Teisipäev, 9. detsember 2008

Üks surev mees

Kuna ma olen noor, siis paljude surivoodil ma pole istunud. Küll aga puutun viimasel ajal selle eluosaga üha rohkem kokku.

Alles ju suri Greta vanaema, eile oli onu Tarmo esimene surma-aastapäev ja täna olin koos sõbra Handoga vähihaige mehe voodiserval.

Olen usklik ja mulle pole surm probleem. Pigem nagu uks.

Samas olen puutunud kokku ka terve rea pensionäridega, kes justkui tegevusega püüaksid oma surmadaatumit edasi lükata. Nad teevad isegi selle üle nalja. Ma naljatlen koos nendega ja püüan näidata, et karta ju pole midagi...

...kui sul on oodata Kedagi.

Minu mentor Meego on teadnud tsiteerida, et iga surmamineja läheb läbi viiest faasist. Alguses on Eitus, siis on Viha, siis Kauplemine, lõpuks tuleb Masendus ja viimaks Jaatus. Arvan, et sama on elava Jumala tunnistamisega.

Nägin täna, kui lootusetu võib olla veeta oma viimast kuud voodil, teadmata, mis ootab edasi. Kas läheb natuke paremaks või natuke halvemaks? Samas oli lahe see, et see vana mees veel mõtles arukalt ja kaalus oma valikut tõsiselt. Kas elu Kristusega (kasvõi lõpusirgel) või mitte?

Läksime Handoga minema teadmata, mis saab edasi. Olime jaganud oma parima, ainsa rõõmusõnumi, ka palvetanud, aga nüüd oli küsimus Jumalas. Kas tema ka vastab? Kas ta andestab sellele vanale elunautlejale?

Mitu tundi hiljem mulle helistati. See oli üks mehe lähedastest. Ta ütles, et peale meie käiku, midagi oli muutunud. Haige mees oli läinud kuidagi ärkvele ja täiesti teise olemisega. Rõõmus! Mul on seda raske uskuda... kuigi see on täiesti võimalik.

2 kommentaari:

Serinah ütles ...

Mulle meeldib su võrdlus surmaga ja Jumalaga leppimise kohta. Mõtlen ühele sugulase kes tundub olevat korraga kõigis faasides peale jaatuse. Oleme oma peres palju palvetanud tema pärast, aga ta on ikka Jumala peale nii vihane, nagu ma kedagi näinud pole. Nüüd avastati tal jälle vähk. Ei midagi traagilist, kõik ravitav, aga ta on selle pärast nii tige! Ma ei mõista, miks ta ei tee Jumalaga lõpuks rahu? Ma olen millegipärasat kindel, et kõik see stress ja mure ning haigus oleksid ta jaoks möödanik.
Aitäh, et jagasid lugu sellest surijast. Kuni on veel vähegi lootust, tasub palvetada. Jumal teeb imesid!

m2rtsaar ütles ...

Usun, et su sugulane on poolel teel, ja et see teekond jätkub! Olge talle suurimaks empaatia kehastuseks, ega paljut enamat saagi.

Usklikuks iseenesest ei saa, ja Jumalat omal tahtel pilve vahelt alla ei too. Palvetage Püha Vaimu sekkumist.

aitäh kommentaari eest!