kolmapäev, 15. oktoober 2008

Kuidas tappa himusid

Üks rohutirts provotseeris mind himustamisele mõtlema. Pean silmas üht rohutirtsu Pärnust, kes minu kommentaariumis alles hiljuti siristas... et vot see Himu, kuidas siis sellega?

Kõik ju himustavad! Öeldakse, et viimasel ajal ei saa enam lastegagi poodi minna - kohe jonn, pill ja jopelukud lahti. Minul on raske minna naisega kohvikust mööda, ta kohe näeb kooke. Mehepoegadel on raske telekapuldist uut nuppu vajutada, kui seal vanu häid armustseene näidatakse.

Vanematel inimestel jällegi on hoopis teistsorti himud. Neidki ikka igasuguseid.

Kas mõtete-suunamine aitab? Selline positiivse mõtlemisega lähenemine?
Või enese-piitsutamine? Kah selline sugestsioon, lihtsalt rohkem vanaaegne meetod.

Loomulikult ei aita. Ei aita ka see, kui silm peast kiskuda või käsi ära raiuda. Ikka himustad. Kui oled pime, himustad lihtsalt pimesi. Ei aita ka see kui öelda, et tegelikult ma ei himusta - ma hoopis tahan ja vajan. Sest see on enesele valetamine, ja tegelikult ei ole inimesel vaja enamus asju... vähemalt minul küll mitte.

Kuhu himudevõitlus kategooriasse siis kristlased kuuluvad? Kuulu järgi nad on ju positiivselt mõtlevad inimesed, aga samas... need kurikuulsad herned seal põlvede all... Kuidas kristlased, sh Märt Saar, oma himudega võitlevad?

Ega ma ise suudagi. Ja ausalt-öeldes, ega ma püüagi. Wilma peale ärritudes ja Greta vastu egoistlik olles olen üha rohkem aru saanud, et iseenesest ma suurem asi mees neile ei olegi. Ja võimatu on püüda olla nagu Kristus. Olen ma jee.

Aga vaat kui ma olen koos Kristusega (no ikka teadlikult ja privaatseltki) iga päev, vot siis natuke muutun küll rohkem tema nägu (ehk meenub sulle see lugu viinapuust ja temasse jäävatest okstest?).

Samuti ütleb Paulus kavalasti kui ta ütleb, et "vaat, usuinimene, sinus võib küll Vaim elada, aga kui sa nüüd selles käiksid ka... vot siis polegi sul vaja enam patuse loomuse vastu võidelda. Vaim ise võitleb."

Ehk siis. Senikaua kuni ma püüan võidelda himude vastu on mu ebajumalaks mina ise. Ja see ebajumal on juba oma olemuselt läbi kukkunud.

4 kommentaari:

reet ütles ...

Võitlema peab ikka, aga mitte üksi. Palvetamine on meile selleks antud, et Jumalalt abi küsida, tead ju küll - "... ja päästa meid ära patust...". Ilma Jumala abita ei tuleks sellest küll midagi välja...

Üks Kõik ütles ...

Jah, nõus. "Võitlema" juba kõlab kuidagi agressiivselt, natuke ebatõhusalt.

Ma olen võib-olla viimane inimene himude vastu rääkima, aga nõustun, et on kasulik olla ihadest vaba.

Mulle tundub, et patust tuleb lihtsalt vaimselt üle olla. Olla nagu rahulik, kindel mägi ja lasta soovimatutel mõtetel endast üle puhuda - "tulgetulge, kui te juba olemas olete, aga mind te eriti ei mõjuta.. ma siin olen niisama". Või nagu udusulg, mis on nii kerge ja valge, et tuuled võivad teda küll liigutada, aga kunagi ei lõhu need teda ära.

Igatahes, oma jumalikku loomust tunnetades peaks aru saama, mis on hea ja mis mitte. Jumaliku loomuse tunnetama hakkamine on muidugi tihtipeale pikem protsess ja võib eeldada natuke juhatust, aga kui midagi hakkab selgeks saama, kaasneb sellega juba ka igakülgne paremaks muutumine. Tähtis on mitte seda teed käest kaotada. Peab näiteks leppima, et Jumal on targem, kui keegi teine ja seega ei saa alati oma ema sõnade või ühiskonna tavade järgi käituda, vaid peab ise.. st peab Jumala õpetust kuulama.

Ei midagi uut arvatavasti, aga mul tekkis tuju kirjutada.

Liis ütles ...

Täpselt see, millest mina olen terve päeva täna mõelnud. Ainult sina suutsid selle kirja ka panna! Ma tänan sind selle eest.

Liisureet ütles ...

Märt, me oleme ühel lainel, mingi väike osa sinu blogi tekstist kattub minu tekstiga:D
Ma hakkasin kohe kõva häälega naerma selle peale:D