Ilus artikkel SLÕlehes

10 punkti meie kollasele lehele, üle pika aja! Aitäh, et te mu sugulast Liidiat olete kujutanud sellisena nagu ta ka on, andestava ja hea usklikuna!

Tegelikult on Tarmo peres selliseid kullateri veel. Näiteks vanemad pojad Markus ja Taaniel. Kuigi mõned õhtulehe kommentaatorid on vihjanud sellele, et nüüd tuleb autoõnnetuse esilekutsujal neid 4 vennast kanti koduukse taha ootama jääda... siis minu viimased kokkupuuted nendega on küll risti-vastupidised.

Raskustes tuleb tõeline isiksus ja iseloom esile. Ka need poisid usuvad Jumalat, ja on selles tugevad!

Aitah sulle Kadri Paas. Kes veel lugenud ei ole, lugege SLÕhtulehe artiklit "Olen südames juba andestanud" siit!

msaar.blogspot.com on liider

Juhtusin võtma kätte tänased uudised. Seal oli tehtud statistikat minu lugejatest. Mulle see täitsa meeldis...

1. Aitäh Eesti Ekspressile
2. Aga Blog.tr.ee, sinu peale olen solvunud.

Ma sain kutsumuse! (jess)

Minust pidi saama ajakirjanik, aga läks vot teisiti. Eelmine reede istusin Tšehhi mägedes, mulle pandi nuga kõri alla, tehti eriline telefonikõne Tartust ja küsiti otse: "Mida ma tegelikult tahan?"

Ma tahaksin teiega seda lugu jagada esiteks seepärast, et see oli ilmselt mu elu üks olulisemaid murdepunkte. Ühtlasi tahan ma sulle näidata, et elus juhtub üleloomulikke asju... ning kui sa vähegi lased, siis selle looga sind julgustada.

Taustast. Mul oli vaja nädalaga ära otsustada, mis tööd ma nüüdsest tegema hakkan. Üha rohkem tundus, et kaldun kirjutava ajakirjaniku poolele. Oli isegi kaks tööintervjuud tänaseks päevaks, Linnalehes ja Tartu Ekspressis. Olin konverentsil, Ida-Euroopa vaimulikud juhid Tšehhi mägedes.

Mäletan, et mitmel korral vingusin meie Risttee meeskonna ees, et mul puudub rõõm teenimises. Näen küll Jumalat väikestes asjades, aga mitte suurtes. Tean, et nii palju suurt on juhtunud viimase aasta jooksul Eestis, aga ma ei tunne selle üle exitementi! Väga raske oli... ühtlasi hakkas üha rohkem kurnama see, et pidin tegema tänaseks päevaks (24.sept) otsuse. Kelleks ma siis hakkan?

Mu vanem vend oli korduvalt mulle ettepanekuid teinud hakata MTÜ Going Upi rahvuslikuks juhiks... mulle iseenesest see töö meeldis (kirikute ja nende juhtide aitamine, motiveerimine)... aga mingit tõmmet ei olnud. Exitement ikka täiega puudus.

Oli käes minu jaoks viimane konverentsi päev. Istusin seal hotelli söögilauas üksi ja lürpisin suppi. Ja ühtäkki istub minu lauda Cristi Barbosa. Mees, kellega kunagi näost-näkku kohtunud ei ole, aga keda eelmiste aastate jutte kuulates väga austan. Tõeline Rumeenia meeste härg! Ma olin oodanud tema kõne terve nädala, aga teadsin, et sel korral ta ei kõnele...

...kuni ta mu lauda istus. "Are you Peeps brother?". Jah, ma olen. Ta vaatas mind oma kastanitega, teravalt sisse, võttis siis aga noa kätte ja pani selle mulle kõri alla. "God told me that you must serve Him!" Ta ütles, et tuleksin ära oma vanema tamme varju alt ja lõpetaksin jamamise. "You are gifted, full of energy and ppl love you. You must serve God!"

Ma ei teadnud mida vastata. Tõstsime klaasid ja ütlesin "maybe".

Siis skypesin Gretale ja ta ütles, et Meego helistas talle. Oli teinud ettepaneku, et kas mina Märt võiksin kõneleda president Ilvese ees rahvuslikul hommikusöögil... Ütleme nii, et Meego pole naljamees ja seegi lõi mul soolikad põksuma. Tundsin, et mul on mingi kindel koht Eestis, mulle on midagi usaldatud...

Ja siis saabus minu jaoks viimane kõne. Josiah Venture juhi väikevend pidas reedeõhtuse kõne teemal "Teetakistused". No üle kõige oli minu jaoks muidugi see exitemendi värk. Ma tahan Jumalat teenida, aga kuidas ma seda teen kui ma rõõmu ei tunne?

Nägin, kuidas see väikene juntsu, Josh Patty, kõneles mitte ainult oskustega ja usaldavale auditooriumile, vaid ka meelevallaga! Ta on Sloveenias vaimulik juht, keset Euroopa suurimat tagakiusu. Ta on väikevend, aga ta kõneles nii, et tema sõnadel oli vägi.

Konfronteerusin lõppsõnumiga. Ta tsiteeris Kristust ja palus meil küsida "Mida ma tahan?" ja "Kas ma usun?" Sellest hetkest teadsin, et küsimus ei olnud mitte lihtsalt exitemendis, vaid selles, kas ma usun, et Jumal annab mulle rõõmu, kui ma teda otsustan täie rauaga teenida. Sisuliselt sai see minu jaoks küsimuseks, kas ma usun Jumalat. Mul oli murdumisvõimalus.

Ja kidramees Timo mu kõrval (kes oma blogi ei viitsi uuendada) kuulas, kuidas ma seal heitlesin. Eks ta siis tunnistas seda hetke kui ma oma kutsumuse vastu võtsin ja koos me palvetasime. Väga siiras palve tuli! Oli nagu selline usuletuleku palvega võrreldav kogemus.

Pärast tegin pilti ka sellest toolist, kus ma selle eri suure otsuse tegin.

Helistasin Gretale, küsisin, et mis ta arvab sellest turvatundest, mida ma talt võib-olla nüüd röövisin. (ilmselt pean hakkama välistoetajaid järgmisest aastast otsima). Andsin teada kõigile neile, kes mind selle sammuni viinud olid ja üllatuslikult kogesin nõnda palju mõistmist, kallistamist ja palvetamist. (sel hetkel taipasin, et olen nüüdsest keset mehi-naisi, kes on sarnase kutsumuse saanud) Ja kui tõele au anda, siis täna oli mu esimene tööpäev lihtsas Tartu raudteeäärses kontoris, aga mul ei ole veel kunagi nii enesekindel tunne olnud!

Ma tean, kus on mu koht. Ja ma tahan seda teiega jagada, teie reaktsioonist olenemata. Olen tõsiselt õnnelik.

Kuidas kaotada tähelepanu

Kas sa teadsid, et keskmiselt loetakse blogi alla ühe minuti? Tegelikult veel vähem. Keskmine vastupidavusreiting on 10 sekundit. Kui kümme sekundit täis, siis kas klikitakse edasi või minnakse tagasi. Kas sulle ei tundu, et mõne blogija veeretatud mõtteke ning esitatud hingevalu saab imeväikse tasu?

Kusjuures, mõni blogija teeb oma postitust rohkem kui tund-kaks.

Sama on raadioga. On uuritud, et isegi kui keskmiselt kuulatakse seda ühes majapidamises 6-8 tundi, siis parim, mis meelde jääb -- on ilmateade. Öeldakse, et sellest kallist meediumist, mida kunagi kogu perega pingeliselt ümber laua kuulati, on saanud "taustameedium".

Või siis vana hea ajaleht. Šansid, et ajakirjaniku päevatööd sirvitaks, on nullilähedased. Parimate artiklitega läheb nii, et neil loetakse pealkirja ja vaadatakse juuresolevat fotot. Huvitunumad lugejad loevad ka esimese juhtlõigu. Aga kui fotot ei ole, on selle tekstilahmaka märkamine(!) lausa 3 korda madalam. Kõige tüüpilisem on see, et keeratakse leht ja liigutakse surmateadete, koomiksite ja horoskoopide poole... need lähevad nagu rohkem korda.

Isegi kui ajakirjanik jooksis akendest sisse-välja, ajas telefoniga allikad punaseks ja püüdis kirjutada nii originaalselt kui oskas.

Et kellegi tähelepanu haarata, on midagi rohkemat vaja...
...Toivo ütles Risttee blogis hästi: "hoolitakse sellest, kes meist hoolib".

Praktilisi lahendusi:

1. Minu msaare blogi on loetud rohkem kui 10 sekundit nende inimeste poolt, kellest ma kirjutanud olen.
2. Minu pereraadio hommikuprogrammi on kuulanud teravdatud tähelepanuga need inimesed, kellele ma miljonimängu küsimusi esitanud olen.
3. Minu pernopostimehe uudiste tsitaadid jätsid meelde need, kelle tulevikku see teema puudutas.

Loobu konkureerimast miljonitega, et anda infot kõigile.
Ja konkureeri ei-kellagagi, et luua muutust kasvõi ühes.

David Hasselhoffil on kaks sünnipäeva!

Guinessi rekordite järgi maailma kõige vaadatumal telestaaril David Hasselhoffil. Naiste ja poisikeste lemmikul, oli möödunud nädalal sünnipäev. Tegelikult oli neid kaks. Nimelt kuulutas 55-aastane kahe tütre isa, et tema elu jamad on lõppenud...

...ja temast on saanud kristlane. Samuti olla ta öelnud, et tema kõige kurikuulsam pahe, alkoholism, on sellega selja taha jäetud!

Kas nüüd kurvastada või rõõmustada?

Halleluuja. Muidugi rõõmustada! Kui kollased lehed (1 ja 2) sel korral ei valeta, siis see tähendab, et minul, Märt Saarel, on uus vennas. Olen tegelikult selles uudises isegi veendunud, sest Jeesusejuttu 55-aastased, karvase rindkerega mehed niisama ei räägi. Tõesti ei räägi...

Imelik aga mõelda, et keegi minu jaoks täiesti ikooniline kuju, mees uhke käekellaga. Ja mees punaste ujumispükstega. Et see mees on tõesti kohtunud Jeesusega, ja selle tulemusel oma elu muutnud.

Alles ta ju laulis sõnu:
"I’ve been lookin’ for freedom
I’ve been lookin’ so long
I’ve been lookin’ for freedom
Still the search goes on."

Need sõnad aga tähendavad kristlaste jaoks väga palju. On ju otsitava leidmine, pöördumine Jeesuse kui elupäästja poole, vabastav kogemus. Teate ju küll, see John Bunyani kujund palverändurist, kes lahkub oma kodust, et koormast vabaneda... kuniks ta jõuab Kolgata mäeni, ristini, ja sealt veereb suur kott ta seljast...

Nüüd ei jää muud üle kui loota, et kollased uudised peavad paika, ja et mees peab oma sõnadest kinni. Ning et alljärgneva youtube video (tehtud 4.juuli) viimased sõnad: "god bless" pole lihtsalt sõnakõlks. Vaid just see parim, mida mina ja David saame teistele inimestele oma eludega soovida.


Vaata lisaks:
David Hasselhoffi myspace profiil (+ tema laulud)
"Alkoholism on ravitav koduste vahenditega" (17.märts)

Aidake mul blogida!

Alates sellest nädalavahetusest, ja siit nii kaua kui võimalik edasi, tahaksin teid kõiki kutsuda mulle appi! Täpselt nii. Kõik lugejad, tulge mulle appi blogima.

Olen seisnus üksinda selle blogimikrofoni juures juba eelmise aasta novembrist. Vaid vahest olen saanud teha teiega intervjuusid, mõnest teist kirjutada... aga nagu enamus teisigi blogisid, olen olnud ka mina tohutult minakeskne.

Aga ma tahaksin, et iga pühapäev räägiks hoopis keegi teie seast! Tuleks ja istuks tühjale tugitoolile.
Ja räägiks oma elust, oma mõtetest. Vaba lennuga. Kui tahab, võib rääkida ainult ilmast, kui tahab siis oma söögiharjumustest. Loomadest, autodest, naistest või meestest... Võib kuulutada ükskõik, mis tõde... võib vaielda kõigele, mis mina varem öelnud, vastu.

Peaasi, et see oled sina ise, kes toolil istub.

Usun, et sellest võiks saada kõige põnevam päev selles blogis! Ja ma luban, et ma olen üks esimesi, kes teile kaasa elab ja salamisi rõõmu tunneb.

Et seda igapühapäevast kohtumist tõhustada, olen mõelnud välja mõned küsimused... kui tahad, võid nendest endale sobivamatele vastata. Kui tahad, siis võid kõigile vastata... ja kui mõni huvitavam lugu või mõtteke pähe tuleb, jutusta hoopis sellest! Ma tahan ka sind tundma õppida.
Ja kui see vähegi võimalik, siis tohib ma avaldan sust pildi või joonistad midagi ehk ise?

Mõned suunavad küsimused (vasta 3-10´le):
- Kes sa oled?
- Kuidas sa sündisid?
- Sinu pere ja muud loomad?
- Millest oled (olnud) sõltuvuses?
- Räägi üks kurb lugu
- Lemmik raamatutegelane?
- Millised laulusõnad on sul peas?
- Kes sind närvi ajab?
- Kelleks ei taha saada?
- Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta

Saada enda lugu mulle meilile: m2rt@risttee.ee
Tähtaeg: enne pühapäevasid

Palun ärge jätke seda tühjaks lootuseks! Meile kõigile meeldib olla osa teiste lugudest. Meili mulle! Usun, et sellest sünnib midagi ilusat.

Tume tugitool, millele saab pühapäeviti istuda, on tehtud kunstnik Maarten Baas´i poolt. Ta on seda nimetanud Barokk-tooliks (tume põletatud puidust stiil), kuigi oma väljanägemiselt on see viktoriaanlik. See tool tekitavat vaatajas resonantse, nõnda andekalt on mitu stiili segatud.

Meelis Orgusaar, oled kangelane!

Kuigi ma teen eestimaalolles kõikvõimaliku, et tulikollase Suvereporteri tiraaži madalana hoida, siis nüüd, kui olen pooltuhat kilomeetrit telemastist eemal... mida ma näen! Kohtusin turvakaamera vahendusel eilse päeva kangelasega... Meelis Orgusaarega.

Sa konstaabel lühikese suuga, aga suure teoga!

Kes veel ei tea, siis juhtus nii, et ühes maailma kõige töökindlamas autos, Hondas, istus üks 46-aastane hull mees. Eks ikka Tallinnas.

Venna segane mõttemaailm väljendus ka autosõidustiilis, mispeale üks politseinik hakkas teda jalgsi ja üle ristmiku taga ajama.

Kaabakas aga pani Narva mnt pidi edasi... ja veel vastassuunas! Terve jõetäis autosi sõitmas muudkui vastu... Aga just siis, kui masin kurvis oli, jooksis see mees, Meelis Orgusaar, kindla sammuga autokaabaka kõrvalistuja ukseni.

Nagu A-rühmas.

Noor politseinik tõmbas sõitva autoukse lahti. Samal ajal kui see kurvi tegi. Hüppas sisse ja tegi hullu onu kahjutuks.

Eriti hämmastav on aga see, kuidas ta seda ise meenutab! Ei olnud seal mingit läänelikku haipi ega kangelasjutu loomist. Intervjuus räägib tagasihoidlikult, ilma ühegi egopaituseta:

"Siis ma jooksin politseiautost välja,
sisenesin rikkuja autosse, kõrvalistuja poolt.
Keerasin süüte välja,
peatasin sõiduki."

Ja nii oligi kogu lugu, tema arvates. Teate, mulle meeldivad sellised eesti kangelased!

Kui tahad, vaata manuaal-turvakaameraga tehtud video sellest vingest juhtumist. Mina igatahes peaks tänaste kangelastegude jaoks magama heitma, aga jah... uni läks ära (on 01:30).

Printsess Diana on olulisem kui laulupidu

Imelik mõelda, aga muus Euroopas oli eilse päeva suurim sündmus mitte eesti rahva pillerkaar, vaid surnud printsessi sünnipäev. Olen kuulnud meie tantsu- ja laulupeost, olles Eestis eemal, vaid meie blogidest.

70 000 inimest seisavad pulkpüsti, silmad laval. Neid juhivad ülistusse mehed, kes teinud muusikapala sekspommist (Tom Jones) või siis tuule-käes-viibivast-küünlast (Sir Elton John). Endine peaminister Tony Blair teeb järjekordse kuldaväärt kiidukõne. Sisse pikitud mõnusad rõhuasetused... rahvas on sillas.

Nende printsess sai 46 aastaseks. Ta tundub, et elab jätkuvalt. Üks inimene tõstab taeva poole isegi roosa karu.

Aga mina armastan jätkuvalt Eestit.

Ülikooli sambad värisevad! (juba täna)

Sain eelmine nädal e-maili, mis pani südame põksuma. Hoobilt ei saanud aru, mis valesti... sest kirjas oli, et mind eksmatrikuleeriti (võeti ülikooli nimekirjast välja). Paragrahv 14 alusel. Mina! Miks mina?! Lähen tarkuse templisse viimast korda tagasi ja teen neile vastu... ma lõpetan ülikooli elu!

Tartu Ülikool võtab enda alla 20 000 töötajat. Vist Eesti suurim ja mõjukaim organisatsioon? Mind on seal ohjes hoitud kokku kolm aastat. Peaasjalikult peahoones...

Aga nüüd on aeg teha sellele lõpp. Täpsemalt, kell 12.

Võite tulla aula rõdule. Aga ka näha otseülekandes, TÜ kohvikus, Keemia ringis või peahoone ruumis number 128, kuidas seisan sammaste vahel ja kogu kupatusele lõpu teen. Märt Saar, ajakirjanduse ja suhtekorralduse bakalaureusekraad. Olen nüüdseks kõrgelt haritud! Ja nüüd aitab, sellega on kõik...

Korduma Kippuvad Küsimused

1. Kas sa lähed edasi ka õppima?
Ei. Lähen tööle... (enamus eestlasi õpib üle)

2. Tööle kuhu?
Keevitajaks... Soome. (Eestis on 3000 keevitajat puudu)

3. Miks?
Et Greta saaks enne sünnitamist seal arstina töötada ja mina silmaringi laiendada. Küll selle erialase tööga ka tegeleda jõuab.

4. Mis sügisest saab?
Oktoobrist oleme tagasi Eestis. Loodetavasti siis näeme oma tütart. (Täna tundsin teda esimest korda põtkimas, ta muudkui keerutas!) Greta jääb sealt edasi 10ks kuuks koju... mina hakkan leiba teenima. (kas ajalehes või loon midagi täiesti uut)

5. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis Greta lõpetab ka kooli?
Jah. Tema on ka väga tubli. Reedel kell 12, siis kui teised arstid. Samuti TÜ peahoones.

6. Ja isegi mina võin tulla? Teie mõlema lõpetamisele?
Arvestades seda, et sa oled selle postituse nii lõpuni lugenud... loomulikult! Oled ju lähedane!

McDonalds tegi blogi mõttetuks

Pool aastat tagasi alustas üks hea mees, Margus Padar, blogimist. Ta ehitas kogu oma päeviku üles McDonaldsi kurikuulsale ketšupile. Arvates... et sellega püsib tema postitus igavesti. Juhtus aga hoopis niimoodi, et McDonalds otsustas selle blogi mõttetuks teha.

Tema varjunimi on Oxnard Montalvo. Tal on 310 sõpra ja 154 fänni. Ta käib ühe tüdrukuga. Ja tema usutunnistuseks on Christian/Protestant. Ning tal on oma blogi: Onumax.blogspot.com.

Olgu ära mainitud ka see, et ta kuulub Orkutis sellistesse kogukondadesse nagu "Love läks katki" (32 liiget), "Kes kellega käib?" (50) ja "Vahel kurb" (50). Ta on harjunud aktuaalsetel teemadel sõna võtma...

Sama tegi ta ka oma blogis. Arutles lollide ostude üle, kirjutades: "...veel suurem foobia on see, et ehk lähevad need püksid pepu pealt katki kohe esimesel kandmisel..."

Tema loo põhifookus oli sel ainsal blogimispäeval (13.dets 2006) see, et McDonaldsi ketšup on küll hirmsalt hea, aga ühtlasi kole kallis. Kui inimene järgi mõtleks, siis pudelijagu kuulsat tomatipastat läheks maksma 166.70 EEK. See oli oluline ja konflikte teema, mis lugejatele läks korda.

Juhtus aga nii, et peale seda postitust otsustas McDonalds tulla ka päriselt oma ketšupiga turule, Eesti poodidesse... Kõigest 24 krooni eest! Seepärast võibki pärast tänast msaare postitust kuulutada Oxnardionu blogi mõttetuks.

Montalvo Oxnard, kas sa:
1. jätkad blogimist
2. juhid jätkuvalt oma 310 sõpra, 154 fänni ja 1 tüdruku blogisse, kus info on aegunud ja seeläbi eksiteedele viiv?

Mina soovitan esimest!
Sinu üks sõpradest, Märt Saar.

Tänapäeva reporterid on teismelised

Viimase aja analüüs endast nooremate kallal on mulle tõestanud vaid üht... Teismelistest on saanud tänapäeva reporterid. Hommikune ja õhtune skräppimine ning pidev chattimine toob püsiallikaid. Rohkem kui ühelegi professionaalsele püstolreporterile.

Juhtum nimega Merle. Vaatlen teda kõrvalt. Ta libistab hiirega aknaid lahti ja kinni. Klikib Orkutis edasi-tagasi. Keskeltläbi teeb 10-20 skräppi korraga. Ta hoiab silma peal. Teeb ja saab komplimente.

Samal ajal. Plingivad 6-10 msni jutuakent. Kuigi enamus neist on poisid, see ei loe. Nendega vahetatakse infot. Meelelahutuse mahlas.

Kui jutuks tuli minu sõber Tannu, siis tuli välja, et ta teab minust palju rohkem. Detailideni välja... Ta teab, mida ta teeb ja kuidas tal läheb. Tal on kolm punast telefoniliini. Ta vahetab numbreid.

Mis saab siis, kui see generatsioon kasvab päris suureks? Kui neil kõigil on kontaktid monitori allservas? Tunnen ennast dinosaurusena ja mõtlen, milline saab olema tulevik...

Seda juttu räägi oma vanaemale...

Mu vanaema pööras kõik pea peale. Seesama armsa kõhuga vanatädike, kes igal külaskäigul avab oma külmkapi ja hoolimata selgitustest tuubib oma sugupõlvede kõhud täis... Muutis oma elu!

Kell 8:30 astus ta täiesti iseseisvalt Klooga-poole sõitva bussi peale. Kaheks nädalaks minema! Teisele elukuurile. Oli kuulanud Pereraadiost üht head saadet ja selle põhjal langetanud otsuse - "Tahan elada kauem, pean uue elustiili võtma."

Möödub kuus tundi ja ilmselt on minul sama oluline eluetapp. Lähen viimast korda Tartu Ülikooli peahoone keldrisse ja hakkan tuliselt õppejõududega vaidlema. Käes on bakalaureusetöö kaitsmise aeg. Kas Märt Saar on küps kommunikatsiooni-teadlane?

Ma ei tea. Öeldi, et minu veenvusest hoolimata, pole mu töö nii veenev.

Nüüd istun öist tundi arvuti ees ja kirjutan järjekordset isiklikku hingeavavat postitust.
Abikaasa samal ajal kuskil unemaal, nägemas hirme ja unistusi. Aga mina olen hoopis hiire kõrval.

Ma võiksin ju tegelikult hõisata ja öelda nagu Bollywoodi-Lauri: "Sõbrad, näete. Olen hoidnud meie lippu kõrgel!"
Aga mitte kuidagi ei saa seda endale ja seeläbi ka teile tunnistada...
Kuigi jõudsime möödunud nädalal otseselt üle 200 tudengini, päästsime neid oma parimal viisil stressist jahakkasime Annelinna elanikega looma rohelist kollektiivi.

Võiks ju hõisata?

Aga kohe tõmban kriipsu peale. Lähen Tartust mõneks kuuks minema, sünnitame Gretaga tütre ja siis läheb jälle täiesti uueks maade-avastuseks. Milline saan ma olema isana? Milline majandusliku juhina? Kas veenev oma kõnes või veenev oma töös?

Ma loodan, et mul lastakse saada paremaks. Et kui karjun lapse ees Greta peale, siis ta andestab mulle. Et kui sõbrale "ei!" ütlen, ta annab mulle uue võimaluse.
Ja kui keegi tuleb ja ütleb: "Nüüd Märt on vaja sinusugust maailmapäästjat!". Et siis olen valmis minema. Hoolimata sellest, milline olen mina ja see maailm, kus olen üles kasvanud.

See pole jutt, mida ma räägiksin oma vanaemale...
See on jutt, mida ta teab niigi.
Ole tervitatud, Klooga Nänna!

Seda postitust kirjutades ütles mulle endine blogija Markus Vardja, et üks mees tuli 19-aastasest koomast välja.

Miks lõpetatakse blogimine?

Kuigi blogimist on võrreldud ahelsuitsetamisega, katkestatakse need kaks inimhaaravat tegevust erinevatel põhjustel. Mõlemad on küll sõltuvusttekitavad, ent sugugi mitte sarnase viimase peatükiga.

Ehk, siis.
Kuidas jätta maha suitsetamine?
Ja kuidas mitte jätta maha blogimist?

Olen näinud oma elus mitmeid inimesi, kes on püüdnud üle kümne korra jätta suitsetamine maha. Aga kohe mitte ei suuda...

Viidatakse sellele, et iseloom on liiga nõrk, keskkond liiga tugev ja üle-üldse... igasugu valevabandusi leiab ju ka! Näiteks see, et kehakaal püsib normis ja närvid rahulikena. Kuigi tegelik põhjus hoopis muus.

Nimelt selles, et need, kes on suutnud sõltuvuse maha jätta, on leidnud selleks põhjuse. Uue missiooni, kui lubate. Asetanud vana ja uue elu kõrvuti ja teinud oma otsuse.

Näiteks, minu Greta üks iidolitest, rokkstaar Petra. Oli pohmell-koomas ja lebas diivanil, abikaasa higisena tubasid koristamas. Siis sattus mehe pilk oma väikesele vaibalmängivale lapsele. Lapsele, kelle isaks ta pidi olema...

Ja mehe elu sai muudetud! Tõsi küll, talle osutas abikäe Jumal.

Aga blogimine! Kuidas sellega on? Miks ma näen oma RSSi-lugejas üle kahekümne blogija, kes tegelikult enam ei olegi blogijad? Kuidas küll juhtus nii, et see hea sõltuvus on maha jäetud?

Jällegi... Blogi-inimene toob sarnaseid põhjendusi suitsetajatega. Ütleb: "oh, nii kiire on" või et "mina ei ole mingi kirjutaja". Kui aga näidata sellele inimesele, et igal inimesel on täpselt sama palju aega ning kirjaoskust... siis arvake ära, mis ta siis kostab?

Valevabandusi. Täpselt nagu suitsetajadki.

Esimene suurim vabandus on see, et öeldakse, et ta kirjutas niikuinii iseendale... What? Et inimene, kes kirjutab internetisahtlisse, inimene, keda iga päev guugeldatakse ja teiste blogides lingitakse - et see inimene kirjutab iseendale? Võimatu! Väike või olematu lugejaskond ei ole kunagi põhjuseks, miks blogimine pooleli jäetakse.

Ega pole selleks põhjuseks ka see, et "midagi pole kirjutada!" Sul Märt on... sa oled mingi haige eluvaatleja, aga mina... mis mul ikka kirjutada?

Ka see on valevabandus. Sest kellel meist ei oleks oma elu? Ja kui nüüd mina tuleksin ütlema, et minu "Märt Saare" elu on täisväärtuslikum ja rohkemjagatav kui Sinu... siis minu arust pole see küll kellegi suhtes õiglane! Sest iga inimese elu vajab jagamist ja Blogi seda võimalust juba meilt ära ei võta!

Nutikas lugeja on juba taibanud, kuhu ma oma jutuga jõuda tahan.

Minu põhiväiteks on see, et blogikirjutamine jäetakse maha vastupidisel põhjusel suitsetamisega. Kui suitsetamine suudetakse maha jätta sellepärast, et sellega nähakse, et suudetakse midagi muuta (oma, teiste või kogu maailma elusid), siis blogimine jäetakse maha seepärast, et see usk blogi muutvasse jõudu kaotatakse ära (ei usuta enam, et blogi muudaks iseend, teisi või maailma)!

Kallid suitsetajad ja blogijad! Ärge elage poolelondist elu...
Teie jah olgu jah, ja ei olgu ei!
Tundke oma sõltuvustest mõnu ja muutke maailma!

"John, kas sa tahab oma elu elada suhkruvett müües või tahad sa muuta maailma?"
(Steve Jobs kutsudes 1983. aastal Pepsimehe oma Apple firmasse ja tegi meie arvutimaailma selleseks, nagu ta on...)

Varem sarnasel teemal:
"Selle blogi ühiskondlik mõju" (25. aprill, 2007)
"Peep Vain, õpi blogima!" (15. aprill, 2007)
"Motivatsioon koolis ja blogis" (12. aprill, 2007)

Mõned müüdid raadioinimese elust

Ärkad üles. Vaatad värisevat mobiili. Kell näitab 5:00. On aeg kummitarzanlikult voodist välja krapsata ja kardinad eest tõmmata. Esimesed päevased tegevused ära teha, valida kõhutunde ja esmaste emotsioonide järgi oma lemmik-CDd ja jalutada stuudio poole.

Niimoodi algab päev hommikuprogrammis.

Postkast on oluline. See, puidust, lukuga... Sest sealt saad esimese teabe sellest, millist kirjandust on su kuulajad tänasel päeval juba lugenud. Saad teada, millest kõneled ka ise, kell 7:30, sest siis on Postimehe tutvustus.

Autod on udused ja härmas. Nagu auto seal Titanicus. Jalutad neist mööda.

Kevadel on loodus džungel. Ütlen seda korduvalt oma kuulajatele. Et rumalad on need eestlased, kes lähevad kevadet nautima lääne-euroopasse, ega oska näha meie endi keskel ärkavat loodust. Sest, kes 5:30 on keset nõukaaegseid kortermaju, teab hästi, et siis on linn tõeline džungel! Linnud jahutavad kisakooris võidu mune.

Ja jõuad stuudiosse. Lööd vähemalt kümme masinat põlema. Kuulad esmakordselt oma häält, ja avastad mõnikord, et nina on kinni... või on iivelduslima, nagu ükskord... mäletate?

50 minutit on aega, et lugeda sisse teadelõik, mida hiljem lastakse eetrisse korduvalt. Siis saatekavad. Ning printida ühtekokku suuremad päevauudised. Valida esimese tunni muusika... mõelda tervikule. "See peab olema ühtne, aga dünaamiline," nagu öelnud vana tegija Tauno Toompuu. Ta läks raadiost papiks.

Mõnikord on nii, et kuigi oled mikrofoniga, ei tee piiksugi. Lihtsalt oled tükk-tükk aega vait. See on imelik tunne. Eetris on muusika, aga ise oled vait. Mõnikord mõtlen, et kas ma olen surnud ja üksi, või on tõesti mu ümber sajad kuulajad üle eesti, aga ka venemaalt ja internetist. Ei tea.

Mõnikord ütleb keegi, et ah - Pereraadiol pole mingit mõju. See on vanatädikeste raadio... aga kas ikka on? Ma tean kolme noort inimest, kes on tundnud, et läbi raadio on nendega rääkinud Jumal ja nad on saanud kristlikes terminites päästetud.

Veel on terve hulk pastoreid, kes ootavad oma võimalust pääseda eetrisse ja rääkida sel viisil oma kolleegidega. Neile nõu andes. Üleskutsudes. Sest raadios on mõju...

Või siis alateadlik mõju. Seda me ei teadvusta. Aga ümber köögilaua võime märgata... Ükskord sõime oma hiiglasuure perekonnaga traditsioonilist pühapäevaeinet ja siis äkki kuulen keset mitut dialoogi, et vanaema räägib...

Jutt on olnud parasjagu Eesti suurimast baptistikogudusest, Olevistest. Teate, see pool-rohelise torniga hoone, mis kord oli isegi maailma kõige kõrgem ehitis?

Siis kuulengi. Vanaema ütleb: "Jaa. Oleviste! See on kirik, millel seitse nägu."

Seda öeldes tuli mulle flashbackina meelde pooleteisenädalatagune intervjuu Siim Teekliga, Olli vanempastoriga, keda ma torkisin teemal: kas kirikupingil istuja läheb pastori nägu. Ja kas tema siis näeb kantslisolles palju oma nägusid...

...Mille peale tema ütles, et teadaolevalt on Olevistel seitse pastorit ning igaühel neist on oma nägu. Seepärast on see ka kirik, millel seitse nägu.

Sedasama lauset oli muuseas, seebikate kõrvalt, kuulnud ka minu vanaema. Ja nagu näed, sellise kuvandi oli ta saanud ka Olevistest.

Ja te ütlete, et Pereraadio ei mõjuta meie igapäevast elu? Mõjutab, ja veel nii, et me sellest arugi ei saa...

Venelased on ka eestlased

Ole sa siis Baruto, Mägi või Liitmaa. Minu sõnum on teile ikka seesama, venelased on ka eestlased... ja ma mõtlen kõiki neid, kes me maal elavad, me keelt õpivad ja meiega sama värvi passe kannavad. Seega on väär meie pooleteisemiljonist rahvust kahte lehte lüüa ja öelda, et nüüd on sõda Karuga.

Ma olen teadlikult seda teemat vältida püüdnud.

Ja mu vanaemal oli ka täitsa õigus, kui ta mulle ebatavaliselt tabavalt ütles: "Nüüd ühtäkki tahavad kõik sõna võtta ja öelda, mida tuleb teha... kõik on ühtäkki nii targad."

Mina tarka ei taha panna, vaid tsiteerida inimesi, kellega ma nõustun. Ja kelle sõnum õnneks meid kahte lehte ei löö.

Risto riim
Mäletate seda postitust, kus ma olin Risto Tamme peale kade? Kui te tema jutlusele sealt edasi linkisite, võisite kuulda sõnumit, et inimestena järgime automaatselt autoriteete.

Meie rahva venevere suhtes on sama küsimus - kes on siis meie isiklik autoriteet, kui me suhtumisi väljendame?

On selleks me sõprade põlgus? Meie vanemate arvamus? Või kellegi, kes oskab näha asju suures pildis ja on seatud meie kõigi teenriks?

Minu autoriteet on peaminister Andrus Ansip. (pane tähele: sõna minister on tuleneb sõnapaarist rahva teener)

ja palun pange tähele! Sellega ma ei ütle, et Tallinna linnapea poleks teener. Ma räägin siinkohal autoriteedist, kellest tuleb meil rahvana esmasena lähtuda - juba ametipositsioonist lähtuvalt.

Peaministri peasõnum
Toon kolm tsitaati peaministri tänasest sõnumist ajalehes Postimees (artikkel "CCCP: forever või ei iialgi?")

"Kokkukuuluvus ei tule kingitusena, selle nimel tuleb pingutada."

"Ei ole õigust nimetada venelasi, kes praegu Eesti elavad okupantideks."

"Alles üksteist paremini tundes vähenevad vastasikused kahtlustused ja süveneb usaldus."

Ma usun, et tema sõnum ei ole vaenulik ei meie lähimate ega kaugemate tuttavate suhtes. Tark oleks sellisest autoriteedist lähtuda...

Vainu valu
...Aga peaministri laused viivad meid järgmiste küsimusteni. Sest kuidas siis meie rahva venelasi paremini tundma õppida, et tekiks see usaldus?

Arvan, et ühe hea nipi on andnud motivatsioonikõneleja Peep Vain. Ta kirjutas oma blogis nõnda (mõned sõnad on minu poolt tehtud bold´iks):

"Ma usun, et tegu on nende noorukite vanemate poolt 15 aasta jooksul endasse surutud negatiivsete tunnete teadvustamise ja väga eheda välja elamisega. Ilma, et nad seejuures ise päriselt aru saaksid, millega on tegu..."

"...Ja nendes polegi tegelikult probleem. Probleem on hoopis nende vanemates. Nende vanemate tunnetes. Ja selles, kuidas vanemate teemad nende lastes avalduvad..."

"...Ma usun, et nii nagu absolutselt kõik inimesed, tahavad eesti venelased olla kuuldud. Austatud. Aktsepteeritud. Ja vahel sellest piisab."

Risto Tamm, Andrus Ansip ja Peep Vain on mind viinud selleni, et tänasest peale tahan ma alustada vene keele algkursustega otsast pääle. Olgugi, et olen õppinud seda keelt üle 10 aasta, ei mõista ma seda praktiliselt üldse. Karotši!

Ja kui aus olla, on see nii minu ning ilmselt ka sinu generatsiooni probleem, mida tuleks meil koos lahendada.

Oled sa valmis kokkukuuluvustunde pärast rohkem pingutama?

Hakkasin raadios peaaegu oksele

Täna hommikul, ajavahemikul 7-10, oleks võinud igaüks siin Eestis ja tegelikult üle kogu maailma, internetis, kuulda seda, kuidas ma oksele hakkan. Siiski. Asi ei olnud selles, et Pereraadio sisu nii iiveldustekitav oleks. Pigem oli asi Rimi salatites... Öäkk!

"Ei, asi ei ole salatis," kommenteerib Greta kui käesoleva postituse juhtlõiku loeb. "Asi on selles, et sina sõid seda salatit."

Nojah. Sõin jah. Keegi peab ju külmikut puhtaks tegema. Ja tegelikult, lõpuks läks ju kõik hästi... külmkapp puhas ja toit jätkuvalt kõhus.

Kuigi ikka ilgelt räme on lugeda sünnipäevaõnnitlusi, kui iga sekundiga niriseb iiveldusele omast poolmagusat lima suhu. (Andestage mu rõvedus, püüan olla lihtsalt autentne)

Samuti võis tegelikult väikseid viiteid oksenduseelsele seisundile ka saatekava kuulamisel. Väikesed naksud on lõikude vahel sees. On tunda, et keegi mikri taga meeleheitlikult neelatab (ja püüab seda varjata)

Siiski, vahest võib tunda rõõmu raadio eripärade üle. See, et keegi sind ei näe... keegi ei tea, mis liigutusi või näomoonutusi sa iga lause juures teed. Keegi ei tea, kas ma istun, seisan või kükitan. Või mis mul seljas on...

Aga okserefleksid on kuulda ja banaanimatsutamist niisamuti (ükskord juhtus ka sedasi...)

Head kuulamist!

Marko Märtin lõi mu vanemalt vennalt naise üle

Selle nädala pommuudis lisaks sellele, et saan ise isaks, on see - et eesti suurim rallisõitja seisab minu vanema venna ja pastori Peep Saare raseda naise kõrval. Kõrval on pealkiri "Marko Märtin saab isaks". Löön kõmujuttudest läikiva Justi kaaned kokku ja hakkan uurivaks ajakirjanikuks.

Tegelikult väga kaugelt polegi vaja uurida, mis toimub.

Juba mitmed sõbrad on kas siis Skype, MSNi või lihtsalt näost-näkku öelnud, et midagi sellist on teoksil. Kõigi jaoks on muidugi asi naljakas... Sest Peep ja Anna Saar on vägagi eeskujulikud - kiriklikult laulatatud ja ikka veel, peale mitut aastat abielu, ninapidi koos.

Lihtsalt ajakirjanik Anu Saagim on pannud oma kollektiiviga pange.

Marko Märtin ja Mariliis Sallo on hoopis koos. Kuigi jah, pildi peal ilutseb hoopis Mariliisi sõbranna Anna, kes muide - sünnitas hiljuti Emma Grace Saare. (vt intervjuud tema isaga)

Kuidas on ikkagi selline viga võimalik?
Viga sellest, kuidas Eesti tuntuima rallisõitja ja innovatiivseima pastori naised segi on aetud, on väga lihtne. Pole jälgitud elementaarseimaid ajakirjandusreegleid:

1. Foto on võetud Orkutist (ja selline trend on Eestis üha kasvav)
2. Fotot pole kontrollitud (Pullerits ütleb, et kontrollallikaid peab olema vähemalt 2-3)
3. Foto on kokku monteeritud (sama jama teeb Postimees oma iga suurema uudisega)

Telefonikõne petetud pastorile
Helistan oma vanemale vennale ja ühele Risttee koguduse pastorile Peep Saarele, kellele on selle viimase Justi numbriga üsnagi liiga tehtud.

Ostsin just Justi ja mida ma nägema pean! Sinu naine Anna Saar ja Marko Märtin. Kuidas suhtud asjasse?
(hakkab naerma) Olen šokeeritud... (väike beebi Emma ja Anna teevad taustal häält)
Minu kui pastori mainele on jäädavalt kahju tehtud. (ütleb mittetõsise häälega)
Aga ma naeran selle üle pigem. Mõtlen ka, et peaks Justi helistama.

Jah?
Peaks Anu Saagimi Risttee peldikut puhastama panema. (teeb nalja ja viitab ühele uudisele, kus Saagim käis homoklubis koristamas).
Ma Justi ise ei loe... Minu jaoks on see kolmanda järgu ajakirjandus. Aga eks ka Craig tõi mulle täna selle ajakirja.

Oled Märtiniga sina-sõber. See teie omavahelist suhet ei mõjuta?
Ei, meie suhet see küll ei mõjuta.

Aga mida arvab Anna asjast?
Annal on piinlik. Eriti just Salloka (Eesti missi) pärast. Sest just Sallokal ja Märtinil on piinlik. Märtin ju ei taha olla avaliku elu tegelane. Kui aga panna suure kella külge, on veel piinlikum.

Ütleme Peebuga nägemist ja jätame asja lahtiseks. Kes teab, ehk ta helistabki Saagimile homme? Õiglane oleks... Nüüd aga tuleks see uudis maha vaikida, sest nagu kuuldud - suure kella otsa pole Märtinit mõtet panna.

Ühe pildi leian Justi kaante vahelt veel. Väike õde Merle figureerib jälle. (vt intervjuud temaga) Tervitusi temalegi!
PS. Homme kirjutan ühel minu jaoks eriti valusal teemal: kirikukonfliktid.

Presidentkommunikaatorid: kuidas tunda ära head kõnemeest?

Meie Vabariigi kahe presidendi Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese võrdluses tuleb esile, milliseid tagajärgi peab hea kõneleja suutma luua.

Ilves
Kuigi president Ilvesele heidetakse ette seda, et ta käsi taskus hoiab, nätsu närib ja kõneledes puterdab, ei heida mitte keegi talle ette, et ta kõned sisutühjad oleks.
Vastupidi, olgu tegemist tema ametisseseadmise tseremoonia, Eesti Vabariigi aastapäeva või piduliku õhtusöögmise mitme maa kuningannaga - alati on järgmise päeva ajalehed täis tema tsitaate. Saab alguse uus avalik diskussioon. Paljud on puudutatud.

Rüütel
Seevastu president Rüütli puhul sellist tendentsi ei olnud. Või siis, siiski korra: kui ta Kadrioru skandaalis kaitsekilbi tõstis. (Aga see oli pigem erandlik sündmus).
Kui Arnold Rüütlil ka kommenteerijaid oli, siis mitte ümber kõnede sisu, vaid tema isiku.

Hea kõneleja lööb tiigi kihevile, tekitab järelkajasid ning paneb inimesi arutlema.

Hea õpetaja ajab õpilased omavahel vaidlema.
Hea jutlustaja paneb koguduse ümber köögilaua nihelema.
Hea ajakirjanik õhutab kommijaid päevad otsa tulistama.
Hea blogija ärgitab teisi blogijaid teda linkima.

Selles suhtes müts maha president Ilvese ees.
Samas ei ütle see retooriline vaatlus, et eks-president Rüütel temast vähem-väärustlik oleks.

Jõuluagendad

Aasta pööras oma külge, on pööripäev. Siiski, väljas on maa nagu suvine jalgpalliplats ja kaskede otsas nokivad hakid pungasid. Paar päeva veel jõuluõhtuni. Kena tali küll meil.
Ja ajalehed on ka täitsa ära pööranud. Avaldavad ebatavaliselt kristusemeelseid kirjutisi. Oled sa märganud?
- Eile avaldati on-line intervjuu peapiiskop Andres Põderiga
- Postimehe arvamusküljel võttis sõna Ihastes-elav linnapea Laine Jänes - kaitses kirikuid
- ja PM-Tartu lisas tegi jõulusoovi Toomas Jürgenstein, võitlev religiooniõpetaja Treffnerist

Mingi karvane tunne aga ütleb, et neil kõigil on oma agenda, omad liistud. Oma ekstra-sõnum. Põder saanuks anda ka palju konkreetsemaid ja osapoolt-võtvamaid vastuseid. Jänes saanuks kaitsta kirikuid ka siis kui valimisi tulemas ei ole. Ning Jürgenstein - no mis jõulusoov see on, kui tegelikult käib arutelu religiooniõpetuse vajalikkuse üle. Mu meelest Kristus pole nendes tekstides küll mingi võtmesõna, pigem on ta pakendiks ümber mingi teise jõulukingituse.
Skeptiline ja vandenõuteoreetiline mina, sel pöörisel ajal.