Kassikuld Issanda aastal 2011

Elagu uus kümnend! Oleme nüüdseks olnud 20 aastat taasiseseisvunud Eestis ja enamus meist varasemat väga mäletagi. Olen rõõmus, et saan elada koos Greta ja kahe tütrega Tartu külje all ja näha raketi- ja mitte sõjatuld.

Ometigi tahan seista kahel jalal maas. Ega see, mis eelmine aasta tegime, nüüd pooleli jää. Lihtsalt saime uue hoo ja numbri ette. Kuid tõsi, erinevad teistest maadest oleme seepärast... et meil on nüüd uus raha!

Ja Märt on võtnud missiooniks kirjutada 7 postitust rahast. Jumalakartlikust peremehe vaatest.

Olen kurb kui kuulen inimeste õnnesoove. Mitte ainult ETVs, vaid ka palgeraamatus (Aaviksoo sõna facebooki kohta) räägitakse rohkem rahast kui kunagi varem. Ja ettevaatlik... sest peaminister rõhutas, et oleme vaeseim riik ning eesmärk on saada rikkamate sekka. "Ma arvan, et loorberite võime jääda puhkama siis, kui oleme seal kõige rikkamate hulgas."

Me ei ole Euroopa vaeseim. Oleme Euro-raha alade vaeseim riik. Ja olgem teiegi ettevaatlik, me peaminister, me eesmärk ei peaks olema mitte minna teenima raha ja kummardama sularaha-automaadi ette...

...vaid saada rikkaks Jumalas. Tema on omanik, meie oleme majapidajad. Loorberid on temal.

Kui rikkaks tahad sina saada? Sel kassikulla Issanda aastal, 2011.

Üks ilus meenutus

Igal aastal omad loomad. Tegelikult päris häiriv, kui paljud Pauksoni ennustusi loevad ja Postimehe viimast lehekülje sirvides noogutavad. Inimesed tahavad teada, mis neid ees ootab. Ja isegi kui usklikud ei taheta olla, usutakse ikka midagi...

Kui aga vaadata tagasi, on palju selgemini näha, seda mis oli ja millesse uskuda tasus. Näiteks aasta tagasi see oli kui blogis rääkisin loo Naisest ja maost. Pärast tuli välja, et Hiiumaalt oli keegi seda kantslis tsiteerinud. Ja et ühele täiesti suvalisele (minu jaoks suvalisele) emale Lõuna-Eestis seda näidati lugeda.

Imelik mõelda, aga 2 aastat tagasi see juhtus, samal päeval kui täna... Kuulsin, et Joonatan Lige on autoavariis ja koomas. Aga nüüd, nägin teda jälle, läks alles paar tundi tagasi Tartus kirikusse. Tasus ikka uskuda palvetesse!

Aga kõige rohkem...

...kõige rohkem läks mulle sel aastal ikkagi korda see, mis Greta mulle alles üleeile Tallinn-Tartu maanteel ütles. Oleme vist väga raske abieluaasta läbi elanud, sest mul on ülepea tööd ja Wilmaga pole ka kunagi varem harjunud.

Greta tuletas mulle meelde, kui palju ta mulle tegelikult meeldib. Olin näinud Soomes koduvideode peal, milline ta oli noorena olnud. Ikka väga kihvt, meenusid kõik omadused, mispärast ma temasse 6 aastat tagasi armusin.

"Sa pead julgema laskma endale meeldida mind sellisena nagu ma olen."

Mina, vana raibe, olen aga kõige selle ülepingutamise kõrval püüdnud teda alateadlikult kujundada mingiks häguseks nais-standardiks. Sel mustal maanteel tulid pisarad silma ja kuidagi uus armastus oli sündinud.

Loodan, et sellest jääb palju-palju mälestusi aastaks 2009. Ilusat aastat sullegi! Aitäh, et mu blogimõtteid lugenud oled.

Mis sind huvitab?

Blogi alguspäevadel uurisin siit-sealt, et kuidas peaks blogima. Ühe sain selgeks: endale ei tasu väga kirjutada. Sest siis oleks jutt jura ja lugejaid umbes 1 pluss mõned lähedased.

Samas olen saanud ka selgeks, et eriti nõme on olla populist ja püüda kõigile meeldida, kaotades ära iseenda.

Nüüd aga küsimus Sinule:

Mis teemal ma peaksin kirjutama, et see sulle korda läheks? (Isegi kui oled uus lugeja, küsimus on sama: mis teemal ma peaksin kirjutama?)

PS. Tegin nüüd ka kommenteerimise avatumaks. Varem sai vaid google-kasutajad siin tähti toksida. Mõtlesin, et lõpetan diskrimineerimise ja luban sisse ka nimetuid...

Klavdia käis külas

Nüüd see siis juhtuski. Blokkmajas, kus tsirka 250-270 elanikku, ja kus ma peaaegu kedagi ei tunne... üks naaber nimega Klavdia jalad alla võttis ja külla meile tuli. Vanem vene proua, roosakaks värvitud juustega ja paari kuldse hambaga.

Greta nägi sel õhtul palju vaeva.

Laual parimad serviisid, kanafilee ja aurutatud riisterad. Kohe näha, et mu naisel külalislahkus and. (kas tead, kuidas seda andi mitte kasutada?)

Aga kell tiksus ja tiksus... naabrinaist nagu ei tulnuksi. Möödas oli juba 15 minutit. Hakkasime juba arutama, kas palvetada või kutsuda keegi teine naabritest. Siis ju ei lähe toit raisku!

Ja siis ta tuli. Tõi kingitusi nii meile kui Wilmsile. Väga äge. Kahjuks ta väga palju ei söönud, aga juttu ajas küll palju. Terve mu märkmepaber sai täis, sees venekeelsed sõnad. Näiteks malitsa, s.o. palvetama. Sel õhtul meenus ka sõna: rebjoonok.

Viimaks vaatas ta veel me toad üle. (ka meie rebjoonoki peeglitaguse peidiku). Äraminnes jättis meile ka vanaaegse kilekoti. See oli kahtlemata armas.

Pärast oli kohe teine tunne talle öelda "nägemist". Nagu ta olekski oma inimene, tuttav vanaema. Ja tegelikult, ei olegi nii raske inimestega kokku puutuda ja neid pesadevahelisi suhteid luua.

Kui palju on sinul Klavdiasid, keda sa veel ei tunne?

Naabrivalve

Elame maailmas, mille lõid kommunistid. Aga vastuhakust neile elame teiste väärtuste järgi. Kuigi oma sisimas ikkagi igatseme ka sotsiaalsust, kommuune ja miks mitte, seltsimehigi.

Mina olen üks väike osa 40%-ist inimestest, kes elavad betoonmajades. Meie maja seinal on vana mikrorajooni joonis. Ammuilma on raamatukogu ja kauplused selle peal kadunud. Elan ligi 250 inimesega ühes majas.

Kuigi oleme nagu lutikad, kokku me ei puutu. Trepikojas vahetame paar sõna, aga sisuliselt elame pidevalt vaid paari meetri kaugusel. Võime samal ajal oma naisi peksta või nendega seksida, keegi seda tegelikult ei tea, ja ega kellelgi vahet ka ei ole.

Oleme lähedal, aga kaugel. Uskliku perena aga ikka igatseme, et saaksime jagada oma parimat. Õppida naabreid (alias "ligimesi") tundma, ja kui võimalus, ehk ka armastama. Aga kuidas? Kuidas murda need veneaegsed müürid ja öelda üks korralik TERE?

See postitus sai ajendatud pool tundi tagasi juhtunud ajaloolisest nükkest. Kuigi oleme siin majas viibinud väiksemas või suuremas koosseisus 3 aastat, kutsusime peale 1000ndet päeva alles nüüd endile ühe oma naabreist külla!

Ta tuleb homme kell 19. See saab alles põnev olema!

Rasked otsused

Möödunud on aasta.

Vastutustvõtva inimesena olen õppinud minagi midagi. Näiteks seda, et pugeda ei tasu. Või siis seda, et kui on valida väga hea ja väga-väga hea variandi vahel, ja ühele pead ütlema "ei", siis see "ei" peab ikkagi tulema julgesti. Vahet pole, kes kõik haiget saavad.

Kuidas siis langetada raskeid otsuseid?

Sest inimesed, kes on raskemaid otsuseid õigesti teinud, need elavad ilusat elu. Ja mina tahan, et minu igavene elu oleks ilus.

Olen otsustanud, et kui on konflikt, siis ma ikkagi panen kogu oma reputatsiooni mängu ja ütlen kasvõi pisarsilmi, et mulle on tehtud haiget, et ma ise tahan võtta vastutust, tunnistada, vabandada ja andestada. Tahan seda lähipäevadel vähemalt korra praktiseerida.

Olen otsustanud, et kui on vaja midagi teha Jumala nimel, siis teen selle ikkagi ära. Isegi kui olen Eestis ainuke usklik. Täiesti vihma käes, ilma kaaslaste ja auditooriumita. Et ma ka siis teen seda, mis Tema ütleb.

Olen otsustanud, et kui kogu mu juhtimisstiil peab muutuma, et saaksime organisatsiooniga astuda sammu edasi, siis ma muudangi seda. Isegi kui see kõigile ei meeldi. Isegi kui see alati mulle ei meeldi.

Eelmine aasta, samal ajal, 21.septembril ma otsustasin hakata Eestis vaimulikuks. Jumal kõnetas mind Tšehhi mägedes ja ma läksin kodumaale tagasi, et meie nooremat generatsiooni Temale lähemale juhatada.

Ma olen ikka rõõmus. Jah, on küll raske. Aga ma olen rõõmus. Ja mul on rahu.

Loe täpsemalt, mis juhtus Märt Saarega aasta tagasi.

Greta 26

Kelleni veel kuumad uudised jõudnud ei ole, siis Greta sai eile rohkem kui veerand sajandit vanaks. Tervelt 26.

Me oleme perekonnaga väga uhked selle auväärse vanuse üle.

Jumala tahe, aga minuta

Veider asi see küll, aga olen uutmoodi kiusatuse ees. Greta on kirurgia residentuuris, kuni pärastlõunani. Mina kodus Wilmaga, andes talle tõelise tütarlapse unistuse - olla elu väärtuslikuimad päevad koos isaga...

...aga samal ajal öeldes sadadele kui mitte tuhandetele asjadele "ei". Ei kirikutööle, ei parakiriku tööle. Ei inimestele. Ei tuttavatele. Ei võõrastele. Ma olen justkui kastreeritud kass või kärbitud viigipuu.

Olin nii rõõmus, et eelmise aasta jooksul on Jumal mind nõnda palju kasutanud üle kogu Eesti. Nii paljud inimesed on leidnud Kristuse, nii mitmed kogudused on saanud uue hoo. Olen saanud kohtuda kümnete inimestega, kellest kunagi varem oleks osanud unistadagi...

Ja seda kõike ma nimetasin "Jumala tahteks". Tead, uskliku jaoks pole paremat kohta, kui selles tahtes olla. Meie jaoks on see hea, täiuslik ja meelepärane. See on päästeks igaühele. Selles on parim olla!

Aga nüüd, septembri esimestel nädalatel, ma justkui ei kannakski vilja. Ära saa minust valesti aru, tegemist on mu enda idee ja otsusega. Usun, et praegugi on see, mis teen, Jumala tahe. Ja minugi jaoks pole paremat kohta, kui olla koos Wilmaga.

Aga nii raske on jätta maha nõnda palju oma endistest töökohustustest. Teadmata, kes need üle võtab, ja kuidas neid ära kasutatakse. Raske on usaldada oma kaastöölisi vaimulikul tööl, sest üheltpoolt on poolenisti asjadel veel minu nimi juures... aga samas, palju otsuseid justkui tehaks minu selja taga. Minuga nõu pidamata.

See on üks alandlikkuse kool. Olla lapsega kodus, ja teades, et kuskil tööl juhtub Jumala tahe, aga vot seal sinu osa pole sel korral olla. Minu kiusatus on see, et minu tahe peab olema Jumala tahe.

Oh, ei teagi, kas keegi mind vaesekest, kastreeritut, nüüd mõistabki.

Märt ja Mihkel julgustavad

Viimasel ajal olen üha rohkem kokku puutunud noorte kuttidega, kes räägivad oma soovist minna kas välismaale piiblikooli või jääda kodumaale, aga samal viisil - õppida Jumalat ametlikult. Miks see on nii?

Mul on kaks teooriat:

1. Ongi tekkinud mingi erakordne huvi selle erilise seltskonna seas ja see tõotab Eestile vaid head.

2. Ma olen lihtsalt selles teemas ja tutvusringkonnas rohkem sees kui kunagi varem ja ma tõesti näen vaimulikku huvi ka juuretasandil.

Kumbki variant on iseenesest tore. Ja nii mina (kes ma lähen isapuhkusele) kui Mihkel (kes juhib paljut nelipühiliikumises ja on ka piiblikooli direktor) julgustame: noored vennad kodumaal, õppige täie rauaga! Teie teadmised saavad olema väärtuslikumad kui kuld ja saatuslikum kui maanteeliiklus.

Piibli- ja teoloogiakoolid on nagu lavakas Toompeal, sinna ei taheta noortest vanemaid! Nad on liiga väljakujunenud, ja neid ei ole võimalik enam voolida. Teid aga on!

Jälle üks uus inimene! (Nora Hamer)

Mis tunne oleks olla inimese nahas, kes peale oma 50ndaid näeb iga aasta vähemalt 4 uut lapselast? Minu arust on see tervislik, viljakuse ja õnnistatuse märk. Mu õe perre potsatas järjekordne õun, seekord nimeks Nora Hamer (esimene tüdruk neil!)

Ja siin siis on enamus minu õdede-vendade lapsi pildi peal. No, kui sind peaks juhuslikult huvituma, millisesse puusse see meie Wilma kuulub. Kusjuures, kes veel ei tea, siis meie pere vanim, Peep oma naise Annaga... ootavad jaanuarikuus järjekordset järglast!
Tule, sünnita sinagi!

Kui elaksin uuesti

Sai pisut arutatud selle üle, mis teeks siis, kui teine ära sureks. Kui mina ja Wilma alles jääks... kas püüaks leida uue naise? Kas looks teistsuguse perekonna? Ikkagi alles oma elu esimeses kolmandikus ma ju.

Mõnes mõttes oleks nõme jääda tütartkasvatavaks vallaliseks isaks. Samal ajal kui kõik enam-vähem-õnnestunud paarid viivad lapsi kooli, käivad nende lõpuaktustel. Lasevad endi kodus sünnipäevapidusid korraldada ja viimaks peavad nende pulmas uhke kõne.

Mina vaataks kõrvalt ja ilmselt oleksin kurb. Püüaksin Wilmale seda kuidagi korvata ja viiksin ta tihedamini sööma, ükskõik kuhu. Kindlasti siis Wildesse.

Aga see poleks ikka see.

Kõhutunne ütleb, et kui Greta peaks surema, siis prooviksin oma elus midagi teisiti. Perevärki äkki enam algusest peale ei proovikski? Sest see poleks teisest stardist enam niikuinii see. Kui mul aga oleks korter vanalinnas, külmkapis alati apelsinimahla, iga kuu uus raamat riiulis... ja aega nende lugemiseks...

...ja kui ma siis tihti maanteid kulutaksin ja ka hotellides julgeksin ööbida, ehk oleksin ma ka siis õnnelik?

Kui Greta küsis, miks ma nii mõtlen - sest täna oli ju super perepäev - siis ma ei osanud midagi korralikku vastata. Elu lihtsalt tundub praegu selline üle-eesmärgistatud, tühi-ja-pisut-kurnatud, nagu kõik oleks rööbastes-aga-ainult rööbastes.

Võib-olla on ka asi selles, et tunnen, et nii palju on kaalul! Iga mu otsus on jube saatuslik, ja iga mõttekke võib viia mind kohtadesse, kuhu ma jõuda ei tahaks. Ainuüksi idee moraalsest langemisest paneb mind mitte unistama ja rõõmu tundma, vaid ettevaatlikult oma järgmiseid samme sellel elunööril astuma.

Aga ma ju ei ole mingi akrobaat. Lihtne inimene rahva seas, koos naise ja lapsega.

Amet rikub meest

Ei taha nii, et kui olen usupõllul, siis ajan usujuttu. Aga kui tuuled ajavad sibipõllule, ajaksin sibijuttu. Ei taha, et amet määraks mu mõtteid. Ei taha, et propageeriksin seda, mida propageerivad raamid mu ümber.

Ikka arvan, et Märt on seesama eile ja täna. Aga kas on?

Mõned pastorid räägivad Jumalast ainult seepärast, et nad on pastorid.
Mõned väärtustavad isaksolemist ainult seepärast, et nad ise on isad.
Mõned aga ajavad sama lolli juttu igal pool, tehes samu grimasse ja häälitsusi.

Ise tahaks ikka viimaste punti kuuluda. Mis sest, et siis ei näi alati intelligentne.

Kurb pulmatunne

Eile hakkas uus organism eksisteerima. Abielu nimega Keernik. Tegelased nimega Hannes ja Maria, nemad kes 7. septembril 2007 kihlusid. Olen ikka ja jälle mõelnud, et tegelikult on pulmad minu jaoks kurvad.









Nagu jätaks sõpradega hüvasti. Nagu enam neid ei oleks. Ütleks "adaa".





Tegelikult olen ma üsna veendunud, et meil saab Keernikutega veel üsna palju pulli tulevikus... aga ikka, sihuke kurb tunne. Aga teie, minu esimesed blogilugejad - Maria ja Hannes - jääge ikka noorteks ja tulge siia korterite vahele, teeme pulli!

Peale selle. Vaadake kui ilus kitarrimängija mu abikaasaks on.

SMS päästis sõbra elu

Mul on üks sõber nimega Siilas. Üleeile saatsin talle sõnumi. Ja vastuseks sain: "Tänu Jumalale, sel hetkel kui saatsid sõnumi päästsid mu elu. Homme kirjutan. Siilas."

Ja eile ta siis kirjutas, sain emaili...

"Tahan sind igati julgustada ja tänada ning ütelda, et sa oled Jumala juhtimse all.

Eile läksin oma koolist 8 poisiga Tallinnasse Saurixisse kartiga sõitma.

Mina olin lihtsalt kaasas kui õpetaja (bussijuht), vaatasin pealt kuidas poisid sõitsid.

Juhtus nii, et seisin raja ääres, seal kus meeskonnaliikmed seisavad ja vaatasin ekraanilt ringi aegasid, kui korraga kuulsin et mul tuli SMS. Võtsin taskust telefoni ning astusin kaks sammu edasi, et toetada end puki (püstijala laud) peale ning vaadata kes/mis SMS mulle tuli.

Samal hetkel üks poiss sõitis kardiga minu seljatagant läbi vastu ust, mis viis ootesaali. Kuna kõik teised seisid juba boksis ning ta avastas, et ta ei suuda pidurdada (arvatavasti läks segadusse, hoidis nii gaasi kui pidurit korraga all) ning tahtis vältida otsasõitu teistele kartidele keeras ta meeltesegaduses pealtvaatajate alasse (kahjuks ei olnud seal ka rajapiiret ees) ning sõitis vastu ust.

Uks läks katki, kuid peatas kardi. Poiss ise jäi terveks.

Igatahes see oli suur Jumala ime. Ju siis Ta ei tahtnud mind veel enda juurde.

Jumala teed on imelised."

Märdi tänane sõnum Sinule:
Saatke sõpradele sõnumeid!
Ja mitte ainult valentini-
vaid ka lihtsatel,
kardipäevadel.

Uus blogi sündinud!

Jälle sündis meie perekonda midagi uut. Seekord on selleks inglisekeelne blogi. Märt Saars blog. Mõeldud globaalsele lugajaskonnale. Muuhulgas ka selleks, et mu ämm saaks mind lugeda ja ma äiale saaksin pugeda.

Kui hästi läheb ja Greta minuga ühte punti lööb, siis põhimõtteliselt jätkub auru. Ja inglisekeelse kõrval jätkab ka meie armas eestikeelne.

Tallinnas on uus naine

8-päevane tots see Mia Maria Talvik. Sai teda pisut Tallinnas kaetud. Pole midagi öelda, ikka iga kord hüppab süda kuidagi tähendusrikkalt, kui näen, et maailma tekivad lapsed. Omaenda märduelu muutub kuidagi teisejärguliseks...

...ja tekib soov Nendesse panustada.

Mia Mariat nägi ka üks minu lemmiknaistest, Wilma. Vahtisid koos üksteist voodi peal. Teised naersid ja tegid pilte.

Elu on selline.

PS. loe eelmise aasta postitust "Palun palvetage (isiklik)", ja saad aimu, kui olulised olid teie palved Jumala poole! Aitäh teile veelkord!

Miks sa elad, inimene?

Vaatad tähti, ja näed, et oled nii väikene. Jätad lähedasega hüvasti ja mõtled, kuhu ma ise oma paadikesega teel olen. Saad jõulupakist kalendri uue numbriga ja küsid, kustkohast end lõpuks leian?

Metsik vabadus tegelikult. Eestlasel on rohkem valikuid, kui iial varem. Mine keevita Soomes torusid vahelduseks, mine iirlastele külla ja joo pubis end umbe. Või siis USAsse lapsukesi hoidma. Või punnis kõhtudega mustanahaliste sekka punast risti lehvitama... või indiasse filmi tegema.

Või jääd koju ja vaatad õhtustel jalutuskäikudel naabriakendest sisse.

Ütleme, et siis tuleb meelde Jumal. Ta ikka korduvalt ütles, et tunneb inimeste südameid. No miks ta ei peakski, kui ta meie neerudki kokku kudunud? Ja ta ikka korduvalt ütles, et tahab mitte inimese asju, vaid inimese südant... njah, kui ta seda vaid annaks.

Miks sa oled jätnud oma esimese armastuse minu vastu? Miks sa mõtled mulle tuima näoga? Miks sa kehitad õlgu kui oled näinud tähti, silmand suurkuju surmakuulutust ning jälle jaanuaritiirule lähed?

Inimeseloom, miks sa põgened oma kodust, et otsida õnne või iseennast? Miks sa piilud naabrikardinatesse, samal ajal kui su enda koja uksele koputab Keegi Suur ja ütleb "lase mind sisse. ma ei taha sind ära süüa. ma hoopis tahan koos sinuga õhtust süüa."

Miks sa elad, inimene?

Miks armastada?

On jäänud kuskilt meelde, et igal organisatsioonil on peale mõnda aega olemist (5 a näiteks) mõõn ja langus. Kui alguses sai asi rajatud suure hurraa ja südamevaluga, sest maailm vajas päästmist... siis veel veidi aega edasi, ja kui ollakse juhtumisi keskmisest edukamad, siis seda enam on tõenäoline, et organisatsioon töötab enda pärast.

Mitte seepärast, miks ta oma teekonda alustas.

Mõtlesin, et kui see on tõsi, siis see on nagu abielu. Kui algusest abiellutakse, sest armastatakse. Siis hiljem armastatakse, sest abielluti.

Olen olnud abielus 1,5a, aga olen tabanud ka end mõttelt, et "ma pean Gretat armastama, ja rohkem, sest ma olen seda lubanud..."

Aga see ei ole armastus. See on organisatsioon ilma algse visioonita. Otsus armastada, ja otsus maailma päästa, peab sündima ikka iga päev. Sorry, aga eläma on laiffi.

PS. mu kõrgeltharitud kursaõde Kadri kirjutab tänases blogis, et mehelikud mehed rabavad ta jalust nõrgaks. näete, ikka tasub mees olla!

Naine ja madu

Oli üks naine. No nii 30ndate ringi. Soomlane. Tal oli lemmikloom, pikk boamadu. Madu oli viie aastaga kasvanud üsna suureks, ja üsna lähedaseks sellele naisele. Talle meeldis see madu.

Ühel päeval aga märkas see soomlanna, et madu enam ei söönud. Tee mis tahad, topi sisse mitu rotti sa topid, ära ei söö. Ei snäkke ta ka söönud. Naine hakkas muretsema. Muretses tükk aega, mitu päeva, madu aga kõhnus ja kõhnus.

Siis läks naine loomaarsti juurde. Abi ei saanud ta ka sealt. Ei osanud ta öelda, mis on valesti. "Imelik juhtum, mine koju, vaata, mis edasi saab."

Madu ja naine läksid koju. Magasid nagu ikka üksteise kaisus. Madu rullikeeratuna, naine ta kõrval. Siis aga ärkab naine öösel üles, justkui niisama! Ta vaatab, ega ussike kadunud ei ole -- ei ole. Aga midagi imelikku on teoksil siiski! Sest madu ei olnud rullis nagu tavaliselt, vaid oli pulksirge nagu Koljati oda. Täitsa pingul ta kõrval!

Naine mõtleb, mis kammajaa on? Suurest hoolivusest pakib ta pidžaama uuesti kokku ja läheb arsti juurde.

"Väga hea, et sa minu juurde tulid," ütles arst. "Me peame ta magama panema..."

Ja see armas soome naine sai teada, et ta madu oli temaga nii lähedaseks saamas, et kavatses ta ära süüa. Kõigepealt oli tal plaan kõht tühjaks nälgida... ja siis pulksirgena ta kõrval mõõta, kas ta mahub ta kõhtu. Nii nad teevad looduses. Oleks mahtunud küll, ees seisiski veel vaid kägistamisetapp.

Naine jäi ellu ja madu suri. Õnneks läks seekord niipidi.

Milline on loo moraal, saad teada, kui loed tänast - aasta viimast - postitust minu koguduse Risttee kiriku blogis.

Naistest kui autoriteetidest

Mul on käes kaks artiklit. Üks räägib sellest, et õige oleks kui naised oleksid ka kirikus esiotsas. Teine, tundub, et naiste ja meeste selgelt eristunud rollidest. Ma ise lugejana veel ei teagi täpselt mida mõelda.

Aga peab mõtlema. Uh-oh! Mu töö on ju ka naistega seotud (nt keskmine noortejuht kirikus olla 30aastane vallaline naine, kõrgharidusega). Ja koduski, püüan enda jaoks pilti luua, kuidas peaks Greta suhestuma minusse, ja mina temasse. Piiblis on tegelikult juhtnöörid olemas. Lihtsalt seda arunatukest ja vastupidavust õigel tõlgendamisel on minu peakolus vähe...

Teema tekitab diskussioone. (Ei tea, kas minu blogis ka? Seda blogi loevad ka tublid töökad naised, kes juhipositsioonil). Aga tahaks, et need juurimis-puurimis motiivid oleks õiged... sest ma küll ei usu, et teemat peaks uurima seepärast, et naised tunnevad, et neid koheldakse alaväärsetena ja orjadena. Pigem on vastupidi... vähemasti Eestis, kus naised pigem soovivad, et mehed võtaksid rohkem vastutust.

Aga minu praegused seisukohad on sellised. Attencione-attencione!
1. Mees ja naine on loodud olema üks, aga neile on antud erinevad ülesanded-rollid. (1. Moosese raamat)
2. Perekonna pea on mees (isa), aga kui meest-isa ei ole, tuleb seda rolli kellelgi teisel kanda. (Pauluse kiri efeslastele)
3. Perekond ja kogudus on omavahel loodud olema sarnased-võrreldavad. (Pauluse 1. kiri Timoteusele)

+ aga mida teie arvate meestest ja naistest?
+ ja mida arvate, et Jumal võiks arvata?