Kolmapäev, 27. veebruar 2008

24h suudlus

Eelmine postitus 30-minutist pani kahte keskealist meest mulle täna kirjutama... et ei ole see loogiline, elada elu Jumalaga, aga temaga vaid 30-minutit päevas koos olla.

Mina olen neist noorem ja arvan teisiti. Olen aasta ja pool abielus olnud ning mõistnud, et selleks, et kellegagi abielus olla, ei pea 24h suudlema. 30 minutit musitamist päevas piisab küll.

Sama on Jumalaga. Musidel ja romantikal on oma aeg. Kodutöödel niisamuti.

Kui palju sina oled Jumalaga, intiimselt?

Teisipäev, 26. veebruar 2008

5 reeglit töötajale

Praegu valmistume meeskonnaga maikuiseks juhtidekoolituseks. Oleme märganud, et paljud neist ja meist tunnevad, et on läbipõlemises, üksinduses ja rõõmuta läheduses Jumalaga.

Tänasel plaanipidamisel panime 5 harjumust endi to-do-listi juurde... et vähemalt maikuuks terved oleksime...

1. Iga hommik alusta koos Jumalaga (min 15 min)
2. Keset tööpäeva puhka koos Jumalaga (min 15 min)
3. Lõunasöök on prioriteet
4. Maga öösiti 8 tundi
5. Tegele iganädalaselt hobiga

Pühapäev, 24. veebruar 2008

Laupäev, 23. veebruar 2008

Tasub olla usklik mees

Mis siis teha kui todolistis on:

3
jutlust valmistada
4 miitingust osa võtta
1 õhtujuhtimine
3 projektitaotlust alustada
6 telefonikõne
7 emaili
1 blogipost

Siis on südames rahutus, mis oli näha juba eelmises postituses ("Ebameeldivad öömõtted"). Rahutus tuli südamesse, sest kartsin, et perepäev jääb minu töö pärast ära. Ja ka hingamispäeva ei saa pidada, kuna asjaajamisi nii palju.

Õnneks hakkasin seepeale piiblit lugema ja Kristuse elust abistavaid juhtnööre otsima. Sain sellega selgeks:

1. Kristus on hingamispäeva Issand (temalt tasub õppida)
2. Oli aegu, kus ta otsustas öelda "ei" teistele, ja "jah" üksindusele
3. Kui ka 5000 meest oli vaja toita, ta kasutas edukalt seda vähimat (8 töötundi)

Ja teate! Kuidagi selgeks sai, et sellised imed on usus, kaheksat tundi üle andes, ka täna võimalikud.

Ja nüüdseks, seda postitust kirjutades, olen pidanud nii perepäeva ja tööpäeva! Ja ma olen valmis minema pühapäeva rõõmsa südamega, hingama!

Tasub olla usklik mees.

Reede, 22. veebruar 2008

Ebameeldivad öömõtted

On öö. Ma ei saa und. Wilma ärkas millegipärast ülesse ja siis meie ka. Mõtted läksid kohe töö juurde. Pooleliolevatele projektidele. Rahasummadele. Inimeste puudustele.

Kõik tundub ülepeakaela...

Ei ole nagu aega millegi jaoks. Tean, et need on patused mõtted abieluvoodi jaoks. Need ei lase isegi magada!

Ma vajan kohtumist Jumalaga, kes perspektiivid selgeks seaks. Jumal, näita kui suur ja hea sa oled ning loo mulle uus hingamine.

(jätkub homme...)

Kolmapäev, 20. veebruar 2008

Sõit Ardusse maksab sama palju kui Indiasse

Meie perekondlik reis Ardusse läks sama kalliks kui minu onu ja tema naise reis Indiasse. Pull lugu juhtus nii, et lasin naise rooli taha. Ise tahtsin autost töötada ja terve Tartu-Tallinn tee teha rahulikult telefonikõnesid.

Siis aga nabis meid kinni politsei, eraautos. Mõõdupüstoliga. Ja käskis Gretal nende autosse minna.

Tuli välja, et olime kohas nimega Ardu, kus piiranguks 50km/h. Meie kiirus aga oli 93km/h.

"Mulle öeldi, et ma olen Schumacher," tuleb Greta naerdes tagasi. "Maksimumkaristus on 12 000. Aga õnneks see oli esmakordne rikkumine."

Nõndaks saimegi siis kuus tonni. See aga on sama palju, kui onu Peetri ja tema naise reis Indiasse. Njaa... mu kallis isamaa.

Teisipäev, 19. veebruar 2008

Tallinn on nagu vana ema

Huvitav koht see Tallinn, Eesti pealinn. Üks filosoof ütles kord, et see eristub minu kodulinnast selle poolest, et ajalugu on sheibitud mitte eluülemõtlevate venelaste, vaid taanlaste-rootslaste-ja-paljude-teiste rahvuste poolt.
Minu linnas juuakse teed ja tehakse teatrit. Nende linnas tõmmatakse niite ja aetakse äri. Mine sa tea...

Eile oli mul au olla neljas erinevas Tallinna kodus. Kahes eramajas, ja kahes korteris. Aga no mine sa võta kinni, mille poolest nad sarnased olid. Kõigil oma maitse, oma vaade. Erinevad diivanid ja erinevad raamatud.

Ühendas vaid see, et kõigil küsimused Tartu kohta. "Mis te siis seal nüüd ka teete?" Miks me usume, mida me usume. Miks noored. Miks kirik. Kas raske ei ole. Tore et olete, ajage edasi.

Tallinn on nagu vana ema, kes töötab tsehhis õmblemas. Näpud rakkus, et pere otsaga kokku tuleks. Aga meelest on läinud oskus unistada ja mängida, ehitada midagi uut. Aga siis tuleb noor poja, Tartu, ja kumbki jagab oma osa. 

Üks julgustab teist. Teine esimest.

Mul on kahju ainult, et ema nii harva poja tegemistele kohale jõuab.

Reede, 15. veebruar 2008

"Mhmhmi" tähendust ei mõisteta

Olen sel nädalal öelnud umbes 7 korda "mhmhm" erinevatele inimestele, aga iga kord on reaktsioon sama. Arvatakse, et ma ei kuulnud lauset ja seda korratakse.

Tegelikult sain perfektselt aru. Ja mõhisen, et minuni on väga hästi sõnum pärale jõudnud.

Sama on juhtunud ka sellise sõnaga nagu: "Aaaa". Kui seda olen öelnud, siis sama kammajaa. Korratakse öeldut. Kuigi mina lihtsalt tahtsin julgustavalt öelda: "Aaa. Saan aru küll, räägi aga edasi."

Kolmapäev, 13. veebruar 2008

SMS päästis sõbra elu

Mul on üks sõber nimega Siilas. Üleeile saatsin talle sõnumi. Ja vastuseks sain: "Tänu Jumalale, sel hetkel kui saatsid sõnumi päästsid mu elu. Homme kirjutan. Siilas."

Ja eile ta siis kirjutas, sain emaili...

"Tahan sind igati julgustada ja tänada ning ütelda, et sa oled Jumala juhtimse all.

Eile läksin oma koolist 8 poisiga Tallinnasse Saurixisse kartiga sõitma.

Mina olin lihtsalt kaasas kui õpetaja (bussijuht), vaatasin pealt kuidas poisid sõitsid.

Juhtus nii, et seisin raja ääres, seal kus meeskonnaliikmed seisavad ja vaatasin ekraanilt ringi aegasid, kui korraga kuulsin et mul tuli SMS. Võtsin taskust telefoni ning astusin kaks sammu edasi, et toetada end puki (püstijala laud) peale ning vaadata kes/mis SMS mulle tuli.

Samal hetkel üks poiss sõitis kardiga minu seljatagant läbi vastu ust, mis viis ootesaali. Kuna kõik teised seisid juba boksis ning ta avastas, et ta ei suuda pidurdada (arvatavasti läks segadusse, hoidis nii gaasi kui pidurit korraga all) ning tahtis vältida otsasõitu teistele kartidele keeras ta meeltesegaduses pealtvaatajate alasse (kahjuks ei olnud seal ka rajapiiret ees) ning sõitis vastu ust.

Uks läks katki, kuid peatas kardi. Poiss ise jäi terveks.

Igatahes see oli suur Jumala ime. Ju siis Ta ei tahtnud mind veel enda juurde.

Jumala teed on imelised."

Märdi tänane sõnum Sinule:
Saatke sõpradele sõnumeid!
Ja mitte ainult valentini-
vaid ka lihtsatel,
kardipäevadel.

Uus blogi sündinud!

Jälle sündis meie perekonda midagi uut. Seekord on selleks inglisekeelne blogi. Märt Saars blog. Mõeldud globaalsele lugajaskonnale. Muuhulgas ka selleks, et mu ämm saaks mind lugeda ja ma äiale saaksin pugeda.

Kui hästi läheb ja Greta minuga ühte punti lööb, siis põhimõtteliselt jätkub auru. Ja inglisekeelse kõrval jätkab ka meie armas eestikeelne.

Pühapäev, 10. veebruar 2008

Väljapoole või sissepoole?

Suure hurraa ja jessitamisega on kerge teistele appi tõtata. Puid lõhkuma või lapsi hoidma. Kirju kirjutama või kirikuid rajama. Olla esmalt kuulaja, ja siis rääkija.

Aga mida aeg edasi, seda loomulikum hakkab tunduma olla endakeskne. Või endasarnaste keskne. Olla omane, omastele omane.

Mäletan, et oma blogimise alguses ikka promosin seda "blogimist teistele". Sest olgem ausad, mingit sügavat pointi sel pole, kui blogid endale. Ja lihtsalt avalikustad kõigile. Kirjutad sahtlisse, aga siis ootad, et tekst oleks kõigile kõlblik - mis kõlblik! sealhulgas ka vajalik - sest sa ju annad seda kõigile lugeda. Nende vabast ajast.

Mina ju tegelikult tahan kirjutada ka sulle. Aga kui sa mind juba niigi tunned, ja tead, mida mõtlen. Siis mõtlen, et blogi vahendusel saan kõneleda - ja peaksingi eeskätt kõnelema - nendega kellega keegi veel isiklikult ja ülesehitavalt kõnelnud ei ole.

Ehk siis. Tule ruttu siia tagasi. Mõtlen juba, mida sulle kirjutada!

Neljapäev, 7. veebruar 2008

Keda ma austan, seda ma kuulan

Olen aeg-ajalt mõelnud, miks ma mõnda inimest justkui iseenesest tsiteerin. Samas kui ma mõnda teist, ehk võib-olla isegi targemat inimest, keda veelgi rohkem olen kuulnud rääkimas... ei tsiteeri. Miks lähevad mulle mõne inimese jutud korda, aga teise omad mitte?

Tegin lõpliku järelduse möödunud nädalavahetusel... sain aru, et keda ma austan, seda ma kuulan.

Nimelt olen hakanud oma vanemat venda rohkem austama. Ja seda mitte aegadel, kui me oleme koos ühel territooriumil, elamas samas ruumis ja mängimas sarnaste leludega. Olen märganud, et mu venna ethos (isiksuse mõju) kasvab aegadel kui oleme mujal. Kui näen teisi teda kuulamas, tema õpetust tõsisena võtmas.

Näiteks. Peebu kõne "Mõtle sammudes" hinnati eelmine laupäev erinevate noortetöötegijate poolt 10-pallisüsteemis 9,57 vääriliseks! Olgem ausad, see on päris kõva tulemus.

Või, mäletan pool aastat tagasi konverentsil, kus ta kõneles visioneerimisest ja sellepeale üks elupõline organisatsioonijuht kostis: see, mis ta ütles tuleks raiuda raamatusse... sellised hetked muudavad ka noorema venna suhtumist!

Peale 9,57 palli saamist kuulasin oma venda tunduvalt tähelepanelikumalt. Asi ei olnud selles, et ta oleks üleöö muutunud kuidagi brilliantsemaks naljameheks või teravamaks mõistuseks. Vastupidi, ta lihtsalt istus oma palavikuga kirikupukis, rääkimas vaiksel häälel, mis piibel ütleb. Ja mina. Mina kuulasin seda.

Sest keda ma austan, seda ma kuulan.

Kolmapäev, 6. veebruar 2008

Lapsega laval

Väikene Wilma sai esimese lavakogemuse. Mingi seebikataoline "aaaahh-kui-armas" tuli auditooriumi seast.

Rääkivat aga lavateaduse raamatud, et kui laps või loom lavale tuleb, siis mängib ta mitmekordselt täiskasvanu üle! Nad on kuidagi iseenesest nii loomulikud ja vabad. Haaravad oma olemuses.

Muidu ma loodan, et Wilmat ootab teistsugune saatus kui mind.

Foto autoriks on Helari Hellenurm. Tehtud see Vanemuise kontserdimajas, möödunud noorteüritusel GoingUP. Kohas, kus onu Peep rääkis surmast.

Teisipäev, 5. veebruar 2008

Tallinnas on uus naine

8-päevane tots see Mia Maria Talvik. Sai teda pisut Tallinnas kaetud. Pole midagi öelda, ikka iga kord hüppab süda kuidagi tähendusrikkalt, kui näen, et maailma tekivad lapsed. Omaenda märduelu muutub kuidagi teisejärguliseks...

...ja tekib soov Nendesse panustada.

Mia Mariat nägi ka üks minu lemmiknaistest, Wilma. Vahtisid koos üksteist voodi peal. Teised naersid ja tegid pilte.

Elu on selline.

PS. loe eelmise aasta postitust "Palun palvetage (isiklik)", ja saad aimu, kui olulised olid teie palved Jumala poole! Aitäh teile veelkord!

Esmaspäev, 4. veebruar 2008

Huvitav, kas vanad datevad?

Saadame täna õhtul minu vanemad kohustulikule datele (kuupäevale). Sest töökad protestandid nagu nad on, datemine pole nende vanuses enam geenides. Aga omal nahal oleme Gretaga küll näinud, et mida rohkem elemente tuleb lähedussuhtes juurde, seda rohkem...

...tuleb strateegilisi otsuseid teha, et omavahelist lähedust uuendada.

Ühes noorsootöö-raamatus on lausa väikene nimekiri kirjutatud juhile kohustulikest asjadest. Asjadest, mida noortejuht peab tegema, et ta abielu ikka sillerdaval armastusemerel tüüriks.

See on: tee iga nädal dateõhtu kohustuslikuks!

Elame näeme, kas vanemad (üks neist võib-olla loeb isegi homme seda blogi) kogevad selles kuupäevatamises midagi erilist. Mina olen vaikselt õppinud hindama.

Sest kõik need käimised ja hoidmised nii iseenesest ei juhtu kui alguses.

Laupäev, 2. veebruar 2008

Kui Eesti muutub

Elus pole palju hetki, kus Eesti tundub kallis. Täna aga tundub. Tundub kohe armsake. Väike-ühtne-avatud. Aga seda vist seepärast, et sain päev otsa olla koos noortetöötegijatega, kes tahavad jõuda nende 343 000 eesti nooreni, kes Jumalaga sina peal ei ole.

Tihti on koju jõudes selline tunne, et nüüd jäi palju tööd pooleli. Homme on palju vaja edasi künda. Täiega hobust vaja rihmata. Aga täna on kuidagi mõnus olla kodus...

Nüüd võib endale lubada preemiaks vahvlikrõpsu ja aega raamatutega, mida ammu pole saand lugeda. Nüüd nagu oleks midagi tehtud!

Tagasiside-lehtedel oli kirjutanud keegi:
"Tekkis tunne, et teeme õiget asja ja et me POLE üksi :)"

või

"Tunnen, et tahan 100% suurüritusi hakata korraldama, et noored tuleks "esikusse" ja sealt juba hiljem edasi... Tundsin, et tahan draamajuhiks hakata!"

Aitäh kõigile, kes aitasid "GUnverentsi" korraldada! Aitäh neile, kes teiselpool maakera sellepärast palvetasid. Aitäh meeskonnale, kes nüüdseks on korraldanud Tartu linnas 50 GoingUpi ja kasvanud üha rohkem ühiskondamõjutavaks koguduseks.

Kui poleks teid, tunneksid olulised võtmeinimesed end üksildasemana. Isegi sellised inimesed nagu tulevased draamajuhid.