Laupäev, 31. mai 2008

Florida õnnetusjuhtum

Kes kauem elus on olnud, on vast ikka kuulnud ärkamistest, usulistest revivalitest. Mina olen viimasel ajal paljusid kuulnud elavalt jutustamas Florida liikumisest, seal kus Todd Bentley.

Aga mul on kuidagi selline tunne, et see on nagu autoavarii, kus mitu verist ohvrit. Seal palju kära. Inimeste kokkujooksu. Uudistajaid igasuguseid. "Kas kuulsite! Käis pauk! Lähme vaatama!"

Rahvas hüüab kõrvaltänavatelt. Justkui nad oleksid põhikoolis, suurel vahetunnil karjumas: kaklus! kaklus! kaklus!

Selles pole muidugi midagi halba, kui koha peal ka palju inimesi saab imekombel terveks. Ning terve hunnik inimesi tuleb ka autentsele usulisele pöördumisele, mis muudab kogu nende ülejäänud elukäiku...

...aga mul on raske jalutada samas kvartalis koos teistega. Ja näha ka vanemaid inimesi ühtäkki löömas õhetama ja siis neid ebaloomuliku kiirusega matsu minema vaatama. Sest seal on miskit argipäevast erinevat, kogemus mida mööda ei taheta lasta.

Samas, Jumal on ju ka palvekambris.

Reede, 30. mai 2008

Lutt teeb isaks

Titale lutti suhu pannes ei saa arugi, kuidas ise suuremaks kasvad. Mul on kodus pooleaastane saiapätsike nimega Wilma talle meeldib mõnikord öösiti nutta.

Isana tahan olla talle heaks eestseisjaks, kasvatajaks. Võtta ta jaoks aega, et teda tõeliselt ilusaks sirgumas näha. Hiljuti uuriti aga Rumeenias, et need nõndanimetatud isad on keskmiselt oma lastega nädalas kõigest 2 minutit.

2 minutit.

Hoiatusemärk minulegi! Ja tõele au andes tuleb minulgi tunnistada, et on küllalt hetki, kus tahaksin oma perepea hoopis liiva alla pista. Ja oodata, et Greta teeks kodus kõik. Ka luti suhupaneku.

Samas ma tunnen, kuidas mu viimased piiblilugemised on mind suunanud suurema teenimissoovini. Tunnen, et minu ülesanne isana on kannatlikkuses (st ka kannatustes) kasvada.

Ühesõnaga olen mõistnud, et selleks, et olla hea õpetaja ka kodus - et and toimiks - selleks on vaja kasvada ka pikas meeles, kannatlikkuses. Nagu Paulus ja Jaakobus seda kirjutasid.

Niisiis. Mõned viimased ööd. Ärkan üles ja tunnen, kuidas pean Gretast ette jõudma ja oma uimased jalad enda alla võtma. Läbi hämara toa vaaruma hällini, kus krimpsus näoga preili, põlvini võre taga.

Teinekord ta isegi jonnib. Kangekaelne sihuke.

Panen talle siis luti suhu, tõstan ta tagasi küljele, hoian kätt peal ja sosistan: head ööd! Tema õpib seeläbi üksinda magama, nagu laps ikka. Mina õpin seevastu astuma oma esimesi samme.

Ikka isana.

Kolmapäev, 28. mai 2008

Mõtte saatmine maksab 2,07 krooni

Oleme mõttega olendid. Muudkui mõtleme, ühed rohkem kui teised. Minagi mõtlen, kui ma seda kirjutan. Sina mõtled kaasa, kui seda loed.

Mõtted liikuvat väga kiiresti. ma võin mõelda end kuu peale ja isegi Jumala juurde. Ja sama kiirest võin mõelda 15ne aasta jagu tagasi või siis homme hommikusse edasi.

Võime mõtteid ka saata. Siis näiteks kui teine aevastab või ta nina sügeleb. Kui keegi vaatab sulle tähendusrikkalt silma või läbitungivalt kuklasse. Siis on mõte nagu otsepostitus.

Aga inimesed on mõelnud mõtetega seoses veel ühe leiutise. Mõtlesime välja, kuidas isegi mõtteid tasu eest saata. Täna raekojaplatsis vaatasin, et caffe truffe oli lahti - tuli meelde, et Greta tahab seal mingi hetk kooki süüa ja ta ikka saab rõõmsaks, kui keegi talle lambist mõtleb...

...mõtlesin siis mina, et kui saadaks talle sõnumi: läheks õige dateõhtul sinna kooki sööma?

Ta sai selle mõtte peale rõõmsaks. Aga see maksis mulle tervelt 2,07 krooni. Tema mõte minule tagasi maksis 1,33 krooni. Eelmine kuu saatsin ma mõtteid ringi tervelt 104 ja see läks maksma 215,36 krooni.

Aga on ka mõtteid, mis on täitsa tasuta. Mis ei maksa sentigi. See on näiteks selline mõte, mida sa praegu loed. Ja see mõtteke on minu postitus Sinule.

Aga muidu mõtted ikka maksavad. Mõtle sellele!

Teisipäev, 27. mai 2008

Laupäev, 24. mai 2008

Amet rikub meest

Ei taha nii, et kui olen usupõllul, siis ajan usujuttu. Aga kui tuuled ajavad sibipõllule, ajaksin sibijuttu. Ei taha, et amet määraks mu mõtteid. Ei taha, et propageeriksin seda, mida propageerivad raamid mu ümber.

Ikka arvan, et Märt on seesama eile ja täna. Aga kas on?

Mõned pastorid räägivad Jumalast ainult seepärast, et nad on pastorid.
Mõned väärtustavad isaksolemist ainult seepärast, et nad ise on isad.
Mõned aga ajavad sama lolli juttu igal pool, tehes samu grimasse ja häälitsusi.

Ise tahaks ikka viimaste punti kuuluda. Mis sest, et siis ei näi alati intelligentne.

Teisipäev, 20. mai 2008

Laupäev, 17. mai 2008

Mõeldes läbilöövaid karaktereid

Istun viimast tunnikest veel üleval ja mõtlen muidu-mõtetele lisaks karaktereid. Sest see on see päev, mil käes järjekordne GU (51.nimelt!) ja ma astun-jooksen-rooman Vanemuise lavale.

Sel korral siis vanas heas näitlejaametis... aga veel kunagi varem pole olnud mul ühe õhtu jooksul nõnda pikka tegelaste galeriid!

Ja tegelikult pole ka veel kunagi nii vana olnud. Ning kunagi varem pole mind nõnda mitmete võimete poolest korraga proovile pandud.
Kõigele lisaks pean suutma särada paljude lemmiku Danieli kõrval.

Nüüd. Nii palju kui ma teatriasjandusele olen mõelnud, siis on mõned asjad, millest lähtun, kui tegelasi peas valmis joonistan. Usun, et hea-meeldejääv-naljakas karakter peab olema:

1. Omapärane. Milleski teistest eristuv. Mingite tunnuste poolest silmapaistev.
2. Enesekindel. Olemuselt enesekindel ka siis, kui mängib ebakindlat. Näitleja peab suutma tema sees enda üle naerda.
3. Kordumatu. Ta peab olema loodud selleks hetkeks, mitte olema koopia varasemast või alge hilisemaks.
4. Stereotüüpne. Kuskil temas peaks olema siiski mingi iidne võti, mis ta naljakaks teeb. Midagi stereotüüpset. (nt mees-aga-naine, suur-aga-äpu, väike-aga-kurjam)
5. Elav. Vast see ongi raskeim, aga ta peaks mängima ikka maailma kõige tagumistematele ridadele, mitte lihtsalt saalile. Ta peab väärima oma elustamist.

Eks siis näis, kuidas ma oma teooriaid rakendan.

Neljapäev, 15. mai 2008

Kirjutatud on...

Kindlasti on mul väga palju skeptilisi aga siiski avatud silmadega lugejaid. Ma pean teie suhtes siiraks jääma ja ütlema, et teate, mulle teevad ka haiget paljud. Näiteks keskealised eestlased.

Kui vestlen selle generatsiooniga, siis kuskilt ridade vahelt immitseb neist välja mingisugune kibestumus piibli suhtes. Nende suhtumine justkui räägiks, et nad on inimesed, kes on olnud kunagi samasugused nagu mina (23-aastane), ja uskunud omal ajal nagu mina.

Aga enam mitte.

Kibestumus. Mitte selline tark läbisettitud arusaam. Pigem selline hapu mälestus õunast, mida loodeti leida magusana.

Mõned neist ütlevad, et piibel on tõlgendamise küsimus. Teised ütlevad, et piibel on kohati väga kitsarinnaline (mulle tundub, et enim just seksuaalsuhete koha peal nähakse okkaid). Ja kolmandad on jäänud kinni piibliseikadesse, mida nad ei suuda ratsionaalselt ära seletada (et ikka kes kirjutas Ketsemani aia palved üles, kui kõik magasid?)

Aga kui mina vaatan piiblit, siis ma näen, et Jeesus (kujuta ette: Jumal inimnahas) käitub paljuloetud pühakirja küll teisiti.

Ta on 12-aastane ja keset pidustusi Jeruusalemmas istub õpetajate keskel, neid kuulates ja neile küsimusi esitades.
Ta on tagasi oma kodukülas Naatsaretis ja avab sünagoogis vana-testamendi raamaturulli, kommenteerides "täna on see täide läinud!"
Ta on maailmavalitseja Saatanaga kõrbekivide keskel ja strike´b julmalt vastu, lausetega: "kirjutatud on", "kirjutatud on", "on öeldud".

Meie keskealine generatsioon on "kirjutatud-on-tões" pettunud. On ju vähe selliseid, kes piiblit üks-ühele võtaks. Ja sellega on kaotatud võime näha piiblit sellisena nagu ta ütleb end olevat, tõesti toimivana, elumuutvana. Ja selle eest on justkui preemiaks saadud üks hapu õun.

Aga mina tahaks võtta snitti pigem Jeesuselt.

Esmaspäev, 12. mai 2008

Õpsid on nõmedad

Täna ütles jälle kaks inimest, et õps on nõme. Huvitav, kust see tuleb?

Mul on olnud rohkem kui 13 inglise keele õpetajat. Eks nad kõik olid nõmedad. Esimene oli eriti nõme, sest ta pani mind kogu aeg püsti seisma.

Samas, mõnele õpetaja juures ei pea sugugi seisma, saab hoopis pähe istuda. Nemad on nõmedad õpetajad seepärast, et nad tahavad olla head õpetajad. On ju nii, et mõne tundi võib alati hilineda, ja keda võib alati lennukiga visata. Samas on mõne tunnis käed alati higised, ja isegi vihikuke laua peal olemas.

Eks tegelikult ole asi ka ütleja suus ja südames. Kuigi jah, nõmedust annab ka edukalt välja teenida.

Kui mina aga oleksin õpetaja, siis ma alati...
1. tunneksin õppematerjali fanaatiliselt
2. tuleksin tundi esimesena, ja läheksin viimasena
3. üllataksin neid suuri millegi väiksega
4. näeksin seoseid eluga
5. kutsuksin tahvli ette ja kiidaksin
6. palvetaksin nende perekondade ja tuleviku pärast
7. piiluksin teiste õpetajate tundidesse
8. õpiksin rohkem kui keegi

Millist viga sina ei teeks õpetajana?

Neljapäev, 8. mai 2008

Väga usklik

Kohtusin täna kahe vanemaga. Mustades ülikondades vanemad, kel sildid rinnas. Neil olid kaasas tumesinised mormooniraamatud. Minul oli laual halli-must piibel.

Relvad olid laual, aga kähmluseks ei läinud.

"Kas su naine on ka selline nagu sina?"

Milline?

"Väga usklik."

Esmaspäev, 5. mai 2008

Südamevalust

Kui me Gretaga täna kinos olime, siis sain lõpusupakate ajal pahandada. Et miks ma teda aeg-ajalt ei vaadanud? Minu lihtne põhjendus oli selles, et imelikul kombel - seda naistekat vaadates - tundsin, et roiete taga on valutav süda.

Valus oli inimeste pärast. Ei teagi miks... seda juhtub vahest. Filmist näed sümboleid ja mõtled muudkui teatud inimestele, nende valikutele, olukordadele. Mõned teevad lolle otsuseid... mõned on teiste lollide otsuste ohvrid...

Igasugu inimesi leidub.

Neid, kes haiget teevad. Neid, kellele mõeldes saab haiget. Ja neid, kes haige südamega.

Mina vist kuulun viimaste hulka.

Tegelikult on asi nii, et usklikuna usun, et need on olukorrad, kus tuleb eriliselt mõne inimese pärast palvetada. Nagu Püha Vaim isiklikult paneks kellegi südamele. Ja alles hiljem, mõnikord hetki, mõnikord päevi, teinekord aastaid -- saad teada, et see oligi seal põhjusega.

Tore, et valudki olemas on.