Teisipäev, 17. august 2010

Ma ei tunne millestki...

Ma ei tunne millestki... kas sa julgeksid seda lauset lõpetada?

Istusin sõber Matiga terrassil ja sõime lõunat. Selja taha oli jäänud paar tundi pahtli lihvimist. Me olime täitsa valged ja nägime välja vanemad kui tegelikult.

Ja siis ma ütlesin seda. Nagu muuseas. "Ma ei tunne millestki puudust."

Veider, et see lause nii lihtsalt tuli. Ja samas, kui järele mõelda, siis loomulik. Tegelikult ju jah, mul ongi kõik olemas. Lihtsalt alati kihutan edasi...

Mul on ilus ja truu naine. Mul on kaks väga armast tütart. Mul on auto, millel on õhukonditsioneer, mis võtab vähe kütust ja mis peab kaua vastu. Meil on odav üürikorter ja pooleli majaehitus.

Mul on palju abilisi, peaaegu iga päev tuleb keegi ja aitab ehitada. Mul on rohkem sõpru kui kunagi varem, ja nad ei ole ainult kristlased. Mul on iga päev süüa. Ja siis kui raha kõige vähem on olnud, on Jumal alati nii teinud, et toitu jääb hoopis üle.

Ma ei tunne millestki puudust.

Kõik on olemas. No mis sa hing rabeled? Ei ole ju midagi puudu...

...või siiski... võiks olla rohkem aega. Aega, mil saan vaadata oma elu ja Jumala suurt kätt selle üle. Aega olla rahul - sellest tunnen puudust. No siis on küll hea.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See on tõesti tore olukord. Nagu Psalm 23. Nüüd jääb üle ainult mõelda, kas oled valmis sellest kõigest loobuma ...

Anonüümne ütles ...

Miks peaks keegi oma õnnistustest loobuma. Ega Jumal mingi kiuslik kitsipung ole:)

m2rtsaar ütles ...

huvitav ka see, et kui keegi me kõrval kommenteerib mingit filmi (ala on ropp stseen ja ta annab selle näitamisele negatiivse hinnangu), siis meil kinnistuvad oma naabrite - jõulisemad - arvamused.

kui me kõrval leiduks ka inimesi, kes räägivad selgelt, kuidas Jumal neid õnnistanud on, siis meil kõigil püsiks Jumal ka palju selgemini silme ees.

Elina ütles ...

jumal annab ja jumal võtab ja jumala nimi olgu kiidetud.

tihti on inimesed parema meelega nõus loobuma pigem jumalast kui õnnistustest:D selles vist oli esimese kommentaari point.

m2rtsaar ütles ...

Jumal läheb tihti õnnistuse nägu, seepärast.
teinekord paastudes jõuab kohale, et Jumal ikka palju suurem, mina väiksem.

Anonüümne ütles ...

Mina vaatan asja nii. Selleks, et osata hinnata seda mis sul on pead sa elus läbi elama väiksemaid ja suuremaid kaotusi. Inimesed peaksid oma õppetundidest õppima, võtma neist väärtusliku teadmistepagasi ja siis edaspidi oskama näha õnne pisiasjades. Kui paljud inimesed tunnevad iga päev rõõmu nende väikeste asjade üle, mida nad loomulikuks peavad? Märt, kas sinu jaoks on see kõik iseenesestmõistetav? Ma ei usu. Sa oled nende inimeste ja asjade pärast õnnelik iga päev. Õnnelikud inimesed on ilusad inimesed. Kuid rahulolematus viib meid edasi...

Maria