Möödunud reedel hoidis raadio 7 mikrofoni meie köögilaua ääres Haldi Leinus. Greta tegi soojad kaneelisaiad ja Jumal andis päikse koos sinise taevaga. Torumees omakorda 8 kraadi toasooja juurde.
Rääkisime abielust, aga alustasime lapsepõlvest. Ei teagi, mis purki sai, aga eks märtsis kuuleb.
See pani mind paariks päevaks mõtlema selle üle, et ega ma liiga palju rääkinud? Äkki olen just selle blogipidamise tulemusel harjutanud olemast väga avameelne? Olen alati isiklikkust pidanud vooruseks, ajades pidevalt ka segi sina ja teie, aga nüüd mõtlen - et ehk peaks olema avameelsust vähem?
Kogu maailm ei pea ju teadma, mis on mu arvamus ja milline on isiklik kogemus. Võib-olla olen ma nüüd nii suur, et saan olla mina ise ka ilma endast rääkimata? Või on äkki olnud isiklik lähenemine minu viis rääkinud oma usust?
Mitte et ma tahaksin kinnine olla... Lihtsalt tunnen, et mõnikord on lihtsam ja selgem kui lihtsalt rääkida asjadest kolmandas isikus... Aga seda ma küll ei taha, et Jumal, Greta või usuelu kuidagi privaatseks asjaks muutuks. Häid asju tuleb ju jagada. Aga vaja on ka jagamisoskust.
teisipäev, 7. veebruar 2012
Tellimine:
Postitused (Atom)