Reede, 31. august 2007

Sõrmus väikesele Mayale

Möödas oli vähemalt tosin korda, kui väikene tüdruk nimega Maya tuli meie telekalaua juurde, võttis sealt mu abikaasa sõrmuse ja siis ohkas nukralt: jag har int ring! (e.k. mul ei olegi sõrmust) Mispeale kuldsete kätega mees minu sees mõtles, et mis siis ikka. Ma veel teen talle sõrmuse.

Mul on tööl selline masin nimega extruder. See on venelaste imerelva kalaznikovi meenutav plastmassi-keevitaja. Paned rullijagu plastmassnööri jooksma, ja muudkui 250kraadise kuumuse juures keevitad esemeid kokku. Tavaliselt veemahuteid kümnetele inimestele, aga hea tahtmise juures ka pisikesi rõngaid, millest saab sõrmuseid teha... tuli suitsupaus, teised läksid õue, mina hiilisin tagasi extruderi juurde...

Ja masinast tuleb selline pikk ja tuline spagetitaoline moodustis välja. Tuleb olla väga kärme, sest juba kümne viieteistkümne sekundiga on see kivikõva. Kindad käes nipsad sealt jupi ja keerutad kiirelt ringiratast. Kaks poissi said sel nädalal põletushaavad... tuleb ikka olla väga osav. Ja seda ma ei pea endale kaks korda ütlema... väikene junn ringile otsa, markeriga teha see kalliskiviks ja volla! Ongi valmis.

Pakkisin sõrmuse hambaniiditopsi. Ja kui siis väikene Maya jälle mind hommikul üles ajama tuli, siis olin tema jalustrabamiseks valmis. "Se Maya, det är DIN ring." Saigi hoobilt aru! Tegi õrnalt pakikese lahti, ja pistis rõnga kohe suurde peetrisse. See jäi talle poole tee peal kinni... aga ta ei hoolinud sellest, vaid pigistas teise käe ümber selle, võttis nagu väikese muna pesasse hoiule. Ja muudkui naeris. Mitu mitu minutit, vaatas silma ja naeris. Tegime pilti, kus ta juba poseerib, sõrmus on nüüd õiges sõrmes. (vabandan foto udususe pärast, olin siis väga ärevil) Ja siis ta läks kiirelt allkorrusele ema ette uhkustama, aga lubas, et tuleb kiirelt tagasi.

Neljandal pildil aga vajus Maya ära. Arva ära miks? Olime köögis, mina kallan talle safti (mahla). Teeme skåli (klaaside kokkulöömine) ja siis ta alahuul vajub ühtäkki alla. Töllakile. Silmad vakstule maha. Mis on, Maya? "Den går int ut. Den går int ut. Den går int ut." See ei tule välja, see ei tule välja, see ei tule välja. ooOiii. Aga ma võin aidata. Ei või! Kõvasti on kinni! ooOiii. Aga ma toon vett ja seepi.... toon vett ja seepi. Eiii! Kõvasti on kinni! Kõvasti on kinni. Ma olen osav, ma võin ta korda teha. Ei. Den går int ut, den går int ut. Ja Maya läks allkorrusele emale näitama, et vaata millise sõrmuse Märt talle kinkis. Kuid sel korral jättis ta ütlemata, et tuleb kiiresti tagasi. Sel korral jättis ta ütlemata, et tuleb üldse tagasi... sest ei tule sõrmest välja, see ei tule sõrmest välja.

Varem Maya teemal:
"Väike laps kirikus" (23.juuli, 2007)
"Mäitt, äla hermostuu" (3.juuli, 2007)

Varem sõrmuse teemal:
"Abielusõrmus pista endale näppu" (31.juuli, 2007)

Neljapäev, 30. august 2007

Leninit torsot müüakse 25 euroga!

Kui inimestel on täid, siis nad panevad oma second-hand turu nimeks täika. Kui inimestel on kirbud, tuleb nimeks kirbuturg. Ja milliseid imeasju sealt küll leida võib... riibokeid ja adibasse...

Aga ka näiteks Lenini, mis maksab 25 eurot. Tema kõrval väike Stalin, 10 eurot. Ja nõnda saab igaüks siin Soome läänekaldal, Vaasas, kaminasimsile ta osta ja siis meenutada, et küll olid alles suurkujud.

(Olete te kunagi mõelnud, millest tuleb turgudele see suur CCCP nõudlus?)

Samuti. Kui siis kirbuturul käisime, avastasime, et müüakse ka meie pulmapilte! Mida mutti? Täpsem uurimine näitas siiski, et tegemist on kõigest pulmakleidiga, kus meie olime lihtsalt modellideks... ja mida müüdi koos Opeli ja BMWga.

(Või kirbuturul oleks õigem Obel ja BWM?)

Samuti jäin imetlema nendel fotodelolevat Gretat. Tükk aega vaatasin ja pidasin aru, et küll ta oli alles kleenu meie pulmapäeval!

Kirbuturule viis meid õde Kajsa Maria Kronqvist, kes on ikka ilgelt kõva ärinaine. Müüs isegi sellise peegelkapi maha, mida ta müüa polnud plaaninud. See lihtsalt seisis taustal, oli asjade toeks.

...nojah, selliseid asju juhtub, keset kirpe ja täisid.

Kolmapäev, 29. august 2007

Kurvastavast armastusest

Blogi on avanud ukse paljude hingemaailma. Mõned uksed on jäänud lahti, ja nad on haaranud oma isikupärase rõõmu ja isikliku valuga. Minu listis on enamus neist naised ja enamus neist kirjutab armastusest...

aga kurvastavast armastusest.

Ja kui ma siis muhviputkisid (teatud sorti 53 cm torud) kokkusulatasin ja muidumõtteid mõlgutasin, siis ikka tundsin kurbust koos nendega...

...mida tean mina noore preili radadest? Kui otsitakse intiimsust juba väga vara ja rohkem kui ühelt, ega suudeta kellegagi finišijooneni minna. Teadmata jääb mulle, millised on tühimikud, mida andnud noore tütre lapsepõlv.

...mida tean mina üksikema elust ja olust? Mõtlen küll, et mis nad pidutsevad ja panevad ringi (nagu nad ei olekski saanud emaks). Aga teisalt ei kujuta ma ju ettegi, mida tähendab üksi põnni kantseldada. Päevast päeva vaipu piimast puhastada.

...mida tean mina naise elust, kes küll alustanud suurte lootustega, üheskoos. Ent siis siiski, aastaid hiljem, blogis tükk-tüki haaval oma lootusetust avaldab? Ei ole ju naisel võimet teha mehele armueliksiiri ja ega anda uut vastutusetahet. Selle naise jaoks tähendab edasi liikuda haiget saada. Üksi nõusid puhastada, ja vahepeal pisaratega.

...või siis juba mitmendat armastust alustanud inimene. Omas mõttes mina ju tean, et nii ei peaks ja kõike annab alati parandada... aga ikka. Tahaksin rohkem kui mõista. Tahaks jagada... anda oma kannust kruusitäis. Kasvõi viimane. Ja öelda, küll kõik saab korda. Ja et on üks lahendus.

sest usun, et kui inimene on otsustanud leida Teise, siis on olemas ka see Õige teine. Kuid otsima ei pea mitte õiget teises, vaid iseendas. Kohandama iseend ja küsima oma hommikuse hambaharjamise peeglist: kas elan nii, et tema tunneb, et olengi see õige? või ma lihtsalt nõuan seda temalt?

ja usun, et kui inimene saab haiget, ja mitu korda, siis jääb ta ikka ellu ja tuleb toime. Sest kes meist poleks ellujääja? Ja kes meist ei suudaks tõusta kasvõi põlvili?

veel usun, et kui inimene ei leia õnne ja armastust inimestes, siis leiab ta selle kuskilt mujalt. Jumal meid juhib ja juhatab, olgu meil vaid oidu ja tahet teda otsida. Tema on Armastuse Isa. Ausõna.

Paljud lugejad on öelnud ja rõhutanud, et teile ei meeldi inimesed, kes arvavad, et nad teavad, kuidas peaks elama. Aga mis ma teen, kui mus lihtsalt on lootust rohkem kui lootusetust? Ma ei taha vaiki olla, kui ma näen, et mu sõbrad otsivad aga ei leia!

armastus on võimalik.

Esmaspäev, 27. august 2007

5 kriitilist isikuomadust

See armas võrgustik nimega www on teinud paljudest inimestest taskupsühholoogid. Teevad muudkui teste ja avastavad iseend... iseasi muidugi, kas maailm lai sellest paremaks muutub.

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et blogija nimega Kukupaike edastas mulle teatepulga küsimusega "millised on sinu 5 vastikumat omadust?"

Oo kaunis esmaspäevane küsimus! Pole midagi lihtsamat, sest mediteerin sel teemal ju iga päev... sest kas teate... olen...

1. Enesekriitiline. Arvates, et iga mõõdetud negatiivne nähtus iseenda juures on kui umbrohu eemaldamine. Unustades aga sellega ära, et kui rohtu ei suuda eemaldada, siis lihtsalt lammutan enesehinnangut. Vähendan sellega muuseas ka oma unistamisvõimet, ja tegutsemistahet. Üldjuhul viib see ka teiste kapsaaedade kallale, mida jälgin siis juba teisekriitiliselt. See on võrdlemisi kurnav omadus. Aga olen selles tugev.

2. Ilma oma tahteta.
Võib-olla tuleb see minu kristlikust taustast, isa pärandist -- aga ilmselt veelgi rohkem -- minu väärast tõlgendusest neist mõlemast... tulemuseks see, et ma surun alla oma tahet. Ma ei taha raisata raha enda peale. Ei taha teha endale preemiaid, võtta puhkust ega teha endale pai, kui ma pole seda viimse pennini välja teeninud. Mõnikord ma arvan, et sellega ma sean esimeseks Jumala või oma kõrvaloleva teise inimese tahte, aga tegelikult lihtsalt suretan enda vastutusvõimet, teostamata ükskõik-kelle tahet. See omadus teeb haiget igale ringisolijatele. Ja mina teen seda üpris hästi.

3. Muretsev. Selles omaduses ma ilmselt pole ainuke. Arvamas, et asjade pärast lihtsalt peab muretsema. Raha peab muretsema. Lapsi peab muretsema. Tööd peab muretsema. Takkaotsa, kui muresid ei ole, peab muresid muretsema! Ilmselt, ma ei tea, ajan ma segi need kaks: vastutamine ja muretsemine. Tahan kanda koormaid, aga teen selle liiga skandaalseks. Ühesõnaga, muretsemises olen kõva mees.
Muidugi, sellest omadusest võib inspireerida ka heade asjade sündi, näiteks audioCDd "Stressiabi" (oled sa seda kuulanud?).

4. POPulistlik. Kui ma väike poiss olin, siis tõstsin keset seltskonda oma raamitud portreefoto kõrgele ülesse ja hakkasin saluteerima: "Märt presidendiks! Märt presidendiks!" Seesama Trak Peeter, kellest eilne postitus oli, jättis selle liigutuse meelde. Ahvis järele. Ja meenutab siiamaani... korduvalt peavad ligimesed mulle ütlema, et "sa ei saa olla kõigile meeldiv." Ja pole üldse meeldiv olla kõigile meeldiv! Kusjuures, täna leidsin pisikese kirjakoha piiblist, kus räägitakse ühest populaarseimast kuningast Taavetist. Tema sai populaarseks sellega, et ta ei olnud populist. Mina vist ei tahagi olla populaarne nagu Taavet, tahan olla populist. Ja nagu pajudel teistel blogijatel, on sitemeter minu kuningriigi binokkel! Või mis?

5. Halb sõber. Mõtlesin tükk aega, millist omadust viiendaks panna. Mul on suur valik. Viimaks otsustasin halva sõbra kasuks, sest ilmselt just see omadus, mida ma tahaks võimalikult kiirelt oma listist kustutada. Mõni nädal ei möödu päevagi, kus ma sellele ei mõtleks. Mind lihtsalt ei ole sõprade jaoks olemas. Kui ma abiellusin, pühendasin end abikaasale. Aga kui tema siis ühel õhtul ütles, et õige oleks kui nüüdsest oleme parimad sõbrad, siis ma mõtlesin, et "mis sõbrad?! mis see tähendab?"
... ja kallid sõbrad, kes te seda loete, see ei ole msaare enesehaletsus, see on tema läbikatsutud fakt. Mind ei ole õpetatud olema hea sõber. Või kui enesekriitiline olla -- ma ei ole õppinud olema hea sõber. Selline ma olen.

Aga nüüd võiks iseenda pahedest rääkida pastor Toivo, loodusõpetaja Ott ja maastikuarhitekt Timo. Ma üllatun, kui te seda julgete!

Käesoleva postituse pilt-joonis on võetud kellegi lapse isiksusetestist, kus näidatakse negatiivset korrelatsiooni mitme omaduse vahel. Mida iganes see tähendama peaks... aga ilmselt on kuskil keegi veel, see taskupsühholoog.

Pühapäev, 26. august 2007

Toolile istub Trak Peeter!

Seekordne külaline siin blogis, istumas toolil, on Trak Peeter. Mees, kes ei salli lemmikvorsti, ütleb end olevat sõltuvusteta ja kelle elust on suur hulk aega möödunud sõnaga "trak". Teretulemast Trak Peetrile... tule istu toolile!

Kes sa oled?
Raske küsimus. Kõik selgub paljudest asjadest, kes olen. Oleneb riietusest, ametist, seltskonnast. Aga mul on nimi ka, Märdile Onu Pets. Internetis Ryanman, Rudolf Roerich, Lumivalguke.

Kuidas sa sündisid?
Eks ma ei olnud kindlasti oodatud laps. Seda enam olen ma olemas. Tõestan endale ja teistele, et olen. Seda tõestamist on jätkunud tänase päevani.

Sinu pere ja muud loomad?
Vot perega mul on vedanud. Parimat naist ja parimat lapsi ei ole lihtsalt võimalik omada. Ei näe mingit põhjust miks on nad nii super. Ei tea toredamat kodu ka kellelgi. Muude loomade kohta võiks seda öelda. Aastaid ajasin äri ja kõik olid seotud liitega Trak. Oli Trak, Trak T.C Trak AB, Trak Trade Center, Trak Pen jne. Mõtlesin, et kui koera võtan, peab selle nimeks saama TRAK DOG, aga seda õnne mul pole veel olnud.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Ei tea ühtegi sõltuvust. Teest ja kohvist võin kuude viisi ilma olla. Hea vein maitseb koos hea seltskonnaga. Lihast ja magusast võin väga kergelt ima olla. Näiteks ei ole ma viimase paari nädala jooksul midagi magusat söönud ega terakestki liha. Raamatuteta saab ka läbi. Internetita kehv on, aga ei põe. Pereta on ka kehv, aga saab hakkama. Ei tea mingeid sõltuvusi. Kõigeta saab hakkama.

Räägi üks kurb lugu.
Kurva looga on mul küll kehvasti. Tuleb kohe meelde sadu meeldivaid ja sadu naljakaid lugusid. Aga kurba lugu ei tule kühe mitte meelde. Ju vist ei taha meenutada. Mingi sisemine alalhoiuinstinkt. Aga ma mõtlen sellele kurvale loole, vast kunagi kirjutan.

Sinu lemmik raamatutegelane?

Milline neist tuhandetest? Viimase 10 päevaga olen lugenud 12 raamatut. Ei ole keegi neist mu lemmik. Kas peaks olema?
Lemmikud saavad olla ainult siis, kui vähe häid asju saad. Aga kui enamus on head. Enamus toite maitseb, kui kõht tühi on. Kus on siis lemmik? Tean ainult lemmikvorsti. Aga see eriti mulle ei maitse.

Millised laulusõnad on sul peas?
Lauldes ma nooti ei kasuta. Sõnad on õhus juba enne olemas, kui välja pean ütlema. Kui üks sõna on lauldud, tean mis on järgmine jne. Nii tean sadu laule peast. Laul peab enne peale hakkama. Kui mõtlen inimestele, tean ka nende telefone peast. Inimene toob numbri esile. Laul toob sõnad.

Kelleks ei taha saada?
Ei taha pastoriks. Ei taha vastutada nii palju. Tahan vahetevahel lollusi ka rääkida, aga pastor ei saa.

2 tõde ja 1 vale
¤ Kõnnin, kui ilm lubab, 10 km päevas
¤ Püüan kõike teha hästi korralikult
¤ Püikesetõus meeldib rohkem kui loojang

Järgmine lugeja istub toolile 1.septembril. Tema hüüdnimeks on Beibe, kes nägi ilmavalgust rongis. Keset enda avamiselugu räägib ta ühe emotsionaalse pildi minevikust, seotud jala amputeerimisega... jääme Beibet põnevusega ootama!

Sinagi oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Kala Kats!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Reede, 24. august 2007

Tõnis Mäe kuulamisest ei piisa

Eestis on väga palju soojade kõrvade ja kuulavate südametega inimesi, kelle makis mängib Tõnis Mägi. Tegemist ei ole lihtsalt muusika-, vaid ka oma olemuse valikuga. Püüd vastata ürgsele küsimusele: "kes ma olen?" Ning lootes siis sellele vastata "olen põhimõtteline patrioot ja armastan oma kalli-kallit isamaad."

Maad, kus mehed pissivad suurima maantee servas. Maad, mille saartel keerutatakse pudeleid ja linalakk neidusid. Maad, mille nurkades süüakse burksi ja musta leiba.

Aga armas Tõnis Mäe fänn! Kuulamisest üksi ei piisa.

Et mind paremini mõistaks, siis kirjutan neid ridu ajal, mil minuni mingid eesti tähtpäevad jõudnud ei ole. Olen Soomes ja teenin raha. Vahepeal söön iraanlaste kebabit, vaatan rootslaste Ikea katalooge ja ülejäänud ajast kodumaalaste blogisid. Põhimõtteliselt ma ju wannabe-patriootide peale ärritunud ei tohiks olla?

...aga olen.

Võib-olla seepärast, et olen saanud nii kaudselt kui otseselt lauselõike, et olen Soomes raha pärast. "Rahajahil!" Paraku aga ütlevad nii inimesed, kes ei tea, mis mina - ja ilmselt paljud teised eesti mehed - oma rahaga peale hakkavad.

Ja äkki nad ei tea ka, kuhu me siin tehasest torusid saadame? Üha rohkem kinnistub mus´ veendumus, et need inimesed, kes kuulavad Tõnis Mäge, ei saa tegelikult isamaa-armastusest aru. Kui lubate väljendit, "kes oma eluga kaasa ei oska laulda".

Olen keset Vasa linna ja mulle teeb haiget, kui...

1. Öeldakse, et eesti rahvas sureb 20-30 aasta pärast välja...
Aga ise ei abiellu ega otsusta teha lasterohket perekonda.

2. Öeldakse seepeale, et eesti riik ei anna korralikku emapalka...
Aga ise vingub, kui on kohustatud makse maksma

3. Öeldakse, et eestlased saavad Suurelt Karult kotti...
Aga ise läheb arsti juurde ja ütleb, et kirjutaks talle haigepaberid.

4. Öeldakse, et eesti keel seguneb ja närbub...
Aga enda lemmikfilm on "Tulnukas".

5. Ja kui siiski korduvalt lauldakse Tõnis Mäe laule...
Siis mina mõtlen, et midagi on valesti, sest oma - eesti - valitsejatele ei taheta ju alluda.

Kolmapäev, 22. august 2007

Olen blogiväsinud

Sihuke kopp on ees! Või ei tohiks niimoodi alustada? Peletaks ehk heameelsed lugejad eemale... aga mis siis... kui ikkagi sihuke kopp on blogimisest ees. Kui iga mõte, mis peast läbi käib, tundub kuidagi kulunud. Ja iga elatud päev üksluiselt korduv. Ja justkui ei oleks enam midagi, millega maailma üllatada... olen blogiväsinud.

Luba, ma valan end välja. Ole mu psühholoog. Ja sinu ja minu huvides, räägime sest kangest kopavärgist. Sest ehk siis sõidab ka kopp minema?

Kopp on ees siis...
1. kui igas postituses on üleni tuttavad lausealgused, pannes tundma, nagu oleksin mahajoonud kirjanik.
2. kui blogimise teemad on originaalsete puravike asemel must-valged ümmargused kerad, pannes tundma, et olen arengupeetusega.
3. kui blogiaadressile tehakse rohkem kui 1000 klikki vähem kui eelmisel kuul, ja pannes tundma, nagu oleksin eelmise sajandi mälestusese.

Ons selle nähtuse nimi "tühjaks kirjutamine"? Võimalik. Selle poolt räägib ju näiteks see, et isegi mina ise (!) ei suuda viimasel ajal oma postitusi algusest-lõpuni lugeda. (nt "Suhteid luuakse kolme päevaga") Tundub nii igavavõitu! Pannes mind omakorda tundma, et vaesed lugejad? Olen nad ju kutsunud oma ellu ja selle lõbusvalusatesse õppetundidesse. Aga minu loodetud seikluse asemel oleme jäänud kuhugi mülkasse kinni.

Ja need üksikud hetked, mis te mulle viimasel nädalal teinud olete, linkides või kirjutades. Need on tõttöelda ainsad, mis mulle veel lootust annavad, et mu sees hingekoll välja surnud pole!

Ma niiväga tahaksin ju ärgata hommikul, või siis taibata lõunal, või siis avastada õhtul hilja, mingi pisikese elutõe -- mida ma saaksin teiega jagada...

...aga ma tunnen end üha vaesemana. Kuidas ma küll niimoodi jätkan? Olen blogiväsinud.

Ja sina Kopp, palun sõida minema!

Esmaspäev, 20. august 2007

Dont piss me off?

See akvaariumitaies nimega "Don´t piss me off" võtab hästi kokku inimeste üleoleku loomade üle. Kui tahan, lähen tulistan õhupüssiga kirsivargaid. Kui tahan, annan kõutsile palderjani. Kui tahan, näitan naabrikoerale keelt... aga kui tahan, siis võtan looma sülle ja teen talle pai.

Nemad meiega nii ei käitu. Aga meie nendega küll.

Kipling kirjutas kunagi Mowglist. Burroughs Tarzanist. Kuid lood sellest, et inimene saaks looma poolt üles kasvatatud, küll tõele ei saa vastata. Olla kunagi uuritud, et kui lapsel puudub emaarmastus, siis sureb ta enne kui jõuab mudilaseks saada. Ning on üsna mitme vaimse puudega.

Lisaks võimule on inimesel midagi, mida loomal ei ole. Kuid ikkagi...

Miks on nii, et pea iga pühapäevane külaline siin blogis on kurvastava mälestusega mõnest oma koduloomast? Miks on nii, et kui ma kõnnin Vaasa mereäärsetel tänavatel, leian postitelt kellegi posteri - et rebasenahk on kui koeranahk, kallis. Või miks tuli täna Greta visiidile 33-aastane abielus mees, kellel suri koer. Jättes mälestuseks suure hulga stressi ja krokodillipisaraid?

Eelmine kord, teemal "Oprahi koerad ja Msaare kassid" kommenteeris väikevend Harri: "Usun, et inimene on loodud armastust andma ja saama."

Kuid armastada oma vaenalast on ikka raske. Aga kontvõõrast jänest, kes öösel kell 00:30 su aias marjapõõsaste vahel hüppab, palju kergem! Kuigi oleme nii erinevad. Karvast väikest, kihvadega looma on kergem paitada, kui töökolleegi, kellega on väga palju ühiseid tunnuseid. Pole nagu harjunud inimesi armastama.

Aga karu endale kaissu võtta, see on meile selge juba lapsepõlvest.

Akvaariumi nimega "Don´t piss me off" on teinud kunstnik Roger Arquer. Tema ülejäänuid 14 akvaariumit võib näha Dezeeni blogipostituses, "Fish Bowls by Roger Arquer".

Pühapäev, 19. august 2007

365 päeva abielus

Tiksti! Kukkus seier ja möödus minu & Greta esimene abieluaasta. Aasta, mis algas ülikoolilinna kirikus, jätkus kuumade lõunamaa tänavate ja esmakordses kooselus kahetoalises korteris. Kahest sai üks. Ja varsti saab kolm!

Kõike seda aega tahaks kahe käe vahele kokku võtta, aga mitte ei suuda. Ka ligi aasta vana blogiga mitte. Nii palju on kogetut. Ikka eriskummalisi aegu... ei suuda leida ka hetke, mis kujutleks kõik. Kuid öelda ma võin, et see on olnud kõige kirjum ja rikkam aasta mu elus.

Mõnikord on Gretaga kummaline olla, sest mind ei ole mitte kunagi keegi nii palju armastanud.
Mõnikord ei saa ma tema kõrval und, sest mõtlen tükk-tükk aega, kui palju on ta peegeldanud mulle elavat Jumalat.
Mõnikord ei suuda ma õieti kukkudagi. Kui juba ta on, puhumas haavadele, mis isegi tekkida ei jõudnud... ta on rohkem kui hooliv tugiisik!

Väike tõestus. Mina arvasin, et olen ta vastu väga helde, et olin valmis talle aastapäevaks Lindexist pesu ostma. 30 eurot, sa mõtle vaid! Pesu peale tilkus mu südamest ka verd...

Greta aga oli sellele päevale juba ammu-ammu mõelnud. Mõelnud ja läinud ühel salajasel päeval poodi. Valinud sealt parimatest parima. Minu kingitusest rohkem kümme korda kallima asja -- kalleima fotoka, mis siinmail saadaval!

Ma armastan teda. Ja see pole minu vastus tema omadustele. Ega ka staadium, kuhu me jõudnud... See on minu seisukoht. Ja usun, et see on parim, mis mul talle anda!

Aga suu kinni nüüd Märt. Ju terve elu on laul. Ning saad sa ju algava päevaga tõestada küll ja küll, kui paljus sa temaga oled. Kas eputad headel päevadel või oled ta kõrval ka rasketel ja noh, enam-vähem aegadel.

Greta, mis sa mõtled?

Minu jaoks on meie abieluaasta tähendanud palju kohanemist teineteisega. Või võib-olla kohanemist enda ootustega praktilises elus. Kõige rohkem väärtustan seda, et oleme tülides võinud ikka andestada üksteisele. Seda palju rohkem tänu Märdile kui minule. Igatahes olen jõhkralt rõõmus selle üle, et me ikka abiellusime! Ma ei kujuta enam ette, kuidas oleks olla ilma temata mu kõrval!:)


19.august, 2007

Vaata video: Armastus on vedur, seks on vagun
(ehk lugu sellest, kuidas me käima, armastama ja seksima hakkasime)

Toolile istub Kala Kats!

Tänane külaline siin blogis on Kats, kelle sõber maeti prügikasti. Samuti ei meeldi sellele noorele neiule inimesed, kes näitavad näpuga taeva poole... Teretulemast Kala Katsile! Tule istu toolile.

Kes sa oled?
Kats olen. Täiesti tavaline noor neiu, tubli töömesilane ja kohe kohe saab minust tudeng.

Kuidas sa sündisid?
Ilusal suvepäeval hakkasid emal tuhud ja tuli sõita umbes 80km Tallinnasse. Isal oli väga lahe roosa (jah - roosa!) vanakooli auto (ma kahjuks ei mäleta mis marki) ning sellega võeti reis ette. Loomulikult vedas auto natuke alt ja reis oli ema jaoks närvikõdi täis, aga Pelgulinnas nägin vist esmakordselt ilmavalgust.. Ja seda roosat autot mäletan siiani, sest kui see töökojas vanaduspõlve veetis, meeldis meile sõpradega selles mängida.

Sinu pere ja muud loomad?
Meil pole tüüpiline ema-isa-kaks last-koer perekond. Vanemad on lahutatud. Kumbki elab oma elu. Mul on üks 17a õde ja üks natuke rohkem kui 2a lahe poolvend. Koduloomi mul pole.. aga vanavanemad on!

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
No ikka vana hea kohv. Iga hommik üks tassike - muidu ei lähe päev käima. Kuid päevasel ja õhtusel ajal ütlen kohvile ära. Hullemini olen vist headest raamatutest sõltuvuses.

Räägi üks kurb lugu
Kunagi kui Tallinnase sai elama tuldud, kinkis vanaisa mulle kuldkala. Ta oli tol hetkel mu ainuke sõber ja oli seda oma 5 aastat. Ta elas üllatavalt kaua ning suri üks päev lihtsalt vanadusse. Vanaema lubas ta ilusasse karpi panna ning aeda matta, kuid lõpuks sai kalale ikka kirstuks plaastrikarp ja hauaplatsiks kõlbas prügikast ka. Olin nii vihane ja õnnetu ning solvunud. Tagatipuks sain samal õhtul kala süüa, mida ma loomulikult ei suutnud süüa. Siiamaani eriti ei söö.

Lemmik raamatutegelane?
Ravic, raamatust Arc De Triomphe.

Millised laulusõnad on sul peas?
Peast oskan ainult siis laulda, kui muusika ja laul ise taustaks käib.

Kes sind närvi ajab?
Inimesed, kes arvavad, et on maailmanaba ning hoiavad oma väikest sõrme kõrgel taeva kohal.

Kelleks ei taha saada?
Halvaks ja trotsi täis vanamutiks, kes bussis kõiki noori kepiga togib, et paar bussipeatust istuda saaks. Tõesti, ei aitäh.

Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta
* lähen ülikooli sisekujundust õppima
* jätan alati voodi tegemata
* mulle meeldib 80-ndate ja 90-ndate tantsumuusika

Vaata veel:
Kala Katsi blogi


Järgmine lugeja istub toolile 26.augustil. Tegemist on mehega, keda hüütakse Lumivalgukeseks ja kes väidab, et tal on parim naine ja parimad lapsed. Jääme teda põnevusega ootama!

Sinagi oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Reede, 17. august 2007

Raamatute müstilisest mõjust

Raamatulugemine on nagu vestlus sõbraga. See mõjutab sind kaudselt ja otseselt. Muudab su mõtteviise, lisab kütust või kurnab. Tekitab küsimusi, teinekord ajab magama, neljandal korral hoopis muigama. Mis värk on?

Maailmas on igasuguseid sõpru. See tähendab raamatuid. Milliseid lugeda, millist pigem mitte näppida?

Mäletan, meie suguvõsa üks juhtfiguure, rekkamees Peeter, saatis mulle sõjaväkke ühe raamatu. Järeldasin sellest liigutusest, et ju siis väärt kirjandus... ja otsisin hetki, mil uue sõbraga vestelda.

Sõbraks sai David Icke ja vestlusteemaks "Mina olen mina! Mina olen vaba!" ehk elu vandenõuteoorias. Istusin terve öö üleval, valvelauas. Selja taga vile ja korrapidaja telefon... see oli kohutav! Ei, raamat ise oli sujus ja ladus. Mahlane meeleolukas kirjeldus inimeste üleloomulikest kogemustest Kellegi Suuremaga, vandenõuteooriaga. Aga see, millise jälje see minusse jättis, oli ka kohe tunda.

Sorri Pets, aga pärast oli vastik olla. Edaspidi jälgisin ülemusi teise pilguga (kõõrdi?), meie armas Eesti kaitsevägi tundus silmakirjalik ligadi-logadi, rääkimata Bushidest ja Rüütlitest ning inimeste üleloomulikest kogemustest. Olin mõjustatud!

Teine näide. Hiljuti laenasin Soome raamatukogust sellise asja nagu "Sarjakuvantekijät". Ehk siis, koomiksitegijad siin põhjamandril. Nende lühitutvustused ja loomingukirjeldused. Olime parasjagu Gretaga rannas, mina pikutan liival ja lehitsen...

...ning nii pea kui ma raamatu käest panen, näen enda ümber koomiksiruute! What! Kaks tüdrukut on jalgupidi vees. Mõlemal panged käes. Taustal sõidab paat. Üks tüdruk kallab ämbrikesest vee välja. Sorr. Tekkis selline sõpruse sümbol...

Ma ei oleks tabanud seda hetke, kui poleks lugend sarjakuvantekijät. Veider, kas pole?

Või siis Saramago (kellest juba sai siin õppust võetud) või Jonathan Coe. Mõlemad mõnusalt professionaalsed tänapäevased kirjatsurad. Kui aga küsida, mis on nende mõju, siis pean häbiga tunnistama, et just need on mehed, kes minu usku (minu kallist prioriteeti) on viimastel nädalatel kõige tugevamini õõnestanud...

Teevad ühe tabava killu Jumala (või jumala) kohta ja naksti, muigab ka sõber lugeja.

Kui sa aga soovid saada paremaks inimeseks, siis soovitan lugeda lastekirjandust. Näiteks "Paradiisi Oskarit" (Margareta Lindberg). Minus äratab see näiteks väikse poisi. Jee, jupats!

Kolmapäev, 15. august 2007

Enesehaletseja sai pasunasse

Ma kirjutan selle sissekande v6imalikult lyhikesena, sest aeg tiksub.. tik.tik.tik. Ja mida edasi ma kirjutan, seda rohkem ma syvendan enesehaletsust.

Nimelt on nii, et olen tehases 2 päeva järgemööda pasunasse saanud. Eile Soome poistelt, täna ylemuselt.

Ma ei taha tegelikult ka taga rääkida -- seega jääb seegi jutt vahele, mis nad minu arust pahasti tegid. Saan tegelikult neist aru, igayks seisab enda eest. Vaatab, et enda vajadused saaks t2idetud. Ja see kui v66rtööline jääb paariks tunniks kas tööta, v6i siis saab saadetud maailma k6ige odavama ja jurama töö peale. Siis see on nagu mustanahaline Aafrikas. Kes temast (minust) ikka hoolib?

Tahaks 6udsalt vastu teha. Täpselt ei teagi mida, aga umbes sarnaselt pasunasse panna. Kasv6i kirjutaks kr8beda postituse, kus hellalt mahlaselt sarjaks neid... k6ik eestlased loeksid ja ihuksid oma musta leiva noad teravaks. Aga mis sest kasu?

Kui haiget olen saanud mina, siis milleks minna teiste kallale?
Tuleb ikka ennast terveks teha.

Enesehaletsus ja ärapanemine ei ole meditsiin mu hingele.
Seepärast nyyd siis l6petangi ja olen r66mus, et mul on inimesi, kellega oma tundeid ja pisikesi m6tteid jagada. Mulle sellest täitsa piisab. Ja aitäh Sulle, et sa selle sissekande l6puni lugesid.

Teisipäev, 14. august 2007

Piinlikuses ujuv kommunikaator

Mingi ime läbi kutsuti mind üle-Euroopalisel konverentsil olema üks kõnelejatest. Milline au, saan rääkida ühel oma lemmikteemal. "Kommunikatsioon tänasele generatsioonile". Inglise keeles kõlab see muidugi ilusamini.

Kui aga oli aeg kirjutada tutvustav sissejuhatus, siis suutsin teksti nii arusaamatult kokku kirjutada, et sain kirjakese vastu. Selles paluti täpsustada, mida ma siis täpselt mõtlesin. Kogu teksti ulatuses. Ja kas võiksin umbes 80% ümber kirjutada...

Uhhuhuu. Polegi nii ammu ja nii pikalt arvuti ees punastanud.

Ise olin muidugi uhke. Saan ma ju Tšehhi mägede vahel Euroopa tublimatele misjonäridele mõned elulised kuldõunad jagada. Mõned neist on olnud tegusad töölised juba aastakümneid, mina aga teen suuga paar võluliigutust ja näitan, milline on Tänane kommunikatsioon. Ja Tänane generatsioon.

Mitu päeva vorpisin seda tutvustust. Panin sisse isegi tsitaadi Andy Stanleylt, keda ma vist ainsana samal teemal olen kuulnud kõnelemas. Samuti lisasin ühe isikliku lookese lapsepõlvest ja ohtralt emotsionaalseid küsimusi. Püüdes sellega jätta muljet, et härra seminaripidaja Mina teab vastust...

...aga volla -- korraldajad, kes mulle teema olid andnud, ei saanud aru isegi minu esitatud teematõstatusest.

Selline oli üks vastus:
"I tried to understand your sentence with Andy Stanley and I don't understand it, I am sorry. His statement does not make sense to me. Can you explain more."

Selline oli teine vastus:
"Also, I don't understand "Not forgetting that world is full...""

Ja selline oli kirja lõpus olev lohutus:
"Can you share more, sorry. You are a great communicator, just need to bring it into a short understanding."

Huhhuhhuu. Vähemalt sain terve päeva (ja vist isegi öösel unes) naerda enda üle. Iga kandi pealt. Seejärel hakkasin ettevaatlikult, kõigepealt pastakaga paberile, siis arvutisse uusi sõnu ritta seadma. Ikka väga piinlik! Ise räägin sellisel teemal...

Loo moraal võiks olla selles, et hoolimata inimeste suurtest tiitlitest, suurtest sõnadest ja suurtest võimalustest, on ta ikkagi väikene inimene. Ja andku Jumal talle armu, kui ta selle ära unustab. Meil on alati põhjust enda üle naerda. Huhhuhhuu.

Minu vastus:
"Communicating to Today's Generation"

We compete with worlds best communicators. They shape our generations mindsets. They are engaging. Thrilling. Even though we are the ones who are holding in our hands the most life-changing message.

To make matters worse: "Every sunday service there is at least one person on the edge of moral, spirital or financial decision that leads him to bankruptcy." (A.Stanley) If this all is true, then so much is at stake! What will we do? Or, what can we do?"

Esmaspäev, 13. august 2007

Andrus kosis endale naise

Möödunud nädalavahetusel, täpsemalt looja läinud laupäeval, võttis minu mõnus sõber Andrus endale eluagse naise. Ja nagu selle saikomehe parim sõber Miku ütles: "Tegelikult võeti nüüd ka Andrus ära. Kuidagi kurb ja tühi tunne on."

See kõik toimus Tartu Jaani kirikus ja Luunja kultuurimajas. Edasi sõitsid nad saartele. Ja elvakad saavad endile uue naabri, punase volksuga sõitva sõbraliku paari.

Andrus, kui mahti saad, siis kirjuta kommentaaridesse, kuidas möödus pulmaöö?

Andrusest veel:

Minu aja kangelased (1.mai, 2007)
Andrus Kasepuu blogi

Pühapäev, 12. august 2007

Toolile istub Eesti Naine!

Tänane külaline on täiesti tavavine Eesti naine, kes ütleb, et ei taha saada kibestunud ja virisevaks vanamutiks. Küll aga on ta naelutatud kohvi, raamatute ja kellegi muu külge... Tule istu toolile, pool-anonüümne naine! Oled teretulemast!

Kes sa oled?
Olen üsna tavaline Eesti naine, kes töötab põhiliselt meeste seltskonnas. Töövahendiks on sõna ja käed. Iseseisev, iseteadlik, tüüpiline emalõvi.

Kuidas sa sündisid?

Seda ma ise muidugi ei mäleta, aga räägitud on, et emal jäi ilusal südasuvisel päeval pesupesemine seepärast pooleli. Ja veel on räägitud, et ma olevat olnud väga tõmmu, mustade juustega. Ema on valgenahaline linalakk ja ämmaemandad olevat kooris imestanud – mis mustlane isa siis on?
Tean ka seda, et olen armastuse laps ning see armastus kestab siiani – mu vanematel on kuldpulmadki juba peetud.

Sinu pere ja muud loomad?
Praegusel hetkel koosneb pere minust ja mu täiskasvanud pojast, meie kahest kassist ja superilusast krantsist nimega Sir William. Vahelduva eduga figureerivad majapidamises ka mu kaks tütart oma kaasadega ja kaks tütretütart.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Sõltun jätkuvalt kohvist, raamatutest ja headest inimestest.

Räägi üks kurb lugu
Kui see just kurb peab olema…
Meie eelmise koeraga juhtus nii, et tal tekkis lõualuukasvaja, mis päris hullusti välja ka paistis. Arst ütles, et lõigata kahjuks ei saa, aga kuni loom kenasti sööb ja mängib, poleks vaja teda magama ka panna. Üritasime siis looma elu nii mugavaks teha kui võimalik. Aga keegi suvaline tüüp helistas loomakaitseseltsi, sealt lendas paar tibi kohale, räuskasid ja lõugasid mis kole, süüdistasid meid kõigis seitsmes surmapatus ja jooksid naabrid ka läbi, et aru pärida, mis inimesed me küll oleme. Olid valmis kohe arsti kohale tooma, et koer magama panna. Meie oma tohter imestas, et ma politseid ei kutsunud, mul oleks selleks täielik õigus olnud. Paar nädalat hiljem pidime oma lemmikuga tõesti lõplikult hüvasti jätma, aga saime seda teha pereringis ja meie tohtri südamlikul toel.

Lemmik raamatutegelane?
Miss Marple

Millised laulusõnad on sul peas?
Neid on palju ja mitmes keeles. Paar lemmikut: Ainult päev …, Mis tunneb hing… (leiduvad KLPR-s), Käime katuseid mööda (Smilers)…
Aga viisi ma ei pea.

Kes/mis sind närvi ajab?
Inimesed, kes arvavad, et ainult neil on õigus ja kõik teised eksivad.
Igasugused nõmedad arvamused puuetega inimeste kohta.

Kelleks ei taha saada?
Kibestunud ja virisevaks vanamutiks

2 tõde ja 1 vale enda kohta (mitte selles järjekorras)
¤ mu isiklikus raamatukogus on üle 20 000 raamatu
¤ mul pole kunagi midagi selga panna
¤ ma ei armasta kokata, kuigi teen seda päris rahuldavalt


Järgmine lugeja istub toolile 19.augustil. Kellega tegu on, pole veel teada, sest kirjakest pole saabunud. Küll aga saab ta olema põnevusega oodatud!

Sinagi oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"


Eelmised pühapäevad:

Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Kolmapäev, 8. august 2007

Ihauurija punapea & vaimulik Toomas

Juhtus nii, et ihauurijast punapea ja vaimulik nimega Toomas sattusid külg-külje kõrvale. Täna, aadressil http://blog.tr.ee/. 1 tõstis üles plakati "kuidas naises iha tekitada" ja 2 rääkis "kirikukohvi kasulikust mõjust".

Irooniliseks teeb asja see, et mõlemad rääkisid justkui puhtjuhuslikult kohvist. Täpsemalt, selle mõjust naistele.

Ent kui vaadata milliste inimestega on tegu, siis vähem kui pooleminutiline sirvimne nende blogides näitab, et sotsiaalsel maastikul on kumbki ühe ääreala esindaja. Vastandid.
Toomas uurib Jumalasõna, kutsub inimesi üles armastama ja filosofeerib kristluse teemadel. Punapea on aga noor naine, kes peaasjalikult arutleb provokatiivsetel seksuaalsuse teemadel.
Ja eks vahest ikka juhtub, et kaks kontrastset sõnumit saavad kokku. Ka näiteks valimisplakatitel. Juhusliku möödakäija ajab see eelkõige muigama. Nii minugi.

Punapead võib näha üsna tihti oma pealkirjadega blogide tippudes.
Toomast aga SLõhtulehes, üllatuslikult. Positiivselt tsiteerituna!
Samuti, eks tule ka tõdeda, et kumbagi blogi on vaeva ja hoolega vorbitud. Ning on, mida sirvida.

Teisipäev, 7. august 2007

Orkutis leidub rassismi

Eesti suurim täiskasvanute suhteportaal Orkut ei jää teismeliste Ratele alla. Kui ühes leidub lastepornot, siis teises viiteid rassismile. Vähemalt mõne kasutajanime all.

Vaatluse alla tuleb mr Negro (nimi muudetud, sugu samaks jäetud).

Alles ta kuulus kommuunidesse nagu: filosoofi uni, teoloogi uni, jutlus... ja kaua aega tagasi see polnud, kui portfooliofoto oli lihtsast pikajuukselisest eesti mehest, kes soome fotolaagris võrkpallivõrgu taustal pilti teinud.

Möödusid aga mõned kuud, ja tegelane loobus kogukondadest. Jäi truuks vaid ühele - chocolate (šokolaad).

Šokolaadivärvi on ka uus kasutajapilt. Tõsi küll, hoopiski mitte enam iseendast, vaid suurte valgete silmamunadega mustanahalisest naisest.

Lähemad inimesed aga mr Negrole kriitikanooli ei saada. Scräpp-bookki on jätnud väikene õde meenutuseks read: "Super lahe neeger sul! Kui ytlesid et sul on negro pilt ylesse pandud siis tulin kohe vaatama!". Samuti on kommenteeritud üks Ene: "sa oled kõvasti päikest võtnud, nii suvine jume :)".

Üheltpoolt aitab Orkut enda identiteeti kujundada. Samas peaks olema ettevaatlik, et teiste identiteedile liiga ei tee. Eriti sellisel teemal nagu rassikuuluvus. On ju reiditeema, rahvuseküsimus ja soolised eelistused niigi õrnakesed meie praeguses Eestis!

Mr. Negrol on 117 fänni. 288 sõpra. Ja ta ütleb, et tema lemmikmuusika on vaikus.

Kuid sellise käitumise puhul... Vaevalt, et seda vaikust kauaks jätkub!

Rassismiteema blogides:
"Kas eestlane on rassist?" (31. juuli, 2007, Blood Shot Adult Commitment)

Varem Orkuti teemadel:
"Tänapäeva reporterid on teismelised" (14. juuni, 2007)
"Orkutis testitakse sõprust" (5. juuni, 2007, RT blogis)
"Passiivselt Orkutis populaarseks" (29. märts, 2007)

Pühapäev, 5. august 2007

Toolile istub Pirita Ott!

Selle pühapäeva külaline on Pirita Ott. Ta on noormees tunnistamas üles oma põhisõltuvused ja ühtaegu mõtisklemas, et mis siis... mis siis, kui ta poleks Jopsi ja Rutsiga külg-külje kõrval üles kasvanud, vaid oleks näiteks kajakas. Teretulemast Pirita Otile... tule istu toolile!

Ma olen Ott. Passi järgi. Ise pean suhteliselt tavaliseks inimeseks, kes püüab olla õnnelik ja elada
südame järgi.

Samas, mõnikord ma unistan, mis siis oleks, kui ma oleks näiteks kajakas või keegi teine - näiteks Hiina keiser, siis ma küsiks endalt, kas ma oleks see sama Ott, kes ma praegu olen?

Vastus?

Loogika ütleb, et ma pole, aga unistuste juures ei loe loogika. Seal loevad unistused.

Kuidas sa sündisid?
Olen sündinud Pelgulinna sünnitusmajas.
Nagu teate, on see Tallinna üks väike osa.
Nii ma olen ka elanud terve elu Tallinnas aga kõige armsamas linnaosas - Pirital.

Sinu pere ja muud loomad?
Meil on väga isane perekond. Mul on kaks vanemat venda ja kaks poolvenda, ka vanemad. Nii ma olengi pere pesamuna. Loomi on läbi aja olnud mitmeid ja palju. Kasse ja koeri, sest meie pere tegelikult armastavad loomi. Kuna ema ja isa tahavad maale elama minna (kus isa juba elabki), siis on enamus loomaaed seal.
Hetkeseisuga kaks koera - Joosep ehk Jops ja Rudolf ehk Ruts. Koerte ja kassidega oleme kasvanud külg-külje kõrval üles ja nad on hetkel siiamaani mulle väga olulised.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Kohvi on üks minu sõltuvusi. Õigemini, ta on igavuse peletaja. Kui pole eriti tegevust, siis joon kohvi ja kui on tegevus, siis ei joo kohvi. Samas, osaliselt pean tunnistama, et blogimine on väike sõltuvus. Aga muidugi ei ütle ära ka šokolaadist.

Räägi üks kurb lugu
Olete näinud väikeseid lapsi haiglates, kellel on vähk ja nad naeratavad kõige puhtamaid ja elurikkamaid naeratusi?!
Ja kasse-koeri, kes tulevad varjupaigas sinu juurde ja ei soovi muud, kui lihtsalt ühte paid ja kodu?!
Olete mõlema juures pannud tähele nende silmi? Silmi, mis säravad lootuses ja õnnest aga elu mängib julma mängu?
See ajab mind siiamaani sompsusse tujju. Vist seepärast ma ka kristlaste Jumalat ei usu.

Lemmik raamatutegelane?
Aga absoluutselt loomulikult Väike Prints.
Samas tekkis Väikese Printsi kõrvale veel üks tähtis tegelane - K. Ristikivi
"Rohtaia" peategelane Julius Kilimit. Miks tema?
Sest ta meenutab mulle paar olulist inimest ja see, kuidas ta püüdis kõrgemate väärtuste poole leida teed.

Millised laulusõnad on sul peas?
Dagö - Armastan sind kaugelt
Dagö - Isaga Draakonil
Dagö - Tartu Tenniseklubi
Dagö - Kuula, kuula
Dagö - Püüa pilvi, sa ulatud nendeni (lemmiklugu)
JääBoiler - Jäljed

Kes sind närvi ajab?
Rumalad inimese, kes räägivad valju häälega ja arvavad, et neil on õigus ja nende jutt on ainutõene.

Kelleks ei taha saada?
Pööbliks.

Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta
¤ Mul on pruunid silmad
¤ Ma lähen õpin õpetajaks
¤ Mul on oma auto

Järgmine lugeja istub toolile 12.augustil. Tegemist on avaliku elu tegelasega, kes soovib jääda nime ja fotode avaldamise poolest anonüümseks. Ühtaegu on ta vanaema ja armastab Miss Marpelit! Jääme teda põnevusega ootama!

Ka sina oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Reede, 3. august 2007

üle-pika-aja-postitus

Kui ma alustaksin sõnadega: "Ma pole ammu siia midagi kirjutanud..." siis teadjamad päevikussepiilujad mõtlevad, et ega edasi maksaksi lugeda. Ja neil on õigus. Seepärast siis kirjutan teisiti, ent siiski samal teemal, mille nimeks "üle-pika-aja-postitus".

Blogieksperdid ütlevad selle nähtuse kohta "20%". Teisisõnu see, et vaid iga viies blogi, mida me loeme, on tegelikult loetav. Ja loetamatu mitte kirjutamisoskuse, vaid püsivuse puudumise tõttu.

Ise hoian silma peal 60 blogil. Neist regulaarseid kirjutajaid 16 (seda on 26,6%). Ja tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis suvine hapukurgikas on võtnud selle numbri umbes 10-13le (16,6% - 21,6%). Nii et tegelikult on eksperitdel õigus, ja nende soovitus - jaotada oma loetavad blogid kahte (bookmargi) lahtrisse - tasub end ära.

Mõni tõstab selle peale käe, et öelda: "Aga mulle just meeldivad sellised, kes võtavad tükk aega hoogu ja alles siis kirjutavad. Tuleb tunduvalt tugevama sisuga postitus!"

Kui nüüd järele vaadata, kui palju neid tugeva sisuga üle-pika-aja-postitusi on, siis tuleb tõele au anda ja nentida pisiasja, et enamus neist üle-pika-aja-postitustest sisaldavad kas lühikokkuvõtet möödunud 1) veerandaastast 2) kuust või 3) nädalast...

...kirjutatud on keskmiselt veerand lehekülge, seda on tehtud mõtlematult/või/kiirustades (sealt ka need kirjavead). Veel puudub üldjuhul ilmestav pilt ja see kirjatükk ise, on laguneva fookusega (nagu vanemad lugejad juhtlõigust juba ette võisid aimata).

Punkti paneb üle-pika-aja-postitustele säärane lause: "okei, ma lippan nüüd. ees seisavad suured ettevõtmised. proovin nüüdsest ikka tihedamini kirjutada." Ja pane tähele, selles on kolm ebasõbralikku väidet.

1) Esimene väide - lippamisest peab paika. Lippab ta tõesti.
2) Teine väide - et ees seisavad suured ettevõtmised, tekitab lugejas küsitavusi. Sest tavaliselt autor ei ütle, millega täpselt on tegu ja miks nad nii suured on. Milleks siis lugejale anda selline puänt?
3) Ja kolmas - luban-et-kirjutan-uuesti-väide. See ehk kõige valusam! Sest sellest järgmine postitus tuleb kas 1) veerandaasta 2) kuu või 3) nädala pärast. Vähemalt nii näitab minu 8-kuune olek selles self-made kirjanikeliidus.

Seevastu kõige ilusamad, mõjukamad ja inspireerivamad postitused tulevad ikkagi neilt, kel sulg soe ja kes postitavad järjepidevalt. Või peaks ütlema, usaldusväärselt?

Selle postituse olen pühendanud inimestele: Ritsik, Valge Jänku, Maria, Reet, Anniki, Ott, Peeter, Kadri, Kats, Kukupaike, Mia, Regina ema ja ühe abielu inimene (kusjuures, enamus neist on naised!)

Ja loomulikult läheb minu suur kummardus ka sellistele tegelastele, kellega ma sammu ei suuda pidada. Teevad kuni 334 postitust 3 kuu jooksul! Nendeks on: ruhnlane, delfi, trash-can-dance, metsamärt, wildikas, punane hanharan, inno ja irja ning paljud teised...

Neljapäev, 2. august 2007

Tantsivad torud

Istun autosse. Sajab vihma. Juba teist päeva järjest. Kallab ja kallab... libistan pleieripilusse teise plaadi, peale joonistatudpunane sild. Ja hakkan kuulates roolima. Kallab vihma, ja et heli on põhjas, siis jämedaid noote niisamuti.

Valgusfoorid nüristavad, eriti kui tead, et teed tunnitööd ja iga minut on sinu kahjuks. Ees ja taga näed uimerdavaid soome hõbehobuseid. Nad on loomult ettevaatlikud... ja ilmselt ei mõtle nad rahast nii tihti kui mina.

Kui heli on põhjas, siis laul ulatub kontideni. Sellisel viisil haarab muusika ka mind. Aga miinuspool on see, et ei tunnegi, et oleks vaja käiku vahetada. Ning mõne aja möödudes, äkki juhtud nägema seierit, mis osundab tõigale, et mootoripöörded on põhjas, ja juba ammu aeg vahetada teine käik millekski muuks. Näiteks 4ndaks.

"Thank you for healing me," laulab Matt. Pruunide juustega muusik. Saan aru, mida ta selle all mõtleb, aga "Ei haaku minuga". Ees seisab paarikilomeetrine viimane sirge ja möödun mõnest jokutajast. Mis te jokutate?

Osati on autosõit kui väljaelamine. Sisseaetud emotsioone, tihtilugu just frustratsioone, ajad summutitorupidi välja. Tossuna saadad eilse päeva kibestumised pilvede poole. Meenutad ebameeldivad kolleegi, cati-meest, kes ei taha torumaterjale tuua... ja vajutad gaasile lisa.

Ning pahandud ka enda peale, sest mis elu see sul on, kui 24h jooksul on vähem kui tunnijagu rõõmu. See väärib enesepiitsutust! Mõtlen ja tunnen nii,
kuigi tean, et väärastunult.

"Fearfully and wonderfully made," jätkab britt laulmist. Teeb häälega ilusaid vigureid, stuudios on antud lisa, aga enam see ei häiri. Ta vist laulab sel korral beebidetegemisest. Ikka kristlikult ja taavetilikult. Mulle on need mõtted tuttavad.

Aga-oh-elu! Parkimisplats on täis autosid. Minu koht ära võetud... nii palju kui mul siin üldse on tekkinud Oma koht... pigem olen lihtsalt üks odavavõitu pereautoga ja eesti registreerimismärgiga tööline. Kellega väga ei räägita.

Isegi torumaterjale ei taheta tuua. Slow down, slow down... dont work so fast, ütlevad nad.

Leian endale uue koha. Kuhugi suure lombi sisse. Täiesti parkla D nurka... mis tähendab, et mitte ainult ketsid, vaid ka riided saavad korralikult märjaks, enne kui garderoobi jõuad. Jälle on põhjust olla pahane. Nii pahane.

Hakkan tagaistmelt juba võtma kilekotti, kus võileivad ja mõned vanakestele mõeldud kuivikud, kui äkki. Jään kuulatama. See on Matt, kuulangi teda...

"How could they say that there is no God?"

Ta küsib seda mitu korda... "How could they say that there is no God?"

Mjah. Olen viimastel päevadel kohanud mitut inimest, kellel on Jumalast poogen. Ja kes seda rõhutatult väljendavad. Naeruvääristavalt ütlevad, et mis sest Kurtide kõrvadega jumalast ikka. Ta ebaloogiline. Mõrtsukas. Ei mingit jumalat! Lihtsalt faktor sinu ajus.

Vaatan aknast välja. Mossis alahuul läheb töllakile. Ma imestan. Näen seal üht keskmise suurusega meetripikkust toru. See veereb, edasi-tagasi. Siis pikk samm edasi. Siis sammuke tagasi. Ta tantsib!

Hoolimata sellest, et vihma sajab, ja temal puudub oma koht, omade seas. Taktimööda veeretab ta ülistust. See läheb muusikaga kokku.

Mõtlen, et kuidas küll nii, et täiskasvanud Mina. Mina, kes viimase aasta jooksul kogenud korduvalt imesid. Tundnud rõõmu saadud kingituste (jah, ka töö üle), et nii kergelt lähen vihmaga kaasa. Lasen end vastu asfalti suruda, ja unustan piiskades tantsida.

"How could Märt Saar say that there is no God?!"

Kuulan loo lõpuni, ja hakkan astuma. Teel garderoobi poole näen veel üht toru. Küll pisut väiksemat, aga samuti ilma kohata. Temagi tantsib.

Sel päeval ennast piitsutada polnud vaja. Torud tantsisid mind rõõmsaks.

Kolmapäev, 1. august 2007

Menukirjanik Saramago õpetab kirjutama

Usun, et nii mõnestki selle postituse lugejast saab tulevikus kirjanik. Ja kui mitte kohe päris tõeline kirjanik, siis vähemalt wannabe-kirjanik. Inimene, kes kogu kontsentreerumisvõime kokku võtab ja oma pisikese ajupaja paberile paneb...

Ja et mul endal oleks tulevikus põnevam teie raamatuid lugeda, siis käesoleva postitusega avaldan ühe stiilinäite. Nobeli preemia laureaadilt, supertalendikalt Jose Saramagolt.

Mul on käes ta raamat "Seeing". Leheküljed mu musti näpujälgi täis. Parasjagu lk 189.

"...The bed in the middle is always the one least used. When, as in this case, there were two agents, they invariably used the beds on either side, and if onlyone policeman was sleeping there, he was also sure to prefer to sleep in one of those, never in the middle bed, perhaps because sleeping there would make him feel as if he were under siege or a prisoner under arrest. Even the hardest, most thick-skinned of policemen, and these two have not yet had the opportunity to prove that they are, need to feel protected by the proximity of a wall. The second assistant, who had understood the message, got to his feet and said, No, no, I´m not sitting up, I´m going to bed too. According to rank, first one, then the other, made use of the bathroom which was, as it should be, equipped with everything necessary for their ablutions, for we have not at any point in this report mentioned that the three policemen each brought with them only a small suitcase or a simple rucksack with a change of clothing, a toothbrush and a razor..."

Panite tähele, et tekst on tükeldamata? Puuduvad igasugused lõigud, mõni lause võib olla mitu lehekülge pikk! Punkte kasutab ta minimaalselt, jutumärkide pole ollagi. Dialoog on kavalasti sisse pikitud. Tekst voolab nagu jõgi.
Ja vastupidiselt eesti keele õpetajatele, kes vibutaksid näpuga, ja ütleksid, Selline tekst on täiesti võimalik, on Saramago puhul ainuvõimalik, ja enam veel, seeline tekstikäsitlus annab uued võimalused, kasvõi näiteks ridade vahele pikitud vahemärkused, mis lisavad suure annuse huumorit ja loomulikult veel, jätab see kirjaniku ilma sellisest probleemist, nagu selleks on rütm, sest rütm on sellises tekstis juba ammuilma olemas. Nagu kivid jõgedes.

See oli ühtlasi üks esimesi õppetunde, mis kirjamees Juhan Habicht mulle kunagi andis:

1. Nii kaua kuniks oled noor, õpi vanadelt

Ja sellele täienduseks juurde koomiksikunstik Zildre õpetussõna...

1.1. Joonista maha, aga ära kopeeri.