Reede, 30. jaanuar 2009

Lätlane on lähedasem

Kui ma oma isade maal Ukrainas käisin, olin veendunud, et näen seal omasid vellosid. Tegelikult mõned näod olidki sarnasemad kui eesti omad. Rohkem pruuni verd. Eestlased on rohkem heledad, sellised lihtsad kartulid.

Aga tänavatel on seal mingisugune hirm. Jooksin ühte pimedat alleed pidi. Ja üks musta riietunud kutt (tegelikult kannavad seal väga paljud ainult musti riideid) pööras ümber ja vaatas ülisuurte hirmunud silmadega mulle otsa. Kartes, et röövin või teen midagi muud koledat temaga.

Tundus, et me ei räägi ühist keelt. Isegi kui oskame veidi vene või inglise keelt. Nende ajalugu on hoopis teistsugune kui meie. Kuigi ka neid on paitanud kommunistlik käsi.

Inimesed on religioossed seal. Nad keelavad suitsetada ja juua. Ja kui kirikus käib eelmine põlvkond, siis nad lihtsalt seisavad kiriku ees 45 minutit jutti. Ja kui ema jätab pojaga lennujaamas hüvasti, siis teeb talle rohkem kui 3 ristimärki rinna ette.

Aga kui ma Liivimaale jõudsin, siis tabas mingi omapärane laine. Lätlased on ikka väga lähedased! Kõige pisemagi asja peale võib klienditeenindajatega naerda. Piisab silma vaatamisest ja juba on teada, mida me kumbki mõtleme.

Kõige paremini räägivad sellest raamatupoed. Vaatad raamatut ja näed rahva hinge. Nii lätlaste kui eestlaste kalendrid on lihtsad. Põllu ja pilvepildid. Loodusearmastaja rahvas. Siia-sinna on siginenud idareligioonid, aga ollakse ikka truuks jäädud oma rukkililledele.

Kui Ukrainas nädalakese olin, mõtlesin kibestumusega, et kui ma vaid oskaks vene keelt. Kui Lätis pool tundi, mõtlesin rõõmuga, kui palju ühist meil oleks! Kui ma vaid rohkem vene keelt oskaksin.

Aga eestlased on tegelikult veelgi lähedasemad. Mis sest, et lihtsad nagu kartulid.

Kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Vardjamehed andestavad

"Kui ei andesta, siis on väga sooda." Nii ütles Toomas Vardja samal päeval kui mõtles oma isa autoavariile ja Joosep Laiksoole. Mõned tunnid hiljem juhtus samal maanteel sarnane juhtum. Ja Toomasega istusid kirikupuldis ka teised vardjamehed. Jaakob, Taaniel ja Markus.

Eestlaste silmis on nad ka täna, peale seda nädalavahetust, väga hullud. Mis mõttega nad andestavad? Või siis veel raskem küsimus... kuidas nad üldse suudavad? Ise ju alles leinanud.

Mina olen nende tädipoeg. Ses suhtes tean täpsustada, et nad ei ole naiivsed kristlased. Kahe jalaga maa peal, aga ikka koos Jumalaga.

Eriti provotseeriv on see, kui nad tsiteerivad piiblit ja ütlevad, et "leinakojas on parem olla kui rõõmukojas". Sest siis on Jumal käega katsutav, ei pea enam lootma endale. Ma ei tea, kuidas on sinuga, võib-olla oled sa Õhtulehe või Ekspressi kaudu tulnud lugeja, aga kas sina usud nende meeste juttu?

Kuula intervjuud Vardjameestega siit!

Esmaspäev, 26. jaanuar 2009

Meil on midagi õppida

Praegu on Eesti ajaleheartiklites palju sappi. Eks seda ole imbunud sellessegi blogisse. Sappi seepärast, et meie rahvas on liikluses vihane. Või nagu Liidia Vardja ütleks, palju on andestamatust. Sest meile kõigile ole ju tänavate peal haiget tehtud!

Pasundatud, ette keeratud, alla aetud, rusikat näidatud ja otsa koksatud.

Mul on imelik vaadata, kuidas sajad ja sajad ajalehelugejad mitte ei avalda meie noorte ligimestele kaastunnet, vaid otsivad artiklites hoopis koha, kus valada välja viha. Ja viha. Ja veel natuke viha. Kogu aeg käib üks suur vihtlemine.

Ma ise olen eemal, Ukrainas. Näen siin asju teistmoodi. Osati ka seepärast, et täna käisin selle riigi kõige õnnetumas kohas - vangla kinnises osakonnas. Seal, kus on vangid, igasugu haigustega. Nemad teavad, mida tähendab, kui keegi neile ei andesta. Ja mida tähendab jääda ilma elust. Ja tervisest. Lähedastest rääkimata.

Aga see, kuidas nad sellest väljapääsu leiavad on hoopis teistmoodi... nad enam ei punni, vaid võtavad vastu Jumala. Kuigi neis võib leiduda ka vanematelt päritud religioossust, neid ei ole vaja tunde ja tunde veenda selles, et Jumal on olemas, et inimene on patune, et Kristus on Päästja ja et neil on vaja vaid see usus vastu võtta.

Nad näevad, et ei ole lootust. Ja nad lähevad põlvedele. Nad poetavad pisaraid - mis sest et mõned vahepeal oksendavad - nad kohtuvadki sealsamas külmadel põrandail Kristusega!

Seda tööd teeb siin üks kogudus, kus liikmeid 120. 40 liikmeist on endised vangid, kes omakorda lähevad tagasi vanglasse ja räägivad oma muudetud elude najal, mida tähendab andestust kogeda ja andedust jagada. Ja asi toimib!

Meiegi rahvas võiks üksteisele andestust näidata.

Kallis Liis!

Väga kurb on olla. Siin blogis korduvalt külas käinud, aktiivsemalt kommenteerinud ja kaasa mõelnud Liis Kohv on lahkunud siit ilmast! Sain teate äsja, istudes Ukrainas hotellivoodil, aga kurvastusest pean otsekui läbi voodi vajuma...

Aaahhh.

Autoõnnetuses
hukkus ka äsja kristlaseks saanud Jürgen, aga esialgse teate kohaselt ka teises autos olnud noored. Avariisse sattunud läksid haigla ja ootavad nüüd operatsioone. Nende hulgas ka Liisi noorem õde Iiris! Ta on kaelaluumurruga.

Alles see oli, kui nad koos blogitoolil istusid ja rääkisid Jumala armastamisest ja Talle laulmisest. Alles see oli kui Liis kommenteeris kapsapea-seeriale: "nii kurba lõppu poleks osanud oodata :(."

Tal oli täitsa õigus.
Palvetage.
Palvetame koos!
Leinas koos perekondade, kogudusega.

Kolmapäev, 21. jaanuar 2009

Kosmikud

Sest nõnda on Jumal maailma (Cosmost) armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andud, et ükski, kes temasse usub, ei peaks hukkuma, vaid et tal oleks igavene elu.

Mina, Greta ja Wilma oleme Jumala looming. Mina olen verine kuu (kujutamas lõpuaegu), Greta on päike (mis tõuseb igal päeval) ja Wilma on lihtsalt üks must auk (kuhu kõik asjad kaovad).

Foto on tehtud Risttee koguduse laagris, möödunud nädalavahetusel.

Kosmos armastab Jumalat vastu. Vähemalt meie siin.

Esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Küll Kristus on suur

Loen kõrvuti Kivirähki ja Jumalat. Teine on ikka suurem kui see esimene. Kuigi Kivirähk on vaimukas ja tabab mitmes mõttes eestlase hinge, siis vana juut Johannes kirjutab oma evangeeliumis küll suurema paueriga. Väega, ma mõtlen.

See, et Kristuse läbi on loodud maailm. Ja et maailm ka Kristuse päevaga lõpeb, on piiblis vana tõde. Aga vot minusuguse lühinägeliku jaoks senini nii hägune asi olnud.

Kui Kristus aga on rohkem kui ajalooline suurkuju, mis kestab aastatuhandeid... kui ta tõesti on Jumal, kelle läbi on loodud maailm... ja kes ikka eestlaste pärast orjaks sai, pealegi veel ristisurmani.

Vot siis on mul küll palju rohkem rõõmu päevas. Kuigi jah, loen seda nii palju kritiseeritud olen käsuraamatut. Mida ta on ta jee. Hoopis täitsa pauer minu ellu!

Kolmapäev, 14. jaanuar 2009

Üks eriline cd

Saada email aadressile m2rt@goingup.ee ja Wilma saadab sulle cd 30 krooni eest koju.

Teisipäev, 13. jaanuar 2009

Laupäev, 10. jaanuar 2009

Reede, 9. jaanuar 2009

Neljapäev, 8. jaanuar 2009

Kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Teisipäev, 6. jaanuar 2009

Esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Maksan et teha tööd

Igal pool maailmas praegu koondatakse. Paljud jäävad ametitest ilma. Eestis on vist number prognooside järgi lähenemas 9-sale %-ile.

Samas ma kuulun sellise protsendi hulka, kes maksab peale, et teha tasuta tööd. Tänasest loodame iga esmaspäev anda Wilma lapsehoidu, et saaksin teha 10h tööd ja ma ei peaks seda millegi muu kui oma raha (ja mitte pere) arvelt tegema.

Veidravõitu olukord. Aga tore, et ei pea ka kellelegi kuidagi enam tõestama. Ja samas on nüüd rohkem enesekindlust ka eestist toetajaid otsida. Tean, et oskan ja tahan teha tööd tõsiselt.