Reede, 29. juuni 2007

Minu 6 kiiksu

Eesti tugevaim naine Lilian Matonina ütles mulle kord, kui analüüsis keskealisi mehi... et kiiksud... need kiiksud ainult süvenevad! Seega on igasugune koosolu igasuguse inimesega kaugel meelakkumisest.

Tean täpselt, millised on minu isa kiiksud. Tänu oma lastele, teab ta neid ise ka... Aga millised on mu enda? Mille üle hakkab minu väike tütar minu nalja tegema? Blogigurud Ritsik ja Claara juba paljastasid iseendid. Aeg on minu järel.

Minu 6 kiiksu

1. Saan kurvaks kui orkuti profile views on eelmisel nädalal 10
2. Loen pulleritsu artikleid ja annan neile kriitilise hinnangu
3. Vaatan maha, kui tahan, et vestlusparneril mugavam oleks
4. Kuulan kuidas mööduv autojuht käigukasti ruunab ja saan rõõmsaks
5. Otsin üksindust, et olla otsitud ja kõigile nähtav
6. Jäljendan oma isa kõiki kiikse ja saan seepeale iseenda peale pahaseks

Tegelikult aitab sellise listi tegemine tunda iseenda keerulise isiksuse üle rohkem rõõmu. See paneb ebameeldivad iseloomusomadused kõverpeeglisse. Ja teinekord on vajalik iseend mõista ja iseend arvesse võtta... ikkagi meie igapäevane kaaslane.

Kuidas on lood sinuga? Andrus, Toivo, Peep, Craig, Superwoman, Liina, Fatty, Anni, Mari-Liis, Ingrid, Naerev laps, Valge Jänku, Max, Reet, Taavi, Liis, Peeter, Kadri, Markus, Hanna, St Simon, Blood shot, Koolielu, Katike, Anniki, Triin, Ott, Daniel, Joel (enkoliko), Tarmo, Reimo, Carmen, Maria, Jen, Crimi, Erika ja Maret?

Neljapäev, 28. juuni 2007

Kuidas analyysida blogistatistikat

Et kirjutan oma blogi teistele, siis aeg-ajalt uurin, kes käivad mu esikus. Mõnikord tunnen end tõelise Sherlockina, sest vaja on teha vaid mõni lihtne arvutus ja ma tean, kes-kust-sisse-tuleb, mida ta lugeda armastab ja kui suures sõltuvuses msaarest on.

Põnev ja intrigeeriv, eksole?

Hiljuti on liitunud blogijate ridadega kaks head inimest. Automaniakk Margus Padar ja noor kaunitar Evelin Liivamägi. Ma usun, et teis mõlemas on annet kirjutada isikupäraselt ja loominguliselt! Ja et teil on ainulaadne võimalus jõuda nende inimesteni, kelleni mina iial ei jõuaks...

...aga järgnevalt paar üldisemat soovitust, kuidas olla lugejakeskem. Ehk, kuidas analüüsida oma blogistatistikat nii, et sa sellest olulise info välja kougiksid... ehk, kuidas koukida oma "nina" nii, et sealt "koll" välja tuleb?

Mina kasutan Sitemeterit, see on lihtne ja kiire. Aga on olemas ka mõned teised (nt google analytix) ja mõnes osas veelgi läbinägelikumad!

1. Eesmärgid ("Site summary")
Esimestel kuudel oli minu eesmärgiks jõua 30 lugejani päevas. Aga ma ei oleks seda kunagi saanud teada, kui ei oleks olemas olnud "Site summary" (esimene lehekülg statistikameetris).
Näiteks tänane statistika kõrvaloleval pildil näitab, et olen läbikukkunud oma selle kuu eesmärgist. 150 külastajast päevas.
Tean kohe, keda süüdistada... eelmise nädala ebapopulaarseid postitusi.

2. Kui suur on huvi? ("Whos on")
Teine kindel asi, mida vaatan, on see, kes on praegu sees. Selle järgi võib kohata tuttavaid arvutiaadresse. Aga ka näha, kas ollakse sees mingi lainena. Ja kas nende esialgne huvi, miks nad on sisse tulnud, on saanud rahuldatud.
Kõrvalolevalt pildilt sain teada näiteks, et praegu on kaks soomlast lugemas. Kindlasti tuttavad, aga oluline, mida pidada oma postituste kirjutamise juures meeles (tuleb kirjutada kõigile lugejatele).

3. Kes loevad? ("Details")
Kolmanaks tuleb lahter "detailne vaade". Sellega saan teada 1) kes on tuttavatest täna käinud sees 2) kas on olnud mingeid massilisi sissetulemisi blogijate konnatiigist, aeg-ajalt juhtub sedagi
3) ja pealiskaudse info ka sellest, kui intrigeeriv on olnud viimane postitus (kas ollakse üle 1 minuti sees või mitte)

4. Kellele peaksin olema tänulik? ("Referrals")
Tahad teada, kes sind lingivad. Kelle jaoks oled sa oluline? Ja mida toksitakse googlesse sisse? Seda saad sellisest kohast teada nagu "referrals".

Tegelikult on olemas veel võtteid (nt entry-exiti võrdlus ning nädalate/kuude analüüs), aga jäägu need juba nende avastamisrõõmuks, kes sellest postitusest kasu said ja esimesi juhtnööre kasutusele tahavad võtta.

Ja nina saabki kougitud...

Kolmapäev, 27. juuni 2007

Ninakolli kaamera

Täna hommikul nokkisin ninakolle. Aga mitte tänaval, majade vahel... sest seal ma ei tohtinud. Greta ei lubanud.

"Aga Märt. Ainult űks asi veel..."

"Nii, mis nűűd on?"

"Luba mulle, et kui sa lähed tőőle (toruvabrikusse keevitama). Luba mulle, et kui sa seal majade vahel kōnnid... et sa siis, et siis... sa ninakolle ei nokiks, ega sőőks."

"Misasja?"

Greta näis pealetűkkiv, ta vōttis asja vist tōsiselt. "Luba mulle!"

"Aga miks ma seal nina ei vōi nokkida?"

"Sest seal on kaamerad."


Selline oli meie dialoog enne tőőminekut (Greta läks perearstiks). Panin selle tema jaoks nii tähtsa teadmise kōrva taha. (On ju temagi tőőtanud KWHs. Tōsi kűll, koristajana.)
Juhtus aga ikkagi nii, et pidin ikkagi ninakolle nokkima. Sest kohtusin tehase bossi Jariga, kes rääkis mulle soome keeles, et ma saan tőőle asuda alles 9ndast juulist. Milline pettumus...

Aga ma ei űtleks, et tänane päev oleks halb olnud. Mulle näidati kōik tehase saladused ära. Sain teada, mis imenipiga tehakse tunneleid, kuidas sűnnivad veetorud ja mida teha praakplastmassiga. Ja seejuures veetsin Greta isaga kvaliteetaega. Me jalutasime majade ja kaamerate vahel.

Aga mitte seal ei nokkinud ma nina. Sest see oli juba esimesest hommikutunnist puhas! Kella 7-8 vahel polnud midagi teha, olime kabinetis. Seega olen sűűst puhas, vahele ma ei jäänud.

Mis paneb sind nina nokkima?

Esmaspäev, 25. juuni 2007

Ma lähen keevitajaks! (päris tõsiselt)

Olen siin blogis üsna hästi hoidnud salajas seda, et minust saab keevitaja. Juba vähem kui 32 tunni pärast olen Soome kõige päikselisema linna Vaasa tehases. Torutehases.

Kõik, kes mind tunnevad, ei usu seda. Tavaliselt on see viimane variant, mida arvatakse, et Märt Saar võiks teha. See mees? Pehmete näppudega blogija, läheb põhjamaade ühe kõige maskuliinsema töö peale?

"Sinust saab kindlasti tugev mees," ütles jaaniõhtul üks naine mulle. See pani mind järele mõtlema, et järelikult, kes ma siis olen? Ja ehk oleks tõesti viimane aeg võtta sädelev toru enda kätte... ning näidata, mis veel peitub tegelikult minu sees.

Hoiatuseks selle blogi lugejatele veel nii palju, et väga paljud minu keevitatud torud hakkavad tulema eestimaa mulla sisse. Näiteks on just Tartu raekoja platsil kaevukaaned kirjaga KWH. See ongi minu kallis tehas!

Olen seal sügise saabumiseni, kokku kolm kuud. Ja kindlasti blogin täie rauaga edasi... lihtsalt üks päris radikaalne ja ilmselt ka hariv teema on meie, pehmete näppude inimeste seas, juures.

Olge tublid ja mõtleme jätkuvalt üksteisele!

Teekond koju

Ma lihtsalt ei jõua... ei jõua. Kui peas on terve albumitäis meenutusi, siis nende blogikeelde tõlkimine nõuab rohkem kui lihtsalt energiat. Õnneks on mul olemas terve posu fotosid, millest mõned räägivad rohkem kui mina.

Ehk siis kolmas ja viimane osa sellest, kuidas ma Saksamaalt punanahkse kuninganna (volkswageni) ostsin.

1. Mis on mootor?
Kui meile diiler autot tutvustas, pani ta mootori tööle ja tegi kapoti lahti. Seda liigutust olen ma näinud ka Eestis. Nüüd peaks tulema see hetk, kus ma pea mootori kohale tõstan ja erinevaid jupinaid näppima hakkan... aga ei.

Seisame Craigiga jupp aega tummalt suriseva mootori ees ega tee midagi. Me ei tea, mida teha, me pole automehed...
Siis Craig kummardab ja katsub kahte toru.

"Miks sa nii teed?"
"Ma ei tea," vastab ta. "Aga Chris (sõber) ütles, et nii peab tegema."


Rohkem me autot ei kontrollinud. Usaldasime oma türgi diilerit.
Teise pildi pealt võite näha, kuidas ta mulle ARKi juures klaaskompveki andis.


2. Blogipeeter
Teadsin, et kuskil koos meiega künnab Saksamaa kiirteid blogiv rekkamees. Minu onu, nimega Peeter Vardja. Võtsime ühendust..
Ja kohtusime Hellbroni külje all, seal kus rekkajuhid oma taguotsasid välja puhkavad. Pildile jäi see, et Blogipeeter sai meie kohtumise üle rõõmsaks.

PS. Selle mehe kaks kindlat blogiteemat on: aitamine ja surm.

3. Poola päike, lehmad ja liha
Sõitsime vahetustega. Jutti. Et jõuaks mingilgi moel Greta lõpetamisele või siis vähemalt ARKi.
Poolas võtsin ohjad üle ja keset tormiseid külavaheteid. Tuli vihma, nii et ka kojamehed sai proovile pandud. Sõitsin kuni kella 5ni hommikul. Siis tõusis päike.
Tegin ühe käega pilti. Craig, mu rännukaaslane norskas.

Samuti leidsime Poola bensujaamast kahekordse lehmaekspressi ja saime süüa mitmekiloseid lihakäntsakaid. Ma olin kaval, sõin kõigepealt liha ära...
Craig alustas kartulitest. Lõppes sellega, et mul jäid kõik kartulid alles, tal jäi suur osa lihast alles. See oli elu suurim lihaeine, mis söödud. Pärast oli paha olla.



4. Jobud eestlased
Leedu teedel sõime kartulikrõpse. Ja väntasime kohalikest masinatest mööda... Siis aga tuli mingi omapärane teeparandus, nooltega. Aga ei mingeid keeldusid, lihtsalt selline läikiv asfalt. Sõidame 70nega... tunne oleks nagu pritsiks vihma.

Peale sõitu tõmbasime bensujaama, ja mis seal selgub! Kogu auto alumine osa. See, mis enne oli erepunane, on nüüd mustaks värvunud. Meid oli tõrvatud!

Natuke aega hiljem sõidab jaama sisse ka hall madal merzedes. Sealt tulevad välja blondid eestlased, pikajuukselised, poisid ja tüdrukud. Nendega oli aga nii kurvalt läinud, et ka nende esiklaas värvus mustaks!
Hallist mersust sai must mersu.

Kohalik politsei vaatas pealt. Eestlased hakkasid vaidlema, et ikka miks nii, ja miks ei hoiatatud.
Meie Craigiga aga hakkasime alandlikult, poolteist tundi järjest, bensulappidega volksu puhastama. Püüdsin Craigis (kes roolis oli olnud) mitte süümekaid tekitada. See on paha motivaator.
Ühtlasi oli see esimene kord, kui ma auto detailideni üle vaatasin.

Ja lõpuks, mitu tundi peale Greta lõpetamist jõudsimegi koju.

Varem samal teemal:
"Türgi mees võttis mu avasüli vastu" (24.juuni, 2007)
"Roadtripp punase kuninganna juurde" (23.juuni, 2007)

Pühapäev, 24. juuni 2007

Türgi mees võttis mu avasüli vastu

Järgnevalt kuuled lugu sellest, kuidas ma Saksamaale lendasin ja kuidas türgi mees mind avasüli vastu võttis. Ühtlasi oli ta mees, kes müüs mulle ühe kaunitari...

Astume lennukist maha. See on esimene kord, kui keegi mind sildikesega ootab. Uksed avanevad, panen fotoka valmis... ja seal ta on! Türgi mees, härra Altindag. Ühes käes suure punase kiviga sõrmus. Teises A-4, kus kirjas "MERT".

Mert olengi mina.

Surume ta kätt ja ta juhatab meid oma väikesesse VW golfi. See on vist hea märk, mõtlen vaikuses... rännukaaslane Craig tagaistmel. Sest Golfi olen tulnud ostma minagi. Kuigi üks Tallinna rekkamees ütleb oma blogis, et see on täiesti ebaratsionaalne otsus.

Ta viib meid kuhugi pimedasse linnaosasse. Vihma sajab ja mägede kohal teeb keegi suure fotokaga pilti. Jõuame kohale... ühel pool teed on Mercedese tehas, teisel pool meie ööbimispaik. Bed and Breakfast, mille esimene korrus... tõsi küll... täis vesipiipusid.

Meie diiler Altindag teeb kohalikule omanikule mõlemale põsele musi, vahetab keerulises keeles mõned sõnad ja ütleb meile Good-bye. Kohtume kell 8 hommikul... nüüd aga on aeg maksta oma esimesed pennid.

Või mis pennid? Tegelikult 60 eurot. Sellega läheb laksti loodetud eelarve 20 euroga lõhki. Minu praegune oletus, miks nad meie tulekuga hindu tõstsid, on see, et Craig oma oranžis pesapallisärgis ulatas talle USA kodakondsuse.

Kõiges on süüdi Craig.

Ja meid juhatati treppe mööda üles. Seinte peal müstilised maalid... naised hobustega, lakad ja juuksed omavahel segamini. Mõtlesin, et teen sellest pilti ja pühendan vähemalt kolmele blogilugejale. Olen märganud, et teile tüdrukud, meeldivad väga hobused. Palun väga!

Telekat ei viitsinud vaadata, dušist hakkas tulema külma vett. Aga mõnus oli vaadata aknast välja, näha seal välkude valguses mägesid, kardinad lehvimas. Craig ajas samal ajal kaardi pealt näpuga järge, kus me oleme... Mina mõtlesin elu üle järele.




Tulemas ju mu elu suurim ost.





Hommikul tuli diiler meile järgi. Selgus, et BBst on saanud B ja mingit hommikusööki pole olemas. Tõsi, Altindag tegi meile kohalikus kohvikus välja...





...ja ühtlasi viis rännaku sihtpunkti! Oma firma tagahoovi. Aga ka ühtlasi Mošee tagahoovi! Ilusad läikivad uued mersud, bemmid ja audid ümberringi. Ja nende kõigi keskel.

Minu kaunis kaunitar. Punane volks.



Homses postituses saad teada, mis juhtus autoga ja kuidas me tagasi Eestisse jõudsime. Millist blogijat tee peal kohtasime, kui jobusid eestlasi nägime... ning kui lähedase inimesele ma oma hilise saabumisega pettumust valmistasin.

Varem samal teemal:
"Roadtripp punase kuninganna juurde" (23.juuni, 2007)

Laupäev, 23. juuni 2007

Roadtripp punase kuninganna juurde

Kuigi üha rohkem on eestlasi, kes ütlevad, et autot saab osta kahe klikiga interneti teel. Või siis üsna lähedalt, kiluvaraste alt, Leedust. Või odavate õunte maalt, Poolast... otsustasime Craigiga, et läheme sakslaste juurde. Täpsemalt, türklaste müügiplatsile...

Õemees Craig (5-aastane misjonär) ütles, et suurim põhjus, miks ta läks, on roadtripi võlu. See on see teelolemine, kus saadakse lähedasteks ja juhtub ka mitu kilogrammi pulli.
Minu enda motivatsioon ilmselt pärineb ürgtungidest... auto toomine Saksamaalt on nagu talupoja soov taltsutada endale hobune.

Mehekssaamine, nagu kirjas Risttee blogis.

Tallinnasse...
sõitsime bussiga. Kuna see oli ühekordne, siis netti ei saanud... ja blogida oli võimalik alles Tallinna lennujaamas. Siiski. Täiesti hämmastav, kui arenenud on Eesti! Teen mobiiliga pildi, saadan selle ma-ei-tea-mis-lainetega Cragi laptoppi. Mispeale läheb sealt postitus püsti ja vähem kui sekundiga on see juba lennujaama rauast netiarvutites. Ja nett on seal tasuta!

Lennukis...
me seekord lollusi ei teinud. Olen varasemalt praktiseerinud seda stjuuardessi-nuppu. Kui seda õigel ajal vajutada, vahetult peale maandumist... siis arvavad mõned inimesed (tavaliselt keskealised mehed), et see on see turvavöö piiks! Ta tõuseb püsti ja hakkab kohvreid välja võtma, siis tullakse temaga noomima ja ta istub piinlikustundes tagasi toolile.
Aga nagu öeldud, seekord jäi see trikike vahele...

Berliini jõudes plaksutati.

"They are definitely not estonians," ütles Craig kui me piki maandumisrada manööverdasime ja lennuki tagumik muudkui aplodeeris.

Jama...
on aga Saksamaal see, et inimesed on arvanud seal endast nii hästi, et inglise keelt ei osata. Isegi näiteks Berliini lennujaama burgerirestorani klienditeenindaja. Whats tšiken?
Irooniline, aga selle restorani sümboolika (rulluiskudel Cindy) esindas just läänekultuuri.

Lisaks sakslastele on sama vist teinud ka venelased ja prantslased... räägivad ainult oma keelt. Huvitav, kas ka hispaanlased?

Selles suhtes on eestlased väga suures eelisseisundis. Meie keeleoskus annab meile rohkem rahvusvahelisi kontakte kui ühelegi teisele suurriigi esindajale.

Berliinis...
lõime aja surnuks sellega, et sõime kotitäie komme ja vaatasime, mida on Andy Stanleyl öelda juhtimise ja võimumängude kohta. ("Playing God" 1/2/3). Minu jaoks oli see kõne pisut liiga sirgejooneline, aga kõigile meestele vanuses 30-40 on see väga meeldinud...

Selline oli meie esimene/kolmandik reisist.

järgmine postitus räägib sellest, kuidas türklased meid vastu võtsid, millised on alasti Märt ja alasti Craig. Ning loomulikult esimesed pildid meie kaunist sihtmärgist... punanahkne kuninganna VolksWagen Golf III.
kohtumiseni!

Seikluslugu auto ostust Saksamaal

Järgnevalt teen paar kirevamat postitust sellest, kuidas ma kahe päevaga Stuttgartis ära käisin. Mošee tagahoovist auto ostsin...

. Kuidas ma lennujaamas aega surnuks lõin... ja kuidas türklased mind tüssasid, kuidas külma duši osaliseks sain...

. Kuidas eestlased Leedus maantee ohvriks langesid... aga samas, hiiglamasuuri lihakintse bensujaamas süüa said...

. Ja loomulikult ka sellest, kuidas ma Greta lõpetamisele ei jõudnud, ARKi ukse taha jäin ja ikkagi, elus ja tervelt uue autoga kodumaale naasesin. Sõites vahepeal 180 km tunnis.

PS. Sellel fotol pole päris minu oma auto. Küll aga on võimalik temaga kohtuda juba järgmistes postitustes... aitäh kõigile eelmistele kommentaatoritele... see oli väärt seiklus, mis väärib konkreetseid postitusi!

Kolmapäev, 20. juuni 2007

Ostan türklaselt auto, aga...

...aga auto tegelikke omadusi ei teagi. Olen ju ise võhik ja hobuse hambaid pole saand vaadata, sest ma Eestis. Suksu aga Saksamaal, Stuttgartis. Türklaste garaažis. Rändan kohe-kohe sinna.

Sõber Craig tuleb minuga kaasa. Praegu oleme Tallinna lennujaamas. Ta just tõi mulle cocapurgi, sõnadega: "Its a roadtrip. Lets
 celebrate!"

Masin maksab 3500 eurot (55 000 k
rooni). Ühtlasi on see nii minu kui Greta jaoks esimene auto. Punast värvi, perele mõeldud käru. VW golf koos diislimootori ja õhukonditsioneeriga.

1. Palju oleme kuulnud autopededelt: "Päris kallis. Eestis saaks parema."
2. Aga nii ei tohi mõelda, kui teed kalli ja olulise ostu. Ning oled otsuse teinud.
3. Tuleb mõelda ja öelda nii nagu Greta isa: "See ongi parim, mille ise ostad."

Täna öösel ööbime 20 euro eest mingis türklaste korraldatud ööpaigas. Hommikul ilmselt näeme, milline on masin ja hakkame pabereid ajama. Võimalik, et kohtume ka onu Petsiga. Vend on rekkaga jälle Euroopas.

Ja arvestades tõika, et nii Craig kui Pets on suured mehed, siis võibolla saab isegi mõnisada eurot alla tingida. Elame näeme... ja eesti-türgi suhted Saksa pinnal ruulivad!

Soovige mulle turvalist teed (5 minutit lennukini)

Teisipäev, 19. juuni 2007

Ülikooli sambad värisevad! (juba täna)

Sain eelmine nädal e-maili, mis pani südame põksuma. Hoobilt ei saanud aru, mis valesti... sest kirjas oli, et mind eksmatrikuleeriti (võeti ülikooli nimekirjast välja). Paragrahv 14 alusel. Mina! Miks mina?! Lähen tarkuse templisse viimast korda tagasi ja teen neile vastu... ma lõpetan ülikooli elu!

Tartu Ülikool võtab enda alla 20 000 töötajat. Vist Eesti suurim ja mõjukaim organisatsioon? Mind on seal ohjes hoitud kokku kolm aastat. Peaasjalikult peahoones...

Aga nüüd on aeg teha sellele lõpp. Täpsemalt, kell 12.

Võite tulla aula rõdule. Aga ka näha otseülekandes, TÜ kohvikus, Keemia ringis või peahoone ruumis number 128, kuidas seisan sammaste vahel ja kogu kupatusele lõpu teen. Märt Saar, ajakirjanduse ja suhtekorralduse bakalaureusekraad. Olen nüüdseks kõrgelt haritud! Ja nüüd aitab, sellega on kõik...

Korduma Kippuvad Küsimused

1. Kas sa lähed edasi ka õppima?

Ei. Lähen tööle...
(enamus eestlasi õpib üle)

2. Tööle kuhu?

Keevitajaks... Soome. (Eestis on 3000 keevitajat puudu)

3. Miks?

Et Greta saaks enne sünnitamist seal arstina töötada ja mina silmaringi laiendada. Küll selle erialase tööga ka tegeleda jõuab.

4. Mis sügisest saab?

Oktoobrist oleme tagasi Eestis. Loodetavasti siis näeme oma tütart. (Täna tundsin teda esimest korda põtkimas, ta muudkui keerutas!) Greta jääb sealt edasi 10ks kuuks koju... mina hakkan leiba teenima. (kas ajalehes või loon midagi täiesti uut)

5. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis Greta lõpetab ka kooli?

Jah. Tema on ka väga tubli. Reedel kell 12, siis kui teised arstid. Samuti TÜ peahoones.

6. Ja isegi mina võin tulla? Teie mõlema lõpetamisele?
Arvestades seda, et sa oled selle postituse nii lõpuni lugenud... loomulikult! Oled ju lähedane!

Pühapäev, 17. juuni 2007

McDonalds tegi blogi mõttetuks

Pool aastat tagasi alustas üks hea mees, Margus Padar, blogimist. Ta ehitas kogu oma päeviku üles McDonaldsi kurikuulsale ketšupile. Arvates... et sellega püsib tema postitus igavesti. Juhtus aga hoopis niimoodi, et McDonalds otsustas selle blogi mõttetuks teha.

Tema varjunimi on Oxnard Montalvo. Tal on 310 sõpra ja 154 fänni. Ta käib ühe tüdrukuga. Ja tema usutunnistuseks on Christian/Protestant. Ning tal on oma blogi: Onumax.blogspot.com.

Olgu ära mainitud ka see, et ta kuulub Orkutis sellistesse kogukondadesse nagu "Love läks katki" (32 liiget), "Kes kellega käib?" (50) ja "Vahel kurb" (50). Ta on harjunud aktuaalsetel teemadel sõna võtma...

Sama tegi ta ka oma blogis. Arutles lollide ostude üle, kirjutades: "...veel suurem foobia on see, et ehk lähevad need püksid pepu pealt katki kohe esimesel kandmisel..."

Tema loo põhifookus oli sel ainsal blogimispäeval (13.dets 2006) see, et McDonaldsi ketšup on küll hirmsalt hea, aga ühtlasi kole kallis. Kui inimene järgi mõtleks, siis pudelijagu kuulsat tomatipastat läheks maksma 166.70 EEK. See oli oluline ja konflikte teema, mis lugejatele läks korda.

Juhtus aga nii, et peale seda postitust otsustas McDonalds tulla ka päriselt oma ketšupiga turule, Eesti poodidesse... Kõigest 24 krooni eest! Seepärast võibki pärast tänast msaare postitust kuulutada Oxnardionu blogi mõttetuks.

Montalvo Oxnard, kas sa:
1. jätkad blogimist
2. juhid jätkuvalt oma 310 sõpra, 154 fänni ja 1 tüdruku blogisse, kus info on aegunud ja seeläbi eksiteedele viiv?

Mina soovitan esimest!
Sinu üks sõpradest, Märt Saar.

Laupäev, 16. juuni 2007

Tannu terveneb! Halleluuja!

Kallid blogilugejad. Te pühendunud ja need teised 300, kes blogide konnatiigist kaks nädalat tagasi siia klikkisid ja postitust "Tulge appi paluma! Tannu kukkus." (7. juuni) lugesid... Suur aitäh teile, et mu elu ja surma vahel vaakunud sõbra pärast palvetasite...

Ta on saanud imekombel terveks! Juhhuu!

Ma tahaksin pikemalt kirjutada, aga ma ei saa... kuidagi ütleb kogemus, et inimestele tänusõnu lugeda ei meeldi ja puhtemotsionaalne blogides ka ei maksa olla. Mis muud on aga minu südames kui üks SUUR SUUR TÄNU?!

Tannu, welcome to Estonia, again!

Neljapäev, 14. juuni 2007

Tänapäeva reporterid on teismelised

Viimase aja analüüs endast nooremate kallal on mulle tõestanud vaid üht... Teismelistest on saanud tänapäeva reporterid. Hommikune ja õhtune skräppimine ning pidev chattimine toob püsiallikaid. Rohkem kui ühelegi professionaalsele püstolreporterile.

Juhtum nimega Merle. Vaatlen teda kõrvalt. Ta libistab hiirega aknaid lahti ja kinni. Klikib Orkutis edasi-tagasi. Keskeltläbi teeb 10-20 skräppi korraga. Ta hoiab silma peal. Teeb ja saab komplimente.

Samal ajal. Plingivad 6-10 msni jutuakent. Kuigi enamus neist on poisid, see ei loe. Nendega vahetatakse infot. Meelelahutuse mahlas.

Kui jutuks tuli minu sõber Tannu, siis tuli välja, et ta teab minust palju rohkem. Detailideni välja... Ta teab, mida ta teeb ja kuidas tal läheb. Tal on kolm punast telefoniliini. Ta vahetab numbreid.

Mis saab siis, kui see generatsioon kasvab päris suureks? Kui neil kõigil on kontaktid monitori allservas? Tunnen ennast dinosaurusena ja mõtlen, milline saab olema tulevik...

Kolmapäev, 13. juuni 2007

Oliver Kruuda kolis Annelinna

Eesti ettevõtluse sümbol. Kommi, jäätise ja ajalehemees Oliver kolis Annelinna. Miks mees ilusaima elukeskkonna Nõmme selja taha jättis... ja miks ta Annelinna metsa kallal tahab hakata nokitsema, seda saad teada, kui edasi loed.

Nimelt on Oliver Kruuda vaimsus tulnud Tartusse. Just nimelt, tema hoiak ja tahe midagi ära teha. Muuta elukeskkonda ilusamaks. Mäletate ju seda, mis ta Nõmmel ette võttis?

Sai riigilt pähe, aga naabritelt kiita.

Sama asi on juhtumas minu kodurajoonis Annelinnas. Rahvas käib kaks korda nädalas siinset parki rajamas, kindad käes ja mustad laibakotid pihus. Keegi neid ei kiida ja keegi neile raha anna. Õnneks ollakse Heade mõtete linnas muidugi ettenägelikumad, tehakse koostööd ka linnaga... ja tegelikult ka ameeriklastega.

Ja selle tulemusel. Homme, 14.juuni kell 14, kogunevabki kivilinna Anned ja Oliverid... minu maja taga pargis. Olete kõik väga oodatud! Eestlastele tuleb appi ka terve rodu ameeriklasi, Atlantast.

Oled rohkem kui teretulemast! Las Tartu Oliver kasvab! Muidu jääb Anne üksi.

Varem samal teemal:
"Vikati mõju blogimehe kätele" (10.juni)
"Mõnna-mõnna tunne keset Annelinna" (8.juuni)
"Urmas Kruuse, see pilt on sulle..." (2.juuni)
"ANNElinnainimesed kogunege!" (1.juuni)

Teisipäev, 12. juuni 2007

Kõige rohkem teevad haiget endised abikaasad

Olen abielumees ja tunnen kaasa kõigile neile, kelle abieluõnn on tagurpidi pöördunud ning kelle abikaasadest on saanud mürgiseimad maod. Hiljuti lahvatas see teema üles eesti online-meedias... Oh abielulaev, oh abielulaev, miks karile sa läed?

Hakati muidu väga populaarse Vahur Kersna kappi luukeredest tühjendama... ja kes eesti blogidel on püüdnud silma peal hoida, ilmselt teab, et pääsu pole ka neil... Näiteks üks tublimaid majandusajakirjanikke, Inno Tähismaa on juba jupp aega oma endise abikaasaga mürginooli vahetanud.

Ise olen olnud abielus 10 kuud. Ning ilmselt pole mul aimugi, mida need muidu nii andekad mehed on pidanud läbi elama. Milliseid takistusradu läbinud...

Aga mu noorusest olemata, teeb see teema mulle väga haiget!

Kriminaalstatistika ütleb, et enamus jõhkramaid mõrvu ja tapatöid just lähedaste seas korda saadetaksegi. Ja kõige rohkem tehakse liiga just neile kõige kallimatele, abikaasadele... Hirmus, Kas pole?

Ja kui olin oma raseda naise Gretaga Inglismaal, kingiti mulle statistilisi andmeid veelgi. Sain teada, et just raseduseperioodil hakkavad mehed oma naisi kõige tõenäolisemalt peksma. See pani mind jälle mõtlema, et kas tõesti on nii suured koletised meie kõigi sees...

Just endised abikaasad teevad kõige rohkem haiget. Miks?

1. Nende kibestumus on kõige suurem
2. Nemad teavad kõige rohkem
3. Neid usutakse kõige enam

Sellest, kuidas tagarääkimisest vabaneda, olen ma juba kirjutanud... aga kuidas hoida ära igasugust lahutusvärki, seda ma küll ei tea. On nii palju haigelt-valusaid-lugusid, ja mina oma blogiga perekondlikku tausta ja üliväärtuslikke põhimõtteid päevapealt juurde ei suuda anda.

Üks on aga kindel. Abielutõotus on hoidmiseks. Kui sellest kinni ei peeta, või kui sellest olulisemaks saavad muud mõnusad eesmärgid, siis pole ime, et varsti tulevad onud ja tädid, kes su kapile koputavad.

Tal jookseb suust ilanire

Tal jookseb suust ilanire. Ta võib-olla kokutab. Või lihtsalt läliseb. Aga ta on hingelt sama suur inimene kui mina või Sina... Ta on laps, kes näeb ja näitab elu pisemaidki tükikesi, neid imesid. Ja mis juhtub, ta teeb ka täiskasvanu siiraks ja imetlevaks.

Kohtusin sel nädalavahetusel Matuga. Ja veel mõne selliga.

Matu istub turvatoolis. Nagu tugitoolis... Ta teab, et uksel on lapselukk ja seda naljalt lahti ei tee. Veel teab ta rääkida sellest, et rihm, mis teda kinni hoiab - sellel on üks punane nupp. Sellele võib sõidu lõpus vajutada.

Tal on päikeseprillid, mis üllatus-üllatus. Kriiksuvad. Aga mille raame saab osavasti ka oma sandaaliaukudesse pista. Sandaalid on uued. Ja jalgadel veel ville pole. Issil Reimol aga on kaks tükki.

"Ma näen päikest!" ütleb ta, prillid ees, autoaknast välja vaadates. "See on nii naljakas!" Pudistab ta juurde.

Ta ajab mind naerma. Sest see on tõesti naljakas. Ta just nägi killukest.

Ja natuke paneb ta mindki muretsema, et kaks paarimillimeetrist rohelist plekki on tulnud peale õuesmänge püksiservale. Sest ta on siiras. Ta on avastav. Ja ta on nakatav. Ta on tõeline laps!

Nii teatrilaval kui kirikukantsleis räägitakse palju lapseks-saamisest. Öeldakse, et see on see müstiline mina, mis tuleb taasavastada. Leida see siiras usk ja sellesse jääda. Võtta vanaduse mask ja olla põdemata, komplekse kartmata see, kelleks sündisid.

Laps.

Vanad onud ja tädid ütlevad, et neil on palju lastele õpetada. Oleks vaid seda aega ja kõnevõimalusi rohkem. Aga mulle tundub, et väga eluterve oleks, kui ka tädid ja onud saaksid tunnikese veeta lapsega... ja ta nooreneks ainuüksi tema olekust mitukümmend aastat.

Fotosid mul Matust ei ole. Aga temast paar aastat noorem vennike, Alex, temast sain paar pilti. Olime kõik koos Sõrmuse talus, Risttee koguduse ristimisel. Ja saime osaks paljudest imedest. Suurtest ja väikestest.

Esimene foto "Mina ja Alex" on tehtud Viljar Roosimaa poolt. Vt Viljari galeriid.
Teine foto "Muhe Alex" on tehtud Märt Saare poolt. Vt Alexi vanemate blogi.