Säästlik sõit

Iga aasta tuleb meie teedele tsirka 23 000 uut autojuhti. Oh vaesekesed. (ühtekokku on neid koos minu ja sinuga üle 600 000). Öeldakse aga, et kui neist kõigist lepiks 600 omavahel kokku, et "sõidame säästlikult", siis hakkaks ka kõik teised selles linnas nende mõjul teisiti sõitma.

Kes veel ei tea, siis sellise uue autokooli õpetusega nagu "Säästlik Sõit" on võimalik:
a. Linnas sõita väiksema kütusekuluga kui maanteel!
b. Õnnetusi liikluses oleks -35% (Saksa kogemus)
c. Kütusekulu oleks -15%
d. Hoolduskulud oleksid -50%

Kuna minul läks täna diislihind naksti! täna üle 18 eegu, siis tekkis küsimus, kuidas see kõik on võimalik?

Mõned nipid:
1. Kui rehvirõhk on 2,5 asemel 1,7, siis ma pean ostma +8% kütust
2. Iga +20kg asi mu autos paneb mind kulutama +1% kütust
3. Kui ma valin asfalti asemel kruusatee, siis kütusekulu on lausa +30%!
4. Tagurdada tasub sooja mootoriga (enne poodi minekut)
5. Pidurda nii vähe kui võimalik - tuleb kulgeda (pikivahedega)
6. Esimene käik võtab 150 liitrit - tee sellest omad järeldused

Tee Tallinnareis targemaks!

Jälle Tallinnaminek. Pooltühja autoga. Järgmine nädal Tallinnast tagasi. Jälle pooltühja autoga.

Samas tean 3-4 inimest, kes käivad samuti 1x nädalas pealinnas. Aga samas, kuna puudub võrgustik ja aktiivne suhtlus nende vahel, siis enamus teevad üksinda sooloreise.

Saaks ju palju odavamalt, kui vaid üheskoos mõtleks, kes-kuna Tallinna läheb?! Arvan, et kui ehitaks üles mingi intranet suhtluse Tartu-Tallinn maantee teemal, siis hoiaksime üheskoos tuhandeid kroone kokku!

Samas saaks 2,5 tundi kvaliteetaega veeta nii paljude sõpradega!

Kes tahab järgmine esmaspäeva pealelõuna tulla minu, Greta ja Wilmaga Tallinnast-Tartu? Mina tahan küll teha Tallinnareisi targemaks.

Panime roadtripi Narvasse

Eile ajasin pundi kokku ja panime mu pereautoga Narvasse. Sest sealt oli keegi venekeelne saatnud emaili ja teinud telefonikõne otse lõvikoopasse, st GU kontorisse. Tulemas olla noortekonverents.

Mulle meeldib noortele juhtidele jahti pidada, ega tahtnud jätta võimalust kasutamata.

Eestis ju ikkagi 400 000 venekeelset inimest. Ja enamus eesti kirikutel koostöö vene kogudustega puudub. Kaks nägu ühel maal, kuigi üks süda sama Jumala järele.

Niisiis lasime pleierist musooli, täie laksuga Mozarti, vahepeal aknad lahti. See oli tore. Sai välja elada. Peipsi ääres joonistasime kollaseid südameid.

Jõhvi oli auklik, aga auto jäi ellu. Ning Narva ääres olid kurvaltseisvad rekkad. Meelde tuli kohe onu Pets ja tema elukene.

Lõpuks kui Narva jõudsime, tekkis küsimus: kus konverents asub? Telefonid ka ei vastanud. Wifi ei funganud. Ja Elion pidurdas ka seal... viimaks jõudsime siiski uulitsasse, Tiimani 3D ja volla: "Slovo Bolshe" kirik. Selline vabakogudus. Koht, kus inimesed käsi üleval hoiavad.

"Siin on nii palju poisse," ütlesid meie mehed. Seda öeldes aga lõppes viimane bändipala (mingi 5-6 kidramehega) ja tuli välja, et konverents ongi selleks korraks läbi. Üle eesti kokkutulnud noored asusid kodude poole.

Kohaliku noortejuht Anatoli rääkis inglise keeles. Tuli välja, et ta ei teagi kedagi Narvast, kes oskaks eesti keelt. 93% räägivad vene keelt. 2% eesti keelt. 5% on muulased.

Aga Anatoli surus käppa ja ütles, et iga kell ootavad meid tagasi, näiteks noorteõhtut sisustama. Vaja vaid vene tõlk kaasa võtta.

Tegime meestega ühe koroonamängu ja autole uuesti tuurid sisse. Narva sai ju märgistatud.

Rõõmsaks tegi see, et täna ütles üks meestest, Ragnar nimeks: "Lahe oli. Võiks teine kordki midagi sellist ette võtta."

Me veel kohtume Anatoli!

Kaks auto peput

Väntan krigiseva mägiratta pedaale ja vaatan, kuidas vana Datsun (või oli ta Saab) mööda vajub. Kuigi autode aastaid, mudeleid ja marke ma ikka veel niihästi ei tunne, saan aru, et tegemist on uunikumiga. Uunikumiga halvas mõttes. See on üks vana pann, tean mõelda.

Ta tossava sumpa taga jõuan registreerida ka kleepsu. SF. "No on ikka autoomanik," mõtlen. "Kes on nii jobu, et telliks-või-tooks endale sfitserlandist sellise 25 aastat vana auto?" See on hullem ju kui ühe blogija Reeda karvane pann (tal tõesti oli karvane pann!).

Küll ma tean, et ülikooli rektori kohusetäitjatel on vahest komme Sveitšist autosid tellida... aga kas tõesti, ühel Soome poril polnud tarkust teha targem valik?

Alles hiljem saan teada, et SF ei tähenda mitte Sfitserlandi, vaid hoopis Suomi Finlandit. Ja et FINi kleepsud tulid alles 10 aastat tagasi. Ja oma mõtteviisides ei ole vana pann mitte soomlane, vaid krigiseva mägirattaga mina.

Aga on veel üks autopepu, mida vahest ei mõisteta. See on kleepsukala. Leidub iga Citymarketi ja Rimi parklas. Ameerikas on neid eri suuruse ja kujuga (mõned on sellised, kus suure kala kõhus on väike kala), aga Eestis on üldlevinud peamiselt kaks stiili. Väikene kala ristiga ja ilma.

Üks sõbra-sõber arvas, et tegu on laheda vidinaga. Ja äkki naiste lantimisel veab siis paremini... aga too mees ei teadnud seda, et sellist kala panevad pepule vaid usklikud. Sellest ka see ristiversioon.

Kala ise tuleb aga sellisest pärimusest, et ristiusu alg- ja tagakiusuaegadel kirjutatud varbaga rannaliivale sümbol. Kala. Olen usklik. Sina ka? Lahe. Hoiame kokku. Saame koos peksa.

Nüüd muidugi on ajad teised, ei tea, kas selle mõttega enam pannakse... aga ma ikka vahest saan rõõmsaks, kui mõne poe eest või foori tagant selle kujundi leian. Tunnen, et ma ei olegi ainus selle usu ja lootusega. Ja et alati on liikluses keegi, kelle peale ma saan hääletada, ja keda ma ei karda, et ta mu alla ajaks.

Milline pepu on sinu autol?

Meelis Orgusaar, oled kangelane!

Kuigi ma teen eestimaalolles kõikvõimaliku, et tulikollase Suvereporteri tiraaži madalana hoida, siis nüüd, kui olen pooltuhat kilomeetrit telemastist eemal... mida ma näen! Kohtusin turvakaamera vahendusel eilse päeva kangelasega... Meelis Orgusaarega.

Sa konstaabel lühikese suuga, aga suure teoga!

Kes veel ei tea, siis juhtus nii, et ühes maailma kõige töökindlamas autos, Hondas, istus üks 46-aastane hull mees. Eks ikka Tallinnas.

Venna segane mõttemaailm väljendus ka autosõidustiilis, mispeale üks politseinik hakkas teda jalgsi ja üle ristmiku taga ajama.

Kaabakas aga pani Narva mnt pidi edasi... ja veel vastassuunas! Terve jõetäis autosi sõitmas muudkui vastu... Aga just siis, kui masin kurvis oli, jooksis see mees, Meelis Orgusaar, kindla sammuga autokaabaka kõrvalistuja ukseni.

Nagu A-rühmas.

Noor politseinik tõmbas sõitva autoukse lahti. Samal ajal kui see kurvi tegi. Hüppas sisse ja tegi hullu onu kahjutuks.

Eriti hämmastav on aga see, kuidas ta seda ise meenutab! Ei olnud seal mingit läänelikku haipi ega kangelasjutu loomist. Intervjuus räägib tagasihoidlikult, ilma ühegi egopaituseta:

"Siis ma jooksin politseiautost välja,
sisenesin rikkuja autosse, kõrvalistuja poolt.
Keerasin süüte välja,
peatasin sõiduki."

Ja nii oligi kogu lugu, tema arvates. Teate, mulle meeldivad sellised eesti kangelased!

Kui tahad, vaata manuaal-turvakaameraga tehtud video sellest vingest juhtumist. Mina igatahes peaks tänaste kangelastegude jaoks magama heitma, aga jah... uni läks ära (on 01:30).

Teekond koju

Ma lihtsalt ei jõua... ei jõua. Kui peas on terve albumitäis meenutusi, siis nende blogikeelde tõlkimine nõuab rohkem kui lihtsalt energiat. Õnneks on mul olemas terve posu fotosid, millest mõned räägivad rohkem kui mina.

Ehk siis kolmas ja viimane osa sellest, kuidas ma Saksamaalt punanahkse kuninganna (volkswageni) ostsin.

1. Mis on mootor?
Kui meile diiler autot tutvustas, pani ta mootori tööle ja tegi kapoti lahti. Seda liigutust olen ma näinud ka Eestis. Nüüd peaks tulema see hetk, kus ma pea mootori kohale tõstan ja erinevaid jupinaid näppima hakkan... aga ei.

Seisame Craigiga jupp aega tummalt suriseva mootori ees ega tee midagi. Me ei tea, mida teha, me pole automehed...
Siis Craig kummardab ja katsub kahte toru.

"Miks sa nii teed?"
"Ma ei tea," vastab ta. "Aga Chris (sõber) ütles, et nii peab tegema."


Rohkem me autot ei kontrollinud. Usaldasime oma türgi diilerit.
Teise pildi pealt võite näha, kuidas ta mulle ARKi juures klaaskompveki andis.


2. Blogipeeter
Teadsin, et kuskil koos meiega künnab Saksamaa kiirteid blogiv rekkamees. Minu onu, nimega Peeter Vardja. Võtsime ühendust..
Ja kohtusime Hellbroni külje all, seal kus rekkajuhid oma taguotsasid välja puhkavad. Pildile jäi see, et Blogipeeter sai meie kohtumise üle rõõmsaks.

PS. Selle mehe kaks kindlat blogiteemat on: aitamine ja surm.

3. Poola päike, lehmad ja liha
Sõitsime vahetustega. Jutti. Et jõuaks mingilgi moel Greta lõpetamisele või siis vähemalt ARKi.
Poolas võtsin ohjad üle ja keset tormiseid külavaheteid. Tuli vihma, nii et ka kojamehed sai proovile pandud. Sõitsin kuni kella 5ni hommikul. Siis tõusis päike.
Tegin ühe käega pilti. Craig, mu rännukaaslane norskas.

Samuti leidsime Poola bensujaamast kahekordse lehmaekspressi ja saime süüa mitmekiloseid lihakäntsakaid. Ma olin kaval, sõin kõigepealt liha ära...
Craig alustas kartulitest. Lõppes sellega, et mul jäid kõik kartulid alles, tal jäi suur osa lihast alles. See oli elu suurim lihaeine, mis söödud. Pärast oli paha olla.



4. Jobud eestlased
Leedu teedel sõime kartulikrõpse. Ja väntasime kohalikest masinatest mööda... Siis aga tuli mingi omapärane teeparandus, nooltega. Aga ei mingeid keeldusid, lihtsalt selline läikiv asfalt. Sõidame 70nega... tunne oleks nagu pritsiks vihma.

Peale sõitu tõmbasime bensujaama, ja mis seal selgub! Kogu auto alumine osa. See, mis enne oli erepunane, on nüüd mustaks värvunud. Meid oli tõrvatud!

Natuke aega hiljem sõidab jaama sisse ka hall madal merzedes. Sealt tulevad välja blondid eestlased, pikajuukselised, poisid ja tüdrukud. Nendega oli aga nii kurvalt läinud, et ka nende esiklaas värvus mustaks!
Hallist mersust sai must mersu.

Kohalik politsei vaatas pealt. Eestlased hakkasid vaidlema, et ikka miks nii, ja miks ei hoiatatud.
Meie Craigiga aga hakkasime alandlikult, poolteist tundi järjest, bensulappidega volksu puhastama. Püüdsin Craigis (kes roolis oli olnud) mitte süümekaid tekitada. See on paha motivaator.
Ühtlasi oli see esimene kord, kui ma auto detailideni üle vaatasin.

Ja lõpuks, mitu tundi peale Greta lõpetamist jõudsimegi koju.

Varem samal teemal:
"Türgi mees võttis mu avasüli vastu" (24.juuni, 2007)
"Roadtripp punase kuninganna juurde" (23.juuni, 2007)

Türgi mees võttis mu avasüli vastu

Järgnevalt kuuled lugu sellest, kuidas ma Saksamaale lendasin ja kuidas türgi mees mind avasüli vastu võttis. Ühtlasi oli ta mees, kes müüs mulle ühe kaunitari...

Astume lennukist maha. See on esimene kord, kui keegi mind sildikesega ootab. Uksed avanevad, panen fotoka valmis... ja seal ta on! Türgi mees, härra Altindag. Ühes käes suure punase kiviga sõrmus. Teises A-4, kus kirjas "MERT".

Mert olengi mina.

Surume ta kätt ja ta juhatab meid oma väikesesse VW golfi. See on vist hea märk, mõtlen vaikuses... rännukaaslane Craig tagaistmel. Sest Golfi olen tulnud ostma minagi. Kuigi üks Tallinna rekkamees ütleb oma blogis, et see on täiesti ebaratsionaalne otsus.

Ta viib meid kuhugi pimedasse linnaosasse. Vihma sajab ja mägede kohal teeb keegi suure fotokaga pilti. Jõuame kohale... ühel pool teed on Mercedese tehas, teisel pool meie ööbimispaik. Bed and Breakfast, mille esimene korrus... tõsi küll... täis vesipiipusid.

Meie diiler Altindag teeb kohalikule omanikule mõlemale põsele musi, vahetab keerulises keeles mõned sõnad ja ütleb meile Good-bye. Kohtume kell 8 hommikul... nüüd aga on aeg maksta oma esimesed pennid.

Või mis pennid? Tegelikult 60 eurot. Sellega läheb laksti loodetud eelarve 20 euroga lõhki. Minu praegune oletus, miks nad meie tulekuga hindu tõstsid, on see, et Craig oma oranžis pesapallisärgis ulatas talle USA kodakondsuse.

Kõiges on süüdi Craig.

Ja meid juhatati treppe mööda üles. Seinte peal müstilised maalid... naised hobustega, lakad ja juuksed omavahel segamini. Mõtlesin, et teen sellest pilti ja pühendan vähemalt kolmele blogilugejale. Olen märganud, et teile tüdrukud, meeldivad väga hobused. Palun väga!

Telekat ei viitsinud vaadata, dušist hakkas tulema külma vett. Aga mõnus oli vaadata aknast välja, näha seal välkude valguses mägesid, kardinad lehvimas. Craig ajas samal ajal kaardi pealt näpuga järge, kus me oleme... Mina mõtlesin elu üle järele.




Tulemas ju mu elu suurim ost.





Hommikul tuli diiler meile järgi. Selgus, et BBst on saanud B ja mingit hommikusööki pole olemas. Tõsi, Altindag tegi meile kohalikus kohvikus välja...





...ja ühtlasi viis rännaku sihtpunkti! Oma firma tagahoovi. Aga ka ühtlasi Mošee tagahoovi! Ilusad läikivad uued mersud, bemmid ja audid ümberringi. Ja nende kõigi keskel.

Minu kaunis kaunitar. Punane volks.



Homses postituses saad teada, mis juhtus autoga ja kuidas me tagasi Eestisse jõudsime. Millist blogijat tee peal kohtasime, kui jobusid eestlasi nägime... ning kui lähedase inimesele ma oma hilise saabumisega pettumust valmistasin.

Varem samal teemal:
"Roadtripp punase kuninganna juurde" (23.juuni, 2007)

Roadtripp punase kuninganna juurde

Kuigi üha rohkem on eestlasi, kes ütlevad, et autot saab osta kahe klikiga interneti teel. Või siis üsna lähedalt, kiluvaraste alt, Leedust. Või odavate õunte maalt, Poolast... otsustasime Craigiga, et läheme sakslaste juurde. Täpsemalt, türklaste müügiplatsile...

Õemees Craig (5-aastane misjonär) ütles, et suurim põhjus, miks ta läks, on roadtripi võlu. See on see teelolemine, kus saadakse lähedasteks ja juhtub ka mitu kilogrammi pulli.
Minu enda motivatsioon ilmselt pärineb ürgtungidest... auto toomine Saksamaalt on nagu talupoja soov taltsutada endale hobune.

Mehekssaamine, nagu kirjas Risttee blogis.

Tallinnasse...
sõitsime bussiga. Kuna see oli ühekordne, siis netti ei saanud... ja blogida oli võimalik alles Tallinna lennujaamas. Siiski. Täiesti hämmastav, kui arenenud on Eesti! Teen mobiiliga pildi, saadan selle ma-ei-tea-mis-lainetega Cragi laptoppi. Mispeale läheb sealt postitus püsti ja vähem kui sekundiga on see juba lennujaama rauast netiarvutites. Ja nett on seal tasuta!

Lennukis...
me seekord lollusi ei teinud. Olen varasemalt praktiseerinud seda stjuuardessi-nuppu. Kui seda õigel ajal vajutada, vahetult peale maandumist... siis arvavad mõned inimesed (tavaliselt keskealised mehed), et see on see turvavöö piiks! Ta tõuseb püsti ja hakkab kohvreid välja võtma, siis tullakse temaga noomima ja ta istub piinlikustundes tagasi toolile.
Aga nagu öeldud, seekord jäi see trikike vahele...

Berliini jõudes plaksutati.

"They are definitely not estonians," ütles Craig kui me piki maandumisrada manööverdasime ja lennuki tagumik muudkui aplodeeris.

Jama...
on aga Saksamaal see, et inimesed on arvanud seal endast nii hästi, et inglise keelt ei osata. Isegi näiteks Berliini lennujaama burgerirestorani klienditeenindaja. Whats tšiken?
Irooniline, aga selle restorani sümboolika (rulluiskudel Cindy) esindas just läänekultuuri.

Lisaks sakslastele on sama vist teinud ka venelased ja prantslased... räägivad ainult oma keelt. Huvitav, kas ka hispaanlased?

Selles suhtes on eestlased väga suures eelisseisundis. Meie keeleoskus annab meile rohkem rahvusvahelisi kontakte kui ühelegi teisele suurriigi esindajale.

Berliinis...
lõime aja surnuks sellega, et sõime kotitäie komme ja vaatasime, mida on Andy Stanleyl öelda juhtimise ja võimumängude kohta. ("Playing God" 1/2/3). Minu jaoks oli see kõne pisut liiga sirgejooneline, aga kõigile meestele vanuses 30-40 on see väga meeldinud...

Selline oli meie esimene/kolmandik reisist.

järgmine postitus räägib sellest, kuidas türklased meid vastu võtsid, millised on alasti Märt ja alasti Craig. Ning loomulikult esimesed pildid meie kaunist sihtmärgist... punanahkne kuninganna VolksWagen Golf III.
kohtumiseni!

Seikluslugu auto ostust Saksamaal

Järgnevalt teen paar kirevamat postitust sellest, kuidas ma kahe päevaga Stuttgartis ära käisin. Mošee tagahoovist auto ostsin...

. Kuidas ma lennujaamas aega surnuks lõin... ja kuidas türklased mind tüssasid, kuidas külma duši osaliseks sain...

. Kuidas eestlased Leedus maantee ohvriks langesid... aga samas, hiiglamasuuri lihakintse bensujaamas süüa said...

. Ja loomulikult ka sellest, kuidas ma Greta lõpetamisele ei jõudnud, ARKi ukse taha jäin ja ikkagi, elus ja tervelt uue autoga kodumaale naasesin. Sõites vahepeal 180 km tunnis.

PS. Sellel fotol pole päris minu oma auto. Küll aga on võimalik temaga kohtuda juba järgmistes postitustes... aitäh kõigile eelmistele kommentaatoritele... see oli väärt seiklus, mis väärib konkreetseid postitusi!

Ostan türklaselt auto, aga...

...aga auto tegelikke omadusi ei teagi. Olen ju ise võhik ja hobuse hambaid pole saand vaadata, sest ma Eestis. Suksu aga Saksamaal, Stuttgartis. Türklaste garaažis. Rändan kohe-kohe sinna.

Sõber Craig tuleb minuga kaasa. Praegu oleme Tallinna lennujaamas. Ta just tõi mulle cocapurgi, sõnadega: "Its a roadtrip. Lets

 celebrate!"

Masin maksab 3500 eurot (55 000 k

rooni). Ühtlasi on see nii minu kui Greta jaoks esimene auto. Punast värvi, perele mõeldud käru. VW golf koos diislimootori ja õhukonditsioneeriga.

1. Palju oleme kuulnud autopededelt: "Päris kallis. Eestis saaks parema."

2. Aga nii ei tohi mõelda, kui teed kalli ja olulise ostu. Ning oled otsuse teinud.

3. Tuleb mõelda ja öelda nii nagu Greta isa: "See ongi parim, mille ise ostad."

Täna öösel ööbime 20 euro eest mingis türklaste korraldatud ööpaigas. Hommikul ilmselt näeme, milline on masin ja hakkame pabereid ajama. Võimalik, et kohtume ka onu Petsiga. Vend on rekkaga jälle Euroopas.

Ja arvestades tõika, et nii Craig kui Pets on suured mehed, siis võibolla saab isegi mõnisada eurot alla tingida. Elame näeme... ja eesti-türgi suhted Saksa pinnal ruulivad!

Soovige mulle turvalist teed (5 minutit lennukini)

Intervjuu imelaps Henryga: "Nagu rusikas läbi selja!"

Kui mu viimane postitus oli minu isiklik üleskutse blogilugejatele, et palvetataks mu õe- ja õemehe pärast, siis täna võib juba vaikselt hõisata! Nad on elus ja terved. Tagasi rööbastes. Ja see valu, mida Henry kirjeldas kui „rusikas läbi selja” on ta kuklapiirkonnast nipsti(!) kadunud.

Tegin temaga lühiintervjuu.

Mis juhtus?
Juhtus nii, et sõitsime õhtupoolikul krundile (Talvikud ehitavad Tallinnast väljapoole suvilat). Mina sõitsin linnast välja. Ja siis vahetasime Liisiga kohad. Jäin pingile magama.
Ja poolel teel sinna... Tõenäoliselt oli see väsimusest. Liisu jäi kas siis:

1. midagi vaatama
2. vajus mõttesse
3. jäi magama

Tema ka hästi ei mäleta... Aga üks hetk avastasime, et auto on teenpeenrale vajunud. Ehmatus! Liis püüdis olukorda päästa, keeras vastureaktsioonist teisele poole teed, teisele teepeenrale. Ja siis, kui see oli liiga lähedale jõudnud, ka sealt järsult tagasi....

Autol kadus kontroll käest.

Ma ei ütleks, et me tegime paar saltot, aga veeresime mitu korda. Ülepea.
Kui saime teada, et Liisiga on kõik korras, läksime mind üle vaatama. Kutsusime kiirabi. Vaatasime üle. Ja ülevaatuse ajal, kaela pealt, midagi liikus...

Ja valu lõi sisse. Imelik tunne oli. Lõi pildi ka eest ära. Nagu oleks rusikaga läbi selja löönud! Selline tühi tunne.

Mis edasi sai?
Panid lahasesse. Ja viisid haiglasse.
Tolleks ajaks juba inimesed palusid ka. Liis oli helistanud...
Õhtupoole sai röntgenisse ja tilgutite alla. Aga luumurdusid ei avastatud. Ja järgmiseks päevaks oli valu läinud.

Eks Jumal teab, mis vigastused teglt olid. Mina arvan küll, et see oli paranemine Jumala poolt. Ma ise usun seda.

Üheltpoolt sai see kinnituseks sellest, et me ei tea, mis homme tuleb. Seepärast peaks teadma ka oma kohta, kus me praegu oleme. Ja teisalt. Nägin, et Jumal päästis. Ise me seda ei tee.

Peep Saar, sinu naisevend kirjutas eelmise postituse kommentaariks, et tagajärjeks oli vaid üks mõranenud roie. Nii läkski?
Jah.
Kui võimalik, siis paluda ka sellepärast, mis on sees. Sest sisse ei näe. Muidugi röntgen näitab ühte, aga pikema aja peale... et ei oleks midagi. Ja Liisil ka. Pealtnäha on küll kõik hästi.
See on ime, sest 90kilomeetri pealt selline õnnetus.

Mis sai autost?
Auto on Petsi hoovis... (naerab. see on Onu Petsi hoovile tüüpiline olukord. vt ka Peeter Vardja blogi)
Aga täna tullakse sinna vaatama ja hindama need kahjud ära. Teevad matemaatikat. Siis selgub, kas tasub ära parandada. Kui ei tasu, siis müüme.

Nüüd on see kõik selja taga. Sellest kõigest läbiläinuna, milline on su üldine meeleolu?
Eks sihukeste õnnetuste puhul elad ikka paljud tunded läbi. Praeguseks... tänaseks... on selles mõttes et... nüüd on mõtted, et mis autost saab... Ja mure selja pärast on ka jäänud. Aga mis see täpne küsimus oli?

Sinu üldine meeleolu.
Algul on nii, et mõtled, et palju hullemine oleks saanud minna. Liisiga oleks võinud juhtuda palju hullemat. Siis mõtled enda peale...
Ja siis. Lõpus. Mõtled suures plaanis. Et mis selle kõige tähendus oli. Ja et selle lõppedes meeles oleks, et elu on Jumala käes.

Aitäh sulle, et seda isiklikku kogemust oled jaganud!
Aitäh sulle. Ma ise arvan küll, et see oli kinnituseks ka teile, et usk ei ole niisama. Et see on palvejõud, mis meid on kinnitanud.
Need kaebused, mis täna on, ei vääri mainimist. Palvel on suur vägi!

Ja tänud teile, et olete hoolinud!

Vt sarnast intervjuud imelaps Jonatan Ligega (2. veb, 2007)

Palun palvetage! (isiklik)

Olin Londoni ja Tartu vahel. Kiluvaraste pealinnas, Riia lennujaamas. Mu mobiil helises üle pika aja esimest korda, erkrohelisel ekraanil vilkus hüüdnimi Emme... Emme... Emme...

Kuid meie vestluse peamõte polnud mitte ema-poja suhte värskendamine, vaid hoopis midagi tõsisemat!

Mu õde ja õemees. Ühtlasi selle blogi lugejad. Sõitsid Haapsalu lähistel autoga sedasi, et see käis teelt välja, ülepeakaela.

"Kui Liis peale matsu toibus, oli Henry ta kõrval poollamavas asendis," kirjutas Peep tund tagasi Skypes. Ma ei tea, mida see täpselt tähendab, aga ju siis on meditsiiniliselt midagi tähendusrikast.

Kutsuti kiirabi. Ja tuttavate palvekäed. Mõlemad on vajalikud.
Palveta sina ka!
Kuigi ma ei tea, mis seis seal Haapsalu haiglas hetkel on (kusjuures, seal olla ka Daniel)... tuleb homme hommikul uus info.

Peaasi on hetkel aga see, et:

1. ei oleks varjatuid vigastusi selgroo kaela piirkonnas
2. ei oleks sisemisi verejookse

Nad on mulle kallid inimesed!
Ning kallid siinpool, hoidkem neid oma pisikestes palvetes!

(jätkub...)

(varasemad üleskutsed sarnasel teemal)

Üleskutse 2

Tartu-Tallinn maantee, selleaastane surmavarjuorg. Statistiliselt kõige ohtlikum paik, kus autoga viibida. Olin seal täna Nissan Sunnyga. Tee oli pime, märg ja künklik ning silmad kipitasid ööpäevasest sõitmisest. Meenusid tuttava soomlase hiljutised sõnad: “eestlased on hullud, kui vaadata nende liiklust”.

Veendusin selles ka ise. Hullud kimasid täie tambiga üksteisest mööda, moodustades kolmandaid ridu kohtadesse, kus neid olla ei tohtinuks. Mitte et kõigil kiire oleks olnud… Pigem on küsimus põhimõtteline: suudan ma teisest mööda sõita või mitte? Nagu kõik eestlased püüaksid 186 kilomeetriga tõestada, et neis on pisuke Marko Märtinit.

Keerasin raadionupu Kumale (see oli ainuke, mis tuli). Caater, Smilers, A-rühm ja muu säärane. Ja imede-ime, mu silmad enam ei kipitanud! – maantee muutus ühtäkki tantsulavaks. Mõtlematult hakkasin ka ise gaapedaali litsuma, kuni viimaks leviauk tuli ja muusika vait jäi. Lollist peast olin muutunud ka ise mõneks kilomeetriks üheks wannabe-Märtiniks.

Sest teel olles tahame olla rallisõitjad, kui võimalik, siis parimad. Kuni viimaks lööb pähe reaalsus ja me mõistame, et lisaks Märtinitele on olemas ka õnnetud Park´id. Kõigil ei vea, sest kaotajaid on alati rohkem kui võitjaid. Eriti siin eesti maanteedel…

Kallis Päevik, teen oma teise üleskutse – kas sa palvetaksid minu paljude sõprade-sõbra, Jonatan Lige pärast. Ta jäi äsjajuhtunud autoõnnetuse tagajärjel koomaseisundisse.

Kokkupõrked teel ja elus

Eile olin esimest korda elus Tartu-Tallinn maanteel, olles ise autojuhiks. Olime teel Gretaga tema perekonna poole Kesk-Soome, et jõule tähistada.

Poole tee peal oli pikem kurv, pikk rodu autosid tuli vastu. Mina üksi äsjakindlustatud Sunny´ga neile vastu minemas, nagu väike poni. Ühtäkki, keset pikka kurvi, ilmub välja üks uljaspea. Mees, kes tahab mööduda 10-15 masinast korraga. Aga lolli koha on valinud, pimeda kurvi, kus kogemusteta vend talle Tartu poolt vastu sõidab. Mida teha? Põhimõtteliselt võiksin ju kiljuda! Surmamats peaks tulema. Aga ei mingeid emotsioone. Pulss ka ei kiirene. Ja prillidega mees vahib tuhmilt otsa ja kihutab vastu. Ta aina läheneb. Jäänud on veel sada meetrit. Veel 80 meetrit, siis 60...
Õnneks juhtub paremat kätt olema bussipeatus. Kokkupõrke asemel põikan sealt ilma mõtlemata läbi ja õnnetus jääb juhtumata. Oma mõtetes loodan, et tol vennal on nüüd õppetund käes ja vesi püksis. Aga siiski... ei mingit emotsiooni. Miks?

Umbes kümme tundi hiljem sõidan Soome külatänaval läbi lombi. Greta on peale kõiki neid sõidutunde pinges. Vastureaktsioonina lombile põikan teisele poole teeserva, vaat et kraavi ja Greta frustreerub veelgi. Ta teeb märkuse... ma ärritun (sest mees on roolis ikkagi). Pahandan. Kutsun korrale. Viimaks saan nii vihaseks, et keerame teepeenrale ja lahkame kõiki minu autosõiduoskuseid, meie suhet, kõike läbikogetut. Ja vot see on emotsionaalne... see viib pulsi üles.

Tahan öelda selle looga seda, et isegi siis kui oled maanteel, kus oled otsapidi surmaga silmitsi, ei pruugi olla mingeid tundeid. Võib jätta täiesti külmaks. Aga siis, kui sõidad läbi lombi ja põrkad kokku lähedasega - siis on asi palju-palju tõsisem.

Et oleme inimesed, siis meile ei lähe korda see, kui autod omavahel kokku põrkavad. Inimesele on hingeminev see, kui inimesed ise omavahel põrkuvad.

Lähedast jõuluõhtut, siit Vaasa-kandist.