Laupäev, 29. november 2008

Teisipäev, 25. november 2008

Mis te kiusate isasid?

Kuna olen ise isa, siis kogen igasugu asju. Tüdimust ja väsimust, hirme ja allasurutud unistusi. Ja vorsti teist otsa vaadates, eks ma saan ka ühiskondliku imetluse ja mingisuguse lati, millega teiste meeste ees vehkida.

Loomulikult on see väike iga päevaga aina sirguv laps üks suur koorem ja õnnistus. Ilmselt kuni surmani. Kui ennem kartsin, et Wilma keerab end voodi pealt maha, siis praegu põen selle pärast, et ta ei õpi minult piisavalt eesti keelt.

Eks tulevikus on tal teised asjad. Laenud, tattood ja mittekristlastest mehed näiteks.

Aga mille ma ei nõustu ja mille vastu ma võitlen. On see, kui arvatakse, et vot NÜÜD on soorollid muutumas. On nad jee. Mingit sugu ega rolli ma vahetanud ei ole. Ja isegi kui Greta kannab arstikitlit, näen ma temas iga päev üha enam naisterahvast, kel unikaalne roll minu ja meie pere elus.

Tema kasutab jätkuvalt parfüüme ja mina pesen end nagu tõeline mees, ikka liiga harva.

Aga miks sa Märt siis isapuhkusele jäid?
1. Sellepärast, et on uuritud: keskmine isa veedab aega oma lapsega 2 minutit nädalas. Aga mina tahan rohkem nii enda kui lapse pärast!
2. Sest sel viisil ma võimaldan Gretal saada emapalka järgmise lapsega. Ja sel viisil ma mõtlen majanduslikult ka meie pere tulevikule.

Pühapäev, 23. november 2008

Tormisel merel

22:37
Ja sõit, 80 km üle mere, sõitis tervelt 7 tundi! Meie pealinna sadamasse jõudes olid autod nii armsasti ootamas hangede sees, justkui valget laeva ootavad truud piigad. Telefonist kuulsime hirmulugusid sellest, kuidas maanteedel on ummikud ja uperkuudid. Nüüd ööbime Pirital, minu endise blogilugeja Oti lähedal.

19:56
Wilma magab, aga laev on ikka veel merel. Vahepeal lained loksutavad, aga kuna meile anti lohutuseks kajut, siis on tegelikult täitsa seiklus. Vaatasime Jurassic Parki. Vahepeal sai ka palvetatud, aga rohkem kui tormi pärast. Eesti rahvas vajab päästmist. Maabumine on 20-21 vahel, täpselt pole teada.

16:16
Naine ei ole rohkem enam rahustanud, kuigi lubas seda teha 16 minutit tagasi. Käisin tekil, seal on palju tuult ja lund.

kell 15

Praegu oleme teel Soomest-Eestisse. Kõlaritest rahustab naine, et me ei muretseks... aga Tallinnas on vägev tuul ja me ei saa maabuda. Eks ma siis ootan paadis.

Laupäev, 22. november 2008

Tükike matusest

Elvi Maria Wasberg, Greta vanaema, on sellest nädalast alates taevas. Nüüd näed tükikest soomerootslaste matusest, ning võimalik, et esimest korda kuuled ka mu naist laulmas.

Kolmapäev, 19. november 2008

Teisipäev, 18. november 2008

Esmaspäev, 17. november 2008

Mäng Wilmaga

Bush, Saar ja Palin

Kohtusin teisel pool ookeani ka Bushi ja Paliniga. Samas, kui jutte kuulata, siis ega nad väga soositud valitsejad seal ole. Mina aga olen eestlane ja mulle on nad ikka suured kujud.

Reede, 14. november 2008

Tagasi Eestis

Jõudsin tagasi Eestisse. Rõõm oli näha Gretat ja Wilmat lennujaamas vastas. Mõlemad olid rõõmsad, üks häbenes.

Samal ajal oli seal ka Meelis Kibuspuu, mis tuletas mulle meelde, et juba hommikul sõidan tagasi Tallinna (mida ma praegu Ekspressbussis teengi).

Möödunud nädalad on mulle õpetanud mitte ainult seda, millised on eurooplased ja usaosariiklased, vaid ka milline olen mina ja milline (loe: kui hea) on Jumal.

Aitäh kõigile, kes meie perekonda on möödunud päevade jooksul aidanud. Teeme teile vastutasuks USA-õhtu (eksklusiivvideode ja fotodega, söögist rääkimata... info tulekul).

Pühapäev, 9. november 2008

Mõned pildid visiooniõhtust

Ei teagi, kas kunagi nii pidulikku hotelliruumi satun. Üks laud kuulus ka minule, nii et terve punt põhja-ameeriklasi said minuga koos kooki süüa.


Need on Daryl ja Betsy, kes on mitmed meie meeskonnast võtnud oma hõlma alla. Elukutselised advokaadid. Tõelised eestlaste fännid.


Minu hää majutaja Jim (paremal) sai hiilgava võimaluse osaliseks... tutvus Josiah Venture presidendi, minu mentori Dave Pattyga. Puhusid pisut juttu.


Üks kaabuga mees. Ei tunnegi tegelikult teda.

Reede, 7. november 2008

Uued püksid

Täna oli pingelangus. Möödas on minu esimene ja ainuke Vision-night USAs. Kokku tuli 100 inimest (20 rohkem kui ootasin, jee). Umbes 1/4 olid eestlaste toetajad (ülejaanud slovakkide).

Olen rõõmus, et sain ka ise inspireeritud. Oli mitmeid videosid ka meie omadest, näiteks Betti päästmislugu, Raganari ristimine, Harri juhtimiskoolituse kogemus. Mõned tulid pärast ütlema, et see...

"Harry on ikka minu moodi. Ja tark ka. Aga siiski ilma kollaste silmamunadeta."

Nimelt olen levitanud lugu sellest, et kui väikevend ei söö, siis ta silmamunad võivad minna kollaseks. Tundub, et mõned detailid jäävad inimestele paremini meelde kui ükskõik muu.

Saime meeskonnaga juurde vähemalt 2 toetajat. Olen veendunud, et Jumalat ei takista ka pisku. Ja isegi kui ees seisavad rasked ajad, siis minu nurin oleks vaid märk Temale, et mul on väike usk.

Jumal on hea.

Neljapäev, 6. november 2008

Wilma sünnipäev

Aitäh kõigile, kes Wilmale õnne soovisid! Greta tegi talle šokolaaditorti. Aga kurvema poole pealt seda, et väiksekesel on praegu kõrge palavik. Väriseb veits. Ilmselt on see uute hammaste pärast.


Greta võttis kaks päeva töölt vabaks. Õnneks läheb see haiguslehe alla ja ta saab ikka 100% palka.


Minu pärast
võite ka palvetada. 3,5h pärast algab Visionnight meie toetajatele.

Kolmapäev, 5. november 2008

Teisipäev, 4. november 2008

Esmaspäev, 3. november 2008

Villane puu

Kallis info

Ma arvan, et aeg-ajalt tulen minagi esile mingite pärlitega. Näiteks küsisin eile oma usuvenna Tarmo käest, et millise info eest tema oleks nõus siin Atlantas maksma. Välja koorus huvitav vestlus tema soovist saada tagasisidet, kus on inimesed usuliselt ja andmisesoovis.

Millise info eest oleksid sina nõus raha välja käima?

Ei, ma mõtlen päriselt. Millise info eest sa oleksid nõus mulle raha andma? Mis sind kõige rohkem huvitab? Milline info on sulle väärtuslik?

Või oled sa selline jorss, kes kõike teab või siis mitte miski sind ei koti... no mine sa tea. Igal juhul, see on ju hea pärl!

Laupäev, 1. november 2008

Sõjaväelasest pereisa

Brian on sõjaväelane. Sõdinud nii Iraagis kui Afganistanis, aastaid. Ka mujal. Tegelikult on ta väga noor kutt. Tõsi, veits vanem kui mina, aga siiski valmis koos minuga steak'i (lihakäntsakat) sööma.

Minu kallis sõber Adam tutvustas teda eile mulle.

"Minu suurim probleem on joomine," ütles Brian madala sõjaväelase tooniga ja naeris mehiselt. Juuksed on tal ilusti kandiliseks lõigatud, aga prillid annavad talle targa mulje. "Aga igal ühel on oma probleem. Mõnel on selleks suhted, mõnel midagi muud..."

Mis mulle Brianis meeldis, oli see, et ta ei vaadanud mulle ülevalt alla. Sest mida on minul pakkuda oma Eesti kaitseväe kogemusega talle? Või miks peaks tema vaevuma mulle selgitada, mida üks või teine asi lihamenüüs tähendab?

Tal on neli last. Ühte tahtis peatada tulemast, aga siis lõi käega. "Ma enam ei kujutaks elu ette ilma selle viimase poisita."

Tegelikult, tema elu võtmehetki oli see, kui abikaasa ütles talle, et ta sõjaskäigud lõpetaks. Tubli usklik naine nagu tal on, ei ähvardanud ta mitte lahutusega vaid ütles lihtsalt: sul on kaks varianti, sa kas tunned oma perekonda või möödub aeg, ja sa enam meid ei tunne.

Brian tegi õige valiku. Ja nii me siis trimpasimegi, tema õllet ja mina apelsinimahla. Brian on aga tegelikult sõjaväelane edasi... nad käivad perega regulaarselt koos tulistamas. Nii 800m kauguste snaiprite kui compound-vibudega. Minu arust on see täitsa neat!