Neljapäev, 28. aprill 2011

David Wilkerson kirjutas viimase blogiposituse

Maailma üks legendaarsemaid Kristuse sõnumi kuulutajaid, David Wilkerson suri eile autoõnnetuses. Tegemist on 79-aastase jumalasulasega, kes on alates '87ndat aastast juhtinud New Yorki kesklinnas 8000 liikmelist kogudust.

Tuhanded kriminaalid ja narkomaanid on tänu tema tööle leidnud uue elu.

Enne oma hukkumist ja abikaasa ning vastassuunas sõitnud rekkajuhi haiglasattumist kirjutas David oma viimase blogipostituse: "When all means fail". See jäi tema viimaseks prohvetlik/õpetlikuks kuulutuseks.

Kristlase ja misjoninärina tean, et sellega lõppes vaid tema tööaeg. Tõeline elu alles algas! On kurbus ja rõõm korraga.

Esmaspäev, 25. aprill 2011

Grillmeistri põrgu

Viimasel ajal grillides olen mõelnud, et kuidas ikka Jumal näeb inimesi. Keeran sašlõkil külge ja vaatan kuidas söed põlevad.

Siis äkki kukub üks õige armas lihatükk resti vahelt läbi ja otse tulle. Ja kohe nii, et kahvliga ka ei anna järgi minna. Oi kui kurb tunne see on. Midagi nii mahlast ja head. See on keegi, kellele oled terve päeva või koguni nädala mõelnud. See on keegi, keda oled poest välja ostnud, keda oled teiste lihatükkide kõrvale asetanud, kelle eest oled pikka aega hoolt kandnud, ikka nii et keegi liiga ei saaks...

Minu plaan on, et ta oleks minu peolaual, aga tema, väikseke, lihtsalt kukub ja otse tulle.

Siis sain aru. Sellisena näebki Jumal meid. Ta ei taha, et keegi väikestest hukkuma peaks. Kuid ka hoolival grillmeistril on oma põrgu.

Kolmapäev, 13. aprill 2011

Siga hea sõnum

Mulle meeldib sült ja seakõrvad, kuigi mu soome-rootslasest naine Greta krimpsutab alati nina kui selle pakenditki katsun. Siga on vanemate rahvaste jaoks rüve loom. Tegelikult on ta räpane meiegi lugudes.

Aga hoolimata sellest, šaslõkki armastavad enamus meist. Kui homme tõesti kõik läheb nii nagu planeeritud, saan mina just siga süüa. Kevade esimene šaslõkk, omas aias kui omad mutiaugud. Ja see on siga hea uudis!

Tihti küsitakse minu kui kristlase käest, mis mulle keelatud on. Aga kui palju jäetakse tegelikult küsimata see, mis kõik mulle lubatud on! Mul on ligipääs samale Jumalale, mis kunagi oli vaid juutidel. Aga mina saan ikka istuda omas aias, vaadata kuidas päike läheb Saaremaale.

Ja süüa siga tema parimas olekus.

Teisipäev, 12. aprill 2011

Mulla lõhn

Kui lumi sulas, tulid meie aias esile mutiaugud. Ja kuna enamus naabritel on umbrohu asemel kasvamas tõeline muru, siis oli meie tagahoov nagu miiniväli. Mutionu on olnud väga aktiivne.

Sain jõudu ja võtsin labida kätte. Lapsed vaatasid liivakastis, kuidas isa kangelaslikult mättaid minema lööb. Pärast tundsin uhkust minagi.

Olen rõõmus, et keegi mul seda tööd ei soovitanud teha, aga mina ise, südame sunnil. Ja et mu jõud mutionust üle käis... Nüüd saan preemiaks mullalõhna tunda!

Lõunas ja lähisidas nii vist ei mõelda.

Teisipäev, 5. aprill 2011

Kuhu lähed, edukas Eesti?

Viimasel ajal olen vaadanud meie poliitelu rohkem kui varem. Ilmselt on minugi usk selle positiivsesse mõjusse kasvanud. Uus riigikogu on koos ja Ansipil koos valitsusega sihid selged.

Vaadetelt ma ennast määratleda ei taha. Olen ju misjonär/vaimulik, kes eelkõige jumalariiki siin Eestis kuulutab. Kohati olen seega keskerakonna, kord reformierakonna väärtuste poolt. Aga õnneks lõhkise pilliga ma ei ole, sest tean, et inimesed kavandavad küll oma teed, ent Jumal juhib ta samme.

Samuti ei ole võimalik valitsusel kõike otsustada... küll aga soodustada.

Lugedes meie peaministri Ansipi esmakordset pöördumist uue riigikogu poole olen mõelnud... et ükskõik kui korras saab olema majandus järgmistel aastatel, ja kui palju tõuseb eestlaste elatustase. Ükskõik, kas me muutume põnevaks Põhjala riigiks, edu-eeskujuks ja seda kogu euroala Euroopale...

...lõpuks loeb see,
miks kõik see
ja keda me teenime?

Igal juhul, palju tarkust ja jõudu eelseisvateks aastateks!