piibli Päevad alguse said. Kuid siis olid seal ju hoopis teised näod. Nüüd on neist väikestest poistest-tüdrukutest saanud suured vaimulikud. Pastorid?
Jah. Näiteks Helari Puu, Indrek Luide, Ingmar Kurg. Nad kõik on alustuse juures olnud... Helari Puust sai näiteks Euroopa Baptisti juht.

Nii et PiibliPäevade mõju on suurem kui lihtsalt Eesti kristlik maastik?
Seda kindlasti!

Ja see 40 000 krooni, mis veel puudu, saan mina ja mu blogilugejad aidata koguda arveldusega, mis on ka Piiblipäevade koduleheküljel?
Jah. Saja krooni kampaania on siin.

Kommentaar
Kalju koguduse vanempastor Erki Tamm

Erki Tamm oli Piiblipäevade eestvedajaks aastatel 1991-1992. See oli siis, kui Eestis oli praeguseks paljukiidetud vaimulik ärkamine. Aastal 1991 oli Piiblipäevade pealkirjaks "Apokalüpsis täna!" ja 1992 "Uskuda kaoses". Tagasi vaadates, väga olulised verstapostid Eesti (kristlikus) ajaloos.

Päris raske on meenutada, mis oli sel hetkel... Isegi seda, kui palju inimesi võis seal olla. Ühest küljest võib öelda, et Piiblipäevad on alati tähtsündmuseks. Kõiki (baptisti ja vaba-) kogudusi koondav.
Erinevus praeguse ja varasema vahel on see, et varem tegid noored ise. Ei olnud nagu praegu, ettevalmistatud programmi. Oli rohkem kogudustepoolset programmi.
See nimi "Apokalüpsis täna!" ütleb ehk rohkemgi kui mina ise. Olid sellised apokalüptilised meeleolud ja suur segadus... Ettearvamatus selles, mis tuleb.
Aga tulen ka sel aastal kohale, koos fotograafiga. (Erki Tamm on ühtlasti Teekäija peatoimetaja)

Piiblipäevad 2007, "Värske õhk" programm

Intervjuu koomiksi-joonistajaga: „Kunst on kõnelev inspiratsioon”

Oled sa hoidnud kunagi käes koomiksit ja mõelnud: kes need küll on joonistanud? Kes on see anonüümne, aga samas nii andekas kunstnik, kelle kohta ma võin vaid oletusi teha. Kes elab mõttemullide ja muinasjutuliste karakterite maailmas?

Nagu varsemalt lubatud, on aeg intervjuuks koomiksikunstnik Joonas Sildrega. Käesoleva blogi pikemajalised lugejad on tsipake tema maailma juba piilunud.

Joonas Sildre, kuidas sinust üldse joonistaja – või peaks ütlema kunstnik Zildre - sai?
Lühidalt. Kõik lapsed joonistavad. Mina jätkasin seal, kus enamus nn normaalseid lapsi pooleli jätsid. Muuseas elasin paberil ka oma pubekaea lollused välja. Joonistasin kosmoseseikluseid, igasuguseid lahingud... actionit ja veelkord actionit.
Ilmselt oli mul mingi vajadus end väljendada. Ehk on see ka põhjuseks, miks jätkasin...

Nii et edasiminek kunstiakadeemiasse õppima oli kindel valik?
Üks valikutest jah. Kunstiõppesse pedasse sain kah, kuid sinna ei läinud...
Mingi hetk tahtsin ka ajakirjanikuks saada...millegipärast. Kuid kui kuulsin, et pean inimestega töös suhtlema, intervjueerima näiteks, siis loobusin. (smailib)

Ja vanemad ka kätt ette ei pannud? Tavaliselt ju tahavad nad, et midagi kindlustatut õpiks?
Vanemate poolt tuli pigem kannustus. Ma ei se poleks ettevalmistuskursustelegi läinud, kui nad mind sundinud poleks.

Kordagi kahelnud pole, et oli õige valik?
Ei ole. Kohalikust haridusturust oli see tollal kindlasti mulle sobivaim valik. Kuna ma loobusin kõrgeltmakstud bürookarjäärist (graafiline disain), siis fiena teenin eesti keskmist palka.
Mõni kuu saan rohkem, mõni kuu ei saa midagi. Nii see on.

Aga kas kaiff joonistamises on jäänud? Või... mis see sulle annab?
Hmm... Tunnen mõnu sellest, kuidas mu veetavates joontest saavad äratuntavad objektid. On mingi loomisrõõm või-midagi-sellist.
Samas on seal kindlasti ka egotrippi.

Kuna said sa kõige tugevama egopaituse?
Selle egopaiga on see, et kui juba kord midagi oled hästi teinud, siis järgmine kord enam eriti ei mõju... aga parim kompliment... ma pean veidi mõtlema...
Kindlasti on see midagi sellist, mis keegi tahtmatult on öelnud...
Võib-olla vastan veidi hiljem. (tegelikult ta ei vasta)

Luuletaja Indrek Hirv on öelnud, et teda inspireerib see, kui ta saab ajalehenurkadesse kirjutada ja ta jalad on soojas. Mis sind inspireerib?
Kui on tegu konkreetse tööga, siis ega polegi aega inspiratsiooni otsida. Tuleb vaid kuskilt otsast pihta hakata. (räägib nagu Tolstoi)
Aga näiteks endale joonistades. Siis tulevad uued värsked elamused. Või siis mingid nähtud tööd... Või soovist end proovile panna.

Sa inspiratsiooniks seenekesi ei taha süüa?
Pigem šokolaadi. Seeni pole proovinud. Ma ei usu, et need mind aitaks.

Kuidas üldse see joonistamis-protsess käib? Joonistad sa paberile või otse paintbrushi?
Joonistan paberile, skännin, töötlen edasi mingi programmis. Tavaliselt värvin.

Aga ajaliselt, kui kaua?
Ajaliselt... see sõltub täiesti töö mahust. Üldiselt nõuab keskendumist loomisakti algus. See, kus ideid peab paika panema ja skiteerida.
Edasi, kui puhttehniliseks töötluseks läheb (ülejoonistamine, värvmine vms), siis võib ka samal ajal kasvõi vestelda, midagi muud mõelda või mingeid jutusaateid kuulata. Ses mõttes, et üks ajupool tegeleb visuaalsega ja teine on vaba (smailib täiega).
Ajaliselt tehniline töötlus võtabki vähemalt 75%. Aga keskkond on üldiselt kodune, bürood ja stuudiot mul pole.

Abikaasa Elina (kes on ka koomiksilooja), istub sul kõrval ja töötab samas rütmis? Või olete erinevad?
Proovime jagada nii, et kui ühel on arvutit vaja, siis teine joonistab paberil ja vastupidi. Eline on üldiselt kiirem töötaja. Ma kipun liiga detailidesse laskuma ja mõnikord lihtsalt töötan üle. (tõeline mees)

Hot.ee/koomiksis olete te sarnased selle poolest, et kõige produktiivsemad. Mis sa arvad, mille poolest te erinete? Milline sinu stiil, milline tema?
Tihti inimesed ei tee tegelt vahet... Meil on teatud karikatuurne lihtsustatud stiiliots, mis kipub jah sarnanema. Ja eks ka vahendid, mida kasutame on samad...
Kui me rohkem mingi pildiga tegelema, siis tuleb stiilide erinenvus rohkem välja. Elina on detailsem-dekoratiivsem ja mina grotesksem-süngem.
Ta saab suurepäraselt hakkama lastelugudega, mul tuleb paremini välja sarkastilisem-sotsiaalne teema.

Njah. Kasvõi see tarbimisteema sul seal näiteks! Samas on teil mõlemal sõnum väga helge... On see siis nii, et tegelikult läheb koomiksi sisse ka kogu oma sisemus? (Kasvõi see armu-joonistus)
Jah. Eks see, mis sees keerleb, tuleb sealt ka välja mingil viisil.
Armutemaatika oli mulle ka tol ajal ülimalt põletav, nagu näha... See oligi tehtud mõttega, et ma ei suuda seda lihtsalt endas enam hoida.

Mõistetakse seda alati? Või on asju, millest joonistad, aga mida vaid ise oskad dekodeerida?
Alati jääb joonistusse mingi hulk infot, mis on teistele vaid aimatav. See loob teatud mitmetimõistetavusi ja parajas annuses on see hea. Ma arvan siiski, et mida selgem on edastatud mõte, seda õnnestunum teos on.
Joonistamine on siiski ju vaid kommunikatsioon. (see mõte mulle meeldib) See tähendab, et inimene üldiselt edastab teisele mingit ideed või enda maailma.

Kuidas tunned ära hea koomiksikommunikaatori?
Teatud komponendid, mis teatud tasakaalus loovad harmoonia. Nagu kunstis ikka. Mul on omad lemmikud – kes ka tihti muutuvad, nagu ma isegi. Aga kes mulle justkui kõnelevat!

Ja need on?
Heade leidmisega on tõesti raskusi...
Väga spetsiifiline nimi on Kevin Huizenga. Noor tegija, vähe ilmunud, kuid paljulubav.
Kindlasti Craig Thompson ja tema koomiks „Blankets” (600 leheküljeline biograafiline eepos, kirjutatud kolm-pool aastat, kutsutakse tõeliseks meistritööks), mis mind kunagi väga puudutas.
Minu ja Elina siiani parim koomiksielamus ilmselt läbi aegade. Seda leiab kõikjalt netist, ta sai sellega väga kuulsaks.

Olimar Kallas?
Maestro ja guru loomulikult. Meie parim.
See tähendab, ta on mees, kes oma oskusega ka midagi ette võttis. Paljudel pole olnud viitsimist ja motivatsiooni, mis temal.

Aga Disney Miki Hiir?
Raske midagi arvata. Ta on pigem popikoon. Ses mõttes... õnnestunud karakter muidugi. Aga Disney kompanii hetketegevust ma siiski üldiselt ei poolda, kuigi nad on minevikus väga palju cartoon-art´ile juurde andnud.
Muideks, Disney pole miskit ise loonud. Mäletamistmööda tegi seda tema assistent.

Asterixi vennad?
Nagu ka miki-lugusid, olen „Asterixi” lapsena meeletutes kogustes lugenud. Viimane on jäänud tänaseni sümpaatseks. Ajastutruu lugu, superjoonistus ja naljakas pealekauba...

Nii et sul on siis koomiksikogu ka kodus?
Jah. Ja problemaatiline lausa, sest koomiksiriiul ajab igast otsast üle.
Olen siiski väga hoolika valikuga ostnud. Peamiselt välismaalt.

Tead, see on maru eksootiline elukutse. Tunnete te ka Elinaga end eksootilistena?
Ikka. Meile vist sobib see iseloomu poolest. Mina näiteks tunnen tohutut raskust tehes midagi, mida kõik teevad või mida ma ei oska teistest mingis määras paremini. (lahtise suuga smaili)

Joonas, kas sina oledki see, keda kõik eestlased on koomiksiriiulitelt otsinud ja oodanud?
Ma loodan, et mitte.

Miks?
See on liiga suur vastutus. Arvan, et mu lood on ja jäävad ikkagi mingil määral nišitooteks.
Üritan oma tehtuga nooremaid ärgitada... ehk tulevane põlv on siis ses vallas aktiivsem.

Aga unistused sul ikkagi on?
Au ja kuulsus on pikemas perspektiivis vaid koormaks. Nii palju olen ma aru saanud...
Pigem tahaks rahulikku tegutsemisaega. Mulle meeldib pigem omaette olla. Millegi kallal nikerdada, kus ma ei pea teiste arvamust-ootusi-lootusi väga arvestama.
Aga samas tehtuga saan mingil määral mõtlema panna või inspireerida.

Kuigi ma pole kunstnik, oled sa mingi igal juhul inspireerinud! Aitäh sulle selle vestluse eest!
Aga palun! Õnnitlused ka suguvõsa kasvu puhul!

Eks sinugi juured varsti kasva! (smailin ise)
Eh..jah.

Joonas Sildre saab 4-5 nädala pärast isaks. Elina ootab poisipõnni, nagu ta mulle saladuskatte all avaldas. Jääme ootama!

Liis Suuk (fotograaf)
"Joonas on hetkel mu õppejõud, ei saa midagi halvasti öelda :)
Mulle meeldib, et ta oskab joonistada (Kõik koomiksitegijad ei oska!) ja teeb seda väga selge joonega. Silm puhkab tema joonistamisstiilil. Väga tervitatav on autobiograafiline koomiks."

Annabel Vardja (noor kunstnik)
"Lugesin läbi esimese, teise koomiksi. Varsti avastasin, et süvenesin juba viiendasse. Zildre koomiks ei ole koomiks... See on mõtestatud kunst. Ta on avatud ja räägib otse südamest jutumullidesse, kuid seda kõike oma anonüümsust säilitades. Graafiline lihtsus toob välja põhilise. Jõuab veel kaugele. (Nagu ma hiljem avastasin, on juba üksjagu jõudnud.)
Ei ole lihtsalt koomiks - on sisuga koomiks!"

Zildre looming
Illustreeritud raamatud
Sessoonid Eesti Päevalehes
Joonas Sildre blogi (1 päev vana)

Intervjuu värske isaga: "Asjast sai inimene!"

Kell 18:55 juhtus ime. "Asjast sai inimene," meenutab värskelt isaks saanud mees, Peep Saar. Helistan talle 2 tundi peale tema esimese lapse sündi. Ilmavalgust nägi Emma Grace Saar.

Mis siis juhtus?
Olime Annaga öösel kella 3st haiglas (Tartu Elite Erakliinik). Aga teravad valud algasid kella 12st, intensiivsed valud. Kokku sünnitasime seitse tundi.

(Telefonitorust on kuulda, kuidas Anna naerab taustal, ilmselt lamades)

Heh, Emma hakkas näppu suhu toppima. Talle hellalt meeldib näppu imeda.

Su abikaasa on endine modell. Ent millised on tütre statistilised andmed?
4,1 kilogrammi. Suur. 51 sentimeetrit.
Hästi ilus. Minu meelest. (naerab isalikult)

Kelle moodi ta siis on?
Mul on ninal, kulmude vahel see korts. Tal on see täiega olemas. Ja nina pidavat olema samasugune nagu mul oli sündides, emme ütles. (Tavaliselt ta ütleb "ema")
Aga mulle meenutab ta rohkem Annat...
Muidugi üks huvitav asi oli veel, kui ta sündis...Tal on jala peal sünnimärk. Ja ma kohe mõtlesin, et oh, tänu Jumalale, nüüd siis ta ei saa miniseelikut kanda. Nüüd on sellele käsi ette pandud. (on rõõmus)

Reie peal?
Jah, reie peal.

Siis milline oli sünnitusel sinu roll?
Kord kümne, siis seitsme, siis viie ning viimaks kahe minuti tagant oli minu roll olla Anna kõrval. Masseerida. Toetada.
Anna keelas, keelas... teda vahepeal see häiris.
Ringi aidata liikuda. Hoida. Tõsta. Pigistada. Veelkord hoida. Palvetada. Olla ühesõnaga aktiivne kõrvalolija... Aga see oli ahistav tunne. Näed naist kannatamas, aga ise ei saa koormat võtta.

Kas Anna vandus ka?
Ühe korra. Minu telefoni peale. Ma parasjagu SMS-isin Craigile (õe Reena abikaasale), et toogu ta kringel ära.
Siis ta ütles, et ma paneksin oma neetud telefoni ära.
Aga muidu oli ikka: "Jumal aita..Jumal aita."

Kuidas Anna tervisega?
Juba kõndis ringi, käisid külalised. Näost on küll valge veel. Aga ilusti beebikese kõrval. Ja ütleb, et väga kõbus on. Ta pidas väga tublisti vastu.
Asjad läksid ikka nii kiirelt... Kella 17st hakkas väljutamise aeg. Siiski, naerugaasi oli liiga palju, ja seda arstide soovitusel. See tegi emaka nõrgaks ja lõpuks läks see nõrgemaks.
Muidu oleks Emma rutem sündinud (u tund kiiremini). 2 tundi kulus väljapressimisele.

(muutub jutukaks)

Jube asi ikkagi see sünnitus. See, mis Jumal ütles naisele, see on ikkagi täiega tõsi. See ei ole mitte kerge asi. Samas on see seda väärt.
See hetk, et ühe surumisega, kogu keha tuleb välja. Korraga muutus asi inimeseks!
Korraga tuleb ta välja... karjub... ta ennem oli asi.

Kas sa hakkasid nutma ka?
Heh... Pisarad ikka tulid... Aga see oli ikkagi täielik ime. Inimene, uskumatu!
Õnnistus on lapsi saada. See, mis Jumal käsib, et olge viljakad... Juba lapse tegemine ja tema saamine on õnnistatud tegemine!

Üheltpoolt siis avas sünnituselamus sinus ka kaks piiblikirjakohta?
Tegelikult jah. Need kaks kohta. Olen täna päris palju neile mõelnud...

Võimas. Palju õnne siis ka minu poolt! (taipan seda alles nüüd öelda, oh mind sotsiaalselt ebapädevat)Anna ja Peep Saar veedavad öö ja homse päevagi kliinikus. Peep kutsub vaatama. Nüüd mõtlen, et väga tore, et mu vanemast vennast on isa saanud, avab see ju uue dimensiooni ka minu jaoks. Ja Peep lubab, et imekombel asjast-inimeseks sündinud Emma Grace Saarest ilmuvad fotod ka lähiaegadel, seda siis juba nende perekonna blogis.

Intervjuu webikonsultandiga: soovitan blogilugejatele RSSi!

Rohkem kui kolm kuud tagasi kui ma blogimist alustasin, asus koos minuga sellele virtuaalsele teekonnale Taavi Uudam.
Mina tõotasin tollal, et hakkan blogima. Tema, et mu blogi loeb ja mind seejuures konsulteerib. Ja nii need päevad-nädalad-kuud on möödunud. Oleme ikka veel sellel rännakul, teadmata mida toob homnepäev siinsamas siinilmas...

Aga täna tegi ta mulle sellise ettepaneku: "Pane RSS subscriber nähtavale. See tuleb kõigile kasuks..."
Küsin siis sellepeale temalt, sellelt väikeselt innovaatilususe jüngrilt, mõned küsimused:

Ma lisasin su soovituse peale selle "KLIKI SELLELE" (vt paremal-üleval). Aga miks see vajalik on?
Ma lisaks sinu eelnenud jutule selle, et ma ei ole mitte ainult algusest peale blogis käinud, vaid mõnda positutust lausa mitu korda lugenud ja ka kommenteerinud. Võib öelda, et olen aktiivne lugeja. (ta naerab, sest webikonsultandi jaoks tähendab see pühendunud klienti)
Aga see - kliki sellele - viib "subscribima" ehk otsetõlkes "tellima". See tähendab, et sa tellid Märt Saare blogi oma RSSi lugejasse.

Tellid RSSi?
RSS on arusaamatu lühend, aga kokkuvõtvalt öeldes muudab see blogi ja uudiste postituste lugemise lihtsamaks.
See tähendab... Oletame, et mul on hunnik postitusi, mida tahan lugeda (nende seas ka Märt Saar). Ja selle asemel, et käia iga päeva tema blogis vaatamas, kas on uuendanud... selle asemel olen liitunud tema jubina (so "KLIKI SELLELE") kaudu tema postituste vooga (naljakas sõna). Nüüdsest peale, kui ta on kirjutad midagi uut, tuleb mulle sellest teade.

Teade tuleb kuhu?
RSS lugejatel on erinevaid. Mul on Safari. Aga tegelikult neil, kes kasutavad Windowsit, neil on nii Internet Exploreril, Firefoxil ja lisaks veel real teistel, mis ei ole browseripõhised. Näiteks Thunderbirdil - a see on firefoxide perekonnast.

Mis kasu on sellest Märt Saarele?
Märt Saar saab endale püsivaid lugejaid. Ja kasu lugejale on see, et ei pea klõpsima kõike läbi, vaid kõik tuleb tema juurde.

Mis siis tegema peab, et selline mugavus tuleks?
1. Ta peab klikkima "Kliki Sellele"
2. Siis klikkima "view FEED XML"
3. Ning seejärel "subsribima" - "add live bookmark"
Ma lisan ka oma pildiseeria sellest, kuidas see käib. (vt paremal)

Tänud! Aga Taavi, sa äsja teavitasid mind ka Liina (oma tüdruku) koduka olemasolust. Küsikski nii, et kumba kodukat sa rohkem vaatad, Liina või minu?
Sinu.
(kõlab matsakas)
Aijaaa!

(kostub Liina hääl teiseltpoolt Skype): Järelikult sa armastad Märti rohkem kui mind!

(vabandav veebikonsultandi hääl): Asi on selles, et ta uuendab iga päev.

Lõpetame kõne ja Taavi annab magustoiduna 3 huvitavat sümptomit, mida põevad ilmselt kõik käesoleva postituse lugejad.

3 internetiinimese tunnust
Teooria: Inimese silmad liiguvad lugedes ülevalt-vasakult alla-paremale.
Praktika: kujunda blogi vastavalt

Teooria: Inimesed ei peatu lehekülgedel eriti kaua, lihtsalt klikivad-klikivad.
Praktika: kirjuta lühikesi postitusi

Teooria: Inimene skännib silmadega, otsides vaid endale vajalikku.
Praktika: ära muretse, ta leiab mis otsib

(T.Uudami webi-raamatutest)

Intervjuu superstaariks-pürgijaga: uks läks kinni, aga ka lahti

Lõppenud on Superstaaride kolmas voor ja minu väike õde jäi ukse taha. Helistan talle Tallinnasse soovis teada, mis valitseb sellises olukorras ühe kauni tütarlapse sees. Intervjuu Merle Saarega.

Langesid superstaaridest välja. Oled sa kurb?
(Mellu tulistab koheselt vastu) Üldsegi mitte. Eneselegi üllatuseks avastasin, et ei ole. Seepärast, et selleks ei ole mingit põhjust. Olen pigem õnnelik!
Sest tead, nii palju probleeme oleks tekkinud (abituriendi kevad seisab ees)
Aga edasi, mõnes-mõttes oleks tahtnud küll... Siiski, kurb ei ole.

Miks sa sinna ikkagi läksid? Oled ju niigi Koolimiss 2006. Kõik on sul olemas.
Ma arvan, et tahtsin minna, et saada kogemusi. Need ju ei tule kunagi kahjuks. Ja teist korda sellist võimalust ei pakuta. Proovimine, see ei tee mingit kahju.

Või oli see edevusest?
Ei olnud. Edevusest on teistugused asjad... Kuigi jah, seal leidus ka edevaid (1500 inimese seas). Superstaarid on rohkem andekuse-asi. Ja ilmselt minu jaoks see oligi andekuse proovilepanek.

Nüüd sellele kõigele tagasi vaadates - mis sa sellest õppisid?
(Enesekindel aldihääl teeb väikese pausi. Siis aga laseb kiire roduna uued sõnad välja) Ma õppisin seda, et Jumal teeb alati niimoodi, et kui teda usaldada, siis ta sulgeb ja avab uksi kuna tahab. Minu jaoks oli see ukse kinnipanek... Aga tegelikult, ka mingi ukse lahti tegemine.
(teeb pausi...)
Ja palju uusi tuttavaid ja sõpru sai. See oli äge.

Aitäh intervjuu eest!
Aitäh sulle. Aga vaata, et sa ilusasti kirjutad.

Merle Saar pääses 80 super-staarima hulka. Ta on Raatuse gümnaasiumi abiturient, laulmas bändides LIFT ja HSB. Aga tema suurimaks plussiks on see, et tal on vanem vend Märt Saar. Nii arvan ma.

K-uidas raha üle valitseda: Finantsgeeniuse õppetunnid.

K-arvutisalongis olla käive jaanuarikuus nullilähedane, sest inimestel on selleks ajaks raha otsas. Elektrooniliste juppide ja vidinate ostmise asemel tegeldakse pigem küsimusega: kuidas rahaasjadega järje peale jõuda?
Et juhtusin eile Sadamateatris tegema oma suure eeskujuga, finantsgeenius Sirjega intervjuu, siis avaldan alljärgnevalt natuke tema intellektuaalset vara. Neli nippi, kuidas raha säästa ja mõned põhimõtted, mis aitavad aastakümneid olla rahaorjusest lahti.

1. Sõida 85 kilomeetrit tunnis, see on kõige optimaalsema bensiinikuluga
2. Loo vanast toidust uus (sealt tulevadki pannkoogid ja hapukapsasupid)
3. Lülita lambid ööseks välja (naljakas, paljud täiskasvanud ei tee seda)
4. Investeeri see raha edasi, mille oled saanud üllatuse-kingitusena.

Kuigi Sirje on 7-lapse ema, ütleb ta: „Koonerdamine pole kokkuhoid.” Ja rõhutab, et igaüks peab tegema oma valikud ise, muidu pole need enam tema valikud.
„Et midagi saada, tuleb millestki loobuda,” ütleb see cum-laude arst, miks ta haiglavalvetest loobus ja lastele rohkem aega võttis.
„Kui su abikaasal on raske, on tema kõrvalseisjal vaat et raskemgi,” meenutab Sirje aegu, mil ta mees kunagisest Tartu Külmhoonest koondati. „Abielus tuleb toetada ja läbi rääkida, ka majanduslikes asjades.”
Ja takkajärgi veel tsitaat piiblist: „Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.”
Sirje on mu ema olnud 22 aastat. Tean, et need sõnad peavad paika ning et tulid siirast südamest. Ja kes teab, ehk aitavad need põhimõtted ka sind - näiteks osta elektroonilisi juppe ja vidinaid, mis muidu jääks jaanuarikuus vaid unistuseks?

Intervjuu superkokaga

Meedia vahendusel kujutatakse meile alatihti, et parim kokk ei ole mitte abikaasa, vaid emme. Julgen selle stereotüübi müüdiks kuulutada. Tänane intervjuu on superkokaga, Greta Josefin Saarega, kes jagab meile blogi-vahendusel kaks ainulaadset retsepti.

Greta, eilsed Tartu Ülikooli rektorivalimised kukkusid kolinal läbi. Samas, paar tundi hiljem läks ülikooli raamatukogus kõvaks röökimiseks ja aplodeerimiseks. Mis juhtus?
Me Risttee üliõpilastega võtsime osa ööraamatukogu tordivõistlusest. Oli kaks kategooriat, üks kohapeal tehtud tortidele ja teine kodustehtutele. Me võtsime osa kodu-tortide kategoorias. Selles oli neli osavõtjat ja meie võitsime.

Halleluuja! Võitja-tort on nimega Casablanca, ja see retsept on pärit sinult?
Nojah, see on selline kook, mis emme ikka tegi kodus.

Oled alati olnud üks suur tortide/kookide fanatt. Miline on superkook sinu arvates?
Neid on erinevaid tegelikult. Oluline on, et nad peavad vastama ootustele.
Kui on selline vahukooretort, siis peab olema lihtsalt: vahukooretort. Ta ei saa olla kuiv, vastupidi, peab olema piisavalt palju vahukoort. Šokolaaditort peab olema šokolaadi maitsega. Iga tort peab aga keskenduma oma eriomadustele.
Ei tohi unustada ära ka seda, et iga tort olgu magus ja maitsev.

Võidutort Casablanca on milliste ootustega?
See mis ta eriliseks teeb, on see, et ta on päris õhuke tavaline munakook, aga on paks kiht seda muna-valget ja suhkrut. See teeb ta eriliseks.
Mulle ta meeldib (ütleb Greta ja vaatab läbi korteriakna taevasse ja muheleb). Selles ei ole midagi, mida ei tahaks süüa. See tort ei ole kuiv.
Mulle ta meeldib.

Olen sind jupp aega kõrvalt vaadanud ja mulle näib, et paned erilist rõhku ka koogi söömis-keskkonnale. Milline siis on üks õige koogisöömis-keskkond?
Kui süüa kodus, siis söögikoht peab olema puhas. Kuid ka hubased kohvikud on head (Wilde, Pierre). Lisaks puhtusele on oluline ka see, et nõud oleksid ilusad. Ja kohv peab olema kõrval! Ning mitte selline rõve mõru kohv, vaid hea kohv.
Kuigi koogisöömine on ka sotsiaalne tegevus, siis mina näiteks söön kooki ja joon kohvi ka üksi.

Ja nüüd palun Casablanca retsept!

Oled sündinud ja üles kasvanud Soomes. Ja kui tulid kuus aastat tagasi Eestisse, oled meenutanud, et nõudmised siinsetele naistele olid hoopis teistsugused kui Soomes. Mida siis oodatakse Eesti naiselt?
Nõudmised on tõesti erinevad. Eestis rõhutatakse naiste välimust rohkem. Soomes on teisiti. Seal defineeritakse ilu kui puhtust ja stiilipuhtust. Siin on selline naiselikum stiil.
Mõnes mõttes on raske näidata näpuga, et mis täpselt erinev on, aga üldiselt on aru saada, kes on eestlane ja kes on soomlane. Seelikud ja kontsakingad on mõlemal maal, aga neid kasutatakse erineval viisil.
Kui soomes on oluline naiste puhul võrdväärsus, töökus ja rahateenimisoskus, siis seksapiil ei ole seal näitaja.

Õpid arstiteadust, oled ilmselt ka kursis, milline on nõudmiste mõju olnud eestlaste tervisele?
Koolistatistika järgi on näiteks eesti lapsed tunduvalt väiksemad kui skandinaavia lapsed.
Aga eks see ole ka ajalooliste põhjustega (stagna-aeg), aga ma arvan, et viimase 10 aasta jooksul on ka eesti lapsed saanud suuremaks.
Või mis sa ise arvad? Millised olid naised 10 aastat tagasi Eestis?

Ma ei tea, ma ei vaadanud siis naisi sellise pilguga. Aga kui nüüd mõelda, siis need nõudmised välimuse suhtes, kas need seavad nõudmised ka toitumuse suhtes?
See toitumus-teema on naljakas asi. Soomes ja Ameerikas (kus G hiljuti käis) on sarnane lugu: poed on täis rasvatuid ja suhkruvabu tooteid. Ja kui poes käid, siis ostukäru pannakse täitsa täis.
Kuigi ka siin tulevad turule rasvatud ja suhkruvabad tooted, siis Soomes neid rasvavabu tooteid kasutatakse hullult palju.
Näiteks rasvatu piim, Soomes joovad seda väga paljud, siin peaaegu mitte keegi.

Miks see nii on?
No see on üldine rahva tervishoid. Soomes on see olnud väga pikaajaline ja tugev. Just propaganda on väga tugev (anti-suitsetamine, piima joomine). Sellest ollakse teadlikud, kuidas ümbermõõt on otseselt seotud suremusega...
Teadvustatakse eraldi, millised on tervislikud söömisharjumused.

Aga kui sa oleksid Eestis tegemas rahvatervishoidu, siis millised oleksid sinu esimesed soovitused siinsetele inimestele?
Ma ei ole ekspert. Aga ma arvan, et see, mida on vaja, sellega juba tegeldakse.

Ühelt poolt on siis eestlane kahe oga vahel. Meie ilumeel seab nõudmisi kaalule ja tervishoid seab nõudmisi söömisele. Kumba teed pidi siis minna?
See võib olla tõesti raske.
Ma ei usu, et ka ise võin jääda siin iseendaks. Aga ma arvan, et õige on prioriteetida tervist üle ilu. Samas, saab olla ka tervislik ja ilus samaaegselt.

Ja sul on ka üks selline retsept, mis hoiab ilu ja tervist. Pisut ebatavaline supp.
Tegelikult...see ei hoia tervist, ja ilu ka mitte.
Ma arvan, et ta ei tööta. Niimoodi kaalust alla ei võeta. Sest kaalust alla ei võeta kuuridena, vaid elustiilimuutustena.

Mis müütiline supp see siis on, et seda kaalu mõttes süüakse?
On olemas erinevad koolkonnad, kes pakuvad erinevat abi. No see on selline kuuri-koolkond. Selline dieet, et sa sööd suppi nii kaua kui tahad (7-päevaste tsüklitega), mille aja jooksul sööd ka muid asju kõrvale. Alla peaks võtma 4 – 7 kg nädalas.
Aga see on pigem nii, et peale kuuri võtab sama palju juurde. Sest elustiil ei ole muutunud.

Aga siiski, selles supis on aineid, mis põletavad rasvu?
Nad ütlevad, et mida rohkem sa sööd seda suppi, seda rohkem sa võtad kaalust alla. Aga minu teada on seal seller ainuke aine, mis põletab rohkem kui lisab.
Seda suppi võib süüa nii palju kui tahab, aga ma arvan, et on ka mõtekamaid viise.

Näiteks?
Füüsiline aktiivsus, portsjoni-kontroll ja juurviljade ning proteiinide osakaalu suurendamine.

Vot sedasi siis. Aitäh sulle ilus tervislik ja tark superkokk Greta nende nõuannete eest!
Aitäh sulle.

Retsept supist, mida Greta Josefin Saar ei soovitanud:

Intervjuu vinniarstiga

Kuna selle blogi eesmärk on: julgustada elama igapäevast elu, siis avaldan siin päevikuleheküljel pühapäevaõhtuse intervjuu vinniarst Greta Saarega. Viimase kursuse arstitudengina lõpetas ta äsja ühe pika referaadi akneravist. Ja olles teda näinud peeglite ees rohkem kui kolm aastat, võin öelda, et ta on tõeline vinnispetsialist!

Greta, mis ajast oled sina vinnidega seotud?

No vinnid on mul olnud puberteedieast alates, aga süvenenud huvi tekkis alates ülikooli algusest. Siis hakati mind kommenteerima. Ja ka ise sain valgustatud.

Jaga oma valgustust ka meiega. Mis see akne siis on?

Lihtsalt öeldes: rasunäärmete krooniline põletik. Ja sel võivad olla erinevad tekkimislood. Nahk võib olla näiteks rasvane. Aga oluline on see, et rasunäärmele tekib kork. Kork on ees ja rasu ei saa enam välja tulla, tekib põletik. Ja siis ummistumine…

Ja ongi vinn valmis? Niisama lihtsalt?

Tegelikult on mängus ka üks bakter. Propionibacterium Acnese. Mõnel on teda rohkem, mõnel vähem. Ta elab selle rasunäärme sees. Ja tekitab põletikku.

Aga neid põletikke, või peaks ütlema – vinne, on erinevaid. On ühed valged vinnid ja ühed mustad vinnid. Mis sa neist tead rääkida?

Neid mõlemaid kutsutakse komedoonideks, ametlikus keeles: ummistunud rasunäärmed. Rasunäärmed, mis on lahtised, on “mustpead”. Ja kinnised rasunäärmed on “valgepead”. Mind isiklikult sümpatiseerivad mustad rohkem, aga vist seepärast, et mul endal on valgeid palju rohkem. Samuti on valged ebameeldivamad, nad võivad muutuda väga suurteks ja põletikulisteks.

Milline on kõige jõhkram valge komedoon, mida oled kohanud?

See oli sinu peal. Sul on erinevaid muidugi olnud. Aga ma mäletan, et olime Soomes. See oli selline tsüstiline. See tähendab, et oli mitu sissekäiku. Hästi suur ja see lihtsalt voolas mäda. Jõhkralt. Ta oli nagu megajõhker. Mitu päeva pigistasid seda.

Aga milline mustpea on kõige hullem olnud?

See oli ka sinu (Märdi) peal. Sul on neid üldse rohkevõitu. Muidugi, ma mäletan, et mul endal oli 10 aastat tagasi mingi must täpp nina all. Ta ei näinud üldse välja nagu mustpea. Ja siis ma lihtsalt pigistasin… Ta oli megasuur, näitasin seda oma õdedele ja vennale. Ta oli ikka vaatamist väärt!

Vinnidega saab nalja, aga nad on ka igavesed nuhtlused. Kuidas nende vastu võidelda?

Nägu tuleb pesta. Aga mitte seebiga! Pesugeeliga hoopis. Ja sellise, mille PH on 5,5. See on parim. Ja kui geeliga pesta, siis õhtuti. Hommikul lihtsalt veega. Ja samuti, kui on kuiv nahk, siis kasutada niisutuskreemi.

Poisid peavad ka?

Kui on vaja, siis jah. Aga tavaliselt on poistel rasvasem nahk. Ja rasvane nahk põhjustab omakorda aknet. Samas, on üks müüt…

Mis müüt?

See on müüt, et ainult pesemisega saab vinnidest lahti. Või teisisõnu, müüt on see: “sul on vinnid seepärast, sest ei pese ennast.” Ei ole nii, osati on akne geneetiline ja ainult pesemisega vinnidest lahti ei saa.

Mis siis teha?

Kõigepealt, vinni ei tohi ka pigistada. See teeb olukorra ainult halvemaks. Vinn läheb naha all katki ja tekivad armid. Teiseks, kindlasti pöördu arsti juurde, sest aknest saab lahti ainult ravimisega. On olemas täiesti kasutatavad ravimid (salvid ja antibiootikumi tabletid).

Ja on ka üks väga võimas ravim, isotrenoiin, see on kõige kõvem. Aga seda tohib kasutada siis kui selleks on kõige suurem vajadus. Sel on erisugu kõrvaltoimed (näiteks väärarengud lootel, depressioon, maksa ja kolestorooli väärtused tõusevad).

Kas keegi siis üldse julgeb Seda kasutada?

Ikka. See on hästi efektiivne ravim. 92% patsientidest saavad ravitud esimesel korral.

Mind see hirmutab… Aga, on olemas ka rahvameditsiin. Nimelt on sul üks oma teooria. See on üks „nõela-teooria”?

Nojah, mul üks nädal vana teooria. See on selline: teen desinfitseeritud nõelaga vinni pindmiselt ja õrnalt katki. Minu arust on see loogiline. Olen seda ise proovinud, aga teistele ei julge soovitada, sest see on mu oma väljamõeldud teooria. Ja kui valesti katki teha, võib asi ka hullemaks minna. Aga mina... mina pean end osavaks.

On neid ravimisvõimalusi veel?

Hormoonpillid. Ka nendega on võimalik vähendada vinnide hulka. Aga nende kasutamisel on oluline meeles pidada seda, et akneravi on pikaajaline. Alati on! Vähemalt 1,5 kuud tuleb ravida, minimaalselt, kui mitte rohkem. Patsiendil on vaja kannatlikkust ja regulaarsust.

Aitäh sulle, Greta!