Pühapäev, 31. august 2008

Märt ja Mihkel julgustavad

Viimasel ajal olen üha rohkem kokku puutunud noorte kuttidega, kes räägivad oma soovist minna kas välismaale piiblikooli või jääda kodumaale, aga samal viisil - õppida Jumalat ametlikult. Miks see on nii?

Mul on kaks teooriat:

1. Ongi tekkinud mingi erakordne huvi selle erilise seltskonna seas ja see tõotab Eestile vaid head.
2. Ma olen lihtsalt selles teemas ja tutvusringkonnas rohkem sees kui kunagi varem ja ma tõesti näen vaimulikku huvi ka juuretasandil.

Kumbki variant on iseenesest tore. Ja nii mina (kes ma lähen isapuhkusele) kui Mihkel (kes juhib paljut nelipühiliikumises ja on ka piiblikooli direktor) julgustame: noored vennad kodumaal, õppige täie rauaga! Teie teadmised saavad olema väärtuslikumad kui kuld ja saatuslikum kui maanteeliiklus.

Piibli- ja teoloogiakoolid on nagu lavakas Toompeal, sinna ei taheta noortest vanemaid! Nad on liiga väljakujunenud, ja neid ei ole võimalik enam voolida. Teid aga on!

Reede, 29. august 2008

Vanaema vana kell

Kui mina istusin potil, siis Wilma tahtis mulle sülle tulla. Peale vingumist siis saigi. Pigem rahu potil kui vingumine mujal. Ja kui ta sülle oli saanud, siis märkas mu väike tütar midagi...

Seina peal tiksus kell. Selline suur ja vanaaegse fondiga. Tik-tak-tik-tak. Nagu vanaemade vanad sekundid. Maailm seiskus. Väikese Wilma väikesed silmamunad niisamuti.

Ta jäi ainiti ajamasinat vaatama. Ju siis oli selles midagi lummavat. Unustas möödunut nutu ja minu süle. Ta vaatas kella ja võttis oma käe...

...ja sirutas selle nii pikalt ette kui võimalik. Nagu oleks ta Jumal Michelangelo maalil, pilvede ja pahade inglite vahel. Aga Wilma käsi on tegelikult väga lühike. Lühem kui joonlaud. Vahemaa vana kellaga aga rohkem kui meeter.

Aeg tiksub. Mina istun. Wilma aga sirutab ja sirutab, ja sirutab.

Nii oskavad teha vaid väikesed inimesed oma suurte unistustega. Sirutada oma pisikese käe lootusetult kaugete asjade poole, neid kunagi kätte saamata. Aga alati seda siiski lootes ja uskudes. Vanad inimesed aga istuvad potil ega tee kellast teist nägugi.

Kui sa oskaksid unistada, siis kuhu sirutad sina oma käe? Isegi kui see on oleks kahe või koguni kolme joonlaua pikkune?

Teisipäev, 26. august 2008

Oodatest Jeesust ja teisi

Lükkan käru, kus väikene jõujunn on sees ja keerutab end kui vurrkann. Kell on tiksunud piisavalt, aeg on käes, et mu väike tütar magama jääks. Aga ei. Wilma muudkui naerab ja viniseb, vahepeal tõuseb istukile, et vaadata välja.

Väljas sõidavad rekkad ja pisikesemad autod, soome numbrimärkidega. Vaatan, mis sorti juhtidega on tegemist ja üllatun. Pea igaüks räägib telefoniga.

Kõigil on kiire.

Briot lükates lähevad mõtted ikka mujale kui kohale. Mõtlen, et mida ma väärtusliku pooleteise tunniga peale hakkan. Mul on ju puhkus! Ma saan teleka ees vedeleda, ma saan banaani süüa. Ma saan magada, ma saan raamatut lugeda.

Tavaliselt ei oska ma vaba aega kasutada ja ma lihtsalt kaotan selle kui liiva käte vahelt. Ma ei ole harjunud olema. Ma tahan tegutseda. Ja ma tahan nüüd ja kohe!

Siis tuli meelde, kuidas ma vanasti vanaema pool olin, punane karvane diivan sõrmede vahel. Siis oli aeg, kui ma märkasin tolmukübemeid päikese käes. Ja märkasin, kui üks hakk tuli õunapuule, ma jälitasin teda...

Ja ma mäletan meeletut ootamist - kogu mu perekond oli läinud Rootsi! Üks, kaks, kolm suvepäeva läksid nii aeglaselt. Venisid rohkem kui hubba-bubba. Aga ma ootasin. Ja mu vanaema ütles ikka, et oodata on raske, aga pärast on nii mõnus.

Olen unustanud selle mõnu, mis on lume ootamises. Ja mis on isa koju ootamises. Olen unustanud ka selle üliolulise mõnu, mis peaks targal neitsil olema, kui Jeesus kunagi peaks tulema...

Ma tahan nüüd ja kohe. Wilma, ära sina siple!

Esmaspäev, 25. august 2008

1:11

Just vaatasin youtubest, kuidas üks rong kuskil Poolamaal või sarnases kohas ühest videokaamerast mööda sõitis. Rong ise oli nagu tavaline elektrirong ikka, lohisev ja paari vaguniga.

Video oli mõttetu.

Ma ei olnud ainuke, kes seda video vaatas. Mõni isegi kommenteeris. 1 minut ja 11 sekundit mu elust.

Kuidas sina oma aega sisustad? Kui tihti põgened töö või tegemiste eest?

Reede, 22. august 2008

Olen ju ka julge

Panin Wilma magama ja jõudsin märjas rohus oma elule mõelda. Siis tuli meelde, et huvitav, kuidas ma 4 aastat tagasi siinsamas Soomes, üksiolles mõtlesin... (ma nimelt kirjutasin muhvimoodi endale kirju, siis ei olnud blogi).

(2004 aasta, 14.juuli)
"Roger (G isa) armastab mootorrattaid. Nagu väike poiss oma lemmikmänguasja. Ta tahab, et tema lapsed sellest osa saaksid. Ka Greta. Ja Greta on mõnikord temaga kaasa läinud, sõitnud koos temaga. Aga Gretal on igav. Talle kohe üldse ei meeldi mootorrattad, challenge ehk natukene. Greta kardab liiga palju. Ja ta muretseb. Auto sobib temale kohe kindlasti rohkem.

Aga Roger on mootorrattur. Ma ei teadnudki, et ta võiks olla mootorrattaklanni juht. Greta ei ole kunagi temast niimoodi rääkinud, ometigi on võimalik Rogerit sellisena näha. Mulle meeldib, et Greta ei uhkusta. Kuigi ta võib uhke olla küll. Fammu (G vanaema) on julge. Räägib julgelt. On julge. Kahju, et ma vastu ei oska rääkida. Olen ju ka julge."

Loen ja naeran. Hakkasin iseendale rohkemgi meeldima.

Neljapäev, 21. august 2008

Lapsega kodus

Hakkasin puhkama. Ja võtsin kodukana rolli üle. Üheltpoolt sain rõõmsaks, sest avastasin, et olin ikka omadega täiesti ribadel ja puhkust ma tõesti vajasin... teisalt tundub asi ikka nii lootusetu... kuidas elada oma tulevast elu kui mul päevas vaid mõned minutid iseendale?

Jään ju sügisest isapuhkusele. Ja tööl käib siis peamiselt Greta.

Ei tahaks pidurdada ka teise lapse tulekut. Samas, mulle tundub, et nii raske on ühegagi hakkama saada. Tahaksin ju olla ka Gretaga!

Praegu ei ole mõtet mind moraaliga ka paika panna. Sest asi ei ole ajaplaneerimis-oskustes. Arvan, et oleme kumbki selles keskmisest paremad. Lihtsalt see elukene tundub nii... Me kõik oleme väsinud.

Aga küll Jumal aitab. Või mis?

Teisipäev, 19. august 2008

Integreeritud vooruslikkus

Nagu üks kuulus mees, Meego Remmel, on öelnud, tähendab inglisekeelne sõna integrity meie mõistes integreeritud vooruslikkust. Mina arvan, et see sõna on mulle oluline ja kui mul seda elus ei ole, siis olen omadega tuksis.

Eks käi usuringkondades praegu kõva arutelu, et kas Todd Bentley on õige mees. Ikkagi usuliikumise juht, aga läbipõlemise äärel ja pereprobleemides. Samas, paljud on tema löökidest tervenenud ja Jumalat õppinud tundma.

Aga see integreetitud vooruslikkus.

Billy Graham olla üks väheseid usumehi, kes hoidis maailma ees kõik asjad avali. "Tema rahaasjad olid ja on täiesti läbinähtavad," rääkis meie oma evangelist Janek mulle eile. Vooruslik usumees seega, mõtlen ma.

Eks minagi väikse kaliibriga usujuht. Ja mures minagi oma pere ja läbipõlemise pärast. Kiusatusi on ju iga päev ja igasuguseid. Tahan minagi olla avali su ees ja näidata kasvõi enda pärast, mis mu elus toimub...

...blogin, et olla vooruslik.

Reede, 15. august 2008

Jääksin ja tapaksin

Istusin tavernas, raekojas. Ilmselt ma polnud ainuke, kes avastas, et terve hunnik herilasi pani ringi ja noolis nii pitsat kui apelsinimahla. Üks amps ja käega eemale, üks amps ja käega eemale.

Mingid naised kõrval lõid aga tõrjumisele käega ning kolisid oma vidinatega tagasi maa alla. Välisterassile jäin mina. Ja herilased.

No ikka heldelt käisid pinda. Võtnuks nad siis nektarit kuskilt lillelt, aga ei. Ikka tulevad kahvlile, taldrikule, klaasigi sisse. Aga vastupidiselt teistele restoranikülastajatele jätkasin ma oma jonni ja võitlesin lõputut võitlust.

Siis tapsin mõne herilase, otsekui sääse. Kõmm ja kõmm! Huvitav, kui elaksin kui grusiin, kes pitsat sööb, kas kohtleks ma inimest kui herilast? Eks herilasetest tõesta kõigis, mis iseloom on inimeses.

Aga sina. Kas oled maa-allaronija või tapja?

Laupäev, 9. august 2008

"We were attacked because..."

We were attacked, because we wanted to be free. Nii ütles Gruusia president youtubes inglise keelt mõistvale maailmale. Kes veel ei tea, siis sel ajal kui meie oleme Eesti noortega suvelaagris...

...samal ajal suur karu tungis Gruusia karjamaadele, murdes maha ligi 1600 inimest. Praegu kirjutab meie Postimees, et väike hakkas vastu ja lasi karu 2 hävituslennukit alla.

Mul on raske mõista riikide-vahelisi suhteid, kuna ma ise olen nii väike. Ma ei mõista ei maailma võimukama naise Rice ega meie oma mehe, välisministri Urmas Paeti tööpõldu, millel nemad peavad rügama.

Üheltpoolt olen nagu kogu muu publikum väiksema poolt. Teisalt, eks ma püüa ise ka mõista karu ja tema probleeme. Äkki on naaberkaru kunagi ikka olnud armas karvakera, kes aga kaotanud oma armsakssoojendatud pesa? Või on ta leidnud mesilastaru, kus ta suurte tükkidega liiale läinud ja nüüd kuidagi enda väärikust kogu muu metsa ees üleval tahab hoida.

Väikesed mesilased on aga täna üksi.

Püüan olla ka Gruusia nahas. Mida tähendab tahta seda kuulsat Vabadust? Seda nõuda, selle eest seista? Mida oleks mul öelda oma suhete varal? Kui ei oska lahendada oma tülisid, ja alati ja ainult oma õiguseid esimesena taga ajada, siis ei leevendu ju miski... Kui me lähisuhetes abieluliitudest hoolimata lahutame, siis mõni ime, et ka riigilooma-suhted on nii nagu nad on.

Raske on see õigluse maailm. Kõigil on ju õigus. Raske on ka teist põske keerata, kui oma rahva põski rohkem kui 1600 tükki...

...samas ärkas Eestis ellu vähemalt 5 inimest! Siin Viljandis, Oleviste noortelaagris. Põhjust on ka juubelduseks.

Pühapäev, 3. august 2008

Matkimine ja andestus

Praegu on kuum teema autodega rallitamine. Tulin just family-cariga Soomest, seal nägin telekast ligi 400 000 inimest Jyväskylä rallit täiel rinnal nautimas. Palju oli ka Aavalisi ja Sikulisi. Ikkagi aasta suursündmus.

"Siin on see tähtsam kui suusatamine," teadis kohalik rallifänn mulle öelda.

Tegelikult on sellistel päevadel päris ohtlik olla rallimaade maanteedel. Nii nagu suurte jalkavõistluste aegugi, nii ka rallipäevadel - inimesed hakkavad kuidagi matkima telekas nähtut. Oled sa märganud, kuidas poisikesed hakkavad Ronaldosid ja Beckhameid mängima? Ehk pressitakse samal kombel täna ka gaasi?

Samas oli sel nädalavahetusel Eesti meedias väntamisel Joosepi juhtum. Eks kisa-kära üritasid sellest teha nii TV3 kui Postimees, aga kõige suurema uudishimuga lugesin ma hoopis oma teise onu kirjutisi. Tore, et Pets blogis nii andestav tundub!

Ja nii nagu armastatakse matkida sel ajal tipp-sportlaste saavutusi, mida telekas nähakse, usun, et samal viisil matkitakse ka noorema venna reaktsioone. Mis sest, et kasvõi poiste kombel, nädalakese. Ikka on tore, et mul on onud, kes just rahus võivad hingata...

Hingan täna siis minagi.

Kas on ikka inglike?

Öeldakse, et väikesed lapsed on nagu inglid. Ükskõik, kas tegemist on siis punapõskse trullaga, või lokkisjuustes jullaga. Ikka on juntsud armsad. Kohe täitsa esimesest hetkest.

Sellega tuleb meelde, et mõnda minuvanust meest on õnnistatud lause sellise asjaga nagu "beibifeiss". Sellised mehed moodustavad "boibände" ja nad laulavad naistele ballaade. Nemad jäävad paljude jaoks inglikesteks...

Eks öeldakse, et minulgi on kodus väike inglike. Wilma, kes 2 päeva pärast 9-kuune. Ikka heldelt kilkav, energiline ja sotsiaalne olend. Varem, kui ta vanni läks, siis ta silmad särasid. Nüüd siputab rõõmsate asjade peale jalgu.

Aga mida kõik inimesed ei tea, on see, et tegelikult väikesed inglid on mõnikord hoopis nukitsamehe nägu. Raputavad oma hälli ja karjuvad. Jonn näib teinekord suurem kui ükskõik millise täiskasvanu sõim ja viha. No mida sa teed lapsega, kui see väänleb su süles, ja teeb kõik mis võimalik - et lihtsalt teha teisiti kui vanem seda soovib?

Või siis ingli-kadedus. Teate, kuidas nad teiste laste mänguasju, isegi lutte - himustavad. Justkui mängleva mõnuga ära võtavad, ega kuidagi tagasi taha anda. Või kui sünnib perre uus elanik, milliselt nad oma vanemaid vaatama hakkavad?

Kui ma väike laps olin, tegin ma teste kärbestega ja vaatasin, kui kaua nad topsides elavad. Kuigi ise olin ingel, tahtsin teada, mis tunne on neil olla tiibadeta...

Ärge saage minust valesti aru. Ma armastan lapsi. Ja oma Wilmat olen musitanud rohkem kui ükski armuvaludes tütarlaps oma patja või peeglit. Ma austan kõrgelt oma perekonna soove ja vajadusi. Ma olen harjunud andma Wilmale oma kuue, jalutama tema pärast miili rohkem ja olgem ausad - ka keerama teise põse, kui ta mind pisikeste küüntega küünistab.

Aga ta ei ole ingel. Ta on inimene nagu iga teine.

Reede, 1. august 2008

Natuke seksuaalsusest

Tegelikult teema Seks on ikka mul südamel. Ja see on okei, sest midagi oleks minus vist korrast ära, kui see südamel ei oleks.

Tahan öelda täna, et ma ei tea peaaegu ühtegi inimest Eestis, kes oleks rääkinud avalikult, kuidas tuleb seksida. Ja ma mõtlen sellist puhast seksuaalset suhet - sellist, kus on palju lähedust (mõlemapoolset) ja vähe haavu ja arme vanadest - kasvõi porniapartneritest.
Sest seks on rohkem kui seks.

Olen veendunud, kasvõi oma elu vaadates, et sellega ümberkäimine on teinud rohkem haavu kui ükski sõda. Oma hävingusse on see viinud rohkem kui ühe impeeriumi...
...ja mis veel olulisem - tihti me ei pane seda isegi tähele, aga - isegi kui raha ja võim on igavesed juurikad, mis rikkunud paljusid, on seksuaalsusele igal inimesel ikka palju suurem ligipääs. Keha, mida puudutada, on kõigil olemas. Aga kahju, et tõelisest seksist nii vähe teatakse ja teada antakse...

...ma lähen nüüd magan oma naisega.