Teisipäev, 31. juuli 2007

Abielusõrmus pista endale näppu

Paaris filmis olen näinud, kuidas peategelane kodust väljaminnes võtab sõrmuse sõrmest. Ja kui hiljem auto garaazhi ajab, ning on teel pannkoogilõhnalisse kööki, siis pistab abielusõrmuse uuesti näppu... huvitav, kas sihukesi inimesed elavad vaid rezhissööride teadvuses, või ka reaalsuses?

Olen nüüdseks rauast kaevukaani tõstnud terve kuu. Eks ikka tehases linditööl. Esimesel nädalal käis aeg-ajalt mingi krõbin läbi... läbi sõrme. Ei teind´ sest välja... aga siis, nädalal lõpul, kui oma parema käe Nimeta Matsi vaatasin, oli sõrmus üleni kriimune. Säravast valgest kullast oli saanud sadade kaevukaante pidurdusplats.

"Oi, vaata, milline su sõrmus on!" imestas abikaasa.
"Oi, on jah."
"Kas sa tööl seda ära ei võta?"
"Ei võta jah. Ja nüüd, PS, on niigi liiga hilja."

Sidusin need kriimud enda sentsimaalsusega. Mõtlesin, et kui tore oleks kahe-kolme aasta pärast vaadata oma sõrme, mõnel nukral mustal päeval. Ja siis meenutada, et jaa... abielu esimesel aastal läksin Soome, linditööle. Natuke alandavale tööle, aga siiski väärikale tööle. Sest sellega toetasin perekonda, kes alles ajas oma juuri ja ka üht pisikest võsukest, kes kõhus ja saab tänu linditööle süüa.

Arvan, et suhetes on oluline kinnistada oma truudust teisele. Ja kodust väljaminnes teha pigem sõrmele lühike pai, kui tõmmata sealt sõrmus ja mõelda... sedasama, mida rezhisöörid lindil.

Aga Greta tõmbas küll sõrmuse näpust. Juba terve nädal hoiab seda köögilaual, seal kus peaksid olema hoopis soojad pannkoogid. Nimelt läksid tema sõrmed liiga paksuks.

Suvine rasedus, teadagi värk.

Esmaspäev, 30. juuli 2007

Blogikirjutamisvalu

Kõnd blogija mokassiinides. Mida see tähendab? Väga palju! Juhuslikult, kui sul peaks puuduma empaatiavõime, luba mul rääkida natuke kui torkiv on rada, mida kõnnime.

Ütlete, et meie väikeste eestlaste blogide seas on uus nähtus, müüritud kirjutis. Osad teist on solvunud, sest osadele teist on öeldud, et teie lemmik kommipood on sulgenud oma ukse. Ja te teate, et see pood ei läinud pankrotti, vaid olid mingid muud põhjused... mida teile avaldatakse vaid lakooniliselt.

Ja mõned neist poodnikest on võtnud teilt vabaduse kommenteerida. Appi, kui "demokraatlik"! Tundub ignorante ja intolerante? Aga pane jalga blogija mokassiinid, ja sa mõtled - ja tegelikult - ka tunned teisiti...

-1. "Kas sa kuulsid juba, mis xxx-ga juhtus?"
Kirjutatu avaldamisega kaasneb alati see, et su enda infot kasutatakse su enda vastu. "Märt tahab tappa tuvisid... Märdil on probleeme... ta elu pole täiuslik, kas tead..."
Niimoodi räägivad seltskondlikud uudisteagendid ja infovalitsejad. Jagamas saadud infot millegi muu vastu välja... kiiks kiiksu, eluseik eluseiga vastu. Panemata tähelegi, et see, mida kaubeldakse, on kellegi isiklik vara. Tema oma ainus elu.
Blogikirjutamine on valus.

-2. Ei saa mitte vaiki olla...
Olla kirjanik www-maastikul on sama, mis jalutada läbi kitsa tunneli. Kui kord seda alustanud oled, ei sul ole õigust minna tagasi. Tee on ahtake ja kitsake, kord alustanud, pead ka lõpuni rühkima. Oled avanud oma elukanali. Ei saa kustutada avaldatut...
Kuid ei, see pole needus, või miski paha haigus nagu leepra milles ta ise süüdi oleks. See on pigem pidev teadmine, et sind loevad kaaslased. Inimesed, kes ihkavad olla osa isiklikkusest. Ja neile rääkimine, olles mitteisiklik, oleks solvang. Neile rääkimata jätmine suurtest haavatavatest asjadest, oleks solvang.
Ja seeläbi on tegelikult ka blogija see, kes teeb endale haiget. Ta on otsustanud olla avatud. Suhetes öeldakse selle kohta: usaldav.

-3. Üksi tühjas eetris

Ja viimaks, ei tea kunagi see väike aga suure tähega haavatav kirjutaja, kes teda 1) kuulavad rõõmuga, ja kes teda 2) kuulavad ja ta üle naeravad, pihku pugistavad. Ta isegi ei tea seda, kas teda kuulatakse ja kui palju ühtekokku ignoreeritakse.
Blogikirjutamine on kui raadiomikrofon, millesse tuleb lihtsalt rääkida... aga mitte kunagi saamata samaväärset vastukaja. Blogija on üksi, me teame, et kuskil toas.
Ja tema teadmatus, kas ta on ignoreeritud nende poolt, kellele ta püüab korda minna... see teeb teinekord ehk kõige rohkem haiget. Kuritarvitajaid on ju alati, seda me teame. Aga kunagi ei tea, kas ka kõige kallimad inimesed ehk põlgavad su jutu, kui lugend diagonaalis.

+ Selle kõige juures aga otsid kontakti. Oled nagu iga teine. Ja selle nimel oled sa valmis end jagama. Jagama nii, et endale jäävad näpud. Ning kirjutamine on kui kanal, läbi mille sa end avad.

Olen teiega, kaasblogijad. Tunda end peale kirjutamist tühjana... kogeda neid ebameeldivaid emotsioone, kui näed, et sind ei ole pandud tähele...

...siis see näitabki, et oled end tõeliselt jaganud. Oma ainsat elu. Ja seda küll ei maksaks häbeneda!

Toolile istub Kopteri Anniki!

Selle pühapäeva külaline on suurest armastusest sündinud Anniki, kelle töövahend on klaviatuur. Tal on üks väga emotsionaalne mälestus oma isast, ja tal oli lapsepõlves üks plakat seina peal, mida ta esmakordselt avalikustab ka meile... Teretulemast Kopteri Annikile, tule istu toolile!

Olen Anniki ja ma kirjutan, päris palju. Peamiselt selleks, et oma palka välja teenida, kuid ka sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib. Aga kui asjale natukene loominguliselt läheneda, siis mulle meeldib öelda, et ma olen „The girl who is living between take off and landing.”

- Kuidas sa sündisid? Kuidas ma sündisin, ei oska ma tõesti öelda. Aga ma tean, et ma sündisin tõeliselt suurest armastusest.

- Sinu pere ja muud loomad? Muid loomi ei ole, kuid minu peres elab põhikohaga peale minu peaaegu 2 aastane Oliver. Külalisesinejaid on ka.

- Millest oled (olnud) sõltuvuses? Ma olen sõltuvuses kohvist, coca-colast ja suitsetamisest, sest kiirematel päevadel tunnen, et just need kolm asja hoiavad mind elus.
Aga ma vajan ka igapäevaselt tunnustust, et see, mida ma teen, on oluline. Ja just täna väljendati seda mulle kõige emotsionaalsemal moel, mida olen nende nelja aasta jooksul näinud, kui ma kirjutanud olen.
Käisin oma lugu näitamas loo allikale, et ta sellele enne ilmumist saaks pilgu peale heita. Tegemist polnud suure asjaga, pigem lühiuudise poole kalduv lakooniline nupuke, mille kirjutamine on muutunud nii rutiinseks, et sinna sisse ei pane ma mingeid emotsioone. Suuremaid lugusid meeldib mulle seevastu just nii kirjutada, et jätan nendesse ka tükikese iseennast.
Ja siis ta luges seda ning hakkas nutma. Mina ehmatasin muidugi ära, et mis nüüd siis nii valesti sai, et lausa vee lahti kisub. Aga tema vaatas mulle oma suurte silmadega otsa, pisarad mööda põski voolamas ja ütles: „See oli nii ilus! Aitäh sulle!”.
Ja see võttis sõnatuks, ausalt.

- Räägi üks kurb lugu
Ma räägin parem loo, mis mul siiani väga hinges on, mille pärast ma piinlikkust tunnen ja mis mul endiselt rahus elada ei lase.
Kasvasin üles käsitööliste peres. Minu mõlemad vanemad olid raskelt haiged ning sellepärast ei käinud kumbki neist tööl, vaid teenisid kogu meie sissetuleku kodus näputööd tehes.
Ja kui ma olin noor, siis ma tundsin selle pärast piinlikkust. Sest kõigi minu sõprade ja eakaaslaste vanemad olid väga edukad, lisaks veel tunduvalt nooremad kui minu omad ning mind narriti mu pere pärast.
Mu isa käis oma tervise pärast suhteliselt tihti Tallinna ja Tartu haiglas uuringutel ja tema paarinädalane äraolek oli meie argipäeva lahutamatu osa.
Ühel hommikul läks ta jälle plaanilisse kontrolli. Kõigepealt sõitis sama bussiga linna, millega mina kooli läksin ning sealt edasi. Ma ei istunud bussis tema kõrvale, sest kõik mu sõbrad olid samuti seal ning 12 aastane eelistab pigem viimastega koos olla. Ja maha minnes ma ei öelnud talle head aega, kuigi ma tundsin, et tahaksin teda kallistada ja põsele musi anda. Noore tüdruku asi, kõik ju vaatasid.
Aga tema seekordne minek oli teistmoodi kui eelmised. Sest ta ei tulnud enam tagasi. Mu isa sai haiglas infarkti, lamas 10 päeva koomas ja suri. Oma sünnipäeval. Ja mul on nii valusalt meeles see hommik. See, et ma ei saanud temaga hüvasti jätta. See, et ma ei saanud talle öelda, kui väga ma teda armastan, kuigi ta teadis seda niigi. Ning see on miski, mida ma pole endale suutnud vist tänaseni täielikult andestada.
Mul oli maailma parim isa, kes oli kõigeks valmis oma pere ja laste heaolu nimel. Ta kannatas ja rassis vaikselt, koormamata teisi oma probleemide ning muredega. Ning just see, et ta seadis meie heaolu enda omast ettepoole, tegi ta tervisele karuteene ning viis ta meie juurest minema.
Aga ma räägin temaga siiani, sest ma siiralt usun, et ta on kuskil ja valvab selle üle, et mul kõik hästi läheks. Mul hakkab kergem, kui saan oma muredest talle rääkida. Ja ma ütlen talle iga päev, kui väga ma teda armastan, sest ma tean, et ta kuuleb mind.

- Lemmik raamatutegelane? Mind on alati köitnud lasteraamatud. Kõige rohkem meeldiks mulle olla Pipi Pikksukk.

- Millised laulusõnad on sul peas? Mul on eranditult peas kõik Robbie Williamsi laulusõnad. Just lõpetasin tema raamatu lugemise ning see meeldis mulle, sest ma tunnen, et ta mõtleb paljuski samamoodi kui mina mõtlen. Kuid on samas nii erinev.

- Kes sind närvi ajab? Peamiselt ma ise, kui teen oma lollusest midagi valesti. Ning inimesed, kes ei pea lubadustest kinni ning jäävad kohtumistele hiljaks.

- Kelleks ei taha saada? Ma ei tahaks kunagi olla inimene, kes peab tegelema raha teenimise eesmärgil millegagi, mis läheb minu põhimõtete ja vaadetega vastuollu.
Ja kui mu laps ükskord suureks kasvab, siis ma ei taha olla kodus närvitsev kanaema, kellel on neljakümneselt meelest läinud, et ta ka ise kunagi noor oli.

Väiksena tahtsin ma tuletõrjujaks saada. Tegelt ka juba suht suurena, nii põhikoolis käies, kuniks tollane Päästeameti peadirektor Mati Raidma mu unistusele julma kriipsu peale tõmbas öeldes, et hakaku ma mõtlema mingi teise ameti peale, sest tema ei võta tööle naist, kes voolikutki tõsta ei jaksa.
Õnneks oli mul igaks juhuks ka varuplaan olemas, paralleelselt tuletõrjuja ametiga tahtsin ma piloodiks saada. Täpsemalt helikopteri omaks. Mu magamistoa seinal ilutses suur roosat värvi MI2 plakat ja ma unistasin, et kunagil on mul ka selline, päris enda oma. Õppisin isegi tollal matemaatikat keskmisest korralikumalt, et lennukolledžisse sisse saada. MI2 pilt on mul siiani keldris alles, kuid ma tõesti ei mäleta, miks see plaan katki jäi. Muide, üle kõige maailmas ma kardan lendamist!

- 2 tõde ja 1 vale enda kohta
* Ma õppisin tähti tundma kui ma olin neljane ning esimese raamatu lugesin läbi viieselt.
* Gümnaasiumi lõpukirjandi kirjutasin maksimumpunktidele, mis on minu au ja uhkus. Sealjuures ei teinud ma mitte ühtegi viga, minu töö jäi hindajate punasest pastakast täielikult puutumata.
* Mulle ei meeldi pimedus. Sellepärast põlevad kodus olles kõikides tubades alati lambid.

Järgmine lugeja istub toolile 4.augustil. Tegemist on skaudiga, kes teab, kuidas hingeminevalt tantsida. Ta on jätkuvalt Piritasse armunud, aeg-ajalt ärkab öösel üles, et juua meeletutes kogustes vett ja kuulata vaikselt, millist elu seal põhjaöös elatakse... Jääme teda põnevusega ootama!

Ka sina oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmine pühapäev:
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Reede, 27. juuli 2007

(väga) hea blogipostitus

hea blogi esimene lōik paneb lugema teist lōiku
väga hea blogi juhtlōik paneb lugema postituse lōpuni

hea blogipostituse teema rahuldab huvi
väga hea blogipositutse teema tekitab huvi

heas blogis on link
väga heas blogis on väga hea link

hea blogipostitus tekitab reaktsiooni "nii ongi."
väga hea blogipostitus tekitab reaktsiooni "ongi nii?!"

hea blogipostitus tekitab uue teemadelaviini
väga hea blogipostitus loob selguse vanades laviinides

hea blogipostitus on otsekohene
väga hea blogipostitus on siiras

hea blogipostitus räägib autorist
väga hea blogipositus räägib lugejast

hea blogipostitus loetakse uuesti
väga hea blogipostitus prinditakse paberile

hea blogipostitus jääb kummitama
väga hea blogipostitus hakkab teistes blogides kummitama

hea blogipostitus lōhub vale
väga hea blogipostitus ehitab tōde

hea blogipostitus on miinimum
väga hea blogipostitus on eesmärk

Neljapäev, 26. juuli 2007

Me ei oota last piisavalt

Olen terve oma elu kohanud nii emasid kui isasid, kes kuulutavad prinkis huultega, et nemad küll oma lapsi perre ei oodanud. Lihtsalt tulid ja siis ei hakanud kätt ka ette panema... Kardan, et meie Gretaga libiseme ka seda teed.

Asjalood on nimelt nii, et kuigi meie tütar on juba 27 nädalat meie keskel ujunud, ja tegelikult terve viimane kuu pidevalt ka seinale toksinud... ning mina olen talle isegi unelaule laulnud... siiski on mu abikaasa juba terve nädal õhtu-hilja kurvalt sosistanud:

"Ma ei mõtle talle üldse. Me ei oota teda piisavalt."

Lapse sündimislugu on tegelikult paralleelne emaks- ja isakssaamislooga. On tegelikult terve hulk sünnitusraamatuid (millest mul varem aimugi polnud), aga mis räägivad täht-tähelt, nädal-nädalase päevikuna, milliseks on parasjagu tegelane kõhus kujunenud. Ja millised psühholoogilised muutused toimuvad tulevastest vanemates.

Aga see ei vasta ikkagi küsimusele, miks on minu maailmas nii palju inimesi, kes nina krimpsutavad kui lastekäru näevad ja samas ninaots püsti kommenteerivad, et "ega nad endale mingeid tegelasi kuklale rohkem taha..." ja ega väga varemgi tahtnud.

Teeb kurvaks.

Olen juba mitu päeva tööl, 75cmiseid torujuppe lõigates ja tennisereketi sarnaseid kaevukaani välja voolides mõelnud, et mida saan mina teha? Tegelikult suunan ka mina Greta mõtteid ja minagi otsustan väga tihti, milline on meie tööpäevajärgne päev.

Kas läheme titepoodi või mitte?

Muidugi mitte. Saab ju blogida. Saab ju odavat jäätist süüa. Saab Soome kivimetsasid imetleda...

Aga süda ei luba.... ja seda ma tahangi sulle Greta siin avalikult - nagu Puškin oma armastuskirjades - öelda. Olen valmis sinuga sõitma kalli bussiga Ikeasse, olen vajadusel valmis jätma mõne blogipäeva vahele - et näha, millised on kärud. Ja olen valmis ka öösiti üles ärkama, et sinu eest sulle klaas vett tuua.

Minustki peab sündima isa. Armastan sind. Ja Teda ka!

Teisipäev, 24. juuli 2007

David Hasselhoffil on kaks sünnipäeva!

Guinessi rekordite järgi maailma kõige vaadatumal telestaaril David Hasselhoffil. Naiste ja poisikeste lemmikul, oli möödunud nädalal sünnipäev. Tegelikult oli neid kaks. Nimelt kuulutas 55-aastane kahe tütre isa, et tema elu jamad on lõppenud...

...ja temast on saanud kristlane. Samuti olla ta öelnud, et tema kõige kurikuulsam pahe, alkoholism, on sellega selja taha jäetud!

Kas nüüd kurvastada või rõõmustada?

Halleluuja. Muidugi rõõmustada! Kui kollased lehed (1 ja 2) sel korral ei valeta, siis see tähendab, et minul, Märt Saarel, on uus vennas. Olen tegelikult selles uudises isegi veendunud, sest Jeesusejuttu 55-aastased, karvase rindkerega mehed niisama ei räägi. Tõesti ei räägi...

Imelik aga mõelda, et keegi minu jaoks täiesti ikooniline kuju, mees uhke käekellaga. Ja mees punaste ujumispükstega. Et see mees on tõesti kohtunud Jeesusega, ja selle tulemusel oma elu muutnud.

Alles ta ju laulis sõnu:
"I’ve been lookin’ for freedom
I’ve been lookin’ so long
I’ve been lookin’ for freedom
Still the search goes on."

Need sõnad aga tähendavad kristlaste jaoks väga palju. On ju otsitava leidmine, pöördumine Jeesuse kui elupäästja poole, vabastav kogemus. Teate ju küll, see John Bunyani kujund palverändurist, kes lahkub oma kodust, et koormast vabaneda... kuniks ta jõuab Kolgata mäeni, ristini, ja sealt veereb suur kott ta seljast...

Nüüd ei jää muud üle kui loota, et kollased uudised peavad paika, ja et mees peab oma sõnadest kinni. Ning et alljärgneva youtube video (tehtud 4.juuli) viimased sõnad: "god bless" pole lihtsalt sõnakõlks. Vaid just see parim, mida mina ja David saame teistele inimestele oma eludega soovida.


Vaata lisaks:
David Hasselhoffi myspace profiil
(+ tema laulud)
"Alkoholism on ravitav koduste vahenditega" (17.märts)

Kuidas olla produktiivsem (+7)

Tehase linditöö on mulle õpetanud mõned printsiibid. Noppisin neist 7 magusamat marja välja, et ka lugejat aidata töökeskkondades... kohtades, kus tavaliselt ollakse pahased enda peale, sest ei olda piisavalt produktiivsed.

1. Iga liigutus maksab

Sellele põhimõttele ehitati hiljuti üles kogu KWH tehase palgasüsteem. Keskmiselt tõstis see töötajate palka +2,5eurot/tunnis.
Aga kujutate pilti, tehase produktiivsus kasvas 50%! See teadmine motiveerib nõnda palju, et 6 tunniga tehakse ära see töö, mis varem tehti 8 tunniga... Sest iga liigutus maksab.

2. Ebakindlus ei tasu ära

Mida ebakindlam ma olen, seda rohkem vigu ma teen. Olen mitu toru viltu ja krobeliseks saaginud, sest pole kindel, kas kõik on õige. Ebakindlus paneb tegema poolikuid liigutusi. (Ühtlasi on see põhjus, miks inimesed teevad rohkem vigu siis, kui keegi - näiteks boss - neid jälgib.)

3. Puhkepausidel saab puhata

Kui ma pausi ajal istumisest keeldun, sööki söön kiirustades ja ruttan tagasi lindile, siis töömeeleolu kaob 2-3 korda kiiremini ära, kui siis... kui ma olen teinud korraliku 30minutilise pausi, kus puhunud kellegagi juttu, lugend lehte, joonud kohvi ja loomulikult käinud blogis, ning lugenud teie kommentaare.

4. Kvantiteet motiveerib
Iga kord kui ma näen, et traktor peab tulema jälle mu täidetuid lavasi ära viima - nii et traktorijuht peab pedaali litsuma - lisan törtsu hoogu veel juure.

5. Kvaliteet inspireerib

Iga kord kui ma juhuslikult teen mõne liigutuse, mis lisab torujupile puhtust ja elegantsi, püüan juhuslikkust korrata. Toru on ju minu looming.

6. Mõttes liigu kiiremini

Rutiinse töö peal on võimalus mõelda sama palju kui tänaval kõndides. 50 kruvi keerates saab mõelda näiteks sellele, kust tuua uus lava, kas tee peal saab metallilõikuri prillid haarata ning isegi seda, kuna oleks kõige parem kellaosuteid tsekata.

7. Sinu torudest ehitatakse maailm
See on kõige tähtsam printsiip. Sest kui sa seda ei usu, siis otsi parem teine töö. Minu torudest ehitatakse maailm.

Olen nende väikeste nippide ja torude keskel kuni selle hetkeni, mil Tartu puud muutuvad ilusaks.
Head tööd!

Esmaspäev, 23. juuli 2007

Väike laps kirikus

Eile õhtul läksin kiriku ja maadlesin Jumalaga. Eks ikka palves. Pähe otseselt ei saanud, puusaliigest ei nikastanud, aga omajagu paika mind pandi...

Istun toolil, vasakus tiivas - selles otsas, kus mustanahalised - ja vaatan, kuidas jutlustaja liigub. Ikka edasi ja tagasi. Kord piibli juurde, siis rahva ette. Visuaalseid näiteid ei kasuta, aga vahepeal, keset kõne läheb põlvili küll. Seda selleks, et rääkida üks lugu sellest, kuidas üks sõber tal palvetas ja sai imekombel lotovõidu...

Lotovõitu otsin minagi.

Ta räägib rootsi keeles, pisut kõrgendatud häälel, aga minul on kõrvas klapike. Nagu vanal kurdil mehel, kes vajab võimendust ja tõlgendust. Kuskil seljataga teeb üks raadiohäälega preili jutu inglisekeelseks. Vahepeal köhatab ja tundub, et joob klaasist vett.

Siis tulevad lavale suuremat sorti naised. Kõigil mikrofonid käes, neid saadab nagu naisi ikka, džentelmen. Kleenuke kiilakas mees kitarriga. Ja laulavad laule, mis tuntud ka mulle... järelikult 70ndatest.
Ei taha analüüsida, aga paraku ikka analüüsin... ja mõtlen, et mis on liiga karismaatiline? Mis on liiga konservatiivne? Kirikus ju alati sellega probleeme.

Mul on aga palju suurem probleem, ja tegelikult ma selle probleemiga Siioninimelisse nelipühikirikusse ka tulin. Nimelt on olnud nii mõnusalt mugav nädalavahetus, banaanid ja tordid. Sobiv päike, sõbralikud seltskonnad... aga mõnikord, kui banaane liiga palju on, muutub Jumal kaugeks. Nagu ta oleks päike, kes loojub banaanikuhja taha...

Hullem veel, mõnikord saab hoopis banaanist-Jumal. Algul ei pane tähelegi! Möödub aga natuke aega, hakkad märkama, et muutud isekaks. Näiteks ütled näljasele lapsele, kes on tulnud su kööki, et tema sinu banaani süüa ei saa, aga kui tahab võib koorte pealt noaga koorida. No, ja, banaaniotsa - selle maitsetu - selle võib ka ära süüa.

"Appi, kuidas sa saad teda nii palju kiusata," kommenteerib Greta mind kõrvalt. Mul aga ei ole vastust, ma pole lotovõitja.

Lisaks isekusest lahtisaamisele, nii väga tahaks olla Greta lähedaste juures ja rääkida rohkem kui ilmast. Purssida rohkem kui 3 rootsikeelset sõna. Tahaksin näidata, et Jeesuses ON elu, aga kuidas sa seda näitad, kui see elu sinus on juba mitu päeva kärbund? See on nii maru nadi tunne!

Nagu petaks iseennast.

Istun kirikus ja palvetan. Pahandan. Olen Jumala ees emotsionaalne. Aga püüan kõrvalistujatele näida enesekindel, stabiilne. Küsin, et miks on elu selline... ma tahan ju ainult head, aga miks just headel aegadel muutun ma halvaks?

Taevas aga on kinni. Juba jupp aega.

Jutlustaja ei jõua pärale. Lauljad ei pane mind helisema. "Herre" ja "helige" tunduvad nii võõrad sõnad. Ja analüüs jooksutab pea vaid kinni. Mõnikord on Jumal kõige vaiksem just kirikus. See ajab meeleheitele. Sest just siin peaks ta ju olema!

"Jumal," panen mõtteis oma sajandat korda. "Miks ma siin olen, kui mu elu nii kehvakesti välja kukub?" Mõtteis meenutan olukordi, kus lihtsalt lähen seltskonnaga kaasa. Kus naeran kellegi nalja nimel, et punkte saada... aga tegelikult lihtsalt kaotan neid...

"Ma ei jõua sind otsida!" - "See kõik tundub nii tehislik. Ma tahan, et mul oleks siin võimalus olla sinu poolt juhitud, aga sa ju näed, milline ma olen."

Ees palvetatakse ning kogudusel palutakse seista. Kuigi just seda ma ei tahaks teha... tahaks istuda ja pea käte vahele panna... aga kuidas sa istud, kui teised võivad piiluda. Saavad teada, et kõik ei ole korras ja ehk rikud ka kellegi teise osaduse ära. Ei! ikka tuleb seista.

Maadlen muudkui edasi. Miks ma ei saa elada oma usku siin banaanimaal välja? Miks mul puuduvad võimalused olla elus? Jumal, lihtsalt vasta, tee kasvõi "piiks"!

Keset palveid ja palvehüüde seisan püsti. Siis aga vaatan, et kellegi vari on tulnud mu peale. Keegi vist seisab mu ees. Piilun ja teen silmad üksteise järel lahti. Kes-see-küll-on?

Ah. See on Maya. Väikene 2-aastane pliks, kes tuli meiega kirikusse, kuigi tal ei ole siin ei sõpru ega mängukaaslast pühapäevakooliruumis. Ta on tulnud mu ette pingile, seisab seal oma tumesinistes sukkpükstes, põlvemügarikud läbi paistmas. Ta naeratab häbelikult ja vaatab otsa.

Maya, mis sa teed? Ma palvetan, kas sa ei näe? mõtlen vaikselt. ja naeratan omal viisil vastu.

Maya aga sirutab oma käed minu poole, roosaks lakitud sõrmed eesotsas. Vaikselt ja õrnalt puudutab ta mu särgikaelust. Ta vist tahab midagi?!

"Kas sa ei näe?" küsib äkki Greta kõrvalt. "Ta tahab armastust."

Siis lõpuks nägin ja taevas avanes. Maya tahtis kallistust, aga kellelt siis seda aga veel paluda, kui mitte oma sellesuviseselt mängukaaslaselt.

Kallistame siis natuke aega, hoolimata teiste pilkudestja olen rõõmus, et keegi mul siin Soomes ikka on. Ja et vähemalt ühe väikese tüdruku jaoks saan ma olla elus.
Ära tegid, Jumal!

Laupäev, 21. juuli 2007

Toolile istub Beethooveni Kristi!

Selle pühapäeva külaline siin blogis on noor neiu, kes ütleb, et ta on must lammas ja ärahellitatud laps. Ühtlasi on tal rääkida üks kurb lugu Beethoovenist ja mõtteid sellistest inimestest, kes ta närve söövad. Teretulemast Beethooveni Kristile... tule istu toolile!

Minu nimi on Kristi. Sündisin 18 aastat tagasi Tartus Toomemäel. Kunagi oli mu sünnipäev püha ja inimesed ei läinud tööle. Samuti toodi palju punaseid nelke. Mu sünnipäev on naistepäeval.

Ma olen oma peres aia taha läinud mustast lambast ärahellitatud pesamusa ehk ainuke laps. Loomi ei ole, kuna elame korteris.

Muidu on mind terve elu ümbritsenud kassid ja naabri koerad. Praegu on ka vanaema juures minu kass-Pätu. Sõltuvuses olen olnud šokolaadist, armastusromaanidest, breketitest, kaartide mängimisest, õhtustest jalutuskäikudest, palvetamisest. Praegu olen sõltuvuses palvetamisest ja kohvist.

Kurb lugu
... See juhtus siis, kui ma olin mingi 7-9-ne, ma ei mäleta enam täpselt kui vana. Mu vanavanemate naabritel on koguaeg olnud 2 koera ja kuhjaga kasse, kuna nad peavad maal seafarmi, siis ei ole neil puudust lihast ja toidust ültse. Kõik ümberringsed koerad käivad nende juures söömas. Mina väiksena koos tädipojaga olime koerte kuudis ja mängisime nendega. Ühe koera nimi on Beethooven, kes on praegu veel alles ja teine oli Kulo. Nad olid lahutamatud, alati hästi sõbralikud tulid ja liputasid saba ja tahtsid pai. Meie majad koos paari majaga on väikesest mäest alla Viljandi järvele hästi lähedal. Ja kui sa tahad linna minna, siis pead väiksest mäest/künkast üles ronima ja siis satud sa ühele peatänavale, kus sõidavad hästi tihedalt autod. Kulo jooksis üks suvi ilma teele vaatamata üle tee ja jäi auto alla ja sai surma. Natuke hiljem hakkas üks naabrinaine kuulma koerade ulgumist ja läks vaatama, mis juhtus.

Siis ta nägigi seda.

Kõik selle tänava koerad ulgusid ja nutsid kaasa koos Beethooveniga, kes jäi oma parimast sõbrast ilma. Samal suvel kaotas Beethooven ka oma peremehe. Beethooven jäi pärast seda hästi kurvaks ja on seda senimaani. Mina kaotasin oma lapsepõlve koera ja nutsin. Praegu ei tea ma mida ma siis teen, kui Beethooveniga midagi peaks juhtuma, kuna ta on olnud nii kaua kui ma teda mäletan ja ma armastan seda koera!

Minu lemmik raamatutegelane on Väike Prints. Mul on paljud laulusõnad peas, nt. Eesti hümn, See on mu armastuse laul, Mina usun, Oma rahu...neid on palju kristlikke laule, mille sõnu tean peast tänu ülistuses kaasa aitamisele.

Närvi ajavad need inimesed, kes kopeerivad ja võtavad teistelt asju üle. Samuti inimesed, kes poevad ja tahavad alati tähelepanu keskpunktis olla ja ka need, kes teevad ennast teiste ees lolliks, et sulanduda nende keskele. Ma ei taha saada töönarkomaaniks. Ma tahaksin pühenduda oma perele ja Jumalale, mitte tööle.

3 väidet *üks on vale:

1) Mu lemmiklill on valge roos.
2) Mu lemmikjook on koka.
3) Ma olen leidnud oma elu armastuse.

Järgmine lugeja istub toolile 29.juulil. Tegemist on vägagi pädeva ja samas, noore emaga, kes armastab heegeldamist... Ta on Eesti suvepealinna žurnalist, keda jääme põnevusega ootama!

Ka sina oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust
"Aidake mul blogida!".

Reede, 20. juuli 2007

Aidake mul blogida!

Alates sellest nädalavahetusest, ja siit nii kaua kui võimalik edasi, tahaksin teid kõiki kutsuda mulle appi! Täpselt nii. Kõik lugejad, tulge mulle appi blogima.

Olen seisnus üksinda selle blogimikrofoni juures juba eelmise aasta novembrist. Vaid vahest olen saanud teha teiega intervjuusid, mõnest teist kirjutada... aga nagu enamus teisigi blogisid, olen olnud ka mina tohutult minakeskne.

Aga ma tahaksin, et iga pühapäev räägiks hoopis keegi teie seast! Tuleks ja istuks tühjale tugitoolile.
Ja räägiks oma elust, oma mõtetest. Vaba lennuga. Kui tahab, võib rääkida ainult ilmast, kui tahab siis oma söögiharjumustest. Loomadest, autodest, naistest või meestest... Võib kuulutada ükskõik, mis tõde... võib vaielda kõigele, mis mina varem öelnud, vastu.

Peaasi, et see oled sina ise, kes toolil istub.

Usun, et sellest võiks saada kõige põnevam päev selles blogis! Ja ma luban, et ma olen üks esimesi, kes teile kaasa elab ja salamisi rõõmu tunneb.

Et seda igapühapäevast kohtumist tõhustada, olen mõelnud välja mõned küsimused... kui tahad, võid nendest endale sobivamatele vastata. Kui tahad, siis võid kõigile vastata... ja kui mõni huvitavam lugu või mõtteke pähe tuleb, jutusta hoopis sellest! Ma tahan ka sind tundma õppida.
Ja kui see vähegi võimalik, siis tohib ma avaldan sust pildi või joonistad midagi ehk ise?

Mõned suunavad küsimused (vasta 3-10´le):
- Kes sa oled?
- Kuidas sa sündisid?
- Sinu pere ja muud loomad?
- Millest oled (olnud) sõltuvuses?
- Räägi üks kurb lugu
- Lemmik raamatutegelane?
- Millised laulusõnad on sul peas?
- Kes sind närvi ajab?
- Kelleks ei taha saada?
- Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta

Saada enda lugu mulle meilile: m2rt@risttee.ee
Tähtaeg:
enne pühapäevasid

Palun ärge jätke seda tühjaks lootuseks! Meile kõigile meeldib olla osa teiste lugudest. Meili mulle! Usun, et sellest sünnib midagi ilusat.

Tume tugitool, millele saab pühapäeviti istuda, on tehtud kunstnik Maarten Baas´i poolt. Ta on seda nimetanud Barokk-tooliks (tume põletatud puidust stiil), kuigi oma väljanägemiselt on see viktoriaanlik. See tool tekitavat vaatajas resonantse, nõnda andekalt on mitu stiili segatud.

Neljapäev, 19. juuli 2007

Oprahi koerad ja Msaare kassid

Füsioloogilistest eripäradest hoolimata, ma avastasin, et oleme Oprah Winfreyga ikka suured hingesugulased! Mina näen unes pidalitõbiseid kiisusid ja tema leinab juba mitmendat kuud oma retriiveri, kes mängupalli kurku tõmbas.

Teadvuseta olekus, mitu tundi padja peal magades, nägin. Kuidas keegi väike poiss leiab bussi tagaistmelt pesakonna kiisusid. Karvased, hallide silmadega.
Siis mõtleb poiss, et teeb nalja ja viskab kiisud minu pihta. Viskabki! Ja edasi vaatan, et bussipõrandal, minu jalge ees, on kassikäpp. Siis juba teine. Ka teised kiisud lagunevad...

Samal ajal, kuskil sofa peal istub mustanahaline proua. Lokkis juustega maailmaparandaja. Naine, kes paneb naised kiljuma ja näiteks Tom Cruise diivanil hüppama. Aga ka temal on koduloomadega üks lugu!
Nimelt tõmbas tema kuldne retriiver palli kurku ja hoolimata tema turvameeste pingutustest, ta suri. Nüüd on maailma üks kõige jõulisemaid ikoone mitu kuud leinas...

Täiesti absurd.

1. Miks on inimesed koertest ja kassidest nii sisse võetud?
2. Miks on esimesed vastused sõnamängudes: 1) koer 2) kass?
3. Miks on nii palju asjalikke inimesi oma kodudes paitamas kodulooma, kelles pole muud kui üks instinktide register?
4. Miks on filmides isegi pahadel tegelastel omad loomad?

Kust küll tuli inimese sisse selline absurne auk!
Et tekkis nõudlus tamagotchide, jaapani robotite ja isegi blogihobuste järele...

Kolmapäev, 18. juuli 2007

Nõrgast usust

Kui kuulen kedagi tsiteerimas üht põhimõtet, siis noogutan mõnuga. Noh, et ise nii noor, aga juba on ilus põhimõte selge... aga kui kuulen sama inimest kunagi hiljem, ja ikka-ja-jälle ketramas sedasama printsiipi, siis saan natuke murelikuks.

Tegelikult kohe päris murelikuks, sest see viitab inimese nõrgale usule.

Muidugi, siinjuures ma räägin oma usklike-suhetest. Sekulaarsem lugeja võib seega kergendunult hingata, teid ma täna ei torgi.

Eks olete ju kuulnud sellist lauset: "Kui kuskil Jumal sulgeb ukse, siis kuskil ta ka avab ukse." Tavaliselt meeldib see lause just tüdrukutele - neil on vist mingi teema nende ustega... või pärineb see kuskilt poljanna-raamatust või mingist roosast naistefilmist.

Või siis üks teine lause. Selline rahutute hingede elulauseke. "Õige otsuse teen siis, kui Jumal on südamesse andnud rahu."

Sürriks kisub asi siis, kui neidsamu lauseid juhtud lugema igasugu blogidest. Poogen, kas kristlase või mitte... toimib mõlemal juhul. Ja Jumalast on saanud lihtsalt üks sidesõna, mis ühe arvates lausele maiku juurde annab.

Ega ma isegi ole patust puhas. Kinnitusin ju aastaid oma ühele murede-üleandmis ja kuku-ja-tõuse lausele. Ja muudkui kuulutasin seda teistele... arvates seejuures, et küll ma olen alles usklik. Ja Kristusele lähedal. Aga olin ma jee, olin ma jee.

"Selle järgi, mis juttu inimene oma suust välja ajab, tunned ära kui kaua on ta käinud (deitinud) Kristusega," ütles üks soome-rootsi pastor siin Vasas. "Olen maganud kirikus nii pingi all, kui pingi peal ja selle üleskasvamise jooksul näinud nii 50 - 60 - kui 70aastaseid kristlasi, kes ikka veel ajavad suust sellist juttu välja, nagu nad oleks käinud Kristusega tunduvalt vähem kui 50-60-70 aastat."

Et siis sõbrakesed. Käigem ikka Kristusega käsikäes ja aeg on lõpetada mähkude kandmine! Kole kui vana inimene kannab täiskasvanute mähkusid, tõesti on!

Teisipäev, 17. juuli 2007

Kummitused lauludes ja lausetes

Kui lõigata niidukiga muru, või panna lindil torusid kokku. Siis ei möödu kümmet minutitki, kui kuskilt kuklapiirkonnast hakkavad üles kerkima selle päeva tsitaadid ja kellegi tobedalt lauldud laulud.
Oh peakoluke, peakoluke... kust küll tulevad need kollikesed?

Kummitused, mis on kõige pikemaajalised hingepartnerid ses päevas. Nad tulevad, ega lähe... mõtle, millele tahad. Oled häiritud.

Eilsed juba meelest läind, kuid tänased jälle peas.
1. "Mulli ajama ja parteileht... mulli ajama ja parteileht..."
2. "Kiirtoidukristlane... kiirtoidukristlane..."
3. "Ta ütles, et sa oled rõõmus, sest ei võta solvanguna... sest ei võta solvanguna..."

Eriti naljakalt jäävad aga külge kristlikud lastelaulud.
1. "Sõber öelda võin, et armastan sind... armastan sind..."
2. "Üks on uks, kuid pooli sellel kaks... pooli sellel kaks..."
3. "Kui Jeesus on su paadis, võid sa laulda ka tormis... laulda ka tormis..."

Mõtlesin, et kahtlemata on see seotud kuidagi inimestega, kellega oled. Näiteks kui õest primadonna Tuuliga olen, siis läheb raudselt laulmiseks. Lihtsalt lambist. Tulevad igasugu duetid ja muud leierkastid.
Samuti on see seotud kuidagi monotoonsete keskkondadega, kus ajul on natuke aega ideid välja tulistada. Aga see ruum, kuhu järjekorne tipp-lause tulistatakse, on täpselt nii pisike, et üks vaid üks kummituskuul põrkab seal korraga.

Ja sa ainult proovi teda sealt välja saada!

...ning kui sa siis ikka veel lindi juures oled ja su juurde tuleb keegi hea inimene ning ütleb julgustuseks read: sul hea töö, saad palju mõelda... siis tahaks küll ühe toruga teda visata, sest mis paljusus see on, kui 3-4 tundi järjest ei mõtle muust kui

"tõin kolmeeurosed murakad, kollased...
tõin kolmeeurosed murakad, kollased...
tõin kolmeeurosed murakad, kollased..."

Pühapäev, 15. juuli 2007

Suure mehe sees on stressiuss

Kui ma aastase põnni järjekordselt lakke viskasin, et tema nuttu vähegi peatada... käis raksakas läbi selja. Veider, aga minust mitu kümnendit noorem beebi murdis mu nädalavahetuseks pikali. Seda kuulnud, andis taskufilosoofist rekkajuht Peeter Vardja mulle diagnoosi. "Tegu on stressiga. Sul on tore naine ja tobe töö. Ning vähe vabadust."

Ehk teisisõnu. Selgu ei murra mitte füüsilised raskused, vaid need vaimsed kilod. Ikka need raskused, mille tõstmisel meesterahvad nõrgemad kui naised.

Eriti ilmekalt tuleb see välja tõeliste musklimeeste peal. Näiteks Chris Benoit, Ameerika meelt lahutanud maadleja. Tappis kaks nädalat tagasi oma 7-aastase poja ja võttis elu ka oma naiselt. Kuigi mees oli justkui saavutanud kõik, naeratas piltidel oma võiduvööga, pani ta siiski viimase peatüki pealkirjaks, et "võttis perelt ja endalt elu". Ja nüüd, just selle järgi kuulutab tema nimest maailma kõige paksemad raamatud Wikipedia ja Google.

Stressiussist on saanud justkui üleöö meie kõigi normaalne koduloom.

Kurb küll, aga sellest sajanditrendist pole pääsenud ka Maarjamaa. Janek Lauri, kaitseväelane, kolleegide seas kiidetud mees. Võttis selle aasta algul oma tütardelt ja abikaasalt elu. Ja sellesama ussi sunnil sõitis metsa ning poos ka enda.

Mida suuremad mehed, seda suuremad ussid.

Üheltpoolt on see tõestus sellest, et olgu inimene kui tahes tugev. Olgu tal olemas ükskõik kui palju. Ikka leidub miski, mis teda tühjaks võib süüa. Ja nii, et ükski ligimene ei tea aidata. Kes oskaks arvata, et musklis maadleja ja relvaga sõdur vajab abi?

Ühtlasi paneb see mind mõistma, miks mu isa nõnda palju armastab ohata. Olles siin Soomes, olen saanud näha, mida tähendab 24tunnine laste hüpitamine. Vinguv laps võib süüa närvid vähema kui 10 minutiga. Minu isa on aga üles kasvatanud 7 last.

Ja viimaks on see väljakutse kõigile meile. Kui hästi suudame me armastada inimesi enda käeulatuses? Mitu protsenti sa endale annaksid? Mehed, mis te teete, kui naine magab? Ja naised, mis te meestelt ootate, kui ta koju tuleb? Ja hingekarjased pastorid, milliseid lahendusi pakute teie?

Laupäev, 14. juuli 2007

Eesti esimene vlog?

11. juulil pani õemees Craig üles oma elu esimese video-blogi (e. vlogi). Video on 45 sekundit pikk, ta istub oma kuulsa oranži t-särgiga Tartu raudteejaama lähistel, Risttee kontoris. Ja räägib oma tundmatule pealtvaatajale seda, kuidas ta järgmisel laupäeval sõidab perega Ameerikasse.

Lõhnab selle järgi, et meediaharidusega ameerika mees (kelle unistuseks oli saada spordireporteriks) on teinud Eesti esimese vlogi? Kui nii, siis minu õnnitlused!


Kui mitte, siis anna kommentaari tõestuseks mõni link.

Loe veel:
Craig Hameri ja tema perekonna blogi

Reede, 13. juuli 2007

Tööhobuse 13. reede

Tänase päeva lõikasin jälle Jussisid pooleks. Need on sellised vigurmakaronisarnased mustad torud, mida ma enam hullupööra ei armastagi. Sest tulevikus hakkavad nad mulle andma vaid 2,5 minutit per piece... ja kui nii, siis tööhobune, keda ma peeglist näen... peab minema teise sordi kaera peale.

Üks hetk tänasel lõunatunnil tehases juhtus nii, et kõik jäi vaikseks. Mõtlen, et ah - kõik sommid panid jälle kohvipausile. Ega oska minuteid vahelt lõigata.
Saen ja kruvin ja teibin oma torusid edasi. Siis aga muutub vaikus talumatuks... pole kuidagi harjunud. Üllatav, sest ka raadiost ei tule üle pika aja Cheri. Kus sa oled Cher?

Siis otsustan, et ah - proovin kõrvaklappe pähe. Vaat siis läheb õige vaikseks, ja kes teab - äkki leian sellest isegi mingi võlu. Nagu oleks kuskil mere ääres või koopas metsa sees... Või veel parem, ehk läheb see kokku minu Jumala-otsingu ja pisipalvetega, et ehk kogen tema ligiolu vaikuses paremini? Mõeldud, tehtud.

Mööduvad mõned tunnid. Ja tehas, ikka vaikne! Täielik anomaalia! Mul on mitu lastitäid Jussi-torusid valmis, aga ei mingit traktorit. Mu nurgakeses on juba ülemääraselt jusse! Kaua nad kohvi joovad?!

Eks ma võta kõrvaklapid peast, et mingitki häält kuulda ja töötan edasi. Möödub umbes tunnike ja siis jalutab mu juurde boss Miikka. Naeratab ja küsib "how long are you going to work?"

"Well. 4:30, as usual."

"No you are not." (ta teeb sellise ameerika filmist õpitud naeratuse)

"Why not?"

"Because there is noone in the factory. You cannot stay here. Its dangerous."

"That sucks. Where are they?"

Tuli välja, et reedeti - nagu ka laupäeviti - tõmbab siinne rahvas töölt minema (ka poelettide tagant). Minnakse paatidega suvilatesse, terveks nädalavahetuseks. Ja imelik on hoopis see, kes tehases on ja kõrvaklappe veel testida tahab.

Ühtlasi selgus, et järgmisel nädalal pean hakkama tegema õhtuseid vahetusi, ehk olema seal kuni südaöödeni. See tähendab seda, et päevas 10 tundi tööd ja neljal päeval Gretat ei näe. Seda kuuldes lakkasin ma kaerale mõtlemast.

On olulisematki.

Neljapäev, 12. juuli 2007

Võimalus olla armuke

Istun mina meeste kesel ja vaatan, mida hinnatakse, mida mitte. Millised on üksteisele seatavad standardid. Ja siis fantaseerin, et kui ma saaksin olla armuke või kui mul endal oleks armuke, siis vaevalt oleks neid mehi palju, kes mulle käe ette paneksid.

Kui mul aga see võimalus oleks, ei kasutaks ma seda.

Ja kui aus olla. Siis mitu tundi mediteerisin mõttel (saagides Jussi-nimelisi torusid juppideks), et annaksin korralikult peksa kõigile meestele, kes seda teed on läinud, ja võimalust kasutanud... No ikka nii annaks, et ikka öögib... Kui vaid julgust ja jõudu oleks. Kui oleks.

Oh mehed... Miks te pekki rikute abielu? Saan aru kui panete kaardilauale vaid Oma abielu. Aga mängus on alati rohkem kui üks. Vähemalt veel kahe inimese esimesed-ja-viimased elud. Need ju rikud ka ära!! Ja minu silmanägemine ütleb, et neid plekke ei pese ära ei Dosia ei Arial.

Meego Remmel ütles ühes pulmajutluses, et "kristlikku abielu saab elada vaid korra".
Kas pole see mitte väljakutse, kus suured riskid?! Mulle tundub, et me isegi ei mõtle, millised on mängusummad, või mis on kaalul.

Kõige kurvem seejuures aga on see, et MA ISE ei julge sõna võtta. Ei julge öelda rikkujale silmast-silma, et "pekki, ära ole loll"... sest kardan, et need, kes liiklust rikuvad, ongi kõige kõvemad mehed.

Aga vähemalt suutsin esimese koperdava sammu ära teha... ja natuke rahulikumalt magama minna.


(ma tõesti loodan, et ma pole viimne mohikaanlane, vaid minu poolele astub mõni veel)

Kolmapäev, 11. juuli 2007

Armastades nähtamatut kolleegi

Keerasin täna 500 mutrit ja mõtlesin endamisi, vahepeal imetledes oma parema käe muskliläinud sõrmi, et miks ma küll oma tehasekolleege niivõrd armastan. Asi on nimelt selles, et ma rügan rohkem kui vaja (teen tehasele kasumit) ja koristan teiste järelt (teen kolleegidele kasumit).

Torutehases, kus olen, on igasugu mehi. Vanu ja noori. Poisikeseohtu nolke, kes väga ei räägi ja mundrite sisse on ära kadunud. Aga ka elupõliseid torutegijaid. Habemikke. Kes enamus elutunde kollaste kõrvaklappide vahel veetnud ja päevas kaks tassi kohvi joonud. Nendega on tore rääkida, sest see ongi, mis neil on. Ja siis, seda jagades, tunnevad nad end erilisena.

Aga siis, mul on ka üks nähtmatu kolleeg.
Ma oletan, et ta on veel väljakujunemata isiksus... sest iga kord kui ma oma lindini naasen, on selle ümbrus segamini. Ühtne käekiri aga puudub. Aga jällegi, ta armastab raha...
Sest ta töötab kiirustades. Ei viitsi koristada. Aga tahab väga palju torusid ära teha. (iga toru eest saab teatud hulga minuteid, ehk teatud hulga pappi).
Näiteks täna viskas ta konteinerisse suure metallpuuri, mida ei olnud ära viitsinud lõikuda. Niisiis, lõikusin hommikul pooltunnikese just tema jääke.

Samuti parandasin nööri (millega saab torusid endale ligemale tõmmata, kui toolil istud). Ja tõmbasin mitu korda suure luuaga (mille hambad on väga puseriti) põranda üle.
Eile jätsin talle lindile ka mõned poolikud torud... et siis on tal esimesed eurod nagu iseenesest taskus.

Ma mõtlesin, et miks ma nii käitun? Miks ma ei võiks tal elu hoopis raskemaks teha? Kitse panna, ma mõtlen. Oleks ju palju põnevam, ärapanevam.

1. Esimene variant on see, et ma olen lihtsalt kohutavalt hea inimene. Nii nagu Ott seda ka paar korda on siin kommenteerinud... aga siis, kui tõsiselt järele mõelda... loomulikult mitte. Minu headusega pole pistmist. Hea ei saa olla niimoodi.

2. Teine, ja vist tegelik variant, on see, et ma lihtsalt mängin teiste reeglite järgi. Tema teeb tükitööd, mina tunnitööd. Mul on savi, kui mitu tükki ta saab tehtud. Ning kadedaks kuidagi ei võta, sest ma ei ole näinud ta autovelgesid, ei mobiili ega õhtusööki. Milleks siis, appikene, kitse panna?

Lihtne on olla hea, kui pole põhjust olla kuri.

Hommikul kohtun nähtmatu kolleegiga uuesti.
Ehk sinagi?

Teisipäev, 10. juuli 2007

15 naist ja 114 toru

Tulin koju, küüned mustad. Naine tuli koju, käed kummilõhnased. Kumbki tegi oma tööd... mina panin kokku kanalisatsioonitorusid. Greta vaatas rasedaid naisi, seestpoolt. Mina 114 toru, tema 15 naist.

Tegelikult oleme väga sarnased. Tema on perearst günekoloogi kohustega, mina wannabe-keevitaja linditööl. Nagu juba varasemalt öeldud, maailma ühes õnnelikuimas riigis, Soomes.

Tulemused aga olid sobivad. Mina panin kokku 114 toru. Greta 14 naist. Aga tead, need torud ja need rasedad naised on sarnase ümbermõõduga, 1000 millimeetrit.

Päeva tipphetked

1.1. Kummikindanaise
tipphetk oli see, kui ta leidis ühel naiselt, kes on hästi kaua püüdnud rasedaks jääda, aga mitte ei ole õnnestunud... ja arstid ka enam ei julgend loota, et temast beebit tulla võiks... kui siis kummikindanaine tema kõhust siiski pisikese südametooni leidis.

1.2. Torumehe tipphetk oli see, kui ta oli tegemas umbes 50ndat toru. Pannud rõhkmutrikeeraja oma kohale, lükkas ta toru pikki metall-linti minema. Lint hakkas hõbedaselt läikima, toru ujus eemale... vastu tuli kummist ribakardin. Ja just sel hetkel, kui toru nr 50 sealt läbi vajus hakkasid päikesekiired halli tehasehoonesse paistma. Vihma asemele oli tulnud päike. Torumees tundis end õnnelikuna, sest oli äsja ühe toru teinud õnnelikumaks. Saatnud ilusasse kohta...

Päeva mõõnahetked

2. 1. Kummikindanaise
mõõnahetk oli siis, kui ühe lapse südametegevus jäi leidmata. Kuigi see noor naine püüdis oma kurvastust varjata, jäi see siiski kummikindanaisele silma ja kurbus levis ka temasse.

2. 2. Torumehe mõõnahetk oli siis, kui ta seisis torusuruja juures (see on selline rõhu peal töötav ratas, mis nupuvajutuse peale tuleb laest alla, eesmärgiga toru tugevasti metallkaane sisse suruda). Ta vajutas nupule ja suruja hakkas alla tulema... Samal ajal seisis torumehe selja taga tehasetööliste esindaja Roger Svanfors (ühtlasi äi, kellele oleks vaja head muljet jätta).
Suruja tuli üha allapoole ja allapoole... mida aga torumees ei märganud, oli see, et toru seisis pisut kõveralt. Ja juhtus nii, et suruja pressis toru ühe külje lömmi.
Torumees lootis südamest, et Roger seda ei märganud.

Olge tublid!

Esmaspäev, 9. juuli 2007

Tegin 60 esimest toru!

Kuigi olen ajakirjanikuharidusega, kutsus rahvusvaheline torutehas KWH (koo-vee-hoo) mind sinna keevitajaks. Olgugi, et ma pole kunagi keevitanud... täna oli esimene tööpäev, sääremarjad tuikavad.



Tõstan kaevukaane metallist lindile. Panen sellele külge tammepuutüvejämeduse musta plastmasstoru ja hakkan tegutsema. Kuus tundi tööd, ja kuuskümmend toru! Alustuseks, tuleb öelda, pole paha...

Kuid jah. Stereotüüpse keevitamisega siin palju pole pistmist olnud. Seda tehakse metalltorude osakonnas. Minu tehasenurgakeses aga valmivad kaevukaante ülemised torujupid. Musternäidist võite näha näiteks Tartu raekojas. Hobu galerii ja Juveeliäri vahel... säälsamas, kus Kreisiraadio esimest korda kohtus.

Torutehases räägitakse peamiselt soome keelt. Nende sekka ka mõned soome-rootslased. Mina peamiselt ütlen enda tutvustuseks ebakindlad read: "Jag brata lite svenska. Ihan vähe suomi."

Uudishimulikumatele olgu veel ära öeldud, et töötan päevas 8,5 tundi. Nende sees on lõuna ja kaks kohvipausi (millest tahaksin skippida vähemalt ühe, ma tüüpiline eestlane). Teenin 7,75 euri (120 krooni) tunnis ja makse hakkan maksma 35% kõigist kopikatest, mis ületavad 510 eurot (7956 krooni).

Ja kuigi teenin rasedast naisest vähem, tunnen end kasulikuna... kuigi jah, sääremarjad tuikavad ja homme kell 6:40 on piiks.piiks.

Varem samal teemal:
Ninakolli kaamera (27. juuni 2007)
Ma lähen keevitajaks (päris tõsiselt) (25.juuni 2007)

Pühapäev, 8. juuli 2007

Väikesel tüdrukul on kasvaja. Paluge!

Nii nagu paljude varasemate postitustegagi, on ka sellega... Kätte on jõudnud aeg ühendada jõud ja palvetada järjekordse ohvri pärast. Väike Regina, 40 ajukasvajaga tüdruk, kellele on antud elamiseks vaid mõned kuud ja tõenäosust vähem kui 1%.

"Pean ka teile ara seletama , et arstid on hammelduses ja ei suuda aru saada MIS JUHTUS. Jaanuaris oli aju puhas, ja nyyd korraga ZOOOOOMMMMM.. kasvajatega yle kylvatud," kirjutab ta ema oma blogis. "Kellelgi loogilist seletust pole.."

Alles see perekond tähistas ühes oma postituses seda, et 2 aastat on möödunud viimasest ravist... Nüüdne avastus on aga viinud neid oletuseni, et peale eelmist keemiaravi jäi üks vähirakuke kuhugi peitu. Ja kui see kasvuhormooni sai, siis hakkas see tohutu kiirusega kasvama!

"...haiglas saime jah ikka suure shoki, kui meile oeldi.. Et kui Regina sureb, Kas te teete avatud kirstu voi kinnise kirstu. Kas te tahate ta keha poletada, voi siis matta. Milline kirst. ETC. COME ON. Shokk missugune!"

Regina perekond on kutsunud inimesi üles ka palvetama. Tõsi, ma ei tea, kui tõsiselt... Aga tundes teid, kallid blogilugejad (ja mõned teist teavad endal olevat isegi eestpalveanni), siis kas te pöörduksite Taevase Isa poole ja paluksite teda sama hästi kui hüüdes, et ta Regina enda kätesse võtaks?!

Olete näinud selle blogi vahendusel, kuidas mu sõbrad Jonatan Lige, Henry Talvik ja Taaniel Vardja on imekombel tervenenud. Kõik kolm tunnistavad, et nende tervenemise taga on olnud Jumal, kellel on tervendamiseks kogu vägi.

Nüüd on aeg palvetada ka Regina pärast. Tehke seda!!!

Ja sõbrad Blogijad! Tehke lärmi, kui mind kuulda ei võeta.

Reginast veel, blogides:
- http://diana78.blogspot.com
- http://american-dream.blogspot.com

Laupäev, 7. juuli 2007

Kallistades iseend

Ükskord jäin korterisse üksi. Sel lihtsal põhjusel, et abikaasa Greta sõitis Ameerikasse. Ja mina, vähema kui pooleaastase staažiga abielumees, pidin elama iseseisvalt. Vähemalt mõnda aega...

Mäletan, et selle aja jooksul hakkas korter muutuma. Toimus nagu mingi stagnatsioon, seisak. Hunnik pesukorvis kasvas, nõudevirn laienes ja külmkapp tühjenes. Kuigi tegin omaltpoolt parima, et kõigi koduste toimetustega ühele poole saada, avastasin ühe ränga tõsiasja.

Üksi kaheinimese tööd ära ei tee. Minu esmakordne avastus sellest, et abikaasa roll on nähtavast mitmeid kordi suurem.

Umbes teisel või kolmandal päeval läks segi öö-päeva rütm. Enam polnud naist, kes ütleks, et ta on väsinud. Ja, et aeg magama minna. Selle asemele oli tekkinud hoopis mingi oma rütm. Poissmeherütm, milles näljase kõhuga ringi liikusin.
Ning kuigi mul oli esimest korda abielus suur vabadus, tundsin et kodu on väga tühi.

Vaid naine teeb korterist kodu. Mehel selliseid haldjavõimeid pole.

Möödus nädal. Erisused varasemaga kulmineerusid. Kuigi olime telefoni ja kirja teel ühenduses, hakkasin tegelikult ka iseendaga ära harjuma. Leidsin üksinduses isegi teatavaid eeliseid, uusi võimalusi. Kohati oli ka rohkem aega.

Kuni ühel ööl ärkasin millegipärast ülesse. Kõik tundus rahulik, öö seisis. Koerad ei haukund, autod ei sõitnud. Aknad olid kinni ja toas oli parajalt soe. Naabridki magasid. Aga siis vaatasin, et ärkamise põhjus on hoopis milleski muus. Minus endas!

Ma kallistasin iseend! Täiesti absurd! Selliseid asju ma teadvusel olles ei tee, mitte kunagi. Ka siis kui on külm. Nüüd aga... nüüd leban üksinduses teki all ja kallistan iseend! Jätsin selle tegevuse kohe järele ja püüdsin uuesti magama jääda...

Kallid Siiri ja Innar. Soovin teile surmanikestvat õnnelikku koosolemist. Et ka siis, kui üks on ühelpool maakera ja teine teiselpool. Et ka siis, ja palju aega hiljem, oskaksite hinnata seda väärtust, mis peitub üheskoos olemises.

Soovin, et te ei peaks kunagi kallistama iseend.
Sest tänasest on teil kõrval selleks just kõige õigem inimene!

Siiri ja Innari pulmapäeval, 07.07.07

Varem samal teemal:

"Elagu värske kihlapaar!"
(15.veb, 2007)

Kolmapäev, 4. juuli 2007

Meelis Orgusaar, oled kangelane!

Kuigi ma teen eestimaalolles kõikvõimaliku, et tulikollase Suvereporteri tiraaži madalana hoida, siis nüüd, kui olen pooltuhat kilomeetrit telemastist eemal... mida ma näen! Kohtusin turvakaamera vahendusel eilse päeva kangelasega... Meelis Orgusaarega.

Sa konstaabel lühikese suuga, aga suure teoga!

Kes veel ei tea, siis juhtus nii, et ühes maailma kõige töökindlamas autos, Hondas, istus üks 46-aastane hull mees. Eks ikka Tallinnas.

Venna segane mõttemaailm väljendus ka autosõidustiilis, mispeale üks politseinik hakkas teda jalgsi ja üle ristmiku taga ajama.

Kaabakas aga pani Narva mnt pidi edasi... ja veel vastassuunas! Terve jõetäis autosi sõitmas muudkui vastu... Aga just siis, kui masin kurvis oli, jooksis see mees, Meelis Orgusaar, kindla sammuga autokaabaka kõrvalistuja ukseni.

Nagu A-rühmas.

Noor politseinik tõmbas sõitva autoukse lahti. Samal ajal kui see kurvi tegi. Hüppas sisse ja tegi hullu onu kahjutuks.

Eriti hämmastav on aga see, kuidas ta seda ise meenutab! Ei olnud seal mingit läänelikku haipi ega kangelasjutu loomist. Intervjuus räägib tagasihoidlikult, ilma ühegi egopaituseta:

"Siis ma jooksin politseiautost välja,
sisenesin rikkuja autosse, kõrvalistuja poolt.
Keerasin süüte välja,
peatasin sõiduki."

Ja nii oligi kogu lugu, tema arvates. Teate, mulle meeldivad sellised eesti kangelased!

Kui tahad, vaata manuaal-turvakaameraga tehtud video sellest vingest juhtumist. Mina igatahes peaks tänaste kangelastegude jaoks magama heitma, aga jah... uni läks ära (on 01:30).

Teisipäev, 3. juuli 2007

Mäitt, äla hermostuu!

Kes oleks osanud arvata, et Soome naised panevad mu paika? Mitte ainult 24-aastane soome kodakondsusega preili ei ütle "Ära ole pahane!", vaid ka kahe ja poole aastane tüdruk.

Ta on suurte silmade ja kollaste lokkis juustega. Poolpunsunud naba, pehmete sõrmede ja roosade küüntega. Ning ta nimi on Maya. Pildil kannab ta superwomani pusa.

"Mäitt, äla hermostuu!"
"Mäitt, äla hermostuu." (päev hiljem)
"Mäitt, äla hermostuu." (täna)

Ma ei suuda oma kõrvu uskuda! Ja Greta sai nii rõõmsaks... see oli otsekui tunnistus sellest, et tal on alati õigus olnud. Et ma olengi alati pahane.

Oleme tegelikult Mayaga suured sõbrad. Mängime peitust, räägime mängutelefonidega ja kuulame makist lastemusooli. Tema paneb nii soome kui rootsi keelt. Mina, mitte kumbagi.

Ometigi, on ta mu sõber...
ja kui ta juhtub nägema, et ma ärritun (olles arvuti ees ja pisut multitask-ülesannetest häiritud), mõistab ta ka mu kehakeelt ja ütleb need kurikuulsad sõnad:

"Mäitt, äla hermostuu!"

Aga Märt int hermostu!

Esmaspäev, 2. juuli 2007

Printsess Diana on olulisem kui laulupidu

Imelik mõelda, aga muus Euroopas oli eilse päeva suurim sündmus mitte eesti rahva pillerkaar, vaid surnud printsessi sünnipäev. Olen kuulnud meie tantsu- ja laulupeost, olles Eestis eemal, vaid meie blogidest.

70 000 inimest seisavad pulkpüsti, silmad laval. Neid juhivad ülistusse mehed, kes teinud muusikapala sekspommist (Tom Jones) või siis tuule-käes-viibivast-küünlast (Sir Elton John). Endine peaminister Tony Blair teeb järjekordse kuldaväärt kiidukõne. Sisse pikitud mõnusad rõhuasetused... rahvas on sillas.

Nende printsess sai 46 aastaseks. Ta tundub, et elab jätkuvalt. Üks inimene tõstab taeva poole isegi roosa karu.

Aga mina armastan jätkuvalt Eestit.

Pühapäev, 1. juuli 2007

Emotsionaalselt seotud, me kõik

Soomlased naaberaedades kuulavad lõbusat YMCA´d, istume Gretaga teleka ees. Hoiame ta punsunud kõhust kinni. Sest telekast tuleb ulmekas "Children of men", kus kõik naised on infertiilsed ja kaalul on viimase beebi elu... oleme emotsionaalselt seotud, esmaskordselt beebimaailmas.

Tegelikult pole me esimesed, kellega nii juhtunud on.

"Me ei saa Reenaga vaadata mitte ühtki filmi, kus oleksid lapsed sees," ütles Craig Hamer eelmise nädala autoreisil, teel Eestisse.

Ja sama moodi ei saa paljud reservväelased vaadata Full Metal Jacketit, usklikud Passion of Christi või endised abielupaarid oma pulmavideosid. Või kui vaataks, tuleks nutt ja hirm, mõrad ja praod. Sest oleme emotsionaalselt seotud.

1. Ükskord lasin raadiost pooliku Siberi laulu, aga et ta jäi lühikeseks. Sain kurja telefonikõne.
2. Teinekord kohtasin õpetajat, kes imetles Postimehe kuiva juhtkirja. Seal kiideti direktorit.
3. Ja kunagi kirjutasin blogis vinnidest, mispeale kohtasin inimest, kes võitles vinnidega.

Väljakutse blogijatele
- Kui sa kirjutad asjadest, mis lähevad vaid sulle korda, siis su peamine lugejaskond on: Sina Ise.
+ Mida rohkem emotsionaalseid seoseid sa luua suudad, seda rohkem on sul pühendunuid lugejaid.

Et õppida tundma...
oma lugejaid, tuleb lugeda nende kommentaare ja nende blogisid. Õppida nägema ridade vahelt nende maailmu. Kohti, kus neil on omad emotsioonid.