Päevad on siin mustad

Just jõudsin rännakult koju. Tee oli pikk ja pime, vesine ja ikka tore. Imelik, et meil Eestis on talveaal on nii lood, et pealelõunal kell 16 juba pime. Ja kell 02:00 öösel, kui koduhoovi auto ajada, siis taevas ehk valgemgi kui päeval...

Imelik mõelda, et tegelikult oli see väga tähtis päev. Mu isa sai 58 aastaseks, aga ma ei soovinudki talle silmast-silma õnne. Ja et mu õeraas on juba pikemat aega sünnitusmajas, kus võimalik, et lähitundide jooksul tehakse talle hoopis keisrilõige.

Imelik on veel see, et tulime Pärnust, teisest Eestimaa otsast. Teise fiilinguga linnast, sealt, kus inimesed rahulikud ja stabiilsed. Randa ei käinud vaatamas, aga kirikus sai käidud küll. Oldud noorte usklikutega. Jee!

Eriline on pärast inimestega kätt suruda, kuulda nende tänusõnu. Kuigi ma ise tean, et kui midagi neid üldse kõnetas, siis sellepärast, et nende hing oli avali. Mitte et keegi teine selle lahti murdnuks.

Ja eriline on seegi, et minuga käis kaasas juba pikaajaline kaasvõitleja Martin, supertoetaja Greta ja väikene tähelepanunahhaal Wilma. Ja mis muu teeks südame soojemaks, kui võõras linnas on tuttavad inimesed. Need, kes ütlevad "märt" naeratusega.

Pärnus veel sünnib asju. Aga Tartus kohe varsti ka.
On öö. Ja päevad on siin mustad. Aeg on magada.

Tantsivad torud

Istun autosse. Sajab vihma. Juba teist päeva järjest. Kallab ja kallab... libistan pleieripilusse teise plaadi, peale joonistatudpunane sild. Ja hakkan kuulates roolima. Kallab vihma, ja et heli on põhjas, siis jämedaid noote niisamuti.

Valgusfoorid nüristavad, eriti kui tead, et teed tunnitööd ja iga minut on sinu kahjuks. Ees ja taga näed uimerdavaid soome hõbehobuseid. Nad on loomult ettevaatlikud... ja ilmselt ei mõtle nad rahast nii tihti kui mina.

Kui heli on põhjas, siis laul ulatub kontideni. Sellisel viisil haarab muusika ka mind. Aga miinuspool on see, et ei tunnegi, et oleks vaja käiku vahetada. Ning mõne aja möödudes, äkki juhtud nägema seierit, mis osundab tõigale, et mootoripöörded on põhjas, ja juba ammu aeg vahetada teine käik millekski muuks. Näiteks 4ndaks.

"Thank you for healing me," laulab Matt. Pruunide juustega muusik. Saan aru, mida ta selle all mõtleb, aga "Ei haaku minuga". Ees seisab paarikilomeetrine viimane sirge ja möödun mõnest jokutajast. Mis te jokutate?

Osati on autosõit kui väljaelamine. Sisseaetud emotsioone, tihtilugu just frustratsioone, ajad summutitorupidi välja. Tossuna saadad eilse päeva kibestumised pilvede poole. Meenutad ebameeldivad kolleegi, cati-meest, kes ei taha torumaterjale tuua... ja vajutad gaasile lisa.

Ning pahandud ka enda peale, sest mis elu see sul on, kui 24h jooksul on vähem kui tunnijagu rõõmu. See väärib enesepiitsutust! Mõtlen ja tunnen nii,
kuigi tean, et väärastunult.

"Fearfully and wonderfully made," jätkab britt laulmist. Teeb häälega ilusaid vigureid, stuudios on antud lisa, aga enam see ei häiri. Ta vist laulab sel korral beebidetegemisest. Ikka kristlikult ja taavetilikult. Mulle on need mõtted tuttavad.

Aga-oh-elu! Parkimisplats on täis autosid. Minu koht ära võetud... nii palju kui mul siin üldse on tekkinud Oma koht... pigem olen lihtsalt üks odavavõitu pereautoga ja eesti registreerimismärgiga tööline. Kellega väga ei räägita.

Isegi torumaterjale ei taheta tuua. Slow down, slow down... dont work so fast, ütlevad nad.

Leian endale uue koha. Kuhugi suure lombi sisse. Täiesti parkla D nurka... mis tähendab, et mitte ainult ketsid, vaid ka riided saavad korralikult märjaks, enne kui garderoobi jõuad. Jälle on põhjust olla pahane. Nii pahane.

Hakkan tagaistmelt juba võtma kilekotti, kus võileivad ja mõned vanakestele mõeldud kuivikud, kui äkki. Jään kuulatama. See on Matt, kuulangi teda...

"How could they say that there is no God?"

Ta küsib seda mitu korda... "How could they say that there is no God?"

Mjah. Olen viimastel päevadel kohanud mitut inimest, kellel on Jumalast poogen. Ja kes seda rõhutatult väljendavad. Naeruvääristavalt ütlevad, et mis sest Kurtide kõrvadega jumalast ikka. Ta ebaloogiline. Mõrtsukas. Ei mingit jumalat! Lihtsalt faktor sinu ajus.

Vaatan aknast välja. Mossis alahuul läheb töllakile. Ma imestan. Näen seal üht keskmise suurusega meetripikkust toru. See veereb, edasi-tagasi. Siis pikk samm edasi. Siis sammuke tagasi. Ta tantsib!

Hoolimata sellest, et vihma sajab, ja temal puudub oma koht, omade seas. Taktimööda veeretab ta ülistust. See läheb muusikaga kokku.

Mõtlen, et kuidas küll nii, et täiskasvanud Mina. Mina, kes viimase aasta jooksul kogenud korduvalt imesid. Tundnud rõõmu saadud kingituste (jah, ka töö üle), et nii kergelt lähen vihmaga kaasa. Lasen end vastu asfalti suruda, ja unustan piiskades tantsida.

"How could Märt Saar say that there is no God?!"

Kuulan loo lõpuni, ja hakkan astuma. Teel garderoobi poole näen veel üht toru. Küll pisut väiksemat, aga samuti ilma kohata. Temagi tantsib.

Sel päeval ennast piitsutada polnud vaja. Torud tantsisid mind rõõmsaks.

Miks kosmos nii ilus on?

Vahest ikka juhtub nii, et inimene jätab oma jalgealuse vaatamise ning heidab pilgu taevasse.
Tavaliselt on need kosmoloogilised hetked väga väiksekstegevad. Huvitav miks? Ja miks, te selgitage mulle, peab see kosmos nii kireldamatult ilus olema?!

Kõige paremini on seda küsimust esitanud eelmise sajandi ulmekirjanikud. Nagu imestavad lapsed, oskasid nad üles vaadata. Meile aga, mulle tundub, on tavaks saanud, et vaatame aastal 2007 pigem oma varbaid kui pilvi. Usume, et superstaarid on me keskel, mitte kuskil kosmoses.

Luba, ma mõtlen teisiti.

Kas sa teadsid, et päike teeb muusikat. Kordan üle, seesama tulekera, keda kord on peetud jumalaks - teeb orelisarnast muusikat! Ega ma ka ise poleks teada saanud, kui juhuslikult eelmisel nädalal BBC-sõnumitoojaid kuulanud poleks...

Aga see ei ole mingi poeetiline väljend.
"Päike tõesti teeb muusikat," väidavad teadlased.

Ma saan aru, et kogu mu perekond teeb muusikat, et vaalad teevad ookeanipõhjades muusikat ja et koopad teevad tuule käes muusikat, aga öelge te mulle: miks peab küll päike tegema muusikat? Kuum pill, saatmas kosmoses helilaineid. Päike, mida võrreldud kitarri ja oreliga.

Enam veel...
Kas teadsid, et tähed lähevad rasedaks ja sünnitavad? Nad lähevad tõesti! Loe sealt.

"Sünnitused on äkilised ja dramaatilised," kirjeldavad kosmosepiilurid ning lisavad: "See muutab sinu arusaamist universumist."

Minu arust on see täiesti jalustrabav teadmine. Sest nii kerge on ju mõelda, et need täpid mida Annelinna korterite vahel jalutades näeme, on juba ammu surnud ja lihtsalt täpid valgusaastate kaugusel...

Aga kui nad tõesti on nii nagu minu abikaasa, sünnitamisvõimelised... siis see on ju rohkem kui lihtsalt üks teaduslik teave. See on kosmos kui elav loodus! Miks kosmos selline on?

Karevi lugu
Üks pärnakas, keda ma eelmine aasta Emajõe ääres kohtasin, rääkis mulle oma loo...
Tema ei näinud kosmoses ilu. Ta ütles, et temal oli hoopis kosmosefoobia. Ja ei aidanud nõid ega pendel... õnneks sai ta viimaks sellest lahti.

"Otsisin endalegi lamamistooli, et tähti vaadata," ta räägib. "Ent mida rohkem ma neid vaatasin, seda suurem hirm minusse tuli; ma ei mõistnud mida ma kardan. Ma ei suutnud selle hirmuga jageleda ja lahkusin tähtedeimetlejate keskelt."

Möödus tükk aega.

"Kuskil septembri keskpaigas, kui olin juba magama läinud, ründas mind une pealt jälle kohutav hirm. Jälle oli selline teadvuse kaotuse tunne ja jälle ütles keegi mõttes, et lõputu pimedus neelab su endasse..." (loe lugu lõpuni)

Mõned pildid Nasast
Kuid ikkagi, miks on kosmos nii taevalikult ilus? Meile, inimestele, jääb see ju nii kaugeks... enamus taevalikke pilte jääb meil tabamata.

Minu varvastest palju ilusamad.

Käisin günekoloogi juures

Minu teine visiit. Ja kindlasti mitte viimane... Panin jooksuga Toomele, tõmbasin sünnitusmaja puise ukse lahti, sealt registratuuri, siis koridoripingile ja viimaks... ja lõpuks ometi, günekoloogi juurde!

Olen seda päeva oodanud väga kaua. Minuga on kaasas mu rase kaunitar Greta Josefin.

"Vanuseks... Kaksteist pluss null," loendas doktor Moks oma keskealise sõrmega märkmikust nädalaid. Nojah, seda tean isegi. Eelmine kord oli ju 9+0. Seda kutsutakse aritmeetikaks.

"Kas ultrahelisse saab?" tunneb Greta huvi. Mina veel rohkem.

"UHsse täna ei saa. On juba kinni," vastab doktor ja täidab pabereid. Nujaa... väga jama! Ma nii ootasin seda kohtumist!

Kuskil kõhuõõnes on üks väike ilmakodanik. Ujub ringi, täiesti üksinda. Nagu astronaut, kes toruga kinnitunud mu naise pannkoogukujulise platsenta külge. Ta on nii väike, et ma saaksin ta oma pöialde vahel katki litsuda... Loomulikult ma ei tee seda...

Ta on kas poiss või tüdruk. Ma ei tohigi mõelda kumb. Saan pahandada. Mõtlen siis, et vahet pole, aga kindlasti isasse. Ja seda ei saa keegi mulle ette heita. Sest nii ongi! Pisike ilmakodanik, kindlasti isasse.

Tal on tänaseks kõik luud moodustunud. Kujutad sa ette? Ma olen teda elus vaid üks kord näinud, ja siis ka läbi suurendava monitori. Aga nüüd, kõik luud-kondid moodustunud!!! Mõtle korra -- inimese suurim luu on reieluu. See on tal praegu 5 millimeetrine. Nagu MSNi väikene mehike all paremas nurgas. See on tema suurim luu!
Aga kõige väiksem... kõige väiksem, on kuskil kõrvas, see trummipulgake. Ja see on tal ka välja kujunenud! Mõtle! Kui imepisike peab see olema. Praktiliselt nähtamatu...
See paneb mind õhkama ja ohkama: küll see väikese inimese meisterdamine on alles täppistöö. Ei seda teeks ükski juveliir.
Ent ometigi ta on seal, kuskil kõhusopis. Ta ujub ja muutub iga päevaga aina ikka aina suuremaks... Ja kui ta on valmis, siis varsti oleme koos. Küll me siis naeratame...

Võimalik, et tal on mingi haigus. Double-testi pole Greta veel teinud (see kahekordne vereproov). Samuti pole me näinud ta kuklavolti. Selle pealt võib lugeda, kas tal on Downi-sündroom. Kui volt on suuremavõitu, siis on tõenäosus 1-250st. Mis siis, kui tal ongi midagi puudu, või siis, ülearu? Mida me teeksime Gretaga?

Mitte midagi ei teeks... Ja ma tean, ma ise pole kõige õigem ütleja. Olen ju terve koolipõlve teinud nalju downimoodi inimeste üle. Aga nüüd otsustasin, et näen asju selgemini... Rumalus oleks näha temas downi ja mitte last. Täppistööna valminud inimlaps.

Mõned ütlevad, et see kõik on rumalus. Et ma pole ettenägelik. Pole kunagi olnud, ega hakka ka olema. Et ma jätan liiga palju lahtiseid otsi... usaldan ei-kedagi või siis ei-kedagi-sarnast-Jumalat. Ja samas panen kõik uksed kinni, miks piiran oma vabadust? Kulutan energiat tühjadesse kohtadesse? Miks lubada naisele olla temaga surmani - nii kaua kuni ta läheb paksuks, kortsuliseks ja viimaks haigeks. Temast ju lahutatakse nii pea kui asi läheb valusaks. Liiga valusaks. Ja laps, teda ei osata niikuinii kasvatada... Eriti veel nii noorelt. Elame ju endale, või mis?

Ma ei tea nüüd. Mina arvan teisiti ja valin ikka raskema tee... Olgu see minu elu Erna retk.
Ja kes teab - ehk ühel heal päeval tuleb seesama, poiss-või-tüdruk, aga isasse, siiasamma blogisse ja leiab siit eest, midagi suures plaanis nii vähetähtsat, aga temale nii väga olulist... Et siis, kui temal alles reied 5 millimeetrised olid ja tema muud ei teinud, kui astronaudina Greta kõhus ujus, siis mina juba hoolitsesin tema eest. Teiste ees.

Mina armastan oma last.

Näen teda järgmine nädal (24. aprillil) teist korda.

Tartus sadas tic-tacce

Tänane Suur Neljapäev sai suurejooneliseks ka selle poolest, et Annelinna kaskede alt oli võimalik korjata väikeseid kaloritükikesi. Teisisõnu, taevast sadas alla tuhandeid tic-tacce.

Võrdluseks olgu toodud ära ka jaanuarikuu ja aprillikuu võrdlus.

Reportaaž: kuidas ma Kroonuaias lemmikut valisin

Läksin Kroonuaia kooli valima. Seal, kus on Tartu valimisjaoskond nr. 1. Väljas pritsib lörtsi, autod kimavad läbi lompide, mu saapad on märjad. Suured ja väikesed pargitud mootorsõidukid ümber koolihoone näitavad, et valimisaktiivsus on sel aastal suurem kui tavaliselt.
(Üldstatistika näitab, et muidu on Tartu ühe väikseima valimisaktiivsusega linn, alla 50%).
Astun uksest sisse. Minuga koos üks vene-poiste kamp, mõned on kiilakad. Mõtlen, et kas nad tulid tõesti valima või lihtsalt tahavad minusugustele peksa anda. Kui rumal minust tglt sedasi mõtiskella...
Kooli seinad on täis tembeldatud aaa-nelju. Erakondlasi täis. Kõik on nagu vangid, või siis missid, nummerdatud. Vaatan endale lemmiku ja jätan ta numbri meelde.
(Üks suuremaid vigu, mis eesti valimistel tehakse - kuna riik on nii väike - on see, et hääletatakse isiku ja mitte erakonna poolt).
Siis astun ruumi, mis mulle juba varasematest valimistest tuttav. Tädikesed istuvad akende all, kirjutuslaudade taga. Suured kaustad ees. Selja taga kardinad, millel kogu tähestik sisse nõelutud. Lähen "S"-tähe juurde.
Mind võtab vastu proua nimega Kim. Hommikumaa välimusega. Aga räägib puhtalt vene keelt. Minuga ikka eesti keeles... Vist nägi passi. Või siis tundis mu kartulinina järgi ära, et näe: eesti juurikas.
Allkiri antud, ronin kabiini. Nii et teised näevad vaid jalgu. Nüüd pole see üldse nii eriline tunne, kui esimesel korral. Siis tundsin ennast kuidagi väga olulisena. Nüüd olen lihtsalt üks jorss, kelle arvamust aksepteeritakse. Võtan pastaka ja kirjutan ümmarguselt oma lemmiku numbri. Hetkeks käib peast läbi mõte, et huvitav, kelle pastakas see on. Kas ma võiks selle endale äkki võtta? Surun järjekordse rumala mõtte rumalate ideede tagalasse ja astun kabiinist rahva sekka.
Inimesi ikka tuleb, tundub, et on tihe hingamispäev. Valimiskastil on ka oma valvur... kel käes väga tähtis tempel.
Küsin arglikult, kas tohin ka pilti teha. Nagu presidendid. Ja ta lubab...
Teen pildi ära, aga ei saa paberit enam sisse. Tükk aega mässan, aga lipik ei taha pilust siseneda. Pressin, surun, punastan. Valvur vaatab pealt, ma pusin edasi.
(Tore, et me võime alati kellegi päeva elamusterohkemaks teha).
Viimaks saan sildi sisse ja minu kodanikukohus täidetud ongi. Koridoris arutab üks sotsiaalselt uudishimulikuma närviga pensionär kohaliku õpetaja käest, et mis koolis parajasti probleemideks ka on. Ja et mis ta ikka teistest koolidest teistsugusest teeb... vastuseks saab ta pika jutu töötubade vajalikkusest.
Astun tagasi linnamöllu, Raadi-äärse maantee äärde. Ikka veel pritsib lörtsi, maast ja taevast. Eemalt paistab udune Supilinn.

Täna hommikul kella 7-8 vahel oli Kalda teel liiklusummiku tuututamist vähem, sest ka roolikeerajad nautisid äsja mahatulnud lund.

"Lumi tuleb, lumi läheb"
Suuremad tormid jäävad põhjalaiustele, meile jätkub suhteliselt sooja õhku. Vaid täna-homme on Soome lahe kohal üpris talvine õhk ja valge lumi võib korraks katta kogu Mandri-Eesti, isegi kerge tuisk pole välistatud. See viiv võib saabuda ööl vastu 20.detsembrit, hommikul aga alustab vihm võidukäiku lääne poolt. Teedele tekib libedus. Täna vaheldub päikesepaiste pilviste perioodidega, üksikutes kohtades sajab lund või lörtsi.
Puhub loode- ja läänetuul 4-8, saartel ja rannikul õhtul edelatuul puhaguti 14 m/s. Õhutemperatuur on -2...+2, saartel +4 C.

Merike Merilain (EMHI ilmaprognooside osakonna juhataja)