Oodatest Jeesust ja teisi

Lükkan käru, kus väikene jõujunn on sees ja keerutab end kui vurrkann. Kell on tiksunud piisavalt, aeg on käes, et mu väike tütar magama jääks. Aga ei. Wilma muudkui naerab ja viniseb, vahepeal tõuseb istukile, et vaadata välja.

Väljas sõidavad rekkad ja pisikesemad autod, soome numbrimärkidega. Vaatan, mis sorti juhtidega on tegemist ja üllatun. Pea igaüks räägib telefoniga.

Kõigil on kiire.

Briot lükates lähevad mõtted ikka mujale kui kohale. Mõtlen, et mida ma väärtusliku pooleteise tunniga peale hakkan. Mul on ju puhkus! Ma saan teleka ees vedeleda, ma saan banaani süüa. Ma saan magada, ma saan raamatut lugeda.

Tavaliselt ei oska ma vaba aega kasutada ja ma lihtsalt kaotan selle kui liiva käte vahelt. Ma ei ole harjunud olema. Ma tahan tegutseda. Ja ma tahan nüüd ja kohe!

Siis tuli meelde, kuidas ma vanasti vanaema pool olin, punane karvane diivan sõrmede vahel. Siis oli aeg, kui ma märkasin tolmukübemeid päikese käes. Ja märkasin, kui üks hakk tuli õunapuule, ma jälitasin teda...

Ja ma mäletan meeletut ootamist - kogu mu perekond oli läinud Rootsi! Üks, kaks, kolm suvepäeva läksid nii aeglaselt. Venisid rohkem kui hubba-bubba. Aga ma ootasin. Ja mu vanaema ütles ikka, et oodata on raske, aga pärast on nii mõnus.

Olen unustanud selle mõnu, mis on lume ootamises. Ja mis on isa koju ootamises. Olen unustanud ka selle üliolulise mõnu, mis peaks targal neitsil olema, kui Jeesus kunagi peaks tulema...

Ma tahan nüüd ja kohe. Wilma, ära sina siple!

Jääksin ja tapaksin

Istusin tavernas, raekojas. Ilmselt ma polnud ainuke, kes avastas, et terve hunnik herilasi pani ringi ja noolis nii pitsat kui apelsinimahla. Üks amps ja käega eemale, üks amps ja käega eemale.

Mingid naised kõrval lõid aga tõrjumisele käega ning kolisid oma vidinatega tagasi maa alla. Välisterassile jäin mina. Ja herilased.

No ikka heldelt käisid pinda. Võtnuks nad siis nektarit kuskilt lillelt, aga ei. Ikka tulevad kahvlile, taldrikule, klaasigi sisse. Aga vastupidiselt teistele restoranikülastajatele jätkasin ma oma jonni ja võitlesin lõputut võitlust.

Siis tapsin mõne herilase, otsekui sääse. Kõmm ja kõmm! Huvitav, kui elaksin kui grusiin, kes pitsat sööb, kas kohtleks ma inimest kui herilast? Eks herilasetest tõesta kõigis, mis iseloom on inimeses.

Aga sina. Kas oled maa-allaronija või tapja?

Matkimine ja andestus

Praegu on kuum teema autodega rallitamine. Tulin just family-cariga Soomest, seal nägin telekast ligi 400 000 inimest Jyväskylä rallit täiel rinnal nautimas. Palju oli ka Aavalisi ja Sikulisi. Ikkagi aasta suursündmus.

"Siin on see tähtsam kui suusatamine," teadis kohalik rallifänn mulle öelda.

Tegelikult on sellistel päevadel päris ohtlik olla rallimaade maanteedel. Nii nagu suurte jalkavõistluste aegugi, nii ka rallipäevadel - inimesed hakkavad kuidagi matkima telekas nähtut. Oled sa märganud, kuidas poisikesed hakkavad Ronaldosid ja Beckhameid mängima? Ehk pressitakse samal kombel täna ka gaasi?

Samas oli sel nädalavahetusel Eesti meedias väntamisel Joosepi juhtum. Eks kisa-kära üritasid sellest teha nii TV3 kui Postimees, aga kõige suurema uudishimuga lugesin ma hoopis oma teise onu kirjutisi. Tore, et Pets blogis nii andestav tundub!

Ja nii nagu armastatakse matkida sel ajal tipp-sportlaste saavutusi, mida telekas nähakse, usun, et samal viisil matkitakse ka noorema venna reaktsioone. Mis sest, et kasvõi poiste kombel, nädalakese. Ikka on tore, et mul on onud, kes just rahus võivad hingata...

Hingan täna siis minagi.

Kui elaksin uuesti

Sai pisut arutatud selle üle, mis teeks siis, kui teine ära sureks. Kui mina ja Wilma alles jääks... kas püüaks leida uue naise? Kas looks teistsuguse perekonna? Ikkagi alles oma elu esimeses kolmandikus ma ju.

Mõnes mõttes oleks nõme jääda tütartkasvatavaks vallaliseks isaks. Samal ajal kui kõik enam-vähem-õnnestunud paarid viivad lapsi kooli, käivad nende lõpuaktustel. Lasevad endi kodus sünnipäevapidusid korraldada ja viimaks peavad nende pulmas uhke kõne.

Mina vaataks kõrvalt ja ilmselt oleksin kurb. Püüaksin Wilmale seda kuidagi korvata ja viiksin ta tihedamini sööma, ükskõik kuhu. Kindlasti siis Wildesse.

Aga see poleks ikka see.

Kõhutunne ütleb, et kui Greta peaks surema, siis prooviksin oma elus midagi teisiti. Perevärki äkki enam algusest peale ei proovikski? Sest see poleks teisest stardist enam niikuinii see. Kui mul aga oleks korter vanalinnas, külmkapis alati apelsinimahla, iga kuu uus raamat riiulis... ja aega nende lugemiseks...

...ja kui ma siis tihti maanteid kulutaksin ja ka hotellides julgeksin ööbida, ehk oleksin ma ka siis õnnelik?

Kui Greta küsis, miks ma nii mõtlen - sest täna oli ju super perepäev - siis ma ei osanud midagi korralikku vastata. Elu lihtsalt tundub praegu selline üle-eesmärgistatud, tühi-ja-pisut-kurnatud, nagu kõik oleks rööbastes-aga-ainult rööbastes.

Võib-olla on ka asi selles, et tunnen, et nii palju on kaalul! Iga mu otsus on jube saatuslik, ja iga mõttekke võib viia mind kohtadesse, kuhu ma jõuda ei tahaks. Ainuüksi idee moraalsest langemisest paneb mind mitte unistama ja rõõmu tundma, vaid ettevaatlikult oma järgmiseid samme sellel elunööril astuma.

Aga ma ju ei ole mingi akrobaat. Lihtne inimene rahva seas, koos naise ja lapsega.

Tagarääkimine

Ma ei ole küll suur keeleekspert, aga on minulgi hetki, kus ma hambaid tugevasti üksteise vastu surun ja keeldun kaasa rääkimast. Seepärast, et mul on allergia tagarääkimise vastu.

See on vist mulle kaasa antud. Vanemad panid paika ka külalisi, kui keegi köögilauas kedagi tagantpoolt mürgitas.

Huvitav, mis oleksid asjad mida inimesed sinu puhul räägiksid? Mis neid segadusse, hirmu, närvi ja meeleheitele ajab?

Kõik tegelikult teavad, et selline asi ei ole ilus. Aga mu meelest, mida lobisevam on suu ja sõnarohkem kultuur, seda rohkem meist ka räägitakse. Teinekord päris õudne mõelda, mis kõik inimesed selja taga teha võivad!

Ma saan aru, miks see tagumiku taga rääkimine nõnda ahvatlev on... see on ju otsekui leevendus ja teraapia su haavadele! Südamepuistamine. Ja kui teine veel kaasa noogutab, siis see kui sotsiaalne jooming. Aga nagu ka alkoga, nõnda kaob ka selle uim ja hiljem tuleb peaparanduseks teinegi täis rääkida...

Tagarääkimine ei ravi kedagi.

Nojah, ehk on ka erandeid? Õigustatud rääkimisi. Kuidagi peab ju maailma asju saama arutatud ja eks vanematelgi ole vaja vahest omaette magamistoas arutada lapse arengut.

Iseasi muidugi, kas nüüd ühtäkki kõik me lapsed on.
Ja kas mitte meie ole hoopis teiste lapsed?

Väikesed asjad

Räägitakse suurtest asjadest. Et suured autod on lahedad, suured mõtted on sügavad. Suured musklid on kihvtid, ja suured tissid on ligitõmbavad. Suured portsud on "megad" ja suured ostukeskused on "hüperid".

Mulle aga tundub, et hoopis väikesed asjad on need, mis meie ümber tantsu kargavad. Enamus asju meie elust on väikesed.

Ja just väikesed asjad on need, mis teevad me päevast päeva. Hea päeva ja musta päeva.

Ma täna kaotasin autovõtmed ära. Kaotasin umbes 3 töötundi ja lõunasöögi. Sain stressiune, pahura tuju ja hunnikuteviisi mõttetuid mõtteid.

Suurus ikka loeb. Eriti kui asi on väike, aga sinu jaoks suur.

Kuidas naistega leida klappi?

Jaanitulel käisin ilma naiseta, kaasas vaid tütreke. Sedastasin säälolles vana tõe... selleks, et mees leiaks naistega klappi, pole mitte vaja teha vägitegusid ja omada sportautot. Piisab sellest, kui elad nende keeles.

Teisisõnu. Võta kaasa väike beebi ja ole talle linnuisa. Just siis lendavadki linnuemad teistest pesadest kaema ja nunnutama.

Isegi väikesed siristajad linnutirtsud tulid ega karnud mind, vaid hoopistükis aitasid mul lükata käru.

Ja oli ka neid, kes Wilmakest toita tahtsid. Mähkmeid vahetasid. Või niisama, sülelesid.

Räägitakse küll, et kui tahad naistele meeldida, pane lihtsalt lõua alla härjahigi või muskuseõli. Ma arvan aga nii, et piisab olemisest lihtsalt isa. See tähendab, pesa sees, ja mitte väljas.

Usaldamise raskused

Kes vähegi on inimestega kokku puutunud, teab ehk meenutada olukordi, kus tal olid usaldamise raskused. Või kui algul ei olnud, siis peale mingit juhtumit oli kohe tunduvalt raskem - kui mitte võimatu - kõht paljalt selle inimesega suhelda.

Teame. Usaldada ei ole lihtne.

Oma töökoha kaudu olin üks inimestest, kes käis möödunud päevil Lätis. Rääkisime nende kiluvarastega sellestsamusest - usaldusest. Meie mõtted rajanesid ühe mormooniusku juhi - mul tekkis kohe skepsis! - raamatul: "The speed of trust".

Tänu sellele raamatule kirjutan homme usalduse müütidest. Täna aga on mul meenutada lihtsalt üks pentsik lugu ameeriklaste mitteusaldamisest, mis mul kord kombeks oli...

...ma olin Horvaatias. Üks hiigelkogudus USAs oli teinud välja koolitus-puhkusreisi sinna alla, mere äärde. Ilus koht... Nii ilus, et liiga ilus, et olla tõsi!

Olin nende suhtes väga kriitiline. Tahtsid nad ju oma juhtimisfilosoofiat, vahendeid ja misjonireise Eestiga siduda. Mina aga seevastu sõrad vastu. No kuidas sa usaldad heatahtlikku võõrast? Varemgi meie rahvale tünksi tehtud!

Möödus päev, möödus kaks. Kriitiline ma olin, ja kriitikat ma tegin. Siis asi kulmineerus.

Nimelt avastasin, et ühe lõunase seminari ajal oli mu hotellituppa tekkinud hunnik snäkke. Šoksid ja kommid. Misasjad? Need olid šoksid ja kommid. No aga kuidas nad sinna sattusid?

Kas keegi smuugeldas sisse? Ja kas see smuugeldaja ka piilus mu raamatuid? Tahab ta teada, kuidas ja millest ma mõtlen? Ja siis vestluse keskel argumenteerida minu vaadetest lähtuvalt, manipuleerivalt. No kindel see!

Asi oli väga kahtlane.

Jagasin seda kogemust ühe oma sõbraga, toa- ja töökaaslase Dave Cuperyga. Ta naeris selle peale. Siis hakkasin järele mõtlema ja juurdlema. Ning ajapikku sain isegi aru kui haiglaselt kaugele ma olin oma usaldamatusega läinud...

...ma ei suutnud neid usaldada. Aga asi ei olnud neis. See oli MINA, kes ei suutnud neid usaldada!

Ja kui nad meid ühte kalarestorani viisid, kõigile meestele automudelid kinkisid - ja teiste ees, püsti seistes, igaühe kohta mõned komplimendid tegid, siis tundsin, et midagi liigub minugi sees. Nimelt, need vennad ehitasid üles mu enesehinnangut. Klots klotsi haaval.

Oma vennaliku kohtlemisega kasvas seejuures mu eneseusaldamine. Ja ma sain aru, et kui on probleeme teiste usaldamisega, siis võib asi olla hoopis iseendas. Kui ei suuda iseennast tõsiselt võtta ja usaldada, siis samal viisil kohtleme teisigi.

Tuleb ka end usaldada. Muidu on tõesti kõht paljas tobe olla.

Keda sul on olnud raske usaldada?

Homme aga müütidest...

Valus vaatepilt

Üks valusamaid vaatepilte ei ole mitte see, kui keegi jõhkralt kirvega kätte lööb või kui keegi kõigi käest pikki pükse saab. Valus on siis, kui see keegi on sinu oma laps.

Ükskord käis potsatus, ja siis oli vaikus. Ja siis algas nutt. Olin seljaga. Väikene punapõskne Wilma oli madratsilt kõvale põrandale maha keeranud ja lisaks shokile sai kõva laksu.

See oli minule valus.

Üks mees, Dave Patty nimeks, tal on poeg haige. Aga temagi tõdes sama jama, mis mina. Ütles, et ema on võtnud poja kõhuvalu endale üle. Kellest me hoolime, temaga me samastume.

Ühtteist õpin minagi, kui Wilma siin kaubanduskeskuses kinnise nina ja rögase kurguga nutab. Ühtteist minagi.

Keda ma austan, seda ma kuulan

Olen aeg-ajalt mõelnud, miks ma mõnda inimest justkui iseenesest tsiteerin. Samas kui ma mõnda teist, ehk võib-olla isegi targemat inimest, keda veelgi rohkem olen kuulnud rääkimas... ei tsiteeri. Miks lähevad mulle mõne inimese jutud korda, aga teise omad mitte?

Tegin lõpliku järelduse möödunud nädalavahetusel... sain aru, et keda ma austan, seda ma kuulan.

Nimelt olen hakanud oma vanemat venda rohkem austama. Ja seda mitte aegadel, kui me oleme koos ühel territooriumil, elamas samas ruumis ja mängimas sarnaste leludega. Olen märganud, et mu venna ethos (isiksuse mõju) kasvab aegadel kui oleme mujal. Kui näen teisi teda kuulamas, tema õpetust tõsisena võtmas.

Näiteks. Peebu kõne "Mõtle sammudes" hinnati eelmine laupäev erinevate noortetöötegijate poolt 10-pallisüsteemis 9,57 vääriliseks! Olgem ausad, see on päris kõva tulemus.

Või, mäletan pool aastat tagasi konverentsil, kus ta kõneles visioneerimisest ja sellepeale üks elupõline organisatsioonijuht kostis: see, mis ta ütles tuleks raiuda raamatusse... sellised hetked muudavad ka noorema venna suhtumist!

Peale 9,57 palli saamist kuulasin oma venda tunduvalt tähelepanelikumalt. Asi ei olnud selles, et ta oleks üleöö muutunud kuidagi brilliantsemaks naljameheks või teravamaks mõistuseks. Vastupidi, ta lihtsalt istus oma palavikuga kirikupukis, rääkimas vaiksel häälel, mis piibel ütleb. Ja mina. Mina kuulasin seda.

Sest keda ma austan, seda ma kuulan.

Lapsega laval

Väikene Wilma sai esimese lavakogemuse. Mingi seebikataoline "aaaahh-kui-armas" tuli auditooriumi seast.

Rääkivat aga lavateaduse raamatud, et kui laps või loom lavale tuleb, siis mängib ta mitmekordselt täiskasvanu üle! Nad on kuidagi iseenesest nii loomulikud ja vabad. Haaravad oma olemuses.

Muidu ma loodan, et Wilmat ootab teistsugune saatus kui mind.

Foto autoriks on Helari Hellenurm. Tehtud see Vanemuise kontserdimajas, möödunud noorteüritusel GoingUP. Kohas, kus onu Peep rääkis surmast.

Võluvõti: kuidas naine kuulama panna

Mul juhtus üks säärane lugu, kus avastasin põhjuse, miks naised mehi kuulda ei taha võtta. Või teisipidi öeldes -- sain teada, kuidas peaks mees käituma, et naine tema sõna kuulaks.

Kui sa aga arvad, et ma teen selle postitusega kellelegi liiga, siis ära loe edasi. Arvan et teen nii Märdile kui Gretale, sinule kui sinu partnerile, hääd.

Juhtus nimelt nii, et tulin töölt koju. Väsinud nagu ikka. Kodus aga ootavad kodutööd. Pisiülesanded igas toas, mähkmeidtäis Wilmake ja tähelepanuvajadusega naine. Isal siis mitu valikut: kas väsitada end veel, ja rabada, või lugeda ajalehte, ja puhata.

Kumbki valik kergete killast ei ole.

Otsustasin aga minna eriti äärmuslikku teed pidi. Kui kuulsin esimest ülesannet, tegin naksti selle ära. Siis tuli kohe teine peale, tegin selle ka ära. Siis aga otsisin kiirelt kolmanda, siis neljanda. Teenisin Gretat ja perekonda nii, et nad ei jõudnud initsiatiivi enam tõstagi. Heh-hehh-hee.

Olgu ma pärast ribadel või mitte... aga märkasin üht erinevust tavapärasega. Nägin seda, et kui ma Gretaga rääkima asusin või talle juhtnööre andsin, siis ta ei ajanudki vastu! Vastupidi, ta oli hoolega kõrvad kikkis kuulas, mis mul öelda oli. Ta tahtis teada, mida ütleb teeniv isa.

Mehed, ma tean, et teil on raske.
Aga kui te olete nõus pingutama, et lennata üle helibarjääri, siis lend läheb kergemaks!

dr House teravmeelsus nakatab

Oleme jõudnud 4nda hooajani. Mõned lüngad on sees, aga üldpilt selge. Doktor House on sama koha peal, lonkab sama moodi ja sähvab keelega ikka samal viisil kahte leeri. Nii et mõned nutavad.

Olen vaadanud, et see kurjam on ka minu keelt teravdanud. Nii mõnus on keset juttu, ühtäkki, vahetada jutunurka ning öelda kellegi kohta midagi nii õela kui veel pähe tuleb. Veider on see, et inimesi see mitte ainult ei šokeeri, vaid see ka meeldib neile.

"Märt, kuidas sa saad nii öelda," küsivad nad muiates.

Dr House meeldib paljudele. Inimene teleka ees tahab meeldida ka teistele.

Varem dr Housest:
"dr House narratiivid" (1.jan, 2008)

dr House narratiivid

Viimasel ajal olen langenud abikaasaga järjekordsesse sõltusse. Me mõlemad vahime päevad läbi dr House õelaid nalju. Minu fetiš läks nii kaugele, et võtsin kätte paberi ja analüüsisin 6 osa narratiivid tükkideks.

Ehk. See postitus räägib sellest, kuidas kasutada Aristotelese story-line, nii et auditoorium kuulaks põnevusega. Alljärgnevad avastused kehtivad igas klassikalises muinasjutus, anekdoodis või kasvõi presidendi uue-aasta kõnes.

Põnev!

Üks osa dr Housest kestab keskmiselt 41 minutit:

0:00 - 2:30

Sissejuhatus. Pealtvaatajale luuakse kontekst. Esitatakse probleem. Kellegi tavalise inimesega juhtub midagi. Asi läheb kriitiliseks. Kutsutakse kiirabi.

2:30-2:45

Vaheklipp. Tore muusika ja liikuvad kehaosad.

2:45-6:00

Konflikt. Peategelased arstid saavad kokku ja hakkavad vaidlema. Räägitakse uuest patsiendist (keda tutvustati sissejuhatuses), sest tal on kahtlased sümptomid. Selgub, et asi on keerulisem kui vastuvõtus arvati. Vaidluse lõpus isegi dr House on ümber otsustanud (ilmselt siis koos pealtvaatajaga), ja hakkab keissi üle pead murdma.

10:30
Esimene tõus. Meeskond on esimesed relvad pannud mängu, aga tuleb üht-äkki välja, et asi on tõsisem, kui arvati. Patsiendi tervis läheb kriitiliseks. Viimasel hetkel pääseb patsient. Pinge on kasvanud, tekivad lisaküsimused.

20:00

Teine tõus. Jällegi ebaõnnestub ravi. Patsiendi elu on kaalul, aga see päästetakse. Napilt. Keegi ei tea, kuidas asja lahendada, aga otsitakse edasi...

28:00

Kolmas tõus. Ja jälle see patsient väriseb või kägiseb. Pinge kõrgemal kui kunagi varem. Meeskond murrab pead, arutavad kogu keisse algusest peale läbi.

38:00-41:00

Haripunkt, kus on kulminatsioon. Tullakse viimase lahendusega patsiendi juurde. Ja ühtäkki lähevad pusletükid kokku. Ongi õige ravi! Patsient naeratab, tänab isegi tõbrast dr House. Kõik on rõõmsad.

41:00-41:30
Kokkuvõte. Peategelased jälle räägivad. Visatakse mingi naljake. Või siis üks vihjetandev küsimus, et me ikka järgmist narratiivi tuleksime kuulama-vaatama. Ja asi töötab!

Toon ära ka graafiku, millel on peal Aristotelese narratiiv:

Kollane, 0-6min (expodition; teemaesitus)

Oranž, 6-38min (ascension; tõus)

Punane, 38-41min (climax; haripunkt)

Kollane, 41-42min (conclusion; kokkuvõte)

Aijaiaiaiaiajaa

See ei ole eriti ilus, kui keegi ütleb "Aijaiaiaiaiajaa". Olgu, võib-olla esimest korda on natuke naljakas. Aga kui ikka paneb päevas mitukümmend korda ja ise muheleb seejuures, siis viskab see rohkem kui üle.

Aga kui "aijaiaiaiaiajaa" peaks ütlema väikene beebivõitu tütar. Siis ei ole vahet, kas ma magan, olen pool-unes või ärkvel. Ei ole vahet, kas ta sööb, imeb lutti või vingub. Kui ütleb "aijaiaiaiaiajaa", siis on asi ikka kohe päris naljakas.

Ja aina paremaks see sõnake tal läheb.

Selles on midagi fetišistlikult mõnusat. Üheaegselt on ta armas, teiselt-küljelt kaebav. Siis tundub, et selles on oma annus huumorit, aga ka laulmist. See on senini parim kommunikatsioonijupp, mis ta meile on andnud!

Jõle tore ikka, kui on kõrval üks arenev imepisike inimene. "aijaiaiaiaiajaa". Oi kui mõnus...

Võti issi südamesse

Tartu raekojaplatsil on kuusk, ilus ja suur. Ajalehes öeldi, et räsitud. Palju on seal laste postkaarte. Aga kas üldse keegi on käinud lugemas, millised on nende pisikeste salasoovid Jõuluvanale? Mul oli täna tunnike aega kärutada Wilmat kesklinnas, nõnda ma käisin siis lugemas...

Oli üks oranž kaardike. Aknaruudud kääridega sisse lõigatud. Keegi väikene tüdruk oli kriitvärvidega kirjutanud kronksus trükitähed sisse.

"KALLIS JÕULUVANA, PALUN TOO MULLE
1. PUSLE
2. RAAMAT
3. ISALE TERVIST
4. EMALE AMEERIKA LÕHNA"

sinna alla oli kirjutanud ta oma nime. Hakkasin juba kaarti kinni panema, kui märkasin, et keegi oli väikese, ent korraliku käekirjaga vedanud veel kaks rida. Ilmselt täiskasvanu.

"Ja palun, et ema leiaks
võtme issi südamesse."

See oli nii armas, aga lihtsalt rebis südamesse! Ai, kui valus! Kogu see perekond tuli silmade ette. Väikene tüdruk, kes tahab lihtsaid asju. Ja tema väikesed silmad, mis näevad, kuidas issi on töö kõrvalt haige. Ja väikesed kõrvad, mis on kuulnud, et ema tahab parfüümi kõige kaugemalt maalt. Ilmselt on perekonnas ka vaieldud ja vaikitud.

Ja tuli silme ette ka ema, kes koos lapsega selle hommikul valmis oli kirjutanud. Tema lihtsaid soove naeratades kõrvalt vaadanud. Ent siiski mõelnud ka endale, ja samal viisil lootnud, et miski kuskil aitaks tal leida tagasi selle läheduse mehega. Selle armastuse, mis tal kunagi oli olnud, ent kaduma läinud.

Olen ka ise peale lapse sündi mõelnud isana, et kuhu see energia nüüd nii äkki kaob. Siis kui põlvedel palvetan, kohe on tunda, et selg tuikab ja nõrk. (aga olen ainult 23!) Ja kui Gretaga õhtuti koos olen, on korduvalt olnd hetki, kus ma teda lihtsalt ei kuule. vaatan häguse pilguga. Siiski otsime uuesti lähedust, nagu ükskord sai siin kirjutatud.

Ja täna oli meil siis teine ametlik deidiõhtu! See on küll imelik, et peab kalendris aega mahutama, et selline õhtu tekiks. Aga õnneks see natuke ikka töötab. On vähemalt aega käes hoida beebiasjade asemel ka üksteise kätt.

Sõbrad lugejad, otsige teie ka lähedust. Muidu jääte kaugeks!

Wilma sai passi

Pole need Eesti paberiasjad midagi nii jamad. Saime pool kuud lubatust varem Wilma Loviisa passi. Nüüd ei ole ta mitte ainult tartlane, vaid ka eestlane. Tõenäoliselt mõne aja pärast aga identiteet jaguneb, ning ta saab ka soome passi.

Tütar tundub hellalt rahul... ja muide, eelmisel nädalal sain tunda, mida tähendab tööga peletada leinamõtteid. Aga veelgi ehedamalt ja rõõmsamalt sain kogeda seda, mida tähendab hoida ühe elu lõppemise perioodil ühe elu algust käte vahel.

Hoidkem väikseid lapsi süles, kui teil on raske! Olgu nad siis soomlased või eestlased, Jumala armsad lapsed ikka.

Haige isa mõtted

Eile ma oksendasin, veidi ka iiveldasin. Ei viitsinud ühtki jäset liigutada, aga viimaks ikkagi kobisin kontorist koju. Perekonna ja külaliste juurde. Ka tütre Wilma juurde.

Ma ikka pidevalt jälgin teda kõrvalt. Vaatan, kuidas ta läbi pisikese nina nohistab (tal on nohu juba nädal aega). Senimaani on ta nii hädine tundunud, oma väikeste sisalikusõrmede, abitu alahuule ja roosade põskedega.

Nüüd olin kodus aga abitu mina, isa. Pea tiirleb otsas ja kõhus keerutavad soolikad. Kui viskasin pikali, siis pidin olema mitme teki all ja kui unne jäin, siis nägin maailma kõige sürrimaid unenägusid. Isegi õhtu-, hommiku- ja muidupalved kippusid minema katkiseks.

Siis vaatan Wilmat, ta kas sirutas kuskil madratsil või lebas hällis. Vahepeal tegi häälitsusi. Nüüd tundus tema nii terve. Vaatas mind selgema pilguga kui mina teda. Ja samas, isegi kui oleksin tahtnud talle anda õhtu-, hommiku- ja muidumusi, siis see jäi ära. Isa ei taha, et tütar jääks haigeks. Isegi lähedusehinnaga mitte.

Olen ikka arvanud, et need isad, kes on vanuses 20-30 on ikka tõelised tegijad. Energiast pakatavad härjad, keda ei pea miski. Ja et lastel pole midagi paremat, kui just selline tippvormis isa...

...aga nüüd juba mõtlesin esimest korda sellele, et kaugel pole see päev, mil teatepulga pean talle üle andma. Mil issist saab papa või vana. Sest Wilma kasvab nii kiiresti ja kuigi ta on nii tore ja täiuslik, paneb just tema mind tundma nii vanana ja haigena.

Intiimsus partneriga

Vaevalt seda kõik teavad ja on kogenud, aga kui naine jääb rasedaks. Ja kui naine sünnitab. Ja kui ta siis last esimesi nädalaid imetab. Siis mees võib intiimsusest vaid und näha.

Kui laps tuleb, siis on peres kolmas isik. Tema saab kõige rohkem tähelepanu, ükskõik kui edev on naine ja kui kloun on mees. Laps saab kõige rohkem kaisutusi ja paisid. Ning see on täiesti ok. Mulle ikka meenub see vana katse, kus lapsed läksid kas invaliidiks või surid, kui neil puudus vanem, kes neid imikueas armastaks.

Wilma on meil väga armas. Tema saab palju musisid ja kaisutusi ka minult. Eriti kui ta nutab. Isa süda ikka hoolib küll.

Raamatud aga hoiatavad, et vanemad ei unustaks omavahelist suhet. Olla see imikule-lapsele-teismelisele kasulik, näha oma vanemaid käest kinni hoidmas... (kuigi jah, see on tõesti nii väkk ja harjumatult rõve?)

Eks siis Märt+Greta hiljuti avastasid, et neilgi vaja oma suhet uuesti ehtida ja ehitada. Sest tegelikult oleme me ju mõlemad nagu uued inimesed!
Gretat näen nüüd kui ülivajalikku ema. Ja Greta ütles täna vetsus, et mina olen nüüd see, kellest ta sõltub, hoolimata sellest, kas ta seda tahab või mitte...

Kust siis leida intiimsust?
...olen avastanud, et minu jaoks on väga olulised konfliktid. Tahan olla Gretaga konfliktis, ja need juuretasandil ära lahendada... sest tead, peale probleemide lahendamist tunnen, et me oleme täielikult ühel lehel!

Teine viis, kuidas intiimsust saaks luua, on läbi "passiivse isa" kaotamise. Mis on passiivne isa? Näiteks Homer, Al Bundy ja kuningas Taavet. Kõik nad olid passiivsed isad ja mängisid korduvalt oma võimalikke perekondlikke suhteid maha. Minuga sama lugu...

See juhtub siis, kui ma ennast kodus kõige ebaturvalisemalt tunnen (jah, mees võib ka tunda ennast kodus ebaturvalisena), sest siis suudan ma end kõige vähem avada Gretale. Usaldada. Tema naljade üle naerda näiteks. Viga tuleb sellest, et tahan, et minu käes oleks kodus võim...

...aga kui ma ei suuda seda temale väljendada, ja ta ei näe mu hirme. Siis juhtub nii, et mees läheb olekusse: "passiivne isa" ja ta kaob kuhugi asjade taha. Muutub väsinuks, lösutab, vaatab telkut-või-arvutit.

Kui aga "passiivne isa" üheskoos ära tappa, siis on lähedus - jee! - jälle sammu võrra lähemal.

Aga ikkagi,
täiesti vana teema,
aga täiesti uues kuues.

Kõne ettevalmistamise nipid (2-8)

Üks väheseid teemasid, kus mul on võimalik vaid väheste inimestega rääkida, aga millest ma väga palju tahaksin rääkida -- on kõnede, ja eelkõige jutluste, ettevalmistamine. Milline põnev teema see on... nii palju, mille üle pead murda!

Kui jälgida, kuidas retoorikat viimasel (minu) ajal õpetatakse, siis on huvitav, et õpilasi just läbi küsimuste suunatakse. Näiteks maailmapäästja Rick Warren, juhifanatt Andy Stanley ja kirglik asiaat Francis Chan. Nemad ütlevad, küsimuste küsimine iseendalt enne kõnelemist on kriitilise tähtsusega. Ehk hellalt oluline.

(Tglt on see väga rikas postitus! Nii et häbi sul olgu ja püksi sul tulgu, kui sa seda postitust alla 1 minuti vaatad, ja ütled et need teadmised on tühised:)

Kuigi olen kuulnud, et Rick Warrenit peetakse arrogantseks kõnelejaks, on ta tutvustanud kahte küsimust, mida päris paljud tsiteerivad. Ta ütleb, et iga auditoorium küsib alati kahte küsimust:
1) So what?
2) Now what?

Üheks Ameerika mõjukamaks kommunikaatoriks ja juhtide koolitajaks peetakse Andy Stanleyt. Tema on öelnud, et alati peab sõnumitooja suutma olema kuulaja mokassiinides ja vastama lausa neljale küsimusele:
1) What i have to know?
2) Why is it important to know?
3) What do i have to do?
4) Why do i have to do it?

Ja nüüd kolmas mees. Selline kõneleja nagu Francis Chan, mees kes naelutab enda ümber eelkõige tudengeid. See aasia juurtega jutlustaja väidab, et alati on oluline küsida kaheksat küsimust. Need on:
1) Am I worried about what people think or about what God thinks about my message?
2) Do I truly love the people Im speaking to?
3) Am I accurately presenting the message?
4) Am I depending on the Holy Spirits power or my own?
5) Am I more in love with God when Im teaching, or when Im in private? (vau!)
6) Have I applied this message to my own life?
7) Will this message drawn attention to me or to God? (mida parem kõneleja, seda olulisem)
8) Do the people really need this?

Loodan, et minu leidudest on mõnele kasu. Ma ise lähen nüüd raudteeliiprite peale jalutama, et oma reedest sõnumit ette valmistada. Ja uh-oh, on see alles pähkel, on alles murda... aga samas, nii põnev!