Blogimine hajuskülas

Meie inimestele olla kõige tavalisem elupaik pigem üksinduses kui teistega koos. Uudisteski käis täna läbi, et erakordne sündmus juhtus pealinna Linnu teel... lapsed kolisid vanematega lähestikku.

Oleme ju hajusküla elanikud?

Taludes, mis teistest eraldi. Kiviviskest kaugemalgi.

Kuid ometigi igatseme me blogida. Mis sest, et väga paljudel on parooli all peidus (jah, Sandra ma
mõtlen ka sinule!). Ikka igatseme jagada oma elusid teistega. Rääkida, mis meid mõjutanud on. Mida me mõtleme ja mis me päeval tegime.

Blogida hajuskülas on aga ohtlik, kas pole? Kui näiteks Padu külas, kus 4 õnnetut noort surma läksid, tunnevad kõik-kõiki... siis tegelikult, mis saab siis kui näiteks Tallinna, Tartu, Narva või Pärnu elanikud blogivad?

Siis saavad ju teised ka teada!

Miks on nii raske avada end? Miks on kergem panna aiale silt "eravaldus" või "kuri koer", kui pakkuda võõrale Gevalia kohvi? Mida me tegelikult kardame?

Kas Greta on rase?

Ja tuligi välja, et keegi seal kõhus ongi jalad alla võtnud! Ta on 8 millimeetrine tüüp, kes on 6 nädalat ja 6 päeva vana. Praeguse seisuga on asjad nii, et näeme teda 2. detsembril.

Jee Greta on rase! Kui Jumal lubab, siis oleme jätkuvalt viljakad...

Mäng Wilmaga

Tulge appi last hoidma

Pole ammu üleskutset teinud. Kuid nüüd on see tund käes... Märt Saar palub, et mõni minu lugejaist võtaks aega ja mõtleks, kuidas ta saaks meie perele abiks olla. Nimelt lähen ma kolmeks nädalaks USAsse, samal ajal kui Greta jääb Wilmaga koju.

Raskeks teeb olukorra see, et Gretal on vaja jätkuvalt edasi töötada, ja mul lihtsalt muud varianti ei ole, kui teisele poole ookeani sõita. Meil toimub seal 2x3 kampaania, mille käigus loodame 11-st eri osariigist leida nii organisatsioonile kui perele toetust.

1. Toeta. Kui sa oled üks lähedastematest, kas sa saaksid olla Gretale nende päevade (28Okt-12Nov) jooksul kuidagi toeks?
2. Palveta. Isegi kui sa elad kaugemal (olgu see siis Saue, Otepää, Vaasa, Helsinki või Kaerapere), palvetaksid sa konkreetselt meie eest Jumala kui kõigeväelise poole?

Väike video siis ka, et ei jääks muljet, et ma tühja tuult tallan ja see USA-reis oleks justkui mingi lõbutripp. Ei ole. On vaimulik töö (mida jah, siiski teen rõõmuga).

Next Generation from Josiah Venture on Vimeo.

Kuidas veeta 1 min tütrega

Keskmiselt olla isa oma lapsega 2 minutit nädalas. Eks minugi jaoks on kiusatuseks teha rohkem tööd kui peaks. Aga täna ma tahaksin sulle näidata vastupidist. Mida me tütrega tegime minu sünnipäeval?

See on 1 minut minu nädalast.

Klavdia käis külas

Nüüd see siis juhtuski. Blokkmajas, kus tsirka 250-270 elanikku, ja kus ma peaaegu kedagi ei tunne... üks naaber nimega Klavdia jalad alla võttis ja külla meile tuli. Vanem vene proua, roosakaks värvitud juustega ja paari kuldse hambaga.

Greta nägi sel õhtul palju vaeva.

Laual parimad serviisid, kanafilee ja aurutatud riisterad. Kohe näha, et mu naisel külalislahkus and. (kas tead, kuidas seda andi mitte kasutada?)

Aga kell tiksus ja tiksus... naabrinaist nagu ei tulnuksi. Möödas oli juba 15 minutit. Hakkasime juba arutama, kas palvetada või kutsuda keegi teine naabritest. Siis ju ei lähe toit raisku!

Ja siis ta tuli. Tõi kingitusi nii meile kui Wilmsile. Väga äge. Kahjuks ta väga palju ei söönud, aga juttu ajas küll palju. Terve mu märkmepaber sai täis, sees venekeelsed sõnad. Näiteks malitsa, s.o. palvetama. Sel õhtul meenus ka sõna: rebjoonok.

Viimaks vaatas ta veel me toad üle. (ka meie rebjoonoki peeglitaguse peidiku). Äraminnes jättis meile ka vanaaegse kilekoti. See oli kahtlemata armas.

Pärast oli kohe teine tunne talle öelda "nägemist". Nagu ta olekski oma inimene, tuttav vanaema. Ja tegelikult, ei olegi nii raske inimestega kokku puutuda ja neid pesadevahelisi suhteid luua.

Kui palju on sinul Klavdiasid, keda sa veel ei tunne?

Naabrivalve

Elame maailmas, mille lõid kommunistid. Aga vastuhakust neile elame teiste väärtuste järgi. Kuigi oma sisimas ikkagi igatseme ka sotsiaalsust, kommuune ja miks mitte, seltsimehigi.

Mina olen üks väike osa 40%-ist inimestest, kes elavad betoonmajades. Meie maja seinal on vana mikrorajooni joonis. Ammuilma on raamatukogu ja kauplused selle peal kadunud. Elan ligi 250 inimesega ühes majas.

Kuigi oleme nagu lutikad, kokku me ei puutu. Trepikojas vahetame paar sõna, aga sisuliselt elame pidevalt vaid paari meetri kaugusel. Võime samal ajal oma naisi peksta või nendega seksida, keegi seda tegelikult ei tea, ja ega kellelgi vahet ka ei ole.

Oleme lähedal, aga kaugel. Uskliku perena aga ikka igatseme, et saaksime jagada oma parimat. Õppida naabreid (alias "ligimesi") tundma, ja kui võimalus, ehk ka armastama. Aga kuidas? Kuidas murda need veneaegsed müürid ja öelda üks korralik TERE?

See postitus sai ajendatud pool tundi tagasi juhtunud ajaloolisest nükkest. Kuigi oleme siin majas viibinud väiksemas või suuremas koosseisus 3 aastat, kutsusime peale 1000ndet päeva alles nüüd endile ühe oma naabreist külla!

Ta tuleb homme kell 19. See saab alles põnev olema!

Mis kellani piima müüakse?

Maximas on huvitavad inimesed, eriti kesk-päeval. Ja kui see maxima on kivimajade keskel, siis on seal eriti huvitavad elanikud. Huvitavad nagu mina.

Üks jommis vanamees oli. Iseenesest nagu jõuluvana, aga purjus. Trallitas seal kella 9 paiku ringi, raha näpus. Mina läksin ostma lastejooke, tema issidejooke.

Siis sai onu pahaseks. "Miks ei saa mina juua osta!"

Tädikesed kassades selgitasid, et kell on liiga vähe. Selleks, et alkoholi osta, peab ukse pealt seadust lugema ning tunnike veel ootama. Onu jõuluvana taarub kitsaste maxima riiulite vahel edasi, otsib siit-sealt midagi head.

"Ma siis ostan piima... ma siis ostan piima," hüüab ta justkui kõigile aga siiski endale. "Kus see piim on? Kus on piim?"

Vaatan, kuidas kassalint võtab mu asjad ja teen oma päeva esimese ja parima tervituse maxima tädidele. Ikka selleks, et kivimajade vahel ka keegi naerataks. Uksest väljudes paneb aga onu mind jälle muigama. Ta hüüab siiralt ja küsivalt nii endalt kui kõigilt: "Aga mis kellani piima müüakse?"

Jälle üks uus inimene! (Nora Hamer)

Mis tunne oleks olla inimese nahas, kes peale oma 50ndaid näeb iga aasta vähemalt 4 uut lapselast? Minu arust on see tervislik, viljakuse ja õnnistatuse märk. Mu õe perre potsatas järjekordne õun, seekord nimeks Nora Hamer (esimene tüdruk neil!)

Ja siin siis on enamus minu õdede-vendade lapsi pildi peal. No, kui sind peaks juhuslikult huvituma, millisesse puusse see meie Wilma kuulub. Kusjuures, kes veel ei tea, siis meie pere vanim, Peep oma naise Annaga... ootavad jaanuarikuus järjekordset järglast!
Tule, sünnita sinagi!

Kui elaksin uuesti

Sai pisut arutatud selle üle, mis teeks siis, kui teine ära sureks. Kui mina ja Wilma alles jääks... kas püüaks leida uue naise? Kas looks teistsuguse perekonna? Ikkagi alles oma elu esimeses kolmandikus ma ju.

Mõnes mõttes oleks nõme jääda tütartkasvatavaks vallaliseks isaks. Samal ajal kui kõik enam-vähem-õnnestunud paarid viivad lapsi kooli, käivad nende lõpuaktustel. Lasevad endi kodus sünnipäevapidusid korraldada ja viimaks peavad nende pulmas uhke kõne.

Mina vaataks kõrvalt ja ilmselt oleksin kurb. Püüaksin Wilmale seda kuidagi korvata ja viiksin ta tihedamini sööma, ükskõik kuhu. Kindlasti siis Wildesse.

Aga see poleks ikka see.

Kõhutunne ütleb, et kui Greta peaks surema, siis prooviksin oma elus midagi teisiti. Perevärki äkki enam algusest peale ei proovikski? Sest see poleks teisest stardist enam niikuinii see. Kui mul aga oleks korter vanalinnas, külmkapis alati apelsinimahla, iga kuu uus raamat riiulis... ja aega nende lugemiseks...

...ja kui ma siis tihti maanteid kulutaksin ja ka hotellides julgeksin ööbida, ehk oleksin ma ka siis õnnelik?

Kui Greta küsis, miks ma nii mõtlen - sest täna oli ju super perepäev - siis ma ei osanud midagi korralikku vastata. Elu lihtsalt tundub praegu selline üle-eesmärgistatud, tühi-ja-pisut-kurnatud, nagu kõik oleks rööbastes-aga-ainult rööbastes.

Võib-olla on ka asi selles, et tunnen, et nii palju on kaalul! Iga mu otsus on jube saatuslik, ja iga mõttekke võib viia mind kohtadesse, kuhu ma jõuda ei tahaks. Ainuüksi idee moraalsest langemisest paneb mind mitte unistama ja rõõmu tundma, vaid ettevaatlikult oma järgmiseid samme sellel elunööril astuma.

Aga ma ju ei ole mingi akrobaat. Lihtne inimene rahva seas, koos naise ja lapsega.

Ettevaatust, kuri sõber

Kuna autovõtmete kaotamise saaga jätkub, siis jalutasin täna vähemalt 5 km tööle. Ilus hommik iseenesest, sai rohkematest asjadest arutada Jumalaga (kõrvalvaatajale kindlasti skisofreeniline tegevus)... aga eks kohtasin teel tööle ka paari kurja sõpra.

Kõnnin aiast mööda ja laksti! "Auh, auh, auh!" Võpatan, raputan pead ja tunnen ranitsa all külma higi.

Varsti tuleb uus aed. Käib raksti! Kellegi karvane pea hüppab pooleteise meetri kõrguse aia peale ja hakkab sama moodi lahmima: "Auh. Auh! Auh!!!" Aial on silt: "Kuri".

Eriti räme mu meelest! Kunagi öeldi koerte kohta, et ta inimese parim sõber. Meie varakapitalistliku rahva hinges on aga individualismi pisik, mis need sõbrad defineerinud kurjamiteks. Tänapäeva inimesed ei istuta aedadesse mitte lilli, vaid toovad sinna kihvadega looma.

Ja tagatipuks panevad näoga tänava poole sildi: ettevaatust! Või siis lihtsalt ja lakooniliselt: siin on keegi kuri. Mis mõttega?

Noja, eks piibelgi õpeta, et vara paneb inimesi üksteist kartma. Aga samas, kõigi nende siltide ja haukumistega kaob mul igasugunegi isu kellelegi külla minna. Ka tööle jalutada. Oh, kallid kaasmaalased - mõelgem parem, kuidas hoiatuste asemel külalislahkust jagada. See oleks tunduvalt suurem väljakutse.

Meid siin Tartus ju rohkem kui 100 000. Mõtle milliseid inimesi kohtaks haugatuste asemel!

Inspireeriv pornokõneleja

Mida rohkem ma enda seksuaal-elu olen analüüsinud, seda selgemaks on saanud:

Seksist tuleb rääkida, mida seda näidata.


Tänan pornovõitluskunni Innarit, kes möödunud reedel edukalt xxx-kiriku Tartu kampaania alustas ja avameelselt faktidest, tagajärgedest ja lahendustest rääkis!

Mõeldes läbilöövaid karaktereid

Istun viimast tunnikest veel üleval ja mõtlen muidu-mõtetele lisaks karaktereid. Sest see on see päev, mil käes järjekordne GU (51.nimelt!) ja ma astun-jooksen-rooman Vanemuise lavale.

Sel korral siis vanas heas näitlejaametis... aga veel kunagi varem pole olnud mul ühe õhtu jooksul nõnda pikka tegelaste galeriid!

Ja tegelikult pole ka veel kunagi nii vana olnud. Ning kunagi varem pole mind nõnda mitmete võimete poolest korraga proovile pandud.
Kõigele lisaks pean suutma särada paljude lemmiku Danieli kõrval.

Nüüd. Nii palju kui ma teatriasjandusele olen mõelnud, siis on mõned asjad, millest lähtun, kui tegelasi peas valmis joonistan. Usun, et hea-meeldejääv-naljakas karakter peab olema:

1. Omapärane. Milleski teistest eristuv. Mingite tunnuste poolest silmapaistev.
2. Enesekindel. Olemuselt enesekindel ka siis, kui mängib ebakindlat. Näitleja peab suutma tema sees enda üle naerda.
3. Kordumatu. Ta peab olema loodud selleks hetkeks, mitte olema koopia varasemast või alge hilisemaks.
4. Stereotüüpne. Kuskil temas peaks olema siiski mingi iidne võti, mis ta naljakaks teeb. Midagi stereotüüpset. (nt mees-aga-naine, suur-aga-äpu, väike-aga-kurjam)
5. Elav. Vast see ongi raskeim, aga ta peaks mängima ikka maailma kõige tagumistematele ridadele, mitte lihtsalt saalile. Ta peab väärima oma elustamist.

Eks siis näis, kuidas ma oma teooriaid rakendan.

Tee Tallinnareis targemaks!

Jälle Tallinnaminek. Pooltühja autoga. Järgmine nädal Tallinnast tagasi. Jälle pooltühja autoga.

Samas tean 3-4 inimest, kes käivad samuti 1x nädalas pealinnas. Aga samas, kuna puudub võrgustik ja aktiivne suhtlus nende vahel, siis enamus teevad üksinda sooloreise.

Saaks ju palju odavamalt, kui vaid üheskoos mõtleks, kes-kuna Tallinna läheb?! Arvan, et kui ehitaks üles mingi intranet suhtluse Tartu-Tallinn maantee teemal, siis hoiaksime üheskoos tuhandeid kroone kokku!

Samas saaks 2,5 tundi kvaliteetaega veeta nii paljude sõpradega!

Kes tahab järgmine esmaspäeva pealelõuna tulla minu, Greta ja Wilmaga Tallinnast-Tartu? Mina tahan küll teha Tallinnareisi targemaks.

Kurb pulmatunne

Eile hakkas uus organism eksisteerima. Abielu nimega Keernik. Tegelased nimega Hannes ja Maria, nemad kes 7. septembril 2007 kihlusid. Olen ikka ja jälle mõelnud, et tegelikult on pulmad minu jaoks kurvad.









Nagu jätaks sõpradega hüvasti. Nagu enam neid ei oleks. Ütleks "adaa".





Tegelikult olen ma üsna veendunud, et meil saab Keernikutega veel üsna palju pulli tulevikus... aga ikka, sihuke kurb tunne. Aga teie, minu esimesed blogilugejad - Maria ja Hannes - jääge ikka noorteks ja tulge siia korterite vahele, teeme pulli!

Peale selle. Vaadake kui ilus kitarrimängija mu abikaasaks on.

Ebameeldivad öömõtted

On öö. Ma ei saa und. Wilma ärkas millegipärast ülesse ja siis meie ka. Mõtted läksid kohe töö juurde. Pooleliolevatele projektidele. Rahasummadele. Inimeste puudustele.

Kõik tundub ülepeakaela...

Ei ole nagu aega millegi jaoks. Tean, et need on patused mõtted abieluvoodi jaoks. Need ei lase isegi magada!

Ma vajan kohtumist Jumalaga, kes perspektiivid selgeks seaks. Jumal, näita kui suur ja hea sa oled ning loo mulle uus hingamine.

(jätkub homme...)

Tallinn on nagu vana ema

Huvitav koht see Tallinn, Eesti pealinn. Üks filosoof ütles kord, et see eristub minu kodulinnast selle poolest, et ajalugu on sheibitud mitte eluülemõtlevate venelaste, vaid taanlaste-rootslaste-ja-paljude-teiste rahvuste poolt.

Minu linnas juuakse teed ja tehakse teatrit. Nende linnas tõmmatakse niite ja aetakse äri. Mine sa tea...

Eile oli mul au olla neljas erinevas Tallinna kodus. Kahes eramajas, ja kahes korteris. Aga no mine sa võta kinni, mille poolest nad sarnased olid. Kõigil oma maitse, oma vaade. Erinevad diivanid ja erinevad raamatud.

Ühendas vaid see, et kõigil küsimused Tartu kohta. "Mis te siis seal nüüd ka teete?" Miks me usume, mida me usume. Miks noored. Miks kirik. Kas raske ei ole. Tore et olete, ajage edasi.

Tallinn on nagu vana ema, kes töötab tsehhis õmblemas. Näpud rakkus, et pere otsaga kokku tuleks. Aga meelest on läinud oskus unistada ja mängida, ehitada midagi uut. Aga siis tuleb noor poja, Tartu, ja kumbki jagab oma osa. 

Üks julgustab teist. Teine esimest.

Mul on kahju ainult, et ema nii harva poja tegemistele kohale jõuab.

Võti issi südamesse

Tartu raekojaplatsil on kuusk, ilus ja suur. Ajalehes öeldi, et räsitud. Palju on seal laste postkaarte. Aga kas üldse keegi on käinud lugemas, millised on nende pisikeste salasoovid Jõuluvanale? Mul oli täna tunnike aega kärutada Wilmat kesklinnas, nõnda ma käisin siis lugemas...

Oli üks oranž kaardike. Aknaruudud kääridega sisse lõigatud. Keegi väikene tüdruk oli kriitvärvidega kirjutanud kronksus trükitähed sisse.

"KALLIS JÕULUVANA, PALUN TOO MULLE
1. PUSLE
2. RAAMAT
3. ISALE TERVIST
4. EMALE AMEERIKA LÕHNA"

sinna alla oli kirjutanud ta oma nime. Hakkasin juba kaarti kinni panema, kui märkasin, et keegi oli väikese, ent korraliku käekirjaga vedanud veel kaks rida. Ilmselt täiskasvanu.

"Ja palun, et ema leiaks
võtme issi südamesse."

See oli nii armas, aga lihtsalt rebis südamesse! Ai, kui valus! Kogu see perekond tuli silmade ette. Väikene tüdruk, kes tahab lihtsaid asju. Ja tema väikesed silmad, mis näevad, kuidas issi on töö kõrvalt haige. Ja väikesed kõrvad, mis on kuulnud, et ema tahab parfüümi kõige kaugemalt maalt. Ilmselt on perekonnas ka vaieldud ja vaikitud.

Ja tuli silme ette ka ema, kes koos lapsega selle hommikul valmis oli kirjutanud. Tema lihtsaid soove naeratades kõrvalt vaadanud. Ent siiski mõelnud ka endale, ja samal viisil lootnud, et miski kuskil aitaks tal leida tagasi selle läheduse mehega. Selle armastuse, mis tal kunagi oli olnud, ent kaduma läinud.

Olen ka ise peale lapse sündi mõelnud isana, et kuhu see energia nüüd nii äkki kaob. Siis kui põlvedel palvetan, kohe on tunda, et selg tuikab ja nõrk. (aga olen ainult 23!) Ja kui Gretaga õhtuti koos olen, on korduvalt olnd hetki, kus ma teda lihtsalt ei kuule. vaatan häguse pilguga. Siiski otsime uuesti lähedust, nagu ükskord sai siin kirjutatud.

Ja täna oli meil siis teine ametlik deidiõhtu! See on küll imelik, et peab kalendris aega mahutama, et selline õhtu tekiks. Aga õnneks see natuke ikka töötab. On vähemalt aega käes hoida beebiasjade asemel ka üksteise kätt.

Sõbrad lugejad, otsige teie ka lähedust. Muidu jääte kaugeks!

Wilma sai passi

Pole need Eesti paberiasjad midagi nii jamad. Saime pool kuud lubatust varem Wilma Loviisa passi. Nüüd ei ole ta mitte ainult tartlane, vaid ka eestlane. Tõenäoliselt mõne aja pärast aga identiteet jaguneb, ning ta saab ka soome passi.

Tütar tundub hellalt rahul... ja muide, eelmisel nädalal sain tunda, mida tähendab tööga peletada leinamõtteid. Aga veelgi ehedamalt ja rõõmsamalt sain kogeda seda, mida tähendab hoida ühe elu lõppemise perioodil ühe elu algust käte vahel.

Hoidkem väikseid lapsi süles, kui teil on raske! Olgu nad siis soomlased või eestlased, Jumala armsad lapsed ikka.

Väikene kutse juhtidele

Ühe raadioprogrammi pealik kirjutas mulle eile armsasti. "Ma olen oma pea halliks mõelnud (see mis punase värvi all on), selle 14 aasta jooksul, et kuidas neid vabatahtlikke siin raadiotöös motiveerida. Nüüd tulevad retseptid ise kohale... ilmselt peaksin ise tulema kuulama eelkõige."

Seda ütles ta peale seda, kui saatsin talle kutse võtta osa minu töökoha esimesest korraldatavast konverentsist. "IVA 07", see on juhtimiskonverents Tartumaa tegijatele.

Kuigi sinna tulevad kõnelema üli-praktilistel teemadel doktorikraadiga inimesed. Ja kuigi sinna tulevad ka inimesed Tšehhist ja Poolast, siis siiski on see ka minu blogilugejatele täiesti tasuta.

Ega maailma tühja kohta salli. Pärnus lõpetati juhtimiskonverentside traditsioon ära. Keegi peab ju aga meie tegijate eest hoolitsema!

Kui on huvi, tulge! Suht viimast korda võimalik näha ka Risttee koguduse saali.