Kolmapäev, 25. veebruar 2009

Iseseisev kelgutus

Meie rahvakirjanik Kivirähk on peitnud oma ussisõnade romaani salajase unistuse. Tulla nagu nukitsamees metsapiirile ja vaadata, kuidas eestlased üheskoos kiiguvad või ringtantsu astuvad. Ikka rõõmsalt ja üheskoos.

Ja mitte üksi kuskil koopas, onnis või urus.

Eile ma tundsin sama tunnet. Läksime sõpradega Tartu külje alla Vapramäele. Kohta, kus metsikud mäed. Parklas oli terve rodu autosid. Saabuvaid ja minevaid kelgutajaid. Mõnel käes termos, teisel tünnitäis liha või karbitäis kukleid.

Ja lõpuks olime vaatega lumeorgu. Täiel rinnal lasid nii suured kui väikesed mäest alla. Isegi minu reserveeritud abikaasa Greta lõi laialt naerma kui kelguga alla jõudis. Mõned grupid sõitsid suure kilekotiga, teised olid otsekui suguharud ümber leekivate lõkketulede.

Tundsin, et tahan neid inimesi tunda. Võiksime olla kõik üks rahvas, mina nende ja nemad minu.

Ja siis tuli Tiit perega ja kui ta mäe otsa jõudes rahvahulka nägi, küsis: "Ohhoo, kas Risttee jagab suppi?" Tabavalt küsis, sest tore ju oleks. Tore, kui meie rahvas ühte usku oleksid.

Tean, et eelmine generatsioon on proovinud kommuunitunnet läbi kommunismi. Ja see ei õnnestunud. Olgem ausad, idee oli hea, otse piiblist. Kahju ainult, et Marx oma kristliku nooruse maha jättis ja sellega tegeliku Jumalariigi tuuma kaotas.

Laupäev, 21. veebruar 2009

Esmaspäev, 16. veebruar 2009

Raharetsept

Nüüd kui torm möllab merel, püüab väikene laevuke nimega Eesti vee peale püsima jääda. Mis sest, et paadis on kõigest 1,4 million inimest, meie seas on töötuid inimesi nüüdseks rohkem kui 7,6%. Ka minu üks armsamaid blogilugejaid jäi vahetult enne sõbrapäeva kolmest töökohast ilma.

Aga kui kohusetundlik mees jääb tööst ilma, jääb ta ka unest ilma.

Kust siis peaksime raha leidma? Eks vaatame, mis piibel selle kohta ütleb:

1. Kes ei tööta, see ei söö (2Tes 3:10)
Selleks, et raha saada, tuleb töötada. Ei ole olemas võlulahendust kristlastel. On küll õnnistused, abipalved ja tõotused mitte jääda häbisse, aga on ka käsk töötamiseks. Kõik, kes süüa tahavad, peavad tööd tegema!

2. Kõigil on olemas töökoht (1Mos 1:27-18)
Võib-olla sa ütled, et aga töökohti on nii väheks jäänud! 6000 keevitaja asemel vajatakse praegu 333 keevitajat. Aga samas ütleb piibel, et inimene loodigi töötama, kuna ta loodi Jumala näo järgi. Jumal andis inimesele käsu 1) olla viljakas, 2) saama paljuks, 3) täita maa, 4) alistada maa enestele 5) valitsema kogu maa elanike üle. Järelikult on töökohad olemas kõigil, ka alaealistel ja pensionäridel.
Kusjuures. Puhkamine on osa töökirjeldusest, mille meie Looja meile andis.

3. Töötamine peabki olema raske (1Mos 3:16-19)
Samuti peab töö olemagi raske. See on osa needusest, mis inimestele ja maale peale pandi. Mis tekitab aga küsimuse, kas kristlik maailmavaade ongi massohistlik?

4. Nauditav töö on Kristusele tehtud töö (Kol 3:22-4:1)
Samas on võimalik teha ka kõige mustemat tööd naudinguga. Seda aga juhul, kui enam ei teeni me tööga iseennast või teisi, vaid Jumalat. "Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnga nagu Issandale ja mitte nagu inimesele." Eks ma ise olen teinud varahommikust tööd raadios ja torukeevitust ka Soome tehases. Olen omal nahal kogenud, et rasket tööd on võimalik nautida!

5. Kui oled lammas, töötad iseenesest (Mat 25:31-46)
Aga kui sa Issandat ei tunne, siis sul on jube raske talle teha tööd. Õnneks räägib see viimane lugu sellest, et tegelikult ei olegi kellegi vaja teada, mida nüüd järgmiseks teha. Piisab sellest, kui me nagu lambad (ja mitte sikud) järgime Jeesust. Siis teeme tööd iseenesest Jumalale, ega pea põdema, kas see, mis tegime oli nüüd halb või hea.


Kas sina oled
nukker sikk
või
töötav lammas?

Pühapäev, 15. veebruar 2009

Rott, kes kohaneb

Tihti kui mõtlen karmile elule siin maailmas, meenub mulle üks rott. See rott oli üks tegelane ühes lihtsas eesti ulmejutukeses. Vaevalt see ulmejutuke kuulsaks sai, aga vot rott jäi juba esimeses lõigus mulle meelde.

Kirjanik võrdles rotti inimesega. Ta ütles, et kui rott ajada nurka, siis rott hakkab vastu. Aga siis mõtles kirjanik ümber ja ütles, et tegelikult on inimene teistsugune -- ta harjub teravate konarlustega, mis on nurgas. Kohaneb ja elab vaikselt edasi.

Ja siis mina mõtlen elule eestis. No tegelikult on kole meie maal elada küll (ja nii on see ilmselt igas riigis). Mul ei ole vaja sadugi meetreid kõndida, kui juba kortermajade betoonseinad teavad mulle jutustada lugusi veristest joomingutest, jõukude kaklustest ja mõtlematutest abortidest.

Kuritegevus on selline klišee, et ma isegi ei talu sellest mõtlemist.

Aga see on olemas. Ja kui loed ajalehte või vaatad telekast kellegi arvamust (nt Dr Philli või tema palgaandja Oprahhi), siis jõuad ikka järeldusele, et küll nad alles püüavad, aga lahendust ei suuda anda. Lootust lootuseta maailmale.

Olen kristlane, ja eriline inimene ma ei ole. Aga kuigi minu kaelas ripub rist, aetakse mindki roti kombel nurka ja justkui instinktiivselt tahan ma kohaneda nende teravate nurkadega, mis meil siin maailmas on. Ma kas ei taha kurjale mõelda, või ma mõtlen, et kuri valitseb kõike.

Aga tegelikult on mul ju lootus ka. Miks ma sellega välja ei võiks minna? Kes saab mulle vastu astuda, kui mul on Kristus?

Neljapäev, 12. veebruar 2009

Raha on Jumala oma

Eestlased said jälle kuulsaks. Kuulsaks oma paganausu ja 17%-ga. Veider mõelda, et ma sellisel maal elan. Maal, mida Mihkel Raud on tembeldanud kõige nõukogulikumaks lääneriigiks.

Paljud on läinud rahaprobleemidega nõidade ja sensitiivide juurde. Mina kui vaimulik muidugi kirtsutan nina selle peale ja kutsun sind hoopis teistuguse usu juurde. Kui sind huvitab, mil viisil kristlased lahendavad praegused rahaküsimusi, kuula Risttee koguduse jutlust:

jumal on surnud! (osa 1)

Usun, et see aitab rohkem kui üht blogilugejat.

Reede, 6. veebruar 2009

Vaikiv ajastu homoküsimuses

Olen mitmeid kordi mõelnud kirjutada siin blogis homoteemal. Olen ju usklik ja mul on kindel seisukoht. Aga mitmeid kordi olen pidanud vaikima, sest tean, et seda blogi loeb vähemalt üks homoseksuaal, ja terve rida teisi inimesi, keda ma kindlasti riivaksin...

Nüüd õnneks kirjutas mu mõttekaaslane Tõnu Lehtsaar Delfisse ja näitas argumenteeritult, miks on asjad nii nagu nad on. Loe artiklit "Vaikiv ajastu homoküsimuses".

Kui küsida, kas mina siis kristlasena ei salligi homosid, siis mina vastaksin nii, et ei salli jah.

Ma hoolin. Seepärast ka ei vaiki.